pühapäev, veebruar 09, 2014

40/365 - Purjus olemisest

Mul on üks väga tõsine kiiks seoses alkoholiga - ma ei suuda end päris purju juua.

Ma lihtsalt ei talu seda teadmist, et ma ei pruugi kontrollida seda, mida teen. Mida imelikku ma siis ikka teeks? A kust ma tean... Ja vot ei tahagi teada...

Mõned korrad elus olen purjus olnud. Varem teadsin täpset arvu, enam ei mäleta. Alla 10x kohe kindlasti. Kas ka ühe käe sõrmedel üles lugeda saab, pole ma enam kindel.

Tõenäoliselt muutun ma väga lõbusaks. Vähemalt seni on see nii olnud. Ühest korrast on ka selline "meenutus", et ma ei mäletanud 100% kindlusega, mis vahepealsetel lühikestel hetkedel toimunud on.
Igatahes väga lõbusakstegevalt mõjub ka see, kui on joodud mingi kogus alkoholi, mille tagajärjel jutt muutub eriti voolavaks, seltskond/kaaslane eriti toredaks ja ongi suht kõik. Kontroll enda tegude üle ja vastutus enda sõnade eest peab mulle jääma.
Teisiti ei oska.

Kipun arvama, et see on seotud sellega, et alkoholi hakkasin mõõdukas koguses nautima alles kuskil 23-selt või nii. Enne lihtsalt ei mekkinud.
Ahh, mis ma ajan! Lapsena ma ei joonud limonaadigi, kuna see tundus mulle liiga kange :D

3 kommentaari:

Evelyn ütles ...

Sellest ajast, kui otsustasime turvalises keskkonnas end purju juua, no et siis teaks, kuidas käituma hakkame, ei taha ma siiamaani mandlimaitsega jooke 😉

Evelyn ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Sipsik ütles ...

Ohh, ära sa märgi, sama siin :D
Aga huvitaval kombel kehtib see ainult jookidele, martsipani ja mandleid endid armastan õnneks siiani :)

Ja mis teha, et vanaema baarikapist muu ahvatlev ei tundunud :D