Mõeldud-tehtud.
Kuna tahtsime täielikult lõõgastuda, otsustasime kasutada ühistranspordi teenuseid. Sinna bussiga (kiirrongi norm ajal ei läinud ja kell 6.40 ikka välja ei sõida laupäeva hommikul), tagasi kiirrongiga.
Tuleb tunnistada, et rong oli täitsa mõnus. Esimene klass muidugi, kuna seal mugavad toolid ja kohvik ja lauad ja ajakirjad jne.
Rong mulle iseenesest väga meeldis, kuid sooviksin et I klass oleks kallim. Siis on vähem võimalusi jobudega koos reisima sattuda. Nimelt sattusime mingi noortekamba keskele, kust palusime end koheselt ringi paigutada. No ei meeldi poolikute hammastega tüübid, kes peojärgsel hommikul leiavad, et nemad on maailma kõige kihvtimad kutid ja kõik tahavad kangesti kuulda mis vaimukusi neil pilduda on. Hoidsin end hullupööra vaos kui neil taas tuurid kogunesid, kuna nende kägistamine või nokauti koksamine (krt, vaatan vist palju märulifilme) poleks mõistlik olnud, neile millegi seletamine oleks aga vaid hoogu lisanud. Nii ma seal siis sisisesin nagu keemahakkav katel ja E irvitas. Õnneks erinevate annetega noormehed enamuse sõidust magasid.
Küll aga olid vagunisaatjad vahvad. Teenindati ja poputati ja kanti sööki-jooki ette. Ja ruumi oli laialt. Mõnna! Mõnna, ma ütlen!
Tartust siis.
Ööbimiseks valisime vastavatud spa-hotelli Dorpat. Aken avanes Emajõele, kus tshillisid pardid. Tavaline uus, puhas ja viisakas hotell. Ei midagi erilist, kuid kobiseda polnud kah miskit. Nt föön oli olemas, kuid hommikumantleid polnud. Külmikut/minibaari kah polnud, see-eest oli õhuke telekas. Jne. Ahjaa, voodi osutus hotelli kohta haruldaselt mugavaks ja ülimõnusat und toetavaks.
Õhtusöögiks tellitud ahjulõhe oli seal vist parim mida kusagil saanud olen. Tegelikult mu ema teeb vist paremat, kuid see seal viis kah keele alla:)
Hommikusöögi üle seevastu kobiseksin. Munapuder oli suhteliselt veider/maitsetu, muu valik oli keskmine, kuid tõeliselt jube oli "apelsinimahl". Mahlast ja sellelaadsest oli asi väga kaugel. Olen kindel, et see oli tehtud mingist fun light kontsentraadist (selle maiste oli küll - puhas keemia). Olen suur mahlajoodik ja hotellideski joon hommikuti mitu klaasi, seal aga ei saanud ühegagi hakkama. Spa'na end identifitseeriv asutus võiks siiski enam-vähemgi mahla moodi asja pakkuda.
Aga kuklid olid seal head. Muidu ma hommikuti saiakesi ja võileibu ei armasta, kuid need seal päästsid päeva.
Laupäeva õhtul siis Atlantisesse. Ikka sellepärast, et seal ju see vanaimeste saal, kus nostalgia-muusikat lastakse. Noorus ja värk:) Sellise tänapäevase plaadipiinamise sees suudan väga vähe viibida. Seega Atlantis hea variant - saab kõrvalsaalis kõrvu puhkamas ja muusikat nautimas käia.
Aga vaesed tudengid on Tartus küll. Tütarlapsed on ikka nii kõhnad et süüa nad küll regulaarselt ei saa... Vaesekesed. Aga ilusad...
Algselt keerutasime jalga rohkem tänapäevase muusika saalis ja endiselt ajas brändikultus meid naerma. Kõige lahedam oli vaadata tüüpi päikeseprillidega. Ööklubis. Ja siis üks oli villase mütsi ja paksu vestiga. Ilmselgelt olid need nii uued mida ei raatsita seljast võtta ja millega ka magama minnakse.
Aga poisud on ja jäävad Tartus toredaks:) Juba nende pärast võib seal käia. Ikka kipuvad sellised nooremad meiesuguseid mutikesi rebima ja siis õhtu otsa siiberdatakse ümber ja otsitakse taas üles, kui mingi nipiga põgenema pääsed. Aga vähemalt tahavad lõputult jalga keerutada ja see ju ongi eesmärk, eks:)
Mulle sattus üks 23-aastane lapsuke, kes järjekindlalt vanamutti meelitades mind 21-seks pidas. Et teab küll mis nupule vajutada:D Ja kui ta siis mind ilmselgelt võrgutama üritas hakata, siis ma ei suutnud ülilõbustatusele kuidagi vastu panna ja muudkui hirnusin suu kõrvuni. Kõik see pilgu intensiivsus ja lembelugude ajal kõrvakilede bassihäälega paitamine olid nii läbinähtavad ja noorusaegu meenutavad... Tema muidugi ei saanud aru mida ma naeran muudkui ja arvas et see tema võlu mõju. Noh, tore, las praktiseeris siis:D Ehk kunagi kellelegi (nooremale nt) mõjub kah:)
E käest küsis tema põhiline piiraja, et "kas sul oma poissi ka on?". Jeerum küll:) Ei mäletagi aegu millal "poistest" räägiti viimati. E oli ka ülilõbustatud, kuna kodus armas paariaastane plikatirts ja pea dekaad kooselu abikaasaga...
Igatahes veidi enne kella 4-ja, kui klubi sulgemiseks valmistuma hakkas, lippasime tagasi hotelli. Tagantjärele on ikka suhteliselt lõbustav meenutada ja sinna võib teinekordki oma ego tõstma minna:)
Ettevalmistused
2 kommentaari:
as they say in southern regions of southern Europe: it's never too dark to look cool ... (kontekstis zaluzi ja öölokaal.)
tartu tundub olevat põnev. kas ka mulle kui depressiivsele meesisendile, on juba teine teema.
muidu ma Tartust eriti miskit ei arva (no ei tunne seda vaimu ja merd seal kah pole), kuid pidutsemiseks kärab küll:)
aga depressiivse meesolendi jaoks ainus mida suudan välja mõelda on palju ilusaid tüdrukuid:) kas see sobiks? päriselt ka, valik on seal suur.
Postita kommentaar