Palju kisa, vähe villa...

...ehk siis taas hunnik juttu ilma konkreetse poindita.

Meedikud

.

Lõpuks ometi hakkab mu totakas arstilt arstile suunamine oma otsa leidma.

Nüüd siis olin Mustamäe haiglas kopse uurimas. Mitu tundi. :(((

Lisaks analüüsidele pidin naljakasse torusse puhuma - nina pandi klambriga kinni, toru lükati suhu ja kästi erinevas tempos, erineva jõu ning erineva rütmiga nii sisse kui välja hingata. Arvuti joonistas samal ajal graafikuid. Tehnikasajand:) Selgus, et kopsudega miskit hullu pole peale sellesama viiruse.

.

Igaks juhuks tehti ka allergiatestid. Pole neid kunagi teinud ja seega oli päris huvitav. Tilgutati ainet käe siseküljele ja tehti sutsakas. Nüüd siis mõlema käe siseküljed täpikesi täis:) 24 auku.

Et üsna huvitav oli see testimine. Õnneks enimlevinud allergiaid mul ei esine:) See nüüd kindlaks tehtud.

.
Küll aga on kopsus viirus tugevalt sees ja mandlite salapõletik leidis taas kinnitust. Väljast polevat midagi näha, sees aga kõrgeima astme põletik. Misiganes. Kuni valu pole, mind ei huvita.

Loodetavasti hakkab see saaga nüüd lõppema, kuna kopsudele sain ravi peale. Ja sellise ravi, mis ravib ka mandleid. Kompleksne värk. Kui ravi läbi, saab uute proovide tulemusel teada kas mandlitele mõikas või tuleb need siiski maha kaksata. Ma eelistaks allesjätmist, ikkagi minu omad:)

Georg

.

Käisime E-ga Georgi vaatamas. No ma ei saa midagi teha, mõtlema pani see film. Inimsuhete koha pealt just. Nii mõnedki kohad assotsieerusid mul mõne olulise inimesega enese elust ja mõneski kohas adusin iseenese mõttetust. Seega üle pika aja nägin filmi mis minus tõsisemaid emotsioone tekitas.

E esitas tegelikult õige küsimuse: "Milleks see film tehti?". Tõepoolest - milleks? Ok, kuulus bariton ja kirju elu keerulisel ajal, kuid miks just tema? Ja miks teatud osa? Teemaks oli siis tema kesmise naise, Asta, jutustus. Tegu suhtega, kus koos ei saa, kuid eraldi ka mitte. Armastus vs vihkamine. Pagan kui tuttav...
.
Kahjuks oli üsna kiirelt liikuv see film, oleks tahtnud mõnes teemas rohkem süvenemist. Samas kui Otsa häält lasti laulmas, tuli mul eranditult iga kord kananahk ihule. Krt küll kus mõnele on alles antud seda häälematerjali...

.

Samuti olid minu meelest mitmed olulised asjad filmis kajastamata. Ega ma ta elust väga palju seni ei teadnud, kuid nüüd tekkis kohe vajadus uurima hakata. Õhutav linateos.

Näiteks ei saa ma aru miks pole mainitud kahte lastekodupoissi, kelle Georg ja Asta lisaks oma kahele lapsele lapsendasid. Naise memuaarides võiks selline asi ju olulisel kohal olla...

Ja see, et Georgil üks silm puhta välja opereeriti. Filmist sain aru et lihtsalt opereeriti, kuid et ükssilmaline tegelane... Oleksin eelistanud seda filmis aduda.

.

Pärast istusime E-ga C'est la Vie's ja hekseldasime teemat. Temaga on alati hea rääkida - selline kaine mõtlemisega ja avara silmavaatega sõbrants. Vahel isegi valusalt loogiline. Tema ja üks teine isik mu elus ongi sellised, kelle arvamus alati loeb. Ja alati tunnen end nende kõrval puhta lollina:) Aga siiski oman vähemalt oma arvamust ja nendega ei karda ma ka eriarvamusel olla:) Tean et see ei mõjuta meie suhteid.

.

C'est la Vie köök on väga hea. Sõin Caesar'i salatit lõhe ja krevettidega ja maitseained olid minu jaoks just õiges vahekorras. Ehk siis mitte liialdatud (oi ma ei kannata kui kõike üle soolatakse). Vein oli nagu vein ikka, kuid Crème Brulée oli parim mida ma oma elus saanud olen:)

Teinekord tahaksin väga sinna ka restorani poolele minna:) Loodan, et keegi loeb seda, kes kutsub...:DDD

.

Päevad

.

Kui öösel C'est la Vie'st koju jõudsin, sain vaid mõned tunnikesed magada. Vastu hommikud viisin R-i lennujaama, kuna Londonis oli jalkamatsh tulemas ja oli ju vaja meeskonda toetama minna (mnjah, mäng ise oli paras pettumus ja sellel ma pikemalt ei peatuks, kuid peaasi et poistel Londonis fun oli:D).

.

Kuna nagunii olin varakult üleval, ajasin sõbrantsile kargu alla ja läksime varahommikul hullunud päevasid avastama. Vastupidiselt minu veendumustele sealset prahti mitte sobrada.

Lootus oli, et ehk nädalavahetuse varahommikul suudame ise ka seal viibida, kuna massid saabuvad loodetavasti veidi hiljem.

.

Suur oli me üllatus, kui kell 08.10 Stockmanni jõudes oli parkimismaja peaaegu täis ja juba tulid meile vastu inimesed suurte tualettpaberihunnikutega (siiani ei saa ma sellest fenomenist aru). Kudamoodi neil 10 min peale avamist juba ostud tehtud olid???

.

Sama kordus spordiosakonnas, kuhu esimesena suundusime. Juba tulid inimesed suurte kollaste kottidega vastu. Juba ostud sooritatud. Mingi maraton toimus kell 8 või?

.

Tuleb tunnistada, et isegi ostlesin seekord. Natuke hilbuosakonnast, natuke kodutarvetest ja ka spordist. Veel sai alt veiniosakonnast ostetud erinevaid veine, nii testimise mõttes. Valisin meelega sellised mida pole varem degusteerinud. Vähemalt esimene neist on väga heaks valikuks osutunud;)

Peale kella 9-t hakkas inimesi juurde voorima ja kuna massidel on kombeks nügida ja niheleda ja kuna ma äärmiselt ärritun selle peale, siis oli aeg lahkuda.

.

Kaubandus

.
Üleüldse olen ma hakanud kaubanduses natuke silmi lahti hoidma. Siiani olen olnud see tüüp, keda on väga hea petta. Kunagi ma ei vaata palju ma millegi eest maksan või palju miski toode üldse maksab (ma tõesti ei tea palju maksab piim või sai või jogurt või mis iganes), kuna kui on midagi vaja, siis on vaja. Ega see hinna teadmine vajadust kujunda. Olles aga kuulnud mitmest allikast kuidas kaubandusvõrgus on tavanormiks kliendi petmine, olen hakanud tshekke üle vaatama. Ja mida olen viimase aja jooksul märganud?

.
Huvitaval kombel olen ma ostnud nt kiirlotot. Ju siis müüjanna soovis killukest materiaalset õnne leida, kuid ei soovinud selle eest ise maksta. Samuti avastasin ükskord Statoilis, et olles ostnud autopesu ja eineks kabanossi karastusjoogiga, oli arvele lisandunud ka frankfurter, mida ma kindlasti ei ostnud. Kuna aga õigel ajal tshekki ei vaadanud, saigi üks müüjanna minu kulul frankfurteriga maiustada:)

Pole aimugi mida ma veel mõnele müüjannale ostnud olen. Nüüdsest igatahes olen tibake tähelepanelikum. Olen lahke käega ja võin osta kellelegi midagi meelepärast, kui ta seda küsib. Küll aga ei meeldi mulle seda teha enese teadmata.

Albumid

.

Kui fotograafias arenes digimaalilm, tundus see vaimustav. Aga palju ma vaatan oma digialbumeid? Üliharva.

Seega veendusin, et tavaline albumindus on siiski etem, eriti kuna olen hirmus nostalgitseja ja mulle meeldib vaadata pilte ja meenutada.

Nüüd siis ongi olukord, kus digipiltide ajastul minul albumid meeletu kiirusega täienevad. Pilte teha on lihtne, neid arvutisse tõmmata lihtne ning üle veebi laborisse saata samuti lihtne. Nii ma siis kulutangi märkimisväärsed summad mineviku säilitamisele ja riiulitel uutele ja uutele albumitele kohta leida on aina raskem. Aga nii pagana mõnus on õhtuämaruses albumit lehitseda...

.

Ei saa aru

.

Tuleb mingi tibi, esitab laulukese vihmavarjust (eee...eee...eee...eee...vihma...vari...vari...vari...eee...eee...eee...vari...vari...vari...) ja saab üle maailma kuulsaks.

Nii need staarid siis sünnivadki.