Ilusad hetked

Nädalavahetusel võtsin ette teekonna koju.

Hämmastav kui ilus seal praegu on. Kõik õitseb ja meeletusuurtes kogustes! Viljapuud on mattunud õitemerre ning lilled vastavad oma iluga. Lihtsalt hinge võtab kinni...

Tegime emaga tibi-laupäevaku ja shoppasime end lolliks. Nagu alati:) Tal on hämmastav võime tõmmata välja täpselt see mis mulle ideaalselt istub. Rahakotile kokkuvõttes tõeline mõrv.

Pärast jõime kesklinna välikohvikus päikeses peesitades latte't, sõime trühvleid ja pidasime plaani Pariisi-sõidust. Oleme ammu kokku leppinud, et 2008 kevadel läheme kahekesi Pariisi. Vaid meie kaks. Loodetavasti suudame plaanist kinni pidada ja mitte muu jamaga end liigselt koormata:)

Punapea blogi lugedes tuli tahtmine end taas punakaks toonida (kuigi pean tunnistama, et mul pole halli aimugi milline Punapea välja näeb ja mis värvi pea tal on:) on lihtsalt mulje jäänud, et kena tütarlaps ja tuli isu punase pea järele:)).
Esimene värv läks aia taha. Tumepruun juus ei võtnud mingit punast sisse, küll aga kiskus roostekarva oranzhiks hall osa. Ja kuna mul halli peas palju, siis oli terve pealagi justnagu roostetama läinud:) Mis seal siis ikka, linna uue värvi järele:) Teine õnneks andis natuke läiget ja oli õige toon. Kui järjekindlalt kasvatada ja toonida, küll ta siis lõpuks taas punaseks kujuneb:)
Loll olin et oma aastaid punase pea pruuniks värvisin. Minu iseloomuga sobib küll ainult ja ainult punane:DDD

Koer on juba täiesti asjalikuks saanud. Kutsikaeast väljas ja oskab käituda:) Kuigi möllata meeldib talle endiselt ja vägikaigast tuleb temaga ikka vedada. Ta kohe peab sulle mingi pulga tooma ja siis tuleb seda vastastikku sikutada. Minu sikutab ta lõpuks isegi ära:)

Nädalavahetusel olin niivõrd muust maailmast ära, et unustasin isegi eksabikaasat tema sünnipäeval õnnitleda. Kohutavalt paha tunne oli hiljem. Nagu ta ise naeris: "loll, kes vabandust ei leia". Aga tõepoolest on kodus nagu teine maailm. Õnneks pidu tuleb hiljem ja siis saab veelkord õnnitleda.

Aga veider maailm on kodus tõesti. Lobised lähedastega, vedeled, saunatad, naudid toitu, mis soojal ajal valmib alati grillil, imetled päikeseloojangut, kuulad täielikku eemalolekut ja vaikust tsivilisatsioonist käsikäes lindude meeletu laulukooriga, vahid aias jalutavaid metstuvisid, paned pea emale sülle ja jood koos perega head-ööd-veini. Paradiis...

Ükski paradiis pole siiski igavene. Mingi hetk pead autole taas hääled sisse lööma ja argielu poole tagasiteed alustama. Järgmise korrani...