No ilm ei tea nüüd sel aastal küll kohe kuidagi, mida endaga peale hakata. Jaanuari keskpaik ja pidevalt vihmasadu ning roheline muru. Sekka mõni lumesadu ja külmetamine. Lisaks järjekordne tormakas, kus puud kui rohukõrred edasi-tagasi kiiguvad.
Väga-väga-väga loodan, et suvi ikka tõega sui saab olema! Nagu 2014 oli :)
Aga see vihmasadu on tegelikultväga jõhker, eriti kuna korralik jääkiht selle alla jäi. Ahelavariid, teelt lihtsalt välja vajuvad autod, luid murdvad inimesed... No ikka hull on astuda läbi loikude, millel jää all! Ja oioi kuidas ma sellistes oludes oma 4-veolise üle rõõmustan. Nagu traktor ronib läbi :)
Ühel hommikul avastasime hoovist rebase. Vahtis aga ringi ja ei teadnud suunda valida. Üle õla muudkui piilus. Varsti selgus ka piilumise põhjus - teda jälitas jahikoer. Vanamees astus õue ja sekkus - juhtis koera tähelepanu mujale ja rebusk sai plagama.
See ju meie "oma rebane". Meie krundi kõrval heinamaal ta elab ja toimetab. Hoovis pole teda varem kohanud, eks see oligi paras paanika. Küll aga sorteerib ta "meie kitsedega" võidu meie kompostihunnikut :) See majast palju eemal, hea turvaline koht sobramiseks.
Noorema Poisiga sai arstil käidud, 5 kuu levaatuse mõõdud siis 9,4kg ja 69cm. Selline armas tugev pontsu :)
Vanem Poiss sai 1a ja 11k vanaks :) Natuke veel ja ongi kahene, siis ei loe neid kuid ka vist enam ...
Oli plaan Saarde sõita. Kõik plaanid tehtud, piletid ostetud, asjad peaaegu et pakitud (nimekirjad valmis). Reedest esmaspäeva hommikuni, nagu ikka.
Reede lõunaks oli selge, et ei sõida me kuhugi. Vanem Poiss oli juba nädalajagu nohus olnud, Noorem Poiss pea sama kaua, kuid ega nohu takista, kui palavikku pole. Just reede lõunal, mõni tund enne ärasõitu, tõuseb Vanemal Poisil kerge palavik. Selge, ei mingit sõitu. Tühistan piletid.
Õhtul magama läinud sellike ärkab ehmunud nutuga - okseralli. Hea, et kusagile ei sõitnud...
Mitu päeva koleda kõhuviirusega võitlemist ja õnneks hakkab laps taastuma. Suudab ja tahab midagigi süüa. Aga on veel kõhnemaks jäänud :S
Ise ei suuda otsustada, kas jääda ka "maha" või püsida terve. Pingutan viimase nimel.
Kuna Saarde ei läinud, tulid vanavanemad ise meid vaatama. Küll vaid üheks päevaks, kuid lapsel (eriti just vanemal) rõõmu kui palju :) Kindlasti aitas tervenemisele kaasa :)
Vanem Poiss vaevleb kõhuvaludes ja nohus korraga, mistõttu nutab öösiti umbes korra tunnis. Kohutavalt kurnav... Ühel ööl saime Vanamehega magama alles kella 5-st, et siis kell 7 taas ärgata. Kahju nii lastest kui endast...
Süda tilgub verd - tahaks haiget last oma kaissu võtta, kuid teine sööb öösel veel liiga sageli ja vahetus läheduses ajaks oma matsutamisega tõbise üles. Ja kui too siis valjuhäälselt protestib, ärkab matsutaja ning seejärel taas minimaalselt kaks tundi ülevalolekut, kuna üks ei lase teisel uinuda jne. Korra sai proovitud, kuulus loobumisele.
Seega magavad haige laps ja issi ühes toas, mina koos veidi vähem haige (ainult nohu ja sellest tulenevd rögisemine ja läkastamine) sellikesega teises. Mingilgi määral võimalik kordamööda uinuda.
Vanamees võitis ühe võistluse ja annab aga intervjuusid. Lõbus kuulda, kuidas hääl muutub asjalikuks ja sõnad läbimõelduks :)
Mandariinid esitati Oscarile. Raudselt tuleb sellekohane jälg maha jätta :)
Pühapäeval, kui vanemad lahkuma asutavad, küsib ema: "Kas millalgi jaanuaris te ju siia elama ka kolisite?" Mõtleme, mis kuupäevaga tegu ja voila! Täpselt samal päeval aasta tagasi me kolisimegi :) Esimene öö uues kodus ja ka mu vanemad olid kohal. Ja Suur Laps.
Et siis aastapäev ja me isegi ei teadnud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar