Mulle nii hullupööra meeldib aasta lõpus võtta kilest välja kalendermärkmiku järgmise aasta sisu ja peale selle hellalt kaante vahele asetamist hakata tegelema täitmisega. Eks ta kipub nii olema, et vaba aega ei jagu niikuinii ja nii tuleb seda aegsasti planeerida, vältimaks erinevate põnevate tegevuste kokkulangemist. Kahjuks sageli on põnevad ja/või vajalikud asjad samal ajal, selle olukorra jätad siis ajahambale harutamiseks.
Esialgu on uus ja vana kalender samade kaante vahel koos. Vanas on ju veel nii palju olulist. Nii nad siis eksisteerivad kõrvuti – vana tooni võrra tumedam ja lehed äralapatud, märkmeid täis, mis vahel üle kirjutatudki. Vahele värvilisi märkmepabereid. Uus seevastu on säravvalge, veidi jäik ning kanded paberile on süütult esimesed.
Esialgu on uus ja vana kalender samade kaante vahel koos. Vanas on ju veel nii palju olulist. Nii nad siis eksisteerivad kõrvuti – vana tooni võrra tumedam ja lehed äralapatud, märkmeid täis, mis vahel üle kirjutatudki. Vahele värvilisi märkmepabereid. Uus seevastu on säravvalge, veidi jäik ning kanded paberile on süütult esimesed.
Kahtlustan, et ma ei oskaks oma märkmikuta elada. Tegelikult on äärmiselt jube paigutada elu mustade kaante vahele...
2 kommentaari:
Mulle ka meeldib! Ma arvasin, et ma olen imelik :), aga tuleb välja, et selliseid inimesi on teisgi, kellele meeldib ka uus märkmik, teha sinna esimesed sissekanded, meiliaadressid, telefonid, kohtumised, üritused....
:)
Jumal tänatud, ma pole üksi:)))
Aga see on kuidagi nauditav - mõtled, planeerid, kalkuleerid, lehed alles üksteise külge kinnitunud, sinu pastakatriibud on seal esimesed...
Ja kui asi on võib-olla muutuv, siis teen sissekande harilikuga:) Ei meeldi ärasoditud märkmikud:)
Friigid:DDD
Postita kommentaar