Mul sellised veidi püstise asetusega suured varbad. Noh, sellised uudishimulikud - tahavad näha, mis ilmas toimub.
Teismeeas otsustasin hakata tegelema lisaks muudele spordialadele ka orienteerumisega.
Ega tollal polnud seda teadmist ja ausalt öeldes erilist valikutki spordijalatsite osas. Kindlati oleks olnud seis parem, kui oleks teadnud, mida tarvis, kuid kesse ikka teab enne, kui ei proovi, eksole.
Igatahes juhtus nii, et orienteerumine ise kohe väga meeldis ja hirmus põnev oli ka, kuid... peale esimest korda varbad tulitasid, peale teist olin juba pea liikumisvõimetu, kuid jonni ikka ei jätnud. Kui end juba liikuma sain, siis valu vähenes ja lõpuks enam ei tundnud. Hull oli lugu peale puhkamist ja järgnevatel päevadel.
Tulemuseks sain igatahes mõlemal suurel varbal küüne maha. Isegi kirurgi juurde saadeti nende varvastega, kuna hull põletik oli sees (varbad siiski jäeti terves tükis alles) ja vastu talve oli ikka paras piin hakata kandma aina kinnisemaid jalatseid, kui püstistel varvastel küüned puudusid. Valu oli ropp. Ikka kohe väga ropp. Aga koolis pidi ju käima.
Tulemuseks see, et uued küüned ei saanud korralikult kasvada ja kuna ka liha seal all oli kuidagi nagu lokkis (ei oska paremat sõna leida), kasvasid küüned lainetava kujuga. Ikka kihthaaval juurde ja juurde, kuid aluspind mängis tugevalt.
Kokku kahel suurel varbal eemaldusid aastate jooksul küüned seega 5x. Ühel jalal 3x, teisel 2x.
Pikka aega hoidsin neid alles, mõni aeg tagasi aga otsustasin neist siiski vabaneda :)
Varbaküünte siledaks ja ilusaks tagasi kasvatamine võttis aga palju-palju aastaid.
Teismeeas otsustasin hakata tegelema lisaks muudele spordialadele ka orienteerumisega.
Ega tollal polnud seda teadmist ja ausalt öeldes erilist valikutki spordijalatsite osas. Kindlati oleks olnud seis parem, kui oleks teadnud, mida tarvis, kuid kesse ikka teab enne, kui ei proovi, eksole.
Igatahes juhtus nii, et orienteerumine ise kohe väga meeldis ja hirmus põnev oli ka, kuid... peale esimest korda varbad tulitasid, peale teist olin juba pea liikumisvõimetu, kuid jonni ikka ei jätnud. Kui end juba liikuma sain, siis valu vähenes ja lõpuks enam ei tundnud. Hull oli lugu peale puhkamist ja järgnevatel päevadel.
Tulemuseks sain igatahes mõlemal suurel varbal küüne maha. Isegi kirurgi juurde saadeti nende varvastega, kuna hull põletik oli sees (varbad siiski jäeti terves tükis alles) ja vastu talve oli ikka paras piin hakata kandma aina kinnisemaid jalatseid, kui püstistel varvastel küüned puudusid. Valu oli ropp. Ikka kohe väga ropp. Aga koolis pidi ju käima.
Tulemuseks see, et uued küüned ei saanud korralikult kasvada ja kuna ka liha seal all oli kuidagi nagu lokkis (ei oska paremat sõna leida), kasvasid küüned lainetava kujuga. Ikka kihthaaval juurde ja juurde, kuid aluspind mängis tugevalt.
Kokku kahel suurel varbal eemaldusid aastate jooksul küüned seega 5x. Ühel jalal 3x, teisel 2x.
Pikka aega hoidsin neid alles, mõni aeg tagasi aga otsustasin neist siiski vabaneda :)
Varbaküünte siledaks ja ilusaks tagasi kasvatamine võttis aga palju-palju aastaid.
3 kommentaari:
Tead mis!
Mul peale viikendi ohtrat tantsulkat ja tähistamist on kaks päeva varbaküüned nii valusad, et puutuda ei saa, kõndida valus ja jalga mida panna??
Ja ma suudan nüüd ainult mõelda sellest, et ärge palun ära kukkuge pealt! :)
Enamasti midagi väga hullu sest pole, kuid igaks juhuks kanna nüüd mõnda aega eriti mugavaid papusid... Soovitavalt mitte kõrget kontsa, eksole, ükskõik kui mugavad need ka tunduvad :)
Oluline on lasta varbaküüntel ilma lisasurveta puhata, kuna lisanduv surve võib need lõpuks maha võtta :S
Et kui enam pole peale surudes valus, siis kõik jälle vanaviisi :)
Et see pole jah naljaasi, päris karm kogemus ja kindlasti ei soovita!
Postita kommentaar