Näiteks on minu jaoks muutunud täiesti enesestmõistetavaks, et meil peres teeb suurema osa soojast söögist Vanamees. Ta lihtsalt teeb kiiremini, maitsvalt ja talle see meeldib. Ja kuna suurema osa ajast tegutseb ta kodukontorist ja sätib oma käimisi ise, ongi see kuidagi nagu... igapäevane...
Minu osaks on magus, hommikupudrud (ja noh, poisile enne ööd tudupuder), pitsad-pirukad, salatid ja muu säärane. Muidu soe soolane söök 90% Vanamehe ampluaa. Ma saan küll kah hakkama ja täitsa maitsev saab enamasti see tulemus, kuid enamasti sellal kui ma alles mõtlen, on tal juba pool toidust valmis :)
Tegelikult ei tohiks ma seda nii enesestmõistetavalt võtta. See võtab ju minult ära tohutu aja-/mõtlemis-/energiakulu. Mul puudub vajadus nuputada, mida nüüd siis täna süüa teha. Ja seda siis tegema hakata.
Selle asemel tõstan jalad seinale ja vastan küsimusele stiilis "Nojah, midagi võiks ju süüa küll".
Väike näide sellesisulisest argipäevast on kasvõi tänasest varnast võtta:
Tuleb proua linnast, maniküürist. Kodus ootamas äsja valminud toit, vali mida soovid - aedviljad, aurutatud ahvenafilee, praetud ahvenafilee, praeliha.
Lapsel kõht juba täis söödetud, kuid sööb meiega koos siiski veel kambavaimus edasi.
Ahven kusjuures ise nädalavahetusel püütud, kui sõber külas oli. Ja kuna mina eelistan iga kell valget kala punasele (kuigi ka punast söön hea meelega, siis valge on kuidagi nagu kordades hõrgum), siis minu jaoks valmistati kala kahel viisil. Et noh, kumba ma eelistan. Eelistasin mõlemat :D
Et siis jah... Tegelikult peaksin rohkem enesele seda teadvustama ja väärtustama, mitte nii enesetmõistetavalt võtma... Eriti, kuna ma ei viitsi mitu korda päevas mõelda, mida süüa teha... No ei viitsi, noh... Ma teeks/teen siis, kui mul tuju tuleb :)
2 kommentaari:
Krt kus proual on elu alles :D
Ma tean, noh... Ja võiks ju seda rohkem endale teadvustada ja väärtustada, eksole :) Aga inimene viriseb kuni elab :S
Postita kommentaar