Tunnen ennast tõelise igandina. Kurva igandina. Sellisena, kes ikka kohe üldse enam aru ei saa...
Sattusin nägema ETV-s mingit filmiprojekti, kus üheks kajastatavaks oli keegi noor neidis, kes rabeles end esimese Eesti H&M-i avamisel järjekorras esimeseks. Sai 100 raha poodlemiseks ja esimese 10 seas riideid valima. Mass sisenes mõni aeg hiljem.
Muidugi tuli selle nimel veeta öö poe ukse taga magades. Isa käis siis lapsukesele hommikusööki toomas ja puha. Ja kiitmas, kui uhked nad emaga tütre üle on, kuna too on nii edasijõudev...
Ja siis õitseb see neiu kaamera ees, et see on tema jaoks sajandi suursündmus ja ta on nii kirjeldamatult õnnelik. Nüüd olevat, mida tulevikus lastele rääkida.
???????????????????????????????????????
Nüüd mul kiilus kinni. Su elu suursündmuseks on esimesena poe uksest sissesaamine? Poe, mis ei haihtu järgmisel hetkel vaid mida tekib aina juurde. Käi ja vali mis hilpe tahad.
Sa leiad, et lastele väärt rääkimismaterjal on see, kuidas sa mingi tavalise poe avamist oodates öö tänaval magades veetsid? Või see, et said 100 euri ostmiseks? Selle eest saad 2-3 hilpu, mida kannad ühe hooaja...
Pärle tuli muidugi veel. Kuidas ta tunneb end lausa superstaarina, kuna lausa 3 ajalehte on teda intervjueerinud. Ja teda filmiti ka, mõelda vaid!
Ma olin/olen päiselt ka jahmunud. Kas tänapäev ongi selline? Kas ma ei sobitu enam, kui ma ei suuda aru saada selliste hetkede olulisusest ja seda nii tühjasisuliseks pean, kui veel võimalik?
Ma võin siin ju kobiseda, kuid vabalt võib probleem olla minus endas...
Kas ma olen imelik, kui ma pean mitteihaldusväärseks koos sadade või tuhandetega kusagil ühiselt rabeleda? Et ma soovin, et nii kauplus kui selle personal oleks minu päralt? Et ma eelistan astuda garderoobi rõivaid proovima siis, kui ma seda soovin, mitte siis, kui närviline järjekord mulle seda peale tunniajast seismist võimaldab? Et ma soovin õhurikast kabiini, mitte higi järele haisevat ja proovitud riideisse uppuvat varianti?
Ilmselgelt ei oska ma oma väärtushinnangutes ajaga kaasas käia.
Sattusin nägema ETV-s mingit filmiprojekti, kus üheks kajastatavaks oli keegi noor neidis, kes rabeles end esimese Eesti H&M-i avamisel järjekorras esimeseks. Sai 100 raha poodlemiseks ja esimese 10 seas riideid valima. Mass sisenes mõni aeg hiljem.
Muidugi tuli selle nimel veeta öö poe ukse taga magades. Isa käis siis lapsukesele hommikusööki toomas ja puha. Ja kiitmas, kui uhked nad emaga tütre üle on, kuna too on nii edasijõudev...
Ja siis õitseb see neiu kaamera ees, et see on tema jaoks sajandi suursündmus ja ta on nii kirjeldamatult õnnelik. Nüüd olevat, mida tulevikus lastele rääkida.
???????????????????????????????????????
Nüüd mul kiilus kinni. Su elu suursündmuseks on esimesena poe uksest sissesaamine? Poe, mis ei haihtu järgmisel hetkel vaid mida tekib aina juurde. Käi ja vali mis hilpe tahad.
Sa leiad, et lastele väärt rääkimismaterjal on see, kuidas sa mingi tavalise poe avamist oodates öö tänaval magades veetsid? Või see, et said 100 euri ostmiseks? Selle eest saad 2-3 hilpu, mida kannad ühe hooaja...
Pärle tuli muidugi veel. Kuidas ta tunneb end lausa superstaarina, kuna lausa 3 ajalehte on teda intervjueerinud. Ja teda filmiti ka, mõelda vaid!
Ma olin/olen päiselt ka jahmunud. Kas tänapäev ongi selline? Kas ma ei sobitu enam, kui ma ei suuda aru saada selliste hetkede olulisusest ja seda nii tühjasisuliseks pean, kui veel võimalik?
Ma võin siin ju kobiseda, kuid vabalt võib probleem olla minus endas...
Kas ma olen imelik, kui ma pean mitteihaldusväärseks koos sadade või tuhandetega kusagil ühiselt rabeleda? Et ma soovin, et nii kauplus kui selle personal oleks minu päralt? Et ma eelistan astuda garderoobi rõivaid proovima siis, kui ma seda soovin, mitte siis, kui närviline järjekord mulle seda peale tunniajast seismist võimaldab? Et ma soovin õhurikast kabiini, mitte higi järele haisevat ja proovitud riideisse uppuvat varianti?
Ilmselgelt ei oska ma oma väärtushinnangutes ajaga kaasas käia.
3 kommentaari:
Ilmselt oli tegemist tolle aja tähthetkega, mis täna võib tunduda veidi "huvitav".
Ei ole igand, normaalne inimene oled. Kõigile kahjuks ei ole kuigi palju antud. Las jääda siis neile nende väikesed rõõmud ja "saavutused" :) Eks nooruke vanus mängib ka kindlasti rolli, kuigi ma ei tea, kui vana too preilna on...
Ma kahtlen lapsevanemate normaalsuses - tuua hommikusööki ... ei, mis sööki! Lubada oma teismeline ööseks poe ukse taha magama?????
On minulgi kodus teismeline, keda kutsuti plikade poolt "turvameheks". Oli pahameelt, et ei lubatud. Oli läbirääkimisi tüdrukute vanematega a´la "Kas on õige lasta 13.aastane ööseks poe ukse taha end lolliks tegema?". Loomulikult jäime mehega absoluutsesse vähemusse teiste lapsevanemate poolt.
Oma kodus lahendasime olukorra nii: Lubasime, et läheme kuu aega hiljem koos poodi ja poiss saab valida endale kõik, mida talle hetkel tundub vaja minevat.
Oh seda noore inimese rõõmu, kui istus hommikul soojas toas, sõi pannkooke ja irvitas lollide üle uudiseid vaadates. Ega ta ju tahtnudki sinna nii väga minna, aga massipsühhoos...
Postita kommentaar