Esialgu on uus ja vana kalender samade kaante vahel koos. Vanas on ju veel nii palju olulist. Nii nad siis eksisteerivad kõrvuti – vana tooni võrra tumedam ja lehed äralapatud, märkmeid täis, mis vahel üle kirjutatudki. Vahele värvilisi märkmepabereid. Uus seevastu on säravvalge, veidi jäik ning kanded paberile on süütult esimesed.
neljapäev, november 29, 2007
Märkmikufriik
Esialgu on uus ja vana kalender samade kaante vahel koos. Vanas on ju veel nii palju olulist. Nii nad siis eksisteerivad kõrvuti – vana tooni võrra tumedam ja lehed äralapatud, märkmeid täis, mis vahel üle kirjutatudki. Vahele värvilisi märkmepabereid. Uus seevastu on säravvalge, veidi jäik ning kanded paberile on süütult esimesed.
Oijahh
Nagu meie 2008 president mu kandideerimisaegsele ajamurele vastas – „Ole mureta, praegu sulle tundub, et pole aega, kuid aeg tiksub selga, varsti tulevad lapsed ja vot siis ei ole enam tõesti aega“. See oli lause mis mu kandideerimisotsuse lõplikult kinnitas. Et ehk ongi viimane aeg midagi teha.
Lapsesuu
esmaspäev, november 26, 2007
Kodus
Koduse sauna vastu ei saa küll miski. Igale ihupiirkonnale omad möksid, naiste mokalaat, leil ja külm jook.... Mida sa hing veel ihaldada oskad:) Kodus olles on alati nii ülima rahu tunne...
Erandkorras tegime sel korral golfitiiru. Isa tahtis proovida ja läksime ka. Ma olen seda seni täiesti mõttetuks mänguks pidanud, kuid mitte midagi pole teha - kui proovid sõrmega, kaotad käe! Äärmiselt huvitavaks osutus:) Ja kusjuures jummala raske on - järgmine päev olid küljelihased õrnalt valusad!
Jõulude ajal kavatseme jälle mängima minna, panime juba rajagi kinni:)
Tagasiteel oli lennata päris huvitav - tuul ja lörts tormas ja lennuk rappus ja õõtsus ja hüples üles-alla-küljelt-küljele nii et vähe polnud! Tõsine loks oli sees - väikelennuki "eelis". Ikka sai kohe lendamist tunnetada, ootasin juba ka tuult salongis puhuma hakkavat eheduse huvides, kuid seda siiski ei juhtunud. Aga mulle nii meeldib kui asjal väikse ekstreemi maik juures:) Kui Tallinnas maandusime, siis rahvas plaksutas pilootidele - tea kas olid õnnelikud et maha saime? Ja endiselt meeldib mulle, et tassitakse head-paremat näksimist ja mahla ja kohvi:) Et ka 35-minutilise lennu puhul täisteenindus:)
Nüüd aga kodustest.
Nimelt on meile siginenud kaks kiisut, kellel korralikku kodu polnud. Tänavakiisu pojad. Õigemini tütred. Praegu 3-4 kuud vanad. Eelduste kohaselt rohkem sinna 4 poole.
Vaikselt hakkavad nad inimestega harjuma. Usaldavad juba küll, kuigi sülekiisud ei ole. Samas valge laseb kauem süles hoida, hall on pelglikum. Nurrumootorid see-eest sellised et oi-oi-oi!
Loomulikust intelligentsist käivad esimesest päevast alates ise kastis, keegi pole neid õpetama pidanud. See on küll hästi läinud:)
Meie igatahes saime suurteks sõpradeks:) Mängida ja möllata ja vahel miilustada. Lõpuks puhkehetkedel istuti turvaliselt minu tooli all. Mina tundsin end kui paradiisis:)
Koeraga ollakse suured sõbrad. Algul kohutas, kuid koer ise nii elevil - väiksed naljakad seltsilised. Koer muudkui käib neid lakkumas ja turjalt nakitsemas. Väike embus ka asja juures:)
Piimalimps. Ikka ja alati koos.
Ronja. Röövlitütar Ronjast tuletatud. Poseerib.
Järg reedesele
Otsustan minna laupäevahommikuse lennuga.
Ärkan õigeaegselt. Koperdan mööda elamist ringi - aega on liiga palju. Ei ole mingit soovi liiga vara lennujaama jõuda, et seal siis kügeleda.
Kell liigub küll aeglaselt, kuid siiski liigub. Lõpuks ometi on aeg väljuda.
Õues tabab aga tõsine üllatus – kui igal hommikul on auto olnud puhas ja sõidukõlbulik (paaril hommikul on tulnud kiirelt siuh-säuh suurem lumekord maha lükata), siis nüüd on auto sõna otsese mõttes jääkooriku all. Uksed ka lahti ei tule, paganas! Olen unustanud silikooniga üle käia enne talve tulekut. Ja auto olen parkinud kohta, kus ta on ilusasti igast küljest loodusjõudude meelevallas. Nice!
Mässan hea hulk aega. Taksot ka enam tellida ei jõua, siis läheks lõppeks kauem aega. Tuleb oma jõududega hakkama saada.
Lõpuks suudan tekitada mingisuguse nähtavuse ja kohe lajatab minuni teadmine – lennule registreerumine on kohe läbi ja algab pardaleminek... Ja mina hüplen alles ümber auto. Kodus.
Helistan lennujaama ja palun end ära oodata. Peale närvesöövat ootamist paitatakse mu kõrvu – nad saavad mind oodata kuni täpselt kella pooleni, rohkem ei ole kuidagi võimalik. Aega on veidi üle 10 minuti. Eeee.....mmmmm.....oookeiiii.....
Panen väga kehva nähtavusega ajama. Mingisugune nägemisauguke tekib klaasile ja nii ma siis kiman, nina vastu klaasi surutud, lennujaama poole. Jumal tänatud, et laupäevahommikune linn on suhteliselt tühi. Pole kunagi nii sõgedat sõitu veel teinud. Aga tõepoolest ei taha ka sellele lennule mitte pääseda. Ja õnneks nähtavus juba taastub, kiirus on muidugi rumalus.
Ainus jalus uimerdav masin satub ette lennujaama parklas ja üks minut enne kella poolt ulatan oma pileti. Tütarlaps naeratab: „Me juba ootasime Teid:)“ ja suunab mind lennukile.
Lõpp hea, kõik hea! Vähemasti sai lennata valges ja vaadet nautida:)
Siit moraal – kui sulle tundub, et aega on üle, ära kasuta seda uimerdamiseks. See ei ole tegelikult üle, seda läheb lihtsalt hetke pärast tarvis.
reede, november 23, 2007
Vahel kohe veab viltu
Mutistumine on ajas kasvav nähtus
Viimati (ok, eelmine aasta kudusin ka) tegelesin käsitööga vist põhikoolis. See on siis....ämmmm.....eeeee....ammu. Ei suuda nii palju aastaid näppudel kokkugi lugeda. Varbaid abiks võttes sain kokku, et 14-15 aastakest tagasi.
Seega veelkord tõend – mutistun. A mulle meeldib:) Ullupööra! Sellest ka teema kilkamine siin blogis.
Kuna musta Teddyt jäi tsipakene järele, siis mõtlesin salli mütsiga komplekti teha. Tean jah et lihtsad asjad (ei imesta kui varsti koon kampsuneid, mida nagunii ei kanna...), kuid alustada võikski ju lihtsatest, andestage mulle mu algelisus.
R juba mokaotsast mainis, et teda huvitaksid soojad labakud, sellised vanaema-stiilis-kootud. Nali selles, et ta ei kanna üldse kindaid. Et siis ametlikult mu vananemisele aktsept ja toetus antud:)
Tööpäeva lõppedes ma tegin mida? Suundusin, nagu tavaliselt, mõnele kursusele või trenni või mõnele kokkusaamisele? Nõup. Kibelesin kiiresti koju oma lõngade keskele. Nagu näljane haarasin heegelnõela ja kukkusin vihtuma. Isegi ei söönud (minu puhul on see hullemat sorti näitajaks). Salli otsustasin teha sügavmusta ja maheda vanaroosa segu. Juubee ilus on!
Kui olin umbes 70cm valmis heegeldanud (sellist mõnusat laia), leidsin, et nii ikka ei lähe. Liiga lihtne. Et tahan natuke teise koega seda. Ja harutasin kõik üles ning hakkasin otsast pihta. Et liiga kiiresti valmis ei saaks:) Aga nüüd on täpselt selline nagu soovin. Ja nüüd õnneks läheb sellega veel üksjagu aega:D
Et siis jah, kes märkab vananemist kortsukestes (ma olen õnneks suht pime ja selliseid asju ei ole märganud veel), kes mutistumises. Mis järgmiseks? Keemilised lokid???
kolmapäev, november 21, 2007
Tütarlaps mustas
teisipäev, november 20, 2007
Kardan
pühapäev, november 18, 2007
2 filmi
"Invasioon" (The Invasion). Minu jaoks arusaamatu miks seda õudusfilmina reklaamitakse. Küllap ma olen psühholoogilistest õudukatest nii läbi imbunud, et seda kohe kuidagi hirmutavaks pidada ei suuda.
Mulle meenutas teos oma olemuselt ja ideelt kaht filmi. Esimene neist meeldis mulle hullupööra, järg oli aga mage. Et siis "28 päeva" ja "28 nädalat". Samamoodi suur oht kogu inimkonda kiirelt mõjutamas ja siis keegi kes pääsetee leiab ja sinnasuunas rühib.
Nicole Kidman näeb endiselt super välja. Kuidas küll ometi? Vanust ikka juba üksjagu, kuid selline plikake paistab. Aga õudukaid ta minu meelest mängida ei suuda. Ta mõjub neis siiski nii hapra ja samas seksikana. Hirmu küll ei tunneta.
Tegelikult suhteliselt läbikukkunud film. Ei midagi uut ega üllatavat, ihukarvad kah püsti ei tõusnud ja mõtlema ka ei pannud. Kerge meelelahutus heade näitlejatega.
Elu, uni - mis vahet seal on
Öösel nägin unes, et mul oli hommikul ärgates soeng nagu Amy Winehouse'il. Ükskõik kuidas ma seda pesa enda kuklalt eemaldada ka püüdsin, ikka vupsas ta püsti tagasi.
Üleüldse on mu unenäod viimasel ajal nii veidraks muutunud, et ei julgegi magama jääda. Ja Amy soeng kuulub küll kergekaallaslike unede hulka.
neljapäev, november 15, 2007
Kohutav inimeseloom
kolmapäev, november 14, 2007
Ei oska pealkirja panna
Täna siis sadas esimene pehmem lumi maha. Selline, mis teed libedaks tegi. Väga lõbus! Gaasi vajutades (kasvõi väga õrnalt) paneb ketsi all lippama nii mis kole:) Teravamat sorti tõusu võttes on küsimus - jõuan üles või ei? Sealtsamast alla sõites oht et enne ristumist ei saa pidama. Ja kui 90-kraadist pimedat kurvi võtsin, tabas mind üllatusvaatepilt - kurvi taha oli end üks masin parkinud ja nii ma siis lähenesin tema küljele külg ees... Napikas. Pärast seda hakkasin ülikorralikuks liiklejaks.
teisipäev, november 13, 2007
Jälle Tartu
Mõeldud-tehtud.
Kuna tahtsime täielikult lõõgastuda, otsustasime kasutada ühistranspordi teenuseid. Sinna bussiga (kiirrongi norm ajal ei läinud ja kell 6.40 ikka välja ei sõida laupäeva hommikul), tagasi kiirrongiga.
Tuleb tunnistada, et rong oli täitsa mõnus. Esimene klass muidugi, kuna seal mugavad toolid ja kohvik ja lauad ja ajakirjad jne.
Rong mulle iseenesest väga meeldis, kuid sooviksin et I klass oleks kallim. Siis on vähem võimalusi jobudega koos reisima sattuda. Nimelt sattusime mingi noortekamba keskele, kust palusime end koheselt ringi paigutada. No ei meeldi poolikute hammastega tüübid, kes peojärgsel hommikul leiavad, et nemad on maailma kõige kihvtimad kutid ja kõik tahavad kangesti kuulda mis vaimukusi neil pilduda on. Hoidsin end hullupööra vaos kui neil taas tuurid kogunesid, kuna nende kägistamine või nokauti koksamine (krt, vaatan vist palju märulifilme) poleks mõistlik olnud, neile millegi seletamine oleks aga vaid hoogu lisanud. Nii ma seal siis sisisesin nagu keemahakkav katel ja E irvitas. Õnneks erinevate annetega noormehed enamuse sõidust magasid.
Küll aga olid vagunisaatjad vahvad. Teenindati ja poputati ja kanti sööki-jooki ette. Ja ruumi oli laialt. Mõnna! Mõnna, ma ütlen!
Tartust siis.
Ööbimiseks valisime vastavatud spa-hotelli Dorpat. Aken avanes Emajõele, kus tshillisid pardid. Tavaline uus, puhas ja viisakas hotell. Ei midagi erilist, kuid kobiseda polnud kah miskit. Nt föön oli olemas, kuid hommikumantleid polnud. Külmikut/minibaari kah polnud, see-eest oli õhuke telekas. Jne. Ahjaa, voodi osutus hotelli kohta haruldaselt mugavaks ja ülimõnusat und toetavaks.
Õhtusöögiks tellitud ahjulõhe oli seal vist parim mida kusagil saanud olen. Tegelikult mu ema teeb vist paremat, kuid see seal viis kah keele alla:)
Hommikusöögi üle seevastu kobiseksin. Munapuder oli suhteliselt veider/maitsetu, muu valik oli keskmine, kuid tõeliselt jube oli "apelsinimahl". Mahlast ja sellelaadsest oli asi väga kaugel. Olen kindel, et see oli tehtud mingist fun light kontsentraadist (selle maiste oli küll - puhas keemia). Olen suur mahlajoodik ja hotellideski joon hommikuti mitu klaasi, seal aga ei saanud ühegagi hakkama. Spa'na end identifitseeriv asutus võiks siiski enam-vähemgi mahla moodi asja pakkuda.
Aga kuklid olid seal head. Muidu ma hommikuti saiakesi ja võileibu ei armasta, kuid need seal päästsid päeva.
Laupäeva õhtul siis Atlantisesse. Ikka sellepärast, et seal ju see vanaimeste saal, kus nostalgia-muusikat lastakse. Noorus ja värk:) Sellise tänapäevase plaadipiinamise sees suudan väga vähe viibida. Seega Atlantis hea variant - saab kõrvalsaalis kõrvu puhkamas ja muusikat nautimas käia.
Aga vaesed tudengid on Tartus küll. Tütarlapsed on ikka nii kõhnad et süüa nad küll regulaarselt ei saa... Vaesekesed. Aga ilusad...
Algselt keerutasime jalga rohkem tänapäevase muusika saalis ja endiselt ajas brändikultus meid naerma. Kõige lahedam oli vaadata tüüpi päikeseprillidega. Ööklubis. Ja siis üks oli villase mütsi ja paksu vestiga. Ilmselgelt olid need nii uued mida ei raatsita seljast võtta ja millega ka magama minnakse.
Aga poisud on ja jäävad Tartus toredaks:) Juba nende pärast võib seal käia. Ikka kipuvad sellised nooremad meiesuguseid mutikesi rebima ja siis õhtu otsa siiberdatakse ümber ja otsitakse taas üles, kui mingi nipiga põgenema pääsed. Aga vähemalt tahavad lõputult jalga keerutada ja see ju ongi eesmärk, eks:)
Mulle sattus üks 23-aastane lapsuke, kes järjekindlalt vanamutti meelitades mind 21-seks pidas. Et teab küll mis nupule vajutada:D Ja kui ta siis mind ilmselgelt võrgutama üritas hakata, siis ma ei suutnud ülilõbustatusele kuidagi vastu panna ja muudkui hirnusin suu kõrvuni. Kõik see pilgu intensiivsus ja lembelugude ajal kõrvakilede bassihäälega paitamine olid nii läbinähtavad ja noorusaegu meenutavad... Tema muidugi ei saanud aru mida ma naeran muudkui ja arvas et see tema võlu mõju. Noh, tore, las praktiseeris siis:D Ehk kunagi kellelegi (nooremale nt) mõjub kah:)
E käest küsis tema põhiline piiraja, et "kas sul oma poissi ka on?". Jeerum küll:) Ei mäletagi aegu millal "poistest" räägiti viimati. E oli ka ülilõbustatud, kuna kodus armas paariaastane plikatirts ja pea dekaad kooselu abikaasaga...
Igatahes veidi enne kella 4-ja, kui klubi sulgemiseks valmistuma hakkas, lippasime tagasi hotelli. Tagantjärele on ikka suhteliselt lõbustav meenutada ja sinna võib teinekordki oma ego tõstma minna:)
Fuih-isikutel mitte lugeda:)
-
Noormees ja neiu tantsivad.
-
Hommikul ärkavad mees ja naine. Naine vaatab toas aeglaselt ringi ja ütleb siis mõtlikult:
esmaspäev, november 12, 2007
:(
neljapäev, november 08, 2007
Tohutult hea meel on:)
Veskikivid veeretasid omanuhti edasi ning nüüdseks on jõudnud hindamised niikaugele, et ülemaailmne otsus on langetatud. Sellest on täna ka kõiksugu uudiseklippe, kuid pressiteate tahaksin siinkohal üles tähendada. Hiljem nii hea tunne seda taaskord meenutada. Enamikul lugejaist on sellest sügavalt pohlad, kuid mulle endale võtab õrnalt külmavärina ihule:) Nagu siis, kui eelmisel aastal lõppematuid ovatsioone kuulates adusin, et võitjaks osutus see kellele pöialt hoidsin. Siis ei julenud unistadagi et Laariga samale pulgale platseerub. Kategooria küll erinev, kuid tunnustus suur.
Niisiis:
Eesti e-valimiste süsteemi looja Tarvi Martens valiti eile maailma kõige silmapaistvamaks nooreks teaduse ja tehnoloogia valdkonnas.
Eile, 6. novembril pärjati Eesti e-valimiste süsteemi looja Tarvi Martnes Antalyas JCI Maailmakongressil prestiizse TOYP (The Outstanding Young Person) auhinnaga teaduse ja tehnoloogia valdkonnas. Valik langetati 125-st erinevast riigist esitatud kandidaatide vahel.
TOYP auhind antakse kõige silmapaistvamatele noortele inimestele üle maailma, kes on üles näidanud märkimisväärseid saavutusi. "Ma olen uhke oma väikse ja vapra riigi üle, mis pakub noortele inimestele nagu mina suurepäraseid võimalusi luua silmapaistvaid ja innovatiivseid asju," ütles Tarvi Martens auhinna kättesaamisel tuhandetele noortele liidritele üle maailma, kes aplodeerisid Tarvi Martensit tunnustades püsti seistes.
Maailma TOYP auhinna laureaatide hulka on kuulunud sellised inimesed nagu Ameerika Ühendriikide President J.F.Kennedy, jäähokikuulsus W.Gretzky, Hong Kongi näitleja-produtsent Jackie Chan ja paljud teised. Eestlaste hulgast on Maailma TOYP auhinna saanud Mart Laar Euroopas aastal 1993 poliitika, seadusloome ja valitsuse kategoorias.
Auhind Silmapaistvale Noorele Inimesele (The Outstanding Young Person - TOYP) on rahvusvahelise ulatusega üritus, mida korraldab organisatsioon JCI (Junior Chamber International). Igal aastal tunnustab JCI enim silmapaistnud noort inimest kümnes erinevas kategoorias: ettevõtlus, poliitika, teadus ja tehnoloogia, akadeemiline tegevus, kultuur, eetika, meditsiin, rahu ja inimõigused, ühiskondlik tegevus ning isiklik täiustumine. Esmakordselt anti TOYP auhind välja aastal 1938.
JCI on ülemaailmne aktiivseid kuni 40- aastaseid juhte ja liidreid ühendav organisatsioon, kuhu kuulub enam kui 200 000 liiget kokku 125 riigist. JCI asutati 1944. aastal eesmärgiga arendada noorte juhioskusi ja sotsiaalset vastutustunnet ning toetada noorte ettevõtlikkust. JCI Estonia ühendab endas 13 kohalikku koda üle Eesti, mis koondab ligi 500 inimest.
kolmapäev, november 07, 2007
Maroko köök
Ootan juba järgmist korda:) Siis tulevad jõuluroad. Part näituseks:)
Salat
Stiilinäide
Tegelikult on tal hirmpalju vahvaid asendeid, kuid enamasti ei saa neid kuidagi jäädvustada. Ei ole poseerimisaldis härra.
Kõige armsam aga on see, kui heidab nagu inimene end sulle kaenlasse kaissu, paneb pea õlale ja sirutab keha pikalt vastu sinu külge välja. Täpselt nagu kallim oleks kaisus:D
Kas käsitöö-huvi on vananemisega kaasnev?
Vanuse suurenedes on hakanud näpud käsitöö järele sügelema.
Järjest ja järjest võtan erinevaid kursuseid. Suurt miskit teha ei oska ja erilisi andeid ei oma, kuid tahtmine on suurem.
Hiljuti käisin õppimas näiteks paberi valmistamist. Kohe algmassist alates (kõige mugavam on selleks kasutada vanapaberit nt).
Oi kui palju erinevaid võimalusi on lahedate paberite tegemisel. Ainult pealehakkamist ja annet ning ideid peab olema.
Mulle hirmsasti meeldib see kore isevalmistatud paber. Eelistan ka kaarte, albumeid vmt osta just selliseid, kus käsitöö-paberit elemendiks sees. Ja nüüd oskan seda ise valmistada!
Igavene mödimine ja leotamine sellega on, kuid tasub ära. Kulub aega ja vaja on hulgim kannatust (vee välja nõrutamine nt, kui soovitud paber iseenesest on vormunud), kuid valminut vaadates tuleb suur ja soe tunne südamesse:)
Kavatsen varsti igasugu huvitava mustri ja lisanditega paberit natuke valmistada (kaardimaterjaliks kasvõi), siis teen ehk pilte ka. Praegused shedöövrid pole veel väga pildistamisjulged:)
Samuti käisin klaasmosaiigi valmistamist õppimas. Klaasitükid klaasraamis, isetehtud spetsiaalse seguga kinni. Tõsine täppistöö. Samuti kannatlikkust ja aega nõudev. Aga mulle hirmsasti meeldivad just need kahepoolsed mosaiigid ja enam-vähem olen endatehtuga rahul. Ikkagi minu esimene, seega ei maksa siit mingit erilist ilu otsida. Kindlasti kavatsen ka selles vallas edasi nokitseda.
Pilt natuke tsentrist väljas on, kuid saab aimu küll.
esmaspäev, november 05, 2007
Müstika
reede, november 02, 2007
Mitu pointless teemat (mul lihtsalt on igav)
Eile õhtul vaatasin ka mina lõpuks "Rahauputuse" ära. Kõik on seda vist juba näinud, mina polnud oma järjekorraga sinnamaani kuidagi jõudnud. Ma nimelt soovin teatris alati oma loozhis istuda (nagu vana inimene:) et oma koht ja mott) ja kui sinna pileteid sobivaks päevaks ei saa, siis lükkan jälle edasi. Mis teha, igaühel omad kiiksud.
Kas ma jõuan tõepoolest keskikka? Keskealine...