Kui oli käes lahutamise aeg, sai teine nimi otsast maha kaksatud ja taaskord jätkus kõik samamoodi.
Seekord aga, kuna mul on mu kaks pisikest poissi ja nemad on isaga sama nime peal, sai rind hundi kombel julgustava rasvaga kokku määritud ja nimi ära vahetatud.
Ja vot see on üks kummaline tunne.
Automaatselt tahan kõikjal kirjutada ja öelda oma vana nime. Nime, mida kandsin kokku 36 aastat. Osa aastaid liitega, enamuse ajast aga uhkelt ainsana. Ja allkiri... nojah.
Kohe päriselt ka on uue nimega väga-väga raske harjuda. Kas toimus see liiga kõrges eas? Noorena tundub see kuidagi lihtsam vist olevat... Nüüdseks aga on tunne, justnagu oleks suur osa identiteedist kadunud. Mind nagu ei eksisteerigi enam, mingis mõttes... Justnagu peaks kõike uuesti üles ehitama hakkama...
Huvitav kas ma kunagi harjun ka sellega? Idee poolest ju nagu peaks... Või jäin ma sellega tõesti liiga hilja peale?
Üldsegi ei tahaks halada, kuid see on nüüd see osa, mida on kuidagi raske kanda ja millega ma kohe üldse veel leppida ei taha... Ilmselgelt olen liiga "mina ise!".
5 kommentaari:
Mul suve lõpus abiellunud sõbranna räägib täpselt sama juttu. Et küll ütleb vale nime asutustes, küll mõtleb nime tagasi vahetamisele jne.
Samas ma ei oska väga kaasa rääkida. Ma pole oma nime ära vahetanud :) Aga tõenäoliselt saab jah harjumine raske olema.
Mul suve lõpus abiellunud sõbranna räägib täpselt sama juttu. Et küll ütleb vale nime asutustes, küll mõtleb nime tagasi vahetamisele jne.
Samas ma ei oska väga kaasa rääkida. Ma pole oma nime ära vahetanud :) Aga tõenäoliselt saab jah harjumine raske olema.
Mul oli vist isegi aasta pärast hetki, kus vana allkirja kirjutasin :)
Identiteedikriisist aitas tööl käimine üle saada, seal olingi paljude jaoks E. L. Millal see täiesti normaalseks muutus, enam ei mäletagi.. Millalgi lihtsalt oli iseenesestmõistetav
Abielludes jätsin oma nime (üsna argistel põhjustel: mehel sama eesnimega õde, pass täis kehtivaid viisasid ja üks emotsionaalne põhjus: olen viimane suguvõsa liige, kes seda perekonnanime kannab).
...nüüd on 2 väikest last, kes kannavad mehe perekonnanime ... kutsuvad mind neiupõlvenimega. Vahetevahel mängin mõttega: kas 20 aastat hiljem perekonnanime vahetada või mitte - kas sellega muutub minus miski?
No täpselt, neid agasid ja küsimusi on kuidagi palju... Ikkagi isiksused ju :)
Postita kommentaar