Peale kahte kuud suutsin siis lõpuks oma reisimuljed koondada üheks kirjatükiks koos mõningase pildimaterjaliga.
Ehk siis - keda huvitab kas Pariis või siis minu veidrad juhtumised seal, varugu piisav aeg ja külastagu Sipsiku Siiberdamisi.
Kes suudab jutu lõpuni lugeda, peaks vist medali saama:)
7 kommentaari:
Mina ei saa aru, millest sa räägid...lonkav ja konarlik.
Kui loetuga tekib tohutu tahtmine k o h e kotti pakkima hakata, et kohale põrutada, siis vastupidi - kirjeldus on väga magus, mahlane, nautlev, ladus, kutsuv ja ehe.
kui ma su juttu lugesin, siis tekkis mõte, et ehk võiks reisbürood ka mängida enam sellistele emotsioonidele, piltidele, olustiku/õhustiku kirjeldamisele. püüdma ehk kuidagi kohta ka sellisel kujul edasi anda /müüa/.
näiteks panema kodukale erinevate inimeste lausekatkeid, lõike ja pildi/pilte kõrvale.
sedasi parasjagu. näpuotsaga.
mulle müüks küll paremini, kui postkaart-fotod.nagu praegu selgus.
sest mitte kunagi varem pole mulle
s e l l i s t tahtmist prantsusmaad külastada igal juhul peale tulnud.
sorry, ma ei tea, miks topelt.
ehk seepärast, et just tol nupule vajutamise momendil sisenes üks töökaaslane, kes oma väljanägemisega halvas selleks hetkeks igasuguse mõtlemisvõime.
vauuuuuu, totaalne femme fatale!
Oi, ma tänan:)))
Kusjuures - olen Prantsusmaa-haige juba rohkem kui dekaadijagu ja seda maad palju-palju külastanud, kuid alati meelega Pariisi vältinud. Tundus pointless suurlinn.
Oi kuidas ma eksisin! See, mida tolle reisiga kogesin, pani mu sellesse paika armuma. Siiralt ja sügavalt.
Oluline ongi see mida sinna otsima minna ja kuidas seda teha. Lihtsalt tursistirikastes kohtades koperdamine oli selle reisi igavaim osa. Elamusi saad ikka siis, kui ei mängi niiväga turisti vaid lähed nautima.
Soovitan, siiralt...
Topeltkommentaaris - pole hullu, tolle teise kustutasin:)
kusjuures, just eile juhtusin televiisorist nägema normanni vallutusi, kus üks tütarlaps, kes pariisis elas ütles, et inimene, kes seda kohta külastab, peaks kindlasti korra istuma maha välikohvikusse, jooma veini, suhtlema ja vaatama inimesi. võib-olla seal ka raamatut lugema, mida prantslased ise armastavat teha. ja jalutama, jalutama, jalutama- linn pidavat lihtsal sedavõrd ilus olema.
Justnimelt, mitte turistina käima ja vaid pilte klõpsima vaid aeg tuleks korra maha võtta ja OLLA.
Nagu kohalikud. Ja tõepoolest - kõikvõimalikes kohtades olid inimestel raamatud kaasas. Kohvikuis ja parkides kindlasti, kuid ka tänavail pinkidel, jõe kallastel jne istuti ja loeti. Või juteldi. Just see aja peatamise oskus on see, mis õige emotsiooni annab.
ok, jääraplika on armunud.
aga milline on sinu (välja)vabandus?
:DDD
Vanaeit on lolliks läinud...
Kodus ei jõua arvutit avadagi, muud tegevused haaravad nii jäägitult.
Kui mõne raamatu kätte võtan, siis enne muud elu ei ela kui raamat läbi ja viimase nädalaga neelasin 4 raamatut.
Siis läks silm krõlli ja hakkasin hoopis ehteid valmistama:D
Ma räägin, vanas eas pole lolliks minemine kerge. Tegelikult kihk midagi kribada tõstab juba pead küll, ega sest narkotsist kaua saa eemal olla:)
Postita kommentaar