Hmm...

Huvitav, miks ma supermodellide saadet vaatama sattudes juba mitmendat korda midagi rammusat haaran? Täna siis Napoleoni kook... Nemad seal on ju kõhnad, mitte mina. Kaastundeõgardlus?

Ebanormaalsed

Tuli mõte "kergelt" aega veeta, nii et ka väike sport ja adrenaliin oleksid kaasatud.
Sai siis sammud Nõmme Seiklusparki seatud.
Väike instruktaazh ning harjutusrajale. Radu kokku viis. Iga rada algab ja lõppeb maas. Seega katkestada saab vaid iga raja lõpus.
Alguses tundus jube humoorikas turnida maast paari meetri kõrgusel ja olla iga sekund kohustuslikus korras karabiinidega turvatrossi külge kinnitatud. Selline tohutult easy teema. Kitsad köied, kõikuvad-rippuvad talad, mööda trossi alla sõitmine, platvormidevahelised hüpped jne. Pidasin kogu lugu kergeks meelelahutuseks.

Lugu muutus alates hetkest, kui suundusime eelviimasele ehk punasele rajale. Ja viimast nimetati mustaks rajaks.

Alljärgnevalt väike fotoülevaade toimunust.

Ronimine punase raja esimesele platvormile. Ütleme nii, et päris kõrgele.
Kahe puu vahele kinnitatud trossi ületamine. Aru ma ei saa kuidas tsirkuses seda nalja ilma turvatrossita tehakse. Kõrgust saab hinnata, kui vaadata all olevat inimest.
Peale pikka laskumist turvavõrku maandumine (kaaslane nautis langemist niiväga, et ühe laskumise lõpus unustas end võrgu külge haakida ja nii ta tagasi tiigi kohale vajuski:) Mille peale ta lassoga kinni püüti ja võrku sikutati:) Nalja rohkem kui rubla eest!)

Laskumisele minek. Ainus viis puu ladvast alla saada.

Eemalt vaadates tundus lugu lihtne. Et hoiad tasakaalu ja muudkui lähed. Hmm... Väga vale eelarvamus! Peale tunniajast erinevat turnimist olid jäsemed juba mõneti väsinud ja trosside külge riputatud palgid õõtsusid hullemini kui oleks ette arvanud. No lihtsalt ei saa astuda - nii kui liigutad, tahavad palgid sind kuhu k**** visata. Käed sai ikka üsna pehmeks pingutatud.

Ma ei taha enam kunagi midagi kuulda oma lapsepõlvearmastusest, Tarzanist. Nimelt kujutas Tarzani hüpe endast suurest köiest haaramist ja lihtsalt hüppamist. Vabalangemisse ja nii, et kõigi jäsemetega ikka köiest kinni hoiad ja siis kisa saatel vastas asuvasse turvavõrku maandud. Maapind oli liiga kaugel ja hirm meeletu. Erandlikult oli selle platvormi kõrval ka laskumist võimaldav redel. Korduvalt kaalusin selle kasutamiset, kuid tean et ma ei oleks hüppamata jätmist enesele andestanud. Peale seda, kui ma nagu s***häda seal oma 5min kindlasti põdesin, sooritasin ma hüppe... Et seda enam mitte kunagi teha! Ok, seiklusrajale sattudes ikka teen... Pärast seda hüpet mu jäsemed ronimisvõime kaotasidki. Nad lihtsalt võbisesid mingi aja kontrollimatult. Brr!!!

Oijahh, tõeliselt seikluslik oli see seikluspark... Kes adrenaliini soovib, minge kindlasti proovima! Esialgne huumor asendub tõsise pingutusega:)

Järgmine 7 - mida ma ei kannata?

Punapea ja Anu on juba omad sissekanded teinud, ma siis üritan ka.
Tegelikult häirivad mind mitmed asjad, sageli just pisiasjad. Aga suurematest üritan siis miskit üles kirjeldada:

1 - Vägivald. Mul kama kui võrdsed üksteist klohmivad (ükskõik kas siis füüsiliselt või verbaalselt), kuid ma vihkan kui liiga tehakse endast nõrgematele. Ilma põhjuseta. Võin nii marru minna et ei kontrolli oma käitumist. Ehk siis minu puhul vägivald sünnitab vägivalda.
2 - Rumalus. Ja sellega hiilgamine.Kui oled loll, ole vait. Jätad natukenegi inimväärse mulje.
3 - Nagu ka Anu puhul - suunatule mittenäitajad. Krt, sellel kangil on täiesti asjalik otstarve, mina ju ei näe su tuult läbi laskva kolba sisse ja ei oska ennustada millise manöövri sa järgmiseks ette võtad.
4 - Mõttetu virisemine. Ei saa midagi tehtud selle ja tolle pärast. Hale! Kõike saab, tuleb vaid end käsile võtta. Teatud kohtades ei ole oluline protsess, ainsana loeb lõpptulemus. See, mis vahepeal toimus või miks midagi toimuda ei saanud, on hülgemöla.
5 - Kasimata inimesed. Usun, et mõnel inimesel on kõikvõimalikest nääretest kõikvõimaliku eritumine haiglaslik nähe ja minu siiras kaastunne neile. Ülejäänud aga võiksid ju siiski end pesta. Kohe on teatud hulk inimesi kes veest ja seebist väga lugu ei pea. Mis teha, mina ei pea siis ka neist.
6 - Valetamine. Ebaausus muudab mind ütlemata kurvaks. See näitab respekti puudumist teise inimesse, muidu ju poleks vaja talle valetada. Kahjuks on valetamist meie ümber liiga palju. Liiga palju.
7 - Kellegi järel ootamine. Kui on kokku lepitud ja inimene ei teata mulle et ta hilineb, ajab see mind seesmiselt hullupööra marru. Võin head nägu teha, et suhteid mitte rikkuda, kuid see ajab mind marru. Ok, ma ise hilinen ka. Aga ma teatan ette kui hilinen. Ei meeldi et keegi peab minu pärast nagu tola passima. Ta jõuab siis ju oma ajaga midagi peale hakata. Vähemalt on tal võimalus oma aega otstarbekalt kasutada kui ta seda soovib.

Huhh, aur väljas, samuti ka päike:)

:)))

Juhtus see millest ma olen unistanud, kuid mida ma pole julgenud niipea loota. Sain täna kooli platsieksami tehtud ja nüüdsest lubatakse mind linna peale.

Njah, autoga ma ei peljanud linnaminekut, kuna siis ma ei teadnud milline liiklus seestpoolt välja näeb. Nüüd aga, omamata auto keret enda ümber, ei ole teps mitte väga turvaline tunne. Aga näis, küll ma hakkama saan!

Ja Teksamees tunnistaski, et eksis minus. Tunnustas ja ütles, et mu suhtumine sõitmisse meeldib talle. Ja et ta laseb mu linna peale kerge südamega, kuna minus pidi sõitja omadusi olema... Misiganes see siis ka tähendab.
Huhh, üritan siis aja kirja saada millalgi... eks annan taas teada kui ellu jään:)

Mustikale!

Metsaalused on hullult mustikaid täis. Mina sain täna näpud ja keele ja püksidki lillaks. Värvi, mitte orientatsiooni mõttes.
Korilusega ma tegeleda ei viitsi - moosi või koogi jaoks saab turult osta ja kellelegi tema raske töö sellega tasustada. Metsas on super marju otse suhu korjata. Selle eesmärgiga täna metsa poole suundutud saigi ja kui kõht täis, siis tulema:) Et ei peagi ainult restos ja pubis einestamas käima. Mets sobib sama hästi:)
Soovitan...

1 kiiks kauba peale

Avaldub see siis, kui üksi autos sõidan.

Nimelt kui tuleb mõni tõsiselt hea rokilugu, siis keeran muusika valjuks ja röögin nagu poolemeelne kaasa laulda, samal ajal kätega rooli tagudes ja tukka loopides.

Ringi vaadates tundub et ma ei ole ainus omasugune:)

7 kiiksufakti

Punapea soovitas kirjutada ka oma kiiksudest. Levib siin mingisugune 7 kiiksu kett.


Parimad nagunii meenuvad hiljem, kuid üritan siiski.

1. Ma kardan vampiire. Siiralt. Jah, ma tean et neid ei ole olemas, ma ei usu nende olemasolusse grammi eest ka. Aga ma kardan neid. Magades on mul alati kael tekiga kaetud. Kui teki või lina jaoks on liiga palav, siis katan kaela juustega. Ma pean tundma kui vampiir juukseid mu kaelalt eemaldab. Siiralt loodan, et ta ikka eemaldab. Pole ju suurem asi maiustamine kui suu karvu täis, eksju.
2. Vampiirikiiksuga seonduvalt kardan ma paaniliselt kui mu kaela puudutatakse. Kaela musitamine on samuti välistatud, eriti kui habe natuke kraabib. Mõni mees mu elus on mõelnud nalja teha ja mind kinni hoides "justnagu-kaela-näksama-tulnud". Väga vale otsus! Satun totaalselt hüsteeriasse ja võin õhtu otsa pisaraid pursata ja nurgas kössitada.
3. Jalad teki all. Sissejuhatavaks infoks: usun vaimude olemasolu. Olen veendunud, et inimene ei näe ega tunne siin ilmas paljut ja ei saa nii rumal olla, et arvata nagu see mis silma ees ongi kõik. Vaadates kasvõi loomi, kes jälgivad harjunult toas "liikuvaid" objekte, kui isegi sitikat lendamas pole. Nemad näevad ja teavad. Ja võtavad lõdvalt. Miks siis meiegi peaksime paanitsema, kui nad on aegade algusest meiega ruumi jaganud? Me ei sega ju üksteist. Küll aga oli mul veider kogemus ühes üürikorteris. Lebasin voodil, olin vägagi ärkvel. Ja järsku tundsin, kuidas keegi võttis külma ja kondise käega mul pahkluust kinni. Rapsisin jala vabaks. Ma ei usu eales et mõni vaim mind näppida otsustas - ju see oli mingi veider närvide või lihaste mäng, kuid mulle sellest piisas. Kuna ma ei taha seda külma käe tunnet enam kunagi kogeda, ei maga ma kunagi jalad teki alt väljas. Ja kui keegi kergitab jalgadelt tekki, nii ärkan naksti.
4. Autoga sõitma hakates teen ma alati telefonihoidjas istuvale jänesele nimega Bunny musi kõhule. Kuna vahel kasutan huuleläiget, siis ei ole Bunny kõht enam kõige esteetilisem. Vaesekesel karvad kokku kleepunud...
5. Mul peavad alati kõik raamatud ja nõud ja üldse kõikvõimalik olema suuruse/kuju/tooni järjekorras. Jumaldan süstematiseerimist. Kõiges.
6. Nii kaua kui mäletan, on mind lähedaste ringis kutsutud märkmikuks. Pean alati kõigi asju meeles, olles kalendriks.
7. Mul on väga hea pildimälu. Mäletan täpselt kus lehel ja kuidas paiknes mõni sõna või lõik või pilt vmt, mida hetkel vaja meenutada. Kooli ajal tegi see spikerdamise lihtsaks. Teadsin täpselt kuhu piiluda, kui võimalus avanes:) Aga inimesi ma tänaval ära ei tunne... Ma lihtsalt ei näe inimesi. Veider.

Ei teagi mida nüüd endast arvata, kui asjad must-valgel ees on...
Kes minu jälgijatest pole oma kiikse veel kirjeldanud, paluks seda lahkelt teha:)

Kas keegi tõesti maksab piletiraha?

Punapea orkutist leidsin midagi shokeerivat - aitäh sulle lõbustamise eest:DDD
Ja mina mõtlesin et mina ei oska laulda.... Minust hullemat varianti saad kuulata siit...

Veel üks siin. Oi jummel, ma ei mäletanudki enam...

Filmisoovitused

Vahepealsetest filmielamustest veidike.

Mingi aeg tagasi jooksid kinos kaks Woody Alleni uuemat filmi. Koostööprojektid Scarlett Johanssoniga.
Woody Allen on mind seni suhteliselt külmaks jäänud. Olen ikka arvanud, et ma pole piisavalt intelligentne tema filmidest arusaamiseks.
Kas on Woody muutunud või on vanuse lisandumine minuga oma töö teinud, kuid ma pean oma arvamust korrigeerima.

Kuna ma pean Scarlett Johanssoni üheks atraktiivsemaks tänapäeva näitlejatariks (avastasin ta filmis "Tõlkes kaduma läinud", millele leidsin kohe ka kinnituse filmis "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" - seda soovitan väga), siis oli minus kõva kiusatus nende koostööd vaadata.

Laenutasin ühel õhtul filmi "Scoop" (tõlkes oli pealkirjaks vist "Kõmulugu"). Hmm, kuna ma pole Alleni käikudega väga tuttav, siis tuleb tunnistada, et mind film haaras. Põnevust ja kaasamõtlemist jätkus algusest lõpuni ning naerdagi sai piisavalt. Soovitan seda kindlasti vaadata, kes tahab näha midagi huvitavat ja samas piisavalt kerget. Treilerit saad vaadata siit.

Scoop'ist innustust saanud, laenutasin järgmine kord filmi "Match Point" (tõlkes "Matshpall"). Ossapoiss! Olen siiani selle mõju all, kuigi möödas on jupp aega. Äärmiselt huvitavad käigud, inimeste suhtumised, valikud, prioriteedid, suhtumised endasse ja ümbritsevasse ja kriminaalse poole pealt - kui napilt jooksevad mõned piirid... Täiesti hämmastav film mu meelest. Ja appi kui eluline! Ok, mõningate äärmustega, kuid siiski... Selle filmi võrra saab minu plahvatuslikult kasvanud kodune filmiriiul kohe kindlasti veelgi täiendust. Ütlemata mõtlemapanev film... Eriti hea vaadata natuke tõsisema tuju korral. Treilerist huvitatutel pilgud siia.

Die Hard 4 meelitas ühel õhtul kinno. Klassika. Mulle meeldivad sellised kerged märulid. Ok, kaklevad ja madistavad ja kurjamid surevad, kuid seda ei näita. Ei ole valus vaadata, jõhkrus on nagu tagaplaanil. Olulised ikka hero-naljad ja "kangelasteod". Äärmiselt kerge vaatamine kena mehega peaosas:)

Selle filmi puhul õnneks ei saa öelda, et järg jama. Vähemalt 4.osa oli küll hea. Ok, vahepeal on USA filmides kohustuslik poolnutune loeng pereväärtustest ja kodumaa-armastusest, kuid selle võib andeks anda. Eriti kuna seal mängis üks asiaadist naine (nimeks tal Maggie Q), kelle ekraanile ilmudes ei olnud ma võimeline enam sisu jälgima. Hämmastav kui ilus naine see oli! Üks peamistest kurjamitest muidugi, kuid teadaolevalt on ju ka Bondi filmides kõige ilusamad naised ikka pahad. Bondi head naised on reeglina vähem silmatorkavad.
Die Hard 4 treilerit vaata siit.

On võrdsed ja on võrdsemad

Njah.

Miskipärast ma kahtlustan, et Savika kiiruseületamine +51km/h ei too talle erilisi tagajärgi. Teistel võetaks sellega load ära. Tema nagunii kiirustas "valijatega kohtuma" ja see on ju "mõjuv põhjus" ja rangeim karistus mis talle määrataks on tühise summaga rahatrahv.

Oi kui kindel ma selles olen.

Õllekast

Sel aastal sai siis taas õllekat väisatud. Mitmel päeval isegi. Eks ta on alati samasugune, kuid kuna minu tuttavatest keegi maagilisel 07.07.07 kuupäeval abiellumas ei olnud, siis alternatiivläbuna sai õllekat külastatud.

Einoh, tuttavaid nägi, nalja sai, enam-vähem mingit muusikat sai kuulatud ja süüa-juua nõrkemiseni. Vaba aja veetmise viis rahvamassis. Vahel ju võib:)

Seekord sain ka totaalse muutumisega hakkama. Ja tõepoolest - blondide elu ON lõbusam!

Ainus vanaviisi talumatu asi on need sinised ühispeldikud. No ma ei ole vist oma elus rõvedamat kohta külastanud...

Sõbrants oli nõus minuga läbule kaasa tulema:

See keel võiks vist tõuveiste laadale hindamiskomisjoni ette minna küll....

Ühes areaalis oli kostümeeritud jänes, kes meelitas rahvast ennast laskma. Lehvitas ja narritas kui kõrval seisime ja uudistasime. Ok, võtsin väljakutse vastu ja läksin jänest laskma. Paintballi kuulidega. Jänes muudkui üritas kuulide eest põigelda. Esimesel päeval tabasin teda vaid 20% kuulidega, teine kord (mis on jäädvustatud ka alloleval pildil), tabasin rohkem kui 50%-liselt. Narrigu veel! Aga väga lahe oli, mulle nimelt meeldib laskmine. Mitte küll jahti pidades loomi tappa (seda ma ei suudaks) aga lasketiirus märki lasta on küll kaif. Eriti kui TT sind vastu seina tahab lüüa... (antud pildil ei ole TT muidugi:DDD)

A Le Coqi telgis toimus ihusooja T-särgi müük. Tibinad nühkisid T-särke oma soojal ihul ja kes pappi viskas, sai särgi endale. Selleks hetkeks siis paljastus ka naiselik ilu ja mina muidugi pidin kõige kenamate tisside omaniku jäädvustama. Kompliment talle:)

Ringi kooserdades leidin oma ammukaotatud kaksiku. Paistab, et meid lahutati haiglas ja kasvasime erinevates oludes. Jällenägemisrõõm missugune:DDD

Njah, extreme makeover! Aga tuleb tunnistada, et sellest oli kasu. Niipea kui blondiks sain, muutusin lõbusamaks ja vabamaks. Ja no midagi pole teha, paistab et lausel "Blonds do have more fun" on tõepõhi all - nii kui sain blondiiniks, pälvisin massiliselt tähelepanu. Brünetina ei märganud mind mitte kui keegi... :(

Mehed

Milleks on meile vaja mehi?

Ok, unustame nüüd selle paljunemise poole ära. Muidu?

Nad ei saa ju kunagi millestki aru. Kui neile asja ikka väga otse selgeks ei tee, ei adu nad peenemat sorti tundenüansse. Nad ei saa aru meie soovidest ja vajadustest, samas aga eeldavad, et meie neid mõistame ka ilma kaudsete vihjeteta.

Sellised peenema adumiseta olendid.

Ok, kui oled heteroseksuaalne, siis seksi mõttes on meeste olemasolu hädavajalik. Muidu ei saa kuidagi hakkama. Oleneb muidugi enese isukusest ka. Aga muidu?

Miks on vaja end kellegi teise pärast pooleks pongestada? Räägid sõbrannaga millestki ja kui imeväel saab ta sinust aru ja pakub lahendusvariante. Eksju. Räägid mehega samu asju ja sealt tuleb vaid kriitikat. Ok, sageli on see kriitika asjakohane ja õige, kuid kamoon! Mitte seda ei taha ma kuulda! Tahan kuulda et sa mõistad mind ja toetad mind kõiges, mitte ei anna hinnanguid selle kohta et ka mina võisin midagi valesti teha...

Kui siiras olla, siis enamasti on meeste konstruktiivne kriitika põhjendatud ja tagantjärele kasulikki, kuid emotsiooni hetkel ei taha ma seda ju kuulda! Tahan et sa lohutad mind ja toetad kõiges. Tingimusteta. Konstruktiivne kriitika las tuleb hiljem.

Miks ei saa me meesteta? Nad on ju nii võimatud ja kurnavad me emotsioone... Aga äkki sellepärast me neid niiväga armastame ja hindamegi? Et nad erinevad meist, on mõneti nagu vastaspooleks?

Oijahh.Tean ju, et mu suhtumine on võimatu. Aga selline see eluke juba on. Kuidas üldse mõni mees suudab sellise minu kõrval vastu pidada? Ise ka imestan. Ise saadaks ma sellise inimese küll kurele. Mis sind ometi mu küljes kinni hoiab? Olen ju su elu niigi võimatuks teinud, miks sa minust juba ei loobu?

Eelistan meestele mõista anda, et ma ei vaja neid. Saan alati kõigega ise hakkama, ei ole küsimustki. Vaja elektroonikat seadistada, mööblit kokku panna, tube remontida või dushikabiini paigaldada - kõike teen ise. Ega ma nõrgem ole kui mõni mees!!!

Millegipärast Sina ainsana pole seda uskuma jäänud. Jonnakalt püsid mu kõrval. Lased mul emotsioonitseda, ennast eemale suruda ja ikka oled alati olemas. Naeratava ja tulevikku vaatavana. Tundub, et mu relvad hakkavad otsa lõppema... Sest ainult see mind nõrgestada suudabki - jonnakas usk meisse.

Tegelikult ma üldse ei taha et loobuskid. Aga mingi haiglane osa minust sunnib mind sind testima. Ja vahel sinu suhtes väga halvasti käituma. Miks sa mind ometi talud? Kas tõesti tähendan sulle nii palju? Vahel kohe tahan sulle haiget teha, mingil haiglasel viisil tahan vist testida meie püsivuse võimalikkust. Miks mängin ma tulega? Et kui lörri läheb, saaksin pohhuistlikult väljenduda? Enesekaitse? Rõve bitch?

Tegelikult oled sa mulle sigaoluline. Ok, esikohal on alati mu pere (vere teema, mõistad ju), kuid sina oled kohe järgmine. Ja minu südames tähendab see nii väärtuslikku kohta et sa ei kujuta ettegi. Tegelikult vist siiski kujutad...

Kuigi tean et sa ei talu mu blogi lugemist (ütled, et sa ei suuda mu mõtteid lugeda), siis sellest hoolimata tahan sind su jonnakuse ja vastupidamise eest tänada. Ma tean ju, et ma olen võimatu. Väga võimatu. Mu viimane eks kinnitas, et mu iseloomu võimatus sai meile saatuslikuks ja tema sõnu ma usun alati pimesi. Aga miskipärast oled sina võtnud plaani kõik mu kapriisid ja eemaletõukamised üle elada ja vastu pidada. Äkki lõpuks, 30-ndate lävel olengi ma sinu näol lõpuks leidnud Selle Õige? Vähemalt üritad sa minusse seda sisendada. Ja ma hakkan vaikselt seda uskuma... Sest sinu usk on nii nakatav. Hindan väga seda kui minusse/meisse usutakse. Võib juhtuda, et Sina oledki see kes on ära teeninud minupoolse pingutamise väärtuse...

Plats

Esimene platsisõit mootorrattal.
Näppisin ratast, panin enesele turvavarustuse peale ja istusin rattale.
Olin varem ikka puhta loll. Kujutasin ette, et asi sellega siis sõita ei ole, kui nt jalgratta valitsemisega suurepäraselt toime tulen. Kaks ratast ja lenksud ju. Et alles tänavaliiklus hakkab karm olema. Nojah...
Plats ongi kõige karmim, nagu mulle kinnitati. Kui juba ratast valitsed ja silmad lahti hoiad, saad liikluses kenasti hakkama.

Eks ta oli jah. Alguses oli tunne, et selle asjandusega pole ju üldse võimalik sõita. Harjumatu on see, et kõik on vastupidi. Gaasi annad käega, sidur ja pidur on ka käega ja käiku vahetad jalaga. Autol ju täiesti vastupidi:D Ja pidur asub gaasi taga, nii et pidurit tõmmates võid vabalt ka gaasi tõmmata. Jabur ju!
Lisaks on ratas ikka oluliselt tundlikum kui auto. Vajutad ja sööstab.

Pikajuukseline karm Teksamees (no selline Metallica stiilis välimusega) teadis rääkida, et küllaga tal õppesõitjaid põõsastesse sööstnud ja kõige karmim juhus lõppes kiirabihaiglas. Seda ju ei tahaks...

Noh, törtsutasin siis seal platsil niisama ringi ja proovisin käike vahetada ja pidurdada ja kohalt minna ja kasvõi sirgelt sõitagi. Esialgu oli keeramine kõige keerulisem, kuna kui ei keera piisavalt, siis lähed sinna kuhu ei peaks ja kui keerad piisavalt, on tunne, et kukud ümber. Samas jalgu maha panna ei tohi, kõik on tasakaalu peale mängitud.

Vaatasin siis, et mingi tüüp tegi seal samal ajal kaheksaid ja sõitis slaalomit. Tundus, et see on absoluutselt võimatu tegevus ja ma õpin aasta aega, enne kui selle selgeks saan. Ratta jalge vahel hoidmisegagi oli piisavalt tegu ja püsti jäämisega, kuna slaalomit ja kaheksaid sõidad kõige aeglasema kiirusega. Aga jonn minus on nii suur, et otsustasin proovida, hoolimata sellest, et see pidi järgmise tunni teema olema.

No ei tulnud slaalom välja. Jätsin alati ühe posti vahele ehk sõitsin „ussi“ üle ühe posti. Teksamees nägi, et tüdruk on jonnakas ja tuli seletama, et ära sõida kätega, sõida kehaga. Oluline on rattaga sõber olla, mitte liialt mõelda ja ratast ja liikumist lihtsalt tunnetada ja nautida.
Proovisin uuesti. Ja veel ja veel ja veel ja veel. See oli nii paganama kaif! Sest ma sain sellega hakkama.... Paar korda müksasin posti sadulakotiga (rattal olid sadulakotid peal ja ongi hea, harjutab juba varakult), kuid üldjoontes tuli asi täielikult välja. Teksamees oli sunnitud lähedale astuma ja teatama, et ülikõva. Esimesel tunnil.

Oeh, ma olin/olen ikka nii paganama rahul endaga! Ja oligi vaid asi selles, et mitte mõelda ja ainult tunnetada masinat. Koostöö teema.
Ok, ehk oli tegu algaja õnnega, mine tea. Või siis äkki ma olengi masinatega sõbraks loodud? Autoga hakkas ka kiiresti sobimine, äkki ka rattaga? Nii soovin et see nii oleks, kuna igasugu masinad on mu nõrkus. Mis järgmiseks? Kaater? Lennuk? Ok, ära nüüd siin liiga vaimustusse ka satu:) Teen enne motika load ikka ära. Eksamil närviga võib ju kõik peesse minna. Nii kui jala maha toetad või kasvõi tasakaalu hoidmiseks jala lihtsalt rattast eemale õhku tõstad, nii kukud läbi.

Ok, edasi siis.
Teksamees vaatas natuke mõtlikult ja soovitas mul kaheksat pusima hakata. Kastis peab mitu korda järjest 8 tegema, ilma et piiridest üle sõidaksid.
Esimese paari proovimisega ei suutnud kuidagimoodi kastis püsida ja panin ikka jube suure kaarega välja. Tundus jälle lootusetu, kuna seal peab ju ratast eriti teravalt keerama. Jonn. Pusisin ja pusisin. Ja hakkas välja tulema! Appi kui mõnus oli seda aduda!
Paaril korral küll panin ka jala maha või tasakaalustasin end seda õhus hoides, kuid enamasti tuli välja.

Teksamehe ümber oli kogunenud mingi suurem naeratav seltskond ja vahtisid mind. Imelik oli veidi aga natuke uhke ka:)
Kui lõpetasin, tunnistas Teksamees, et avaldasin talle muljet. Ja et minu suhtumine sõitmisse ja koostöö rattaga meeldib talle. Hmm, kiitus sellelt tüübilt olevat haruldane nähtus:)

Arvas, et kui ma samamoodi jätkan, saan juba varsti linna. Noh, eks see tempo sõltub ka sellest kui sageli ma platsiaegu oma graafikuga klappima saan ehk siis kui kaua mul platsil vajaliku omandamiseks ajaliselt kulub.

Õppesõitu tegin klassikalise mootorrattaga, kuid Teksamees ütles, et kui sama tubli olen, annab ta mulle ehk ka suurt bike’i proovida:) Jee!!! Muidu ikka rattad vastavalt füüsisele ehk suuremad inimesed suuremate ja väiksemad väiksemate ratastega, kuid arvas, et kui ma proovida tahaksin, siis oleks mul hea võimalus ka seda proovida. No vaatab seda asja:)
Oehh, praegu olen nii rõõmus ja rõõsa ja isegi uhke enda üle:) Loodan siiralt, et see polnud algaja õnn ja suudan sama tublilt ka edasi kütta!

Teine plats:
Njah, ilm oli kole ja tuul tugev, veidi ka tibutas. Eelmise korra vau-efekt oli asendunud tõsise respektiga ratta suhtes.
Seekord ei olnud platsil ainsatki autot, vaid mina ja veel kolm meest ratastel. Lisaks võttis vahepeal Teksamees ratta ja ühines meie sõitudega. Nii me siis vurasime mööda platsi ringi - mina ja neli meest. Hullult kaif oli! Õppisin juba kiirendamist ja järske pidurdusi jmt. Vahepeal sõitsime kõik üksteise järel slaalomit - vot see oli kõva vaatepilt:D

Ma ei tahtnud oma sõiduga üldse rahul olla. Teksamees imestas, et mis ma ajan, mul olevat suurepäraselt õnnestunud. Ja kahtlustas, et peale järgmist korda võiks juba platsieksamit proovida... Emmmmmmm...... ahah...... ok siis, kui närv vastu peab.
Olin kindel, et mul ei tulnud piisavalt hästi välja.

Ärevus

Väike ärevus on hinges...
Kella viie ajal kappan lennujaama, vastu Annelile ja Urmasele, kes üle 4 aasta lõpuks taas kodumaa pinnale astuvad.
Tulevad Austraaliast siia pulmi pidama:)
Ootan-ootan-ootan...

Õhtul hiljem:
Hmm, täiesti oma nägu olid! Ja kodune keel täiesti suus (kuigi jah, seda on ju ka telefonis kuulda olnud:DDD). Ainult et Anneli on veel pisemaks jäänud kui siit minnes.
Paariks kuuks neid nüüd siia siis jätkubki...

Veidi kinotamistest

Vahepeal pole üldse olnud viitsimist kinoelamustest kirjutada.
Ega enam ei mäletagi eriti mida vaadatud.
Mis meelde tulevad, saab paari sõnaga kirja panna. Räägin vaidneist, mis hetkel veel kinodes jooksmas.

Kariibi mere piraadid 3 (treiler siin) - minule isiklikult jättis sügavaima mulje 2.osa. 3.-ndat sai seetõttu pingsalt oodatud, kuid midagi jäi puudu. Ei olnud enam võimalik üllatada. Eks ta meelelahutus oli, kuid suurt ja sügavat emotsiooni ei pakkunud. Aga kindlasti ei kahetse et seda vaatasin:) Kahetseksin kui ei oleks vaadanud.

Shrek - no midagi pole öelda, see sarimultikas küll mitmekordsusest kehvemaks pole jäänud! Täpselt sama hea kui siiani! Seekord sai ikka korduvalt pisarateni naerdud. Eriti kui oled näinud kaht eelmist osa, kuna paljud naljad on algsel kujul olnud varasemates osades ja seetõttu ongi nali paremini mõistetav siis, kui varasem teadmine olemas. Aga super on ta igal juhul! Erinevad muinasjutud segatud ajalooga ja ka tänapäevaga... Tõsine mix! Tutvustust vaata siit.

28 nädalat hiljem - totaalne jama! Hindan õudukaid (mitte küll veriseid tobedusi, psühholoogilised on head!), kuid see polnud küll õudukas, täielik jaburdus. Kusjuures ise hirmsasti tahtsin seda vaatama minna, kuna sellele eelnev film (28 päeva hiljem) mulle väga meeldis. Eelmine oli piisavalt ootamatu sisuga ja hirmutas. Mees ärkab haiglas koomast ja avastab, et on ainus olend terves linnas. Vähemalt esmapilgul. Terve suur London seisab. Autor sama kes Trainspottingul ja The Beachil.

Miks aga igale asjale järg tehakse? Selle filmi järg oli jaburduste tipp. Tigedad raevuhaiguse käes kannatavad tüübid jooksid ringi ja närisid kõiki ja verd lendas ja kisa oli palju. Ühesõnaga jama. Ainult kaks asja olid seal filmis head ja ma mõtlen ikka et kohe VÄGA HEAD- filmimuusika oli igati üle prahi (loe: meeldis kohe väga ja kuulata saad seda siit - eriti heaks läheb lugu umbes poole peal) ja kaadrid hävituslennukitest olid suurepärased.

Mul ju teada nõrkus nende vastu - kasvõi kui meenutada lasteaeda ja aega kui tüdrukud tahtsid saada kes õpetajaks, kes arstitädiks, kes kasvatajaks ja kes emaks, siis mina tahtsin saada hävituslenduriks (mitte hävitada ei tahtnud, ikka selle vapustava masinaga lennata). Et jah, need võtted olid küll suurepäraselt tehtud! Aga see vere osa oli jama.

.....

Tahaks ka suuta selliseid fotosid teha... Interneedusest leitud pilt, autorit ei tea.

Sügav hämming

Milliste teenete eest antakse mõnele inimesele juhiload?

Sõidan mina Haabersti suurele ringristmikule. Teisel pool ringi olen sunnitud pidurile hüppama ja rooli paremale rebima. Jumal tänatud et minu kõrvalreas hetkel tühjus oli. Vastasel juhul oleks olnud karm autode kortsutamine, kuid vähemalt oleksin end päästnud laupkokkupõrkest. Justnimelt, oleksin ringil napilt laupa pannud.

Mismoodi on võimalik tulla Tallinna suurimale ringteele vastassuunas? Autos istusid kaks blondi näitsikut ja kui muidu ma juuksevärvis vahet ei tee, siis antud eksemplaride kohta kehtivad vist küll kõik blondiininaljad.

Kuidas saavad sellised inimesed juhilube??? Ok, tunnistan, et Tartus sõitsin ka ise ühesuunalisele teele, kuna ei märganud lopsakas lehestikus varjuvat märki, kuid esimeses hoovis keerasin ringi ja häbenesin enesel silmad peast.

Aga suurel ringteel vastassuunas sõita?

Ma siiamaani veel suhteliselt jahmunud...

.....

Vahel oled kõigest lihtsalt nii väsinud.

Eriti kui hetk tagasi on olnud tugevad emotsioonid, siis on tunne nagu tühjakspigistatud sidrunil...

Tahaks kuhugi muinasjutumaailma... Kuhugi, kuhu ei tule kaasa igapäevateemad. Selline Astrid Lindgreni raamatumaailm (lausa ükskõik milline) sobiks hästi. Piisavalt tegus, ent samas südantsoojendav...

Pagan, kraban hoopis oma kassi kaissu ja poen põhku. Kass, kus oled? Kogu aeg norskab mul siin voodi peal, 4 käppa taeva poole sirutatud või siis tatsub mu kõhul, kui ma midagi muud teha tahan, kuid kui mul tuleb tuju temaga miilustada, siis on kadunud. Tüüpiline isane!

Lõpuks see siis juhtus!

Nonii, asi, mida olen aastaid oodanud, on käima saanud.

Paganas, sära on kohe silmis ja tuju hea. Samas ikka väike hirm ka, et äkki suudan oma rahmeldamisega midagi ära rikkuda... Siis silu ja säti, et taas ree peale saada...

Täna oli sissejuhatav tund motokoolituses.

Ühe tuttava leidsin ka õpingukaaslaste seast:)

Samuti sain erisoodustuse osaliseks, mis hoiab mul raha, kuid eriti just suurel määral aega kokku!

Teooriatunde saab olema vähe, kuna liiklust pole ju vaja õppida (B-kat meie kursuse aluseks). Suhteliselt kohe saame ka platsil käima hakata. Plats saab olema kõige raskem, kuna seal õpid ratast valitsema. Liikluses ei saa ju midagi väga õppida, kui B-kat käes, siis liiklust ju tunned. Küll aga on vaja õppida korralikult ratta valitsemine selgeks, et end liikluses üldse kuidagimoodi tunda saaks. Võid ju autoga osata liigelda - mootorrattal on see ikka oluliselt teine.

Suurim rõhk teoorias tulebki ohutuse osas. Et kuidas teiste sõidukite vahel motikal hakkama saada ja terveks jääda.

Platsi hakkab õpetama suur ja karvane teksamees. Pikkade juustega karm vend. Ketid ja kõrvarõngad kuuluvad kah komplekti. Selline ürgne:D

Vaatas siis karvane mind pealaest jalatallani ja teatas: "Oh taevas, sina küll ratast püsti ja hargile tõsta ei suuda".

Ma talle teen "ei suuda"! Ta veel ei tea, et ma suudan kõike mida ma ette võtta tahan. Kavatsen talle tõestada kui väga ta eksib:)

Enne muidugi linna ei lasta kui platsil on näha, et ratast vabalt valitsed. Sama oluline on aga ka see, et jaksad vabalt, ratas käekõrval, jalutada ning et suudad maaslamavat ratast püsti vinnata ning ratast hargile tõmmata. Tean, et see pole väga lihtne, olen rattaid natuke näppinud ja sikutada üritanud. Aga ega ma siis kõikse suuremaga mässama hakka, ikka sellise mõistlikuga. Ja mõistlikuga saan hakkama. Kui vaja, tõstan trennis lihtsalt kangi intensiivsemalt. Küll ma hakkama saan!

Tantsimisest

Tantsimine on mingi imeliku juhuse tahtel mänginud mu elus suurt rolli. Tegelesin ikka mitme tantsutrenniga korraga, nii et rahvatantsus pidi juhendaja meelde tuletama, et ära aja selga nii sirgu! Võistlustantsus jällegi oli ju vaja... Aga mul oli alati vajadus olla oma rühma parim paar. Kõigis trennides. Vahel, kui koht käest hakkas libisema, oli see meeletuks motivaatoriks. Oli ju vaja taas esinumbriks saada:D

Küll aga on trennide roll olnud nii suur, et enam ei oska vabalt tantsida, alati kipud reegleid meenutama ja ei saa end lõdvaks lasta. Tegelikult kurb, kuna nii hea oleks lasta muusikal endast lihtsalt läbi voolata ja alluda keha soovitud liikumisele. Loodan siiski veel areneda... Vabanemise suunas...

Aga täna on nii südantsoojendav vaadata tantsupeolisi mööda linna proovidesse lippamas.

Meenuvad ajad, mil suurde ja kaugesse pealinna tantsupeole tulek oli aasta vaat et tippsündmuseks. Selle nimel sai hullupööra trenni tehtud, kuid muude trennide kõrvalt oli see kuidagi nagu olulisim.

Kuigi ma väga armastasin ka võistlustantsu ja sellest ajast on eredaim mälestus augustiputshi ajal Pärnu lähistel Kabli rannas treeninglaaris viibimine ja maantee ääres ammulisui Tallinna poole liikuvate soomusmasinate vahtimine (treeninglaager ere seepärast, et võistlustel ma kunagi oma klassis päris tippu ei jõudnud - 1x olin esikolmikus, see oli mu tipp kahjuks). Laagris seevastu sai end oimetuks tantsitud - õige tunnetuse saamiseks kästi trennides kasutada balletisussi moodi õhukesi jalatseid ja neil sõna otsese mõttes sai tallad alt tantsitud. Korduvalt. Seevastu võistlustel olid kontsad küll head asjad, kuid see jube litrite kleidile õmblemine..... Brr!!!

Samuti sai vahepeal koreograafiaga tegeletud. Jällegi hullumeelne trenn-trenn-trenn. Sellest ajast on enim meeles Tallinnas Kalevi mängude avamine. Mina olin "L" tähe üks fragmentidest:) Peale trennide ja mõnede esinemiste millegipärast sellest ajast suurt rohkem ei meenugi. Ju polnud nii emotsionaalne.

Küll aga on eredalt meeles tantsupeod.

Esimene 7-aastasena (1985) mudilasrühmas, teine 12-aastasena (1990) ja kolmas kord oli gümnaasiumis, 16-aastasena (1994). Viimasest korrast eredamalt meeles Tootsi-Teele tantsutrall. Nalja sai hirmsasti!

Oma vahva rühmaga pealinna sõit, ööbimised kusagil koolimajades, noorte omavaheline möll ja nali, suured supitelgid, jäätisesabad ja kaljatünnid. Pastlate sidumine, paksude rahvariiete kuumal suvepäeval selgaajamine... Pagan kui vahva aeg oli! Ja lõpuks päädis see kõik esinemisega, kus iga inimese koht mustris on oluline. Tunda end tükikesena millestki suurest...

Viimasest korrast on ka see mälestus, et mulle langes tõrviku kandmise au. Rongkäik algas alati kesklinnast, kuid tol korral ma alguse juures viibida ju ei saanud. Ootasin rongkäiku Kadriorus kohvikus. Mäletan, et sõin seal jäätist ja ootasin ja ootasin... Algus oli nimelt viibinud.

Kui siis rong Kadriorgu jõudis, oli minu kord tõrvikukandmine üle võtta ja suundusin sellega rongkäigu eesotsas Lauluväljakule. Väga vahva elamus, igatahes:)

Enam ei julge aga tantsimisega tegeleda. Mul nagu oleks mingi needus peal. Nii mu kõige pikaajalisem võistlustantsu partner kui ka kõige pikaajalisem rahvatantsu partner hukkusid liiklusõnnetustes. Üks on juhus, kaks juba korduvus...

Kunagi ei ole ma aga tantsupidu vaatamas käinud. Huvitav miks? Kas kuidagi imelik ja tühi oleks seda vaadata, ise teades mis tunne seal väljakul on? Ei teagi... Äkki peaks vaatama minema?

Vaatab...