Kui palju on vaja hullumiseni õnnetundeks?

Distantsilt vaadatuna - tundub et mitte palju.

Enese sisse vaadates - tundub et need pisiasjadest vajadused on nii suured ja olulised, et teostumise korral on võimalik tunda distantsilt vaadatuna lausa jaburat õnnetunnet.

Millest jutt? Teie jaoks pisiasjadest. Minu jaoks pisarateni liigutavast.

Homme on laupäev. Selline laupäev, kus mul ei ole ei kooli, mis viimasel ajal võtab lõviosa mu ajast ega ka muid planeeritud tegevusi, mis sunnivad vara ärkama ja kusagile toimetama minema.

Ma saan magada. ESIMENE hommik üle ma ei mäletagi enam mis aja. Pühapäev tõotab umbes sama.

Ei ärka hommikul kell 7. Pimedas.

Kavatsen ärgata valges. Isegi kui inertsist varakult tõusen, kavatsen voodis vedeleda ja end kassi kombel väänutada. Niikaua kui ise tahan. Seega kaua. Taotluslikult kaua.

Ma ei PEA mitte midagi. Teen vaid seda mida tahan. Nt tatsan kööki, valmistan enesele ühe mõnusa latte ja kobin tagasi voodisse. Panen teleka mängima. Kui sealt tuleb midagi, kavatsen vaadata. Kui ei tule, on voodi kõrval ootamas raamat. Raamat, mille kaaned juba tolmuvad. Nii vähe olen talle viimasel ajal tähelepanu pööranud.

Vaatan süüdlaslikul ilmel raamatute hunnikut, mis muudkui kasvab ja kasvab ja mitte kuidagi vähemaks loetud ei saa. Kuhu on kadunud see tüdruk, kes teiste noortega väljas käimiste ja pidutsemise asemel ainult ja ainult raamatutele oma elu pühendas? Nii et normaalsest silmanägemisest ilma jäi? Kuskil ta on, ta igatseb. Vahel pääseb ka välja ja siis ei eksisteeri muud maailma. Ega koduseid. Kedagi.

Meenub veel, et postkontorist tuli teade järjekordse raamatu saabumise kohta. Kati Murutari "Viimnekuu". Olen sellest nii palju kuulnud, nii palju vastakat. Muidu mulle Murutari lugeda ei meeldi, kuid see olevat väga valusalt otsekohene. Intrigeeris. Tellisin.

Täna saabus pesumasin. Olin nädal tagasi pisarateni õnnetu (tunnistan, et päriselt ka nutsin) kui mu vana ja aus masin, kes oli mind aastaid teeninud, kõrvad pea alla panni. Väsis ära. Ma ei oska elada pesumasinata. Vajan pesupesemist hullupööra, ekspluateerisin teda pea igal õhtul.

R ei saanud mu pisaratest aru ja ostis uue. Täna toodi kohale. Ma kohe ootasin õhtut, et koju kihutada (olin nii õnnelik, et autos tantsisklesin muusika rütmis - kaasliiklejate mornid näod ei läinud üldse korda, naeratasin neile oma säravaimat naeratust) ja teda proovida.

Sai ühendatud. Pesu on sees ja suriseb vannitoas. Jätsin ukse paokile, siis kuulen seda kõrvupaitavat heli.

.

Pühapäeval näen ema. Kui ta ikka mõistusel on ja kodumaale naaseb:) Siis saan muljeid kuulata ja päevitunud nahka kadestada. Mine tea, äkki toob nännigi. Mu vanemad on juba nii armsad, et alati mõtlevad reisil olles ka meile. See teadmine on hea tunne. Ja nende toodete kasutamisel/tarvitamisel on alati teine maik - seostab kalli inimesega ja teatud paigaga.

.

Täna toimus viimane kopsuarsti (meditsiiniliselt väljendudes pulmonoloogi) külastus. Antibiootikumid mõjusid ja koleda nimega viirus (kopsuklamüüdia) on praeguste andmete põhjal välja ravitud. Nüüd veel mandleid eksponeerima ja lõpuks selgub kas maha või mitte. Pulmonoloog soovitas maha võtta. Mina ei sooviks.

Praegu joon veini ning loen toredaid blogisid. Ja mul on paganama hea olla. Kuulan pesumasina surinat ja vaatan kassi, kes lebab vannitoas ja masinat üksisilmi jälgib. Õhtu otsa.

Õnneks ei ole siiski palju vaja.