Täna oli selline intensiivne pühapäev, kus me muudkui toimetasime.
Kuigi tegemist luuvalupäevaga, mille kohaselt peaks just niisama olesklema, et ülejäänud aastaks hea tervis tagada.
Aga noh... ind oli peal ja aeg sobis ja nii ta läks. Kas tulevikutervise hinnaga, seda näeb :)
Vanamees toimetas päev otsa õues ja oli hirmus rahul. Vanas kodus oli ju suhteliselt toas passimine ja see ta jaoks ahistav.
Kuna akendele olid ruudud peale löödud (mitte ruutudega aknad aga ruudud akende ette, nagu oleks ruutudega aknad), need aga segavad akende pesemist ja tihased käivad seal istumas ja väljaheiteid aknale pudistamas, eemaldas Vanamees need puidust ruudustikud. Ise irvitas mind teiselpool akent nähes, et "Noh, nüüd kaks korda pall väravasse löödud, kuhu sa ikka enam paged. Nüüd võib Vanamooril trellid akende eest eemaldada küll.".
Mina toimetasin toas ja püüdsin Väikemehe kiiretest kõikevinnavatest käbaratest end häirida mittelastes järjekordseid lahtipakkimisi toimetada. Uskumatu, esikusse tekkis lausa avarust :D
Igatahes olime videvikutunniks parajalt väsinud ning kerge kohv tundus hädavajalik.
Vajume tugitoolidesse, kruusid aurava kohviga käes... Avan kommikarbi, et kerge magus kohvile lisaturgutuseks oleks, kui meie juurde tatsab puukoort näriv Väikemees (tal on täiesti loll komme käia puuhalgudelt kooretükke hiivamas ja neid siis näkitseda...).
Prahvatasime Vanamehega mõlemad südamest naerma, kuna situatsioon oli ülimalt jabur - vanemad joovad kohvi ja söövad kommi, väikene laps vaatab pealt ja närib puukoort...
Aga noh, kommi ta nagunii veel ei saa ja kui see on minu teha, siis aasta jagu kindlasti veel mitte.
Mõni aeg hiljem sai Väikemehe söök valmis.
Vanamees hüüab: "Poja, tule sööma!"
Vaikus. Hüüab uuesti - ikka vaikus. Asi on kahtlane, läheme vaatama... Ja avastame Väikemehe kasside krõbinakausi kallalt, mille vahet käsi käis seda kiiremas tempos, mida kiiremini me talle lähemale jõudsime :D
Enamasti armastab ta suure itsitamisega eest ära joosta, kui teda püüdma asutakse, täna aga olid kasside krõbinad liiga suur ahvatlus ja neid pidi siis endale sisse suutma kühveldada viimase hetkeni nii palju kui jõudis :D
Ilmselgelt ei see laps nälga jää. Toidab end täiesti ise :D Kui vaja, närib puukoort (vahel saab ka söetükikese põske pista, kuid õnneks tegu puhta puusöega), kui vaja, sööb kasside toidu ära...
Aga noh, 12 hammast juba suus kah, eks neid ole vaja veidi kõvema tavaariga teritada ju :)
Jessumariia.... ta saab tuleval nädalal ju juba aastaseks!!!
Kuigi tegemist luuvalupäevaga, mille kohaselt peaks just niisama olesklema, et ülejäänud aastaks hea tervis tagada.
Aga noh... ind oli peal ja aeg sobis ja nii ta läks. Kas tulevikutervise hinnaga, seda näeb :)
Vanamees toimetas päev otsa õues ja oli hirmus rahul. Vanas kodus oli ju suhteliselt toas passimine ja see ta jaoks ahistav.
Kuna akendele olid ruudud peale löödud (mitte ruutudega aknad aga ruudud akende ette, nagu oleks ruutudega aknad), need aga segavad akende pesemist ja tihased käivad seal istumas ja väljaheiteid aknale pudistamas, eemaldas Vanamees need puidust ruudustikud. Ise irvitas mind teiselpool akent nähes, et "Noh, nüüd kaks korda pall väravasse löödud, kuhu sa ikka enam paged. Nüüd võib Vanamooril trellid akende eest eemaldada küll.".
Mina toimetasin toas ja püüdsin Väikemehe kiiretest kõikevinnavatest käbaratest end häirida mittelastes järjekordseid lahtipakkimisi toimetada. Uskumatu, esikusse tekkis lausa avarust :D
Igatahes olime videvikutunniks parajalt väsinud ning kerge kohv tundus hädavajalik.
Vajume tugitoolidesse, kruusid aurava kohviga käes... Avan kommikarbi, et kerge magus kohvile lisaturgutuseks oleks, kui meie juurde tatsab puukoort näriv Väikemees (tal on täiesti loll komme käia puuhalgudelt kooretükke hiivamas ja neid siis näkitseda...).
Prahvatasime Vanamehega mõlemad südamest naerma, kuna situatsioon oli ülimalt jabur - vanemad joovad kohvi ja söövad kommi, väikene laps vaatab pealt ja närib puukoort...
Aga noh, kommi ta nagunii veel ei saa ja kui see on minu teha, siis aasta jagu kindlasti veel mitte.
Mõni aeg hiljem sai Väikemehe söök valmis.
Vanamees hüüab: "Poja, tule sööma!"
Vaikus. Hüüab uuesti - ikka vaikus. Asi on kahtlane, läheme vaatama... Ja avastame Väikemehe kasside krõbinakausi kallalt, mille vahet käsi käis seda kiiremas tempos, mida kiiremini me talle lähemale jõudsime :D
Enamasti armastab ta suure itsitamisega eest ära joosta, kui teda püüdma asutakse, täna aga olid kasside krõbinad liiga suur ahvatlus ja neid pidi siis endale sisse suutma kühveldada viimase hetkeni nii palju kui jõudis :D
Ilmselgelt ei see laps nälga jää. Toidab end täiesti ise :D Kui vaja, närib puukoort (vahel saab ka söetükikese põske pista, kuid õnneks tegu puhta puusöega), kui vaja, sööb kasside toidu ära...
Aga noh, 12 hammast juba suus kah, eks neid ole vaja veidi kõvema tavaariga teritada ju :)
Jessumariia.... ta saab tuleval nädalal ju juba aastaseks!!!
4 kommentaari:
Ma igaks juhuks ütlen, et kassi- ja koeratotud on üks ohtlikeim asi väikealstele. kui see kurku peaks jääma, siis see pidavat kuidagi eriliselt kitiks paisuma. ja kätte ei savaat mingi valemiga. Isegi kiirabitöötajad. Esmaabikursustel kiirabiarst rääkis.
Lapsevanemad ei oskavat selles ohtu näha, aga see pidavat olema üks surmajuhtumite tekitajaid väikelastel.
Ausalt, ma ei taha sind hirmutada, aga äkki sa pole samuti kuulnud.
Oh taevas, ma polnud tõesti sellest kuulnud!!!
Ega see mulle niisamagi meeldi, et ta neid krõbinaid seal pätsamas oli, kuid sinu kommentaar raputas sedapalju, et krõbinad kolisid loodetavasti ohutumasse paika...
Tänud!
Minuteada paisuvad just eriti poekrõbinad, apteegist ostetud niiväga mitte.
Minuteada paisuvad just eriti poekrõbinad, apteegist ostetud niiväga mitte.
Postita kommentaar