Ilusad hetked

Nädalavahetusel võtsin ette teekonna koju.

Hämmastav kui ilus seal praegu on. Kõik õitseb ja meeletusuurtes kogustes! Viljapuud on mattunud õitemerre ning lilled vastavad oma iluga. Lihtsalt hinge võtab kinni...

Tegime emaga tibi-laupäevaku ja shoppasime end lolliks. Nagu alati:) Tal on hämmastav võime tõmmata välja täpselt see mis mulle ideaalselt istub. Rahakotile kokkuvõttes tõeline mõrv.

Pärast jõime kesklinna välikohvikus päikeses peesitades latte't, sõime trühvleid ja pidasime plaani Pariisi-sõidust. Oleme ammu kokku leppinud, et 2008 kevadel läheme kahekesi Pariisi. Vaid meie kaks. Loodetavasti suudame plaanist kinni pidada ja mitte muu jamaga end liigselt koormata:)

Punapea blogi lugedes tuli tahtmine end taas punakaks toonida (kuigi pean tunnistama, et mul pole halli aimugi milline Punapea välja näeb ja mis värvi pea tal on:) on lihtsalt mulje jäänud, et kena tütarlaps ja tuli isu punase pea järele:)).
Esimene värv läks aia taha. Tumepruun juus ei võtnud mingit punast sisse, küll aga kiskus roostekarva oranzhiks hall osa. Ja kuna mul halli peas palju, siis oli terve pealagi justnagu roostetama läinud:) Mis seal siis ikka, linna uue värvi järele:) Teine õnneks andis natuke läiget ja oli õige toon. Kui järjekindlalt kasvatada ja toonida, küll ta siis lõpuks taas punaseks kujuneb:)
Loll olin et oma aastaid punase pea pruuniks värvisin. Minu iseloomuga sobib küll ainult ja ainult punane:DDD

Koer on juba täiesti asjalikuks saanud. Kutsikaeast väljas ja oskab käituda:) Kuigi möllata meeldib talle endiselt ja vägikaigast tuleb temaga ikka vedada. Ta kohe peab sulle mingi pulga tooma ja siis tuleb seda vastastikku sikutada. Minu sikutab ta lõpuks isegi ära:)

Nädalavahetusel olin niivõrd muust maailmast ära, et unustasin isegi eksabikaasat tema sünnipäeval õnnitleda. Kohutavalt paha tunne oli hiljem. Nagu ta ise naeris: "loll, kes vabandust ei leia". Aga tõepoolest on kodus nagu teine maailm. Õnneks pidu tuleb hiljem ja siis saab veelkord õnnitleda.

Aga veider maailm on kodus tõesti. Lobised lähedastega, vedeled, saunatad, naudid toitu, mis soojal ajal valmib alati grillil, imetled päikeseloojangut, kuulad täielikku eemalolekut ja vaikust tsivilisatsioonist käsikäes lindude meeletu laulukooriga, vahid aias jalutavaid metstuvisid, paned pea emale sülle ja jood koos perega head-ööd-veini. Paradiis...

Ükski paradiis pole siiski igavene. Mingi hetk pead autole taas hääled sisse lööma ja argielu poole tagasiteed alustama. Järgmise korrani...

Sobib!

Aina tuleb infot, mis kinnitab mõtte õigsust...
Loe siit.

Reeded mulle meeldivad

Üks reede:
Sõidan sõbranna juurest koju. Palju mõtlemisainet. Põige Selverisse, väike vein lõõgastuseks. Sõidab vastu minu esimene tänavapildi Qashqai. Roostekarva oranzh, täpselt see mida ihaldan. Ila hakkab voolama.

Bussipeatuses näen ilmutust. Pikkade tagumikuni blondide juustega pikk sihvakas tüdruk. Vaatepilt näkineiust on nii lummav, et ei märka keelava tule süttimist fooris. Peatun pidurite kriginal. Mõtlen, et kõrvalistmel lebav vein on oma mõju hakanud avaldama. Kiire pilk tunnistab, et pudelil on kork siiski kindlalt peal.

Hetk hiljem asub minuga avalikult flirtima mootorrattur. Pakun talle seda mõnu, et mängin temaga kiirendusvõistlust. Loomulikult jään kaotajaks ja lasen noorsandil end aupaistel soojendada. Kingin talle särava naeratuse. Ma ju tean mida ta tunneb. Tean ikka küll. Veel eile ei teadnud ma motokoolitusest midagi. Täna aga olen registreerunud juuni lõpus algavale kursusele.

Teine reede:
Jaapani keiser on Tallinnas. Tema mind ei huvita, ta lennuk huvitab. Hiiglaslik, Eestis näeb neid väga harva. B 747. Sätin tööintervjuud nii, et saaksin lennuki starti vaatama minna. Tekib viivitus. Kuulen lennujaamas juba kohal olevalt kaaslaselt, et tõusmine viivitub. Mul on lootust.

747 võtab hoogu ja stardib. Seisame lennuki kõhu all ja ainult oigame, kui ta majesteetlikult üle me peade liugleb. Võimas…

Kihutan tagasi tööle.

Naiste sõnatu konkurents

Ütlemata veider kuidas välimus loeb.

Kui aus olla, siis isegi ju vaatad esmapilgul kas inimene tundub väljast sümpaatne. See ei tähenda kindlasti kehtestatud ilumallidele vastamist vaid siiski seda, kas tekib esimese 30 sekundi jooksul sümpaatia või mitte.

Viimasel ajal alles olen märkama hakanud, et naiste omavahelises maailmas on välimusel määratult suur roll. Seda teame ju kõik juba ammu, et naised ehivad end teiste naiste, mitte meeste pärast. Miskit pole teha, mehed nagunii ei saa millestki aru. Detail nii- või naapidi. Sügavalt savi.

Ma pole sellele kunagi mõelnud, kuid viimasel ajal on kuidagi liiga sarnased kokkupuuted. Sellest ka minu heureka!-efekt.

Armastan käia vahel väga mugavalt riides. Selline massi sulanduv tibi teksades või casual pükstes, mingi sviiter peal ja tossulaadsed jalatsid varba otsas. Tööelus seevastu eelistan riietuda väljapeetumalt ja 100% kõrgetel kontsadel. (Ega mul muidu pool elamist kingi täis poleks;)).

Viimasel ajal on taas tõusetunud aktiivsem korterite vaatamise teema. Enamus maaklereid aga tibid mis tibid (teeme nii, et nende võimelisusest asjakohastele küsimustele vastata muudmoodi kui "ääääää....emmmmm.....ma-ei-teagi....äääää" me praegu ei räägi) ja kokkupuuted nendega keskmisest sagedasemad. Vahepalaks, et selline blondide ajuhiiglaste seltskond minu igapäevaellu ei kuulu ja seepärast vahvalt müstilisi elamusi suudavad nad mulle pakkuda.

Kui olen läinud objekti vaatama otse töölt, suhtutakse minusse ALATI tõsise respektiga ja oodatakse mu küsimusi püüdlikult kui pugev kutsikas. R-ist hoitakse viisakalt eemale, kuna mine tea kas proua kiidaks heaks või mitte. Siis domineerin mina. Kui aga lähen objektile hilja õhtul, mil olen jõudnud kodus mugava casuali selga krabada, olen ma sageli õhk. Täiesti läbipaistev sealjuures. Minu jaoks suur müstika, kuna mina olen ikka mina ja küsimused ikka samad. Siis aga minust välja ei tehta, ujutakse vaid mesimagusa naeratusega R-ile külje alla ("osta-osta-osta", justkui minu arvamus ei loekski:D). Sellisteks puhkudeks olen leidnud hea nipi - kui tahan mingile küsimusele vastust, esitan selle R-ile, ise vaatan objektil ringi ja R siis küsib enda ja minu küsimusi. Mind ju pole olemas. Ehk teisisõnu - ma pole konkurentsivõimeline. Minu jaoks nii naljakas:DDD

Tegelikult väga võimalik, et sealjuures on välimusest määravamaks siiski hoiak. Kui olen mugavalt riides, olen ka ise sõbralikult naeratav otuke. Olen aga kostüümis, olen vajadusel läbi seinte mineja. Eks see bitchilikkus siis kumab ka pooridest, ma usun... Aga ma siiski tahan niipidi ette kujutada nagu kirjeldasin;)

Kui selle avastasin, hakkasin seda teadlikult jälgima ja üllatav - sageli nii ongi. Muidugi vaid tibi-maaklerite puhul. "Mitte-nii-silmatorkavad" naised ja igat masti mehed on alati ok. Et siis olen saanud heita väikese pilgu tibide maailma:)

Aga eks ta ole - välimus mängib rolli. Noorena, kui olin sire ja sihvakas, meeletu juuksepahmakaga ja tõenäoliselt täitsa kena tots, siis ikka ema ja vend ja muud naersid kõhud kõveras kui kuskile minnes järele vaatavad pead kahekorra käändusid. Nüüd aga, kui ma enam pole nii noor ja sire ja sihvakas, ei vaevu enam mitte kui keegi pead keerama. Et siis jah, välimus loeb!

Õnneks siiski on elus väga palju valdkondi, kus välimus ei ole määrav. Ja need on valdkonnad, mida vähemalt mina isiklikult väärtustan enim:) Pere, sõbrad ja töö.

Issand kui raske oleks tibina elada...

Pioneerilaagris

Nädalavahetusega päädis üks järjekordne pideva mure ja korraldamise objekt - Koja sünnipäev (16.). Olime mitu kuud ajusid rünnanud ja koos istunud ja plaane teinud. Tahtsime head pidu. Ja tundub et see õnnestus:)

Ilmataadiga tegime kah kaupa ja tema oma sõna pidas. Ilm oli mega.

Toimus see siis 19.-20.mail Ojaäärse puhkemajas. Äärmiselt ilus ja armas koht! Palmse külje all. Kuigi mul oli emal pühapäeval sünnipäev, siis kahjuks pidin minekust loobuma, kuna olin ise üks ürituse korraldaja. Õnneks mul arusaaja ema:) Kahju et ma ise nii arusaaja pole ja tahan ikka et maailm pöörleks sedapidi nagu mina ette kujutan...

Temaatikaks oli Pioneerilaager deviisiga "Pioneer ei karda hunti!". Tõsine nostalgia teema. Vahepeal oli seose mässudega oht, et temaatika tuleb ära muuta, kuid õnneks suutsime kõhklejatel hirmud maha suruda ja kokkuvõttes oli asi väga fun. Eriti kuna tegu on ütlemata lahedate inimestega:) Sest ikka inimesed teevad seltskonna, mitte miski muu.

Sport, rivistus, pullitamine, lõke, saun, ööhäire, tants ja trall - need on põhilised märksõnad.

Senaatorite korraldatud viktoriini võitsime ka sõbrantsiga kahepeale, see pakkus samuti elamust:) Parima marssija auhinnast jäin napilt ilma, vahepeal olid käed taskus:DDD

Tavaliselt mind ennast on piltidel näha väga harva - reeglina olen ise fotografeerija rollis. Seekord siiski on ka mind piltidel, kuna pildistajaid oli teisigi. Aga enamikel piltidel olen ikka pildijahtija rollis, ehk siis hiilin natuke eemal, objektiiv sihivalmis:)

Pilte vaadates tabas mind tõsine üllatus. Olen end kasvult alati suuremat sorti Koljatiks pidanud, nüüd aga avastasin, et suhteliselt nublu!!! Kohe ikka seal lühemate seas. Tõsine hämming, kuna kui mina juba nii pikk olen, mis siis veel teised olema peavad?

Mõningaid pilte mitmete sadade hulgast panin ka albumisse. Mõned lisan ka siia.

Oh seda noorust!

Suhtlesin msnnis noorukese nõoga. Muud jutud räägitud, märkasin, et tal nime taga suur südame märk. Tekkis huvi ja kuna meil usalduslik suhe, asusin pärima:

mina (uudishimulikult): "Noh, kuidas läheb? Kõrvuni armunud?"

Liisu (stoilise rahuga): "Oehh..... enam-vähem"

mina (konkreetselt): "Kes ta on?"

Liisu (veel konkreetsemalt): "Poiss"

mina (plika vaimukast vastusest itsitades): "Jumal tänatud!"

Liisu (elutargalt): "Nojah, egas tänapäeval ei tea ju enam mida oodata, eksju"

Edasine vestlus ja täpsustused avalikustamisele loomulikult ei kuulu. Aga hämmastav küll kuidas pisikesest piigast kasvab noor neidis, kes enda sõnutsi on juba armuasjades kõrvetada saanud ja nüüd suhtub üllatavalt täiskasvanult. Loodan siiralt, et tal küll sogased lained üle pea käima hakkavad (see ju nii mõnus tegelikult!), kuid et ta sealjuures säilitab piisavalt kainet pead, et mitte oma elu peesse keerata. Õnneks tundub, et asjalik tips selles vallas ja odavalt end müüma ei hakka:)

Õhtu tüdrukutega

Eile õhtul sai aeg maha võetud ja tüdrukutega teatris käidud. Draamas oli Vanemuise külalisetendus, komöödia "Beautiful Bodies". Tõeline naistekas! Igaüks avastab seal killukese endast.

Huvitav oli jälgida kuidas ütlemata erinevad ja erinevate elualade esindajad läbi aasta(kümne)te hoolimata oma radikaalselt erinevatest maailmadest on olnud põimunud. Kõik koos kohtutakse umbes iga poole aasta tagant. Veidi selline "Seksi ja linna" teema.

-

Pani mõtlema, ajas naerma ja meile kõigile meeldis:)

Saal oli ka pilgeni rahvast täis, tundus et meeldis teistelegi.

Pärast tahtsime kerget einet võtta ja suundusime "Kaheksa"-sse. Hea lähedal. Mingi aeg tagasi oli selline eriti fa-fa koht ja seetõttu ma oma jalga sinna seni tõstnud ei olnud. Ei pea ennast "trendiinimeseks" ja kohe ei kisu sellised kohad.

-

Jeerum küll! Koht oli nagu peldik! Sisustus igav, remonti oleks kindlasti vaja teha, teenindus suht asjatundmatu, tualett õigustab nime "peldik"jne. Koht ise kohe absoluutselt ei sümpatiseerinud. Küll aga olid seal toidud üllatavalt maitsvad. Mina sõin hiidkrevette ja keele viisid alla. Smoothie oli nagu igalpool, ei midagi erilist.

Aga koht oli ikkagi peldik.

Juurovizjon

Mitte kui midagi polnud sel aastal teistest eristumas. Ja Euroopa paistab suunduvat aina rohkem itta. Kurb.

Kuidagi kohutavalt igav ja üheülbaline oli seekord. Vaid kaks laulu sundisid mind hetkeks pead raamatust tõstma, kuid sedagi vaid hetkeks. Üks oli Ungari (maikas ja kohvriga bluusitar) ja teine oli Moldova pool-rokkar-tibi (hmm, tal muide seljas sama pluus mida Stockholmis H&M-is kaalutlesin). Muide, Moldova video lõbustab mind väga. Kari valgetes pluusides ühesuguseid tüüpe rabeleb ja lidub ja võitleb positsiooni pärast, kohale jõuab vaid üks. Kuidagi meenutas mulle spermat ja viljastamist - valged poisid rabelevad ja kihutavad, ükshaaval jäävad maha ja üks õnnelik jõuab lõpuks kohale. Vast kohatu võrdlus, kuid mind ajab naerma:)

Üldjoontes boooooooring!

Võidulaul Serbialt mõjus mulle kui kamp kaeblevaid lesbisid. Võit üllatas täiega. Ja Ukraina idiootide vist teine koht. Masendavaks on see asi läinud.

Tibi shoppamas

Nagu me teame, ei armasta ma kohe üldse mitte mööda kaubandusvõrku kolistada. Kuid vahel on hea mõte end toimuvaga kursis hoida. Ja samas nänn mulle meeldib. Nänni saamiseks tuleb aga kaubanduses luusida.

Nii ma siis suundusingi suurde kaubanduskeskusesse. Et lubaks enesele midagi. Otsest vajadust polnud millegi järele ja läksin nii kuidas jalad ja pilk koostöös otsustasid.

Ja mida ma siis enesele lubasin?

Esimene ost oli haamer + näpitsad. Kohe selline ost, mida iga tibi laupäeva hommikuti teeb. Aga lihtsalt nägin ja tahtsin. Kõik.

Edasi pakk CD-toorikuid ja nagu alati, ei saanud ma mööda raamatupoest. Sinna enamus mu rahast jäigi. Üks raamatutest väärib eraldi äramainimist, kuna usun, et see saab mulle väga suurt mõju avaldama. Tegu siis 2004.a. parima mitteilukirjandusteose eest Pulitzeri saanud Anne Applebaum´i raamatuga "Gulag". NL-i koonduslaagrite ajalugu siis.

Kell liikus halastamatult omasoodu ja poodidesse hakkas ilmuma inimesi. See ongi see mis mind poest ära ajab. Nii siis lahkusingi.

Üks ost väärib veel tähelepanu. Nimelt peale ostlemistuuri suundusin postkontorisse, et järjekordne ports tellitud raamatuid kätte saada (südamest tänulik, et enamik raamatute müüjaid võimaldab seda teha läbi veebi! kuigi vahel on hea neid kohapeal sirvida). Postkontori läheduses, olen kuulnud, asuvat turg. Läksin seda otsima, kuna tekkis idee, et kassile oleks jube vahva osta värsket kala. Kassid ju armastavad seda.

Surfasin mööda turgu ja otsisin kohta kus müüdaks kala. Kui müüakse, siis ikka kas soolatud, vürtsitatud või soolatud ja kuivatatud variandis. Aga mul tarvis ehtsat värsket räime. Lõpuks siiski leidsin ühe mutikese, kellelt krabasin kohe hulgim värsket kala. Jube õnnelik, suundusin kodu poole.

Trepikoja ees märkas mind sõbralik õuekiisu (selline pisike must ja jube nunnu), kes juba teab, et meie käest ikka saab miskit. Oleme talle isegi oma kassile ostetud konserve andnud ja kui ostan kanafileed, saab ka tervitama kapanud õuekiiss oma osa. Vennalik värk meil.

Oi milline pidu lahti läks, kui talle paar peotäit värsket kala andsin! Siukse laulu tõi kohe kuuldavale. Minust ta sinna neid nosima jäi.

Kappasin siis tuppa, et ka Nööp von Vidrik sama elamuse osaliseks saaks. Lõpuks ometi olin mitte unustanud spetsiaalselt tema pärast turule minna, et teda rõõmustada. Arvake ära mis reaktsioon järgnes? Kala vaid nuusutati, lohistati käpaga taldrikult põrandale ja sinna see jäi. Selge siis. On ikka pirtsperse küll! Mitte kui midagi ei sööda. Ainult kana ja kala filee kõlbab, muu võid endale kuhu iganes toppida. Fileed muidugi süüakse lõhkemiseni.

Eks siis õuekiiss saab teinepäev jälle õnnelikuks:) Kala ju kapis terve ports ootamas...

Stiilinäide igapäevasest magamisest. Ilmselgelt on meil teist kassi veel vaja, kuna kui kass juba lambaga magama hakkab, siis on midagi väga viltu.

Irw!!! Mõni tund hiljem, kui loen süvenenult unustamatutest armulugudest läbi ajaloo, kuulen kellegi samme enda poole tulemas. Minu suunas tuleb kass, endal räim hambus ja silmad siirast imestusest ülisuured. Tõega hämmastunud nägu, et "mis see on?". Ja tuleb ja poetab kala mulle sussi sisse. Mul suu ammuli, kuna ta pole mitte kunagi mitte midagi jalatsitesse poetanud. Isegi kassidele igiomast karvapallide väljaoksendamist teostab ta puhta põranda peale, kust seda on kerge ära pühkida.

"Ei, see ei lähe mitte, võta oma kala ja mine elutoast ära!". Kala võetakse taas hambusse ja minnakse suursilmselt tagasi kööki. Sealt kostvad helid annavad kinnitust, et kala süüakse. Jess!!! Lõpuks sai aru mis hea on...

Õhtu täis vastandeid

Eilse õhtu jooksul (peale tööd) jõudis mind haarata väga mitu erinevat emotsiooni. Seinast seina. Lihtsalt tunnen vajadust kirjeldada.

Positiivne üllatus - Kes JCI-st midagi ei tea, neile taustinfoks, et iga kuu korraldatakse koosolek soovitavalt mõnes ettevõttes, kus siis samas tutvutakse ettevõtte tegevusega. Viimane oli nt Portugali saatkonnas, enne seda Skype's etc. Eile toimus Eesti Postis.

Mul polnud õrna aimugi kui huvitav see kõik seal olla võib. Siiani oli teadmine, et Eesti Post. Ok. So what?
Tegelikult on seal taga lausa hämmastav logistikakeskus. Käisime ka pakisorteerimiskeskuses ja aina imesta mis asju ikka välja mõeldakse! Minu sügavaim respekt...

Hämming - Kui koosolek ja muidu meeldiv koosviimine läbi said, sõitsin kodu poole. Juba Lasnamäest alates vaatasin, et midagi veidrat toimub, igal pool politseiautod. Terve linn lausa kubises neist. Lisaks oli kohutavalt palju liiklusõnnetusi (kergeid). Iga kilomeetri tagant vist üks. Ma ei saanud mitte kui millestki aru.

Hiljem muidugi taipasin, et 9.mai ju, sellest need politseinikud. Aga millest need laksud? Ei tea. Aga õnn et ööpäev möödus rahulikult. Olen juba nii tüdinenud sellest, et muid uudiseid nagu enam polekski. Ehk normaliseerub.

Lõõgastus koos armsa itsitusega - Koju jõudes korkisin lahti veini, mille olin lasknud endale Tartust tuua (meil ei müüdud ju). Meeldib võtta üks-kaks korda nädalas klaasike head veini õhtul kodus lõõgastudes. Eriti süüa valmistades on hea veini trimbata - kuidagi loomingulisemaks läheb asi kätte:)

Kass mul ka veinisõber. Täitsa innuga kohe limpsib! Muu alko talle eriti peale ei lähe, vahel veidi õlle võtab. Aga vein on tema suur sõber. Nagu perenaine, nõnda ka kass...




Öäkk! - Sattusin esimest korda nägema saadet "Tõe jäljed". Oli mingist '80-ndate aastate Eesti inimsööjast. Tappis inimesi ja sõi siis nende liha. Kodus praadis seda ja ilusasti garneeritult kandis lauale. Ametilt oli tüüp kelner ja biseksuaalne. Lisaks meeldis talle kanda oma jämesooles nii 30cm-st kurki. Soojenes siis seal ja ju tekitas talle mõnu. Ja kui siis tulid restosse kliendid, kes olid tema vastu reeglina alati väga lahked ja ohtralt tippi andsid, siis need said soodustatud erikohtlemise osaliseks. Neile nimelt viilutati sedasama kurki garneeringuks. Et siis lausa nii eriline kohtlemine.

Krt, mine tea mis veidrused mind teenindavatel kelneritel võivad olla... Ei julge kellelegi enam naeratada. Tea mida garneeringuks saad.

QQ

Hmm, käisin QQ kohta foorumit lugemas ja soov seda omandada aina süveneb:)
Ainus jama selles, et praegu liigub linnas vaid paar masinat (oma töötajad), esimene kodanikele tellitud partii jõuab kohale mais. Siis ilmub neid linnapilti rohkem ja saab hakata uurima mis muljed kellelgi on.
Suurim miinus aga hetkel see, et saab vist popiks masinaks kahjuks. Ootejärjekorrad megapikad, 6-7 kuud. Aprillis tellinud saavad alles oktoobris kätte... Uue asja teema vist. Ei teatud palju pongestama hakata.
Nüüd ongi dilemma, et kui mõtlema hakata, siis peaks ju ära tellima juba mõne kuu jooksul... Siis vast uueks aastaks käes. Ah, ei tea... Ootab enne oma proovisõidu ära:)

Armumine

Tänaseks prantsuse keele tunniks oli vaja teha kodutöö teemal Ma première histoire d'amour (esimene mälestus armumisest). Istusin siis õhtuvidevikus voodil ja meenutasin ning seadsin sõnu ritta.

Mida lugeda esimeseks armumiseks? Kas seda, kui vaatad imetlevalt vanema klassi poissi ja kui kokku jooksete, suudad vaid punastada? Ning kui ta koolis toimuval peol sulle läheneb, jooksed paanikas minema ja peidad end tüdrukute tualetti?

Või oma esimest nö boyfriendi, kellelt said ka esimese pärissuudluse ja kellega olite teada-tuntud paar, kuid kelle jätsid hetkel, kui su unistuste noormees su ellu tagasi tuli? Sellega tegid sa, rumaluke, oma poisile meeletut valu ja see teadmine ei lase sul endaga siiamaani rahu sõlmida...

Või siis lugeda esimeseks armumiseks noorpõlve suurt armastust, kelle järele olid hull 4+ aastat? Tema elas teises Eesti otsas (1 aastake isegi mujal riigis) ja nägime vaid suviti. Muul ajal kirjutasime. Oi ma olin hull ta järele... Kui tal ülikool läbi sai (mina olin siis gümnaasiumis), kolis ta minu lähedusse Saaremaale. Sellest ajast hakkas metsa minema. Kuidagi kauge ja õhkav armumine sobis paremini. Ja kui ta siis teatas, et kasvatab minust endale naist, oligi kõik. Sorry, kuid keegi ei kasvata minust midagi!

Nüüdseks on ta teinud edukat karjääri, tal on naine ja kaks last. Ja minul pole juba 10a mitte mingit tunnet kui teda näen. Veider, kuna nooruses tundus, et ta on mu elu armastus ja see ei lähe kunagi üle, et ta jääb alatiseks mu sisse. Hmm... Emal oli taaskord õigus. Nagu alati. Sest pärast seda on olnud palju olulisemaid objekte:)

Nii ma siis istusin seal voodil ja mõtlesin millest kirjutada. Valisin siiski viimase, kuna tollal oli see kõige tugevam tunne. Samas noormees, kellele omal ajal haiget tegin, on tänasel päeval mulle olulisem.

Samal ajal jälgisin akna taga elavat vareseperet. Akna taga on üks suur puu ja seal pesitseb juba aastaid vareste paar. Üks istub hetkel järjekindlalt pesas, küllap haub. Teine muudkui tiirutab ja toob head-paremat noka vahele. Nii tohutult soe tunne on neid vaadata. Muudkui askeldavad.

Üks miinus on nende naabritega ka. Mingi aeg hakatakse poegadele kraaksumist õpetama. Vot siis ei ole enam armas, kuna põhiline aeg hääleharjutusteks kipub olema hommik, kui päike tõuseb. Ja suvisel ajal tõuseb ta suhteliselt vara...

Diskutamine

Nonii, täna siis ühe sõbrantsi sool-leib. Pärast seda klubi. Olime juba ammuilma kokku leppinud ja tema on siiani ainus, kes maksimaalselt 2x aastas suudab mind klubisse meelitada.

Kusjuures oli täna üllatavalt fun. Sai ikka hullult kepsutatud ja muusika oli ka selline suurema osa ajast, mis jala hoolega tatsuma pani.

Täna jälgisin siis vahepeal hoolega kuidas tantsimine käib. R. on öelnud, et tantsupõrandal on mu liigutused nagu stripparil ja kuna ma kindlasti endast vale muljet jätta ei taha, siis üritasin teiste pealt shnitti võtta. Ähh, igav! Aga ma vähemalt üritasin.

Vahepeal tuli ka Lambada. Oi kuidas see lugu vanasti vere keema pani! Meenusid ajad, kui peotantsu trennis Lambada saatel puusade õiget liikumist sai õpitud. Aga enam ei tule välja, ei maksa üritadagi... Kahju. Puusad ikka üsna kinni ajaga jäänud.

Vahepeal oli silmale rõõmu ka. Hakkas mängima vana hea Gazolina ja lavale tulid tantsutüdrukud. Midagi pole teha, nad kohe rõõmustavad mu silma. Vaieldamatult üle saali kõige ilusamad tüdrukud ja kõige plastilisema liikumisega. Kohe silm puhkab, kui vaatad nende lihaseid õlitatud naha all liikumas. Ma olen vist imelik...

Ühte uut tendentsi märkasime ka. Kui vanasti olid ikka tibid need, kes tantsupõrandaid kambakesi vallutasid, siis nüüd tantsivad omaette ka meessoo esndajad... Naljalt enam keegi kellegagi tantsuplatsi väliselt tutvuma ei tule (kui eriti nõrga jutu arendajad välja arvata), kuid mitmel korral täheldasime, et sujuvalt on meie juurde tantsima asunud üks kuni paar noormeest, kes siis välise mulje järgi meiega tantsisid. Lihtsalt niisama. Väga huvitav uus nähtus, midagi pole öelda. Et siis uus mood?

Peakatete teemast klubis ma sotti ei saa. Miks on tarvis tulla klubisse nokatsiga? Päike paistab eredalt silma või? Aga miks on vaja tulla suusamütsiga? Külm? Arumaisaa...

Samuti on huvitavad tibide vestlused tualetis. Kes peseb oma rinnaesiselt joogiplekke, kes nutab sõbranna õla najal, et "See oli uskumatu, et ta mulle joogi näkku viskas! Seda asja ma nii küll ei kavatse jätta!" ja minnakse, silmis verejanuline pilk, vaenlast otsima. Huvitavad inimesed klubimaastikul...

Mingi aeg aga hakkas asi ära vajuma minu jaoks. Rahvast ilmus liiga palju ja jube nügimine ja üksteise seljas elamine käis. Ma kohe ei kannata sellist sügelemist, vajan enda ümber oma ruumi. Mulle ja mu egole, paluks! Mingi aeg aga hakkad tantsupõrandal nügimise keskpunktiks olema ja pead iga natukese aja tagant jalgu raputama, kuna klaasikillud on end su kinga talla alla sisse seadnud. Ei aitäh!

Lõplikult siiber sai aga siis, kui läks suuremat sorti löömaks. Mingi tüüp riivas teist kogemata ja teine kukkus täiega norima. Mõni hetk hiljem siis läks korralikuks löömaks, kus kümmekond noormeest üksteist klohmisid ja lauad ja muu lendas. Täpselt meie kõrval. Vaata aga et eest ära saad. Turvad va äbarikud ei saanud ka miskit teha. Siis taipasime, et on aeg koju tulla. Aitas selleks õhtuks!

Aga mine tea, ehk lähen teinekordki kluppi. Üldjoontes osutus üllatavalt lõbusaks. Ehk oli selles süüdi korralik kruntimine soola-leiva-üritusel...

Autodest

Eile, kui olin Olafit siinsamas blogis taevani kiitnud, sõitsin pool tundi hiljem kodu poole ja kes mulle esimeste seas vastu tuli? Olaf koos ühe motokoolitujaga... Jep, tahan siit märki välja lugeda ja loen seda kui oma otsuse õigsuse kinnitust:)

Küll aga mõtisklesin koduteel ühe mulle täiesti arusaamatu nähtuse üle. Need on siis kleepsud autodel, mis ütlevad: "Baby on Board" ja "Beebi pardal" ja "Laps autos".

Eeee.... miks seda rõhutama peab? Ise kujutan ette, et märk annab millestki märku. Nt seda, et olen õppesõitja, esmase juhiloa omanik vmt. Aga "beebi pardal"? So? Mida sellega öelda tahetakse? Suutsin välja mõelda 4 varianti, rohkemaks mu aju võimeline polnud.

1. "Ära mulle otsa sõida, mul laps autos ja saab viga" - et justnagu otsasõitja valib siis kellele otsa sõita?
2. "Ettevaatust, aknast võib välja lennata kakane mähe või lutt vmt"
3. "Ole minu läheduses ettevaatlik, kuna võin olla liikluses vähese tähelepanuga, hoian lapsel lutipudelit suul või tegelen muu hädavajalikuga" - siis arusaadav, vaatad nagu rohelise lehegi ja õppesõitja puhul, et äkki teeb imeliku manöövri või muidu käitub imelikult
4. "Kui teen imeliku manöövri, siis ära anna mu idiootsusest mulle märku tuututamisega, laps võib magada ja selle peale ehmatada "

Kas on ehk kedagi kes teab mulle rumalale seletada, millest see märk räägib? Ehk milleks see autol on? Loodan, et ma nüüd kedagi ei solva siin (siiralt loodan), kuid kui sellel mingit asjalikku seletust pole, siis mul isiklikult oleks piinlik sellist märki autole panna. Aga see on vaid minu arvamus.

Mõnda aega tagasi istutas R. mulle pähe lolli mõtte uuest autost. Sõidisin järjekindlalt vastu, kuna olen oma musta noolega väga rahul ja on teine selline paras püss istumise all, kuid ta muudkui rääkis, et mõne aja pärast hakkab auto sul lagunema ja läheb lõppeks kulukaks. Parem ikka salongist tutikas osta ja kolm aastat garantiiga sõita ja siis taas vahetada. Nii kaua ta seda seletanud on, et hakkasingi vaikselt uue järele ringi vaatama.

Teatud piirangud on mul ka. Kindlasti ei taha ma väikest autot, oma praegusest (Primera) väiksemat kindlasti ei taha. Meeldivad sellised keskmised kuni suuremad. Midagi pole teha, "seljakotiga" ringi sõites tunnen end nagu kuhugi kappi surutuna. Parkimisega probleeme ka pole, seega see pole ka argument.

Lisaks peavad tal olema elementaarsed lisad nagu kliima ja 6-e CD boks ja tagurdamisandurid. Elektrilistest akendest/peeglitest ja immobilaiserist ei maksa üldse rääkida, alla selle ei vaata ma kindlasti. Püsikiiruse hoidja ning käetugi ees on ka head asjad.

R. ütleb selle peale, et mul kõrged nõudmised. No aga ise ta ju hakkas seda juttu ajama! Ja tema praegusel ja tulevaselgi autol on need lisad olemas, seega miks mina vähemaga peaksin leppima?

Nii ma siis olen siin kaalunud ja nuputanud ja vaadanud ja vähemalt tänase seisuga olen jäänud margitruuks. Meil peres aastaid Nissaneid hinnatud (isa ja vend sõitsid nendega aastaid ja nüüd ka mina) ja kuna siiani on end õigustanud, siis tundub, et võiks ka jätkata. Ja kuna turule on saabunud täpselt mulle sobiv mudel (Nissan Qashqai, laiendina kas Acenta või Tekna), siis tellisin sellele masinale proovisõidu. Eks siis näis kas mulle meeldib või mitte.

Natuke jama see, et see alles uus mudel ja ei tea mis võiksid olulisemad vead olla. Primerat teab juba ammusest ajast ja siiani on ta end õigustanud.

Vot nii. Igaühel on omad kiindumused ja omad kiiksud, minu kiindumus on praegu Nissan. Samas ega mul pole plaanis seda veel selle aastanumbri sees vahetada, kuid mine tea, äkki lähen lolliks ja teengi selle lükke ära. Igatahes hakkan vaikselt siis maad kuulama. Illustreerivale pildile valisin ka selle värvi mis mulle enim meeldiks. Et siis pildil minu praeguse seisuga unistuste masin:)

Tsiklitibi

Nonii, nüüd on see siis tehtud.

Regasin end suve keskel algavale motokoolitusele. Sama õpetaja juurde, kes mind autoga nii kiiresti sõitma õpetas, et eksamile sain varem kui 40 sõidutunniga ja eksamid sain kõik laksust tehtud. Järelikult sigahea õpetaja siis:) Talviti õpetab autot, suvel ainult moto peal. Olaf Punab on nimi ja tema esialgse koreda oleku all on tohutult muhe mees! Mulle meenutas nii olekult kui välimuselt mu isa ja sellest vist meil nii hea klapp tekkiski.

Olin endale lubanud, et teen peagi ka tsikliload ja mida seal ikka passida. Siis mine tea, ehk saab järgmisel suvel juba masina muretseda:):):)

Muidugi meeldiks mulle enim bike'iga piniseda, kuid meie teedel ja minu algeliste oskuste ning meie liikluskultuuri juures ei oleks see mitte hea mõte. Seega läheb loosi pigem cruiser/chopper:) Ja bike' on liiga raske, eriti seisuolekus ratta püstihoidmine on minu nigelale kerele keeruline, kuna ega ma ju mingi lahja rattaga lepiks. Samas nt chopperil on raskuskese nii madalal, et pole mingit probleemi:)

Õujee, unistused saavad teoks!

PS: Loodetavasti ei häbene siis minu kunagine/tulevane kooli minev poeg seda, kui ema teda kooli toob-viib. Nahkne mutt tsikli seljas mõjub rüblikule vast paremini kui lillelises kleidikeses ja ameerika filmide kombel puit-imitatsiooniga mahtuniversaaliga sõitev emme:)

Volbrielamused

Njah. Linn näeb veider välja. Pole oma nina kesklinna kanti väga toppinud, esmaspäeva õhtul aga oli kerge õllevajadus. Tahtmine lihtsalt kuskil istuda, väikest õlle libistada ja miskit näksata.

Mööda linna avatud kohta otsides tuli suhteliselt palju jalutada. Enamus kohti olid mitte lihtsalt kinni vaid igaks juhuks olid aknad kaetud vineeriga. Täiesti välja surnud kõik. Kogu linn. Kuhu sisse pääses, seal vaadati esimese hooga kahtlustavalt otsa, et ega meile ei järgne möllunäljas kampa. Kui vaid kaht inimest fikseeriti, siis rahuneti. Suhteliselt kummaline oli.

Mõnus oli see, et linnas paistis igal pool politseinikke. Nii jalutamas kui autodega. Kohe mõnus ja turvaline oli jalutada. Ei, ma ei pelga öist linna ega selle asukaid, kuid mulle ei meeldi tavalistel nädalavahetustelgi seepärast öises linnas käia, et see on täis nõmedikke. Lällavad ja suhtlust otsivad noored, kellega ma kohe kindlasti tutvuda ei taha. Segavad minu maailma ja seepärast hoian pigem eemale. Politsei olemasolu ajal aga ei tülita sind keegi ja nii on mõnus! Nii võikski olla...

Lõpuks siis avastasime Beerhouse'i, mis osutus avatud olevaks ja kus ka köök veel töötas. Jee!

Pärast kerget äraolemist tuli mõte minna Filtri tee kalmistule, et vastavatud Aljosha üle vaadata. Kusjuures, pole sinna saamine midagi raske, vaatasime, et buss nr 23 läheb sinna kõrvale kohe.

Loomulikult olime öösel kell pool 2 seal ainsad uudistajad. Aga ülisheff oli - värava juures seisis politseibuss, mis valgustas esituledega alleed Aljoshani. Kummalgi pool kuju veidi eemal olid politseiautod, mis samuti oma tuled kujule olid suunanud. Et siis kuju oli ilusasti valgustatud ja öine jalutuskäik surnuaia vaikuses ja tuledevihus oli ülikõva!

Punaseid ja valgeid nelke oli kuju esine igatahes pilgeni juba täis...