Vee hulk majas

See akvandus on ikka täiesti haige teema. Kartsin, et nii läheb ja ongi läinud...

Olen alati akvaariumi igatsenud. Alati leidnud sada vabandust, miks seda mitte majapidamisse paigutada. Nüüd aga, kui aasta tagasi (19.11.2017) mulle akva suht ootamatult kraesse sadas, sai saatanale sõrm ära antud.
Esialgsest 125 liitrist on sujuvalt saanud 320+160 liitrit. Ehk siis ligi pool tonni vett (ok, kruus ja suured kivid võtavad ka ruumi) vedeleb igapäevaselt mul elutoas. Suure akva küljepikkus on 130cm ehk pikem kui kumbki mu lastest. Normaalne :D Ma võiks lapse akvasse mahutada. Mõlemad korraga :D

Igapäevased söötmised ja kalade tervisliku seisundi/heaolu jälgimine. Iganädalased filtrite puhastamised. Üle nädala ca 30% veevahetusi. Jääkuubikuvormidesse kaladele kvaliteetse toidu valmistamine. Jne jne jne. Ikka kohe täiskohaga koduloomad. Kordades aeganõudvamad kui kassid :) Aga sama lahedad jälgida.

Et siis jah. Aasta akvandust on nüüd täis. Ebareaalne mu jaoks :D

Hõreda liini pinge

Saartevahelisel praamil on püsiliikujate arv ilmselgelt nii väike, et parvlaeva (ei ole praam, on parvlaev tegelikult) personal tunneb püsiklienti.

Eelmiste jõulude ajal näiteks läksime mina ja poisid Saarde paar päeva enne Vanameest. Kui siis Vanamees meile järgnes ja väina ületas, küsis praamimees muuseas: "Noh, lähed pühadeks perele järele?"
Eeemmm... okei....

Poistega on ka selsamal praamionul oma teema. Juba paaril korral on käinud mulle rääkimas, kuidas tal on hea meel meie poisse praamil näha, kuna siis teada, et mängunurk on pärast ära koristatud, mitte tavapärases läbus. Jah, mul on küll komme sundida lapsi mängunurka koristama, kui praam sadamasse jõudma hakkab, kuid et seda märgatud on, tekitab väikest pinget. Nüüd justkui ei saakski mängunurka segamini jätta, isegi kui nii kiireks läheb, et ei jõua. Nüüd on juskui kohustus...

Peab ikka eluolu endale keeruliseks mõtlema, ei saa muudmoodi :D

Pilvede all

Minu kirg on oksakäärid ilmselgelt. Kiin ja suured ning väikesed oksakäärid.
Kuna muu aiahooaeg on omadega otsas selleks aastaks, siis neid üksikuid nädalavahetuse valgeid tunde kasutan õues võsaga maadlemiseks. Saab hooviga piirnevat ala viisakaks ja päris mõnus ajuvaba trenn ka. Saab omi mõtteid mõelda, omi monolooge pidada, ennast välja elada ja tulemus on silmale meeldiv kah veel tagatipuks.

Igatahes. Vaatab üks nädalavahe Vanamees mind järjekordsel müttamissessioonil ja uurib: "Ei tea mida Sina küll teeksid, kui Sul kiini ja oksakääre ei oleks?"
"Tõenäoliselt teaksin, mis Pilvede all toimub"

Mõtlen siin nüüd, et äkki ma tõesti olen igirahutu hing? Üldse paigal ei püsi?
Ma tegelikult igatsen mõtet telekavaatamisest. Ma isegi salvestan üht-teist, kui taipan telekava uudistada. Ja siis need salvestised aeguvad selle kahenädalase perioodi jooksul ära ja jälle mul kõik vaatamata. Tahaks ju vaadata miskit, kuid kohe kuidagi ei oska seda aega niimoodi kasutada, et oleks võimalik need perioodid rahulikult paigal istuda. Kogu aeg on vaja ju midagi teha. Kui ei saa õues, siis on tubased lõppematud toimetused ees ootamas....
No ma ei tea. Kuidas teised inimesed suudavad oma elu selliselt organiseerida, et nad teavad rääkida igasugu asjadest, mis telekast nähtud? Mida mina nii valesti teen, et selleks aega tekitada ei suuda?

Kasulik drill

Peale seda, kui sai koju toodud ammu-ammu igatsetud-unistatud headest ubadest värsket kreemise vahuga kohvi jahvatav masin, on osutunud äärmiselt kasulikuks Vanema Poisi (5a) asjalik-olemise püüd.
Nimelt on tema tavapäraseks küsimuseks meile puhkepäevade hommikul: "Kas te kohvi ka soovite?"
Ja otse loomulikult me soovime :) Enne oma tavapärast doosi käime pool-zombidena ringi ja see staadium tuleb ju kõrvaldada.

Nüüd saabki pojanaaskel käia nuppu vajutamas ja meile kohvi serveerida :) Tema ärkab tavaliselt esimesena (puhkepäevadel, kuna argihommikute kella 6-st äratust ta õnneks nädalavahetustel ei praktiseeri, see on meie "oma aeg" Vanamehega 5 päeva nädalas), ca 7-8 vahel ja suundub alla multikaid vaatama. Mõne aja pärast järgneb Noorem Poiss, kes siis umbes 9 paiku ilmub meie voodi juurde kurvameelse nentimisega: "Emme, ma tahaksin midagi süüa". Ja siis kui mina suundun putru keetma, "valmistab" Vanem Poiss meile kohvi :)
Lihtsalt nii armas, et vajab ülestähendamist.

Minu asjalik mees

Meil on kaks kassi. Karvik on 15-aastane ja Valge Elukas saab detsembris 11-aastaseks. Veel 4 aastat tagasi olid nad puhtakujulised toakassid, kel küünedki regulaarselt lõigatud (kratsimisvastane meetod).
Nüüd, aastast 2014 ehk majaostust alates, on kassid ikka üsna õueloomad. Öösiti õues ja kui oleme kodust eemal, siis samuti. Ei ole karvauputust toas ja jääb ära junnide ja klompide sõelumine kassitualetist. Asjatavad mul lillepeenardes ja keeravad neid segamini. Nojahnoh, ma polegi mingi lillepeenarde inimene.

Tänu sellele on meil majapidamisest minema kolinud ka igasugused kassitarbed. Kassid eluolu loomulik osa ja ei vaja erivahendeid. Ja ka kasside transpordipuur on kusagile kuuri alla tõstetud, kuna vajadust selle järele pole olnud juba aastaid.

Nüüd tekkis vajadus. Valgel Elukal (hüüdnimi sellest, et ta on suuuuuuur ja lihastes ja ajab mööda hoovi rebaseid taga...) tekkis abaluu juurde muna. Aina suurenes ja kui asjaliku ploomi mõõtmed võttis, viisime ta arstile.
Selgus, et keha on hakanud kiipi välja suruma. 10a tagasi paigaldatud ja nüüd sai siiber. Korralik mitmepaunaline mädakolle kah ümber.

Ok,vaja kass siis arstile viia, eksole. Mina hommikul tööle ja kokkulepitud aja lähenedes jäi Vanamehe ülesandeks kass puuri meelitada ja kohale tuua.

Kohtume arsti juures parklas ja avastan oma üllatuseks kassi täiesti lahtisena mööda Vanamehe autot traavimas. Vabanduseks selgitus, et transpordipuuril ei olnud millegipärast ust ees ja ta ei suutnud seda ka leida. Minu jaoks müstika, et kuidas saab olla puur ilma ukseta? Uks ju alati seal küljes ja miks ning kelle kaasabil see uks sealt küll eralduma pidi? Aga noh, see selleks. Kass kliinikus ja asjad aetud, see ju peamine.

Koju jõudes vaatan tõtt pettumust põhjustanud kasside "transpordipuuriga". Vanamees nimelt oli üritanud kassi transportima hakata muruniiduki multšianumas... Jap, justnimelt.
Me nimelt ei kasuta sellist asjandust ja see vedeleb niisama kuuri all. Murumultš läheb alati pinnasele rammuks ja kokku seda ei kogu. Ja no otse loomulikult ei käi sel ust ees, kuna multš teatavasti ei ürita oma puurist kräunudes põgeneda.

Ma ikka kohe päriselt ka ei osanud muud kui suure häälega inimese üle naerda :D :D :D
Nüüd aga naerab tõenäoliselt tema, kuna sõitis järjekordselt reisile ja mina pean nüüd kassile antibiootikumi kuuri tegema. Me ju kõik teame neid "nalju" teemal kass ja tablett.

Mina õnneks avastasin, et me kassil on hea maitse. Selveri maksapasteet on miu meelest parim maksapasteet ja kass on sama meelt. Ta on nõus selle sees isegi tableti ära lakkuma :D

"Almastan isegi su valbaid!"

Teatud vanuses poiste emana olen ma ikka kohe täitsa või sees 😊

See, mis mured tulevad nende kasvades tulevikus, on tuleviku teema. Täna naudin ma olevikku.

Tõsi ta on, et ajast, mil nad igapäevatoimingutes aina vähem abi vajavad, suunavad nad mulle aina suuremates kogustes oma avalikku kiindumust. Pidev musitamine, kallistamine ja armastusavaldused on normaalsus, nagu ka imetlemine. See, kui sulle vaadatakse hella pilguga otsa ja siis tõuseb see väike käeke sulle sili-sili tegema – no see lihtsalt on see, mida ammutada ja salvestada, ammutada ja salvestada... On kätte jõudnud aeg, mil ma ei olegi enam ainult kokk-koristaja-kasija, vaid täiesti eraldiseisev isik! Ja pealegi veel majapidamise ainus naine. Ja naisi peab hoidma, see on meie kodus reegel :) 😉

Üks nunnumaid hetki oli aga siis, kui istusin poistega diivanil, kaminas praksus tuli ja Noorem Poiss (4a), vaadates mind heldinud pilgul, tegi mu värskelt-pediküüritud jalgadele pai ning teatas: „Ma almastan sind niiiiii väga! Ma almastan sind üleni! Ma almastan isegi su valbaid!“

Nii põhjalikku armastusavaldust ma vist polegi saanud oma elus 😊 On küll räägitud armastamisest koos vigade ja pahedega, kuid et keegi armastab lausa mu varbaid ... :D

Tänane arutelu

Sõidan poistega praamile. Autos hakkavad ajatäiteks arutlema, kes kelleks saada tahab. Vanem Poiss (5a) mõtiskleb:
"Suureks saades tahan mina hakata astronaudiks. Siis saan raketiga kosmosesse lennata.
Tahaksin lennata Super-Jupiterile. See tiirleb ümber Pegasuse...
Huvitav, kas see on gaasiline või saab sinna maanduda? Meie päikesesüsteemi Jupiter on gaasiline ja sinna ei saa maanduda. Aga äkki Pegasuse Jupiter ikka ei ole gaasiline?"

Kohe näha, et Vanamees on reiside vahepeal kodus paigas. Appi, juba terve kuu olnud :)

Südamesiirdamine

Vanem Poiss huvitub peale putukate-mutukate ja astronoomia ka südame-veresoonkonnast. Need kolm põhilist huvisuunda ja küsimusi tuleb ikka täiesti igasuguseid. Sageli jään jänni, eriti astronoomia suunal :D

Ükspäev istub see viiene mu kõrval ja tunnetab enda südame tööd. Ja uurib, et kas surres süda lõpetab tuksumise? Ja no kuidas see ometi võimalik on?
Noh, räägin siis kehast kui kestast ja surelikkusest ja et ma tõesti ei tea, mis sealt edasi saab. Keha hakkab lagunema ja ongi lihtsalt tühi kest, kuid mis saab hingest, ma ei tea.

Jõuame jutujärjega sinnamaale, et tänapäeval on meditsiin nii arenenud, et arstid suudavad ka südamesiirdamist teha. Hiljuti surnud inimese süda võib veel olla võimeline töötama. Ja et siis võtavad arstid selle südame välja ja panevad selle inimese kehasse, kelle süda on haige ja väsinud ja ei tee enam hästi koostööd. Uue südamega võib aga see inimene veel kaua-kaua elada.

Enda arvates lapsele kõik ära seletanud, kui poiss peale järjekordset mõttepausi uurib: "Aga emme.... kas siis, kui see inimene, kelle seest see süda välja võeti, oli pahalane, siis kas see inimene, kelle sisse see süda pannakse, muutub ka pahalaseks?"

Tunnistan ausalt, jälle jäin jänni... Rääkisin talle küll inimese iseloomust, ümbritseva mõjust, haritusest jmt, kuid midagi polnud teha, ikka jäin mõtlema... Ja siiamaani mõtlen. Sest tõepoolest - kas saab midagi ka eelmiselt omanikult kaasa? Rakumälu teemal? Ma ei tea. Ja ikka veel mõtlen...
Lapsed on ikka kasulikud tegeleased, sunnivad mõtlema :)

Mure suur

Meie 4-aastasel on nii tõsine mure, et see muudab teda õhtul kodus päevamuljeid jagades kurvaks. Lausa nii kurvaks, et silmanurk läheb niiskeks.
Nimelt tema ammune väljavalitu, kellega ammuilma abiellumisplaanid tehtud, on otsustanud pirtsutama hakata. Kas siis on Noorem Poiss preilile mittemeelepäraselt teistele neidistele tähelepanu osutanud või miskit, kuid tagajärjeks on veekalkvel silmadega ülimalt kiindunud noormees.

Ehk siis asjalood nüüdseks niikaugel, et preili nähvab abiellumisjutu peale: "Mina sinuga ei abiellu! Abiellu Kirtti või Meribeliga!"

Sünged pilved paradiisis... Ootab siis uusi arenguid...

PS: Lapse muret võtan tõsiselt, ei irvita. Aga ülestähendamist case vajab, kuna mine tea mida ta ca 20-aastasena lugeda tahaks :)

Ma sulan :D

Olin oma krattidega saunas. Pühapäevaselt pikalt ja mõnuga. Vanamees kaugel-kaugel ära oma järjekordset reisiseltskonda menetlemas.

Korra tundus, et eesruumis oleks telefon justkui helisenud, kuid mis siis. Sai veel ammuoodatud vihmasajus end karastamas käidud (loe: paljalt keerlemas, keeled suust väljas) ja kui lõpuks läbi vihmaladina tuppa olime jooksnud, avastasin vastamata kõne ja messengeri-teate kahelt erinevalt naabrilt. Mõlemad tundsid muret, et kas ma pean homme hommikul tööle ka minema ja et kuna meespool ära, siis nad saadaks oma meesteväed mulle appi - majast 700m kaugusele väljapääsu teele (maanteele keeramine) on puu langenud ja ise ma seda eest ära ei saa.
Ma kohe sulasin sisemiselt :D Niinii armas lihtsalt :) Tõepoolest, järjekordne puhkusejupp tehtud ja homsest vaja tööle asuda ning lapsed peale 7-t nädalat taas lasteaeda. Mis tähendab, et hommikul kell 7:15 on väljasõit ja ei ole aega puudega maadlemisele. Kuigi olen kordi puutüvesid teetammilt eest lohistada madistanud varahommikuses autolaternate valguses, ise kašmiiriseguses Kairi Vildersoni pikas mantlis... Mootorsaagi Vanamees minu kätte ei usalda, peab siis vist muu sae endale autosse leiutama. Lohistamine alati ju ei toimi.

Aga see naabritepoolne tähelepanelikkus ja abikäte pakkumine on lihtsalt nii armas, et sõnu pole :) Homme vaba tee sõita :D

3 muna

Kui Noorem Poiss veel kolmene oli, tegi ta ükspäev kummalise (ja mittetõese:D) avastuse, et tal kolm muna. ???????
"Nojah, mul on kolm muna sellepärast, et ma ise olen ka kolmeaastane", selgus asja olemus.

Vaatasin siis eemal toimetavat Vanameest ja mõtlesin õudusega tema peagi 45-aastaseks saamisele ja kujutlesin sellele teooriale tuginevat sõna otseses mõttes kobarat... Parem kui ei oleks nii elavat fantaasiat mul :S

Mälu trikitab

Lapsed olid ka sel aastal nädalakese Saares mu vanemate hoida. Koos vennalastega, seega
vanavanematel oli seal nädalajagu päevi kantseldamisel 4 last :D Üks neist koolilaps, kolm lasteaiakad ehk kõik alla-kümnesed...
Aga pole hullu, vanavanemad said ilusti hakkama ja lapsed täiusliku puhkusenädala suveleitsakus
koos igapäevaste rannatundidega. Igal juhul olid lapsed väga rõõmsad ja esialgne kurvastus ilma
emmeta puhkusest kadus väga kiiresti.

Reedel sõitsin siis tööpäeva lõppedes praamile, lastele järele. Leisis käisin kohalikust poest läbi, mõte
oli lastele jäätisekokteilide ja suurtele veinikokteilide juures. Pikad-pikad järjekorrad ja nii ma seal
sabas siis seisan ja omi mõtteid peas läbi kerin, kui märkan, et uksest hakkab väljuma keegi mees, kes
mind nähes peatub. Astub mõned sammud lähemale ja vaatab ikka mulle otsa. „Pagan, keegi tuttav
vist…“, käib peast mõte läbi. Poleks ju miskit, kui ma teaks, kellega tegu. „Ei, ta ikka kindlasti tunneb mind“, annan hinnangu, kui meesterahvas ei mõtlegi pilku kõrvale liigutada ja selle asemel juba suud avama hakkab. Piinlik ju ka mitte ära tunda, kuigi kergelt nagu tuttav nägu on…
Kuidas võimalikult ümmargust juttu ajada, et vahele ei jääks mitteäratundmisega?
„Kust ma teda tean, kust ma teda tean? Klassivend ei ole, äkki siis koolivend?“ Keda sa ikka oskad
arvata, kui oled oma üleskasvamissaarel, eksole.
„Oh jeerum, see on ju I!“ Vedas, et ma oma eksabikaasa ikka enne ära jõudsin tunda, kui ta suu lahti
tegi :D :D :D

Oleks siis, et ta oleks muutunud – ei, täitsa sama. Oleks siis, et me ei tunneks/suhtleks – veel mõni
tund varem olin temalt sms-i saanud ja sellele vastanud. Näost-näkku ei ole nüüd küll paar aastat
näinud, kuid see ei vähenda ju äratundmist!
Ilmselgelt oli asi selles, et pingsalt oma mõtetes miskeid nimekirju raalides ei viinud aju kohe kokku
tõenäosust, kus Hiiumaal elav inimene ja Tallinnas elav inimene kohtuvad kusagil Saaremaa alevipoes :)

3-e poisiga pere

Meil siin oli nädalane periood, kus meil oli kodus kantseldada kolm poissi. Lisaks meie 3- ja 5-aastastele ka 12-aastane.
Idee oli sõprade peret aidata. Tänapäevane nutisõltuvus on aina enam tuure võttev pullikaka, mis eemaldab reaalsusest ja tekitab peredes pingeid.

Täna saan ma meie krattidega veel hakkama. Lihtlabaselt ei ole neile seda ahvatlust kätte andnud. Las nad olla veel lapsed ka meie arusaama järgi ja nautigu eluolu vanal moel.
On ka nende eakaaslased täiesti teadlikud neist võimalustest, kuid meie hinnangul on see liialt vara. Olen enam kui kindel, et neil ei teki mahajäämust, kui aeg igasugu nutikaid seadmeid kasutada. Pigem on neil siis võrdlev pilt ka reaalsusest olemas. Loodetavasti. Toetan pigem igasugu IT-gurude hoiakuid, kes omi lapsi neist seadmetest võimalikult kaua eemal hoiavad. Olen täiesti veendunud, et mu lapsed on piisavalt targad ja nutikad, et "järele jõuda" ka siis, kui see rohkem eakohane on.

Jah, neid huvitavad need seadmed. Nad on elevil, kui keegi suurem neile neid tutvustab. Täna suudan ma veel tähelepanu mujale suunata. Eks näis, mis tulevikus saab.
Ma lihtsalt leian, et enne kooliminekut ei pea laps nutiga kursis olema. Ei, meie leiame.

Kuna lasteaiaõpetajate sõnul on mõlemad me lapsed eakohasest arengust ees, ma ei muretse, et nad veel linnu ei ehita, kosmoses ei kulge ega vaenlasi hävita. Nad ei ole meil ainsatki vägivallaga filmigi näinud. Päästavad hoopis putukaid uppumast ja muud sellised meie maailma sobivad teemad.
Hehh, meenub eileõhtune dušši all käik - Noorem Poiss hüüab, et ärgu ma vett selja peale veel lasku, enne päästku ämblik ära - ja no tõesti, lapse seljal ronis ringi ämblik, Long Leg John:D Saatsime siis ämbliku õue ja saime pesuprotseduuridele keskenduda. Vanem Poiss päästab nagunii iga päev igasugu putukaid-mutukaid.
Ilmselgelt ei ole meie lapsed haiglas vahetusse läinud, täitsa meie omad :)

Aga jah, kuna varateismelisena kogu see maailm omandab hoopis teise tähenduse, siis otsustasime appi tulla perele, kus mure suur. Ja kuna sõbrad kallid, siis tegime ettepaneku, et saatku laps nädalaks meile. Oma vanematel sageli keeruline õrnas teismeeas mõju avaldada, meiesugustel lihtsam.

Nii saabuski meile täiesti teisest Eestimaa otsast nädalaks 12-aastane kasulaps.
Proovisime siis näidata, et ka tavalises sõprade kodus on argipäev perekeskne, loodusesse aupaklikult suhtuv ja nutiväline.
Minu jaoks kõige keerulisemaks osutus asjaolu, et hommikuti, kui lastekarjale pudru valmis olin teinud (puhkuse esimene nädal ja kodune) ja ise jooksuringilt naasin, ei saanud ma riideid seljast koorida ja vannituppa pesema minna. Pidin minema riietega vannituppa ja enne väljumist kleidi selga panema. 12-aastase poisi ees ikka paljalt õhuvanne ei võta. Aga noh, hakkama sain :)

Loodan väga, et oli abiks. Kui nädala pärast vanemad kohale sõitsid, sain emalt tagasisidet, et töötas küll. Kontakt reaalsusega olevat teine.

Ühel päeval võib see kõik ka minul ees seista. Olen küll mõneti kriitiline (mitte jumaldav) lapsevanem, kuid kas pädevalt? Kas ma suudan õigel ajal märgata ja reageerida? Reageerida õigesti? Tulen ma ju ise hoopis teistsugusest ajastust. Ajastust, mil lapsepõlved olidki sõpradega väljas toimetamised, mitte kusagile ebareaalsusesse mattumised...

Njah. Õnneks mu lastel on ajud.
 Loodan väga, et oskan märgata. Vähemaga ma ei lepi. Sest sorry - nutiseade ei saa olla lapsehoidja. Kuigi see oleks oi kui mugav. Ise ma neid lapsi nii palju aastaid ootasin, ise ma nad nüüd ära kantseldan. "Oma aeg" tuleb varem, kui ma tahaksin, enivei. Teismelisel on juba kõik muu olulisem kui mina. Eeltöö peab aga selleks ajaks tehtud olema.

4

Viimaseid päevi kolmene*

4 aastat tagasi, mil seesama väikene mees sündis, oli samasugune kuum aeg. Kuigi mitte nii pikalt kestev. Aga siiski kuum! Eriti rasedale, kes läheb sünnitama 5040-grammist ja 57cm-st last...

Tänaseks täiesti tavamõõtmetes tegelane. Ei midagi hiiglaslikku, nagu ehk sünni parameetritest ennustada võiks.

Tänasest siis 4. Ise on ta selle üle hirmus uhke, ikkagi justkui titeeast väljas :)
"R"-täht ediselt kadunud asjade hulgas. Vaatame seda asja :)
Numbreid tunneb, tähtedest keeldub rääkimast. Üleüldse keeldub see lõvikutsikas kõike tegemast, mida sunnitakse. Kui tema on otsustanud vaikida, siis nii lihtsalt on. Leppige sellega. Teda ei mõjuta ega ringi ei räägi.

Tõeline hurmur. Kõigi lemmik, kuna oskab muljet jätta :) Lasteaiaski lapsed võistlevad, kes saab olla tema sõber või kes saab kontserdil tema kõrval seista. Tema ootab stoilise rahuga lahendust, ei sekku.

Naine on välja valitud. Ajalik väike nööp, mina miniaga rahul :). Kindel plaan on meie lähedale maja ehitada, kuhu siis kaasaga kolitakse ja oma pere luuakse.

* Pildi klõpsis juulikuu viimastel päevadel vennanaine

Mummumääraja

Suhtkoht nõus, selle vahega, et minu meelest küll need steroide täis sugulased haruldased pole. Me elame nendega juba 4 aastat koos...

Sukeldub

Noorem Poiss, olles viimaseid nädalaid kolmene, on hakanud vett armastama. Ok, meres möllamine on üks asi, kuid liigne julgus teine.
Varem oli temaga kuidagi lihtne. Alalhoidlik ja ettevaatlik. Kui Vanem Poiss kippus rändama minema ja ringi lippama, siis Noorem Poiss hoidis ligi ja enne lõikust ikka mõõtis üheksa korda. Praeguse kuuma suvega on aga toimunud muutus - sumaki vette ja ei huvita ei temperatuur ega lained. Sügavus ka mitte eriti.
Kõige ehmatavam kogemus oli inimtühjal liivarannal, kus tema üksi läks meist eemale kividele turnima. Mööda randa kui läks, me ei muretsenud, kuna nähtavus oli ju hea ja vesi kalda ääres madal. Kui miskit juhtub, jõuab sprintida.
Korraga oli aga põnn kividel ja hetke pärast juba kadunud. Õnneks tuli kiiresti välja. Vanamees jõudis vaid püsti söösta, kui poisi pea nähtavale ilmus.
Aga kui me ei oleks sel hetkel sinna suunda pilku igaks juhuks kinnistanud? Kui me oleks last usaldanud? Laps korraks vee alla pole probleem, kuid kivilt kukkuda saab erinevat moodi. Kui oleks pea vastu kivi löönud ja meelemärkuse kaotanud?  Jube mõeldagi...
Peale seda kogemust on küll nii, et kullipilk on pidevalt peal.

Aga poisil endal polnud miskit. Tuli jalutades meie juurde ja hüüdis vaimustunult: "Kas te nägite, kuidas ma sukeldusin?"
No mitte ei suutnud vaimustust jagada.

Redisevesi

Maitsevesi on juba palju aastaid popp teema, eksole.
Meil on aga viiene leiutanud endale uue lemmik-maitsevee: redisevesi. Tükeldab joogipudelisse tingimata nii valget kui punast redist, mille ise peenrast toonud ja puhastanud, vesi peale ja jooma.
Üleüldse fännab redist.

See laps just kõige normaalsem alati ei ole :D

Iseseisvumisest

Jube lahe on jälgida laste iseseisvumist ja usaldust nende suhtes.

Meil nimelt pole maja ega maade ümber ainsatki aeda. Hoovi ümber on metsad ja veidi heinamaad ja selle taga jälle metsad.
Oleme kokku leppinud, kuhu minna võivad omapäi ja siiani on kokkulepped pidanud. Oleme selgitanud, miks neid rikkuda ei tohi ja kui on soov mujale minna, tuleb läbi rääkida.

Seetõttu ma üldse ei muretse, kui neid kusagil näha pole. Kas ragistavad metsaservas või kihutavad ratastega heinamaa serval.

Heinamaa jääb meist paarisaja meetri kaugusele metsanuka taha ja nii äge on vaadata, kui nad kuulevad sinna traktorit toimetama tulevat (meil siin vaikuses kostab ju iga masina heli kaugele kätte) - kas siis niitma, kaarutama või palle kokku keerama. Hüppavad aga rataste selga ja kihutavad vaatama. Seisavad siis kaks väikest heledat peanuppu heinamaa servas ja imetlevad suurt ja võimast masinat.
Meenutab mulle mu enda lapsepõlve :) Sedasama vabadust ja avarust... Just sellist lapsepõlve ma oma lastele ju soovisingi. Uskumatu, et ka saavutasin selle! Veel 10a tagasi ei pidanud ma seda ühestki otsast mõeldavaks, et nii võiks minna :)

Suvi-suvi-suvi!

Ma ikka kohe üliväga naudin praegust suve.
Jah, on kuum. Jah, ajab ülekere higiseks. Jah, peab mitu korda päevas dušši all käima. Jah, peab kulgemiseks arvestama tempo ja jõuvarudega. Jah, peab muudkui kastma-kastma-kastma. Jah, peab jälgima, et hoovis oleks palju erinevaid jooginõusid puhta veega varustatud nii siilidele, konnadele, lindudele kui kellele iganes.

Aga vähemasti ei pea jopega ringi käima. Majas kõik uksed ja aknad päevad läbi pärani, lapsed jooksevad maja, hoovi ja õuevannide vahet hommikust õhtuni ihualasti. Elame smuutidest ja mineraalveest. Pesu nööril kuivab minutitega.

Ma lausa armastan sellist suve! Sellised numbrid varjus on kestnud varsti juba kaks nädalat ja see on ikka kohe väga minu masti suvi :) 15 nädala pärast on nagunii üks paras pori.

Jooks lapse pärast

Ma nüüd käin pea igapäevaselt jooksmas. Mitte palju, olenevalt ajavõimalusest kas 3 või 6 km, kuid minusugusele seda trenniks iganes. Ma nimelt pole kunagi jooksuinimene olnud ega näe ennast sellena ka tulevikus. Ma võin ratast sõita suht lõputult, kuid jooksmine - pole minu ala.
Aga vot jooksen. Hing paelaga kaelas, kuna võhm on mu suureks miinuseks, kuid jooksen. Jooksen selleks, et tekiks võhm ja kinnituks jaks.

Mul nimelt on kindel plaan hakata oma 5-sega orienteerumas käima. Tema võib lõputult joosta ja vaja seda kuidagi realiseerida. Orienteerumine annab jooksule vaheldust, lisaks peab pea töötama ja seda vajab Vanem Poiss nagu õhku hingamiseks. Ahmib kõike uut kiiresti ja lennult ja aina suuremates kogustes. Kasutan siis ära ja arvan, et see võiks olla see, mis meie kahekesi aja täidaks. Leian nimelt, et emal võiks olla mõlema lapsega oma isiklik ühistegevus, mis on vaid selle lapse päralt. Muidu ikka läheb läbuks see tähelepanu jagamine.

Nuvot. Aga kuna mu viiene jookseb ilmselgelt mind üle (päriselt ka kardan seda, kuna ta tõesti jookseb lõputult), siis pean ma enne trenni tegema, kui temaga iganädalaselt orienteerumas käima hakkan :D Olgu tänatud see laps, et mind liigutama sunnib :D