Armumine

Tänaseks prantsuse keele tunniks oli vaja teha kodutöö teemal Ma première histoire d'amour (esimene mälestus armumisest). Istusin siis õhtuvidevikus voodil ja meenutasin ning seadsin sõnu ritta.

Mida lugeda esimeseks armumiseks? Kas seda, kui vaatad imetlevalt vanema klassi poissi ja kui kokku jooksete, suudad vaid punastada? Ning kui ta koolis toimuval peol sulle läheneb, jooksed paanikas minema ja peidad end tüdrukute tualetti?

Või oma esimest nö boyfriendi, kellelt said ka esimese pärissuudluse ja kellega olite teada-tuntud paar, kuid kelle jätsid hetkel, kui su unistuste noormees su ellu tagasi tuli? Sellega tegid sa, rumaluke, oma poisile meeletut valu ja see teadmine ei lase sul endaga siiamaani rahu sõlmida...

Või siis lugeda esimeseks armumiseks noorpõlve suurt armastust, kelle järele olid hull 4+ aastat? Tema elas teises Eesti otsas (1 aastake isegi mujal riigis) ja nägime vaid suviti. Muul ajal kirjutasime. Oi ma olin hull ta järele... Kui tal ülikool läbi sai (mina olin siis gümnaasiumis), kolis ta minu lähedusse Saaremaale. Sellest ajast hakkas metsa minema. Kuidagi kauge ja õhkav armumine sobis paremini. Ja kui ta siis teatas, et kasvatab minust endale naist, oligi kõik. Sorry, kuid keegi ei kasvata minust midagi!

Nüüdseks on ta teinud edukat karjääri, tal on naine ja kaks last. Ja minul pole juba 10a mitte mingit tunnet kui teda näen. Veider, kuna nooruses tundus, et ta on mu elu armastus ja see ei lähe kunagi üle, et ta jääb alatiseks mu sisse. Hmm... Emal oli taaskord õigus. Nagu alati. Sest pärast seda on olnud palju olulisemaid objekte:)

Nii ma siis istusin seal voodil ja mõtlesin millest kirjutada. Valisin siiski viimase, kuna tollal oli see kõige tugevam tunne. Samas noormees, kellele omal ajal haiget tegin, on tänasel päeval mulle olulisem.

Samal ajal jälgisin akna taga elavat vareseperet. Akna taga on üks suur puu ja seal pesitseb juba aastaid vareste paar. Üks istub hetkel järjekindlalt pesas, küllap haub. Teine muudkui tiirutab ja toob head-paremat noka vahele. Nii tohutult soe tunne on neid vaadata. Muudkui askeldavad.

Üks miinus on nende naabritega ka. Mingi aeg hakatakse poegadele kraaksumist õpetama. Vot siis ei ole enam armas, kuna põhiline aeg hääleharjutusteks kipub olema hommik, kui päike tõuseb. Ja suvisel ajal tõuseb ta suhteliselt vara...