Veidraid silte ja kuulutusi

• Tegime san. tehniline töö! – kuulutustetulp Tallinnas

• Teeme värvilisest betoonist ajaskulptuurid (siil, luik, siga, karu, tigu) ja igasuguseid vaasi. Tellija mujalt. – kuulutustetulp Tallinnas

• Müügil kuse tilinad – Narva

• Salat kraabi pulgaga – Narvas asuv kohvik

• Kingad meistele ja naistele – kauplus Pirita teel

• Müügil sea kotid – Liivaku kauplus Tallinnas

• Müügil v.mokad – turg Tallinnas Retke teel

• Kana kinz – Kadaka turg

• Second Hand Exlusive – Kopli tänava kasutatud riiete pood

• Madu kasvab 100 meetri pikkuseks – Tallinna loomaaed

• Kõigist vargustest teatame kohe politseisse! – Pärnu T-Market

Süda valutab

Väike mure on hinges...
Eile õhtul kohtusin ühe üsna nässaka vanemapoolse koeraga, kes oli pika-pika rihma otsas ja rihma teine ots oli seotud puu külge. Koer istus seal kannatlikult ja ootas...
Mõni aeg hiljem ta ikka veel ootas...
.
Selles ei pruugi miskit imelikku olla ju, ainult mina veider oma emotsionaalsuses, kuid kui nt peremees poodi läks (puu asus poe lähedal), siis on kummaline, et ta koera poest eemale keset rohtukasvanud muruplatsi kinnitas. Eriti kui poe küljes koerte hoidmise kohad olemas. Ja nii pika rihmaga, millega võiks kodus aias koera pidada, et talle piisavalt liikumisruumi anda (kui on selline inimene, kes ei pea looma lahtiselt).
Ma ei tea. Mulle jäi mulje, et keegi oli loomakese hüljanud ja toonud ta suhteliselt käidava koha lähistele (politseijaoskonna kõrvale, kusjuures), et siis keegi ta leiaks ja tema eest edasi hoolitses. Ja koer muudkui ootas... istus tikksirgelt ja vaatas vanade väsinud silmadega apaatselt kaugusesse.
.
Õhtul kohe lärmi lööma hakata ei tundunud mõistlik, kuna äkki tõepoolest oli ta seal vaid ajutiselt (kuigi igati ebaloogiliselt). Lisaks öö rohu sees veeta soojal ajal pole probleem. Seega otsustasin hommikul vaatama minna kas koer ikka veel seal ja kui on, siis vastavatele instantsidele teada anda.
.
Ei olnud. Niiväga loodan, et peremees ikkagi tuli koerale järele. Või siis oli koerake kellelegi veel silma hakanud ja ta oli juba ära viidud...
Vähemasti selles osas on süda rahul, et teda hommikul seal enam ei olnud. Eelistan uskuda, et tal on kõht täis ja põõnab kusagil...
Küll aga toob selline asi paratamatult esile vaikelu elava raevu mu sisemuses... Ma nimelt jälestan inimesi, kes endast nõrgemate suhtes piisavalt hoolivalt ei käitu...

Purgis

Nüüd on etteaste siis nähtud. Filmike purgis ja esilinastus üle elatud.
Hämmastav. Tõeliselt hämmastav:)

.
Meespeaosaline mängis meil hästi. Pisidetaile jälgides oli see eriti näha. Tal oli ka kandev roll.

Kokku oli ka hästi lõigatud. Üks kiiksuga koht on sees, kuid see ajab pigem südamest naerma, õnneks just nii see ka rahvale mõjus:)
.
Äärmiselt kummaline on näha mis tegelikult välja tuli. Ja vaadata pimedaid stseene tõepoolest pimedatena, väikeses valgusvihus, kui tead kuidas seda filmiti ja kuidas ruum sel hetkel oli ju valge. Nii tohutult annab ikka erinevat sorti/tooni valgusega ära teha... Oli meil ju nii öist laternavalgust kui loojuva päikese kiiri... Reaalses elus pladises akna taga hoopis vihm, filmis aga ei mingit vihma, lindude sädin ning hommikupäike... Ma siiamaani sõnatu:)

.

Ennast purgist vaadata on kummaline. Olen ka koduvideotel pildile jäänud, kuid see on täiesti erinev. Filmis vaatad ennast askeldamas ja üldse ei adu et oledki sina. See seal on ju keegi teine...

.

Komisjon kiitis režissööri kõvasti ja mainis ära ka tugevad näitlejatööd:) Me muidugi olime meelitatud, vägagi;) Meie filmis tõepoolest ei olnud ülemängimist, kõik oli hästi loomulik. Ja seda oli hea vaadata, kuna mitmetel teistel ei tekkinud seda eheduse tunnet. Samas mõned olid kohe väga head, kuid jah, neil olid ka päris ja tuntud näitlejad abiks. Seetõttu on komisjoni hinnang kui mesi meelel:)

.

Peale linastust korjasime oma meeskonna kokku ning suundusime ühe noormehe (kas mul on sobiv öelda "noormees", kui teine on minust mitu head aastat vanem?) juurde koju, et tähistada. Sama noormees, kes fotodel mu juustest lõkke suutis välja võluda:D

.

Vaatasime veel korduvalt oma filmikest, erilist rõhku pannes pisidetailidele ja ikka jäime rahule:)

Filmi tegemise maailm on ikka üks paras ime...

Taustaks varasemad ja ka pooleliolevad filmid mängima ning õhtu sai veedetud äärmiselt vahvas seltskonnas. Väga hea meel, et tutvusin tänu projektile niivõrd huvitavate tegelastega...

.

Ahjaa, üks hetk avastasin toa nurgast kitarri. Tundsin majaperemehelt pilli vastu viisakat huvi ja palusin miskit mängida. Imestati, et seni pole majaperemees allunud provokatsioonidele avalikult mängida, kuid ju ta on siis vahepeal harjutanud ja ma uus nägu, pole ju viisakas keelduda;)

Igatahes, kui hakkasid kostuma akustiliselt kitarrilt Metallica ja Led Zeppelini lood, siis minu kuulmekarvakesed lõid nurru:)

.

Ei, väga armsad inimesed:)

.

Koju magama sai kella 3 ajal. Arvestades, et 4h pärast oli vaja kark alla ajada, ei olnud see muidugi parim võimalik panus, kuid nii ta läks.

Hommikupoolik tööl kulus hiiglaslike haigutustega võitlemisele:)

Veel muusikat

Liis tõi eelmise posti all hirmarmsa assotsiatsioonina välja Muusik Seifi loo, mida kohe peab ka tulevaste põlvede jaoks siia talletama. Et teadmiseks teile, et meie põlvkonna ajal ei tehtudki ainult jubedat tapeeti vaid me kuulasime ka tõeliselt ilusaid lugusid (ok, see küll veidi vanem, kuid point on väljendatud - ei olegi ainult üks pauernaiste kiunumine, meeste krokodillipisarad ja umbrella-ella-ella-eee-eee-eee). Tehti ka sisuga lugusid.

Mõni mees ikka kohe oskab sõnu ritta seada. No läheb hinge, noh...

Ju kastepiisal hommik pärlendab
ning päiksekiir su juuksed kuldeks loob,
siis sasib nendel tuul, tuul - vallatu.
Su sillerdavat naeru täis on maa,
ka pilved sinitaevas kordavad -
sa ise oled tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Sa vaatad mind ja tundub nagu järv
on silmades sul koha leidnud sääl.
Ja viivuks ainult tuul, tuul - vallatu.
Lööb virvendama järve sinivee,
ehk hiljem tunnen huuli, kasteseid.
Ning ise olen tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Sa loodud oled haldjaks, seda tean,
ning metsaneid, nii armastan sind ma.
Sa oled nagu tuul, tuul - vallatu.
Su sillerdavat naeru täis on maa
ja linnudki su nime kordavad.
Sa oled nagu tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.
Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Ümber kõle sügistuule naer

Tegelikult tahtsin kirjutada naeratuse võluväest.
Hetkel aga ei tule torust, no ei tule.
Ühtegi naeratuse laulu kah pähe ei tule, millega postitust asendada, kummitama hakkas hoopis Virmaliste "Naer".
Kohe väga vastupidine päikeselise naeratuse süstimise asemel, kuid sobib tänasesse päeva/ilma päris hästi.
Aga nautige. Vana ja hea:



Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Vii täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve loojang, raagus puude aeg
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõm
ei sügist, ei vii
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...

Argielust välja - üks väga eriline kogemus

Ühel nädalalõpul võttis minuga ühendust üks armas tütarlaps, endine ühikakaaslane.

Nokitseb filme teha ja neil olevat seekord vaja minu tüpaaži.

Ta siis olla lasknud võimalikke kandidaate peast läbi ja jäänud mina kummitama. Et mis ma arvan mõttest oma näitlejaoskuseid proovida.
.

Mul kukkus suu ammuli ja lõuga varjutas eriliselt lai irve. Ma nimelt ei ole mitte kunagi elus näitlemist proovinud. Ei näiteringe kooli ajal ega midagi. Iial pole omanud ambitsioone saada kuulsaks näitlejaks ega muud taolist.

Oi, valetan! Meenub, et põhikoolis osalesin küll näidendis. Mingis Tormise muusikalis seisin lavanurgas, kartuliriidest kott üll, millele oli joonistatud Saaremaa. Ehk siis olen mänginud lavaatraktsiooni:D

Küll aga tundus ettepanek kõva väljakutsena ja pikemalt mõtlemata andsin jaatava vastuse.

.

Kui kätte jõudis päev, mil vaja võtetele minna, haaras mind paanika. Ja metsik peavalu. Hurjutasin end, et puhta loll ikka ja mida ma endast õige arvan ja kuhu ma nüüd ometi end mässisin. Ma ei saa ju never näitlemisega hakkama, kui isegi väikesed valed näost kohe vastu peegeldavad. Kuidas siis veel suures plaanis emotsioone mängida...
.

Tahtsin kangesti loobuda, kuid see oleks olnud teiste altvedamine, kes olid võtteplatsile juba mitmeid tunde tehnikat ja dekoratsioone püstitanud. Võtsin end ohates ja kirudes kokku ning vedasin oma kondid kohale.

.

Ikka tõeliselt põnev on jälgida, kui olulised on detailid. Valgust sätitakse mitmest suunast ja toonis millimeetri täpsusega, samuti kaamera seadeid. Poom helide tabamiseks pidevalt kuskil sirutumas kas peade kohal või nt varvaste juures. Iga detail mõõdetakse ja katsetatakse järjekindlalt läbi. Iga võtet tehakse mitu varianti, mõni selleks, et just seda õiget tulemust saada, mõni lihtsalt igaks juhuks, et montaažis oleks valikut.

Ühesõnaga iga asi võtab meeletu aja.

Koju sai neil õhtutel peale kella 1 varahommikul, nii et uneajaga just priisata ei olnud. Küll aga olin ma toimuvast tõelises vaimustuses. Püüdsin anda endast parima ja rolli sisse elada, loodetavasti on tulemus ootuspärane.

Keeruliseks teeb asja see, et ümberringi on mitmed inimesed ja sa teed näo nagu neid ei oleks. Esitad mingit emotsiooni ja tegevust, samal ajal kui igal ümerolijal on oma miimika ja kõik jälgivad iga su sammu...

.

Öötundide lähenedes oli aina raskem rollis püsida, kuna me kõik hakkasime väsima ning lõuapoolikud hakkasid aina enam lollitama. Lõpuks me lihtsalt irvitasime, kõhud kõveras ja üritasime üksteist tõsiseks sundida, et veel võtteid purki saada. Oijahh, nalja sai tõeliselt palju:D
.

Tõsistest kaadritest meeldis mulle endale kõige enam see, kus tuli minestusest ärgata, taibata juhtunut ja paanikas põgeneda. Vähemalt esialgu tundub, et see tuli kohe päris ehe välja:) Loodan väga, et ehedus kajastub hiljem ka telepildis...

Katsetan minestanud olemist

Tegu lühifilmiga ja rõhk emotsioonide esitamisel. Minu rollis oli argisust, õnnetunnet, unistamist, ehmatust, paanikat, hirmu...

Jeerum, ma vist kardan seda hiljem telepurgist vaadata, ausalt!

.

Meespeaosaline on filmimaailmaga tihedas kokkupuutes ja teadis täpsemalt mida, millal ja kuidas rõhutada, kuidas istuda ja astuda, kuidas valgust ja varjusid arvestada. Mind pidi selles kõiges suunama. Aga loodan siiralt, et suutsin oma rolli piisavalt panustada.

.

Kogemus oli igatahes üle prahi. Nüüd on siiralt hea meel, et vedelaks ei löönud ja sellise katsetuse osaliseks sain. Pagan, sellise moega hakkab mulle näitlemine isegi meeldima:D Seekord igatahes täiesti vaimustusin ja eks aja arenedes ka julgus ja arusaamine kasvas...

Vääääga väärt kogemus sai:)

Prožektorist on saanud leekiv kroon:)

Nädalavahetus

Reedel pakkisin koti ja suundusin lennujaama.

Kuna nädala sees oli olnud isa sünnipäev, haarasin tee pealt kaasa ka tulbikimbu. Ilusad kollased.

Õhtune lennujaam oli haruldaselt väherahvastatud. Kohe ikka tõeliselt vähe liikus seal inimesi.

.

Mis seal's ikka, pagas ära ja taaskord paljajalu läbi turvakontrolli. Ma kohe ei kannata seda kingarihmadega mässamist seal väravate ees, kuid alati kontsad piiksuvad. Nõme.

.

Lilled mu peos tõmbavad tähelepanu. Suundudes baari oma tavapärast pardaleminekueelset väikest õllekest hea raamatuga teostama, hõikab keegi mees inglise keeles, et "kas need on mulle?". No mida veel! Leia mõni tähelepanuäratavam viis kõnetamiseks, ära tule mu isa lilli näppama! Siiski soostun naeratama ja raputan eitavalt pead.

Lennuk on poolenisti täis rootslasi ja soomlasi. Hiljem saan teada, et töötavad ühes ja samas pangas ning lähevad Saaremaale puhkust veetma.

Meesstjuuard on seekord. Harjumatu, kuid meeldiv vaheldus:)

.

Istun seal pilvepiiri vahtides oma mõtetes ja kojujõudmist oodates, kui minu kõrvale ilmub kellegi tume peanupp. Peanupuga kaasneb mees, nii 35+/-.

Istun võimalusel alati (kuna ostan e-pileti ja teen ka e-registreerumise, siis siiani olen saanud valida ja kinnitada alati mulle sobiva istekoha) üksikul istekohal numbriga 8A. Minuga tutvuma tulnud mees kükitab seega vahekäigus.

.

Osutub soomlaseks, kuid õnneks räägib head inglise keelt. Kuna vahekäigus kükitada on ebamugav, hakkab ta meievahelise jutu joostes otsima võimalust ringi istuda. Suhtleb oma kolleegidega, kes on lahkesti nõus kohti vahetama ja nii suunatakse mind sujuvalt ringi. Vähemasti saame nüüd mugavalt jutustada ja mullegi teretulnud vaheldus lennuki mürisemisele, kuna seekord olen ka muusika maha unustanud.

.

Jutt jookseb hästi. Küll aga ei saa mu värske kaaslane kuidagi aru, et lilled mõeldud isale. Et neil Soomes küll sellist kommet ei ole, et naised meestele lilli viiksid. Mina ei saa seevastu aru, et miks mitte. Sellega näitad ju oma tähelepanu. Et oled kellegi peale mõelnud, kui talle lilled valid. Minu meelest on lilled lihtsalt armsaks žestiks ja neid saab kinkida ka täiesti niisama, ilma põhjuseta ning need ei pea eputavad olema (siiani on minu jaoks armsaimaks lilležestiks kord, kui R oli mulle poetanud postkasti ühe eriti mahlase kirevkollase võilille... olime just tülli läinud, olin ta järjekordselt minema saatnud ja võtmed tagasi võtnud ning eks ta siis minnes trepikoja eest selle lillekese noppis ja postkasti poetas - mina igatahes sulasin:D).

.

Lühikese õhusoleku ajal sain teada, et töötab finantsalal ja sõidavad kolleegidega nädalavahetuseks saarde puhkama. Laupäeva õhtul on neil plaan ka linna peale välja minna ja kas ma ühineksin nendega. Olin kindel, et ei ühine, kuna ei raatsi mina nappi perega olemise aega tantsulka peale raisata ja ütlesin talle seda. Lisaks pidime tähistama isa sünnipäeva.

Leppisime siis kokku niipidi, et tema annab hoopis mulle oma numbri juhuks kui ma ringi mõtlen, tema igatahes jäävat ootama. Võtsin kaardi vastu, veelkord kinnitades, et tõenäoliselt ma ei helista.

Igal juhul pidime pühapäevasel tagasilennul uuesti kohtuma.

.

Pagas käes, läksime lahku nagu lõunapoolsemad rahvad (ise kaks põhjamaalast) põskesid musitades. Mind ajas irvitama ning sulguva ukse vahelt kiirelt lehvitades kadusin. Isa juba ootas fuajees ning sain tal kaelas rippudes oma õnnesoovid edastatud.

.

Kodus käimas oli ka pisike Sofia (vennatütar). Sai laupäeval 3 kuud vanaks ja üks hirrrrmus rõõmus laps. Muudkui naerab! Kui vahel vaja hädakisa teha, siis kõlab nagu kanaarilind - piiksub. Suhteliselt hädise häälega, mis on minu meelest super. Hea kuulda, et maja ei kaja lapse kisast vaid saavad ka kõik teised ilma kõrvatroppideta olla. Oleks vahva kui endalgi tuleks mitte väga tugeva häälega laps/-ed:)

.

Koer on lapse järele hull. Ronib peaaegu teisele korrusele järele, et aga saaks siputist uudistada. Kassid hoiavad eemale. Suvine aeg ka ja need järavad parema meelega keset hoovi hiiri süüa.

E käis oma noorema piigaga ka külas. Tema oma poole noorem ehk siis u 1,5 kuud. Panime plikad kõrvuti poseerima ja läks üheks suuremat sorti klõpsimiseks. Korra hoidsid tited isegi üksteisel käest kinni:DDD

Pagan küll, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et olen valmis kellegi eest ennastunustavalt hoolitsema... Hästi palju armastust endast välja andma... Näis.

.

Igal juhul möödus nädalavahe süües, nagu alati. Muudkui küpsetasin ja sõin, küpsetasin ja sõin. Oma majas elades on see hea asi, et on ruumi varude jaoks ja nii leiab sealt alati mingit materjali millest miskit kokku keerata. Ja kuna seal on ka piisavalt suur köök (minu nõrkus!!!), siis ei taha köögist eemal ollagi, muudkui katsetaks midagi luua... Nii need kilod tulevad... ja rannavorm... Aga lõppude lõpuks on ju ümar ka vorm, eksole!

.

Kodus on kasvuhoones maasikad valminud. Punapõsksed ja päikesesoojad... Kohe päris maasikad ikkagi:) Mitte need poe kummimarjad.

.

Pühapäeval peale lõunasöögigrilli hakkas tekkima nukker tunne. Tuli asuda tagasiteele. Enne taaskohtumist uurisin veel natuke oma reisikaaslase tausta ja selgus, et tüüp on ühes pangas arendusjuhiks. Ja mina veel mõtlesin miks ta puhkusele sõites ülikonda kannab - ju siis kas harjumus või tuli reedel otse töölt.

.

Pakkisin kodinad kokku, registreerusin lennule, istusime veel virsikupommide ja kohviga ümber köögi laua, kui avastasin kõnepostist lennujaama teate, kus paluti tagasi helistada.

Oligi nii nagu oletasin - lend tühistatud. Kes teab miks, kuna ilm oli ok, kuid EA puhul pole midagi imestada, minu meelest juhtub neil pidevalt miskit.

Ega ma väga kurvastanud, ausalt öeldes. Saingi võimaluse veidi kauem kodus olla. Start Tallinnasse pidi toimuma siis mööda maad esmaspäeva hommikul.

Teatasin töökaslastele, et jõuan poolest päevast ning otsustasime (vana)emaga anda lapsevanematele väikese puhkuse. Nemad suundusid kohvikusse ja meie jalutasime niikaua piigaga mööda linna.

.

Sai meenutatud lapsepõlveradasid ja -toimetamisi. Linn oli pühapäevaõhtuselt uinunud. Väikelinna nostalgiline romantika.

Lossi pargist Kuursaali eest avastasime kontserdi. Selgub, et igal pühapäeva õhtul peetakse seal suvemuusika kontserte. Seekord olid puhkpillid ja ausalt öeldes kõlas ikka jube hästi! Peatusime mürtsuva kõlakoja vastas ja nautisime mõne hetke, kuid piiga ei pannud seda millekski. Magas nagu muiste südamerahus edasi.

Ahjaa, siin ju mainimata, kuid päevik nõuab talletamist - Austraalias sündis meie suguvõssa veel üks plikatirts! 4.juunil oli see oluline päev... Niiiiii tahaks temaga näost näkku tuttavaks saada...

.

Ja veel - interneedusest leidsime pildi, kus isa allpoolmainitud rattarallil hästi jäädvustatud. Mingi tõusu tipus ja veab ta parasjagu üht 25-aastast noormeest, kellega vahepeal koos sõideti ja muljetati. Noormees teatas, et ta 25 ja sel kevadel trenni teinud 1700km. Ja uuris, et vana isa on. 55 peale pidi ratta seljast maha kukkuma:D

Isa see eespoolne:

Kuna isa on selline üksik hunt, kes ei kannata pikalt teiste sabas sörkida, siis enamiku gruppe, mille varjus ta puhata üritas, jättis ta peagi maha ning samuti lahkus ta ühes söögipunktis ka kaaslaseks olnud noormehest.

.

Aga mina sain ka komplimendi... Ma pole aegu enam meelitatud olnud sellest kui huvitavalt suudab keegi tegelikult ju võõras mulle vaid välise põhjal hinnanguid anda, nagu seda Thela tegi... Läks hinge:)

.

A nüüd ma ei teagi mida oma soomlasega teha. Olin küll teatanud, et tõenäoliselt ei helista talle laupäeval, kuid samas jäi jutt, et vähemasti pühapäeval lennukis näeme. Kuna aga lend jäi ära, seda ei juhtunud. Nüüd ei teagi kas unustada kogu vahejuhtum või olla viisakas inimene ja kribada talle üks meil, a la tänada toreda vestluse eest, vabandada et ei helistanud ja teatada, et lennujaamas ei olnud ma seetõttu, et sain telefonikõnega lennu tühistamisest teada... samas selliseid mööduvaid põgusaid kohtumisi on elus ju sageli ja milleks teemat puudutada, kuid olen harjunud olema viisakas ja niisama ärakadumine tundub ebaviisakas. Või ei oleks? Vot ei teagi nüüd...

.

Uuest nädalast ka veidi:

Esmaspäeval, peale pealinna jõudmist, tormasin oma rabarberivartega ja värskelt korjatud piparmündi aroomipilves tööle, kus sain olla vaid pool päeva. Vähemalt oli intensiivne pool ja energiat jagus.

Koju jõudes avastasin hea mooduse piparmündi kuivatamiseks - pesukuivatusrestile laotatult. Õhk käib väga hästi läbi ja tuba lõhnab nii hea:)

Rabakatest oli muidugi kohe vaja kooki küpsetama hakata. Mitu päeva saab seda esimest süüa ja juba liiguvad peas ideed ka uue retsepti tarvis. See praegune on küll niiiiiii hea:) Hapukas ja magus korraga...

Ja endiselt on ju ka ümmargune vorm:D

Ahvatlev ettepanek

Ühistranspordis juhtub üle päeva meeldejäävaid situatsioone. Üks ütlemata põnev paik inimvaatlusteks ja eredate emotsioonide korjamiseks.

.

Tänahommikune juhtum millegipärast sügeleb näppudes, kuna erineb tavalistest tähelepanuavaldustest oma veidi erineva mustri tõttu:)

Aga asjast siis:

.

Sõidan tööle, kui peale tuleb noormees pizzakarbiga. Vaatab ringi ning istub minu kõrvale üle vahekäigu, keha minu suunas avatud. Uurib mind intensiivselt oma tumedate rosinasilmadega, avab pizzakarbi kaane ja pakub mulle. Keeldun viisakalt. Uurib mind vaikides edasi ning korraga teeb ettepaneku suudelda. (???) Keeldun taaskord viisakalt. Vaiksel mõõdukal toonil jätkub kauplemine: "Äkki ikka suudleme?"_ "Ei"_ "Aga natukene kasvõi? Natukene võiks ju ikka suudelda?"_"Ei"_"Aga teeme nii, et mina suudlen Teid, Te vastu ei pea suudlema"_"Ei"_"Aga miks siis? ... Kas Te olete rase?"_"Ei, lihtsalt paks", vastan ning tõusen, kuna oleme jõudnud minu peatusesse. "Teil on väga kena pepu!", on viimane mida väljudes kuulen...

.

Kusjuures alkolõhna polnud tunda, nii et ma ei teagi mis nali see nüüd oli:D Ja mis pagana rase! Just hommikul kaalule astudes vaatasin rõõmuga veelgi vähenenud numbreid ning kostüümipükse jalga tõmmates selgus, et need hakkavad varsti üle puusade maha kukkuma... Või rase selles tähenduses, et see on ainus argument miks tema ahvatlevast ettepanekust keeldun?

Igatahes oli terveks hommikuks lõbustatud tuju garanteeritud:D

Isa üle uhke + muidu perejuttu

Kõik sai alguse ühest telefonikõnest mai alguses, milles isa teatas, et ta on Tallinnas asjatamas ja kas ma ei tahaks temaga lõunale tulla.

Mõeldud-tehtud. Lõunalauas mainis muu jutu sees, et on natuke kevadel rattatrenni teinud ja et omanuhti sõitmine ei anna mingit ülevaadet - äkki peaks mai lõpus Tartusse SEB rattarallile minema.

.

Mina muidugi läksin ideest põlema ning utsitasin takka. Kuna mul maastikukummid, siis see aasta ise ei osaleks (seal puhas asfaldisõit ja maastikukummid kleepuvad nagu tatt teekattele ja püüa seal siis teistega võidu kihutada, eksole), kuid läheks kisakooriks hea meelega kaasa. Et rääkigu ema ka pehmeks (kisakooris mitu liiget ikka parem kui üks) ja lähme proovime ära.

.

Maikuu viimasel laupäeval pistsin hambaharja ning raamatu kotti ja jalutasin Viljandi rongile. Pole ikka väga-väga palju aastaid rongiga sõitnud:D Täitsa elamus jälle...

.

Pereliikmeid raudteejaamas näha oli südansoojendav, eriti kuna tädi näeb viimasel ajal harva, elab juba aastaid Helsingis ja ei ole Eestis igapäevane külaline. Õnneks Viljandis tal siiski ka kodu ja nii me kaks kärbest ühe hoobiga saimegi.

Viljandis oli veel soojem kui päälinnas. Tõeliselt mõnus suvi ja sirelite intensiivne lõhn. Sireliõnne leidsin juba esimesest kobarast...

.

Üks pilt Viljandist jääb mind tõenäoliselt pikaks ajaks kummitama - suudlesid perrooni kõrval noormees ja neiu, kui noormees hetkeks pea kõrvale keeras ja suure valge läraka eemale sülitas... seejärel suudlus jätkus...

.

Otse loomulikult tuli meil ammuse traditsiooni kohaselt Viljandi kesklinn ja Lossimäed põhjalikult läbi koperdada. Ilm oli ka videvikus niivõrd soe, et õlgadele ei olnud vaja miskit võtta. Tõeline suvi...

Viljandi on täis suuuuuri maasikaid. Iga natukese aja tagant kohtasime mõnd eksemplari:

Õhtul väike vein ja veini kõrvale Austraalia muljed (tädi käis järelejäänud perega sinna kolinud vanemal pojal külas). Jajah, tahaks ju küll ka neid vaatama minna...

*****

Pühapäeva varahommikul start Tartu suunas. Teel kohtasime mitmeid jalgratastega varustatud autosid ja nii me kolonnis kohale uhasimegi. Ilm tõotas tulla eelmisest kuumemgi.

.

Tartus oli terve hommik üks suuremat sorti sättimine ja asjatamine. Kõik detailid said üle kontrollitud, joogipudelid ja toidugeelid käepäraselt paigutatud ning peale väikest soojendust suundus ka isa starti. Kuna ta varem polnud osalenud, siis stardinumbri sai üsa lõppu. Mis ligi 2000-pealise massi juures tähendas jubedat venimist, enne kui hooga liikuma saad hakata.

Kuna isa senised treeningud on kulgenud Saaremaa ülimalt laugetel teedel, ei olnud tal oma vastupidavusest Tartu-Otepää-midagi-veel rohkete tõusudega 125 km-sel ringil aimugi. Seega võttis rahulikult, eesmärgiga ennast mitte tühjaks sõita.

.

Meie emaga niikaua kolistasime mööda linna. Lihtsalt imeline ilm oli ning väike cappuccino siin, väike lõuna mõne siidriga seal ja nii need tunnid möödusid. Kaubanduskeskuseid piilusime ka, kuid mingit isu neis kügeleda ei olnud. Ja kurvalt tühjad olid nood ka, äri ikka ei lähe...

Ahjaa, Anne kanalis leotasime varbaid ka, sadama turu tagant viib sinna poose sild nüüd juba mõnda aega. Ma polnud siiani Annelinna ega kanali äärde sattunud, seega jälle üks linnuke kirjas:)

.

Isa oli arvanud, et nii 4,5h pärast loodab ta finišis olla, kuigi jah, kogemust pole ja ei tea ju kuidas vastu peab. Me suundusime igaks juhuks mõni aeg varem finišijoone äärde ja meie üllatuseks ta peagi laekuski. Ise täiesti värske ja vedelikki suures osas tarvitamata. Hull vana, ma teile ütlen! Ütles, et alles 25km enne lõppu julges litsuma hakata, siis teadis et peab lõpuni ilusasti vastu. Ja üllatus ka ise, et enesele seatud plaanist varem laekus. Koht oli 1200 millegagi. Ja see vana saab homme 55:D

Kui ei teaks, ei usuks et esimest korda osales ja et trenni teinud vaid mõned korrad nädalas viimase paari kuu jooksul...

.

Igatahes pole siin midagi, nüüd juba tee teada ja miks mitte järgmisel aastal jälle:) Ajas mullegi isu peale... Ainult et kui lähen, siis ikka lühikesele distantsile (see aasta oli lühike 61km) ja loomulikult tuleb siis asfaldikummid muretseda. Vaatab, pead ei anna aga ahvatleb:)

Silmailu National Geographic'ult

Tehtud!

Ikka jube mõnus ja mugav küll, et ei pea kindlal päeval, paber näpus, kusagile minema.
Valin enesele sobiva hetke, pistan kaardi lugejasse, valin hääletatava, sisestan koodi ja voila! E-hääletatud.

Ja kõigile, kes poliitikas pettunud - me ise valime neid sinna. Kui jätad valimata, valib keegi teine sinu eest ja see võib olla kahest halvast see halvem variant...

Teistmoodi reede

Möödunud reedel kihutasin nagu poolsegane koju, et jõuda riided vahetada ning kohe tagasi linna peale kapata.
Pole elu sees nii lühikese sättimisega kusagile välja läinud - 10 minuti jooksul pesin hambad, toitsin kassid, tõmbasin selga piduliku kleidi, suts lõhna peale ja oligi aeg taas väljuda.
.
Esimene peatuspunkt Vabaduse väljaku ääres asuv Vene Teater.

Teater avaldas muljet. On küll väike, kuid vene kultuuri ja sügavat ajaloohõngu pilgeni täis.

Etendus oli "Häda mõistuse pärast"

Võtsin ka kõrvaklapid, kuna minu vene keele oskus ei küündi mingi valemiga etenduse nautimiseks vajalikule tasemele.
.
Tuleb tunnistada, et ma ei saanud pea mitte millestki aru... Äärmiselt kummaline, kuna ma ei pea end mingiks eriliseks "blondiiniks".
Etendus oli täis sümboleid ja allteksti, kuid hoolimata sünkroontõlkest läks enamus minu jaoks kaduma. Eriti teeb asja kummaliseks see, et sümboleid täis raamatuid naudin ma täiega...
No midagi oli ikka kohe väga teisiti. Jah, ma sain nii mõneski kohas aru mida üks või teine asi kujutab, kuid no ei suutnud etendusse sisse elada... Rahvas mu ümber rõkkas minu jaoks täiesti emotsioonivabades kohtades... Äratundmisrõõmu-rõkatused...
Tundsin end kui valge vares, ent siiski oli huvitav. Just see teise kultuuri tajumine...
.
Nüüd saan ma hoopis paremini aru ka sellest, miks meile sisse rännanud ja siin aastaid elanud venelased ei suuda meiega täielikult lõimuda. Ainult keele tundmisest jääb ikka väga väheks, kuna mind ei aidanud ju ka seesama otsetõlge...
Siinses keskkonnas üles kasvanutel on see palju lihtsam kui neil, kes kasvanud teises vaimus. Liiga erinevad kultuurid ja temperamenditüübid lihtsalt.
Seda kõike on ääretult raske seletada, mida seal tajusin.
.
Selguse huvides tuleb mainida, et vaheajal joodud vahuvein aitas natuke asjale kaasa ja enam ma ei püüdnudki etendust analüüsida vaid jälgisin pigem keelt ja näitlejaid:) Midagi pole teha, selle suure rahva lapsed mängivad ikka paatosega ja ülevõimendatult:)
.
Kokkuvõttes on muljed segased. Meeldis, et käisin, kogesin, lonksasin naaberrahva kultuuri, imetlesin hoonet. Segaseks jäi etendus ise, kuigi point asjal oli selge (sümboleid lugeda ju oskan, kuid lihtsalt ei saanud aru miks need just niimoodi esitleti/välja mängiti). Ja ega seegi asja lihtsamaks teinud, et kogu tekst esitati värsivormis...
Igal juhul võiks teinekordki minna, kuid paistab, et vahuveini tuleb enne juua...
.
Peale teatrit seadsime sammud kõrvalukse juurde, öökluppi Astoria. Taaskord vene rahvusest noorte ja mitte enam nii noorte paik.
Eee.... njah, venelased on tantsupõrandal ikka väga palju vabamad. Kohe silm puhkas kui mõni mees tantsupõrandale ära eksis. Oskavad tantsida, midagi pole öelda... Naised (paljud, mitte kõik) aga tantsivad nagu puuritantsijad ja mina tunnen end nende kõrval küll nagu puuhobune... Aga siiski - niiväga ma ennast ka ei reklaamiks isegi kui oskaks;)
.
Kokkuvõttes muljed õhtust: segadusttekitav, huvitav kogemus. Kui taas kutsutakse, lähen teinekordki:)

Eelmise posti järjeks:)

No ma ei või, noh! Irvitan, kõht kõver, kui pagana täpse hinnangu ema mu viimasele kirjeldatud deidikaaslasele andis.

Et te ikka veelkord kinnitust saaksite kui fantastiliselt laheda perega mind õnnistatud on, toon ära meie hetketaguse kirjavahetuse alguse:

.

"Tere Laps!

Kuidas nädalavahe läks? Käisid jälle mõne rullnokUga romantikat tegemas? Ma naersin ikka väga südamest su viimast postitust lugedes. Hulgaks ajaks hea tuju!"

.

Irw! Mina igatahes ei suutnud nii pihta panna kui ema:D

Oehh.... ja selline suhtlemine käib meil alati... Nii hea, kui vanemad ei käitu nagu kanakari vaid nagu parimad ja usaldusväärseimad sõbrad:D

Suudaksin ma vaid oma laste puhul sellest malli võtta...

Bitch deidil

Kirjutasin kunagi ühest koolivennast, kelle katkematute tähelepanuavalduste tõttu pidin peaaegu et eksamil põruma, kuna õhus rippus oht ruumist välja visatud saada, kui mulin ei lõpe. Kusjuures minu suu ei avanenud sekundikski.
.
Ok, kujutasin siis ette, et säärase tähelepanutulva põhjustas minu kordumatu isik ning sisendasin enesele, et seda tuleb võtta komplimendina.
.
Vahel oleme ikka kooli peal kokku jooksnud ja tähelepanu jätkub. Mõni sõna lobisemist, väike kohv kooli kohvikus vmt.
Nüüd aga andsin korduvatele ahvatlemispüüetele järele ning olin nõus noorsandiga väljaspool kooli kohtuma.
.
Kes mind tunnevad, teavad, et reeglina ma välistan enese jaoks sellised kommipoisid. Ok, neid on kena vaadata ja õhtuooteks ehk ka nahka pista, kuid üldiselt Ilusmehed mind ei ahvatle. Sageli on neil rohkem kui üks omadus mis mulle tõsiselt vastu hakkab ja neist enimlevinud on eneseimetlus. Ainult targal või milleski väga osaval mehel on põhjust end imetleda, kuid tark on ka piisavalt tark selleks et seda mitte teha. Tark saab aru et ta ei ole never piisavalt tark, loll kujutab aga ette, et kui peeglist paistab ahvatlev tükk, siis ongi nagu kõik korras, lubatud ja eelisseisus saavutatud.
.
Kuna too noormees näeb tõeliselt kompu välja, siis olen seni omaenese skeptismist tema rünnakuid tõrjunud. Samas on ta end tõestanud nii järjekindla austajana ja tulenevalt faktist, et minagi olen vanemaks saanud ja enam mitte nii kardinaalsete hoiakutega, olin nõus mööndusi tegema ja ponksu poisiga välja minema. Et mine tea, äkki muudan arvamust.
.
Mõeldud-tehtud. Sai kokku lepitud, et läheme sööma. Mina tulin otse töölt ja noormees oli viksilt enne mind kohal, nii et ma ei pidanud ootama. Vahva.
Sööme ja lobiseme ja kõrva ei riiva veel miski. Suudab ajada arukat juttu ja natuke nagu endast heal arvamusel paistab olevat, kuid endast peabki ju hästi arvama. Iseasi, kuidas seda väljendada, eksole. Ei imetlegi end igalt peegelduselt vaid pigem pöörab mulle soovitud tähelepanu. Paistab täiesti arvestatav tüüp olema, kuna mahub hetkel minu seatud raamidesse. Paistab seni, et võib kandidaadina arvesse võtta...
.
Kõik on ok ja kuna järgmine päev tööpäev, soovin peale paaritunnist mugimist/lobisemist koju minna.
Suundume tema auto poole. Ma ei üllatu, nähes ilusat läikivat tumesinist bemmi. Igavesti suur ja poose masin. Mulle väga meeldivad ilusad autod, kuigi enamasti kipub mul teatud markide puhul tekkima väike eelarvamus. Vastandlikult leidub nende roolis ääretult soliidseid juhte ning paralleelselt ka kõige suurem valim ajukääbikuid.
.
Loodan, et seekordne sohver kuulub esimeste kilda ning kui tuleb ettepanek minna õhtu lõpetamiseks Türisalu pangale päikeseloojangut vaatama, nõustun. Las müüb oma romantilisemat külge ning pealegi soovin näha kas hoiab oma käed rooli küljes või soovib juba esimesel deidil vastu näppe saada.
*****
Türisalu pangale me ei jõudnudki. Noormees kuulus nende tagumistena nimetatud autojuhtide hulka ja see ei sobi mulle kohe üldse mitte. Hindan soliidsust rullnokluse asemel ja ise liikluses olles jälestan kõige enam juhte, kes poosetavad ja teistega ei arvesta.
.
Ajab ikka kopsu üle maksa küll kui kiirendatakse ja pidurdatakse kummide vilinal, sõidetakse normaalkiirusel eesliikujal hammastega tagumikku, tehakse ohtlikke manöövreid ja seda kõike otse loomulikult ilma suunda näitamata. Natuke aega üritan mitte hoolida, kuid varsti ei pea vastu ja küsin, kas suunatuli oli liiga kallis lisavarustus muretseda. Ta ilmselgelt ei saa mu küsimusest aru ja sellega on asi minu jaoks otsustatud. Tema ikka üritab näidata kui kõva tegija ta liikluses on, mul seevastu igasugune tahtmine kuhugi sõita kadunud. Lisaks on elu armas asi ja tahaks pensioniikka kah veel jõuda.
.
Teatasin, et tal on nüüd valida kas viib mu koju ära või poetab kusagil bussipeatuses maha, kuid mina kavatsen nüüd igatahes koju minna. Veenmine, et ta sõidab nüüd siis igavalt, nagu "need teised jobud", ei olnud minu jaoks enam ostetav artikkel ning jäin enese kojuminekusoovile kindlaks.
Krimpsus näoga viidi mind koju.
.
Kui autost väljusin, uuris noormees, et kas läheme veel sööma? Ma olin ikka veel tige ja teatasin, et siis kui ta sõitmise ära õpib, siis võime kaaluda. Ilmselgelt teda haavas mu hinnang ja teatas, et tema on hea juht ja keegi pole varem nurisenud. Selle peale ei osanud ma muud öelda, kui et ehk olid nad palvetamisega liiga hõivatud ja et mina eelistan liigelda koos juhtidega, kelle kõrval ma ei pea häbist silmi peitma.
Võehh, ma teile ütlen...

PS: Enne uinumist piiksus telefon, kus ilutses sms, et ma olevat ikka üks bitch küll... Sellest siis ka pealkiri:)

Dr. Ai Bolit

Kõrvavalu on üks hullemaid valusid üldse.
Need sähvakad, mis iga natukese aja tagant läbi poole kolba löövad, on ühed väga koledad asjad.

Lisaks on tunne, et terve üks pea pool on peaaegu halvatud. Nahk torgib ja puudutada ei saa. Ja jälle käib läbi tuttav sähvakas, mis kogu keha võpatama paneb.

Vastik-vastik-vastik.

Miks kana läks üle tee?

LASTEAIAKASVATAJA: Et teisele tänavapoolele jõuda.
.
PLATON: Tähtsama asja nimel.
.
ARISTOTELES: See on tema loomuses.
.
KARL MARX: Seda ei saanud ajalooliselt vältida.
.
SADDAM HUSSEIN: See oli põhjuseta mässuakt.
.
RONALD REAGAN: Ma unustasin.
.
CAPTAIN JAMES T. KIRK: Et minna sinna, kus ükski kana veel ei ole olnud.
.
MARTIN LUTHER KING: Ma unistan maailmast, kus kõik kanad on vabad ja võivad tänavat ületada, ilma et nende motiivide üle kahtlusi oleks.
.
MOOSES: Ja Jumal laskus taevast ja ütles kanale "Sina pead tänava ületama". Ja kana ületas tänava ja kõikjalt kostsid rõõmuhõisked.
.
FOX MULDER: See oli valitsuse vandenõu.
.
RICHARD M. NIXON: Kana ei ületanud tänavat. Ma kordan, kana ei ületanud tänavat.
.
MACHIAVELLI: Otsustav on, et kana ületas tänava. Keda huvitab põhjus? Tänava ületamine õigustab igasuguseid võimalikke motiive.
.
JERRY SEINFELD: Miks üldse keegi tänavat ületab? Ma mõtlen, miks ei küsi keegi "Mida kuradit see kana seal üldse tegi?"
.
FREUD: Tõsiasi, et te selle küsimusega tegelete, näitab teie seksuaalset ebakindlust.
.
OLIVER STONE: Küsimus ei ole "Miks kana ületas tänava?", vaid "Kes ületas tänava sel ajal kui me kana jälgides muud tähele ei pannud".
.
DARWIN: Kanad valiti evolutsiooni poolt miljonite aastate jooksul välja ja nüüd suudavad nad tänavat ületada.
.
EINSTEIN: Kas kana ületas tänava või liikus tänav tema all, sõltub teie vaatluspunktist.
.
BUDDHA: Selle küsimusega eitad sa oma kanaloomust.
.
ERNEST HEMINGWAY: Et surra. Vihmas.
.
BILL CLINTON: Ma ei olnud kordagi selle kanaga üksi!

Nühkar

On imeline kevadpäev.
Peale tööd longin Keskraamatukokku ilukirjanduslikku lugemist nõutama.
Kaks paksu teost kaenla alla surutud ning hing ilusast päevast helisemas, astun bussi.
Buss on pilgeni rahvast täis, kuid leian akna all koha, kus saab silmi päikese käes kissitada ning kramplikult torust kinni hoida.
.
Millegipärast on tohutu ummik, kuigi Vabaduse väljak on muuks liikluseks suletud. Mine tea mis seal eespool toimub ja vahet pole, võib ju kauem siin higistavas bussis kügeleda. Naudin esimese kevadkärbse kombel päikest edasi.
.
Kuidagi kitsamaks läheb, kuigi bussi ei saa ju siseneda mitte keegi. Millegipärast aga minu selja taga seisev mees vajub aina enam ja enam minu otsa. Nihkuda ei ole ka kusagile, olen niigi vastu akent lapikuks surutud.
.
Mehe hingamine mu selja taga on aina kiiremaks muutunud. Nihutan end veidi, nii et surun liikumisega mehe veidi eemale. Kui olen enese kohendamise lõpetanud, on mees taas mu vastas. Testin veel paar korda ja sama.
Selge, see küll täis bussi teema ei ole, siin isiklik kihu mängus.
.
Ajab muigvele. Võiksin ju olla šokeeritud või ehmunud või kurja näoga taga seisjat mõõta või midagi krõbedat öelda, kuid vägisi ajab hoopis naerma. Natuke nagu hale ka, et peab bussis ja salaja hingeldamas käima…
Selle asemel hakkan kiusama. Keeran end veidi küljega, nii et raamatutele toetuv küünarnukk jääb meie vahele. Mees paindub vibusse, nii et alakeha minu vastu surutud, ülakeha minu küünarnuki lahkel kaasabil veidi eemal.
.
Käsi kohendab raamatuid ja tegevuse tagajärjel jääb puhkama kehast veel kaugemale. Mees vibustub veelgi enam. Buss ukerdab ummikus, on palav.
Vaikselt, millimeetrite kaupa lükkan küünarnukki eemale ja vaikselt, millimeetrite kaupa, paindub mehe keha aina ebaloomulikumasse asendisse. Buss saab ummikust läbi.
Lõpuks ei pea ma vastu ja vahin üle õla vibustunud mehele laia iroonilise irvega otsa. Hetkega tekib minu ümber vaba ruum ja mehel hakkab kiire väljuda:)
.
Njah…. Teismelisena, kui esimest korda samasugusesse olukorda sattusin, olin šoki äärel ega saanud millestki aru. Kuna millegipärast satun sageli säärastesse juhtumitesse, olen vast piisavalt karastunud ja nüüd ei saa teisiti kui ajab naerma.
Vot ei teagi kas iga teine on selline õnnetu hõõruja või lihtsalt satun mina nendega kokku.
Et lopsakas ja mahlane taguots küll, kuid kas nüüd ikka just niiväga seda nähes end selle vastu suruma peab?

Süda

Ühel hommikul, nii paar nädalat tagasi, avastasin aknast välja vaadates ülaloleva vaatepildi.

Öösel oli ilmunud akende alla muruplatsile hiiglasuur lilledest süda. Selline paarimeetrise diagonaaliga ehk.

Keegi oli vaeva näinud ja kõva murupinda kaevamas käinud. Salaromantikuna tahaksin uskuda, et see ei ole niisama vaid on kellegi tunneteavaldus kellelegi või osa abieluettepanekust vmt. Igal juhul 10 tugrikut minu poolt! Ning kui keegi teab asjale palju igavamat põhjust, siis hoidke see teadmine endale ja laske mul romantikasse uskuda:)

.

Edit: zuumimata kujul näeb vaatepilt aknast välja selline:

Fakte, millega pole midagi peale hakata...

... ent mida on siiski huvitav lugeda:

* Goethe ei sallinud haukuvaid koeri ning suutis kirjutada ainult siis, kui ta kirjutuslaua sahtlis mädanes õun (tekitab laksu?)
* Scherlock Holmes ei öelnud kunagi: "See on elementaarne, Watson"
* Kalkunit ähvardab uppumissurm, kui ta vaatab vihmasadu pea kuklas ja nokk lahti
* Maailma pikim nimi on Adolph Blaine Charles Daivid Earl Frederick Gerard Hubert Irvin John Kenneth LIoyd Martin Nero Oliver Paul Quincy Randolph Sherman Thompson Uncas Vicktor William Xerxes Yancy Zeus Wolfeschlegelsteinhausenbergerdorft Sr. (kujutage ette kui ta pruut seda nime abielludes järele kordama pidi...)
* Hambahari leiutati Hiinas 1498.aastat (tänud!)

* Iga päev hakkab suitsetama umbes kolm tuhat teismelist (lollakad)
* Köhahoo suust väljumise kiirus on keskmiselt 96 kilomeetrit tunnis
* Kui klaas puruneb, siis killud lendavad eemale kiirusega kuni 4800 kilomeetrit tunnis
* Inimene ei suuda tajuda toidu maitset seni, kuni see pole kokku puutunud süljega
* Lau küljes on keskmiselt 450 ripsmekarva
* Mõne linnu silmad kaaluvad rohkem kui tema ajud (mõnel kodanikul samuti)
* Päev Jupiteri ekvaatoril kestab 9 tundi 50 minutit ja 30 sekundit

* Lärmakast restoranist kostuvad helid on 100 000 korda valjemad kella tiksumisest. Rokk-kontserdil kostuvate helide tugevus ületab kella tiksumise miljard korda
* Telefoni leiutaja Alexander Graham Bell ei helistanud kordagi oma naisele või emale, sest nad olid kurdid
* Briti 1845.aastal kehtinud seaduse järgi oli enesetapukatse kuritegu, mida võidi karistada poomissurma läbi (milleni oligi tarvis jõuda)
* Vanas Testamendis 1.Moosese raamatu 1.peatüki 20.-22. salmis võib järeldada, et muna oli enne kana (Hamleti kõrval teine igavene küsimus)
* Magav inimene kiirgab sama palju soojust kui sajavatine hõõglamp (sellepärast ongi kaisus nii hea soe)
* Loputuskastiga WC-pott leiutati varem kui 2000 aastat e.Kr.
* Lehm toodab inimesest 200 korda rohkem gaase (ei soovita viibida peeretava lehma läheduses)
* Lõvi möirgamine on kosta kuni üheksa kilomeetri kaugusele
* Elektritooli leiutas hambaarst (ei imesta)
* Inimesel on võimalik aevastada ka silmad lahti (kas silmad lendavad välja? tahab keegi katsetada?)
* Tavaline inimene naerab päevas umbes 15 korda
* Võimalus, et sa voodist kukkudes surma saad on 1 - 2 miljonist
* Ajaloo lühim sõda on kestnud 38 minutit. Zanzibari ja Inglismaa vahel (Zanzibar alistus)
* Sa sündisid 300 luuga, aga kui sa saad täisealiseks, on sul vaid 206 luud (kuhu mu ülejäänud luud said? kasvasid kokku?)
* Hai on ainuke kala, kes pilgutab mõlema silmaga
* Maailmas on kanu rohkem kui inimesi
* Kuldakalal on mälukestvusaeg 3 sekundit (järeldus - paljud mehed pärinevad kuldkalast:D)
* Tavaline inimene jääb magama umbes 7 minutiga (enne kui silmamaski muretsesin, ei pidanud seda mõeldavaks)
* Naised pilgutavad silmi kaks korda rohkem kui mehed (oh me kekutised;D)
* Mehhikol on olnud 3 presidenti ühel ja samal päeval (seebikate maa ju ikkagi)
* Beethoven kastis oma pea külma vette mõni hetk enne surma (??? sai selgeks???)
* Keskimine inimene teeb aastas umbes 1140 telefonikõnet (mina teen raudselt vähem)
* Eiffeli tornil on 1792 trepiastet (mina igaks juhuks tõusin liftiga)
* Ainult üks inimene kahest miljardist elab üle 166 aasta (ei kibele nende hulka, ei taha kõiki lähedasi matta)
* Võimalus, et sind tabab meteoriit, on 1 - 10 triljonist (ei pretendeeri)
* Adolf Hitleri ema plaanitses aborti, kuid arst keelas selle (siit veelkord moraal - abort olgu naise vaba valik)
* Kui hai suu on liiga kaua lahti, võib ta lämbuda
* Kui sa aevastad, lõpetab kogu su keha selleks hetkeks töö - isegi süda
* Maavärin 16 detsembril 1811 pani Mississippi jõe tagurpidi liikuma (vau! seda oleks näha tahtnud...)
* Keskmine inimene unistab aastas umbes 1460 korda
* 70% maailma paatidest kasutatakse kalastamiseks
* Viimane dodo lind suri aastal 1681
* Liblikad maitsevad oma jalgadega
* Blondijuukselistel on rohkem juukseid kui tumedajuukselistel (muidugi, blond karv tunduvalt õhem ju)
* Cher'i õige nimi on Sarkissian
* Inimese hambad on umbes sama rasked kui kivid
* Sa pilgutad aastas silma umbes 84,000,000 korda
* Juurviljades on enamus C vitamiinist koores
* Inimese silmad ei kasva kunagi, aga nina ja kõrvad ei lõpeta kunagi kasvamist (appi! mu nina niigi juba kartul! ja seda ma mõtlesin, et kuhu mu hiiglasuured silmad kadunud on, nägu liiga suureks lihtsalt saanud...)
* Tasmaanias on maailma kõige puhtam õhk (tea kas seal siis vähe peeretavaid lehmasid?)
* Ameerika elanikud söövad päevas kokku ligikaudu 20 hektarit pitsat (ei imesta)
* Maakera kaalub ligikaudu 6,588,000,000,000,000,000,000,000,000 tonni
* Kõige enam kasutatud inimese nimi maailmas on Mohammed (minu poja nimeks ei saa Mohammed)
* Sa põletad rohkem kaloreid magades, kui telekat vaadates (lisaks teleka ees ma söön)
* Meie (inimesed) kasutame vaid 10 % protsenti oma ajudest (näha ju)
* Umbes 300 aastat tagasi oli Egiptuses keskimine eluiga 30 aastat (???)
* Su aju koosneb 80% veest (mulks)
* Elevandid on ainukesed loomad, kes ei saa hüpata (selle tahajärjeks oleks maavärin)
* Pea vastu seina tagumine kulutab 150 kalorit tunnis (kas see on rohkem kui teleka vaatamine?)
* 1977. aastal oli maailmas 37 Elvise jäljendajat. 1993. aastal oli neid 48000. Kui see nii edasi läheb, siis 2010. aastal jäljendab Elvist iga kolmas inimene (minge taguge parem pead vastu seina)
* Igal inimesel on ainulaadne keelemuster
* Umbes 80 protsenti maailma elusolenditest omab 6 jalga
* Ühest lehmast saab valmistada umbes 400 hamburgerit (arvestades seda, et hamburgeri kotlet sisaldab kondipuru ja rämpsliha, siis vabalt)
* Täislastis normaalkiirusel liikuval tankeril kulub peatumiseks umbes 20 minutit
* Keskmise mehe habe kasvab tema eluaja jooksul kuni 8,4 meetrit (zz top on poisike...)
* Keskmine mees veedab elu jooksul 3350 tundi ehk ligi 140 ööpäeva habet ajades
* Keskmine naine kulutab elu jooksul umbes 2,7 kilogrammi huulepulka (võehh! hea et ma seda asjandust ei tarbi)
* Keskmine inimene neelab kaheksa ämblikut aastas (liha on liha)
* Paremakäelised inimesed elavad keskmiselt üheksa aastat kauem kui vasakukäelised
* Ainult seitse inimest sajast on vasakukäelised
* Bambus kasvab 90cm päevas
* Buckinghami palees on üle 600 ruumi
* Aastas on 31 557 600 sekundit
* Sidrunis on rohkem suhkrut kui apelsinis
* Inimese aju lõpetab kasvamise kui inimene saab 18-aastaseks (usun)
* 85 inimest sajast suudab oma keele ajada torukujuliseks (ma võin veel igast muid trikke ja kujundeid sellega teha:D)
* Esimeses voodistseenis, mida näidati teleris päevasel ajal, osalesid Fred ja Wilma Flintstone (vuih! puhas porno ju!)

Peldikukultuurist

Sain V-lt kirja: "Kle, lugesin su blogi. No ma ei tea, viimasel ajal sinu sulest ain’t (noh, peaaegu) negatiivsust. Sinusuguse positiivsusrulli kohta on see sutsu hapu variant. Mis lahti?"
.

Hmm.... Üllatusega avastan, et tal on õigus. Kuhu krt on kadunud mu positiivne meel? Ehh, eks ma tegelikult tean aga temaga selle lahkamisest juba piisab, ei hakka end siin kordama. Küll aga õigustan karmi hinnangut ja edastan järjekordse neg. kirjutise:)

.

Teemaks peldikukultuur.

.

Nimelt ei saa mina aru teatavatest nähtustest ühiskasutatavates naiste tualettides.
Kobiseda võiks ju palju üle, kuid enim ajab mind imestama prilllaudade täislastus. Jap, justnimelt.

.
Ma ei ole võimeline kohe üldse aru saama, miks peaks nagu lehm laiali lödistama, eksole. Ok, ütleme, et ei õnnestu muudmoodi (khm-khm-öäk). Kuidas krdi moodi on aga võimalik täis lasta prilllaua tagumine kaar? Kas olen mina anatoomiline friik, et kuidagipidi ei näe end sellega hakkama saavat? Enese arvates täiesti teistega sarnane, nagu ühised saunaskäigud on tunnistust andnud. Prilllaua tagumise osa täislödistamiseks on aga ilmselgelt tarvilik mehelik anatoomia ehk siis midagi londi taolist, millega annab vehkida. Kuidas krt seda ometi teostatakse naiste tualettides? Ok, saan aru kui üks londiste kusagil ringi traavib, kuid seda nähtust leiab pea igas avalikus käimlas… vaevalt et see üks londistatud naine kõikjale jõuab.
Müstika.
Ja rõve, mu meelest. Püüaks nüüd ometi veidi kultuursemalt, eks.

.
Teine kohutav nähtus on ukse taga lõgistajad. Näed, krt, et uksel on punane liblikas ees. Tunned, et uks ei anna värvipimedusest hoolimata esimesele tõmbele järele – mida ometi sa edasi sikutad? Et äkki suudad ukse toore jõuga lahti tõmmata? Ok, tõmba siis. A mis sa edasi teed? Ma olen ju seal ees ja ei tule enne välja kui lõpetanud olen.
Brr!!!

.
Avalikud peldikud on ühed ütlemata ökad kohad. Kahjuks aga ei õnnestu neid alati vältida, kuigi pigem hoian viimase võimaluseni jalgu risti.
Ei taha mõeldagi millised nendesamade lödistajate-laamendajate kodused tualetid välja näevad. Elementaarne puhtuse pidamise oskus võiks ju siiski olla… Või pagan, tõsta siis mehe kombel prilllaud üles, enne kui vehkima hakkad...