Oijahh

Kirjutasin siin mingi aeg, et kandideerisin ühe organisatsiooni juhatusse aastaks 2008. Nojah, nüüd siis tuleb oma tegudele näkku vaadata ja tagajärgedega tegelema hakata. Ehk siis püüda olla nii tubli kui võimalik ning täita enesele seatud eesmärgid, arvestades ka teiste ootusi.

Nagu meie 2008 president mu kandideerimisaegsele ajamurele vastas – „Ole mureta, praegu sulle tundub, et pole aega, kuid aeg tiksub selga, varsti tulevad lapsed ja vot siis ei ole enam tõesti aega“. See oli lause mis mu kandideerimisotsuse lõplikult kinnitas. Et ehk ongi viimane aeg midagi teha.

Tegelikult on väikene hirm küll. Aga samas on ka põnev. Ja kõige lahedam on kõige selle juures meeletu kogus uusi toredaid tuttavaid!

Egas miskit, tuleb korraldama hakata:)

Eile poole ööni sai koos viibitud. Traditsiooniliselt uue presidendi juures. Vana ja uus juhatus. Asjalikum jutt sai kohe alguses ära räägitud ja siis läks lõbusaks. Pres. oli äsja majaomanikuks saanud ja seega oli ruumi küllaga. Ja minu tõeliseks õnneks 2 (loe: kaks!) kassivolaskit! Ma kohe ei saanud muudmoodi kui käisin pidevalt põrandal kassidega nurrumas. Neilegi vist meeldis – igatahes saime hästi nurrutud:)