Hunt on kohal

Hirrrrrmus raske on valikut teha... Nii palju filme, mida tahaks näha. Nii palju aega, mis seda võimaldaks. Nii vähe finantse, mis seda ei võimalda.
Mina olen see lihtsakoeline tüüp, kes suure ja sügava sisuga filme pigem väldib. Point või idee peab olema, kuid esitatud võiks see olla kerges garneeringus. Võtan kino kui meelelahutust, mitte kui maailmaparandaja lootusetuse allikat. Ehk siis tahan saada sealt häid emotsioone, mitte enese kombel läbielajalikult veel nädalaid takkapihta masenduda.
See vist ongi mu rõõmsameelsuse võti. Pea liiva alla pistmine. Koleduste enesele eitamine. Uskumine, et kõik saab olema rõõmus ja rõõsa ning kanali vahetamine, kui nt uudistes räägitakse koledatest asjadest. Krimiuudiseid ei vaata/loe enam ammu kusagilt. Elu nagu mulli sees:)
Lihtsalt olen aastate turjale laskudes aru saanud, et kui ma midagi maailma valupunktide parandamiseks ise ei tee, siis nende silmad punnis endasse ahmimine ainult muserdab mu oma hinge. Ja mina pean ju oma hinge endas kandma ja temaga koos loodetavasti väga vanaks elama (et saaksin sellise mõnusalt ümara vanaemana lastelastele pannkooke küpsetada), nii et pole mõtet sinna lisakoormat tekitada ja õudusega maailma vaadata. Sest ma ei ole piisavalt tugev, et suuta olla ükskõikne.
Suhtumise ja valikute küsimus, kus mina eelistan näha vaid head. Muidu lööb usk kõikuma, kuid usk ilusasse (positiivsus) on see, mis hoiab eemal kortsud, karmid haigused ja kurjuse.
Õnneks on Pöffil sügavate kõrval piisavalt ka selliseid teoseid, mis minul silma särama panevad. Ja nii ma kibelen oma valikute otsas. Pöffi lehel oma kalendrit tehes sai see üsna tihedaks kirjatud, eks nüüd tuleb siis kärpeid tegema hakata. Aga viiele filmile on piletid juba olemas, neid ma lihtsalt PEAN nägema:)
Oehh, ilus aeg on kohe-kohe tulemas:)

Unenäomaailmast häirivad uned tulevad...

Olen unenägudest veidi väsinud.
Millegipärast näen neid viimasel ajal igal ööl. Kas mulle üritatakse midagi teada anda? Kuna need mind häirivad, siis tekib selline kahtlus küll.
Küll vahin kellegi maani juukseid; küll sõidan laevaga, küll lennukiga; küll saan kellegi vähist teada; üks öö oksendasin ja oksendasin, iga nurga taha oksendasin; täna öösel sõitsin jalgrattaga ringi ja üritasin seda edutult lukustada...
Absoluutselt ei midagi hullu ja ei tohiks nagu häirida, kuid millegipärast mingid detailid jäävad kummitama. Päevi kerkivad pärast vaimusilma ette.
Ma ei taha neid sellisel kujul... Ärgates on kuidagi segaduses tunne.
Kõlab nagu jabur soig ja seda ta ka on. Lihtsalt seletamatu, kuid vahel vabaneb ebameeldivast tundest seda endast välja lastes...

Kinnipidamisasutus

Päeval, kui meil siin esimene paks-paks-kohev-paks lumi maha sadas, seadsin mina sammud vanglasse.
Patarei vanglasse.
Ütleme nii, et seda paika ja sealset elu-olu nähes süvenes minus süvendamist mittevajav veendumus elada igati seaduskuulekat elu.
Räme.
Olen külastanud õppeprotsessi käigus ka Maardu vanglat, kuid Maardu on nagu hotell Patarei kõrval.
RÄÄÄÄMEEE!
Giid oli meil väga huvitav - tänu tema jutuveeretamisoskusele ning teadmistele sai pilt päris realistlikuks maalitud.

Giid

Kui ma muidu ikka põikasin kõikjale sisse ja uudishimutsesin, siis ühte ruumi ei suutnud ma igatahes siseneda – uksel tuli nagu sein ette. See oli ruum, kuhu endistel aegadel sauna järjekorrast porgandpaljaid tüüpe ette hoiatamata toodi ning otsuse ettelugemise järel kus nad siis maha lasti. Alles oli ka jäme voolik, millega seejärel voolanud veri ära lobistati...

Aga huumorit sai ka. Nimelt olime just uudistanud üht tavapärast suurt mitmeteistkümne mehe kambrit omasuguste reas, kui kõik ilusasti koridoris edasi giidi kuulasime ja ühed tütarlapsed otsustasid katsetada, mis tunne seal sees võiks olla, kui uks kinni. Et oleks nagu päris... Saidki nagu päris, kuna nii kui uks suleti, nii see suure kolinaga lukustus. Ja üks tütarlaps oli kambris seespool... Giid polnud jõudnud meid hoiatada ja võtit tal kaasas polnud:)
Noh, läks siis võtit tooma, tükk aega oli kadunud ja meie kujutasime kõikvõimalikke mahlaseid stsenaariume ette.
Lõpuks saabus võti, kuid pikka aega ei suudetud sellega roostes lukku avada. Õnneks tütarlaps siiski vabastati pika punnimise peale omal jõul, ilma Päästeameti teeneid palumata:D
Ülejäänut kirjeldavad paremini ehk Liina tehtud pildid:)

Traadi, trellid ja massiivne raud oli põhilised sisutuselemendid Atribuut äkiliste ohjamiseks

Koridor tikutoosisuurustesse jalutusboksidesse Võimalus suhelda

Naabrinaisest rullideni

Naabriproua on mul huvitav. Ühistu esinaine ja hirmus aktivist.
Kui kolisin, käis ikka suhtlemas. Oma abikaasa tõi kah mulle ülevaatusele.
Kolimise ajal oli mul autos vennalapse turvahäll. Ruumi tekitamiseks tassisin selle tuppa, mispeale naabriproua rõõmustas: „Oi, meile tuleb pisike beebi!“ ..... Meile?
Kui mulle suitsuandurit tooma tuli ja korterist kaks meesolendit leidis, järgnes teine rõkatus: „Oi, kassanäe, mees kah meil majas!“ Ilmselgelt püüdes välja nuputada kumb minu jagu on ehk siis kumb üle on („meie“ soovime vist oma vana mudelit uuema väljalaske vastu vahetada).
Peilinud välja, et täitsa turul tüdrukuga tegu, järgnes uus mõttevälgatus: „Oi, aga mul poiss ka vallaline, elab siin paar korrust allpool. Peaks teid kokku viima!“
Limiit sai täis ja nüüdsest üritan kära tekitamata koju imbuda, et mitte end ettevaatamatusest altari eest leida...

A. sünnipäeva tähistasime vahepeal. Tüdrukutega. Otsustasime teha selle stiilis „ühine toiduvalmistamine“. Mõtlesime välja menüü, ostsime vajamineva ning hakkasime pihta. Protsessi kestel selgus rõõmustav uudis, et kaks külalist lapseootel. Sujuvalt läks jutt rasedusteemadele, lastele ja seagripile ning toiduvalmistamine muutus vähemoluliseks. Nonii. Kuna mina olin seltskonnast ainus, kes ei ole ema või suun-tu-bii-mama, küll aga suuremat sorti söödik, ei pidanud ma teemadega kuidagi sammu. Natuke targutasin ka, kuid kuna seagripp ka mind ei morjenda, siis suundusin peagi endale omasemasse keskkonda - pliidi ja lõikelaudade manu. Ja kui siis liitus meiega eriliselt särav venelanna, kes terve õhtu kirjeldas (ja näitas mingist suhtlusportaalist) mehi, kes temast kõik vaimustuvad, sukeldusin mina aina sügavamale panni kohale. Kuna mul ei ole horde, kes minust vaimustuksid, siis kaasa rääkida es osanud ning vaikse järjekindlusega valmisid hoopis meie road.

Kui lapsed sünnitatud ja mehed vaadatud, oli ka söögipoolis valmis ning suutsime ülekjäänukesi jutu kõigile sobivamatele teemadele viia.
Mis pani taas hämmastuma, kuivõrd suure energiaväljaga on mõned inimesed... Järgmisel päeval helistas servast natuke häiritud sünnipäevalaps ja pillas mokaotsast, et tal tekkinud kange tahtmine vahele segada ja öelda, et halloo, kas mina sünnipäevalapsena kah sõna sekka saan öelda või räägimegi ainult neist võõrastest meestest... Nunuh:)

Ühe alamõõdulise mehe tähelepanu ma siiski ära teenisin. Nimelt oli üks külalistest 3-aastane poisike, kellega võrdväärsena ma end suhtlemises tundsin ning seetõttu tähelepanu osaliseks sain. Aga tema on alles nii väike, et tuleb vette tagasi lasta.
Vahepeal tõusis poisike lausa diivani käetoele püsti ja esitas meile just mulle silma vaadates kaks laulu:D Mulle pole kunagi varem silma sisse vaadates lauldud... Kunagi akna taga lauldi aga siis ma ei näinud silmi.
Igatahes romanss jätkus, kuna lahkudes haaras poisike mul käest ja nii ei jäänud tema emal muud üle kui kesklinna elanikuna mind Viimsisse ära sõidutada:)

Viimane nädal+ olen miskise viirusega maadelnud. Nagu paljud ümberringi. Seagripp, ütlete? Noh, seale ikka seagripp, kuidas siis muidu:) Aga tõsiselt rääkides, siis ei oska ma isegi mingit siga karta. Iga köha peale paanikasse kah ei satu, pigem venitan oma rögarulli edasi.
Esialgu olin puhta rõõmus oma uue hääle üle. Tavaline porgandipiiks oli asendunud seksika madala tämbriga, mis enamasti küll jätkus vähemseksikate rögisemispuhangutega. Nüüdseks on seksikus kadunud, rull aga jäänud.

Vahepeal vedasin end Jääraplika käsul msnni. Ta ka kodus haige ja nii oli tavaline, kui meie vestlustesse said pikitud järgmised read:
Sipsik says: „Mul kassid hüppavad, kui üle pika aja esimese köhatuse teen – see tuleb hullu pauguga“
JP says: „Mul ka. Ma ise hüppan pmst. Eile oleks äärepealt otsad andnud selle köha kätte. Sõna otseses mõttes köhi hing seest välja“
Sipsik says: „Mhmhh, pärast esimest pauku tuleb selline rõve küürakil kõõksumine, kus okserefleksiga võideldes rögarulli venitad, endal silmad märjad“
JP says: „Oot korra, ma veits lähen rögistan“
Naiste jutt, eksole:D
Aga olukord on juba parem, seega lähme aga eluga edasi, kui siga vahepeal lõikuspeole ei tule:)
Nagu ütles Contra „Erisaates“: „See on sigade kättemaks inimkonnale“.

Lõpu üle õnnelik

Nagu paljud-paljud naisolevused siinkandis, nii olen ka mina Seksi ja linna vaataja.
Teatavasti kunagi ilmus see sarjana, siis filmina jne.
Sari on ammu läbi mängitud ja ma ei teagi mitmeid kordi on sellel olnud hilisõhtuti mõnel kanalil kordused. Ikka nii, et sari lõppeb ja sari algab.
Mitte kordagi aga ei ole mul õnnestunud vaadata gränd finaali. Just seda, kus kõik loksub paika, unistused saavad teoks jne. Masendav, ausõna:D Olen korduvalt seda jahtinud ja nagu needusena on just viimane osa vaatamata jäänud. Iga jumala kord. Ja iga jumala kord olen näinud eelviimast.
Seekord olin lausa nutikas. Panin telefonile meeldetuletuse, et tuleb telekat vaadata. Ja ise ka ei usu, kuid esimene poolaeg on vaadatud ja et asi oleks veelgi totakam, siis istun reklaamipausi ajal blogis ja kirjeldan seda:D
KUI haigeks saab asi veel minna:D

Edit at 23:01 - linnuke kirjas:) Käis kah.

Üks uks sulgub, teine avaneb

Eelmise kodu üleandmine oli emotsionaalne hetk. Kui pikad-pikad vestlused peetud ja erinevatelt trepikojanaabritelt kahetsusavaldused („Sa olid nii hea naaber, alati nii rõõmsameelne ja naeratav! Nii kurb, et ära kolid“) ja head soovid kollektsioneeritud, ajas omanik (70-aastane vana mees) keset hoovi süle avalaks ja kallistas mind pooleks, enne kui minust maja ette mulle lehvitama jäi...

Kui kola kolitud, tekkis põhjendatud ootus ühele kahest – kas näen välja nagu Inna Uit või olen nii kriips, et peeglist oma pilti enam üles ei leia. Mingil kummalisel põhjusel ei juhtunud kumbagi – peeglis täiesti olemas ja üldse mitte trimmis. Praak, ma teile ütlen! Küll aga olen ma läbielatu põhjal veendunud, et kolimisteenust pakkuvatel poistel peavad olema kannikad, millega võimalik pähklikoori purustada... Kas on mõni sellist katsunud, et mu sõnu kinnitada või ümber lükata? Alla pooleaastase staažiga kolijad ei lähe arvesse.

Ainus väline muutus, mille saavutasin, oli koduvägivalla all kannataja oma. Ehk siis olid kõik võimalikud ja võimatud kohad (peaasjalikult koodid ja käed) täis erinevas mõõdus ja küpsusastmes sinikaid. Hea, et nüüd spaatamist ei toimunud! Inimestel niigi raske aeg ja peavad nad siis mind nähes muretsema hakkama, et kas soovitada pöörduda abi saamiseks kusagile või ignoreerides pea ära keerata.... dilemma missugune.

Esimesel õhtul seadsin end siis kastivirna vahel sisse ning pidasin plaani veidi puhata. Krdi külm hakkas... Selgus, et äsjavahetatud radikate survestamine/testimine käsil ja just minu sissekolimise päev oli küttevaba. Nojah, nahk jahtumas ja tuba külm. Mõnus.
Aga nutikas tüdruk plaanis siis vanni ligunema minna. Et mõnus soe koht ja vannielukas, nagu ma olen, võin seal tunde konte leotada. Ehh, blondiin! Pole sooja, pole ka sooja vett.

Nojah, istud siis külmas kastide vahel, kardinata akende taga mustavas öös vilisemas jäine tuul ja sooja ei saa mujalt kui kuumast teest. Mida teha? Suu ümber tekkis viril võru ja oli valida – kas hakata pillima või midagi ette võtta. Kuna esimene pole minu teema, siis alustasin kastide ümberpaigutamist ja korra loomist. Hea füüsiline töö ja hoiab naha soojas.
Hommikutundideni mööbeldasin, misjärel tänutäheks soojenesid ka radikad ja magamise ajaks oli tuba taas soe:)

Wc-ga on algusest peale mingi jama. Algselt oli sealt vesi välja lastud ja tükk aega oli pott kuival olnud. Mistõttu kui kraanid avasin ja vee lahti päästsin, ei jäänud vesi loputuskasti pidama. Egas midagi, kaas maha ja sukeldusin loputuskasti mehhanismidega tutvuma. Näppisin siit, mudisin sealt ja sikutasin kolmandast kohast ning vesi jäi pidama. Tubli tüdruk! Ümberõpe santehnikuks on läbinud esimese etapi:)
Sellega aga asi pole piirdunud. Usun, et tänu õhu käes seismisele on survevoolik läbi roostetanud, igatahes mingi nädal hiljem otsustas see mul duššiks moonduda. Ehk siis esialgu hakkas pealevool tilkuma, seejärel nirisema ja lõpuks lausa igas suunas väljapääsu otsima. Vahepeal teipisin igaks juhuks vooliku kinni (mis ainult pikendas agooniat) ja kui ei olnud hädavajadust vett tarbida, oli külmaveekraan lukus. Kuniks uue survevooliku ostsin. Ok, see asi korras, kuid seejärel otsustas loputuskast lolliks minna. Mitte enam alt vaid ülevalt. Ehk siis pealevool ei lõpe ja niriseb edasi peale. Egas midagi, kraani suletuna hoidmine on ju juba käpas:D
No mulle igatahes aitab, nii santehnik ma nüüd ka pole ja järgmine samm saab olema omaniku teavitamine ja loodetavasti vahetan poti välja.

Veega jätkame.
Nimelt pole mul enam mitu aastat vanni olnud. Eelmises korteris algul oli, kuid siis ei mahtunud sinna pesumasin ja seetõttu asendati see duššiga. Süda tilkus verd, kuna olen tõepoolest hull vanniloom.
Vann on tavaline malmikas, nagu nad ikka meil siin aegade jooksul on olnud ning veedan seal tund-paar üle õhtu. Alati lugedes. Mul on ka üks naljakas agregaat sellisteks puhkudeks – selline, mille peale saab panna lugemisasendis raamatu, küünla kas lisavalguseks või meeleoluks ning kaks hoidjat veiniklaasidele. Ütlemata mõnus asjandus:) Ei lähe raamat märjaks ega midagi. Vidrik elas minuga juba vana korteri vannipäevadel. Tema mäletab seda suurt veekogu ning käib lihtsalt vanni ees lebamas nagu valvekoer. Magav valvekoer.
Rööbik ei tea vannist midagi. Esimesel korral uudistama tulles ja serval täpsuskõndi harrastades maandus ta mulle igatahes vanni. Misjärel meeletus paanikas end välja rabeledes minu kintsu tõukeplatvormina kasutas ning süüüüügavad küünejäljed reide talletas. Koduvägivald on saanud uued mõõtmed:)
Ma ei osanud ta peale isegi röögatada, nii naerma ajas see vettinud ja ehmunud kass:) Andisn talle rätiku ja ülejäänud õhtu veedeti truult selles istudes ja end kuivaks limpsides.
Edaspidi olen pannud talle vanni kõrvale tabureti ja seal ta siis istub ja jälgib vee sillerdamist. Vahetevahel sirutub valge käpake vee poole, seda ettevaatlikult katsudes, misjärel jätkub vaikne uudistamine.

Uue koduga harjumine võttis kassidel üldjoontes nädala. Esimesed päevad oli hirmukool, kus iga krõbin ajas peitu pugema ja ei söödud ega käidud kastis asjal. Sundisin neid natukene peo pealt sööma ja näitasin mittekartlikku eeskuju (:D) ning vaikselt võeti uus koht omaks. Nüüdseks on seis selline, et kui välisukse tagant hääli kostab, siis Rööbik hakkab koera moodi urisema ja suundub sõjakalt ukse suunas, Vidrik aga magab, oksad turvatundeliselt laiali, nagu vanasti. Ükspäev jäi ta lausa pult kaisus magama (nagu mu isa – „Eiei, ma ei maga, ma vaatan seda!“ :D), nii et peale hommikust Terevisiooni jätkas telkus Prillitoos. Kusjuures, eakohaselt pean mainima, et isegi huvitav oli:D

Teate, üksi tapeetimine on ikka tõeline pain in the ass! Kui sa just sellel alal ei ole kas meister või niisama kogemustega, siis ikka juuuube tüütu. Aga õnneks saan hakkama, täiesti rahuldavalt:) Konarused, mis jäävad, ei ole minust, need olid juba enne seinal.

Vanas korteris sai pesumasinal just garantii läbi ning eks selle kolimine oleks üks tüütu asi ka minu väga abivalmitele sõpradele. Mistõttu tegin omanikuga diili, millega tema mu eelmise pesumasina ära ostis ja sellega mind kolimise vaevast säästis.
Läksin ja ostsin siis uue ning lasin üles viiendale vedada. Esikusse, kuna tahtsin natuke veel ruumi tekitada. Mille järel masina lahti pakkisin ja millimeetri täpsusega läbi kitsaskoha kööki sikutasin. No oli ikka pomm küll! Enam kui 10kg minust raskem asjandus ja kinni haarata ka kusagilt pole, eks. Lohistada ka ei saanud ja nii ma siis sättisin seal nökerdades oma jalakest alla, et mitte taas päris maast ubima hakata.
Paika sain ja ka ühendatud, kuid järgmisel päeval kõndida enam mitte. Fikseerisin paistes ja kuradimoodi valutava pahkluu elastikuga ning asjatasin mitu päeva ringi, enne kui väike paanika mind arstile ajas. Õnneks ei olnud siiski mõraga tegu, kuid paranemine võttis ikka üsna hea aja. Siiani veel natuke peab jälgima kuidas astuda.

Teine kodumasin, millest jupp aega puudust tundsin, oli külmik. Seniks hoidsin toiduaineid rõdul, kus nad siis päeval soojenesid ja öösel külmusid ning aeg-ajalt tuli neid lumemütsi alt otsida.

Külmiku saabudes oli Rööbik esimene, kelle ust avades eest leidsin:) Vups ja riiulis. Ma küll armastan uusi maitseid katsetada, kuid kassigurmee jätaks vahele.

Natuke kummaline on trajektoore valida, kui autoga linnas asjatamas käin. Automaatselt mõtlen parimat võimalikku lähtuvalt vanast elukohast. Siis alles taipan... Aga küll harjub:)

.

Hetkel on mul juba pool garderoob/seinakappi valmis:) Varsti saab loodetavasti ka valmis, kuid vähemasti on 3-meetrine toru juba paigas ja pilgeni hilpe täis. Jeerum kui mõnus on, kui saab suurema osa asju riputatuna hoida, mitte ei pea kapis lappama:)

Ma armastan garderoobe... Teine selline kuluks jalatsitele ära, kuid ruumi pole:(

Vahepealsest ajast ning kolimisest

Oktoobrikuu arenes siis korterit otsides, ehituspoode kammides ja pakkides.
Sinna vahele paar väikest trippi sügisesel Eestimaal, kusjuures üllatuslikult tipnesid mõlemad spaakülastustega. Teises Eesti otsas elavat sõpra külastades tassis too vaese töötu spaasse lõõgastuma ning kodusaarel veidi aega resideerudes külastasime emaga Grand Rose’i. Kuidagi kujunes nii, et toimusid need järjestikustel nädalatel, nii et töötu elu sisaldab endas pea iganädalast spaakülastust;) Ise veel irvitasin, et millal ma tööinimesena küll selle aja leiaks.

Vahepeal toimus meil taaskord blogijate kokkutulek, seekord Jääraplika soolaleiva nime all. Teised on üritusest kirjutanud vahetumalt peale toimumist ja minu järelehüüd siin tundub ajale väga jalgujäänuna, kuid loodan siiralt, et kohtume veel ja siis tuleb ka minult adekvaatsem kajastus.

Igal juhul oli ülimalt lõbus seal kambakesi killer-pitsasid meisterdada, JP kuulsat kooki süüa ning naerda, naerda, naerda, nii et põselihased edasisest koostööst juba keelduma hakkasid. Mõnega oli varem juba kohtutud kas siis põgusamalt või põhjalikumalt, teised olid nägupidi peris uued ja esiti silmanurgast piilutavad, et siis õhtu arenedes ja sotsiaalse lubrikandi (Liisilt pätsatud väljend veini kirjeldamiseks;p) kuludes aina enam ja enam omaseks kujuneda. Ehh, tüdrikud, te olete ikka igaüks omamoodi erilahedad fruktid:D Igatahes väga minu maitset mööda:) Ja huumorisoolikate pikkused on rohkem kui meetrites mõõdetavad...

Äärmiselt soe tunne jäi ning aitäh teile - Jääraplika, Babajagaa, Liis, Nolzik, Pire Trumm ja Punapea Lulu – selle meeldejääva õhtu eest:) Kordame, eks!
.
Veel on mittetöötamisel üks vahva tahk. Nimelt on viimasel ajal enamus lähedasi sõbrannasid lapsed saanud, mistõttu nende ajagraafikud võimalike kokkusaamiste osas ei kattunud enam minu omadega. Ajaks, kui mina vaba ja valmis kohtuma, panevad nemad lapsi magama. Nii on sageli jäänud kokkusaamine kas vaid jutuks või siis toimunud pika planeerimise peale. Nüüd aga olen päevasel ajal täiesti saadaval olnud ning nii olengi saanud soojendada suhteid nendega, kellega muidu erinevad elurütmid mittesoovitavaid vahemaid tekitada on võinud:)

Edasi on olnud pearõhk pakkimisel-kolimisel. Jeerum küll kui palju inimesel 31 eluaasta jooksul kola tekib... Sai küll päris palju väljapraakeid tehtud, kuid siiski seda jagub... Ja sry, kuid kõik on vajalik:)

Kuu viimastel päevadel läks siis kolimiseks. Ühel päeval vedasin ise ühe autotäie kohale ning treppidest üles viiendale. Õhtuks jalad värisesid all. Järgmisel päeval okupeerisin vahetustega kolme sõpra, kellega terve päev sai ühes linna otsas kolmandalt alla kaste tassida ja teises üles viiendale. Õhtuks olin vastu võtnud otsuse, et enam iial ei koli ma kõrgemale kui kolmas korrus, kui majas puudub lift. Iga korrusega muutus gravitatsioon üha märkuandvamaks ning õhtul, kui poisid vabaks lasknud olin ja poest veidi süüa tõin, tahtsin toidukoti kuskile kolmanda korruse trepimademele maha jätta... Nii läbi olid käed ja jalad omadega.

.
Elamust ka. Ma pole nimelt kunagi käruga sõites ise roolis olnud. Ja oleks see siis see pisike variant olnud – ei, see oli 3m pikkune. Esimene hetk tekkis küll väike mure, et kuidas ma linna vahel manööverdamisega hakkama saan ja ilusasti liiklusvoolus püsin, kuid kõik õnnestus viperusteta:) Isegi pikalt tagurdamisega sain hakkama, kuigi see läks veidi jõnksutades.
.
Suuuuuurimad tänud „naabritüdruk” L-ile, kes kolimispäeva õhtuks enda juurde sööma kutsus. Oli ikka hea tunne küll korra maha istuda ja sooja kodust sööki ligi võtta. Endal mul oli pliidini ligipääs võimatu kööki vallanud kastivirna tõttu ja eelmisel õhtul vanas kvartiiras olin niigi mittemaitsvat õhtueinet „nautinud”. Nimelt taipasin panni ja pannilabida välja jätta, et öö hakul paar muna praadida. Keset praadmist avastan, et aga sool ju kuskile ära pakitud. Ok, sööb siis soolata. Aga kust ma söön? Ühtegi taldrikut ega kahvlit/koosta kah ju pole... Nojah, ootasin siis kuni munad veidi jahtusid ja närisin neid soolata olluseid pannilabida servast... Selles valguses mõjus järgmise õhtu roog veel eriliselt kõhtusoojendavalt:)
.
Köögiga on mul üldse oma suhe. Meeldib seal mütata ja nii sai köök esimeseks, kuhu käiguteed rajasin ja millesse kuuluvad kastid kappidesse ära tühjendasin. Oi oli ikka pidu küll kui mõne päeva pärast oli tee pliidini lahti kaevatud ja sooja suussulavat pastat valmistada sain:) Selleks pidulikuks puhuks vedasin isegi veini koju, mida veel ka järgmistel õhtutel vanni kõrvale limpsisin...

... järgneb ...

Jehuuu!!!

Mul on lõpuks taas internet...
Nagu oleks koopast välja inimeste sekka saabunud, täiesti võrreldav tunne on:)
Paar tundi tagasi käis tehnik ja ühendas mu maailmaga. Sellest alates olen metsiku näljaga uudistes surfanud. Ei teadnudki, et see selline oluline osa mu elust on:) Nüüd selg kange ja kõht lärmab süüa nõudes.

Järgmine kilomeeter

Niisiis, pidama jäin esimese pooleteise nädala peale. Mis veel vahepeal toimunud on?
Ahjaa, servast olen kindlasti maininud oma käsitöö, eriti aga ehtevalmistamise maaniat. Viimasel ajal olen suutnud end küll pidurdada, kuid lõpuks ei saanud ka mina fimotamisest end eemale hoida. Siiani õnnestus, enam mitte. Ok, käisin siis ühel pisikesel kursusel, et asja olemusest üldse aimu saada ja no pagan küll, vale lüke oli! Kui nägin kuivõrd ilusaid pärle (ja muidugi ka muud) on võimalik oma kätega voolida/vormida, siis nüüd käed aina sügelevad selle järele. Õnn, et mul selleks hetkel grammigi aega ei jagu:)
.
Lähedased-kaugemad on endiselt äärmiselt toetavad. Vahel ei oskagi kohe kuidagi reageerida ja aina imestad, millega selle küll ära oled teeninud.
Kõige omapärasem toetusavaldus tuli ühelt kauaaegselt sõbralt, kes teatas: „Tead, ma pole sõnades kunagi eriti tugev olnud ei oma emotsioonide ega toetuse väljendamisel, kuid tahan öelda seda, et kui vahel jälle peeglisse vaadates tunned, et on raske ja et mis ikka saab ja kas sa üldse enam millekski kõlblik oled, siis sellisel hetkel helista mulle ja ma saadan su selle jutu peale peesse.” Vaieldamatult omapäraseim, kas pole:D
.
Igal juhul üllatas seesama sõber mind mõneks ajaks lahenduse pakkumisega. Leiab, et tal vaja nii umbes viie põlve jagu karmavõlga tasuda ning nüüd leidis minus sobiva heategevusliku objekti. Oma hinge eest tuleb ju hoolt kanda:D
Tänu talle on mul seega võimalik mõneks ajaks veel töötuna pealinna jääda. Tema poolt tegu lihtsalt ratsionaalse mõtlemisega, et enamus töövestlusi toimuksid Tallinnas ning saarest kulukas seda vahet sõita ja parimal juhul peaksin juba mõne kuu pärast kõigi oma kodinatega taas kolima. Seega oleks kasulik vähemalt mõnda aega siinkandis püsida. Väheke mõtlemisaega, oma mitte kuhugi viiva uhkuse („Ma saan alati hakkama, ma ei vaja abi, abistan parema meelega teisi” – nagu näha, ei saa ju alati hakkama:)) allasurumist ning siin ma siis olen – endiselt siinmail. Näis, kuidas edasi läheb.
.
Küll aga olin ma oma korteri juba üles öelnud ja omanikul uus diil sõlmitud. See tähendas aga uue eluaseme otsimist. Ja vot see on juba kadalipp, ma lihtsalt ei või!
Kuna enesel arvuti katki ja seetõttu interneeduse kinni keerasin, oli vaja kapata tuttavate ja raamatukogu vahet (juba siis, kui suht karmilt haige olin), et kuulutusi sirvida. Misjärel hakkasin kokkuleppeid sõlmima ja linna üüriturgu läbi kammima. Oijahh. Ei midagi rõõmustavat. Mul omad tingimused siiski on ja miski ei kipu neile kõigile vastama. Kuigi need ei tohiks midagi röögatut olla, väga lihtsad ja elementaarsed tingimused. Aeg kiirustab ka takka ja no millegipärast ei õnnestu selle õige leidmine kohe kuidagi. Hakkan juba vaikselt muretsema, kuid ju siis on saatusel mõni muu plaan minuga.
Vahepeal üritan kangesti üht kirjelduse järgi minu lemmikkorterit vaatama pääseda. Iga päev saavad sõlmitud selle osas uued kokkulepped ja iga päev selgub mingi uus jama. Küll ei reageeri mu kõnedele kokkulepitud helistamishetkel maakler, küll selgub, et omanik ikka ei jõua näitama ja jälle järgmine päev saab kokku lepitud. Lõpuks jätan oma pideva lollaka leebuse ja käratan maaklerile: „Vabandage otsest küsimust, kuid kas omanik ikka soovib antud korterit välja üürida? Või teine variant - kas teie ei soovi vahenduse pealt teenida? Üks kahest siin igal juhul toimub, kuna ligi nädal kokkulepete edasilükkamist ei saa olla normaalne, mind kui klienti see igal juhul ei rahulda.” Ei pea vist mainima, et tunni aja pärast näidati mulle korterit. Pildid ja jutt olid ägedamad kui tegelikkus. Ainsad plussid olid kõrged laed ja kesklinn asukohana.
.
Üldiselt meeldib mulle maakleritega vestelda. Mõnedki korrad peale korteri vaatamist olen maakleriga vestlema ja nende töö eripärasid ja praegust seisu uurima jäänud. Igasugu huvitavaid asju saab teada ja oi kuidas maaklerid omanikke kiruvad:) Kes ei luba seda ja kes teist teha. Aga tuleb tunnistada, et on ikka veider küll kui ei olda nõus isegi sellega, et voodi kohale lugemiseks nt seinalampi kinnitada tahad, maitseaineriiuli kööki lisamisest rääkimata. Saan aru küll, et enda vara ja ei taheta selle juures miskit lasta muuta, kuid kui juba välja üürida soovitavalt pikaks ajaks, siis ei saa eeldada, et üürnik elab kui hotellis. Iga inimene on omamoodi ja soovib hubasust. Ei saa eeldada, et sinu poolt korraldatu on täpselt see ja isegi mööblit ei tohi liigutada. Ma ei räägigi suurtest ümberkorraldustest ega seinte naelu täis toksimisest, kuid mingid elementaarsed oma-käe-järgi-seadmised on siiski loomulikud. Vastasel juhul vähetõenäoline, et üürniku leiad.
.
Teine teema minu puhul on kassid. Otsin enamasti kortereid, kus poleks võõrast mööblit sees. Seega mööblit loomad ju ei lõhuks (minu omad niigi ei lõhu). Probleemiks on nad aga küll. Mina, vana tobe, olen ausalt kasse maininud ja selle peale ehmutakse. Ja siis seleta ja loogitse seal, eksole. Enamasti saadakse aru, kuid see tundub mulle dikrimineerimisena. Et mis ma siis teen, jätan loomad tänavale või? No halloo. Vastutus on nende heaolu eest ju võetud ja seda tuleb täita. Ja arvestades kui paljudel inimestel on lemmikloomad, siis.... Kusjuures, koerad on täiesti aktsepteeritavad, kassid mitte.
.
Üleüldse käib mõningane diskrimineerimine. Mitmel korral juba enne, kui kohtumine sai kokku lepitud, pidin telefoni teel endast kummalist infot andma. Kes ma olen, kas mul sissetulek on, kui vana ma olen, kas mul lapsi on, kas mul käib sageli külalisi. Õnneks neis vestlustes ma kvalifitseerusin ja pääsesin järgmisele levelile ehk kortereid vaatama. Mis aga ei sobinud mulle hoopis.
Üks maakler rääkis päris uskumatuna tunduva loo omanikust, kes otsis noort vallalist üürnikku ja tingimuseks oli, et üürnikul pole veel niipea plaanis elukaaslast leida... Tutvun aina uute ja erinevamate Issanda loomaaia asukatega...
.
Ühe maakleriga sain hea soone peale oma kasside osas. Tema soovitas öelda, et neid pole ja et nt hiljem, sees elades, võtsin nad. Tulevikus võib-olla lähengi seda teed, kui jälle pean uut üürikat otsima hakkama. Küll aga pidasin tollele maaklerile kirgliku kõne kasside teemal. Kuidas sellised eelarvamused on rumalad ja mida need kassid ikka hullu teha saaksid. Halvemal juhul veidi tapeeti kratsida (värvitud seinte puhul puudub ka see oht). See aga võib olla kasvõi lepingus sees, et välja kolides tuleb taastada endine olukord, ehk siis nt nimetatud ruumis tapeet vahetada. Või tapeedi ruutmeetrite järgi teha ettemaks tapeedi-tagatises. Mis iganes, kõik on kokkuleppe küsimus. Lisaks on kassid suutelised vaid tapeeti kahjustama, lapsed nt äkitsi joonistavad seinad ja mööbli täis. Noored kutid äkki pidutsevad nii, et diivan lendab läbi aknaklaasi välja ning seejärel kaob üürnik ette teatamata Soome ehitajaks. Võta siis kinni, eksole. Koerad käivad mööda tube küünte klõbinal (mitte sissetõmmatud küüntega nagu kassid) ja lõhuvad põrandaid ning võivad lauajalgu närida. Lisaks päevad läbi klähvimine ja majanaabrite hulluks ajamine mõne isendi puhul. Kass seevastu magab terve päeva. Mõni üürnik suitsetab nii, et pärast teda tuleb konilehast vabanemiseks lisaks mööblile ja tekstiilile vahetada välja kõigi ruumide tapeet. Mõni kuulab valju muusikat või pidutseb nii, et naabrid hakkavad kaebama. Jne jne jne. Et sõbralik majanaabritest vägagi hooliv ja pensionäridel toidukotte trepist ülesvediv mittesuitsetaja vanatüdruk, kes kuulab muusikat vaikselt ja pidusid ei korralda, on oma kassidega vaat et pärl, kelle te omale üürnikuks saada võite. Samal arvamusel on mu senine korteriomanik, kes ei olnud nõus mul ka parimatel aegadel üüri tõstma ja kellega saime ideaalselt läbi täpselt 6 aastat (kolisin siia oktoobris 2003). Nagu ta ise ütles – ta lihtsalt ei taha nii heast üürnikust ilma jääda.
Peale seda, kui olin oma põlevi-silmi-kõnega maha saanud, sai õhetavate põskedega noormehest mu isiklik maakler. Minu kassi-kõne tegi ta alati eeltööna ära ning iga kord mulle järgmise veel mitte turule jõudnud korteri asjus helistades pidas ta vajalikuks mainida, et oli omaniku meelt kasside suhtes muuta suutnud:)
.
Aga oi, ühe maakleriga läks tõsiseks särinaks:D Esimesest pilgust alates, kuid no tõeline kompu oli ka:) No selline tunne oli, et lihtsalt ei mahu ühte ruumi ära, õhk oli nii paks, et... Huhh, seda särinat oli mõlemalt poolt näha, suud olid kõrvuni ja silmad pildusid sädemeid:) Väga vahva vaheldus. Seda korterit ma siiski ei võtnud.
Oma kassi-maakleri kaasabil olin lõpuks ühe korteri välja valinud ja lubasin mõne päeva pärast lepingu sõlmida, kui helistas ema, kes mu tegutsemistele aktiivselt kaasa elas, kortereid soovitas ning võimalusel minu otsinguid ka tuttavatele mainis. Tee end jututeemaks ja asjad võivad lahenduse leida.
Nii ka seekord. Oli rääkinud oma sõbrannaga, kelle kaudu üllatuslikult selgus, et tuttava tuttav hakkab oktoobri lõpust enesele üürnikku otsima. Viidi meid kokku, sai koht üle vaadatud ja tänaseks on leping sõlmitud ja vajalikud ülekandedki tehtud. Seega taas leiab kinnitust tõsiasi – kui miski paistab mitte sujuvat, on sellel oma põhjus. Täna seda näha ei pruugi, kuid homme või ülehomme võid sellest aru saada.
Värskendamist on seal siiski vaja ning nüüd, peale saarest naasmist, olen traavinud mööda ehituspoode. Paber, pliiats ja fotokas näpus käin kui spioon mööda poode ja muudkui kirjutan üles ja pildistan. Nädal on mul jäänud ning enne kola sisseviimist tahaks vähemalt seinad jõuda üle käia. Kola keskel pole selleks ruumi.
Harjumatu on vaid kaugus. Kunagi mandrimaale kolides elasin mõned aastad Viimsis, kuid sellest alates olen ainult kesklinna piires elanud. Harjunud sageli aja olemasolul jalgsi koju minema. Ka kusagil õhtul väljas käies ei röövi taksojuht paljaks. Nüüd aga jala enam naljalt koju ei marsi ning ühistransport ei ole nii sage kui harjunud olen. Autoga liiklemine mõttetu hommikuste ummikute tõttu. Aga mis siis, vähemasti on tee ja kant äärmiselt tuttavad. Meriväljaga siis tegu. Vähemasti vaade aknast on lahe, Tallinna kilukarbisiluett ja mööduvad laevad paistavad kätte:) Lisaks sõitu linna suunal palistab pilt, mida alati armastanud olen – tee kõrval sillerdav meri. Õige ilusam on see vaade Merivälja muuli lähistel. Kargetel talvehommikutel...
Lisaks üks pluss veel – armastan väga jalutada, kuid liiklusmüras ja valgusfooride vahel passides ei ole see päris see mis mulle südamelähedane. Praeguse kodu lähedal on Stroomi mets, kus akusid laadida, seal saavad olema külje all aga Laidoneri park ja veidi eemal rohkesti metsa. Peab vaatama minema kas Hundikoopad on alles ligipääsetavad ja lisaks on seal palju-palju rattateid, kus sõita, jalutada või rullitada. Nämma!
Näis siis mis sel rindel edasi saab. Igal juhul siis teadmiseks, et vähemasti mõneks ajaks jään veel pildile:)
.
Endiselt on oktoobrikuus paljut, mida päevikus talletada tahaksin, kuid et teemasid mitte liiga segiläbi esitada, teen seda järgmisel korral.
Aga arvutist ka veel. Selgus nimelt tolle töökaaslase itimehest kaasa töö tulemusel, et mu arvuti probleemide põhjustajaks hoopis liialt väike mälumaht. Arvuti jooksis lihtsalt kokku, kuna ei tulnud enam hallatava info hulgaga toime. Eriti kuna mul komme teha arvutis korraga väga-väga mitut asja ja nii peavad erinevad programmid end haldama ja minu käsklustega toime tulema. Lihtsalt nõrguke teine oma 1-gigase mäluga. Mis tähendab, et kui mul võimalus avaneb, peaksin laskma mälu suurendada soovitavalt 2 gigani ja siis polevat ka ohtu, et taas seniilseks muutub.
Lasti ilusasti kõik viimasemad uuendused peale ja tehti põhjalik viiruste kontroll – õnneks oli/on massin viirusevaba:) Nüüd muidugi pole mul siinses korteris internetti, kuna selle lasin kinni keerata, kuid alates uuest kuust uus kodu ja seal saab ka interneedus olema. Eks seni jahin kuskil kohvikus või kellegi juures vahetevahel wifit, kui parasjagu ei remondi, kola ei tassi või paki.

Kilomeetrine post

Pilt pärit siit.

Nonii, vahepeal pole nüüd pikemat aega kirjutanud, tulemuseks saab kilomeetripikkune postitus:)
* * * * *
Kujutasin ette, et nüüd, töötu staatuses, saab mul olema aega laialt käes. Loen ja vedelen niisama, magan kaua ja teen tutvust erinevate telekanalitega.
Senine tegelikkus on aga selline, et ma pole isegi mitte nii palju jõudnud kodus ilma tegevuseta olla, et korralikult tolmuimejaga toad üle käia. Arumaisaa! Ärkan ikka hommikuti vara ja kohe kablutan kusagile...

.
“Vabadus” algas siis neljapäeval, 1.oktoobril. Hommikul sain positiivselt üllatava/liigutava telefonikõne (mis ei jäänud viimaseks omasuguste seas...), misjärel otsustasin suureks paisuvat hinge rahustada ja kodusesse Stroomi metsa jalutama minna. Ma lihtsalt armastan seda metsa! Need rajakesed tihedate puude all on kuulnud kõiksugu armunud-olemise-aegseid jutuajamisi ning tajunud igat liiki mõtteid, mis mu pead on haaranud. Teine kodukandi paik, kus mõtsiklemas armastan käia, on rand. Näituseks sügisöös ihuüksi rannakiigel kiikudes ja mõne meetri kaugusel pimeduses mühisevat merd sisse hingates.

.

Aga neljapäeva hommikupoolikul siis taas metsa. Armastan just seda metsa osa, mis jääb hipodroomi ja haiglate taha, kuna seal liigub vähem inimesi ning mets on naturaalsem ja ka veidi pimedam. Vaid inimestest eemal saab oma mõtteid kuulata.

Looduses peaks küll liikuma looduse hääli kuulates, kuid kuna soov oli ka veidi tempot teha, kostus kõrvaklappidest muusika. Mistõttu pidin end ribadeks ehmatama, kui järsku mööda metsarada ilmus mu selja tagant pruuskav ja metsikut traavi ajav hobune, ühemehekaarik taga. Samasugune kui alloleval pildil, mis pärit siit.

Ok, selge. Hipodroomi omad treeningul. Hiljem nägin sama hobust veel paaril korral vahetus läheduses mööda kihutamas, higihais mulle sõõrmeisse tungimas.

.
Järgmine stseen - kõrvus röögib Metsatöllu „Metsaviha“ ja üle raja, otse minu nina ees, lidub rebane. Valge tutt saba otsas pikalt-pikalt taha sirutatud, kõrvad igaks petteks lidus ja kiirel-kiirel sammul. Jõuad küll, reinuvader! Pilt, mis väga sarnane mulle avaldunule, pärit siit.
Muidu - linnukesed omi asju ajamas, vahelduseks mõni üksik sörkija, pihlakaid korjata küünitav vanamees, noorpaar, kes aeg-ajalt kummardudes mõne seene oma korvikesse lisab... Lõpetuseks vaatan paar minutit tõtt oravapoisiga, kes klammedub puutüvele otse mu nina ees, tammetõru hammaste vahel. Tunnistame üksteist pikalt, vestleme (üks inimkeeli, teine tsik-tsik-tsik) ja seejärel otsustab orav oma teed jätkata. Lähen ka mina edasi. Pilt siit.
Mõne aja pärast aeg sealmaal, et vaja A-ga kohtuda ning lõppeks ongi õhtu käes.

Järgmine „vaba“ päev, reede, kulub tööl. Olime kokku leppinud, et veel viimaseid asju lähen üle andma tol päeval. Pidin minema natukeseks ajaks, kuid kuidagi kujunes niivõrd tempokaks, et kulus pea terve päev ära. Lisaks oli ju veel inimesi kellega hüvasti jätta ning lõppeks ma Töötukassasse ei jõudnudki, kuigi oli plaanis. Pole hullu, alustan esmaspäeva hommikut selle käiguga.

Päevad ja õhtud on täis telefonihelinat. Tunnen end juba nagu kõnekeskus, kui ühe kõne lõppedes juba järgmisele vastan. Äärmiselt armas, kui aus olla:) Helistavad lähemad ja kaugemad inimesed ning uurivad kuidas enesetunne ning võimalusel pakuvad ka ideid edasiseks välja. Lihtsalt äärmiselt armas:)

Internetiavaruste külastamisega on aga halvad lood.
Nimelt on arvutil miski viga külges, nii et muid toiminguid küll teha saab, kuid interneedusega ei taha ta miskit tegemist teha. Võrgukaart äkki pepus. Kohukesena ei julge kuskile suvalisse kohta seda pakkuma kah minna, pelgan veidi, et antakse mulle mõista kuidas hirmus suur töö saab asjaga olema ja tundide viisi tööd ja raha kulub, kuigi tegelikult vaid kerge tegelemine ja vast mõni varuosa vaja vaid välja vahetada.
Õnneks mõne aja pärast saab ka see lahenduse, kuna kui helistab üks endine hästi armas töökaaslane ja uurib elu-olu, siis minu mure mainimise peale teatab, et tal mees itikas ja toogu ma arvuti tema kätte, vaatavad kas leiavad vea üles:) Nii et tänaseks on ka see töös. Näis, mis siis saab.
Seega kulub suur osa ajast toimiva internetiühenduse leidmisele. Mis tähendab teise linna otsa või raamatukokku sõitmist. Teises linna otsas kulub suur osa ajast hoopis mokalaadale ning raamatukogus jõuab enne magama jääda, kui arvuti suvatseb järgmise lehe avada. Aga asi seegi. Meilid ja olematud tööpakkumised vaatan üle, blogiseda ega suurt ka teiste blogisid lugeda ei jõua. Läbi mobiili saab muidugi ka internetti, kuid jube tüütu ja kirbukirjas on seal see lugemine-kirjutamine. Sellest siis ka minu mõnetine eemalolek.

Üldiselt kuluvadki esimesed päevad sportimisele, võimalusel raamatute neelamisele ja interneti jahtimisele. Peale esimest metsaskäiku otsustan hoopis jooksma hakata ja kuigi ma tegelikult vihkan jooksmist, siis mingil põhjusel metsa all samm iseenesest kisub tempokaks (kui muusikat kuulata) ja jooksusamm rullub iseenesest. Nii ma siis silkan mööda metsa ja ise ka imestan kui palju jaksan:)
Ühel päeval silkan veel sügavamale padrikusse ja satun kilest ja puunottidest eluaseme peale. Nojah, ka nii on võimalik elada. Ei häiri „kodurahu“ ja liigun sealt vaikselt eemale...

Nüüd jõuab kätte esimene vabadusaegne pühapäev ja selle alapealkirjaks võiks olla „Blondiin kuubis“.
Tegelased: mina, I (eksabikaasa), vennaraas, R (viimane elukaaslane), bemariga naabrimees.
.
Sisu: Õhtul kella 6 ajal saabub ekskaas, et lahkelt krokodillidega mu auto käima tõmmata. Nimelt olin maikuus auto seisma pannud ja blondiinilikult mitte aimata osanud, et aku ka seistes tühjeneb. No sry, kuid näidake mulle mõnda naist, kes teaks autodest halligi, juhul kui ta ei loe autoajakirju, ei oma mehaanikust meest/isa/venda/muud lähedast, ei oma valusaid kogemusi ise ega ole sellistest juhtumitest ka teistelt miskit kuulnud. Seega pole miskit imestada, et ma kohe üldse sellele mõelda ei osanud.
Igatahes oli aku tühi ja püüdsime seda laadida.
Starterist kostub vaid viiksatusi, kuigi autod on juhtmetega ühendatud olnud juba pool tundi. Naabrid istuvad akendel ja vaatavad mis toimub. Ilmselgelt ei ole pühapäeva õhtul telekast miskit head tulemas... Aku saab veidi toitu ja signa hakkab karjuma. Uksed tuli niigi võtmega avada, kuna pult ju ei toiminud. Noohh, võtan siis koodiga signa maha ja auto jääb vait. Laeme edasi.
Tekib plaan mootorit veidi ringi käima saada, selleks aga vaja too tagurpidi välja manööverdada, veidi laiemale platsile, kus siis konksu otsa ja lohistama saaks hakata. Mis aga kuidagi ei õnnestu, on auto lükkamine. Isegi mitte ei liigahta... Ok, jõudu juurde vaja. I arvab, et kutsume R-i appi. Mõeldud, tehtud. Tal aga läheb kaugelt tulemisega aega ning uurin ehk on vennaraas kodumaal, mitte oma igakuisel tööperioodil Indias. Kodus ja saab tulla. Jess! Vend tuleb ja teatan R-ile, et rohkem abi pole tarvis. Tema aga leiab, et tuleb ikka ka kohale.

Pagasnik on mul abistavate meesolendite tarvis vajalikuga komplekteeritud – lisaks kohustuslikule on mul seal piknikuvarustuse kõrval kaks köit, helkurvest, töökindad minu käekestele ja töökindad meeste kätele ning vihmavari, mida saan nt varuratast alla paneva abistaja pea kohal hoida:) Naiselikult nutikas, eksole. Igatahes sain ümber auto kekseldes vihmavarju kasulikkust tunnetada, kui seda pintsakus saabunud venna pea kohal hoidsin, kui too parasjagu ekskaasaga edasisi plaane pidas. Mina ja I olime õnneks vihmariietes.

Köitest aga mingisugust kasu pole – sel lihtsal põhjusel, et auto on suvega asfaldi sisse kinni juurdunud. Sikutab I oma autoga minu oma tagumikust mis ta sikutab – no lihtsalt ei liigu! Arenevad teooriad, kuidas kogu suve peal olnud käsipidur on kinni roostetanud ja kuidas pean nüüd puksiiri tellima, kes mind teenindusse veab ja seal siis lasta kässar lahti kolkida. Nojah, mõnus väljavaade äsja koondatule, eksole!
Vahepeal ilmub meie juurde noor meesolend, kes arvab, et ehk proovime tema krokodillidega – ta need ise tegi pärast ebaõnnestunud katseid poest ostetutega ning tema omad suured ja mõjusad.
Läheb siis oma bemari juurde, toob krokud, ühendame ja esimeste sekunditega mu Must Nool käivitubki! Jesssss!!! Tänan noormeest ja hüplen mööda vihmamärga hoovi ringi – bouncy, bouncy.
.
Järgmine etapp – auto töös hoidmiseks on bensiini tarvis ning kuna auto on maa külge kasvanud, ei saa ka bensukasse sõita. Paganas küll! Õnneks leidub pagasnikus aknapesuvedeliku kanister, mis kiirelt tühjendatakse ning suundume kohalejõudnud R-iga tanklasse. Lehtriks sai leiutatud plastist lõhi lõigatud suur joogipudel ning selleks, et bensupaagi klappi valamise ajal eest hoida (pudel ei ulatu nii sügavale kui tankur), läks käiku antenn. Otsapidi läbi pudelikaela ja kärab küll. Nojah:) Edasi oli päris vahva vaatepilt, kuidas ümber auto askeldasid neli tüüpi – kellel kükloop-lamp peas, kes taskulambiga toimuvat valgustades ja kes iseleiutatud vahenditega bensiiniluugi kallal askeldades.

Aga blondiin olen ma ikka küll. Nimelt oli algselt, kui veel ekskaasaga kahekesi olime, vaja pagasnik avada. Olin velgedel suverehve pagasnikus hoidnud ja soov oli need ümber laadida, et talvekorterisse viia. Vool on autos juba sees ja istun mina nagu hunnik õnnetust autos ja otsin kohta, kust pagasnikut avada. Kõiksugu muud kangid on olemas aga vot pagasnikut netu. Näpin ja vaatan ja no ei tule meelde, noh! Seda mäletan, et puldi peal seda nuppu mul ei ole.
Sahmin seal õnnetu näoga ja halan oma mälu kui I vaatab mind imestust täis silmadega, suundub sõnagi lausumata pagasniku juurde, vajutab sellel olevale nupule ja avab luugi. No johhaidii, noh! KUI blond ma ikka olla võin???
Lõpuks istub vennaraas rooli ja nõksutades saadakse auto veerema. Olid teisele vaat et juured alla kasvanud ehk siis naelad asfaldis kinni ja rehvide all elasid vihmaussid... Nojah.

Auto liigub ja vend ning I suunduvad koju. Saavad lõppeks ka oma peredega pühapäevaõhtu riismeid nautida, ehk vähemalt lapsedki magama panna.
Mina sõidan autoteeninduse poole, kuhu igaks juhuks plaanin auto ära viia – homme on nagunii kell 11 piduriklotside vahetamine. R sõidab sabas, et mind pärast tagasi koju tuua.
Jõuame kohale, pargin ja auto lõpetab töötamise. Hetk enne seda olin just akna alla lasknud, et rääkida kõrvalautos oleva R-iga. Enam auto ei käivitu, püüa palju tahad. Aken aga lahti ja no ei tundu turvaline, eksole. Pole midagi, vabakäik sisse, R vihmasajus auto taha ja vudib mind lükates mööda parklat ringi. Kuidagi ei käivitu, proovi esimese või teise käiguga. Turtsatab vaid. R väsib ja helistan taas I-le, kes just sooja koju jõudnud. Tuleb oma krokudega uuesti kohale, saame niipalju laetud, et akna saab kinni lasta ning R veeretab mu teeninduse ukse kõrvale.
Umbes 3 tundi peale alustamist saab teema selleks õhtuks lõpetatuks lugeda.

Esmaspäeva hommikul suundun Töötukassasse. Olles kuulnud hulludest sabadest koledaid lugusid, olen end varakult ette valmistanud.
Jõuan kohale 20min peale avamist ja saan järjekorranumbri 34 omanikuks. Ok, tuleb veel oodata. Istekohti on vähe, mistõttu lasen neil istuda kes hädalisemad välja näevad ja sean end ilusasti rahvamassi keskele seisma. Kõrvadesse muusikanupud, hambusse energiabatoonike ja kätte raamat. Aeg-ajalt piilun vahelduvaid järjekorranumbreid ning saali keskel seistes raamatut lugedes möödub kolmveerand tundi suhteliselt kiiresti. Suhtlen ametnikega, allkirjastan kõikvõimalikke pabereid ja valmis ongi! Teen veel komplimendi teemal „polegi nii hull kui meedia hirmutab“, sellega ametnikelt tänulikku naeratust pälvides ning kobistan end välja hullu tuule kätte.

Aega jäi ülegi, kartsin hullemat. Alles pooleteise tunni pärast pean olema Mustamäel, et auto võtmed teenindusse anda ja mured ära kurta. Mida teha? Pole hullu, kohvikus polstrit kasvatada ei tahaks ja nii võtan jalgsi suuna Mustamäele. Tore jalutuskäik tuulega võideldes, kuid ikka olen liiga vara kohal. Mis teha.
Autoga selgus lõpuks, et aku on omadega õhtal, piruritrossid ää roostetand ning poiduriklotsid vajasid endiselt vahetust, ei olnud seismisega „terveks saanud“ :D Olgu siis, kuna kolimisel on vaja liikuvat autot, siis maksin end vaeseks ja tulevikus loodan olla olulilleliselt targem.
Koju jõudes avastan end palavikust. Ei ole mõnus. Lööb ka põhja alt ära, nii et klistiirilaadne salenemisprogramm kempsus võib alata.
Järgmised päevad mööduvad palavikus sonides, enamasti kipub olema paar pügalat alla 39, mistõttu igaks petteks tarbin vahel ka palavikualandajaid. Terve keha valutab nagu oleks peksa saanud ja üldse ei suuda liigutada, kuid no on ju vaja end iga natukese aja tagant kempsu vedada, muidu tagajärgi koristades oleks veel rohkem vaja liigutada. Ütleme nii, et väga karm. Arvan, et kõhugripp.
Jääb seetõttu ka E sünnipäevale minemata...
.
Kolmveerand nädalat sirakil maas ja lõpuks hakkab taastuma mingisugune vorm. Juba suudan ilma pool tundi hoogu võtmata end diivanilt voodisse lohistada ja isegi mõne palakese suust sisse saada. Veel paar päeva ja järgneb õgimisperiood. Eks vaja ju kõik kilud tagasi saada, mis vahepeal kaalult kadununa mu silma rõõmustamas olid (pole halba ilma heata, eksole).
Reedeks olen suutnud end juba niivõrd talutavasse vormi saada, et teatripiletid lähevad siiski käiku. Vahelduseks tore taas voodist välja inimeste sekka saada:)

Niiviisi kulusid siis minu esimesed poolteist nädalat töötuna.
Hetkel, mil seda siin kirjutan, olen mõnepäevasel viibimisel kodusaarel (sellest ka interneedus) ning teemasid, millest kribada, on tegelikult veel maa ja ilm. Eks jõuab veel ja ehk kirjutan ka siin olles lisa:) Kuigi praegu olen pannud põhirõhu hoopis teiste blogide lugemisele vabadel momentidel, kuna eks siin poole kuu jooksul on enamus jõudnud niiiii palju kribada, et tõsiseid raskusi järje peale jõudmisega. Pisitasa saab aga ka see tehtud.

Päevakajaline

Presidendiproua ütlustele tuginedes on meililistides üks ääretult päevakajaline huumor ringlemas:)

Emotsioonid

Emotsioone tekitab enamus meie ümber toimuvast, eksole. Inimesed, olukorrad, misiganes. Kõigest kribada ei jõua elu sees, kuid mõned viimase aja emotsioonidest tahaksin siia jäädvustada.
Tallinnas elatud 13 aasta jooksul on tekkinud üksjagu kola, mis erinevate kolimiste käigus hoiule jäänud. Mingi osa aastaid eksabikaasa juures pööningul kastidesse pakitult seisnud.
Nüüd ehitab ja möllab ning eks kola jääb ette. Aeg- ajalt ilmub mulle ukse taha hunniku kottide või kastidega. Mina siis revideerin neid ja naeran kõhtu kõveraks, mis asjad kõik säilunud on. Mõnda teadsin hoiul olevat, mõni üllatab. No milleks olen pakkinud ja tuleviku tarbeks säilitanud kardinaid või nt uunikum-fööni, millega võiks kedagi surnuks visata (ja mille käes hoidmise tulemusel võib tõsised musklid saada)?
Nii ma siis koorman omi prügivedajaid.

Viimase laadungiga jõudsid kohale aga ka minu vanad päevikud. Lugeda oma esimesi regulaarse töö ja kollektiivi sulandumise emotsioone 14-aastaselt (olin siis suviti ühes kaupluses müüja -enamasti liha-vorsti letis - ning võin vist siiani üsna täpselt lati otsast 300g vorsti maha kaksata:D). Mäletan ka seda, et oma esimese palga eest ostsin hiiglasuure punaseruudulise vihmavarju (huvitav valik teismelisel, eks), mis siiani väga aktiivselt kasutuses:)
Veel on seal päevikutes kajastatud tunded seoses poiss-sõpradega. Ning esimene tõsine armumine ja isegi süütuse kaotamine. Samuti esimene suur hingevalu ning taipamine, kuidas täiesti tahtmatult (mõtlematult) olen kellegi teise südame väga katki teinud... Ohh, noorus:)

Tegelikult olen väga rõõmus, et kunagi päevikuid kasvõi käsikirjaliselt pidasin, kuna nüüd üle lugedes meenub nii tohutult paljut, mida ammu enam ei mäletanud. Ja mäletada on ju vahva.
Njah, blogimist vaadates saab aimu, et pole see päevikuvajadus kusagile kadunud. Nüüd vaid ei kirjuta enam nii isiklikult kui tollal, kuid eks ma ise tean mis teatud avalikkusele mainimise ümber lisaks see tegelik vaht on. Nii et vähemalt täna võin ma kasvõi esimesi blogipostitusi lugedes end suurepäraselt tollesse aega istutada. Näis, kas see märksõnaline mälu ka pikemas perioodis säilub.

Üleeile sattusin vaatama “Ringvaadet”, kus otse loomulikult oli avateemaks Estonia katastroofi 15.aastapäev. Vaadata neid kaadreid laintesse viskuvatest päästjatest ja mäslevates vetevoogudes leludena hulpivatest parvedest... minu silmad igal juhul olid vett täis. Ma ei kujuta ettegi mis tunne neil seal olla võis. Ometigi on sellest 15 aastat ja see ei tohiks mind isiklikult kuidagi mõjutada. Kokkupuudet õnnetusega ju ei olnud, kui vaid välja arvata ühe endise klassivenna isa uppumine ning 2a hiljem tõdetud teadmine, et mu eksabikaasal ja tema sõbral M-il olid piletid samale reisile. Suundusivad Rootsi õppima. Õnneks aga tekkis viisajama, mistõttu sõitsid päev-paar hiljem ja üle Soome hoopis. Kes teab, kuidas muidu oleks läinud...
Aga siiski see teema kisub mu silmi veekalkvele. Ok, kukuvad tornid, värisevad maad ja pühivad tsunamid kõik oma teelt... aga see konkreetne katastroof on meie isiklik, lähedane ja mõjub kuidagi tugevamini... Njah, tahaksin väga, et nad ükskord selle uurimisega kusagile ka jõuaksid. Olen sinisilm, ma tean...
Aga “Ringvaade” mulle meeldib. Täitsa üritan seda vaatama sattuda.

Armastan inimesi.
Tõepoolest, ma lihtsalt armastan inimesi.
Hoolimata mu enamasti positiivsest hoiakust ning rõõmsast meelest on praegu siiski üks raskemaid ja ebakindlamaid aegu mu elus.
Ebakindlus tuleviku ees on see, mis ei lase elu täiel rinnal nautida.
On olnud erinevaid perioode mu elus, mis kurvastavad. Just isikliku elu rindel, kuid nendega tundub olevat küll südames valusam, kuid tegelikkuses lihtsam hakkama saada. Nt mõningad valusamat sorti lahkuminekud, mida on iga inimese elus. Jätavad hinge haava, kuid lasevad sul siiski kindlalt tulevikku vaadata.
Täna aga on ebakindlus tuleviku ees. Tõsiselt. Võin ju õitseda ja kõigile positiivset muljet jätta, kuid nii kord nädalas tuleb ette õhtuid, mil paanika paisub hirmutavalt suureks. Mis minust saab? Kas ma olengi enam keegi? Kas ma hakkan enam kunagi peeglisse vaatama, kindlusesäde silmis? Täna tundub, et olen 31-aastane lahutatud ja lasteta vanatüdruk, kes kolib tagasi vanemate juurde... Ei ole just kõige nina püstiajavam kirjeldus ühele tänapäevasele tütarlapsele, ega ju:)

Olen ka varem koondamise üle elanud. Tookord aga täiesti teadlikult, suunatult ja olgem ausad – strateegilise õelusega. Nimelt ei saanud ma teatud isiklikel põhjustel kohe üldse mitte lävitud ülemuseks saanud isikuga ning vastastikuse üliinimliku antipaatia mõjul olime mõlemad rõõmsad, kui töösuhte lõpetada otsustasime. Leppisime teede lakuminekuks kokku koondamises, kuigi minul olid uue kohaga juba käed löödud. Mida ma muidugi ei avalikustanud. Lasin endale 4 kuud hüvitist väga kopsakas summas maksta, puhkasin pool kuud, šoppasin ja asusin uuele postile. Et jah, ei ole ma midagi nii siiras ja positiivne... Vahel suudan ka õelalt kalkuleerida... (ei ole uhke selle üle).

Nüüd aga, kui päriselt ka ebakindlus ja mure silmapiiril, üllatavad mind inimesed oma hoolimisega. Ok, oma pere on mul nagunii üle igasuguse prahi, neile saan alati kindel olla ükskõik kui raske ka ei oleks. Aga just teised üllatavad. Juba mitmed inimesed annavad teada, kuidas nad üritavad mulle siinkandis töökohta aidata leida, et ma vaid lähedusse jääks. Ausalt öelda ei oskagi regaeerida muudmoodi kui öeldes “ahahh...”. Sisemaailma see aga raputab. Pärast aega, mil oma depressiooni suutsin seljatada (ma pole ikka veel suuteline sellest täpsemalt kirjutama, ehk kunagi hiljem), olen küll inimestega suurepäraselt läbi saanud, kuid mul polnud aimugi, et minust niiväga hoolitakse. Ja selle adumine võtab salamisi lausa silma märjaks. Mine tea kuidas läheb...

Viimasena üllatas mind mu korteriomanik. Teatasin talle, et seoses oludega kolin hiljemalt okt keskel välja. Ükspäev ta aga helistas ja pakkus välja, et kui ma soovin siin pealinna kandis töövestlustel käia ja natuke veel lisaks siin olla, siis võiksin ilma kuludeta elada korteris sees näiteks oktoobri lõpuni. Hmm. Täiesti võõras inimene, kellel võiks minust ju sügavalt savi olla. Eriti kuna tal juba tükk aega keegi soomlanna ihub korterile hammast ja on nõus palju rohem maksma kui mina täna maksan. Tema aga hindab seda, et mina saarlane (hmm, olen varemgi täheldanud, et päritolu võib osutuda trumbiks) ja juba aastast 2003 olnud talle korralik üürnik, nii et isegi vahepealsete hinnarallide tõttu pole ta kordagi mul üüri tõstnud. Maksin ka tippaegadel sama üüri mida aastal 2003 ja nüüd aastal 2009 ning nüüd oktoobris lastakse puhta tasuta elada. No mida ma oskan kosta??? Miks peaks keegi võhivõõras 70-aastane vana mees minusse niivõrd hoolivalt suhtuma? Inimesed on imelised... Lihtsalt imelised.

Näha kõikjal oma ümber toetavat suhtumist, tunda, kuidas hoolitakse. Pakutakse kasvõi killukest abi, head sõna või soovitust ja sellest juba piisab:) Ja uskuge mind, ma ei unusta seda. Alati valmis või palitu seljast andma selliste inimeste tarvis.

Seoses sellesama koondamisega kurvastavad mind mu osakonnakaaslased. Ei ole neil mõnus... Palka vähendati (ja võimalik, et vähendatakse veel) ning minu arvelt saavad tööd juurde.
Meie osakonnast läheb kaks kohta. Tänasest.

Miks just mina? Eks põhjuseid on erinevaid, kuid oluline on kindlasti see, et olen tulijatest viimane, inimlikult vaadates ei ole mul peret toita ning minu ülesandeid on kõige lihtsam jagada. Teistel omad kindlad valdkonnad, minu ülesanded kujunesid aga neist, mida keegi teine ei tahtnud ehk siis mitmest asjast kokku. Neid ka kõige lihtsam nüüd olude sunnil erinevate inimeste õlgadele jaotada.
Aga inimesed on mures. Saavad enda kaela igasugu uut. Nii ma siis need viimased päevad kulutan “järglasi” juhendades. Samas püüaks ise võimalikult palju veel ära teha ja nii avastan end mitte väga harva viimase inimesena majast. Mõned päevad seevastu vaevlen motivatsioonikriisis ja need päevad kuluvad enam-vähem niisama venitades ja pool tunnikest hilinedes/varem lahkudes. Tundeid on seinast seina. Aga inimesed on väga armsad:) Lilled-kingitused-maiustamine ning järjest läbi astuvad kallistavad inimesed. Kestab juba vähemalt nädalajagu:)
Ainult üks inimene ajab hulluks. Käib ja haliseb... Saan aru, et tunnetab meid saatusekaaslastena (tema ka koondatute sellekordses laines), kuid mulle kohe üldse ei meeldi halisemine. Ei saa halvasti ka öelda, eks ta vajab seda ja mis siis muud kui kuulan ära ja suunan vaikselt minema.

Ahjaa, täna küll viimane tööpäev, kuid reedel siiski lähen veelkord tööle. Vaja veel asju üle anda ja selle arvelt lähen täna alles alates lõunast:)

Aga aina enam ja enam inimesi üllatavab mind, kui uurivad, et kuidas mul läheb või blogist loevad, et ma ka nüüd töötute seas. Tervitades klubissetuleku puhul. Mida??? Jap, nemad ka. Kes ammu, kes äsja. Mul polnud aimugi, et mu tuttavate seas neid nii palju on. Eks ta ole, et naljalt ei räägita ju. Ei meeldiks mullegi sellest rääkida, kuid olen valinud tee olla avameelne – mine tea kellele mina vajalikul hetkel meenuda võin:) Rasked ajad nõuavad avameelseid meetmeid.

Aga üldiselt on elu lill ja nagu laulab Allan Vainola: “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”. Tõsiselt. Ja nad ikka üllatavad mind oma hoolimisega. Võtab jalust nõrgaks. Ja ei unune...

Nonii, kohal...

... see sügis. Minu akna taga koliseb rahe. Ja mul pole täna isegi mitte vihmavarju kaasas.

Eks koju jõudes olen siis sinikaid täis, mis muud.

Tartu Rattamaraton

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas omal ajal meelitasime isa Soome rattamatkadele kaasa. Sai pisiku külg ja hakkas rattast väntama aina enam ja enam. Kevadisest rattarallist sellega seoses juba kirjutasin, nüüd aga kirjeldan veidi järgmist üritust.

Nimelt veetsin saares oma suvepuhkust, kui isa küsis, et kas mul A telefon on (A on Lõuna-Eesti noormees, kes meil jaani ajal külas oli ja kellega isa rattasoonele sattus – A nimelt päris kõva sõitja). Andsin numbri ja nii nad omavahel kokku leppisid väikeses treeningus Otepää kandis. Et sügist rada veidi tundma õppida.

Septembris oli aeg taas rattad sinnakanti seada, kuna 20.septembril toimus Tartu Rattamaraton, mis lausa Euroopa MV etapp.
Kuna aga isal oli tarvis mind auto Otepäält Elvasse liigutamiseks ja meie pisike Sofia on pealinnas, veeretasid vanemad end esiteks Tallinna. Isa ajas hetk omi asju ning meie emaga käisime tõeliste naistena selle aja see saapaid šoppamas. Hooaeg tahab ju ette valmistamist, eksole:) Kole lugu, kahepeale soetasime 3 paari talvesaapaid ja ühed kodukingad:) Naised...
Edasi näppisime-nunnutasime Sofiat ning seejärel Viljandisse, kus tädimehe juures öömajal olime.

Varahommikul suund Otepääle.
Võehh, nomaivõi... Järjekordselt niiiii palju ilusaid prinke lihaseid, et... Mul kael käis nagu vurrkann soojendust tegevate pedaale sõtkuvate reielihaste vahet... Ei tea kohe kuhu silmi pöörata – kõikjal nii palju ahvatlevat liha:)
Igatahes, stardi ajaks ajasime end Tehvandi suusastaadioni serva ja lasime pikale distantsile minevad tuhanded enese silma alt läbi voorida.

Alles naerusuine iss

Minu lemmikuks kujunes tegelikkuses üks klubisõitja, kes seekord cruiseriga pullitas, korv õllesid täis
Eelisseisus keegi austerlane, keegi lätakas ja meie Kirsipuu

Igasugu murjaneid oli:)

Seejärel linna peale. Nautisime tõeliselt ilusat suveilma, misjärel oligi juba aeg keha kinnitada.

Edasi suundusin isa “laeva” rooli ja hakkasime Elva (kus oli finiš) poole kulgema. Juba mõne kilomeetri pärast aga sõit katkes, kuna avastasime paiga, kus ratturid parasjagu maantee äärest ja alt läbi olid kulgemas. Auto teepervele, fotokas kaenlasse ja kraavi kükitama. Sattusime mingi ojanire lähedusse, kus vahetult peale 90-kraadist kurvi järjest ja järjest libastumisi ning ka päris üle lenksu käimisi oli. Põnev:D Jälle keegi mudas püherdamas ja ülejäänud teisi valjude hõigetega hoiatamas “kukkumine, kukkumine!” ning sellele järgnevad pidurite valjud oiged.

Minu lemmikul on korv tühjaks saanud

Igal juhul õnnestus meil kõhutundele tuginedes ootama jäädes ka isa ära näha:) Olime käeulatuses, kuid tema meid ei märganud, eks ei osanud lihtsalt oodata.
Edasi suundusime juba finišisse, parkisime auto ja jäime ootele. Ja sealt ta tuligi! Isegi mitte ei hingeldanud, kuid näol oli suht tüdinud ilme küll;)

Hiljem kirjeldas, et maanteesõit meeldib talle ikka rohkem. Pidevalt olla seekord mingi ikaldus mäkketõusudega, kus saab hea hoo üles ja siis jääb kitsal rajal koperdama kellegi sappa, kes “ratast kaenlas mäkke tassib”. Et ei saanud sõita nii nagu soovis ja ega ei julgenud ka pingutada, kuna esimene kord ju ikkagi maastikul massides sõita... Lisaks oma pere mutid olid muudkui sõnu peale lugenud, et paps end surnuks ei pongestaks.

Tagantjärele ei olnud rahul, et oleks ju palju kiiremini võinud distantsi läbida.
Üle lenksu käis ka. Keegi ta ees oli kukkunud ja ei saanud õigel ajal pidama, lendas pea ees mutta. Käsi oli lõhki, kuid see seik vähemalt lõi tal silma särama:)

Ehh jah, iss on meie peres see poisike:) Aga ütlemata lahe mu meelest. Mina iga kell nõus toetama ja kisakooriks/auto liigutajaks käima.

Mõni vananedes hakkab jooma, mõni teleka ees kõhutama, mõni 20-aastseid tibisid põrutama – meie oma läks “lolliks” sportides.

Ma parem sellest teile ei räägigi kuidas ta mägedes suuskamas käib ja vaid musti radu laskumiseks kasutab ning vahelduseks ka luid murrab ja äsja kipsist vabanenult suusamaratonile liipab...

Veri + vampiirid = kino

Möödunud nädalal sain taaskord kinnitust oma foobiale. Pean seda veidi lahti seletama (olen seda küll ka varem teinud, kuid uutele lugejatele järgneva sissejuhatuseks), kuna ega see kuidagi loogiline ole. Endalgi keeruline seda mõista:)
Nimelt kardan ma vampiire. Ei, ma kohe üldse ei usu, et nad eksisteeriksid. Ja nt nahkhiirtega probleeme ei ole... Tean-tean, jabur kiiks.

Lapsena oli perioode, kus hoidsin risti padja all. Olin kuulnud, et vampiirile risti näidates pidi temast lahti saama. Samal põhjusel mingil teisel perioodil oli padja all peegel. Kolmas ja kõige absurdsem “kaitsevahend” oli puust voolitud nui, millega tuli vampiirile otse südamesse äsada.

Terve oma teadliku elu (siiani) olen maganud nii, et teki serv katab kaela. Kui teki kaelani sikutamiseks on liialt palav, on kaelal vähemalt üks juuksesalk. Kõik selleks, et siis tunnen kui vampiir (keda ei ole olemaski) tahab kaela kallal maiustama hakata ja juuksed/teki kõrvale lükkab.
Ühesõnaga on kael minu hell koht. Samas õelal kombel on kael minu jaoks kukla kõrval vist kõige tundlikum ja tuleb tunnistada, et vist ka üks erogeensemaid piirkondi kehal. Tänu oma vampiirihirmule aga ei suuda oma kaela eriti kellegi meeldevalda usaldada, ikka on mingi kramplik kaitse sees. Ehk siis kui usaldavalt oma kaela kellegi puudutuse all välja sirutan, on see suurim usalduse märk minu poolt üldse. Mille kallal on vahel enda arust nalja tehtud ja minu paranoiat teades hambad kaela löödud. Ütleme nii, et sellist hüsteerilist ja tigedat mind ei ole vaja välja meelitada, kui õhtu veetmise eesmärgiks ei ole pisaraisse uppuvat tütarlast lohutada. Tõepoolest, see ei ole naljakas, täiesti tõsine (kuigi ülimalt loll) foobia.

Vampiirid imevad ju verd, eksole. Seetõttu kardan ma ka verd. Vere “imemist” just. Võin südamerahus vaadata verd lahmavaid haavu, jälgida lahtilõigatud kõhu opereerimist, näha kuidas filmides kehaosad küljest lendavad, ärarebenenud jäsemetest pulseerivat verd pritsib vmt koledat. Samuti lõiguvad telekas üksteist nugadega, lasevad kuule kõhtu... Ei avalda mõju. Aga vot veri süstlas või voolikus... ja minul pilt taskus:)
Kusjuures oma hirmuga võitlemiseks olin aastaid doonor. Heitsin aga rõõmsalt pikali, palusin verd võtval õel ja teistel ruumis viibijatel endaga pidevalt lobiseda ja pumpasin veene üles. Nõel sisse, mokalaat kestab ja kotike täitub verega. Seda voolikut vaadata ei suuda siiski siiani. Peale protseduuri lõppu mitu katset püsti tõusta, mille tulemusel mind vist iga kord on viidud kõrvalruumi, antud omaette voodi ja jäetud edasi üritama. Nad on alati väga armsad ja käivad minuga lobisemas ning poole tunni kuni tunni pärast saan jalad alla. See on täiesti veider, kuna pikali olles on tuju hea ja nali lendab, nii kui püsti tõusen, läheb jalg alt.
Sama lugu on vereanalüüsidega – juba enne nõela torkamist küsin endale nuuskpiirituse kaltsu ja topsi vett valmis. Enamasti jääb pilt alles, kahjuks mitte alati:)

Usun et mõistate, et filme vampiiridest ei suuda ma vaadata. Ka naljakaid mitte. Küll aga on üheks minu ennastületavaks sooviks käia ära Dracula lossis Rumeenias. Jajaa, tean küll, et see pole päris, kuid need, kes juukseid kaelalt eemaldavad, matsutades kaela kallal maiustavad ja puuvaia südamesse ootavad, pole ju samuti päris. Ehk siis oleks see minu jaoks veel üks viis püüda oma foobiaga võidelda.
Et siis sellised lood mul vere ja vampiiridega.

Ja see oli alles sissejuhatus:) Asjast siis.
Nimelt oli möödunud nädalal taas filmirahvaga kohtumine. Alustasime suurel ekraanil lühifilmide vaatamisega. Mõne filmi pärast tuli aga film tänapäevastest vampiiridest. Kes mitte ei näksi kaelu vaid teevad töö ära nõelte ja voolikutega.
Kuidagi nii ehedalt oli see tehtud, et ma mitte lihtsalt ei saanud vaadata vaid tundsin kuidas läksin ise sinna sisse. Mille peale hakkas pilt eest ära minema... Istun rahva keskel keset väga pimedat saali ja kaalun variante, kuidas ära vajudes kõige vähem silma torgata. Ja kas ma ikka suudan end niimoodi sättida, et seelik viisakasse asendisse jääks (enamus ju mehed ümberringi). Samas ei taha ka teisi katkestada ja sundida neid tulesid põlema panema, et mind toibutama hakata. Ikka tõsised mured olid peas:D Lõpuks surusin pea põlvedele ja püüdsin vereringet veenda verd pähe tooma. Mingiks hetkeks lahkus pilt mu juurest, kuid vist lühikeseks ajaks, kuna keegi polnud midagi märganud ja mina olin ikka samas asendis. Kohutavalt rõve on see tagasi tulemine, keha läheb hetkega üleni märjaks ja kattub täiesti külma higiga. Vastavalt sellele, kuidas pilt selgineb, kaob ka niiskus nahapinnalt. Nagu imenduks tagasi. Ei oska seletada, kes teab, see teab. Igatahes on see tunne täiesti kohutav, kuid samas rõõmustav. Sest tähendab see ju selginemist.

Nonii, hakkab nagu parem ja piilun silmanurgast ekraanile. Viga! Kirsimahl voolab parasjagu himura vampiiri silma all läbi voolikute ning minu pilt kaob uuesti. Veel üks kord tagasi tulemist ja enam ma silmi ekraanile ei tõsta.
Järgmisi filme vaatan juba rahulikult edasi ja pole mingit tahtmist pead tooli alla pista.

Pärast filme suundume kitsamas ringis pubisse. Seal räägin oma elamusi seoses filmiga, misjärel Tanel tunnistab, et ta vaadanud jah misasja ma seal toolide all niiväga otsin... Nii et päris märkamatult mul see minestamise toimetamine ei õnnestunud.

Öövihmas sõidutab Heikki, üks filmi autoritest, mind kodu poole ja ei suuda kuidagi üle saada filmi mõjust mulle. Et on see nüüd hea või halb, ei oskavatki hinnangut anda. Et võib ju olla tegu lihtsalt juhusega, kuid võib ka olla, et filmidega suudetakse isegi enese teadmata mõjutada rohkem kui arvata võiks. Mina siiski olen veendumusel, et asi oli tehtud lihtsalt tõsiselt realistlikult. Ma küll ei saa/taha enamasti selliseid asju vaadata, kuid ma kindlasti ei minesta telekast/kinolinalt nähtu peale. Aga sinna läksin lihtsalt nii täielikult sisse.
Igatahes leppisime kokku, et teinekord vaatame seda nii, et seltskond on ümber, tuled põlevad ja ma võin iga kell pausinuppu vajutada:) Sest kindlasti tahaks ära näha, kui omad inimesed selle teinud on.

Palju lihtsam ja loogilisem oleks nt hiiri, ämblikke või madu-usse karta ja neid nähes karjudes jooksma pista. Hiiri ma aga lausa armastan, ämblikud transpordin alati turvalisemasse paika ning madusid vaatan imetlusega. Kui neist vampiiridest ka kuidagi lahti saaks. Neist, kelle olemasolu ma isegi mitte ei usu...