Nädal 1 (jaanuar)

Kitsed hoovis

Blogi kui päevikulaadne toode...Teeks siis vahepeal päevikut. Kirjutaks isegi ilma üles ja puha, hiljem hea meenutada/võrrelda. Ja märksõnu elust-olust, sekka mõni pikem heietus.

Aasta esimesse nädalasse jäi siis kalendriaasta vahetumine. Nädal algas minu ja poiste tagasisõiduga Saarest (Vanamees tuli mõned päevad varem, kuna Suur Laps leidis oma kireva noorukielu kõrvalt aega vanu vaatama tulla). Algul pelgasin, kuidas nendega see tulemine on, kui kaks alla-2-aastast tagapingil ja mina üksi metsikutes lumeoludes roomates roolis. Et küll hakkab üks jaurama ja siis teine midagi tahtma ja eks see parajalt närvesööv ole. Aga alahindasin neid, koostöö sujus suurepäraselt :)
Lund oli aga Saares ikka kohe väääääääga palju, Hiius veidi vähem.
Päeva suurim ehmatus oli aga Hardo Aasmäe lahkumine... See oli kuidagi liiga ootamatu... ja kurvastav.

Järgmisel päeval lahkus Suur Laps tagasi oma ülikoolilinnakesse oma elu ja südamepõksutaja juurde ning meie hakkasime aga aasta vahetamise plaane tegema. Õigemini menüüd koostama. Peab ju sel tähtsal ööl olema laual kõikvõimalikku ja palju :)
Mina sain paremasse puusa miskise närvipõletiku. Või ma ei teagi mille, igatahes jube valus ja liikumist halvav oli. Eriti keeruline oli/on meie peaaegu 10-kilost vägilast tõsta, neil hetkil käisid ikka väga korralikud valusähvakad. Ei ole see tervis enam selline nagu nooruses :D

Aastat vahetasime vaikselt, pereringis. Poisid magasid üleval, meie sõime ja jutustasime, telekas taustaks mängimas. Peaaegu et mitte midagi polnud sealt vaadata. Saigi rohkem omavahel suhelda :)
Pauku ei teinud. Ümberkaudu oli pauku piisavalt ja lähima suurema asula paugud paistsid ilusti meie elutoa aknasse, nii et lükkasime aga kardina eest ja imetlesime panoraami :)
Lumi iga päevaga aina taandus. Lausa silmaga oli ta põgenemist näha.

Uue aasta esimene päev päädis korraliku üllatusega - meie samal päeval 5-kuuseks saanud Noorem Poiss ajas end toe najal püsti... Mitu korda järjest. See on lihtsalt uskumatu, kui tugev ta on. Näiteks teevad nad 1a 10k vanuse vennaga köievedu ja Vanem Poiss peab ikka korralikult vaeva nägema, et sakutatav enda kätte saada :)

Mind tabas aga kaalul halb üllatus - +2kg pühadega... Ehh, ju see kunagi maha läheb, millalgi saab ju jälle trenni ka ja puha.
Lumi jättis meid lõplikult maha ja muru oli taas roheline.
Selle meenutuseks ülalolev pilt, kui kitsed hoovil, sisuliselt akende all rohelist näksimas käisid. Meil nimelt peaaegu et isiklikud kitsed (sokk kahe noore daamiga), kes mööda hoovigi koperdavad ja üks hommik näiteks aknast lausa sisse uudistasid :D Kuidas ma küll kevadel miskit maha külvata saan? Ja noori õunapuid istutan???

Kui vana aasta lõpus ähvardati tormiga, siis uue alguses ennustati veel suuremat. Jaanuaritorm vol 2.
Tegime meiegi hoolega ettevalmistusi: vesi varutud, kõikvõimalikud akud täis laetud, puudekast kuivi kamina-/pliidipuid täis toodud... Isegi autod said ringi liigutatud, juhuks kui tormakas mõne puu murrab ja see otse mõnele masinale kukkuda plaanib. Üks autodest seisis lausa akende all ja segas väljavaadet :)

Vanem Poiss sattus segadusse, kui telekas laulis Conchita Wurst (Austria võidulaulu esitaja juurovizjonilt, eksole). Too "habemega naine" ehkki tegelikult kleidiga mees.
Seisab siis laps teleka ees ja korrutab: "Onu laul-laul, tädi laul-laul... onu laul-laul... tädi laul-laul..."
Ta ei jõudnudki otsusele, laul sai enne otsa :)

Tormist aga niipalju, et maru oli ikka päris vägev. Meil siin meri lähedal ja mere pealt tulevad iilid jõudsid meie metsi räsima küll. Puid langes ragina saatel. Elekter õnneks jäi alles, kuigi need mürinad, mida tuul õues põhjustas, tekitasid kerget kõhedust küll. Siis, kui pime oli ja silm enam olukorda ei kontrollinud.
Nädal lõppes aga korraliku lumetuisuga.

Kuna külm kärgatab vaheldumsi plödisevolluse sajuga, siis jäi siia nädalasse lausa kaks saunatamist - no ma siiamaani ei jõua ära kiita, kui sigaõnnelik ma oma sauna üle olen :) Tuleb isu saunatada - pole probleemi! Saun kütte ja mõnulema!

Viimasel ajal olen teinud kaks suurepärast avastust.
Esimene on alkovaba õlu Baltika "0". See maitseb suhtkoht nagu õlu kohe ja vot saunaõllest olen pikka aega puudust tundnud. No mis sa hing teed, kui keha pidevalt kas rase või imetamas :D
Aga kui nüüd tänu onunaisele Baltika nulli avastasin (teised on nagu ... ma ütleks piss, kuigi ma seda mittejoonuna ei ole adekvaatne selliselt võrdlema), olen sillas. Ja usun, et jätkan sellega ka hiljem, kui eespool mainitud "aga-d" on ära langenud, kuna õlle juures ei ole alkohol üleüldse mitte oluline komponent. Pigem segav, kuna alkoholi olemasolu lubab juua vaid veidike - alkost tekkivad sumin ja väimus ei ole eesmärgid vaid pidurdajad.
Kui nüüd ka heamaitselist alkovaba punast veini tehtaks, oleks see osa elust päris lill :) Aga karta on, et just alko sellele viinamarjamahlale selle õige nõksu lisab.

Teiseks avastuseks Kinder šokolaad neljaviljakrõbuskitega. Šokolaad muidu liiga kreemjas-magus, neljaviljakrõbuskid (samast sarjast kamapallidega) mahendavad magusat ja annavad tummisust. Mul läks neid šokse sellises koosluses ikka kohe hulgim kohe.