Iad vahetamist!

Pauk aastal 2008 Indias, Cola Beach'il

2013 oli sigahea aasta. Kui kõik läheb nii, nagu praegu ennustab, saab 2014 olema veelgi enam meele järele. Parajalt pingutusi nõudev, kuid samas erutav ja rahuldustpakkuv :)

Sama head ja paremat soovin teilegi :)

Ajalooline päev :D

Täna tegi Väikemees esimesed üle toa sammud :D Ettevaatlikult, vahepeal peatudes ja mõtiskledes :)
Selliseid üksikuid meetriseid-paariseid vahemaid läbib juba mõnda aega, kuid täna siis üle toa :D

Muidu siis 10 kuud ja 9 päeva vana ning pikkust juba 79cm... Huhh, mina oli sama 1,5-aastaselt :D

Ausalt 0/365

Kunagi, nii umbes kolmveerand aastat tagasi, algatas Helina blogimeemi, kus kirjas 50 väheteada fakti blogijast. Ei olnud tollal jaksu sellega tegeleda, kuid mõte jäi õhku. Seda seetõttu, et mu blogi on suhteliselt varjusurmas olnud ja aeg-ajalt hingitsedes miskit suvalist välja purtsatanud, et seejärel taas vaikusesse vajuda. Igatahes kindel ei saa mu blogi peale olla.

Kuna samal ajal möllab Herz vapralt oma blogiprojektiga (iga päev postitus mõne talle meeldiva asja/teema/fakti/tunde/juneimit kohta) ja sattusin lõpuks ometi ära vaatama filmi "Julie & Julia", kus sarnane teema käsil, siis otsustasin proovida, kas suudan sama. Seega - kui kokku liita Helina idee, Herzi tublidus, innustus filmist ja piinlikkustunne vaikusest blogist, saigi kokku idee minu oma blogiprojektiks "Ausalt x/365". Ehk siis kriban iga päev nii teada kui mitteteada fakte endast, et jumala eest ühelgi lugejal ei võiks minust normaalset ettekujutust olla. Või vastupidi - tekib äratundmine, et ta pole ainus imelik :)

Kindlasti on osad teemad mõnele põnevamad lugeda kui teisele ja eks saab olema küllaldaselt ka neid postitusi, mis oma pastakast väljaimetusega haigutama ajavad. Samas üksjagu fakte on siitsamastki läbi käinud, kuid mis siis, mul on teemasid vaja :D Asja eesmärk on püüda joont pidada ja igaks päevaks kasvõi tillukenegi postitus luua. Ja ühe teema alla koondades..., siis millest on inimesel kõige rohkem ainest kirjutamiseks? Ikka endast... Ja mine tea, ehk saan ka ise veidi targemaks, kui end veidi kõrvalt näen. Kuigi mis vahet seal on :D
Ja jumal tänatud, et blogger võimaldab postitusi ette kirjutada ja postituse aeg määrata :) Sest no iga päev küll kribada ei jõua - pigem korraga mitu ja las siis postituvad ise...

Et siis jah, vaatab kas pean vastu. Kui miskit väga erakorralist ajaröövlit vahele ei tule, siis ehk õnnestub. Samas on 365 päeva tohutu aeg ja kogus teemasid ning pead ma igaks juhuks panti ei pane. Eriti kuna tean juba täna, et suure tõenäosusega on tulemas päris hullumeelne aasta :D Loodetavasti sama positiivses mõttes, kui seda täna ette kujutan... :)
Igatahes ootan väga head, erilist ja blogi silmas pidades ka enesepaljastuslikku aastat. Võib-olla pärast seda lõpetab blogi ka eksisteerimise, samas võib-olla saan hoopistükkis hoo tagasi. Näis :)

Blogiprojekt 2014 alga!
Muidugi alates uuest aastast, eksole :)

Niiiii mõnna...

... on lõpetada hommikune põrandate puhastamine ja seejärel tõmmata sinnasamma kildudeks hiiglaslik keraamiline lillepott.  Kilde saab ... no ütleme, et palju.

Hetkega on kohal väike pätajalg, kes tahaks oma osa ses põnevas mängus ning kaks kassi, kelle arvates on mullaga kaetud liiga väike pind ning mõistlik on seda varvaste vahel laiali vedama hakata.

Vead aga ühe tegelase issile sülle ja kahe teise peale karjud natuke. Ja tood tolmuimeja välja sealtsamast kunkust, kuhu selle mõni hetk tagasi tõstsid.

Rääkimata sellest, et sobivaid suuri ümbrispotte pole just lademetes leida ja ammugi mitte siinses kaubandusvõrgus.
Tood sahvrist ämbri ja asetad taime ajutiselt ämbriga tagasi oma kohale.
Kaunis ... ütlemata kaunis ... :S

Uskumatu, ma armastan hambaarsti :D

Hullupööra hea tunne on, kui oled julguse kokku võtnud ja end üle aastate hambaarstile vedanud ning siis avastad, et tõepoolest ei tunne mitte midagi. Ja arst on väga hea käega ja tõeliselt arvestav/hooliv. Ei grammigi üleolekut vaid viskab koos sinuga nalja hoopis...

Mina igatahes sain täna niivõrd hea emotsiooni, et võtsin plaani kohe pikalt ja põhjalikult käia. Finantsiliselt ju kõike korraga teha ei kannata, kuid pikema perioodi peale jaotatult on ikka mõnus küll :)

Kuna vajadust pole olnud, siis on üsna mitu aastat nüüd hambaarstikülastustes vahele jäänud. Oli periood, kus käisin põhjalikult ja lasin kõik korda teha. Siis aga sattusin ühe ülevaatuse käigus arsti otsa, kes väitis, et need kaks tillukest pindmist täpikest, mis mul on, saab ka ilma tuimestuseta ära teha, valu ei ole. No kurja, sina ei saa anda hinnanguid minu valule või mittevalule! Valus oli, rsk! Vastik pinin ja kuum valu ja keha kattumas higiga. Nii ei saa, noh! Mina ju maksan selle süsti eest, sinu asi on see kaks minutit ära oodata, kuni mõjuma hakkab ja siis muretult tegutseda. Milleks peletada, kui säilitada on niivõrd lihtne?
Igatahes taaskord draama-draama ja tuli paus sisse.

Nüüd aga leidsin, et hea oleks lasta taas üle vaadata mis seisud on, vahepeal tekkinud täpikesed parandada lasta ja siis minna karmimate teemade juurde - vanad hõbeplommid kõik välja, uued täidised sisse ja uus toon seega ka hammastele. Surnud hambad ja vanade tumedate plommidega hambad ju kipuvad suus tumedamaks minema ja no ei ole see ilus, ei ole. Tahan, et kõik oleks ühte värvi. See aga võtab aega ja palju-palju raha, kuna noorusest alates on neid tumedaid junne sinna ikka mõnuga laotud ja eks üksjagu ole ka suretatud hambaid, mis uut värskendust vajavad.

Minu põlvkond on veel need, kes sageli suht karmikujuliselt hambaarsti pelgavad. Need õudused, mis igal sügisel kooli ilmunud ja ühe ruumi hõivanud hambaarstikabinettides toimusid... Nojah. Või kasvõi see, et kui olin lasteaiaealine ja mulle esihammaste vahetumisel ilusate labidate asemele kihvad kasvasid ning seejärel tehtud röntgen kinnitas, et on tulemas siiski veel üks sats esihambaid, siis need kihvad toore jõuga tollase hambaravi võimaluste järgi välja sikutati... (jap, mul on kolmandad esihambad, ilma kaitsva vaabata...)
Et jah, see kõik ei ole olnud julgustav.

Isegi imestan, et mu vahepealne taaskordne eemalehoidmine hambaarstitoolist sedavõrd vähe kahju on tekitanud. Aga olen sel teemal hellik, mis teha.
Seega, kui nüüd olin pikemat aega siin hambaarstide kohta taustauuringut teinud ja selle enda arvates mulle enim sobiva välja peilinud, oli mu rõõm üüratult suur, kui arst mu ootused täitis ja kõvasti ka ületas.
Sest ma tõepoolest ei tundnud midagi - isegi süsti tegemist mitte :D Uskumatu rõõm :)

Mis omakorda garanteerib selle, et mul ei ole mingisugust probleemi uue visiidi aega oodata ja käia järjest ning oma plaan täide viia :)
Vot kui vähe on vaja, et hädapätakal rind julgeks läheks :) Ainult head arsti :)

Paistab et tuleb jah

... tunne, ma mõtlen. Nimelt täna hommikul ärgates nägime esimest korda sel sügisel maas olevat õrna lumekirmet :) Otse loomulikult pidin ma siis karja küünlaid välja otsima ja nüüd nad siin põlevad ümberringi - kuidagi soojem ja hubasem tunne on. Eriti kuna korralikult valgeks pole täna läinudki ja praegusel kellaajal on juba igasugune lootus valgusele kadunud.

Tundeid on veel. Süümekad nimelt.
Vanamees asutas poodi minema ja ma ei tea kust, kuid mul hull küpsiseisu peal. Palusin siis tuua pakikese, kama kaks, milliseid, peaasi, et küpsised.
Jõudis koju, ulatas mulle küpsised, küsisin kas tahab ka, ei tahtnud ja järgmine hetk oli pakk tühi... Kibekiirelt viskasin pakendi ära, et ei tekiks kiusatust sealt pealt kalorite hulka lugema hakata.
Aga noh, mis seal siis ikka. Nüüd ootan, mil ühiselt laua taha istume, et pannkooke sööma hakata :D Tervislik laupäev...

Aga katse "Väikemees ja mandariinid" läks küll üliedukalt. Alates esimesest ampsust täiesti hull nende järele. Nii kui keegi mandariini koorima hakkab, vudib kohale ja kohe nõudma. Kui piisavalt kiiesti ette anda ei jõua, läheb riiuks :D

Kas tõesti tuleb tunne?

Tänane on tähelepanuväärne - sain sel aastal esimest korda kätte killukese jõulutunnet!
Siis, kui vedasin koju mitu kilo mandariine ja mu poesoleku ajal oli hakanud mingit lobjakat taevast alla sadama.
Kodus kohe küüned mandariinidesse ja nüüd on tulemuseks pidev kempsuvahet vudimine. Mahlased.....

Ei midagi, see lõhn ja see lobjakas kokku sunnivad küünaid välja otsima, et siis soojas värelevas valguses peagi ärkavat Väikemeestki mandariinidega tutvustada. Olen kindel, et armastab neid, kuna apelsinist on ta suures sõltuvuses :)

Hmm, peaks vist oma imehea piparkoogitaigna retsepti (E-le maailmasuurimad tänud selle eest - ma pole paremat kunagi kohanud!) välja otsima ja kooksiteole mõtlema hakkama...

Lihunik

Peale seda, kui kassid hakkasid saama ainult ja ainult värsket liha konservide asemel (ehk siis hommikul peale ärkamist ja õhtul enne ööunne minekut), tunnen ma end kui lihunik.

Värsket liha toome lihapoest, vahel ka mõnest ketipoest, kuid lihapoes on see garanteeritult värske ja töötlemata (tuttav peab seda ja käib mitu korda nädalas ise jahekaubikuga mannergul otse tapamajast toomas). Seetõttu eelistame osta lihapoest ja jahimeeste käest.

Kassid saavad enamasti südant, maksa ja kanafileed. Ja kui ma siis olen nende kilodega koju jõudnud, läheb tükeldamiseks. Kujutage ise ette, kas tulivärske liha sisaldab verd või ei. Ja maks... Värske maks näeb ise nagu vereklomp välja ja siis tükelda seda... brr!
Aga ära tükeldan ma seetõttu, et siis saab valmisportsud kiletada ja sügavkülmutada. Palju lihtsam ju hommikul unisena kööki kohvi tegema tuigerdades kassidele eelmisel õhtul külmikusse sulama võetud pakike kausikestesse tõsta, kui kohviga möllamise kõrvale mingit verist maksa tükeldada. Ja kuna iga paari päeva tagant lihunikustuda ei viitsi, siis enamasti on nädalajagu pakikesi külmikus ootel.
Aga meeldiv see tegevus ei ole... :S A mis teha, kassid kallid, noh :)

Kui aga Vanamees taaskord mõnelt jahimehelt näiteks veerand hirvevasikat ostab, siis mina hoian see aeg köögist eemale. Eriti rõve oli viimane kord, kui ta tuppa astudes suure musta koti rõdule tõstis ja teatas, et ta ei saa enne tükeldama hakata kui liha maha jahtunud on. Öäkkkkk! Mõni tund tagasi kalpsas see loomaveerandike veel õndsas teadmatuses ringi...
Aga mis teha, see on elu. Tähendab... mõnele on, teisele oli...

Ja samas armastan ma väga liha süüa. Ja seetõttu ma tükeldamise ajal köögist eemale hoiangi - ma tahan silmad kinni pigistada ja toidu anonüümsuse säilitada. Kui silmakirjalik veel olla saab? Aga vastasel juhul oleks ma hommepäev taimetoitlane. Kuna ma seda aga ei taha, siis kirjatsen aga silmi edasi.

Vot tak. Loodetavasti keegi parasjagu ei söönud midagi seda lugedes...

Blogimisest. Siiralt ja ausalt.

Surfasin taaskord oma blogi postitamata teemades ringi ja otsustasin nimekirja lühendama hakata ehk siis mõne vana teema ära postitada :D
Siin teema 13.novembrist 2008 ehk siis juba enam kui 5 aastat avaldamist oodanud postitus :D

Midagi pole teha - ajad on muutunud. Oluliselt on vähenenud nii minu sõnakus ja ka sõnaseadmisoskus (pean seda selle "süüks", et kirega suhtumist kirjutatavatesse teemadesse enam justkui ei ole ja suhtun ümbritsevasse tunduvalt stoilisemalt). Kindlasti ei ole enam aktuaalsed ka kirjutamise põhjused - täna on kirjutamine pigem nagu väike kohustus enda ees (oled alustanud ja pead seda veebipäevikuks, siis hoia joont!) ja püüd blogi hingusele minemisest päästa, kuna usun, et kui edasi kirjutan ja elu ehk kunagi siin blogis taas hoo sisse saab, siis taastub ehk ka ind kirjutada ja ehk ka rohkem erutavatel teemadel sõna võtta. Sest ilma kireta kribada on nagu... noh nagu  poolvinnastatult..... Nojah :) Ja no kohe kindlasti ei ole ma enam pealtnäha selline beib :) Need teemad on lihtsalt kuhugi päris ära kadunud... :)

Igatahes siin siis valmiskirjutatud postistus 5 aasta tagusest ajast:


Täna võtan lahkamislauale omaenese blogi ja motiivid seda kirjutada. Mitte lugeda neil, keda ajutine enesepaljastus paanikasse ajab.

Mulle meeldib kirjutada. Väga.

Lapsepõlvest alates on mind saatmas kujutlus minu vanaduspõlvest. Seal on mul mu tuulisele rannale maja valmis ehitatud. Teisel korrusel asub otse vastu sügiseselt mäslevat merd kabinet. Suur aken katab suuremat osa seinast, kaminas pragisevad puuhalud ning istun mõtlikult oma massiivse kirjutuslaua taga, lastes sulel üle paberi sahisedes vaimusilmas olevate tegelaskujude elu elada. Pensionieas kirjanik, kes omaenda segaseks elatud elust detaile ammutades neid uutes tegelastes taassündida laseb.

Minu kujutelma toitsid alati mu keele ja kirjanduse õpetajad, kelle poolt alati esile tõstetuks sain. Täna meenuvad eredaimalt "Tuulest viidud" tegelaste analüüs, põhjalik essee heeliumist (irw!!! vabanduseks võin vaid mainida, et käisin keemia-bioloogia eriklassis), "Jevgeni Onegini" kõigi tegelaste kohta kirjutatud kirjandid (poolele klassile vorpisin neid teha, kuna vajadus oli kirjutada erinevatest vaatenurkadest, kuid enda nime all esitamisele läks ju vaid üks töö...:D) ning lõpukirjand, mida kirjutasin korraga 2 erineva teemaga eksemplari (ühe neist klassivennale, kelle ees olid suured süümekad, kuna olles tema suur noorusarmastus, heitsin ta ühe elumehe pärast mõtlematult kõrvale, teadmata, kui haiget ma talle tegin... ja tal oli kirjalik väljendusoskus nõrgemapoolne) jne jne jne...

Nüüd, olles näinud kui kohutavalt palju on kasvõi mu enese ümber kirjaoskajaid, ma oma unelmas enam ei kirjuta. Nüüd võtan sealsamas kabinetis seinu katvatelt riiulitelt järgmise kellegi teise poolt kirjutatud raamatu ning sean end sisse mugavas toolis sealsamas kamina kõrval. Miskit pole teha - korralik raamatukogu peab mu kodus olema.

Kirjutada meeldib aga endiselt, mis sellest, et vahepeal lausa dekaadipikkune paus on sees olnud. Olen veendumusel, et kirjutamisoskus süveneb harjutades ja väheneb puhates. Kuna pole aga kindel, et kunagi mõnd head ideed siiski kaante vahele asetada ei otsusta, siis tuleb rooste näppudelt eemal hoida.

Mistõttu on blogimine tänuväärt harjutusplatsiks. Ilma kindla seoseta saad luua teksti tõsisest jaburani, läbimõeldust emotsionaalse pahvakuni. Mis iganes pähe tuleb.

Minu blogimine algas avastusest, et mõned mu tuttavad seda teevad. Hakkasin nende blooge lugema ja näpud sügelesid ka ise blogisemise järele. Ebakindlusest hoidsin end tagasi. Üsna hulk aega.

Kuni tuli vajadus luua keskkond, kus oleks võimalik avalikult ohjata/hädavajadusel häbiposti asetada inimest, kes toppis oma nina minu ellu ja tegemistesse, ilma et ma oleksin seda kuidagi soovinud. Ma ei talunud avalikke rünnakuid, kuna siiamaani olen oma tegelikku eraelu kiivalt enesele hoidnud, nii et ka mu sõbrad-sõbrannad-pere ei tea väga paljut. Vaid seda, mida avaldan.

Kaitsekilbiks sai blogi loodud ja aadressi levitatud. Kõik, kes huvitusid, said uue lugemispaiga.

Tänaseks mind suuresti enam ei morjenda algsed põhjused. Edasi olen jäänud aga siiski kirjutama ja seda väga mitmetel põhjustel.

Esiteks - mulle ikka veel meeldib kirjutada. Tüdinen kõigest kiiresti, kuid kirjutamine pole mind veel tüüdanud.

Teiseks - mu eemal ja mõneti lausa üle maailma elav pere ootab sissekandeid just tegemistest. Telefonitsi ei oska nagu midagi öelda, et mis siis vahepeal toimunud on. Blogis kirjeldatut kommenteerides tekib telefonisuhtluses muu vaht ja detailid sinna juurde. Ja juttu jätkub kauemaks:) Mulle ka meeldib teada mida mu pere teeb. Ja kui mõnda aega ei kirjuta, tuleb kodusaarelt etteheitev kõne, et "ja blogisse ei ole sa ka mitte kui midagi kirjutanud, pole mõtet seda avadagi :("

Kolmandaks - mõningad tuttavad minu suureks rõõmuks hindavad mu kirjutamisstiili. Mõni loeb seetõttu, et eluga kursis olla, mõni seetõttu, et meie ühiste ettevõtmiste kajastusi kritiseerida/hinnata ning üks on lausa öelnud, et teda ei huvitagi mida ma kirjutan, ta naudib lihtsalt lugemist. Ja kellele ei meeldi, kui tema loodu kellelegi meele järgi on?

Neljandaks - olen tutvunud läbi blogimise ääretult toredate inimestega. Kas sarnane või kasvõi väga erinev mõttemaailm, kuid mingi nurk hõõrub vahvasti ja ma väga hindan neid kontakte. Meis on sageli ootamatult palju ühist.

Loomulikult ei ole vähemtähtis juba kunagi varem maha hõisatud lause, et blogijad on liputajad ja lugejad on piilujad. Ehk siis mulle (nagu ka teistele blogijatele) meeldib kirjutada, kirjeldada, arvamust avaldada jne. Ja lugejatele meeldib kirjutatut, kirjeldatut ning arvamusi enese sisse võtta ja sageli ka läbi närida, mis suurepäraselt kajastub tagasisides kommentaaride või otsese ühendustvõtmise näol. Positiivne teada, et loksutab kedagi.

Paar väga lähedast tuttavat on etteheiteid teinud, et Sipsik ei ole ju mina. Et jätan blogis endast mulje kui wannabe beibest. Et "tegelikult sa ju ei ole nii pealiskaudne". ;)

Mõni kuu tagasi ütles A, et "aga tegelikult sa ju ei ole selline". Tol korral oli kirjelduse all kingade hull ostlemine. :) Jep, loomulikult ei ole mu elu sisuks kingad. Kuigi mulle meeldib neid osta ja kokku neid lugeda ma ei julge, hakkaks vist piinlik. Aga siin on omad põhjused.

Avalikult suudangi ma kirjutada vaid väga pealiskaudsest. Püüdes näida tugev, ei ole ma seda tegelikult. Vahel on mul kuri kahtlus, et olen kõige haavatavam ja endast andjam olevus üldse. Võin sõpradele/lähedastele vist viimse varagi hinge tagant ära anda, kui nad abi vajavad.

Aga siin ongi "aga". Kui tahad ellu jääda ja enam-vähem turvaliselt eksisteerida, ei saa sa oma pehmet poolt maailmale näidata. Seda tohivad siiski näha vaid need, keda ma oma koju luban, kui nii saab väljenduda. Sest seal langeb kilp.

Inimesed kipuvad olema julmad. Kui näitad välja oma nõrkust, valu, ebakindlust, siis reageeritakse minu hinnangul kolme moodi. Ühed hakkavad ära kasutama, teised hakkavad toetama ja kolmandad on enamuses. Enamus on need, kes näljastena su murede/probleemide/ahastuse kallale kargavad ja sealt enesele vajalikku äkšõnit ahmima hakkavad. Inimestele meeldib kaasa elada ja "toetada", tegelikkuses aina uusi doose välja pitsitades: "no räägi lähemalt, kirjelda täpsemalt jne". See on nälg, mitte siirus. Ega reeglina seda halvasti ära ei kasutata, pigem nauditakse teadmist, et teistel läheb ka sitasti.

Vaadake või ajakirjandust - millal on suur õnn kusagil esikaanel? Ikka veri, higi ja pisarad.

Seda ma reeglina aga pakkuda ei suuda. Sest ma ei ole nii tugev kui tahan lasta end välja paista. Võin anda doose sellest, millega toime suudan tulla, jättes olulise luku taha. Kuigi viimasel ajal aina enam üritan end lukust lahti keerata, kuna on tekkinud üllatav kahtlus, et inimesed siiski on ilusad ja head ja endal on niiviisi lihtsam. Senikaua tuleb aga leppida teadmisega, et Sipsik on minu väga pealiskaudne pool ja tema juba naljalt härdaks ei muutu:) Sest mille kuradi pärast peaks maailm tundma minu tõelist sisu, minu sügavamaid mõtteid? See ei huvita ju kedagi, olgem ausad...

Teema võib lõpetada R-i kirjeldusega sellest, miks tema ei suuda minu blogi lugeda: "Lihtsalt mul on vahel tunne nagu vahiks kodumaist seepi". :DDD

Ma ei taha viagrat, ma ei taha cialist ja antidepressandid jätan ka vahele

Nii, võtsin kätte ja muutsin kommenteerimise sätteid. Ehk siis et anonüümsena enam kommenteerida ei saa.

Mis ei tähenda muidugi seda, et tahaksin välja peilida isikuid, kes sõna võtta soovivad. Ei, üldse mitte :) Vabalt võib ju Open ID all nime lahtrisse kirjutada näiteks Anonüümne või Nipitiri või mida iganes.

Põhjus muudatuseks on need tüütud kummitused, mis mingite otsimootorite abil sisse ronivad ja oma viagra-reklaame jätavad. Ma ei viitsi nende kustutamise ja filtrite seadmisega tegeleda. Seega katsetan niipidi. Ehk kaovad nüüd pildilt, kui automaatselt kommentaari postitada ei saa.

Teine variant oleks kommentaarid enne postitumist modereerimisele võtta, kuid seda ma ei tahaks. Samuti ei taha verifitseerimiskoodi peale panna, kuna ise pean nendega mässamist jube tüütuks, kui kellegi postitusi kommenteerida tahan.
Nüüd vaatan, kas see hoiab need kollid eemal või ei. Kui ei, siis järgmise sammuna tuleb verifitseerimiskood :(

I advent

Lumi aastal 2010 (Meriväljal)

Eestimaa on nii-nii pisike, kuid sellest hoolimata on samal ajahetkel ilm vaid mõnesaja kilomeetri raadiuses täiesti erinev.
Kirjutavad, et lumi maas ja ilm pime. ??? Meil pole lumest haisugi ja päike sillerdab rõõmsalt tuppa. Mingisugune kargus küll on õhus, kuid sellel pole veel talve lõhnagi küljes. +6 kraadi ikkagi.
Tõsi, mingi nädalapäevad tagasi meil küll korra sadas lund, kuid maapinnani see ei jõudnud.

Samas esimesed miinuskraadid sain küll eile lõunal kogetud, kui Väikemehega jalutamas käisime. Aga... need lõhnasid rohkem sügise järele (-1,8). Aga ju jõuab :)

Ei tea, kas see on lume puudumine või mis, kuid mul absoluutselt puudub sel aastal jõulutunne. Ei ole mingit vajadust tulukestega mässama hakata, piparkookidele ei viitsi isegi mõelda ja häbi-häbi - ka kingimajandus täiesti olematu alles.
Tegelikult ma tean, milles asi - liiga palju asju korraga käsil ja liiga intensiivsed mõtted üheaegselt läbielamises. Aga küll see kiire ja intensiivsus mingi aja pärast osaliselt läbi saab ja osaliselt oma vao leiab, kus veidi rahulikumalt edasi kulgeda.

Küll aga ootan ma juba etteruttavalt järgmise aasta jõulueelset aega. Siis on Väikemees juba sellises eas, kus saab seda perioodi tema jaoks muinasjutuliseks kujundada ja need igahommikused sussileiud... Sel aastal poleks see veel päris see.

Aga täna õhtuks ennustavad ilmajaamad tormakat :) Laahee :D Mulle nii hirmsasti meeldib loodusjõude imetleda, eriti kui saan seda teha soojas toas. Kuum kakaotass pihkude vahel ja kuulad kuis maru möllab...
Kusjuures, hakkab vist juba looma, kuna iiliti käivad puid painutavad tuulehood üle...

Edit kell 14:50 - Vau kus alles marutab! Paistab tõepoolest, et täna kujuneb üks asjalik torm :D

Spaghetti e carne di cervo

Pilt sai udune, kuid kui telefoniga kiirelt teha ja üks mees hetkegi paigal ei püsi, siis vahet pole!

Mul on väga hea meel, et enam ei pea pidevalt nuputama, mida täna titele süüa anda. Tahaks ju, et menüü oleks vaheldusrikas, pidevalt arenev ja samas alles maailma ja maitseid avastava tegelase seedeelundkonna-sõbralik. 

Suurest mugavusest sai ikka üksjagu talle ka nn purgitoite sisse söödetud, kuid ikka tahaks ju olla "hoolitsev ema" ja ise muudkui vaaritada ja vaaritada. Eks siis sai tehtud nii ja naa.

Nüüd aga, 9-kuusena, on Väikemees meiega suht sama menüü peal. Mõne roa puhul tuleb lihtsalt tema osa enne lõplikku valmimist eraldada, enamasti aga saab lõpp-produkti ja tugevamaid maitseid (sool, tšilli ja muud piprad) lisab iga soovija hiljem juurde. Muidugi on parem, kui maitsed on pikalt sisse podisenud, kuid üldiselt saame praegu ilusasti hakkama.

Suur õnn on see, et ta ei pirtsuta. Absoluutselt. Ei taha vaid siis, kui kõht täis. Muidu on valmis sööma kõike. Aga no ma juba täna lähtun temagi puhul enda kehtestatud reeglist: "Meie majas peab toitu vähemalt proovima. Kui proovitud ja ei maitse, võib loobuda, kuid tuleb proovida". Ja ta teeb koostööd. Nii sööb ta sama hommikuputru kui meie, samu puuvilju ja aedvilju, muna ja juustu, leiba ja sepikut, liha ja kala. No mida iganes. Probleemiks pole ka sibul supi sees, mis enamasti lastele ei sobi. Lihtsalt algusest saadik tutvustatud :)

Ainus, mida me talle veel ei anna, on praetud toit. Kuigi ka siin toimus täna mööndus, kui oli pannkoogilõuna. Mustasõstramoosiga, mis peaks ju hapu olema, kuid kohe näha, et minu laps - ma võiks ainult haput süüagi :) Manineeritud kurk näiteks meeldib poisile ka...

Kõige lahedamaks pean ma korda, kui poiss spagette sõi. Pennesid oli enne ka söönud (ja hirmsasti meeldivad), kuid spagettidega oli esimene katsetus. Ja Väikemees nagu proff ludistas neid endale sisse imeda :D (pildil).

Kui issi hirveliha-suppi keetis, siis seda sõi ka lausa kahel päeval. Ja kohe ikka korralikes kogustes :D

Igatahes väga lahe mu meelest :)

Hea on selle juures see, et ka meie endi menüü on nüüd tänu sellele läbimõeldum, mitmekesisem ja tervislikum. Ja sööme korralikult teatud kellaaegadel, kuna vaja ju kõik koos lauas istuda. Kõik võidavad :)

Jah, ma tean, et on olemas hulk lapsevanemaid, kes suhtuvad lisatoidu arengutesse erinevalt. Et mismõttes sellised asjad selles vanuses jne. Aga nagu me ise arvame ja nagu ka meie arst ja asendusarst on korduvalt arvanud - poiss areneb ja kasvab nii kiiresti, et vägisi teda titena hoida pole mõtet. Laps dikteerib ise, mida ta millal vajab, tuleb vaid silm peal hoida ja teda kuulata. Ja no mis poolvedelaid möginaid ta ikka sööma peaks, kui tal juba 7. kuu algusest 8 hammast suus ja ukerdab juba ammu ringi, poolenisti näritud porgand konstantselt peos.

Seega jah, lapsed on erinevad ja meie oma sööb meiega sama toitu. Ja oi kui palju lahedam ja kergem nii on :)

Hull kiidulaul sai taaskord :) Aga no ta on ju meie jagu ja seetõttu lihtsalt ongi maailma imelisim :) Kõige tublim ja targem ja andekam nagunii, eksole :D

Aga ok, tegelikult on tõrvatilk meepotis täitsa olemas - magamine. Selleni ma jõuan ka ükskord. Kui jõuab kätte sellest kirjutamise jaksamise päev :)

Kuradi kahju :(

No kuramuse kahju, et mööda panevad. No ei ole 5 laupäeva, on hoopis 5 teisipäeva.
Aga muidu oleks selle suurema summa raha võtnud küll jah :) Mul just täpselt nelja päeva pärast suurem summa vajalik ;)

Teosammul liibates

Septembri lõpust alates on mul enamus blogisid, mida jälgin, lugemata. Sellele mõeldes tuleb kerge ahastus peale, kuna servast nagu oleks nende kirjutajatega kokku kasvanud ja harjunud kursis olema ning emotsioonilaksu saama. Ja kui katkenud kohani lugeda ei jõua, siis parem ei loe ka vahepeal, kuna siis oht, et jääb lõppeks ikka midagi vahele.

Nüüd aga, viimased paar nädalat, olen end tõsiselt kokku võtnud. Kuigi sada miljon asjatoimetust on ootel, olen asunud blogisid vallutavale ristiretkele. Iga päev võtan mõned hetked, mil loen ja siis ikka järjest. Ehk siis enne blogi ei sulge ja magama ei lähe, kui olen jõudnud katkenud kohani.
Oehh, mõned on ikka super produktiivsed :D
Aga alla ka ei anna, tahan järje peale tagasi saada. Muidu mattun siin omadesse tegemistesse nii ära, et tekib neelatuse tunne. Vajan seda välist doosi lisaks.

Igatahes olen ma ikka väga tubli olnud ja suutnud suure hulga aega ja kümneid liitreid musta teed mee ja piimaga tarvitada selleks, et tänasesse jõuda. Mõned on veel minna :)

Lisaks on küpsenud mu peas ka idee omaenda pisikesest blogiprojektist ja kalendermärkmik on samuti palju tärnikesi saanud (mul on komme tehtud asjad kalendris tärnitada). Järjest on tekkinud ka uued nimekirjad, mida kõike on vaja teha nii arvutis, kui füüsilises ruumis jne jne jne.

Vahepeal sai ostetud ka uus arvuti, kuna läpakaga ei saa oma vajadusi enam katta. Mulle ei meeldinud varem mõte statsionaarsest arvutist, kuid eks läpakas on liikvel olles ikka kaasas ja vajalikud failid on nagunii terasel välisel kõvakettal alati kotis.
Lihtsalt... läpakas ei suuda mu vajadusi rahuldada (siis tuleks osta uus ja mega-mega kallis), kuna korraga peavad mul olema avatud alati paar-kolm netibrauserit paljude erinevate tab´idega (kasvõi juba see, et kolm erinevat meilboksi on alati avatud - isiklik + veebitööd puudutav + oma ettevõtte meil), mitmed Office´i programmid jm. Ja kui siis nende vahel liigutada, siis läpakal jäi jõust puudu ja hakkas kiiluma. Ja oi seda ropendamist siis! Ja aega ka ju pole passida, kuna kõik vajalik peab saama tehtud ajal, mil Väikemees tudul. Ja ei ole teada, kauaks...

Ja nüüd on oi kui mõnus :) Arvuti jooksutab kõike paari sekundiga, tee ja toimeta mitut asja korraga ning kui mul varem polnud suurt vahet, mismoodi see ekraan niiväga paistis (peamine, et asjad said tehtud, eksole), siis nüüd, kui silma ees laiutab 24-tolline led, on ikka hea vaadata küll :) Ja silmad ka ei väsi :D Kohe eriti magus on erinevaid Exceli faile kõrvutada ja nad ei muutugi seda tehes liiga väikeseks :D
Nii palju rõõmu nii väikesest asjast :) Ja mina jonnisin tükk aega, et ei taha, pole vaja...

Ehk siis nüüd jõuan arvutis kõik palju kiiremini tehtuks saada ja tõepoolest jääb aega ka blogisid järele lugeda :)

Ma vist võiks kogu aeg lennata

Algatuseks siis olnust:
Peale blogijatšikkidega "pilvepiiril" kokteilitamist (Lounge24-ja menüü ei ole küll pikk ja meelierutav, kuid seal proovitud krevetid taignas ja brie juust lehttaignas olid kuradima head ja meid teenindanud noormees äärmiselt püüdlik ja laheda suhtlemisega, seega punktid kirja) laekusin ööks E juurde, et natuke (ok, mitmed tunnid, poole hommikuni :D) lobiseda ja peale kiiret uinakut end lennukile sättida. Kuna E elab Kuldalas, on sealt lennujaama astuda 15minutit. Ilm oli ilus ja nii otsustasingi veidi jalutada.

Püha taevas! Ma ei kuulnud omaenda mõtteidki! Kõndisin seal hirmlaial kõnniteel ja üritasin aru saada, kas mu kõrvakuulmine on muutunud tundlikuks, liikluskoormus roppumoodi tõusnud või ma lihtsalt vaikusega harjunud? Tundub, et oma roll oli igal nimetatud variandil.
See müra... see oli kohutav! Veidi rohkem kui 3 aastat ei ole ma enam igapäevaselt pealinnas ja uskumatu, kuidas vaikus on mind endasse haaranud. Kuidas on võimalik, et ma varem ei pannud seda müra sellisel kujul tähelegi? Kuidas on võimalik, et ma varem sain sarnases olukorras kõndides rääkida telefoni või kaaskõndijaga?

Huhh, ma ilmselgelt olen mugandunud. Varahommikuti linnavahel liikudes harjunud kuulama ärkava linna helisid: lindude omavahelist suhtlemist, läheneva auto kummide sahinat ja mootori nurrumist, avanevaid aknaid ja sulguvaid uksi, öiselt jahiretkelt naasva kassi üksikut mjäud ja kooli suunduvate laste tervitushõikeid üksteisele. Ja muidugi rattakellakeste õrnu kõlkse, kui kõnnitee servalt maha sõidetakse. Meil tõelise rattalinnaga tegu...
Täna ma väga naudin seda kõike. Ja ei kujuta end talumas igal hommikul kiirustamisest ja mürast tulenevat stressi. Ent ometi oli see mu elu pärisosaks ja üldse mitte probleemiks 14 aastat.
Ja ega iial ei tea, kuidas elu keerab, kuid loodan siiralt, et mul õnnestub oma mullis veel kaua-kaua elada :) Sest... nii on hea :) Mulle :)

Aga nüüd tagasi lendamise juurde.

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Kuressaarde lendasin. Tallinnas elades tegin seda üsna sageli, vahepeal isegi korra kuus. Nüüd aga pole põhjust olnud.

Seetõttu oli too reedene lend Saarde tugev nostalgialaks. Nagu ka lennujaama vastu saabunud isa.
Vaadata aknast lähenevat maapinda ja mängida äraarvamismängu "Millise tee kohalt nüüd üle lendasime?". Tunne oli sees hea, väga hea :)

Lennukid meie siselendudel on tõeliselt pisikesed ja naljakad. Aga... suremaid polegi ju vaja. Enamasti pole needki täis, kuigi saartevahelistel lendudel on muidugi määrava tähtsusega pilk kalendrisse. Hooajad, pühad, nädalalalõpud. Noh, nagu ikka puhkusepiirkondades :)

Suurte lennukitega lendamine on teistmoodi tore. Neis, erinevalt väikelennukitest, ei saa arugi, et lendad. Pigem tunne, et rong ajab kiirendusega kõrvad lukku, ei muud.
Paigutad aga käisipagasis sisalduva endale mugavalt (loe: tekitad enda ümber pesa), kerid jalad enda alla, pleed põlvedele, raamat nina ette ja jääd teenindamist nautima. Ma pole veel kunagi aru saanud kobinast, et lendamine on kohutav, kuna ilmselgelt ei ole mulle kas negatiivset kogemust juhtunud või siis olen ma lihtsalt suuteline niivõrd hästi kohanema ehk siis ei loo endale illusioone vaid võtan hetkest maksimumi. Ja võtmesõnaks see, et alati tekitan endale võimalikult mugava tsooni.
Ja lennanud olen oma elus üksjagu. Mitte küll nüüd nii üüratult, kuid no neid tõusmisi ja maandumisi on kokku olnud kindlasti väga-väga mitukümmend. Ja olen nautinud neist igaüht!

Eriti see pilvede ülevalt vaatamine...
Millega meenub vahelepõikena hoopistükkis üks nunnu lühilugu :D

Aga jah, lendamine on mõnus!
Viimastel aastatel on lendamine kordade arvu mõttes toimunud enamasti taas pisikesel lennukil lühiotstel Hiiumaa ja Tallinna vahel (juhuks, kui keegi kuskil on ilma jäänud infost, et viimased 3 aastat olen pesitsenud saarlasena Hiiumaal, siis see info on nüüd avalik, kuna kõhklusi tekitavad asjaolud on silmapiirilt läinud). Mis tähendab seda, et istud lennukisse, sõidate hoovõturaja algusesse, mootorid pannakse täisvõimsusel tööle, nii et terve lennuk rapub nagu tormipöörises ja kui pidur lahti lastakse, sööstab kohalt kui ralliauto, et juba loetud sekundite pärast rattad maast lahti rebida. Omamoodi elamus iga jumala kord :)

Enne Väikemehega koduseks jäämist oli vaja väga palju töö asjus mannergul käia. Kui oli vaja olla kusagil mujal Eesti punktis peale pealinna, läksin autoga, kuid kõik koolitused-kohtumised Tallinnas võtsin ette lennukiga. Sest no mille kuramuse pärast peaksin hakkama varahommikul sõitma, poolteist tundi praamil kinni olema, veel sõitma ja tagasi sama teema? Koju alles hilisöösel. Pigem hommikul 8 paiku 30 minutit lennukis, õhtul 17 ajal taas 30 minutit õhuruumis kõõlumist ja ongi päev tehtud :) Ka Väikemees tegi minuga 7 lendu mu kõhus kaasa :)
Mulle nii tohutult hästi sobis selline ajakorraldus ja ma ei saa üldse mitte hästi aru neist, kes võrreldavates oludes lennuki välistavad.
Erareisid sai/saab samuti lennukil tehtud, kui tegu vaid õhtuse "kohtamisega". Sest mille kuramuse pärast oma aega raisata?

Hoopis teine alternatiiv on muidugi jäätee ja selle tõsised mõnud saartel elavatele inimestele, kuid jäätee on meil kahjuks liiga harv nähtus :( Ja sildu kah netu.

Njah, ega ma päris niisama lapsena lenduri elukutsest unistanud. Suurim salasoov oli saada hävituslenduriks, kuid probleem selles, et ma ei tahtnud mitte hävitada, vaid lihtsalt hävitajatel lennata :) Täna mõtlen, et oleks ju võinud siis sammud seada hoopis testlenduri suunale, kuid tollal ma selliselt mõelda ei osanud. Ja nüüd kainelt mõeldes... - ilmselgelt hea, et ei osanud :D

Aga erutavaim ja sageli korduv unenägu oli mul veel mõned aastad tagasi see, kus ma olen Black Hawk´i piloot ja pean karja sõjardeid lahinguväljalt ära toimetama. Mehed peal, küljeuksed veel avatud ja siis õhku tõustes on oht, et tiivikud satuvad kõrgepingeliinidesse. Mul aga vaja hirmsa kiiruga sealt minema saada (vaenlased lähenevad suure kisa ja püssipaukudega) ja nii ma nende tiivikulabadega seal liinide vahel manööverdan :D

Pilt Wikipeediast

Ülinaiselik mina, pole midagi öelda :)

Piripilli- Leenu

Pildi tegi külas olnud E, mina keerasin must-valgeks - siis ei karju hall pea ja lömmivajutatud nägu niiväga silma :)

Karm. Karm on see oma aja saamine ja ilma lapseta kodus olemine...

Ma pole ju peale 13. veebruari ilma temata olnud kauem kui mõni tund korraga. Ja siis ka oma asjatoimetustelt naastes tean, et koju jõudes võtab mind vastu rõõmust hõikav väike tegelane, kes päta-päta paterdab esikusse vastu, tõstab käed üles ja nõuab "oppaaa, oppaaa!".

Täna aga askeldan siin nagu üksik hunt :(

Plaan oli lapsevabale ööle nagunii, kuna plaanis iga-aastane blogitšikkide kokkutulek, pilvepiiril kokteile nautides. Olin juba ette natuke ärev, et kuidas ma suudan öö temast eemal veeta, kuid arvestused said siis nii tehtud, et õhtul viimasel hetkel minek, peale kokteile pealinnas ööbimine ja varahommikul juba tagasi. Et lõbusas seltskonnas muljetades saab sellega hakkama küll.

Kuna aga möödunud nädalavahetusel olid poiss ja kass haiged, siis jäi Saardeminek ära ja sai otsustatud see tuleva nädalavahega asendada. Ehk siis minu laekumine reede varahommikul + lõuna paiku start Saarde. Enne järgmist nädalat mul aga vaja üks finantsanalüüs raudselt valmis saada ja no kuidas sa korraldad, eksole.

Pakkus siis Vanamees välja, et aga nemad poisiga annavad mulle kolmapäeva õhtu vabaks, ma saan siis oma analüüsi + kõik muu kiire ja vajaliku ära teha ning neljapäeval peale poolt päeva asjatoimetusi, mil nagunii oleksin kodust lennus, siis suund Tallinnale. Ja et nemad suunduvad juba kolmapäeva õhtuks Saarde. Mina tulgu siis reede hommikul Tallinnast lennukiga otse Saarde ja asi vask.

Tundus plaan ja puha. 

Kuni tänaseni.

Mida lähemale nende lahkumise aeg jõudis, seda enam ma poissi süles ringi tassida tahtsin ja lahti laskmine ei olnud mõeldavgi. Laps tahaks mängima minna aga emme hoiab muudkui kinni :) Eks ta siis ka üritas mind omal kombel (täisavatud suuga ilastades :D) musitada ja nii me mööda elamist ringi tantsisklesime. Muidugi peale seda, kui olime arstil mõõtusid võtmas käinud (täna siis 9 kuud ja 77cm).

Kui nad siis ära sõitsid, oli mul tükiks ajaks pill lahti. Muudkui aga lörista ja törista. Sadamasse jõudes pidid nad mulle helistama ja Saarekoju jõudes samuti. Ja siis, kui poja tudumas, siis ka. Ja jälle mina löristan nutta - no täiesti ajulage! Mis siin nutta on? Mulle antakse vaba aeg tegeleda vajalikuga, mulle antakse võimalus magada nii, nagu ma pole maganud juba 9 kuud - täpselt uinumisest hommikuse äratuseni. Ja mina löristan.

Aga nii hirmsal kombel igatsen... Isegi seda igatsen, kuidas ta vahel enne ööunele jäämist magamast keeldub ja jaurama ning voodis ringi hüppama hakkab. 

Ning jah, ma tean, et juba reede hommikul me näeme, kuid siiski...

Huvitav, kui ma ei suuda täna temast paari öödki eemal olla, siis kuidas ma ta kunagi tulevikus vabaks lasen, kui ta oma elu peale suundub? Või saab minust selline klammerduv ema, kes ei suuda last vabaks anda? Või on see praegu sellest, et ta alles nii pisi ja nii vähe aega mu juures olla jõudnud?

Küsimused, küsimused... 

Mõtle vähem, ela rohkem!!! Püüa vähemalt...

Vanajumal naerab, kui inimesed plaane teevad...

Möödunud nädalavahetusel oli meil kavas ammuarvestatud igakuine Saardeminek. Iga kuu vähemalt ühe nädalavahetuse broneerime sellele sõidule ja see on nii olnud juba viimased 3+ aastat ehk kõik see aeg, mil siin elanud olen. Sageli, nagu ka seekord, planeerime mineku koos venna perega, et seltsis segasem ja nalja rohkem. Ja lastelgi omavahel põnevam, mis siis et 4 aastat vanusevahet. Vennatütar saab aga suure ja tubli rollis olla ja Väikemees vaatab jumaldavalt, mida noor daam teeb. Igati vahva, eksole.


Sel korral organiseerisin end lausa nii korrektselt, et võimalikule kiirustamisele ja sahmimisele ruumi ei jääks ehk siis et kõik oleks aegsasti valmis, kui reedel poolest päevast stardime. Isegi piim kapis oli arvestatud täpselt, nii et pahaks minema ei saanud miski jääda, kui hommikukohv joodud. Ühesõnaga - ma ületasin iseennast detailidega.

Siis tuli aga mängu pealkirjas viidatud irvitav vanamees seal kuskil pilvepiiril.

Neljapäeva lõunast hakkas valge röövelloom Rööbik kummaliselt käituma. Läks oma kasti, istus seal kümmekond minutit, tuli välja, ei kraapinud midagi peale ja jäi kasti ette kangestunult seisma veel nii 10-ks minutiks. Peale tardumusest väljatulekut hoolega taguotsa pesema. Piilun kasti - mitte ühtegi klombikest ehk mitte ainsat pissinirugi selle pika punnimise peale. Ja nii õhtu otsa.

Noh, mõtlesime, et jälgime kassi. Hinge puges kahtlus, et kas tõepoolest eelmise sügise (7.septembri, brrr!!! sellest kirjutasin siin) jamad tagasi ja põies liiv või kivid. Aga noh, kui paremaks tundub minevat ja pissi näen, siis teeme oma käigu ära, kuna ega see muu sõiduks sobiva aja nii äkki ringimängimine nii lihtne ei olegi.
Peaaegu nagu plaan juba, eksole.

Seejärel astus mängu Väikemees. Palavik 39 ümber ja vahel laps päris kuum, vahel veidi vähem. Et nagu "kas te aru ei saa, et me ei tohi kuhugi sõita?" Päeval olime teinud ühe meie jaoks üliolulise käigu, mis võib-olla miskeid ettureid liigutas, kuid siis tundus poiss veel igati ok olevat. Kas võisime talle palaviku tõusuks tõuke anda? Süümekad, süümekad...

Igatahes nohu ega köha pole, lihtsalt palavik. Vahel tuju ok ja naeratab püüdlikult ja tahab mängida, vahel jaurab, kui enesetunne ikka ilmselgelt eriti s***.
Kohe mingite alandajatega peale ei tahtnud lennata, kuna tänapäeval on võimalik väga kergelt ja kiirelt lapse immuunsus peppu keerata ja lasime tal endal võidelda. Lisaks kohene sekkumine pikendab põdemise kulgu ja kuna palavik iseenesest ohtlik ei ole, ei soovitata liialt vara alandama hakata. Lihtsalt hoolega jälgida.

Öö oli jube. Et iga natukese aja tagant ei peaks vintskleva lapse tekki kohendama ja terve öö püsti-pikali-püsti-pikali karglema, siis võtsime ta enda juurde ja hoidsin teda terve öö kaisus. Arvake ära, mida see mu enda unega tegi, kui üks väike aga hirmtugev tegelane iga poole tunni tagant peksab ja nagu tuuleveski vintskleb. Öö oli karm, ühesõnaga. Null magamist, kuna iga kord, kui suutsin ta maha rahustada, läks mul endal uinumiseks aega ja kui siis olin valmis uinuma, algas kogu trall uuesti.
Hommikuks olin suht nüri juba ja kuna Vanamees oli saanud oluliselt paremini magada, andis ta mulle peale poisi ärkamist paar tunnikest magamiseks :D No ma ikka kohe mõnuga tõmbasin, maad ega mütsi ei jaganud.

Reede hommikuks oli kass vaevast lahti saanud ja keset köögi põrandat ilutses hiiglaslik loik... Verd selles sedakorda õnneks ei olnud. Ja edasi käis kass ilusasti oma kastis, kraapis ja väljus sealt poole minutiga :)

Jube, et köögi põrandal, kuid õnneks selle andis mugavalt ära pesta. Eelmisel aastal vallandus pais diivanil ja seekord siiralt lootsin, et uuel suurel diivanil seda toimuma ei saa. Seega loik köögi põrandal oli sulaselge rõõm :) Kass vaevast lahti ja diivan kasutamiskõlblik :)
Ja noh, ega saa valudes vaevlevale loomale etteheiteid teha, et kasti ei läinud. Nad käivad muidu alati korralikult oma kastis, eks see haigus- ja valuhoog ole lihtsalt erijuhus ja siis hea, kui lahendus saabub.

Väikemees oli endiselt palavikus. Sageli endiselt rõõmus, kuid silm udune ja söögiisu olematu.

Helistasime loomaarstile. Tema arvas, et võis olla tegemist haruldase juhusega ja see kivi sai pissimisega välja, kuid tahtis igaks juhus ikka looma üle vaadata. Lubas kohe varsti läbi astuda.
Seda ta ka varsti tegi, veendus, et Rööbik on rõõmus ja rõõsa, kuid igaks juhuks sai siiski peale antibiootikumide kuuri ja spetsiaalpasta lisaks. Jätkame endiselt ainult apteegitoiduga, kuid midagi pole teha - mõnel loomal tuleb seda ette, teisel mitte. Vidrik on kogu aeg ja 4 aastat kauemgi söönud sama toitu mis Rööbik, kuid ühel on jama, teisel mitte. Kuigi jah, nüüd juba üle aasta ei julge enam mingi hinna eest tavalist krõbinat neile anda, ainult ja ainult apteegist. Lisaks ka värske liha, kuna arst soovitas ka mitte levinud kassikonserve pakkuda. Ütles vaid, et lugege koostisosi ja ehmute korralikult.

Reede ennelõunaks oli siis selge, et kassiga selleks korraks kõik korras, kuid kuna Väikemees maadles ikka oma 39-se palavikuga, ei sõitnud me kusagile. Teine öö oli sama hull - mina magamata ja Väikemees terve öö viselnud ja kigisenud. Vanamehe saatsin poole öö pealt elutuppa diivanile - olgu vähemalt üks meist maganud ja saab siis päeva ajal toimetamisi rohkem enda peale võtta ja mul magamatusest värisevate käte koormust vähendada. 
Kolmas öö sama. Siis saatsin Vanamehe juba koheselt elutuppa. Väikemees sai palavikku alandavad rohud peale, kuna kaua ei suutnud ise seda kuumavat keha taluda. Nii kurb, kui ei oska kohe kuidagi aidata ja teine ju nii pisi alles aga nii vapper...
Õhtuti voodisse minnes siis töristasin suurest haledusest nutta.

Pühapäeva õhtul lahkus palavik sama äkki kui oli saabunudki. Ja kui täna ilmusid ka mõned roosakad täpid kehale, saigi kinnitust mu arvamus, et tegemist on tittede kolme päeva palaviku ehk roseooliga. Olin sellest kuulnud ja teadsin, et enamus lapsi põevad selle 6-12/24 kuu vanuses läbi, kuid kuna polnud kogemust olnud, siis esimene kord ikka tekkis mure. Olin endale lubanud, et kui läheb kas hullemaks või ei möödu esmaspäeva hommikuks, siis arstile. Aga õnneks pidas arvamus paika :)

Huhh, kass ja Väikemees okeid, nüüd tuleb vaid püüda näiteks sel nädalavahetusel Saarde minna. Tundus suhteliselt pingeline see aeg, kuid vist on õnnestunud vajalik selliselt ringi mängida, et saab minna :)

Taust määrab palju...

... nagu päriselus, nii ka siin.
Tegemist siis ideaalsete ruutudega, usu või mitte :)

Oi kus ma tahaks...

... kirjutada suurtest ja olulistest asjadest, mis teos ja töös ja mõttetasandil ja plaanis ja paberil ja vaidlemises ja unistamises ja ja ja ... Oehh :)
Aga ma ei saa. Kahjuks ei saa enamikust ka rääkida, ka mitte kõige lähematega, kuna selline ma lihtsalt olen. Aga sisemus karjub, kuna tahaks ju valju häälega vaagida poolt- ja vastuargumente, analüüsida ja mitmeid vaatenurki kaeda...
Ja oleks neid teemasid siis vaid üks eksole! Pea tahab otsas plahvatada!

Aga selle asemel ma kirjutan mahlapakkidest ja äädikakärbestest. Ja tegelikult ju ei kirjuta mitte millestki. Mis tekitab taaskord küsimuse - milleks enam see blogi? Oijahh...
Kui on, mida kirjutada, eks siis kirjutan, kuigi siis pole enam midagi vaagida, siis on tehtud... Ja see mõnu jääb olemata.
Kõik omas järjekorras, mis teha.

Tõmbasin piduri maha juba kolmandalt mahlapakilt

Sel aastal oleme me siin kõik õunamahla nägu...

Õunamahl on vaieldamatult üks mu lemmikjookidest, kuid metsikutes kogustes seda juua ei riski, kuna ega see puuviljasuhkur hiiglaslikes kogustes just peeglissevaatamist soodustavalt mõju :) Aga oma aia õunte mahl, mille kvaliteet ja sisaldus on teada... No on ikka luksus küll :)

Meil Saares on küll üksjagu õunapuid, kuid üks puu on selline, mis annab super mahlaõunu. Ideaalse maitsega ja mahla pritsib igast poorist. Nt 5 kotitäit (need vanatüüpsed võrgust kartulikotid) andsid sel aastal 130 liitrit puhast mahla. Mahlategijad ka üllatusid, et kuidas nii palju :)
Ja me käisime teist korda veel samasuguse õunalaariga :D

Alguse sai asi sellest, et jõulude paiku rääkisime emale, et meil ühed tuttavad poisid hakkasid pakendama õunu box in bag meetodil ja jube mugav on. Sel sügisel siis uuris ema ka Saares natuke maad ja selgus, et sealgi hakkajad tegijad täitsa olemas. Ja mismõttes siis viitsida mässata mahla pressimise ja kuumutamisega. Ja pärast on igavene jama neile säilituskoha leidmisega, kuna purgid-pudelid võtavad ju ropult ruumi.

Niisiis - õunad kotti ja töötlemisse! Keegi teine pressib ja kuumutab ja pakendab, sina võtad aga vastu kümneid või sadu liitreid valmis mahla, mis pakendatud ja valmis sahvris vähe ruumi võtma.

Tegu siis samasuguste pakkidega nagu nood 3-liitrised veinid. Võimalik valida kas 3, 5 või 10-liitrised. Ja peale avamist säilib vähemalt kuu, kuna õhku peale ju ei saa. Ideaalne!

Meil 5-liitrised.

Nii ma siis tulin 3 nädalat tagasi Saarest, auto koormatud 100 liitri õunamahlaga. Ja ruumi võtsid nad vaid pool tagumisest istmest :D Ehk siis 20 5-liitrist pakikest.
Ja nii ma avasin täna juba 3. paki. Algne mõte, et "100 liitrit aastaga ära juua - kas utoopia?" tundub mitte paika pidavat :) Sest jube mõnus on ju astuda sahvrisse, vajutada kraanile ja lasta klaas mahla täis soriseda. Ja kõik see 100 liitrit sahvrisse paigutada - õieti ei saa arugi, et see kogus seal oma aega ootamas :)

Mmmõnus, ausalt :)

Kaheksa, eight, huit, vosem, acht, kahdeksan, atta, otto, ocho

Et siis jah, lendab see aeg.
Ja mina taaskord oma tüüpilise halaga, et ma ei jõua ei kirjutada ega teiste blogisidki lugeda ja lõpetaks üldse selle pulli ära... Ja siis, et aga on ju mingi hulk siiski ka neid mulle olulisi inimesi, kelle suhtes oleks aus natuke meie tegemistest vahel teada anda, eriti kui ma igapäevaselt kõpskingades kohvikusse ja veinile kablutamise pildilt kadunud ja niivõrd eemale kolinud olen. Kui helistatakse ja kirjutatakse küsimusega "Kuidas läheb, mis vahepeal teinud olete?", siis ei oska ju kohe midagi osta, kõik on igapäevane jada ja kellele millest infot on antud... vot ei ole meeles :) Seega siis natuke siiski veel pingutan ja vahel siiski ka kirjutan. Ma püüan vähemalt :)

Kuigi jah... teoksil on nii kuradima palju tegelikult ja teemasid, mida lahata, oleks laaaaadeeeemeeeteees :) Aga no ei meeldi mulle kirjas jälge maha jätta asjadest enne, kui tunnen selleks olevat õige aeg. No lihtsalt on nii :) Seega senikaua suhtlen inimestega otse ja mõnest asjast siis vastavalt kujunemisele ehk kriban ka siin :)

Aga sellest va kaheksakuisest siis. Märk jälle maha jätta :)

Kui esimesed kuus-seitse kuud oli tegu maailma suurima naerukajakaga (no tõega, pole mina veel sellist tegelast kohanud, kes olekski titena praktiliselt kogu aeg rõõmus :) ja vaid loetud korrad sai nuttu kuulda), siis tänaseks on olukord teisem. On jonni, vibutamist, keelamisele mittereageerimist (saab suurepäraselt aru aga katsetab täiega :D), eelkõige aga on hääle tegemise taga kas suur rõõm, mis rõkkamise teel välja pääseb (seda on õnneks sageli) või siis ehmatus ja/või valu, kui järjekordselt kolakaga maha või millegi vastu kukub. Periood lihtsalt selline, mis teha. Kuigi aina enam ja paremini suudab kukkuda, nii et haiget saab aina harvemini. Aga kuna ta on nii tohutult kiire ja toimekas tegelane, siis paratamatult juhtub, et miski jääb jala alla ja sunnib ümber kukkuma.
Üldplaan on täna aga siiski rõõmus laps :) Naerab palju, eriti naljakad on ennast pesevad kassid :)


Et siis paistab, et tasuks pika ootamise eest sai suhtkoht ideaalne laps :)
Ja ausõna, mul on draftis olemas juba algelisel kujul postitused rasedusest, varjamisest, sünnitusest, imetamisest jne. Vajavad veel aega ja mu enda sees settimist.

8-kuusena on poiss juba 75cm pikk... . Mina olin aastasena 73. Näis, palju ta selle nelja kuuga juurde viskab, mis aastani jäänud.

Huvi pärast (kuna poiss on keskmisest tiba pikem) uurisin natuke ka laste pikkuse teemasid ja selgus, et meil siin võtavad tited esimesel eluaastal keskmiselt (rõhk sõnal "keskmiselt" ehk siis alati on siia-sinna kõikumisi) pikkust juurde 24cm. Arvestades, et mina olin sündides 49cm ja aastasena 73, teeb see täpselt 24cm :) Aga noh, olen oma pikkusega alati keskmine olnud, isegi riiete mõõtudel on 168 numbrina välja toodud. Kuigi jah, mu 168 on vaid nooruse meenutus, tänaseks olen (liigne koorem seljas???) vajunud 2cm lühemaks...
Poiss seevastu on esimese 8 kuuga juba 22cm võtnud. Vaatab, kas paneb samas tempos edasi või võtab hoogu vähe tasasemak.

Muidu on kah tubli tegelane. 7-kuusena hakkas tugede najal kõndima, 8-kuusena taburetti ees lükkama ja täna õhtul oli esimene hetk, kus unustas toed ära päris pikkadeks hetkedeks ja lihtsalt seisis keset tuba. Me vaatasime, silmad ehmunult jõllis. Aga tugede najal läheb lõdvalt - kiiresti ja vaid ühe käega veidi nõjatudes. Kardan, et ega see iseseisev käiminegi kaugel pole :( Mulle see väga ei meeldi, kuna ringi käputades treenib ta selga ja üldfüüsist väga korralikult, liiga varane käimine tõmbaks sellele aga piduri. Seda on juba praegugi ju näha, et püsti on jube põnev ja ainumõeldav asend.
Viimane kord arst ka vaatas-uuris-puuris poissi nagu ikka ja kommenteeris, et "Te vist tegelete temaga väga palju, kas pole?"


Tänu sellele aktiivsele ringimuuvimisele esineb otse loomulikult ka valearvestusi ja vahel maandutakse pea ees põrandal. Vahel ainult vigiseb, vahel aga läheb nutt lahti. Niiiiiiiiiii kurb on vaadata, kui selline pisike nutab ja pisarad tulevad! Ma pole ju sellega (lapse pisaratega) harjunud ka. Aga noh, eks siis puhume valu ära ja parimaks raviks on kassid - kui neid näeb, on meeletu rõkkamine lahti ja igasugune valu ununeb, kui neid jälitama asutakse.


Kassid on olukorraga leppinud. Valge käib vahel poisil pead pesemas ja vahel poissi narrides hüppab üle tema, edasi-tagasi-edasi-tagasi. Vahel hõõrub end lihtsalt poisi vastu ja ülejäänud aeg põgeneb. Karvik püsib enamasti eemal, tema tuleb aga jooksuga siis, kui poiss on haiget saanud. Vaatab, et kas me ikka tegeleme selle väikese tegelasega, kes kaebleb. Vahel käib aga oma põske vastu poisi põske hõõrumas. Teinekord saab poiss Vidriku diivanilt kätte ja siis sikutab karvu niipalju kui pihku mahub. Misjärel püüab needsamad karvad ära süüa... Ja jälle jookseb paanikas emme ja kisub maiuspala lapsel käest :)

Üldiselt nad püüavad poisi haarde eest põgeneda, kuid vahel saab see kratt nad siiski kätte. Siis pigistavad kassid silmad kinni ja kannatavad, valugrimass näol, kui väike tegelane neid sakutab. Viimasel ajal on aga ka vahel käpaga äsatud... Igaks juhuks pean ikka silma peal hoidma, kuna loom on ju loom ja kust mina tean, millal on käes taluvuse piir ja küüntega korralikult äsades end vabastada püütakse, eksole. Seni on kõik õnneks toiminud ja ma püüan jälgida, et poiss neile oskamatusest liiga ei teeks. Ega kassid pea ju kannatama selle pärast, et üks uus kratlane majas:)

Sööb peaaegu kõike. Muidugi kui tuju on. Vahel teeb jubedaid grimasse, kuid sööb. Pudrud-aedviljad-lihad-kalad-leivad-keefir-misiganes. Kõike saab mekkida ja kui maitseb, saab süüa. Muidugi ilma maitseaineteta.
Eriti meeldivad talle leib, porgand ja apelsin - neid sööb hoolega.
Mis viga neid järada, kui 8 hammast suus (8 oli tegelikult juba 7-kuuselt) ja arsti kinnitusel 2 (esimesed purihambad) teel. Eks ma lihtsalt jälgin, et kurku ei tõmbaks, kui sealt tükke hekseldab.
Ahjaa, suured lemmikud on ka kamapallid. Neid armastab samuti esihammastega krõbistada :)

Et jah, igati tubli tegelane :)
Mul kohe hea meel, et selline täiuslik teine :D
Ainult et kole kiiresti kasvab... Varsti juba teismeline ja paugutab uksi...

Aga lõppu panen hirmus pika kaalumise tagajärjel siiski ühe pisikese klipi 8 kuu sünnipäevalt. Olime Saares ja poiss otsustas pingikest lükates otsesuunas minema hakata. Aitab küll sellest külgsuunalisest liikumisest, käsi diivanil, eksole :)
Pikka kaalumist tingis küsimus, et kust läheb selle tegelase privaatsuse piir? Kas ja kui palju teda avalikustada? Samas - selline on tänane maailm. Lisaks on üle ilma meil sugulasi ja tuttavaid, kellele see pisike tegelane samuti huvi pakub ja see siin on võimalus, kuna Facebookis ma toimetada ei viitsi. Ja pedofiilidele ja muudele halbadele inimestele ei tohiks valitud pildid ja videoklipid miskit huvi pakkuda... Seega ma arvan, et valikuliselt üht-teist avalikustada ei ole miskit sellist, mis kuidagi Väikemeest kahjustada võiks :)

Siin siis Väikemehe kõige esimesed katsetused otsesuunas liikumisel :)

Rööbik katab laua

See pilt on siit juba korra ka läbi käinud, kuid sedakorda on põhjust peale muigamise ka kassil enda üle uhke olla :)
Nimelt seesama pilt, kus Rööbu postitantsu harrastab, osales ühel pisikesel kassitoiduvõistlusel ja esimeseks võitjaks ta end ka möllis :) Auhinnaks kvalitseetset kassitoitu :)
Esimene kord, kus millestki sellisest üldse osa võtsin ja voila!

Igatahes on ütlemata vahva, kui kass/-id lisaks niisama ilulemisele ka enese söögilaua eest hoolt kannavad :) Eriti, kuna nende söötmine on päris kulukas lõbu, kuna anname nüüd ju ainult ja ainult kvaliteettoitu peale septembrikuist mureaega. Nüüd siis natuke aega jälle mureta :)

Vidriku karvad

Pea hantlile toetatult on ikka kõige mõnusam tukastada... Vidriku arvates.

Vanamees on avastanud lisaks sajale muule hobile, et tal tarvis nüüd ikka lendõngendusse rohkem süveneda.

Noh, mõeldud-tehtud. 

Kusjuures, olen ka ise lendõngega palju aastaid tagasi püüdnud ja täitsa äge tegevus! Viibutad kindlate liigutustega ridva otsas hiiglapikka nööri ja siis sihtimise järgi heidad. Erinevaid tehnikaid on palju ja vaadata on seda päris ilus:

Nööri teises otsas konksu kohal on "putukad", mis kala ära petavad ja näiteks lõhed ja muud säärased ahned röövkalad kujutavad ette, et nad püüavad kinni veepinnale maandunud/maanduva (see, kui nad maandumise peale juba veest välja putukale järele hüppavad, on jube äge!) putuka. See nüüd maakeeli algajalt mitteteadjale :D

Kõige paremad putukad aga on ikka need isetehtud putukad, eksole. Enamus, kes flyfishinguga tegelevad, seovad ise putukad. Teine variant on muidugi vahetult elus putukaid püüda.

Nüüd siis on lahti läinud hea materjali kogumine. Heaks materjaliks on selline, mis igati ehe, mitte suvalisest materjalist misiganes asjad. Eriti head on seega karvad...

Ja nüüd tulebki mängu Vidrik :) Vaene karvane kass, ma ütlen! Vanamees käib tal kääridega sabas ja lõikab tutsakaid siit ja tutsakaid sealt. Hea imepehme karv, erinevad toonid kah veel. Hea sulgede karvakestega ja millega iganes veel kokku siduda.

Need tutsakad siis eraldatakse rangelt üksteisest, ikkagi ühte tooni hallikaspruun ja teist tooni valkjas ja... Njah :) 

Kõhu alt on juba tutsakaid lõikumas käinud, sabast on kah osa saanud. Ihaleb Vidriku põsekarvu, kuid nendega olen ma jonnipunn - nende lõikamine oleks nähtav :D Kõhu alt ju kama kaks, kui seda pahmakat vähemaks saab, kuid põskedelt ta vaevalt proportsionaalselt nüsida suudab, seega see jääb ära!

Kohe näha, et sügis...

Ilmad on küll veel suhteliselt ilusad, kuid siiski enam plätuga käia poleks mugav. Paar päeva tagasi lükkasin isegi üle paljude-paljude kuude teksad jalga... Minu jaoks on see kohe saabunud sügise tunnus.

Aga tegelikult väljas on jube mõnus. See kerge kargus, mis õhust sõõrmetesse tungib... Lehteda ja aiasaaduste aroomid aedades. Linna vahel ringi kärutades näeb pea igas tänavas mahalaetud puudekoormaid, mida siis riita lapitakse või suisa peenemaks lõhutakse. Ja selle viimase lõhn varasügisel ... see on kohe eriti ilus mu meelest :)

Minu jaoks on sügise saabumisest veel üks kindel märk - niipea, kui ma hakkan õhtuti suurtes kogustes teed sisse jooma, nii on aru saada, et keha valmistub talveks.
Teed joon ma sügisest kevadeni ja tõepoolest suurtes kogustes. Tass, mis sisaldab ühte portsu, on 600ml ja neid tassitäisi võin ma lõunast magamaminekuni sisse luristada õige mitu. Ja minu jaoks on see juba aastaid kindel tervise garantii.
Enamasti on tegu musta teega, kuhu käib raudselt sisse hea kogus (praegu nt 3 suurt tl) mett, paar laastu värsket ingverit (kui on isu ja ingver poes käies meenunud) ja hulk piima peale.
Teine variant on sügavkülmast võetud värsked purustatud mustad sõstrad tassi - neid siis nii viiendiku jagu tassist + mesi peale ja jooma!
Kolmas variant kehtib siis, kui kere veidi kidur ja tahaks nagu tõbiseks jääma hakata. Siis kiiresti musta tee sisse lisaks veel ka hea sorts brändit ja tervis taastub mõne tunniga :)

Et siis jah, pole ime, et minu meetarve aastas on üüratu. Ma isegi ei tea, kui palju. 10 liitrit on vähe pakutud seda tean, kuna 10 liitrit on ära kulunud siis, kui vähe olen tarbinud...

Peabki mõnele sügislaadale taas meevarusid täiendama minema :)

Küüned, kingad, Nuki ja Konn

Olen siingi korduvalt sõna võtnud teemal, kui oluline on minu jaoks maniküür.
Usun, et igal naisel ja naisehakatisel on miski selline detail, mis alati suuremat rõhku saab ehk siis kunagi ei lubata endale selles korratust. Minul on vist küüned selleks detailiks. Arvan, et tegemist on nooruse kompleksi järelmõjuga. Sest väga varases teismeeas olid mul küüned nii ära näritud, et lausa valutasid. Ja see oli ju väga kole.

Lahti sain sellest halvast kombest alles siis, kui ema kavala nipina mul küüsi soovitas lakkima hakata. Rõhus naiselikule edevusele, mis muud :D Tollal ei tohtinud koolis end ju ehtida-mukkida-jne, kuid eks see oli selline piiripealne aeg ja võib-olla sai seda ka põhjendatud, ei mäleta. Igatahes sain ma loa sorida ema küünelakkides (tema küüned olid mulle alati suureks eeskujuks, kuna olid pikad, ilusaks viilitud ja lakitud kontoriproua küütsakad) ja neid kasutada. Mäletan veel neid esimeste tarvitatud küünelakpudelite kuju... Nimi oli vist Jasmin või midagi sellist suvalist :D

Igatahes... Ei aidanud mulle ei sinep sõrmeotstes, hirmutamine koleda tulevikuga ega muud trikid - ainus mis mõjus, oli edevus :) Lõpuks hakkasid need küüned pisitasa kasvama ja sellest alates on mul pea alati olnud küüned kas pikad või siis sellal lühemad, kui üks küüntest ära murdus (siis tuli ju kõik samale pikkusele lõigata/viilida). Õnneks on mind õnnistatud tugevate küüntega :)
Raudpoint-oluline on aga alati korrektne maniküür ja enamasti klassikaline lakk - punase erinevad vajundid või prantsuse maniküür. Lihtne. Kuigi.... vahel luban enesele ka kiikse. Hetkel on näiteks sinised :D

Peale sünnitamist sain mõnelt kodanikult imestuse osaliseks, et juba küüned lakitud... Siiamaani olen õrnalt hämmeldunud, et mismõttes? Kas sünnitamine vabastab vajadusest enda jaoks ok välja näha?

Sama oluline on tegelikult ka pediküür, kuigi suur osa aastast on varbad sokkides-sukkades peidus. Tunnistan, et talvisel ajal ei ole pediküür alati 100% viimistletud, kuid enam-vähem siiski. Aga kevad-suvine aeg ilma punaste varbaküünteta ei ole küll mõeldav!!! Veel paar päeva enne sünnitustki maadlesin hirmsal kombel ähkides ja puhkides oma varvasteni ulatuda, et ikka korralik pediküür tehtud saaks :) Aega võttis lausa hullupööra, kuid asja sai :)


Nüüd aga, kui ilmad olid soojad, oli lausa nauding taas varbaid särama lüüa (mõelda vaid, ma ulatun lõdvalt oma varvasteni :D). Ja samal ajal oma tõsiselt suures kingakollektsioonis tõsist revisjoni teha. Esimese hooga läks teisele ringile 15 paari kingi. Üksjagu on veel kaalumisel. Saabastes viin samasuguse revisjoni läbi siis, kui taas hooaeg algab. Ehk siis kohe varsti ...
Sest no tõepoolest - mul ei ole neid nii meeletutes kogustes tarvis. Olgem ikka realistid. Pigem tahan nüüd mugavaid (aga ilusaid) juurde ning ülikõrged stilettod lahkuvad mu juurest. Võtavad ruumi ja tegelikult kannan neid ju väga harva. Eks muidugi mõni klassikalisem eksemplar ikka jääb :) Ähk läheb taris...

Ja oioi kui kahju on nüüd taas maasikmammulaadsed varbad kangasse ja kinnisesse jalatsisse kängitseda :(

Väikemees aga on osutunud Nukitsameheks. Küüsi pean tal lõikama raudselt tihedamini kui kord nädalas, muidu kratsib ennast ja mindki triibuliseks. Lihtsalt meeletukiire kasvuga need (emmesse).
Ükspäev, kui magavat Väikemeest taaskord nüsisin, tabas mind tõsine Nuki-üllatus: olin ühe käe küüned miinimumi hekseldanud, kui igaks juhuks peale teise käega lõpetamist taas esimest kontrollisin. Noh, et ehk vaja miskit tibake veel viimistleda. Ja mida ma näen? Küüsi poleks nagu lõigatudki! Päris ausalt, ma mõtlesin et olen lolliks läinud või olen ma sünnitanud päris oma Nukitsamehe... Mäletate ju küll, kuidas Nukil sarved peale viilimist tagasi kasvasid... Lõikasin veelkord ja rohkem tšekata ei julge neid tuulikulabasid :D Mine sa tea...

Aga kahtlus, et olen lolliks läinud, on mind tabanud ka varem. Kunagi "ammu", kui Väikemees aina hoogsamalt ja teadlikumalt oli asju haarama hakanud, sai pesumasinasse lükatud väikeste loomakeste kuhi. Kuivama tulid need ööseks magamistuppa restile.
Kukun Unedemaale ja... virgun võpatades. Kes krooksub? Kus krooksub? Miks krooksub?
Vaikus... Uinun kõhklevalt ja virgun kiiresti - kes kurat siin jälle krooksub?

Vanamees tuleb mõni tunnike hiljem tuttu ja kaeban talle krooksumist. Peab mind sassiläinuks. Ma ise peaks ka! Öösel ärkame koos võpatusega - keski ikka krooksub!
Siis selgus, et konnanutsakas on mootoriga. Ja mina olin selle mootoriga konna ära pesnud ning kuivades see sisikond seal taastus ja vahetevahel krooksatas.
Jumal tänatud, ma ikkagi ei ole veel puhta segamini!

Kuigi suhtkoht pidevalt alamaganud olen ikka veel... Aga sellest eraldi. Kunagi. Kui viitsin. Ja jaksan. Ja pointi leian.

Jälestan drosophilasid!

Pilt Wikipediast

Mitte kui midagi sügiseselt ahvatlevat ei saa lauale panna. Õunad-pirnid-ploomid - kõik peab kas hetkega nahka pistma või leppima sellega, et need jäledad äädikakärbsed neist huvitumas on. Nende luurelennud sügisandide kohal on lihtsalt väga rõvedad ja tekitavad vastikusjudinaid. Ja palju parem pole neile ehitatud püünis - selle olemasolu iseenesest tekitab vastikust, ammugi siis ei taha sinna sisse piiluda... Öäkk!

See on nüüd see põhjus, miks ma ootan, et saaks see poolsoe juba mööda ja tuleks sügise kargus. Siis saab järgmise augustini neist rahu.

Müstikasse kalduv

Eelmise teema jätkuks - kui põrandapesuvesi on igal hommikul praktiliselt puhas (veidi hallikat tooni vahel on, kuid siiski puhas), siis kuidas krt on võimalik, et roomaja riietele jäävad vahetevahel päeva lõpuks siiski jäljed?
Ta on mul ju pidevalt silma all - millal ta saab käia kusagil SEAL (väliskoridoris näiteks?), kus see juhtub? Ja kuidas mu valged sokid ei määrdu? Ma liigun palju enam ju... Tõsi, ma ei lohista samal ajal jalgu... Aga moppi ju lohistan ja igaks petteks lausa nühin sellega, ei libista niisama.
Müstika.

Koristaja

Uskumatu, kuidas olud võivad muuta...


Mulle väga-väga meeldib, kui kodu on peensusteni puhas, kuid ma eelistaks, et keegi teine tegeleb selle kasimisega. No mitte ei ole minus seda Anthea Turnerit, kes muudkui käiks, lapp peos, ringi ja otsiks, kas ehk veel leidub mõni tolmukübe kuskil.

Varem olid noorus, elutempo ja vere vemmeldamine sellised, et polnud aegagi kraamida. Enam-vähem sai miskit kokku lükatud ja tolm ära imetud ja jälle leekides minema. Häbi tunnistada, kuid ka nõude pesemine oli nii vastik tegevus, et seda võis vabalt edasi lükata ("Böööööö!", teeb publik taustal...).

Viimased aastad on aga olnud üks pidev muutumine. Kas olen ise sedavõrd rahunenum või lihtsalt väärtustan kodus viibitud aega enam, kuid igasugune kraamimine on saanud iseenesestmõistetavaks ja ega enam ei kujuta ettegi, et nõud jäävad kraanikaussi ja hommikul kohvi valmistama minnes sealt vastu vaatavad. Need üksikud korrad, mis nii on juhtunud, on igatahes tekitanud vastikust.

Kui elamises on aga kaks kassi, kes tegelevad karvade laialipudistamisega ja vahel ka üksteise kaenlas kukerpallitamisega (mille käigus nii mõnedki karvatordid maadlusrada tähistama jäävad) ning kes leiavad, et oma saepurugraanulite kastist on vaja kas karvade küljes või varvaste vahel ikka väike jäljerada ka maha tuua (ehk märgistamaks tagasiteed?), siis arvata on, et üle päeva-paari peab tolmuimeja ikka regulaarselt töös olema. No andke andeks, kuid ma lihtsalt ei ole selline perfect housewife, kes iga päev kõik korda teeb. Mul tõepoolest on muu elu ka ja ma ei vaja närvilist ringikraamimist oma tühja elu sisustajaks. Muuseas, teadsin kord inimest, kes pesi omaenda kodus isegi pärast telefoniga rääkimist käed ja desinfitseeris toru... Võite arvata, kui allergilised ta lapsed olid ja kui tundlik ta enda nahk...
Et siis üle päeva-paari tolmuimeja tundub mulle täiesti okei.

Küll aga on elu läinud ses mõttes pea peale ajast, mil kodus väike roomaja. Ok, tolmuimeja üle päeva-paari jäi, kuid sinna lisandus igahommikune kõigi roomatavate ruumide ülekäimine harjaga (karvad + saepuru puru). Algul tundus tüütu, peagi sai aga rutiiniks ja ei häirinudki. Roomaja nimel, eksole.
Nüüd aga, mil roomaja roomab tohutu kiirusega ja on pidevalt kõikjal, pidasin vajalikuks igahommikust põrandate pesu peale sedasama harjaga vehkimist. Ja nii ma nüüd iga jumala hommik vehin kõigepealt harjaga ja siis mopiga (saate aru, mopp ei saa enne järgmist korda kuivakski!) ja mõtlen, et millal elu taas normaalseks läheb, nii et ma ei tunneks end koristajana?
Pakun, et siis, kui poisil jalg all ja ringi tatsub. Siis need toimingud igahommikuselt vajalikud pole, saab ehk veidi lõdvemalt... Kuigi siis oht, et hakkab plökerdama ja tuleb lausa mitu korda päevas põrandaid moppida :D

Oijahh, karm, kuidas olud muudavad inimest hetkega, nagu naksti ümber sõrme mässides ja minusugune endale elada armastav tüüp elab kellelegi teisele ja on lausa koristajaks hakanud. Nojahnoh :) Ise küll kohe kuidagi ei usuks.

Aga muidu sedapalju, et ei saa mina aru, miks see sell juba nii kiiresti suurte inimeste toidule üle tahab minna. 4-kuuselt saabusid esimesed kaks hammast, 6-kuusena on hambaid suus juba 6. Minul aastasena oli 7... Aga no mis seal imestada, mina aastasena olin 73cm pikk, poiss aga oli 6-kuusena juba 72... Et siis jah, vähe sellest, et ta nii energiline on, ta ka kiirustab hirmsal kombel kasvada ja kõike kasvatada :) Ma küll ei tahaks näiteks homme avastada, et juba ka habe kasvama hakanud vmt...

Vanamehe vananemisest

Homme saab taaskord üks tõenäoliselt keskmisest intensiivsem sünnipäevapidu maha peetud. Sest kui keegi on sedavõrd intensiivne tegelane kui Vanamees, siis ega tema vananemist tähistav üritus saa kuidagi leebe istume-lauas-sööme-kartulisalatit-joome-morssi olla.

Möödunudaastane sama eesmärgiga üritus möödus muusika loomise tähe all. Selleks, et mitte kaaskodanikke segada ja et saaks end vabalt tunda, sai meie krundi kõrvalhoone selleks tarbeks kasutuse. Elekter generaatoriga kohale, professionaalsed võimud üles, pillid häälde ja musitseerima. Osalemas oli nii professionaalseid muusikuid, muidutinistajaid, aktiivseid koorilauljaid kui ka niisama krooksujaid. Aga noka lahti tegid kõik  :D Isegi mina!
Igal juhul lubas privaatne ümbrus võimud peale keerata ja teha sellist mürglit nagu just tahtmine oli.

Kui meie, eestlased, saime kõike kaasa lauldud, siis eesti keelest huvituvatele kahele šveitslasele said samuti nii mõnegi laulu sõnad selgeks õpetatud. Ja see oli kohe eriti nunnu, kuidas need siis oma prantsuse aktsendiga eesti keelt laulsid :D:D:D
Muusikat sai tehtud igasugust, nii vana head (rockist folgini) kui puhast omaloomingut, kuid üks eredaim mälestus on loost "Meil aiaäärne tänavas", mida sai lauldud džässivõtmes. Kõlas igatahes vägagi hästi :)

Mina kobisin oma varases staadiumis rasedusest tingitud pideva unisuse tõttu ööks ikka koju kotile, kuid teised häälestusid hommikuni. Igatahes kui ma hilishommikul keefirilaadungi ja pannkoogimaterjaliga kohale jõudsin, olid mõned rõõmsad näod diivanitel alles ärganud.

Sel aastal on muusika tegijad vähemuses, seega ilmselgelt kujuneb ürituse iseloom vastavalt massile. Sel aastal skoorib fotograafia. Enamus paarikümnest saabunud/saabuvast külalisest on fotograafid, mõni ka hobifotograaf. Mõned muud sulelised lisaks. Et siis ilmselgelt on põhilised teemad margid ja objektiivid, statiivid ja sensorid, särid ja fookused, tehnikad ja kompositsioonid. Jamisiganesveel.

Esimesed saabusid juba täna lõunast, järgmised saabuvad täna õhtul hilja ja osad homme. Kuna rahvast vaja ka majutada ja see kamp ju koju ei mahu (jube ebamugav oleks ja ma küll ei taha tite kõrvale pidu ja masse majutada), rentis Vanamees terveks nädalavahetuseks eraldi maja.
Nüüd nad ongi juba pool päeva kuskil kambakesi pildistamas ja peale loojanguid ja virmalistejahti siis laekuvad ehk ka Vanamees ja Suur Laps koju. Mina Väikemehega ühinen seltskonnaga alles homme lõunast, mil saab alguse päris pidu koos suurema söömaga. Oijahh :) Meie šveitslased on ka sel aastal tulemas ja vaesekesed, kui nad loodavad taas eesti keeles laulma hakata :) Aga ei hullu, nad sobituvad meiega alati :) Võtku säride teemal sõna...

Ühe professionaalist külalise pean ka eraldi välja tooma, kuna tema pildid erutavad Vanameest enim. Tegemist siis Eesti uuema põlvkonna tõenäoliselt tuntuima ja auhinnatuima ning ka piiri taga hästi teada loodusfotograaf Remo Savisaarega. Tema pildiblogi on nähtav siin. Kui nad Vanamehega möödunud talvel koos pildistama sattusid ja selle käigus ühise keele leidsid, siis pärast seda on Remo-kultus meie peres ikka aina tõusuteel olnud :D No ok, tegu kena noore mehega, kelle lugusid fotode jahtimisest ja pildistamistehnikatest kuulata on äärmiselt huvitav isegi minusugusel niisama klõpsijal, aga... See, kuidas ma pean kuulma, milline varustus Remol on ja see objektiiv ja too objektiiv ja... No mul tõusevad ihukarvad püsti! Siiras hirm lihtsalt, et siis meil ka jälle aina uut ja uut varustust VAJA, mõtlemata sellele, et needsamad objektiivid on kallimad kui nii mõnegi mehe auto! Ei aitäh, ma ikka naaaaatukene ratsionaalsem tegelane :)
Aga pole hullu, homme kuulan ma tema lugusid taaskord suurima huviga ja uued objektiivid saavad lihtsalt bloki :)
Teine teema, mis neid kahte tol talvisel ajal ühendas, oli lähenev sünnitus. Mõlema kaasadel oli tähtaeg samas ajas ning ootusärevus suur. Nüüd siis see "projekt" kah mõlemal edukalt lõpule viidud ja Vanamees saab enda omaga eputada :)

Et siis jah, põnev saab olema. Et pole vaja stiilipidusid korraldadagi, meil kukuvad välja teemapeod :) Ja kuna enamus seltskonnast tarbib minimaalselt alkoholi ja võimalik, et vaja jälle kusagile kambakesi pildistama sõita, saab see üritus tõenäoliselt suht kaine olema. Mis on mulle kohe igati meelt mööda :D
Natuke on igatahes ka ootusärevust mu põues homse suhtes...

Hmmmm.... ja selle jutu lisandiks siis ka minu sünnipäevade kirjeldused:
Tadadadaa..... trummipõrin ja.... !!! .... ma ei peagi neid enam ammu juba :) Kingitusi vastu võtan endiselt, kuid sünnipäevi ei pea :D Väga rentaabel ;)

Vaesed kassid...

Selline mõnus põli, nagu ülaloleval fotomeenutusel, on nüüdseks läbi...
Ajast, mil poiss sai aru, et roomamine on hea võimalus minna soovitud suunas, on kassid üheks huvitavamaks objektiks mänguasjade vahel ja ka roomamismattidest eemal. Nii kui mõni päikeselaiku mõnuga kikerdama jääb, võtab poiss sihikindla suuna ja läheb katsuma. Seni veel saavad kassid eest minema :)

Aju on imelik jah :)

 

Peale vaadates ja tavapäraselt lugedes ei saagi nagu aru, et midagi valesti oleks. Kui hakata aeglaselt lugema, alles siis läheb imelikuks :) 

Auto... aga milline?

Isa ratsu

Musta Noole immoga on vist miskine jama. Lolliks läinud teine ja vahel ei saa seetõttu käivitada. Tõeline vargavastane seade :D Ainult et ise ka ei saa sellega mindud, kui kiire on. Aku tuleb maha võtta ja peale tagasipanekut siis käivitub. Aga on selleks siis alati aega, eksole.

Näiteks nagu hiljuti, kui mul oli kiire-kiire massaaži minekuga, kuid auto otsustas mitte käivituda. Mismõttes nagu? Hea on, et meil siin igal näol oma neljarattaline aias seismas - piisas vaid sellest, et jooksin tuppa, hõikasin , et "ma võtan mõne teise auto!", haarasin aknalaualt seal vedelevad võtmed (sobisid isa autole) ja kihutasin minema.


Karta on, et Musta Noole asemele tuleb leida uus ratsu. Kurb tunne vanast sõbrast loobuda, kuna eks temaga ole tulest ja veest läbi käidud ning juba mitmeid aastaid mulle truu kaaslane olnud. Aga vahel tuleb osata lahti lasta...

Eks see uue valimine saa olema üks pikk ja vaevaline protsess. Millist omadust millisele eelistada, kuna sellest jõud üle ei käi, et ostaks kõikide soovitud omaduste summa.

Kõige lihtsam valikukriteerium (tähendab, mis peaks olema üks lihtsamaid) on käigukast. Ise harjunud manuaaliga, samas ema ja isa autod, millega ka küllalt sageli sõidetud, on automaadid. Loomulikult on automaat mugavam, ei pea kangiga sahmerdama, kuid samas olen harjunud kiirendamistel käike lappima. Minu meelest automaat ei kiirenda kunagi samavõrra hästi kui manuaal. Vähemalt minu poolt proovitud masinatel. Samas... on mul siis tarvis kiirendada? Kuhu ma ikka kiirendan? Miks mitte meeldivalt soliidselt kulgeda? Nüüd, kui poiss ka pidevalt autos kaasas, siis ju enivei ei kiirenda käike lappides...

Avarus salongis on oluline ja mugav teel kulgemine. Näiteks Musta Noole suur eelis on see, et kurvides nagu tatt tee küljes kinni ja saab ka kurve kiirelt võtta. Nüüd aga läheme tagasi selle kiiruse juurde ja... see polegi enam point, eksole.
Samas on ka isa avar, lai ja mugav automaadiga massin kiire. No kuidagi iseenesest see kiirus seal tõuseb ja tõuseb ja... Iga kord, kui seda üksi olles roolin. Muidugi oleks mõistlik panna peale püsikiiruse hoidja, kuid kuna mul Mustal Noolel seda pole, siis pole see liigutus käe sees. Ja üksi sõites on jalg endiselt raskevõitu...
Venna pill (VW CC)  on veel hullem - tundub, et pargin keset teed ja siis avastan ehmatusega, et juba 120 ja tõuseb...

Venna auto juures ajas mind aga närvi järjekordne mugavusvidin - parkimiskompuuter. Oli taaskord kiire minema tuisata, tahtsin proovida venna masinat (loe: haarasin võtmed ja ütlesin, et ma nüüd lähen sinu omaga) ja ei hakanud sättima ei toole, ei peegleid. Vend aga minust nii 20cm pikem...
Kimasin siis linna, et vana klassiõega lobiseda (kuna aeg on piiratud ressurss ja ta juuksur, siis oli hea mõte end hoopistükkis tema kääride alla poetada), kuid parkida ei kusagil. Linn puhkajaid pilgeni täis. Salongi ukse ees siis ainus tilluke vaba koht ja hakkan end parkima, kui kompuuter muudkui piiksub. Jah, ma tean, et piiksud on erinevate astmetega ja hea ekraanilt jälgida, kus ohustavad objektid asuvad, kuid olen harjunud parkima tundega ja külgboksile rohkem kui kaks manööverdust/lüket kulutada on juba puhas raiskamine. Kuna aga need andurid hakkasid loomulikult märku andma, läks mu tagumikutunne veidi sassi ja pidin lausa kolm manöövrit tegema, enne kui auto ideaalsesse boksi sain.
Seega see vidin võib minu poolest samuti olemata olla. Mulle meeldib autot tunnetada ja selle järgi parkimist ja pragudest läbisõite teha.

Kindlasti peab olema ruumi ka pagasile. Ja kindlasti peab olema looma moodi jõudu ehk soovitavalt 4-vedu.
Välimus peab ka mulle meeldima. Ja põhi ei tohi liialt madal olla.

Ahjaa, üle mõistuse see massin muidugi maksta ka ei tohiks :D Ja kütusekulu peab olema mõistlik. Hea, kui on olemas võimalus B-varuosadele (ehk siis kiire saadavus). Ja ei tohiks väga kallid need varuosad olla :D

Lisaks see ja teine omadus, mis ei tohi olla ja mis peab olema ning mis võib olla ja mis ei pea olema... See, et "mis auto sul on? - punane!", ei ole minu puhul kahjuks piisav.
Et siis tundub hirmus kerge otsus, eksole :) Eriti minusugusele ette ja taha ja igale küljele kaalujale :D