Teine puhkusenädal

Esimesel õhtul kodurannas

Päevik jätkub nädalaga, mis algas 13.ndamal juulikuu päeval ja kodusaarel.
Meeletult ilusate ilmadega nädal juhtus olema. Terve nädala lõõskas päike ja sai ka endale mõnusa jume peale. Ega päikese käes suurt vedeleda ei julgegi – ei taha hiljem kooruma hakata – kuid mööda aeda ringi askeldades hakkab see paratamatult peale.

Vesi on meil soe, kuigi minusugune külmavares ei ole veel vette saanud, kuna lihtsalt ei kutsu, noh. See-eest naudib koer vett täiel rinnal, jõuaks me vaid nii palju mere ääres käia kui temal soovi oleks. Aga noh, see hull loom kalpsab ka varakevadel jääkamakate vahel meres ringi...
Igal juhul vette heidetud kivide järele kahlamine on tema jaoks peaaegu et elu sisu ja seda küsitakse nõrkemiseni. Nii me teda siis rannas rõõmustamas käime.

Korra nädalas käib koer kammi all. Teatavasti on see ju puhas mõnu ning tulemuseks on numbri võrra väiksem hunt ning tagahoov täis imepehmet koera aluskarva. Kokku korjates tekib korralik pall:
Peale kammimist ja vahel ka muul ajal rõõmustatakse koera veemängudega. Oi seda rõõmu! Tehakse imehüppeid, et veejuga läbi närida. Ja no ei väsi see loom veest... Kasvõi hullu pilk silmis, kuid “tee veel!” kumab sest kõigest üle: Aias on praegu võrratu. Lilled õitsevad, marjad on valmis ja mahlast pingul, kirsse-mureleid tuleb süüa lindudega võidu ning esimesed hernekaunad ja tomatid on hakanud saaki andma. Enne mu puhkuse lõppu jõuavad need juba päris rohkearvuliselt valmima hakata. Taamal patseerib metstuvi ja hindab juba mitmendat aastat meie hoovi kui oma valdusi. Ega ta meid ega meie kasse-koera sega:)

Päevakübara süda

MurelidHerne õis on imeliselt õrnKartul

Roosi õienupudRippmaasika õisNeid rippmaasikaid kasvatab koer oma maja terrassil:DFuksia

Lõhnav kuslapuu

Kolmapäeval mõtlesin minna vaatama lahkuvat Muhu Väina regatti, mis ööseks Roomassaarde end parkinud oli ja kuna kell 10 oli kirjade järgi esimeste start, siis 12 sadamas olles lootsin näha merd täis purjesid. Üllatuseks aga oli hoopis sadam täis maste. Kui autosse istusime ning lahkuma hakkasime, nägime siblimist ja mastid hakkasid ükshaaval liikuma. Ok, sattusime umbes-täpselt stardi ajaks. Mis siis ikka, sai kaile koperdatud ja vaadatud kuidas jahid ükshaaval nina alt kitsast koridorist läbi liuglesid ning eemal purjesid heiskama hakkasid. Saime oma massilise purjede vaate taamal kätte:)

.

Neljapäeval läksime maasikale. Kasvandusse ise korjama. Kahepeale emaga saime umbes 1,5 tunniga 11 kg isevalitud maasikaid ämbrisse. Lisaks muidugi pilgeni täis kõhud sinna otsa.

Oh seda magusat elu:)

Kaks ämbrit tulid meile koju edasiseks toimetamiseks:)

Kiire külaskäik hiiglasliku Antoni juurde ning koju toormoosi tegema. Ilusamaid marju panime tervelt sügavkülma (hea kookide ja jookide kaunistamiseks võtta), natuke vähemilusad läksid purustatult ja suhkruga segatult samasse. Poole ööni mässasime, kuid neid karbikesi on talvel ikka nii hea võtta ja kasvõi pannkookidele mõnusalt värsket toormoosi panna... Nämm!

Anton on SUUUUUR!!!!!

Tõin oma rattaspordi taasavastanud isale prooviks oma maastikuratta, kuna tal kuklas küpsemas plaan sügisel järgmisele rattarallile minna. Seekord metsavahele. Nii ta siis kütab töölt koju jõudnuna rattariided selga ja kadakate vahele. Tagasitulnult säratab silmi nagu väike poiss ja näitab meile uhkusega verist põlve või marraskil säärt, ise õhinaga seletades, kuidas ta hooga mõnd salakraavi ületades üle lenksu käis. Oijahh........... ;D

Üks õhtu, kui pikemalt sõitmas käisime, oli tagasiteel vahva emale vankrit teha. Meie isaga sõitsime külg külje kõrval võrdsel kiirusel ja ema sihtis esiratta meie tagumiste rataste vahele ning võis enam-vähem pedaali vajutamata terve tee koduni veereda:) Olen ise rattamatkadel väsimuse ajal seda nippi kasutanud ja see tuuletõmme tõepoolest veeretab sind ise edasi...

Kui perekonniti ratastega sõitmas käime, siis on raskusi edasisaamisega (just kadakate vahel). Muulukad on kurjajuured! No kus sa siis sõita saad kui iga kümne meetri tagant tuleb ratta seljast maha ronida ja muulukaid suhu toppima hakata. Metsmaasikate aeg on meil karjamaadel läbi (liiga lage ja ära küpsenud, kuid metsade vahel neid veel on), nüüd siis muulukate aeg käes. Vot neid marju ma ka kohe eriliselt armastan!

Gadeenia

Aga muidu on ikka naer ja naer ja veelkord naer meie koduõuel. Eriti omavahel olles kipub huumor igast poorist pritsima ja eks see ole üks puhkuse olulisi komponente. Saab end korralikult laetud kodust, päikesest, armastusest, naerust ja suve lõhnadest. Rääkimata vitamiinidest, mille saamiseks astu koduõues paar sammu valitud suunas ning hauka vastavalt hetkel eelistatud värvitoonile miskit suupärast.

Punane sõstar

Koer seevastu haukab kirjumaid variante. Herilasi nimelt. Ta on kunagi saanud ootamatult sutsaka ja nüüd ta vihkab neid kogu hingest. Mistõttu tuleb neid hävitada (nt mesilasi ta ei söö).
Seega ta jälgib neid, kogub infot ning korraga käib amps! Mille järel ta kangesti nina kirtsutab ja keelt suust välja ajab, keele külge kinnitunud herilast sealt maha pühkida üritades. Kui see õnnestub, hakatakse koonu mööda rohtu hõõruma, nähes välja nagu karvane buldooser. Seejärel saabub rahu. Paistab, et ta nende mürgile on immuunne, kuna tagajärgi ei ole ja sööb ta neid mitu korda päevas.

Näoilme herilast hävitades

Üleüldse toidab me koer end ise. Kassid muidugi ka - ikka tuuakse oma osa majapidamisse mõne hiire näol - kuid koer enese toitjana mõjub veidramalt.
Nii süüakse peale herilaste õunu (hapude puhul on nina ikka nii kirtsus...), sõstraid ja sikutatakse herneid. Sõstraid ampsab samuti kobarate kaupa ning herneste puhul on koer heaks koristajaks – sööd tühjaks, viskad kauna õhku ja koer sätib oma lõuad alla. Ei ole muret hoovi risustamisega.
*****
Teatavasti algas Õlletoober (kuhu ma pole kunagi sattunud ja ei pea sattumist ka eriti võimalikuks), mis tõi taas massid kohale. Nende hulgas ka iga-aastase mootorratturite parve, mis oma kõrvuhellitava põrinaga terve linna täitsid. Traditsiooniliselt toimus mootorratturite paraad - või rongkäik või mis iganes nime sellele anda võib - läbi linna. Mõnus on vaadata kuidas neid sadadena (või ka tuhandetena) mööda veereb. Muud liiklust sellal ei ole ning rahvas kipub neid vaatama kogunema. Linna poodlema minnes sattusime ka meie rongi nägema ja erilise „präänikuna“ üks ootamatult kukkus otse mu nina ees. No ei pea ju aeglase veeremise ajal niimoodi peanuppu ringi keerutama! Õnneks ratas pika punnimise peale taaskäivitus ja sai ülejäänutele järele võtta.

*****

Üldiselt on päikesepaistelises aias ütlemata mõnus nokitseda. Teed midagi siit, nokid midagi sealt... Ei miskit „peab“ ja kontimurdvat, kõik puha rõõm. Teed kui tahad ja millele silm hakkab. Mõnus!
Minu eriliseks lemmikuks on otse loomulikult traktoriga muru niitmine. Suhteliselt suur ala niita ja nii on ütlemata mõnus vaheldumisi gaasi põhja vajutada ning täppissõitu teha.

Leidsin, et minu valge suure punase lillega vihmavari on liiga tavaline. Armastan suuri vihmavarje, need kokkupandavad ei ole minu teema. Suured on tugevad, murdekohtadeta ning seega ka diameeter laiem. Mis tegi minu edasise töö suhteliselt aeganõudvaks, kuid tulemusega olen väga rahul:)
Nimelt mõtlesin vihmavarju serva kaunistada pitsiga. Ostsin 3,6 meetrit punast lilledest pitsi ja asusin õmblema. Käsitsi, kuna üle kodarate ju masinaga ei lähe. Lisaks oli see päris peen näppimine, kuna iga lill tuli eraldi korralikult (loperdamisvastaselt) kinnitada ja peidetud pistetega. Ei taha ju varju all üles vaadates mingit punast sigri-migri näha. Peaaegu terve päeva istusin ja surusin nõela jõuga läbi paksu pitsi ja vihmavarju ning lõpuks ometi sai valmis! Nüüd on mul täiesti ainulaadne vihmavari, mida pole mitte kellelgi teisel;)

Pühapäeval hakkas ilm ära keerama. Hommikust saadik paks sadu, otsekui duššist tuleks. Soe ja tummine vihm. Taas meenusid lapsepõlve suved – siis sai nappides rõivastes vihma kätte joostud ja väsimuseni keerutatud. Nüüd kahetsen, et seda ei korranud:) Isu oli, kuid toas oli ju mõnus kuiv...
Õhtul oli plaan teatrisse minna. Vabaõhuetendust vaatama, khm-khm... Olime vaprad ja läksime ikkagi- Mis see vihm siis teeb, ilm on ju soe.
Keebid ülle ja minek. Lossihoovis toimus ja inimesed istusid pinkidel, jalad vihmaloikudes:) Muidugi oli ka kuivemaid kohti, kuid ega rõõmsameelseid teatrikülastajaid see lausvihm seganud, kisti aga jalatsid jalast ja asetati paljad varbad mõnuga sooja loiku. Teise vaatuse ajal lõppes ka vihm ja näitlejad viskasid keebid kõrvale. Kõik oli väga rõõmsameelne ja kerge:)

.

Ning otsa sai ka minu teine puhkusenädal.

Puhkuse esimene nädal

"Nonii, ilmselgelt on ilmal minuga mingit sorti vägikaigas vedada...", mõtlesin mõrudalt, kui puhkus algas.

Meeletult ilusad ilmad olid, kui mina tööl. Ja siis, kui minul algas puhkus, hakkas sadama ja lubas seda kohe pikemaks ajaks... Mõnna:( Etteruttavalt saan hõisata, et õnneks nii siiski läinud ei ole:)

Aga algusest peale.

.

Viimasel töisel reedel (3.juulil) haaras kell 16:08 mind oma sooja embusesse eufoorialaine, kui adusin, et tõepoolest algabki puhkus. Tund hiljem ust enda järel lukustades valdas mind aga üllatav nukrus, kuna kuidagi harjumatu oli teadmine, et ei pea siia enam niipea tulema. Kodu nähes tuli eufooria aga tagasi:)

.

Millega sisustada siis oma pikk suvepuhkus? Ei mäletagi millal viimati sai esiteks nii pikalt järjest puhatud (4 ndl) ja teiseks olen ma harjunud puhkuse ajaks alati kusagile sõitma, nii et kodumaa pinnale jäämine tundus veidramast veidram. Küll aga oli plaan seekord veeta mõni nädal kodusaarel.
.

Esimese vaba õhtu (sellesama reede) kulutas värske puhkaja suhteliselt veidralt. Nimelt pean ma juba astast 2005 väga põhjalikku kulude ülevaadet Excelis, kus siis kõik sendipealt kirjas ning hea analüüsida rühmade kaupa oma kulutusi. Nii aastas, igas kuus kui kuu keskmisena aastas. Hoiab natuke ohjes.
.

Eelmise aasta suve hakul aga väsisin sellest nokitsemisest ning tegin pausi. Teadsin, et käega löömist ma kahetseksin ning jäin tšekke korjama, tuleviku tubliduse tarbeks. Ja tšekivabasid kulutusi üles kribama.

Nii ma siis kallasin kotitäie tšekke laiali, võtsin kõrvale kontode väljavõtted ja asusin rehnutti pidama.

.

Oleks see siis niisama, et kuu kaupa kribad. Paljud tšekid vajavad ju lahtiarvutamist, kuna eriti suurtest poodidest ostad nii toidukaupa, majapidamistarbeid, kassidele miskit kui ajakirju, näiteks. Need kõik vaja eraldi ridadele paigutada. Ja nii tšekihaaval, rohkem kui aasta jagu...

.

Kuna ma hirmsasti säärast nokitsemist armastan ja süsteemi taga ajan, siis võib arvata, et esimesel päeval poole ööni ja teise päeva tervenisti takkapihta arvutamine oli tõeliseks mõnuks. Et igal lollil omad kiiksud, kuidas puhkust alustada:)

.

Nüüd vähemasti järg jälle sees ja seda pidada on lihtsam, kui kangete kontidega tervet aastat lahku lüüa. Vahepealne auk lihtsalt lõi hirmukardina innule ette.
Lisaks tegin võimalikud vajalikud regulaarülekanded augustikuuks ette ära, kuna puhkuserahad tulid ju ära ning ennast tundes tean, et kipun natuke liiga vabalt puhkuse ajal finantsidesse suhtuma...
.

Esmaspäev (5.juuli) oli suhteliselt jahe, nii et päris mõnus oli kooki küpsetada, end taaskord raamatukokku kobistada ning seejärel A juurde Laulasmaale sõita. Seal oli suvilate vahel erinevalt Tallinnast mõnusalt soe ja nii me siis tšillisime ja sai isegi törtsu päikest jume toiteks. Ülimõnus on ikka suvises päikesepaistes roosidest lõhnavas aias süüa salatit kerge valge veiniga ning rabakakooki sinna otsa. Aeg lihtsalt voolab...

Ja pisike 5-kuune L.L. muudkui naeratas ja jutustas midagi omas keeles...

.

Teisipäeval sain kinnitust tõsiasjale, et meie suved pole iial kindlad. Hommikul läksin liikvele topis ja pikkades valgetes pükstes, tagasiteel külmetasin ja jälgisin, kuidas maha sadanud vihm poriks muundunult järjekindlalt mööda mu püksisääri ülespoole ronib. Koju jõudes tundsin end kui väga räpane ja väga vettinud kass.
.

Kolmapäeval oli kindlamast kindlam plaan minna Moby't kuulama. Selgus, et neist, kellelt uurisin, polegi keegi sama meelt ning nii otsustasin minna täiesti üksi. Sest ma lihtsalt pidin teda kuulma.

Jalga mugavad jalatsid (kuna pärast pole lootustki taksot saada), kotikesse vihmakeep ja raha ning minekule. 20 min piletisabas ja sees ma olingi.

.

Oi kuidas ma vihkan massüritusi. Vahel oma lõbusa seltskonnaga on tore mõnd väisata, kuid üldiselt massides liikumine ajab mul harja äärmiselt punaseks. Liigutakse ju koordineerimatult, ootamatute pidurdamistega ja siksakitades, nii et minu jaoks äärmiselt arusaamatu kaootilisus. Mina eelistan liikuda sihikindlalt ja ühtlases tempos... See on ka põhjus miks poed mulle nii vastukarva on...

Aga Moby nimel tuli see kõik üle elada.

.

Kui suundusin õlle järele, sain kohe ka kinnitust oma punaseks tõmbuvale harjale. Nimelt suvatses keegi kusagil kaugel suvaliselt õhku visata ühe täis, kuid avatud gin'i purgi, mille õnnetu maandumiskoht juhtus olema paik, kust mina parasjagu läbi jalutasin. Väga valus oli, kui see õlale maandus. Olin nii tige, et oleks sealsamas lööma läinud, oleks vaid olnud keda lüüa. Õnneks pritsis sealt mulle vaid näkku, riided jäid puhtaks, kuid põrkest said pihta veel paljud inimesed ja nemad rohkem juba kleepuva vedelikuga. Palju oli minuga võrdselt tigedaid...

Ja selliseid loopivaid ajukääbikuid liigub seal teatavasti hordides. Neil on seal vist miski pesa...

Ühesõnaga oli äärmiselt tüütu üritada end lava lähistele lohistada, kuid veidi enne kella 23-e see siiski õnnestus.Moby pilt on näpatud sõber Awentuselt, kes seal ametliku fotograafina ringi pidi luusima

Edasi läks juba heaks:) Moby tuli lavale ja oli Moby oma vanas headuses. Tuttavamate lugude peale tuimad eestlased hullusid, vähemtuttavate peale jõnksusid niisama.

.

Mina sain oma pikk olemise kompleksist kah üle. Pidevalt tunnen end Koljatina teiste keskel (pikkust 167,5 :DDD), kuid seal oli tegu, et lattide tagant midagigi näha. Ja paljud lattidest olid õrnema soo esindajad, nii et ei hullu midagi.

Aga mulle kohe üldse ei meeldi massis suitsetajad... No kas ei suuda siis nii palju kannatada? Miks pean mina seal silgud pütis meetodil seistes vägisi passiivselt suitsetama? Mine eemale ja tossa palju tahad...

.

Sain enesele turvamehe ka:) Tekkis naeratlev-kelmikas pilkude mäng ühe kõrval seisva noormehega, mille tagajärjel ta mu eest hoolitsema hakkas. Kui mu kõrvale sattusid erilise hooga vimplevad/visklevad tüübid, kelle higised kaenlaaugud ähvardavalt mu näo lähedal hüplesid, tõmmati mind õrnalt neist eemale ja sätiti end müüriks meie vahele; kui mu õlletops sai tühjaks ja nõutult vaatama jäin, kuna ebamugav kaasa elada, tühi tops näpu vahel, võeti see enda kätte...; kui kikivarvule tõusin, et üle õlgademere miskitki näha ja varvastel kõikuma hakkasin, toetati mind selja tagant küünarnukkidest, et kauem ülal püsida jaksaksin... jne...

Ütlemata armas mu meelest:) Eriti see, et me ei vahetanud sõnagi.

.

Kui kontsert läbi sai ning rahvamass voolama hakkas, kadusin kiiresti inimeste sekka. Natuke kahetsesin, kui nägin eemal otsivat pilku, kuid tahtsin, et sellest jääks vaid armas mälestus. Väga südantsoojendav mälestus ühest õhtust ja hetkelisest virvendusest.

Ei taha oma elu praegu keeruliseks elada, tahan distantsilt vaadelda ja tulevikku hinnata, enne kui valitud suuna võtan...

.

Edasi suundusin koos massiga linna poole ning 1h 15min kand ja varvas meetodil ning kodus ma olingi.

Öö oli soe ja vaikne. Mõnus oli jalutada. Suurest massist eraldusin Tuukri tänava kandis ning sadam oli juba päris hõre. Balti jaama juures oli ainus veidike kõhe hetk, kui valisin ajakulu huvides otsetee turu tagant vanade tehasehoonete kõrvalt, kuid kuna lapsepõlves end regulaarselt indiaanlaseks kujutades sai kätte õpitud kiire, kuid vaikne kassi kõnnak, siis oli suhteliselt ok sealt sammukõla tekitamata läbi hiilida. Pelgulinn oli juba vana hea ja turvaline kodukant. Kell 2 olin emotsioonidest tulvil olles kodus.

.

Peale kontserti selgus, et kaks eraldi sõpra/tuttavat olid mõelnud mind üllatada, kui ikkagi kontserdi ajaks õllekale sattusid, kuid kumbki ei saanud helistamisega hakkama:D Säärane ülekoormus lihtsalt. Nii et selliseid üllatusi tehes tuleks veidike ette helistada, mitte massi sees üritada. Ent olin väga rahul ka üksi käinuna:)

.

Neljapäev kulus niisama vedelemiseks ja reede hommikul sain kõne fotoka garantiist. Unesegasena ei saanud tükk aega arugi millest jutt, kuid pärast oli rõõmu küllaga.

Nimelt oli mu igati vee- ja ka sukeldumiskindel fotokas Indias viimase päeva lainemöllus vett aku juurest sisse lasknud ja lõpetanud funktsioneerimise (olen sellega palju kordi probleemivabalt vee all käinud ja ka sellesama reisi jooksul sai seda vees küllaga tarvitatud, täiesti probleemivabalt). Pildid kaardilt õnnestus kätte saada, kuid fotokas enam eluvaimu ei ilmutanud.

Olin maad uurinud ja kõikjalt teadmist saanud, et veekahjustustele garantii ei laiene. Suhteliselt häirituna venitasin garantiiga, kuni möödunud neljapäeval sai see sisse viidud. Ise valmistasin vaimu ette suurteks vaidlusteks, et kui veekindel asi saab veekahjustusi, siis see peab ju garantii alla käima ja uurisin tarbijaõigusi jne jne jne. Vaim valmis ja fotokas garantiis, ootasin pikka ja närvesöövat protsessimist. Kuni siis reedel (nädal + 1 päev peale sisseviimist) helistatakse ja teatatakse, et fotokat parandada oleks liiga mõttetu/kallis ning kuna seda mudelit enam ei toodeta, siis saan asemele uue ja veelgi parema. Et kas ma olen nõus... Eeeee... Olen või? Loomulikult olen ma nõus! Seega kablutasin kohe samal päeval oma uuele fotokale järgi:) Nüüd on mul taas kotis kantav seebikas olemas:) Suurt ei viitsi ju kaasa tassida eriti...

.

Laupäeva hommikupoole seadsin aga sammud Kirbuturule. Tahtsin näha mis imeasjaga siis tegu on ka ning tuleb tunnistada, et väravatest eemale oli end suht raske saada. Nimelt olid seal vana (ok, mõned ka uuema) muusika müüjad. Tohutult palju oli vinüüle, lettide viisi. Natuke leidsin ka erilisi cd-sid ja kogumikke. Näppisin neid, endal hõbekett suunurgast jooksmas... Igaks juhuks võtsin ühelt paremini varustatud mehelt (muusika mõttes...) ka kontaktid, seega kavatsen temaga kindlasti kunagi mõne diili teha.

.

Aga muidu müüdi seal ikka igasugust träni:) No ausõna, igasugust! Riideid, raamatuid, lelusid, videomänge - seda loomulikult. Üksikud suhkrutoosid, kraanid ja ukselukud olid erilisimad uskumatused mu silmale. Muu oli nagu kirbukalt vast ikka leida võiks. Minu süda jäi aga jah sinna värava juurde... Ahjaa, sooritasin ostu ka - punase 10cm laia nahast vöö. 50 raha:D

.
Pühapäevaks oli planeeritud saardesõit. Olid vanemad Tln-s käimas ja kasutasin juhust ning vedasin oma puhkuseks kujuteldavalt vajaliku träni isa auto peale. Läksime vaatama ka äsja 4-kuuseks saanud vennatütart, kes on endiselt rõõmsaim peebi (lahe uus moesõna, kas pole;D)keda näinud olen:)

Sofia üliõnneliku vanaemaga

Tädi ja Sofia esitlevad vanaisale lennukit

(pildid tegi Sofia emme)

Edasi kulges tee kodusaarele. Nagu ikka, pidasime mokalaata ja viskasime nalja ja nii see kodu lähenes. Praamil kohtasime toredaid tuttavaid (nagu alati:D) ning juba peaaegu koju jõudnult käskis ema auto peatada ning ning mina oma punastes stilettodes pidin sõnakuuleliku lapsena põllule ukerdama. Oli vaja pildistada põllulilli ning mina vajalik element seal. Olgu siis. Minu meelest jääb mulje, nagu oleks pissipeatuselt tabatud:D Ausõna, tegelikult varjun niisama...

Pühapäeva õhtuga saigi esimene puhkusenädal otsa ning edasi tuleb juba teinekord:)

Veidrad USA seadused vol 5

Ausõna, rohkem mul neid kokku korjatud ei ole, see on praeguseks viimane ports:D

Seaduseid aastatest 1990-2000:

* Koomas inimesed (kes ei ela ilma aparaatide abita) ei tohi viibida pargis. Trahv 50$
* Ujumise ajal ei tohi süüa (Massachusetts)
* Leinajad ei tohi süüa üle kolme võileiva
* Norskamine on keelatud, kui aknad pole kinni ja magamistoa uks lukus
* Auto tagaistmel ei või olla gorillasid
* Kuule ei või kasutada maksevahendina
* Kirikus ei tohi süüa pähkleid
* Hobused ja lehmad võivad linnas maja tagaaias olla, koerad ei või
* Lollid teeviidad on linna piires keelatud
* Tuumaelemendi lõhkamine linna piires on keelatud
* Aknast autode piilumine on keelatud (Michigan)
* Vanade raadiote lõhkumine on keelatud
* Siga ei või joosta vabalt Detroidi tänavatel, kui tal pole ninas rõngast
* Rannarõivad peavad olema läbinud politsei kontrolli
* Kesklinnas lehma pidamine maksab 3 senti ööpäevas (Minnesota)
* Tänavat ei või ületada, kandes parti peas
* Alasti magamine on keelatud
* Lake Street'il ei või sõita punased autod
* Elevantide parkimine peatänavale on keelatud (Mississippi)
* Trahv relvaga vehkimise eest avalikus kohas on suurem, kui tulistamise eest avalikus kohas (Missouri)
* Lapsed ei tohi omada püstolit. Tohivad omada shotgun'i
* Lapsed võivad osta paberit ja tubakat, kuid ei tohi osta välgumihklit
* Elevantidele õlle pakkumine keelatud (Montana)
* Ainult abielus naised võivad käia kalal
* Naine ei tohi avada mehele addresseeritud kirju
* Autos ei tohi hoida lammast (Nevada)
* Lubatud on puua, kui keegi tulistab sinu maal sinu koera
* Kaameliga kiirteel sõit on keelatud
* Teistele ei tohi osta ühel päeval üle kolme joogi (New Jersey)
* Bensiinijaamas ei tohi ise tankida
* Paate ei tohi parkida murule
* Kõik kassid peavad kandma kellukesi, et hoiatada linde
* Et hoida loomi pahadest harjumustest, keelati loomaaias loomadele suitsu ja viski pakkumine (New York)
* Maja katuselt surnukshüppamise eest saab trahvi
* Inimesed ei või tervitada teineteist, pannes pöidla ninna ja lehvitades teisi sõrmi
* Mitteärilistel eesmärkidel võivad naised käia linnas alasti

Tule taevas appi!!!

Kas need inimesed on puhta napakad???

Et elu kaotas kogu mõtte või???

Mul ei ole sõnu, kui idiootlikult võib käituda...

.

"Maailma suurima Michael Jacksoni fännklubi juhi teatel on tänaseks juba 12 austajat masendusest oma iidoli surma tõttu endalt elu võtnud!
Gary Taylor, Michael Jacksoni fänniklubi MJJcommunity.com juht andis teada, et traagilised suitsiidijuhtumid on leidnud aset maailma eri paigus, vahendab The Sun.

1994 aastal, kui kultusbändi Nirvana laulja Kurt Cobain oma käe läbi hukkus, loetleti üle 70 oma iidolit jäljendanud nn copycat suitsiidi juhtumit."

.

Artikkel leitud siit.

.

PS: Pildil Art Lebedevi vihmavari, mille omandamise üle oleksin äärmiselt rõemus:)

Tunnen end veidi ahistatult

Ahistajaid kaks:

1. Ilm
2. Norrakas

1. Ilm-ahistajast

Meeletult ilusad ilmad on olnud. Muudkui käi ja naudi ja imesta, et kas tõepoolest ikka viibid kodumaal ning kas tõepoolest elad praegu, mitte 20 aasta taguses lapsepõlve suves.

Korra sai päikest lähemalt nuusutatud ka, siis kui jaan oli. Sealt edasi olid tööpäevad. Akna taga lõõskas suvi ja ootasin, nina vastu klaasi, laupäeva. Siis pidi piknik plaanis olema.

Laupäeva hommikul ärkasin vara ja panin taigna kerkima. Taevas oli pilvine, kuid soe ja kuiv. Mässasin juustustritslit küpsetada (seostub piknikuga, noh) ning kokkulepitud ajal (ok, väikese hilinemisega:D) krabasin tulikuuma stritsli otse pannilt kaasa ning kablutasin õue.

Sama kiirelt kablutasin tuppa tagasi, et haarata jakk ja vihvamari. Väljumise hetkel otsustas sadama hakata. Aga mis see väike soe vihmasabin ikka teeb, eksole. Piknikupaika jõudes on see juba eilne ja saab rahulikult päeva nautida.

No ei jää üle. Ok, otsisime siis kuivema koha puude all, kust sabin veidi eemale hoidis, laotasime räti maha ja närisime kössitades teemoona. Omamoodi tore, kuid oleks olnud toredam seda teha päikeselõõsas.

Mõne aja pärast, kui selgus, et sabin ei kavatsegi väheneda vaid hoopistükkis tuure kogus, pakkisime asjad sama targalt tagasi kotti ning suundusime minu poole filmi vaatama. Mis sa ikka vihmase ilmaga muud teed. Olles end mõnusalt sisse seadnud ja filmiga algust teinud, lakkas ka vihm ning isegi päike austas oma kohalolekuga. Einoh, tänan väga, eksole! Meie vaatasime filmi edasi ja sadu enam ei naasnudki.

Järgmine päev oli mul kavandatud koristamise päevaks ning hoolimata tõsisest virvendavast lõõsast akna taga ma seekord välja lugema ei suundunud. Kiusu pärast. Iseasi, keda paganat ma seal siis kiusasin:D

Vähemasti olid kassloomad eluga ülimalt rahul, kuna minu terve päeva kodusviibimine tähendas neile terve päev avatud rõdu ust. Nii nad seal siis tšillisid.

2. Norrakas-ahistajast

Ühel õhtul oma peatuses ukse poole liikudes fikseeris mu silm, kuidas minu möödudes üks mees esialgu pead, hetke pärast tervet ülakeha pöörates mulle järele vaatas. Tea kas ta märkas mind selsamal hetkel või juba varem, kuid pilkkontaktini me ei jõudnud, enne väljusin.

Ülekäigurajal puudutas keegi mind küünarnukist ning küsivalt pead pöörates leidsin enda kõrvalt sellesama mehe. Hmm, enne ta küll seda olekut ei olnud, et plaanis väljuda. Ju siis mõtles ümber.

Tutvustas end viisakalt ja küsis, kas ta võib mind koduni saata. Mis seal's ikka, las saadab. Vestlesime reisimistest ja tööst ja minu (khm-khm) vanusest. Isegi kui see, et mind pidevalt 22-26 pakutakse olevat, on odav nipp, siis las ta olla. Vanaeit tahab ju ka vahel kõrva tagant sügamist, eksole.

Sain teada, et ta norrakas. Ja puhkab suvel Eestis. Noh, tore, polegi juba ligi kuu aega mõne uue välismaalasega tutvunud.

Saatis mind ilusasti koduni ja tegi ettepaneku veel jalutama minna. Kuna olin väsinud ja tahtsin süüa, teatasin, et pean koju süüa tegema minema. Ja kuna tema küsimus oli "kellele?", siis edasise ümberveenmisvõimaluse välistamiseks võtsin appi vale ja teatasin, et abikaasale. Samal hetkel suundus tema pilk mu käele (kus ei ole teatavasti enam abielusõrmust) ja minu käsi samal hetkel varjatud asendisse. Igatahes paistis, et näljase peagi töölt laekuva abikaasa lugu mõjus. Kätlesime viisakalt ja jätsime hüvasti.

Lugu võiks siinkohal lõppeda ja ma ei vaevuks seda isegi mitte blogis kajastama, niivõrd tavaline süütu tänavatšätt. Aga minu üllatuseks...

... näen ma teda viimasel ajal sageli. Erinevates paikades minu igapäevatrajektooril. Ei, me ei ole rohkem suhelnud. Ei, ma ei tea, kas see on juhuslik või taotluslik. Aga kummaline on see igal juhul. Minu arvates. Tema näeb mind ka. Naeratab. Vahel viipab. Nooksan peaga ja teen mõnda muusse suunda asja.

Ei, ma ei karda teda. Mida seal ongi karta, kui keegi ka meelega end su trajektoorile sätib, plaane peab ja ootab... Kui see nii on, muidugi. Aga veidi kõhedaks võtab küll. Just see järjekindlus.

Füüsiliselt ei karda ma keda kuraditki (on vist säärane väljend olemas). Ma ei näe põhjust, miks peaksin mõnest inimolendist kartma, et ta võiks mulle kuidagi liiga teha. Füüsiliselt. Kuna olen väga suurt kasvu mehele, kes üritas mind silmade hiilates ja erutusest hingeldades ühel pimedal talveõhtul keldrisse lohistada, pikemat sorti rüselemise/kähmluse jooksul veidike kere peale andnud, siis kiitsakate norrakate kartmiseks pole ammugi põhjust. Et tol mälestusväärsel rüseluse-õhtul päästis mind ja andis jõudu adrenaliin (koostöös kiire pööruga olemisele), siis olen veendunud, et kui vaja enda või kellegi nõrgema eest seista, on sõber adrenaliin tagasi. Ehk siis tuginedes eelpoolkirjeldatud karmimat sorti juhtumile ning mõnele leebemale, klähvin praalivalt kui puudel ketikoera ees, vaprusevärinad jäsemeis. Jajah, võib ju loll olla, kuid endasse peab uskuma.

Et siis jah - füüsiliselt ma teda ei pelga, luusigu palegi igapäevaselt mu teel. Küll aga poeb hinge mingi seletamatu kõhklus. Või ei oskagi nime anda. Igatahes miski, tänu millele naeratan natuke vähem. Vähemalt mitte neil hetkil kui keegi naeratav norrakas mulle viipab.

Jaan, erakordselt soe jaan

Selle aasta jaan jääb vist kogu Eestile meelde oma erakordse soojusega.

Kui on peaaegu reegel, et mingi jahedus ikka kontidesse hiilib (enamasti ju lausa külm ja krõbise siis lõkke ääres, termos sõrmede soojendamiseks käte vahele surutud), siis sel aastal ei hakanud jahe isegi mitte hämaruse hiilides, samuti mitte koidu ajal.

Isegi kerge päevitanud jume sai peale... Seda küll päevasel ajal:)

.

Nädalavahel sõitsin ära saarde. Sai veidike kodustega aega veedetud ning päikese käes peesitatud. Kõik oli rahulik, vaikne ja hing puhkas.

.

Teisipäeva hommikul hakkas elu vaikselt ka meie koduhoovile imbuma. Olenevalt ärkamise ja väljasõidu kellaajast hakkas meile laekuma autosid sõpradega erinevaist mandri-Eesti paigust. Esimesed olid kohal juba keskpäevaks, mil viimased alles koduseid ärkamistoimetusi tegid. Aga olid 4 tunni pärast (sõiduaeg pealinnast) nemadki end meie sekka poetanud.

Seltskonna suurenedes said ka toimetamised hoogu juurde ning köögi olid vallutanud naised ja grilliala mehed. Sinna sekka mõned lapsed ja koduloomad edasi-tagasi sebimas.

.

Koer pidi muidugi saabujad lausa nahka pistma. Mõnda nägi ta viimati 4a tagasi, oma esimesel elusuvel, kuid mäletas! Igal juhul ei tekkinud tal kellegi suhtes kõhklusi, et kas peaks nüüd haugatama või on tegu omadega (kuni me ei ole talle näidanud, et tulija on oma, siis ta eriti sõbralik just ei ole). Koer oli ülevoolavalt õnnelik iga saabuja üle ja mõnele üritas kohe autosse sülle ronida. Suur elukas, nagu ta on, ei olnud see just kõige tervitatum pakkumine:)

Aga rõõm oli muidugi suur, kuna lisandus ju mängukaaslasi ja etteruttavalt võib öelda, et erilise soosingu osaliseks sai M, kes temaga sikutamismängu viitsis mängida. Ikka ja jälle...

.

Õnneks ta teab, et rabeleda ja kerjata ei tohi. Ja et tema sööb alles siis, kui inimesed on söönud. Nii ta siis istub ja ootab, vahel kannataja nägu ette manada üritades. Nagu ka alloleval pildil, kus Freddi lebab M-i poolt paigutatavale lihale valvsal pilgul võimalikult lähedal, juhuks kui miskit peaks kusagilt maha pudenema...

Üldiselt on koerast peale kodu valvamise kasu ka grillresti puhastamisel.

Peale seda, kui liha või muu toit on restilt eemaldatud ja restiga enam miskit teha ei plaanita, asetame selle maha koerale. Ja siis on ta nägu vaatamist väärt - armunud ilmel võetakse rest kahe käpa vahele, ise murul lebades ja näksitakse ja nakitsetakse naudisklevalt, kuni rest saab täiesti puhtaks! Ei mingit kuivanud liha või juutsu kraapimist - koer teeb selle töö meie eest ära. Pärast on ainus mure survepesuri ja harjaga üle resti käia ning korras jälle.

Püüan suvepuhkuse ajal seda näoilmet ka fotokaga jäädvustada, ehk õnnestub:)

.

Kusagile ei olnud kiiret ning igaüks tegi, mida parasjagu tahtis. Kõike saatis mõnus jutuvada ning äärmiselt rahulik ja hea oli olla. Lihtsalt olla. Ja veidike toimetada.

Olime varustanud end meeletu koguse söödavaga, kuna ega keegi osanud õigeid koguseid välja arvutada vaid võeti ehku peale. Heh, pigem jäägu üle kui tulgu puudu, eksole:)

.

Mõne aja pärast siis algaski eht-eestlaslik söömaorgia. Peale mida oli niivõrd raske neid kõhupomme kanda, et K ettepanekul otsustasime randa koperdada. Väike liikumine tuli ainult kasuks ning nii tekkis ruumi tee pealt leitavatele metsmaasikatele, mis said rohukõrtele lükitud, kui enam kõhtu ei mahtunud. Taas lapsepõlve-nostalgia...

.

Isegi sääski oli õhtul/ööl vähe. Tegelikult meie kandis sääski ikka vähe, kuid mõni käis näksimas ka. Ainus tõrvatilk kogu kupatuse juures.

Lõkke ümber sai istutud kuni aovalguseni, mil väsimus niitma hakkas. Egas miskit, oli aeg linade vahele pugeda.

.

Hommikul avastasime, et üks kaval vares askeldas laual. Võttis ilusasti kausile kaaneks asetatud taldriku noka vahele, viskas selle kivisele põrandale kildudeks ning asus tomati-mozarella salati vahelt mozarellaviile välja nokkima. Puhta töö tegi:) Aga ega me kadedad olnud, kõike jäi järele nii, et viimased lahkujad pidid veel jääke omavahel jagama ja koju kaasa vedama.

.

Teine päev oli lebotamise päev, mis mulle iseäranis meeldis. Hunnik suuri tekke murule, rahvas kes raamatuga, kes padjaga sinna peale, grill taas küdema, külm õlu keldrist näppu ja nii see päev veeres. Vahepeal käisime ka naabertalus preili M-i sünnipäevatorti söömas ja hiiglasuurel batuudil karglemas.

.

Üks auto lahkus lõuna paiku, üks peale lõunat ja ülejäänutega lebasime kuni kella 6-ni, mil oli viimane aeg end liigutama hakata. Kuna meil ei olnud õnnestunud pileteid bronnida, kartsime suurt saba. Nagu igal aastal. Esimesed kaks autot küll teatasid, et nemad sõitsid ilma sabata otse praamile, kuid kes teab mis õhtu lähenedes saama hakkab. Kuigi oli ka lootus, et paljud on võtnud jaani-puhkuse ning ei liiguta end sel päeval.

Sadamasse jõudes leidsime saba lõpu Kuivastu vana kõrtsihoone juurest (see on see punane katus, mis viimase sirge peal silma hakkab), mis oli eriti hea seis ja juba 40 minuti pärast mahtusime praamile. Läks ikka väga hästi see äratulek meil:)

.

Mis mulle sooja suve juures enim meeldib, on väljas söömine. Ka seekord sõime kõik toidukorrad alates hommikukohvist õues. See lihtsalt on nii teistmoodi tunne ja meie kliimas mitte just sage võimalus, seega seda püüame kodus nii palju ära kasutada kui võimalik...

Chill jaan sai:)

Veidraid silte ja kuulutusi

• Tegime san. tehniline töö! – kuulutustetulp Tallinnas

• Teeme värvilisest betoonist ajaskulptuurid (siil, luik, siga, karu, tigu) ja igasuguseid vaasi. Tellija mujalt. – kuulutustetulp Tallinnas

• Müügil kuse tilinad – Narva

• Salat kraabi pulgaga – Narvas asuv kohvik

• Kingad meistele ja naistele – kauplus Pirita teel

• Müügil sea kotid – Liivaku kauplus Tallinnas

• Müügil v.mokad – turg Tallinnas Retke teel

• Kana kinz – Kadaka turg

• Second Hand Exlusive – Kopli tänava kasutatud riiete pood

• Madu kasvab 100 meetri pikkuseks – Tallinna loomaaed

• Kõigist vargustest teatame kohe politseisse! – Pärnu T-Market

Süda valutab

Väike mure on hinges...
Eile õhtul kohtusin ühe üsna nässaka vanemapoolse koeraga, kes oli pika-pika rihma otsas ja rihma teine ots oli seotud puu külge. Koer istus seal kannatlikult ja ootas...
Mõni aeg hiljem ta ikka veel ootas...
.
Selles ei pruugi miskit imelikku olla ju, ainult mina veider oma emotsionaalsuses, kuid kui nt peremees poodi läks (puu asus poe lähedal), siis on kummaline, et ta koera poest eemale keset rohtukasvanud muruplatsi kinnitas. Eriti kui poe küljes koerte hoidmise kohad olemas. Ja nii pika rihmaga, millega võiks kodus aias koera pidada, et talle piisavalt liikumisruumi anda (kui on selline inimene, kes ei pea looma lahtiselt).
Ma ei tea. Mulle jäi mulje, et keegi oli loomakese hüljanud ja toonud ta suhteliselt käidava koha lähistele (politseijaoskonna kõrvale, kusjuures), et siis keegi ta leiaks ja tema eest edasi hoolitses. Ja koer muudkui ootas... istus tikksirgelt ja vaatas vanade väsinud silmadega apaatselt kaugusesse.
.
Õhtul kohe lärmi lööma hakata ei tundunud mõistlik, kuna äkki tõepoolest oli ta seal vaid ajutiselt (kuigi igati ebaloogiliselt). Lisaks öö rohu sees veeta soojal ajal pole probleem. Seega otsustasin hommikul vaatama minna kas koer ikka veel seal ja kui on, siis vastavatele instantsidele teada anda.
.
Ei olnud. Niiväga loodan, et peremees ikkagi tuli koerale järele. Või siis oli koerake kellelegi veel silma hakanud ja ta oli juba ära viidud...
Vähemasti selles osas on süda rahul, et teda hommikul seal enam ei olnud. Eelistan uskuda, et tal on kõht täis ja põõnab kusagil...
Küll aga toob selline asi paratamatult esile vaikelu elava raevu mu sisemuses... Ma nimelt jälestan inimesi, kes endast nõrgemate suhtes piisavalt hoolivalt ei käitu...

Purgis

Nüüd on etteaste siis nähtud. Filmike purgis ja esilinastus üle elatud.
Hämmastav. Tõeliselt hämmastav:)

.
Meespeaosaline mängis meil hästi. Pisidetaile jälgides oli see eriti näha. Tal oli ka kandev roll.

Kokku oli ka hästi lõigatud. Üks kiiksuga koht on sees, kuid see ajab pigem südamest naerma, õnneks just nii see ka rahvale mõjus:)
.
Äärmiselt kummaline on näha mis tegelikult välja tuli. Ja vaadata pimedaid stseene tõepoolest pimedatena, väikeses valgusvihus, kui tead kuidas seda filmiti ja kuidas ruum sel hetkel oli ju valge. Nii tohutult annab ikka erinevat sorti/tooni valgusega ära teha... Oli meil ju nii öist laternavalgust kui loojuva päikese kiiri... Reaalses elus pladises akna taga hoopis vihm, filmis aga ei mingit vihma, lindude sädin ning hommikupäike... Ma siiamaani sõnatu:)

.

Ennast purgist vaadata on kummaline. Olen ka koduvideotel pildile jäänud, kuid see on täiesti erinev. Filmis vaatad ennast askeldamas ja üldse ei adu et oledki sina. See seal on ju keegi teine...

.

Komisjon kiitis režissööri kõvasti ja mainis ära ka tugevad näitlejatööd:) Me muidugi olime meelitatud, vägagi;) Meie filmis tõepoolest ei olnud ülemängimist, kõik oli hästi loomulik. Ja seda oli hea vaadata, kuna mitmetel teistel ei tekkinud seda eheduse tunnet. Samas mõned olid kohe väga head, kuid jah, neil olid ka päris ja tuntud näitlejad abiks. Seetõttu on komisjoni hinnang kui mesi meelel:)

.

Peale linastust korjasime oma meeskonna kokku ning suundusime ühe noormehe (kas mul on sobiv öelda "noormees", kui teine on minust mitu head aastat vanem?) juurde koju, et tähistada. Sama noormees, kes fotodel mu juustest lõkke suutis välja võluda:D

.

Vaatasime veel korduvalt oma filmikest, erilist rõhku pannes pisidetailidele ja ikka jäime rahule:)

Filmi tegemise maailm on ikka üks paras ime...

Taustaks varasemad ja ka pooleliolevad filmid mängima ning õhtu sai veedetud äärmiselt vahvas seltskonnas. Väga hea meel, et tutvusin tänu projektile niivõrd huvitavate tegelastega...

.

Ahjaa, üks hetk avastasin toa nurgast kitarri. Tundsin majaperemehelt pilli vastu viisakat huvi ja palusin miskit mängida. Imestati, et seni pole majaperemees allunud provokatsioonidele avalikult mängida, kuid ju ta on siis vahepeal harjutanud ja ma uus nägu, pole ju viisakas keelduda;)

Igatahes, kui hakkasid kostuma akustiliselt kitarrilt Metallica ja Led Zeppelini lood, siis minu kuulmekarvakesed lõid nurru:)

.

Ei, väga armsad inimesed:)

.

Koju magama sai kella 3 ajal. Arvestades, et 4h pärast oli vaja kark alla ajada, ei olnud see muidugi parim võimalik panus, kuid nii ta läks.

Hommikupoolik tööl kulus hiiglaslike haigutustega võitlemisele:)

Veel muusikat

Liis tõi eelmise posti all hirmarmsa assotsiatsioonina välja Muusik Seifi loo, mida kohe peab ka tulevaste põlvede jaoks siia talletama. Et teadmiseks teile, et meie põlvkonna ajal ei tehtudki ainult jubedat tapeeti vaid me kuulasime ka tõeliselt ilusaid lugusid (ok, see küll veidi vanem, kuid point on väljendatud - ei olegi ainult üks pauernaiste kiunumine, meeste krokodillipisarad ja umbrella-ella-ella-eee-eee-eee). Tehti ka sisuga lugusid.

Mõni mees ikka kohe oskab sõnu ritta seada. No läheb hinge, noh...

Ju kastepiisal hommik pärlendab
ning päiksekiir su juuksed kuldeks loob,
siis sasib nendel tuul, tuul - vallatu.
Su sillerdavat naeru täis on maa,
ka pilved sinitaevas kordavad -
sa ise oled tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Sa vaatad mind ja tundub nagu järv
on silmades sul koha leidnud sääl.
Ja viivuks ainult tuul, tuul - vallatu.
Lööb virvendama järve sinivee,
ehk hiljem tunnen huuli, kasteseid.
Ning ise olen tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Sa loodud oled haldjaks, seda tean,
ning metsaneid, nii armastan sind ma.
Sa oled nagu tuul, tuul - vallatu.
Su sillerdavat naeru täis on maa
ja linnudki su nime kordavad.
Sa oled nagu tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.
Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Ümber kõle sügistuule naer

Tegelikult tahtsin kirjutada naeratuse võluväest.
Hetkel aga ei tule torust, no ei tule.
Ühtegi naeratuse laulu kah pähe ei tule, millega postitust asendada, kummitama hakkas hoopis Virmaliste "Naer".
Kohe väga vastupidine päikeselise naeratuse süstimise asemel, kuid sobib tänasesse päeva/ilma päris hästi.
Aga nautige. Vana ja hea:



Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Vii täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve loojang, raagus puude aeg
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõm
ei sügist, ei vii
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...

Argielust välja - üks väga eriline kogemus

Ühel nädalalõpul võttis minuga ühendust üks armas tütarlaps, endine ühikakaaslane.

Nokitseb filme teha ja neil olevat seekord vaja minu tüpaaži.

Ta siis olla lasknud võimalikke kandidaate peast läbi ja jäänud mina kummitama. Et mis ma arvan mõttest oma näitlejaoskuseid proovida.
.

Mul kukkus suu ammuli ja lõuga varjutas eriliselt lai irve. Ma nimelt ei ole mitte kunagi elus näitlemist proovinud. Ei näiteringe kooli ajal ega midagi. Iial pole omanud ambitsioone saada kuulsaks näitlejaks ega muud taolist.

Oi, valetan! Meenub, et põhikoolis osalesin küll näidendis. Mingis Tormise muusikalis seisin lavanurgas, kartuliriidest kott üll, millele oli joonistatud Saaremaa. Ehk siis olen mänginud lavaatraktsiooni:D

Küll aga tundus ettepanek kõva väljakutsena ja pikemalt mõtlemata andsin jaatava vastuse.

.

Kui kätte jõudis päev, mil vaja võtetele minna, haaras mind paanika. Ja metsik peavalu. Hurjutasin end, et puhta loll ikka ja mida ma endast õige arvan ja kuhu ma nüüd ometi end mässisin. Ma ei saa ju never näitlemisega hakkama, kui isegi väikesed valed näost kohe vastu peegeldavad. Kuidas siis veel suures plaanis emotsioone mängida...
.

Tahtsin kangesti loobuda, kuid see oleks olnud teiste altvedamine, kes olid võtteplatsile juba mitmeid tunde tehnikat ja dekoratsioone püstitanud. Võtsin end ohates ja kirudes kokku ning vedasin oma kondid kohale.

.

Ikka tõeliselt põnev on jälgida, kui olulised on detailid. Valgust sätitakse mitmest suunast ja toonis millimeetri täpsusega, samuti kaamera seadeid. Poom helide tabamiseks pidevalt kuskil sirutumas kas peade kohal või nt varvaste juures. Iga detail mõõdetakse ja katsetatakse järjekindlalt läbi. Iga võtet tehakse mitu varianti, mõni selleks, et just seda õiget tulemust saada, mõni lihtsalt igaks juhuks, et montaažis oleks valikut.

Ühesõnaga iga asi võtab meeletu aja.

Koju sai neil õhtutel peale kella 1 varahommikul, nii et uneajaga just priisata ei olnud. Küll aga olin ma toimuvast tõelises vaimustuses. Püüdsin anda endast parima ja rolli sisse elada, loodetavasti on tulemus ootuspärane.

Keeruliseks teeb asja see, et ümberringi on mitmed inimesed ja sa teed näo nagu neid ei oleks. Esitad mingit emotsiooni ja tegevust, samal ajal kui igal ümerolijal on oma miimika ja kõik jälgivad iga su sammu...

.

Öötundide lähenedes oli aina raskem rollis püsida, kuna me kõik hakkasime väsima ning lõuapoolikud hakkasid aina enam lollitama. Lõpuks me lihtsalt irvitasime, kõhud kõveras ja üritasime üksteist tõsiseks sundida, et veel võtteid purki saada. Oijahh, nalja sai tõeliselt palju:D
.

Tõsistest kaadritest meeldis mulle endale kõige enam see, kus tuli minestusest ärgata, taibata juhtunut ja paanikas põgeneda. Vähemalt esialgu tundub, et see tuli kohe päris ehe välja:) Loodan väga, et ehedus kajastub hiljem ka telepildis...

Katsetan minestanud olemist

Tegu lühifilmiga ja rõhk emotsioonide esitamisel. Minu rollis oli argisust, õnnetunnet, unistamist, ehmatust, paanikat, hirmu...

Jeerum, ma vist kardan seda hiljem telepurgist vaadata, ausalt!

.

Meespeaosaline on filmimaailmaga tihedas kokkupuutes ja teadis täpsemalt mida, millal ja kuidas rõhutada, kuidas istuda ja astuda, kuidas valgust ja varjusid arvestada. Mind pidi selles kõiges suunama. Aga loodan siiralt, et suutsin oma rolli piisavalt panustada.

.

Kogemus oli igatahes üle prahi. Nüüd on siiralt hea meel, et vedelaks ei löönud ja sellise katsetuse osaliseks sain. Pagan, sellise moega hakkab mulle näitlemine isegi meeldima:D Seekord igatahes täiesti vaimustusin ja eks aja arenedes ka julgus ja arusaamine kasvas...

Vääääga väärt kogemus sai:)

Prožektorist on saanud leekiv kroon:)

Nädalavahetus

Reedel pakkisin koti ja suundusin lennujaama.

Kuna nädala sees oli olnud isa sünnipäev, haarasin tee pealt kaasa ka tulbikimbu. Ilusad kollased.

Õhtune lennujaam oli haruldaselt väherahvastatud. Kohe ikka tõeliselt vähe liikus seal inimesi.

.

Mis seal's ikka, pagas ära ja taaskord paljajalu läbi turvakontrolli. Ma kohe ei kannata seda kingarihmadega mässamist seal väravate ees, kuid alati kontsad piiksuvad. Nõme.

.

Lilled mu peos tõmbavad tähelepanu. Suundudes baari oma tavapärast pardaleminekueelset väikest õllekest hea raamatuga teostama, hõikab keegi mees inglise keeles, et "kas need on mulle?". No mida veel! Leia mõni tähelepanuäratavam viis kõnetamiseks, ära tule mu isa lilli näppama! Siiski soostun naeratama ja raputan eitavalt pead.

Lennuk on poolenisti täis rootslasi ja soomlasi. Hiljem saan teada, et töötavad ühes ja samas pangas ning lähevad Saaremaale puhkust veetma.

Meesstjuuard on seekord. Harjumatu, kuid meeldiv vaheldus:)

.

Istun seal pilvepiiri vahtides oma mõtetes ja kojujõudmist oodates, kui minu kõrvale ilmub kellegi tume peanupp. Peanupuga kaasneb mees, nii 35+/-.

Istun võimalusel alati (kuna ostan e-pileti ja teen ka e-registreerumise, siis siiani olen saanud valida ja kinnitada alati mulle sobiva istekoha) üksikul istekohal numbriga 8A. Minuga tutvuma tulnud mees kükitab seega vahekäigus.

.

Osutub soomlaseks, kuid õnneks räägib head inglise keelt. Kuna vahekäigus kükitada on ebamugav, hakkab ta meievahelise jutu joostes otsima võimalust ringi istuda. Suhtleb oma kolleegidega, kes on lahkesti nõus kohti vahetama ja nii suunatakse mind sujuvalt ringi. Vähemasti saame nüüd mugavalt jutustada ja mullegi teretulnud vaheldus lennuki mürisemisele, kuna seekord olen ka muusika maha unustanud.

.

Jutt jookseb hästi. Küll aga ei saa mu värske kaaslane kuidagi aru, et lilled mõeldud isale. Et neil Soomes küll sellist kommet ei ole, et naised meestele lilli viiksid. Mina ei saa seevastu aru, et miks mitte. Sellega näitad ju oma tähelepanu. Et oled kellegi peale mõelnud, kui talle lilled valid. Minu meelest on lilled lihtsalt armsaks žestiks ja neid saab kinkida ka täiesti niisama, ilma põhjuseta ning need ei pea eputavad olema (siiani on minu jaoks armsaimaks lilležestiks kord, kui R oli mulle poetanud postkasti ühe eriti mahlase kirevkollase võilille... olime just tülli läinud, olin ta järjekordselt minema saatnud ja võtmed tagasi võtnud ning eks ta siis minnes trepikoja eest selle lillekese noppis ja postkasti poetas - mina igatahes sulasin:D).

.

Lühikese õhusoleku ajal sain teada, et töötab finantsalal ja sõidavad kolleegidega nädalavahetuseks saarde puhkama. Laupäeva õhtul on neil plaan ka linna peale välja minna ja kas ma ühineksin nendega. Olin kindel, et ei ühine, kuna ei raatsi mina nappi perega olemise aega tantsulka peale raisata ja ütlesin talle seda. Lisaks pidime tähistama isa sünnipäeva.

Leppisime siis kokku niipidi, et tema annab hoopis mulle oma numbri juhuks kui ma ringi mõtlen, tema igatahes jäävat ootama. Võtsin kaardi vastu, veelkord kinnitades, et tõenäoliselt ma ei helista.

Igal juhul pidime pühapäevasel tagasilennul uuesti kohtuma.

.

Pagas käes, läksime lahku nagu lõunapoolsemad rahvad (ise kaks põhjamaalast) põskesid musitades. Mind ajas irvitama ning sulguva ukse vahelt kiirelt lehvitades kadusin. Isa juba ootas fuajees ning sain tal kaelas rippudes oma õnnesoovid edastatud.

.

Kodus käimas oli ka pisike Sofia (vennatütar). Sai laupäeval 3 kuud vanaks ja üks hirrrrmus rõõmus laps. Muudkui naerab! Kui vahel vaja hädakisa teha, siis kõlab nagu kanaarilind - piiksub. Suhteliselt hädise häälega, mis on minu meelest super. Hea kuulda, et maja ei kaja lapse kisast vaid saavad ka kõik teised ilma kõrvatroppideta olla. Oleks vahva kui endalgi tuleks mitte väga tugeva häälega laps/-ed:)

.

Koer on lapse järele hull. Ronib peaaegu teisele korrusele järele, et aga saaks siputist uudistada. Kassid hoiavad eemale. Suvine aeg ka ja need järavad parema meelega keset hoovi hiiri süüa.

E käis oma noorema piigaga ka külas. Tema oma poole noorem ehk siis u 1,5 kuud. Panime plikad kõrvuti poseerima ja läks üheks suuremat sorti klõpsimiseks. Korra hoidsid tited isegi üksteisel käest kinni:DDD

Pagan küll, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et olen valmis kellegi eest ennastunustavalt hoolitsema... Hästi palju armastust endast välja andma... Näis.

.

Igal juhul möödus nädalavahe süües, nagu alati. Muudkui küpsetasin ja sõin, küpsetasin ja sõin. Oma majas elades on see hea asi, et on ruumi varude jaoks ja nii leiab sealt alati mingit materjali millest miskit kokku keerata. Ja kuna seal on ka piisavalt suur köök (minu nõrkus!!!), siis ei taha köögist eemal ollagi, muudkui katsetaks midagi luua... Nii need kilod tulevad... ja rannavorm... Aga lõppude lõpuks on ju ümar ka vorm, eksole!

.

Kodus on kasvuhoones maasikad valminud. Punapõsksed ja päikesesoojad... Kohe päris maasikad ikkagi:) Mitte need poe kummimarjad.

.

Pühapäeval peale lõunasöögigrilli hakkas tekkima nukker tunne. Tuli asuda tagasiteele. Enne taaskohtumist uurisin veel natuke oma reisikaaslase tausta ja selgus, et tüüp on ühes pangas arendusjuhiks. Ja mina veel mõtlesin miks ta puhkusele sõites ülikonda kannab - ju siis kas harjumus või tuli reedel otse töölt.

.

Pakkisin kodinad kokku, registreerusin lennule, istusime veel virsikupommide ja kohviga ümber köögi laua, kui avastasin kõnepostist lennujaama teate, kus paluti tagasi helistada.

Oligi nii nagu oletasin - lend tühistatud. Kes teab miks, kuna ilm oli ok, kuid EA puhul pole midagi imestada, minu meelest juhtub neil pidevalt miskit.

Ega ma väga kurvastanud, ausalt öeldes. Saingi võimaluse veidi kauem kodus olla. Start Tallinnasse pidi toimuma siis mööda maad esmaspäeva hommikul.

Teatasin töökaslastele, et jõuan poolest päevast ning otsustasime (vana)emaga anda lapsevanematele väikese puhkuse. Nemad suundusid kohvikusse ja meie jalutasime niikaua piigaga mööda linna.

.

Sai meenutatud lapsepõlveradasid ja -toimetamisi. Linn oli pühapäevaõhtuselt uinunud. Väikelinna nostalgiline romantika.

Lossi pargist Kuursaali eest avastasime kontserdi. Selgub, et igal pühapäeva õhtul peetakse seal suvemuusika kontserte. Seekord olid puhkpillid ja ausalt öeldes kõlas ikka jube hästi! Peatusime mürtsuva kõlakoja vastas ja nautisime mõne hetke, kuid piiga ei pannud seda millekski. Magas nagu muiste südamerahus edasi.

Ahjaa, siin ju mainimata, kuid päevik nõuab talletamist - Austraalias sündis meie suguvõssa veel üks plikatirts! 4.juunil oli see oluline päev... Niiiiii tahaks temaga näost näkku tuttavaks saada...

.

Ja veel - interneedusest leidsime pildi, kus isa allpoolmainitud rattarallil hästi jäädvustatud. Mingi tõusu tipus ja veab ta parasjagu üht 25-aastast noormeest, kellega vahepeal koos sõideti ja muljetati. Noormees teatas, et ta 25 ja sel kevadel trenni teinud 1700km. Ja uuris, et vana isa on. 55 peale pidi ratta seljast maha kukkuma:D

Isa see eespoolne:

Kuna isa on selline üksik hunt, kes ei kannata pikalt teiste sabas sörkida, siis enamiku gruppe, mille varjus ta puhata üritas, jättis ta peagi maha ning samuti lahkus ta ühes söögipunktis ka kaaslaseks olnud noormehest.

.

Aga mina sain ka komplimendi... Ma pole aegu enam meelitatud olnud sellest kui huvitavalt suudab keegi tegelikult ju võõras mulle vaid välise põhjal hinnanguid anda, nagu seda Thela tegi... Läks hinge:)

.

A nüüd ma ei teagi mida oma soomlasega teha. Olin küll teatanud, et tõenäoliselt ei helista talle laupäeval, kuid samas jäi jutt, et vähemasti pühapäeval lennukis näeme. Kuna aga lend jäi ära, seda ei juhtunud. Nüüd ei teagi kas unustada kogu vahejuhtum või olla viisakas inimene ja kribada talle üks meil, a la tänada toreda vestluse eest, vabandada et ei helistanud ja teatada, et lennujaamas ei olnud ma seetõttu, et sain telefonikõnega lennu tühistamisest teada... samas selliseid mööduvaid põgusaid kohtumisi on elus ju sageli ja milleks teemat puudutada, kuid olen harjunud olema viisakas ja niisama ärakadumine tundub ebaviisakas. Või ei oleks? Vot ei teagi nüüd...

.

Uuest nädalast ka veidi:

Esmaspäeval, peale pealinna jõudmist, tormasin oma rabarberivartega ja värskelt korjatud piparmündi aroomipilves tööle, kus sain olla vaid pool päeva. Vähemalt oli intensiivne pool ja energiat jagus.

Koju jõudes avastasin hea mooduse piparmündi kuivatamiseks - pesukuivatusrestile laotatult. Õhk käib väga hästi läbi ja tuba lõhnab nii hea:)

Rabakatest oli muidugi kohe vaja kooki küpsetama hakata. Mitu päeva saab seda esimest süüa ja juba liiguvad peas ideed ka uue retsepti tarvis. See praegune on küll niiiiiii hea:) Hapukas ja magus korraga...

Ja endiselt on ju ka ümmargune vorm:D

Ahvatlev ettepanek

Ühistranspordis juhtub üle päeva meeldejäävaid situatsioone. Üks ütlemata põnev paik inimvaatlusteks ja eredate emotsioonide korjamiseks.

.

Tänahommikune juhtum millegipärast sügeleb näppudes, kuna erineb tavalistest tähelepanuavaldustest oma veidi erineva mustri tõttu:)

Aga asjast siis:

.

Sõidan tööle, kui peale tuleb noormees pizzakarbiga. Vaatab ringi ning istub minu kõrvale üle vahekäigu, keha minu suunas avatud. Uurib mind intensiivselt oma tumedate rosinasilmadega, avab pizzakarbi kaane ja pakub mulle. Keeldun viisakalt. Uurib mind vaikides edasi ning korraga teeb ettepaneku suudelda. (???) Keeldun taaskord viisakalt. Vaiksel mõõdukal toonil jätkub kauplemine: "Äkki ikka suudleme?"_ "Ei"_ "Aga natukene kasvõi? Natukene võiks ju ikka suudelda?"_"Ei"_"Aga teeme nii, et mina suudlen Teid, Te vastu ei pea suudlema"_"Ei"_"Aga miks siis? ... Kas Te olete rase?"_"Ei, lihtsalt paks", vastan ning tõusen, kuna oleme jõudnud minu peatusesse. "Teil on väga kena pepu!", on viimane mida väljudes kuulen...

.

Kusjuures alkolõhna polnud tunda, nii et ma ei teagi mis nali see nüüd oli:D Ja mis pagana rase! Just hommikul kaalule astudes vaatasin rõõmuga veelgi vähenenud numbreid ning kostüümipükse jalga tõmmates selgus, et need hakkavad varsti üle puusade maha kukkuma... Või rase selles tähenduses, et see on ainus argument miks tema ahvatlevast ettepanekust keeldun?

Igatahes oli terveks hommikuks lõbustatud tuju garanteeritud:D

Isa üle uhke + muidu perejuttu

Kõik sai alguse ühest telefonikõnest mai alguses, milles isa teatas, et ta on Tallinnas asjatamas ja kas ma ei tahaks temaga lõunale tulla.

Mõeldud-tehtud. Lõunalauas mainis muu jutu sees, et on natuke kevadel rattatrenni teinud ja et omanuhti sõitmine ei anna mingit ülevaadet - äkki peaks mai lõpus Tartusse SEB rattarallile minema.

.

Mina muidugi läksin ideest põlema ning utsitasin takka. Kuna mul maastikukummid, siis see aasta ise ei osaleks (seal puhas asfaldisõit ja maastikukummid kleepuvad nagu tatt teekattele ja püüa seal siis teistega võidu kihutada, eksole), kuid läheks kisakooriks hea meelega kaasa. Et rääkigu ema ka pehmeks (kisakooris mitu liiget ikka parem kui üks) ja lähme proovime ära.

.

Maikuu viimasel laupäeval pistsin hambaharja ning raamatu kotti ja jalutasin Viljandi rongile. Pole ikka väga-väga palju aastaid rongiga sõitnud:D Täitsa elamus jälle...

.

Pereliikmeid raudteejaamas näha oli südansoojendav, eriti kuna tädi näeb viimasel ajal harva, elab juba aastaid Helsingis ja ei ole Eestis igapäevane külaline. Õnneks Viljandis tal siiski ka kodu ja nii me kaks kärbest ühe hoobiga saimegi.

Viljandis oli veel soojem kui päälinnas. Tõeliselt mõnus suvi ja sirelite intensiivne lõhn. Sireliõnne leidsin juba esimesest kobarast...

.

Üks pilt Viljandist jääb mind tõenäoliselt pikaks ajaks kummitama - suudlesid perrooni kõrval noormees ja neiu, kui noormees hetkeks pea kõrvale keeras ja suure valge läraka eemale sülitas... seejärel suudlus jätkus...

.

Otse loomulikult tuli meil ammuse traditsiooni kohaselt Viljandi kesklinn ja Lossimäed põhjalikult läbi koperdada. Ilm oli ka videvikus niivõrd soe, et õlgadele ei olnud vaja miskit võtta. Tõeline suvi...

Viljandi on täis suuuuuri maasikaid. Iga natukese aja tagant kohtasime mõnd eksemplari:

Õhtul väike vein ja veini kõrvale Austraalia muljed (tädi käis järelejäänud perega sinna kolinud vanemal pojal külas). Jajah, tahaks ju küll ka neid vaatama minna...

*****

Pühapäeva varahommikul start Tartu suunas. Teel kohtasime mitmeid jalgratastega varustatud autosid ja nii me kolonnis kohale uhasimegi. Ilm tõotas tulla eelmisest kuumemgi.

.

Tartus oli terve hommik üks suuremat sorti sättimine ja asjatamine. Kõik detailid said üle kontrollitud, joogipudelid ja toidugeelid käepäraselt paigutatud ning peale väikest soojendust suundus ka isa starti. Kuna ta varem polnud osalenud, siis stardinumbri sai üsa lõppu. Mis ligi 2000-pealise massi juures tähendas jubedat venimist, enne kui hooga liikuma saad hakata.

Kuna isa senised treeningud on kulgenud Saaremaa ülimalt laugetel teedel, ei olnud tal oma vastupidavusest Tartu-Otepää-midagi-veel rohkete tõusudega 125 km-sel ringil aimugi. Seega võttis rahulikult, eesmärgiga ennast mitte tühjaks sõita.

.

Meie emaga niikaua kolistasime mööda linna. Lihtsalt imeline ilm oli ning väike cappuccino siin, väike lõuna mõne siidriga seal ja nii need tunnid möödusid. Kaubanduskeskuseid piilusime ka, kuid mingit isu neis kügeleda ei olnud. Ja kurvalt tühjad olid nood ka, äri ikka ei lähe...

Ahjaa, Anne kanalis leotasime varbaid ka, sadama turu tagant viib sinna poose sild nüüd juba mõnda aega. Ma polnud siiani Annelinna ega kanali äärde sattunud, seega jälle üks linnuke kirjas:)

.

Isa oli arvanud, et nii 4,5h pärast loodab ta finišis olla, kuigi jah, kogemust pole ja ei tea ju kuidas vastu peab. Me suundusime igaks juhuks mõni aeg varem finišijoone äärde ja meie üllatuseks ta peagi laekuski. Ise täiesti värske ja vedelikki suures osas tarvitamata. Hull vana, ma teile ütlen! Ütles, et alles 25km enne lõppu julges litsuma hakata, siis teadis et peab lõpuni ilusasti vastu. Ja üllatus ka ise, et enesele seatud plaanist varem laekus. Koht oli 1200 millegagi. Ja see vana saab homme 55:D

Kui ei teaks, ei usuks et esimest korda osales ja et trenni teinud vaid mõned korrad nädalas viimase paari kuu jooksul...

.

Igatahes pole siin midagi, nüüd juba tee teada ja miks mitte järgmisel aastal jälle:) Ajas mullegi isu peale... Ainult et kui lähen, siis ikka lühikesele distantsile (see aasta oli lühike 61km) ja loomulikult tuleb siis asfaldikummid muretseda. Vaatab, pead ei anna aga ahvatleb:)

Silmailu National Geographic'ult