laupäev, veebruar 01, 2014

32/365 - Küüslauk

Mulle maitseb küüslauk.
Lapsena teadsin samuti, et küüslauk on üks hea asi, kui külmetus kallal ja vaja terveks saada. Haige mulle aga olla ei meeldinud, kuna siis ei saanud ringi lipata ja oma hirmtoimekat elu normaalselt elada.

Kõige jaburam asi, mis mulle seoses küüslauguga meenub, on üks kinnominek.
Kuressaare kesklinnas oli kultuurimaja ees keskväljaku moodi plaaditud plats (täna on seal rauast/roostekarva majalahmakas).
Mäletan, kuidas istusin seal pingi peal ja koorisin mitu küüslauguküünt ära, et siis pole kinos sahmimist. Ühe küüne panin suhu, ülejäänud taskusse. Järelikult pidin kergelt tõbine olema, kuna haigusvimmas närisin/lutsutasin ikka küüslauguküünt.
Küüned suus ja taskus, suundusin siis kinno.
Ma ei mäleta, kui vana ma olin. Pakun, et 9-11.

Täna mõtlen, et KUI lollakas sain ma ikka olla? Mis tunne võis olla teistel kinos viibijatel, kui üks tegelane haiseb räigelt küüslaugu järele? Ja ära ka hais ei kao, kuna eks taskusse oli varutud neid ikka terve filmi ajaks...
Kuidas on võimalik, et ma kohe üldse sellele ei osanud mõelda? Ja kuidas on võimalik, et ülejäänud kinokülastajad olid nii pagana viisakad, et mulle märkust ei teinud?

Siiamaani meenutan seda fakti irvitava piinlikkustundega... :)

Nii, nüüd olen siis taas graafikus :)

Kommentaare ei ole: