Ütlemata veider kuidas välimus loeb.
Kui aus olla, siis isegi ju vaatad esmapilgul kas inimene tundub väljast sümpaatne. See ei tähenda kindlasti kehtestatud ilumallidele vastamist vaid siiski seda, kas tekib esimese 30 sekundi jooksul sümpaatia või mitte.
Viimasel ajal alles olen märkama hakanud, et naiste omavahelises maailmas on välimusel määratult suur roll. Seda teame ju kõik juba ammu, et naised ehivad end teiste naiste, mitte meeste pärast. Miskit pole teha, mehed nagunii ei saa millestki aru. Detail nii- või naapidi. Sügavalt savi.
Ma pole sellele kunagi mõelnud, kuid viimasel ajal on kuidagi liiga sarnased kokkupuuted. Sellest ka minu heureka!-efekt.
Armastan käia vahel väga mugavalt riides. Selline massi sulanduv tibi teksades või casual pükstes, mingi sviiter peal ja tossulaadsed jalatsid varba otsas. Tööelus seevastu eelistan riietuda väljapeetumalt ja 100% kõrgetel kontsadel. (Ega mul muidu pool elamist kingi täis poleks;)).
Viimasel ajal on taas tõusetunud aktiivsem korterite vaatamise teema. Enamus maaklereid aga tibid mis tibid (teeme nii, et nende võimelisusest asjakohastele küsimustele vastata muudmoodi kui "ääääää....emmmmm.....ma-ei-teagi....äääää" me praegu ei räägi) ja kokkupuuted nendega keskmisest sagedasemad. Vahepalaks, et selline blondide ajuhiiglaste seltskond minu igapäevaellu ei kuulu ja seepärast vahvalt müstilisi elamusi suudavad nad mulle pakkuda.
Kui olen läinud objekti vaatama otse töölt, suhtutakse minusse ALATI tõsise respektiga ja oodatakse mu küsimusi püüdlikult kui pugev kutsikas. R-ist hoitakse viisakalt eemale, kuna mine tea kas proua kiidaks heaks või mitte. Siis domineerin mina. Kui aga lähen objektile hilja õhtul, mil olen jõudnud kodus mugava casuali selga krabada, olen ma sageli õhk. Täiesti läbipaistev sealjuures. Minu jaoks suur müstika, kuna mina olen ikka mina ja küsimused ikka samad. Siis aga minust välja ei tehta, ujutakse vaid mesimagusa naeratusega R-ile külje alla ("osta-osta-osta", justkui minu arvamus ei loekski:D). Sellisteks puhkudeks olen leidnud hea nipi - kui tahan mingile küsimusele vastust, esitan selle R-ile, ise vaatan objektil ringi ja R siis küsib enda ja minu küsimusi. Mind ju pole olemas. Ehk teisisõnu - ma pole konkurentsivõimeline. Minu jaoks nii naljakas:DDD
Tegelikult väga võimalik, et sealjuures on välimusest määravamaks siiski hoiak. Kui olen mugavalt riides, olen ka ise sõbralikult naeratav otuke. Olen aga kostüümis, olen vajadusel läbi seinte mineja. Eks see bitchilikkus siis kumab ka pooridest, ma usun... Aga ma siiski tahan niipidi ette kujutada nagu kirjeldasin;)Kui selle avastasin, hakkasin seda teadlikult jälgima ja üllatav - sageli nii ongi. Muidugi vaid tibi-maaklerite puhul. "Mitte-nii-silmatorkavad" naised ja igat masti mehed on alati ok. Et siis olen saanud heita väikese pilgu tibide maailma:)
Aga eks ta ole - välimus mängib rolli. Noorena, kui olin sire ja sihvakas, meeletu juuksepahmakaga ja tõenäoliselt täitsa kena tots, siis ikka ema ja vend ja muud naersid kõhud kõveras kui kuskile minnes järele vaatavad pead kahekorra käändusid. Nüüd aga, kui ma enam pole nii noor ja sire ja sihvakas, ei vaevu enam mitte kui keegi pead keerama. Et siis jah, välimus loeb!
Õnneks siiski on elus väga palju valdkondi, kus välimus ei ole määrav. Ja need on valdkonnad, mida vähemalt mina isiklikult väärtustan enim:) Pere, sõbrad ja töö.
Issand kui raske oleks tibina elada...
4 kommentaari:
Mina elan tibina :) Välimuselt ainult, ma arvan, et kahe kõrva vahel siiski midagi on. Nii igatahes mulle väidetakse.
Esmamulje minust on julgelt 75% inimestel: ülbe, mõttetu tibi. Võõraste suhtes ma tegelikult reeglina pole ka püüdlikult sõbralik. Kuid hiljem, kui inimesed minuga tuttavad on, nad tunnistavad, et panid lustuseks ikka päris puusse. Hehe
Aga mis puutub meestesse ja naistesse, kellele järele vaadatakse, siis minu see mees, kellega vahel ringi liigun (hea määratlus onju), paneb tähele, et kui me kuskil kõnnime, siis mehed jäävad vahtima. Alati ta mühatab siis omaette, et mis vahid, võlgu olen sulle midagi vä? Ja ma ei saagi aru, kas ta saab aru, et tegelt vahitakse mind, mitte teda :D
:DDD
Votjah, mulle ka vanasti vaadati järele, enam ei vaata küll keegi:)
Täiesti masendav, ma pole harjunud hall mass olema:)
Aga seda küll, et välimus on sageli petlik. Minust arvatakse ka sageli, et ilge bitch ja enesekindel ülbe eit. Kes aga rohkem vaevuvad tutvuma, imestavad siiralt, et kuidas saab nii heasüdamlik üldse olla. Aga minu meelest on hea kui arvatakse et bitch - see kaitseb nii paljude mõttetute löökide eest. Sest tugevat ju nokkima ei lähe, isegi kui see tugevus vaid petlik on. Tegelikult tahaks ka olemuselt ülbem olla, palju lihtsam oleks elada.
Samas vaenlaste puhul pole kahtlustki - bitch mis bitch. Ma lihtsalt ei lepi kaotusega ja kõik. Jäägu teisest kasvõi varemed järele, mind juba ei nokita. Et säh sulle heasüdamlikkust:)
Aga jah, olen minagi inimesi esmapilgul valesti hinnanud ja tegelikult osutub teine ütlemata toredaks kompanjoniks. Kui pealmisest kihits läbi närid...
see maaklerite-jutt oli küll hea:)
ülbus, ma arvan, tuleb vanusega. seda on isegi ülbuseks raske nimetada, pigem hea venekeelne väljend pohhuism:)
Noo selle ülbe esmamuljega peletab ka palju mehi eemale. Mina kui peaaegu mehetu võin seda lausa probleemiks pidada. Väga harva, kui mulle läheneb mõni tark tore mees :) Koguaeg satuvad mingid jõmmid...
Postita kommentaar