Väga-väga-väga halb komme...
Aga ma tõepoolest ei oska istuda, jalad viksilt teineteise kõrval ning allapoole suunatud. Kui meelde tuleb, siis sunnin ennast, niipea aga, kui mõte asendilt ära läheb, ilmub iseenesest mõni ebatervislik asend.
Jah, paljudes kohtades olen viksilt istumiseks sunnitud ja mis mul üle jääb - istun ka, kuid igal võimalusel siis kasutan pause ära, et oma jalad "ebanormaalsest" asendist liikumisse saada.
Kui aga olen mugavalt ja omade seas, ei sunni mind miski vägi normaalselt istuma. Ikka on jalad kusagile ülespoole suunatud (üks või mõlemad põlved lõua all, vastu rinda) või enda alla keritud. Mõningad näited:
 |
| Minu kõige lemmikum asend koduse söögilaua taga või arvutis - üks jalg enda all, teine ripakil |
 |
| Põrandal või muul siledal pinnal pea alati niimoodi |
 |
| Diivanil lemmikasend selline... |
 |
| ... või selline |
 |
| Niimoodi lösutlen kah sageli |
 |
| Jalad igatepidi ristis-rästis meeldib kah väga olla :) |
Isegi siis, kui kontoris jalg üle põlve istun, teen enamasti sõlme peale ehk siis pealmise jala varbad mitte ei kõlgu niisama, vaid ronivad tugijala sääre taha lukku... Mida mu veenid küll selle peale tulevikus ütlevad???
Et siis jah, normaalse inimese kombel istumine on minu jaoks paras piin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar