Piprakooksitamisest

Eelmisel aastal ma Vanema Poisiga korra proovisin koos piparkooke teha. Seda Saares olles ja ema ning vennatütre assisteerimisel. Preili S suutis piisavalt Vanema Poisi tähelepanu haarata/hoida ning nii nad neid pigem uudistasid kui tegid. Aga mind ka tegemise juures ei seganud.

Sel aastal tahtsin juba kahega korraga koos koogitada, kuid et vältida kraaklemist (alati on see parim, mis teise käes/juures), ostsin mõlemile isikliku taignarulli ning panin nad istuma teine teisele poole lauda. Vanamehel palusin poistel silma peal hoida ja võimalusel mälestuseks ka paar klõpsu teha. Ise püüdsin samal ajal kiiresti-kiiresti ülejäänud taignast miskised piparkoogilaadsed tooted välja vormida ja ahju vahet joosta.

Muidu polekski ehk hullu, kuid praeguseks on nad sellises suuruses (2a 10k on 15kg ja kohe-kohe meetrine; 1a 4k on 12kg raske ja 15cm lühem), mil jõud suhteliselt võrdne, tahe üli-üle-võrdne ja erinevat liiki lollustele kuluvat osavust kah üksjagu. See tähendab seda, et kraaklemist ja oma positsiooni eest võitlemist on sisuliselt katkematult, mis omakorda välistab idüllilised koostoimetamised.
Täna nad õnneks väljas liikudes on okeid - ei kraakle ja hoiavad kokku, seega kodust väljas on mul nendega oluliselt lihtsam :D Aga mine tea, millal ...

Ok, kaeblemine lõpetada ja edasi koogitada!
Igatahes andsin ma neile segaduse vältimiseks (au ja medalid Herzile, et selle üks-kord-elus-ju-võib-vabavolilise-laamendamise oma poisiga ette võttis) kummalegi väikese tüki tainast ja rullima nad asusid. Vanem Poiss vormis isegi piparkoogimehikese välja, noorem tegelane avastas, et rullitud tainast on mõnus laua pealt otse sööma hakata - tühja sest vormimisest ja küpsetamisest.

Valmis need koogikesed igatahes said ja mul jäid isegi enamus närvirakke alles :D

Kui siis Noorem Poiss lõunaunne läks, asusime Vanema Poisiga kooke glasuurima. Ma ise just erilise kunstiandega ei hiilga (ainult idiootliku süsteemsusega, mistõttu isegi piparkoogid peavad mul töölaual kindlas rivistuses olema...), seega tegin oma kujukesed värviliseks ja nii oligi.

 

Olgu siin siis üles tähendatud ka Vanema Poisi esimene glasuurimine alla-kolmesena. Ei ole ka temal olulist kunstiannet täheldanud, seega minu meelest peale vaadates oleme suht sarnaselt andekad :D

Kui ma vahepeal midagi kirjutada ei viitsi, siis ilusaid pühi :)

Võehh...

... täna on ikka eriti hull.
Vähe sellest, et veel paar remmelgat on alla sadanud ja iga mingi aja tagant on kuulda eemal metsas murduvaid puid, on elu tänaseks nagu lennuvälja vahetus läheduses.
Hoov, mis alati nii vaikne ja rahulik, on täis tõeliselt valju müha. Hoogudena käivat mürisevat müha. Ei teadnudki, et tuul võib sellist häält teha, kuigi terve oma elu elanud tuultele valla mere vahetus läheduses. Vali, ikka kohe vali on see hääl.

Saare-kodused said oma elektri küll eile tagasi, kuid üks Lõuna-Saaremaal, meie kandist mõni sakk kaardil edasi elav sõber on juba kolm päeva elektrita. Ei tundu mõnus.
Meil seni veel püsib, liinid head ja just möödunud talvel tehti liinialused hooldusraied. Küll aga ei ole välistatud näiteks alajaama rike või mõni muu siiapoole suunduva liini jama. Näeme.
Mõned korrad on nüüd täna õhtul elekter sekundiks ka ära käinud. Seega ei saa välistada.

Täna langesid sissesõiduteele ka männid, juurepallid püsti.

Apdeit

Suure teeni saab sedaviisi.
Vanamees läks täna korra liikvele. Maasturist üksi ei piisand - peale tagasipöördumist hoovile kuulusid auto põhivarustusse mootorsaag ja kirves. Natuke aega võimlemist ja pääseski tsivilisatsiooni :)

PS: Saaremaa-kodused teevad romantikat. Kütavad puupliiti ja valavad kopsikuga kempsus vett peale. Neil ei olnud elektrit veel täna ennelõunalgi. Paganas, polegi hiljem uurinud ja nüüd vast magavad juba, eriti kui mutiaugus on...
Ema hakkas hommikuputru keetma (puupliidil ja no viimastel aastakümnetel seda nalja enam suurt nähtud sealmail pole) ja vanaema abivalmilt pakkus, et läheb paneb kohvivee ka üles. Ise juba pooles köögis suunaga kraani ja veekeetja poole.
Et ikka kummaline, kui kiiresti poole aastasajaga kätteharjunu ununeb :D Seesama vanaema on terve elu sealsamas köögis pliiti kütnud ja toitu vaaritanud, kopsikuga ämbrist vett nõutades. Viimased paarkümmend aastat mugavust on aga kõik pea peale keeranud :D

Sellega meenub, kui üks varasem kord oli Saare-kodus elekter ära ning siis kah pliidil hommikusöögi valmimist oodati ning mu vennanaine avaldas arvamust, et kuni puder valmib, võiks ta ehk kiireks näljapeletuseks mikrouunis mõned kuumad juustusaiad teha. Ning ema arvamust avaldas, et pissil võib küll ka ülakorrusel käia, kuid number kahte võiks allkorrusel teha - vett ju elektri puudumise tõttu peale lasta ei saa, kuid vähemalt on alumises kempsus ventilaator, mis haisu ära ajaks :D

Kõik on heasti!

Kui siin nii külm ja märg ja tatine ja vastik ilm ei oleks, tekiks kahtlus, justnagu kusagil a la Filipiinidel elaks :D Lihtsalt nii-nii palju on olnud tänasel päeval helistamisi ja uurimist, et kuidas meil ikka läheb ja mis seisus me oleme. A la otsereportaažid mõurakoldest :)

Annan siis teada, et praegu on seisud väga head. Oleme ilmateatega kursis ja teame juba jupp aega, mis ohud varitseda võivad. Süüa varusime ka selle arvestusega, et täna tõenäoliselt katkeb mõneks päevaks praamiühendus (jap, oleme mannergust ja muudest saartest ära lõigatud) ning need värskemapoolsed toidukaubad, mida siin ei toodeta, tuleb enne ära osta kui kaubaautod enam üle ei saa ja poed tühjaks jäävad. Leivatööstus on õnneks kohapeal olemas ning ka liha ja piima ja juurikaid saab ümbertkaudu. Kuigi igaks juhuks on ikka varud olemas. Pole ju erilist tahtmist välja minna!

Autod parkisime enda arvates turvaliselt. Must Nool, mis on poistele mängimiseks jäänud, seisab puude läheduses, meie autod aga tugevamate puukeste lähedal. Sest noh, meil siin hoovis pea igal pool puud, peab lihtsalt valima, mis võib ümber kukkuda ja mille suhtes see vähetõenäoline. Minu buss on lausa maja ette toodud, siin kõige lagedam.

Üleval pildil on telefoniklõps kevadest, kui üks vanadest remmelgatest ühe haru maha lasi. Oli nüüd plaan need talve poole maha võtta, kuid selle nädala keskel siin tuli üks teine suur remmelgas maha, siinsamas maja kõrval. Suur kuusk võttis küll löögi enda peale, kuid ega need oksad majani jõudnuks, paar meetrit jäi pikkusest puudu.
Et jah, need tegelased tuleb maha võtta. Neid on ju veel :D

Metsas kostab raginad ja mütsatusi. Suured puud langevad.
Ümber maja kihutaks nagu rongid, selline müha ja mürin on taga.
Elektrit veel jagub. Telefonid on laadimas, nii igaks juhuks. Vahel elekter vilgub ja mine tea, kauaks teda siis on.
Pool Hiiumaad on igatahes elektrita. Pool Kärdla linna kah.
Saarest helisesid vanemad, nende juurest lahkus elekter samuti ja ei naase enne hommikut kindlasti mitte.

Meil veevarud olemas, kuigi ka kaevust saaks vett tuua, kui vajadus tekib. Küttesüsteem ei hooli elektrist, nii kamin kui pliit soojendavad ja valgustavad ka katkestuse korral. Süüa ja vett soojendada saab ka pliidi peal, mõnusalt praksuva tulega. Gaasipliidi süüde kahjuks vajab elektrit, seega see läheks auti. (Edit: Plont tegi sellekohase paranduse kommentaariumis...)
Õues on olemas välikäimla. Ma pole küll kunagi elus seda kasutanud, kuid ei taha ära kah teist koristada, kuna justnimelt säärastes oludes võib teda vaja minna. Las ta siis olla. Tänapäeval nood ei haise ka ju, kui õigeid vahendeid kasutada. Lihtsalt peaks teise mõnusalt erksaks ja/või kelmikaks tuunima :)

Kuna jõuluaeg, siis küünlaid on nagunii kõik kohad täis ja seega ei ole ka valgus probleemiks. Lisaks pealambid käepärast seatud.
Aga noh, ikka on parem, kui elekter siiski püsib.

Ahjaa, tulid meile eile lõunast külla A ja LL esialgse plaaniga lahkuda laupäeval. Kahjuks aga pidime nad teele hirmutama juba täna hommikul, kui praamid veel liikumas olid. Kuna laupäeval oli vaja kindlasti tagasi pealinnas neil olla, siis õige valik see oli - nüüdseks ühendus mandrimaaga katkenud. Külastus sai ootamatult lühike, kuid vabandatav :)

Ja oioi kui hea, et korralik soojustus sai majale ümber! Hetkel toas 23 kraadi sooja, maru lõõskab ümber maja ning pole mingit plaani tuld ahju panna. Ennelõunane soe püsib ilusti sees :)

Et siis siuksed lood meil siin.

Edgaripäevale mõeldes

Eilsel edgaripäeval sai alguse minu usk, et Keskerakonnas ei saa olla 15 000 ajupestud inimest. Jah, sildistan praegu ebaviisakalt, kuid mõte jääb samaks ka muudmoodi väljendudes.


Ma ei ole kunagi midagi positiivset arvanud Kadri Simsonist poliitikuna, kuid see, et ta võttis ette Kolgata tee ninasarviku suhtes, tõstis tema aktsiaid minu silmis kõvasti.
Ja see, et ta sai nii palju hääli hoolimata sellest, et talle toetust avaldanud delegaate enne kongressi "sobivamate" vastu välja vahetati... see andis teadmise, et kõik ei olegi päriselt kadunud ning on väga palju neid, kes soovivad muutust. Mis tähendab, et kulisside taga on erakond lõhki. Ühel poolel on hääl, teisel senimaani ei olnud. Aga on kuulda piiksumist, seega ma olen lootusrikas :)


Go, Simson-Ratas-rakend!

Ütlemisi

Kuna Vanem Poiss sisuliselt kogu aeg räägib ja elu korraldab... ma tahan öelda, et tõepoolest kogu aeg, siis on suhteliselt keeruline seda kõike meelde jätta. Vahel eristuvad sellest ühtlasest mulinast aga mingid ütlemised, mis natuke pikemalt mällu takerduvad ja mõned neist tuleb siis ka üles kirjutada. Mine tea, mida ta ise tulevikus oma tegemistest/ütlemistest teada võiks tahta :)

Igatahes. Olime suvel Saares, kui Mamma ehk laste vanavanaema kikutas üle laua Nooremat Poissi  tolle söömise ajal. Eks Mamma üritas lapse tähelepanu tõmmata, et too ei märkaks suu vahet käiva lusika vastu väga jonnida. Vaatab Vanem Poiss seda jupp aega tõsise näoga pealt ning teatab siis vastuvaidlemist mittesallival toonil: "Mamma, ära sega T-i, las ta sööb rahulikult!"

Kui vaatab putukaid ringi sibamas või kasse kuhugi suundumas, teatab asjalikult: "Putukas/kiisu/kesiganes elab oma elu!" See "elab oma elu" on kuidagi väga sage.

Asjatavad Mummiga (laste vanaema) õues, kui Mummi köhatab. Vanem Poiss viskab üle õla: "Pane käsi ka suu ette!" :) Vähemalt see on tal selge, et pisikuid levitada ei tohi :D

Mind on ka kaks korda otsesõnu paksuks tituleeritud:
* Kärutab jälle kord Saares nukuvankriga ringi, kui Noorem Poiss viib talle Sipsiku kaltsunuku. Mina uurin, et "Näe mis venna tõi, kas paned Sipsiku vankrisse tuttu?" Vaatab mind natuke hindavalt ja teatab: "Ei, sina ei mahu siia vankrisse, sa oled liiga suur!"
* Kukub kodus vastvalminud mänguasjakasti. Kukub nagu liigendnuga, nii et jalad ja pea jäävad üles ja pepu mänguasjade otsas. Saab haiget ja nutab natuke mul süles. Lohutan, et ikka vahel kukutakse ja saadakse haiget. Teatab siis, et tema kukub ja venna kukub ja vahel issi kukub (???) ja vahel emme ka kukub (??? - ei kujuta ettegi, et me kunagi poisi nähes kukkunud oleksime...). Noogutan kaasa, kinnitades, et kukkumine on normaalne ja käib mängulusti juurde. Vaatab mind taaskord hindavalt ja teatab: "Ei, sina ei kuku mänguasjakasti sisse, sina ei mahu. Sul mahub siia ainult pea!" - no pandi paika! Ma ise kusjuures usun, et mahun :D See mõõtude hindamine teeb lapse versiooni muidugi veel hullemaks :)

Meeldivalt üllatunud

Olen taas end vaikselt lugemislainele suutnud saada. Ehk siis leida neid hetki ööpäevas, mida suurema süümepiinata saab lugemisele kulutada. Ise muidugi unistades, et küll kunagi saabub taas see aeg, kui rohkem ja vabamalt kirjandust endasse ahmida saan. Aga noh, praegu on nagu on.

Nendeks hetkedeks on saanud lapse/laste magamaminekud. Loen siis, kui Noorem Poiss tuppa lõunaunne läheb (võimalusel lükkan ta siiski vankriga õue ja Vanem Poiss ei maga enam mitu kuud lõunaund... :( ) ning õhtuti, kui poistele raamat loetud ja laulud lauldud (kusjuures, "Kui on meri hülgehall" on nõudmisel tagasi repertuaaris). Siis nad soovivad, et ma uinumise ajal nende juures olen. Nii ma siis lähen toa teise otsa väikese lambi alla lugema. Kui nohisemine kostma hakkab, ajan aga kargu alla ja allkorrusele toimetama/töötama/arvutisse kolama.

Tänu sellisele napile lugemisajale ei jõua ma vahel raamatukogust määratud kolme nädalaga raamatut läbigi. Piinlik, ma tean! Keskmisele raamatule kulub ju reeglina paar-kolm päeva (ca 100-150 lehte päevas), või noh, varem kulus :D Nüüd ei saa vahel kolme nädalaga ka hakkama.
Ühesõnaga. Kui tähtaeg hakkab kätte jõudma ja mina ajahädas, siis kiire sisselogimine rikswebi ning laenutus saab pikendatud. Mõnus ja mugav on ikka see Eesti e-riigindus :)

Viimane kord raamatukogus kahetsust avaldades, et sedakorda lausa kaks korda pikendama pidin, sain ütlemata meeldiva üllatuse osaliseks. Selgus, et nemad ei taha viivistega kiusata ning kui ei ole kroonilist võlgnemist, siis nemad kuupäeva kukkudes automaatselt pikendavad ka ise laenutatud raamatute tähtajad! Ehk siis kui unustan pikendada, tehakse see minu eest lihtsalt ära :)

Jajaa, ma tean, et üliväike ja ebaoluline asi, kuid see lihtsalt mõjub kuidagi väga armsalt. Väikese kogukonna küljetunnet tugevdavalt. Ja sellisel teemal mõjub see mulle hästi. Nii hästi, et ma viitsin selle tunde väljendamiseks sõrmi mööda klaviatuuri klõbistada :)

Uuest erialast siis

Siit

Et siis jah. Sai teoks tehtud oma ammune mõte õppida midagi täiesti uut.
Nüüdseks on see siis tehtud :)

Huvi raamatupidurdamise vastu on juba ammune, kuid tundus ikka selline tüütult detailne ja liiga palju aega nõudev. Tuleb tunnistada, et ega ma väga mööda pannudki. Andmete sisestamine, võrdlemine ja muu on muidugi kökimöki, kuid tegelikkuses sisaldab kogu see ala endas ikka väga palju enamat. Olles nüüd neis kingades, ei saa ma kuidagi kaasa noogutada neile, kes "teavad täpselt", kuidas raamatupidajad istuvad arvuti taga, joovad kohvi ja siis tahavad veel ebamõistlikul hulgal raha ka saada.

On olnud süümekaid laste ees, et näpistan kooliskäimise päevi nendega koosoldava aja arvelt. On olnud palju koolile pühendatud unetunde, kuna veel rohkem laste arvelt näpistada oleks liig. On olnud palju-palju väsimust, kuid mitte kordagi pole olnud kahetsust või soovi pooleli jätta.

Käesoleva aasta maikuus, olles lõpusirgel, otsustasin proovida ka kutseeksami sooritada. Lihtsalt seetõttu, et koolide tase on metsikult erinev ja mõni, kes lõpetab väga heade tulemustega, ei pruugi olla kuidagi võrreldav mõne teise kooli keskpärasega. Kutseeksam on aga kindlat kvalifikatsiooni tõendav ning päris karm - läbisaanute % kuskil 50 ümber. Siis vähemalt, kui mina seda maikuus sooritamas käisin.
Käesolevast aastast oli üks moodul juurde lisatud ja eksam karmimaks muutunud. Minu kursusekaaslastest sooritasid kutseeksami positiivselt pooled. Ülejäänud kas proovivad uuesti või jätavad ära. Mina sain ilusasti läbitud.

Minu meelest on selline kutsestandardite loomine ja kvalifikatsioonitunnistused teatud erialadel äärmiselt vajalikud. Muidu ju väga keeruline midagi arvata eriti uute tulijate puhul. Ilusat juttu võib igaüks ajada.

Kutseeksam sooritatud, kuid kool veel lõpetamata. Jõuab kätte maikuu lõpp ning läheneb viimane õppenädal koos praktika kaitsmise päevaga. Ja nagu tellitult haigestub Noorem Poiss ning sealt edasi viib meie tee Tallinnasse haiglasse. Ei mingit viimast spurti, ei mingit olulist kohalkäimist enne lõpetamist. Viimases otsas on ikka metsikult palju teste, kontrolltöid, esitlusi ja mida iganes igas aines vaja teha. Kõik õppejõud püüavad veel viimast välja pigistada.
Ja mina? Mina istun haige lapsega kõledas palatis ning hoian teda käte nõrkemiseni ja sealt edasigi süles. Õppimine, misasi see veel on?

Kodus tagasi ja laps natuke rohkem vonksus, on käes juunikuu ja hinnete lõplik väljapanemine on alanud. Võtan kõikvõimalike õppejõududega ühendust, palun ajapikendust ja et enda aega info otsimise arvelt kokku hoida, palun neid mulle konkreetselt loendada, mis mul esitamata on ja millega kõige kiirem järjekord.
Ma ei tea kuni viimase nädalani, kas ma jõuan. Kas ma jõuan öötundidel olla piisavalt erk, et nii ajaliselt kui sisuliselt kogu see hulk tööd ära teha ja kool lõpetada? Või viskan need õpitud aastad lihtsalt maha? Kutse on küll käes, kuid tahan ka lõputunnistust. Tahan lõpetada, kuna olen meie kursusel 4-st kooli ajal sünnitanud naisest ainus, kes nii kaugel. Teised võtsid kas akadeemilise või katkestasid, kuid mina ei tahtnud oodata. Kartsin, et pikk vahe jätab asja katki.

On õppejõudusid, kes kinnitavad, et nad usuvad minusse ja küll ma jõuan. Testide lahtiolekuaegadele saan pikendused, tööd ja esitlused võin esitada nii kui jõuan. Ainult et siiski enne hinnete väljapanekutähtaja kukkumist.

Veel 15.juunil ma ei tea, kas ma ikka lõpetan. Siiralt loodan, kuid ei tea. Ei tea ju oma tööde hindeid, küsida ka ei taha ja e-kooli ilmuvad need visalt.
20.juunil osalen kooli lõpuaktusel, Noorem Poiss kramplikult mul süles istumas, nii et allkirja andes pean lausa kükitama. Aga mis vahet seal on, laps on olulisem kui minu korrektsus :)

Ja elu suurima üllatusena lõpetan ma kiitusega! Mina, kes ma veel 5 päeva varem ei olnud kindel, kas viimatisaadud hinded lubavad üldse lõpetada, lõpetan kõigi "5"-ga :D

Niisiis, tee ja pingutused tasusid ära. Käes kutsetunnistus ja ka kiitusega lõputunnistus.
Kusjuures, nüüdsest pidi olema nii, et kutseeksam vajalik kooli lõpetamiseks, kuid meie ajal oli see veel vabatahtlik. Kardan, et koolid hakkavad kutseeksamiteks valmistumisele suurt rõhku panema oma maine nimel ning loodan siiralt, et see ei tekita nõrku tunnistuse saajaid, kes ainult eksamil küsitavat oskavad. Näis.

Igatahes jah. Kui esimene klient tekkis ootamatult jutuajamise käigus juba veebruarikuus, siis tänaseks on neid ikka üksjagu juba kogunenud :D Üks annab soovitusi ja teine ja... tuleb julgeda unistada? Aga ma siis unistangi. Unistan sellest, et saaksin muud tööd kõrvale jätta (ok, veebihaldus jääb, sellest ka ei suuda loobuda ja seda annab ühildada) ja osutadagi raamatupidamisteenust. Et kliente oleks niipalju, et elatan ära enda ja rendin väikese kontori. Kodus on raske töötada, kõike muud on vaja teha ja nii lükkub see öösse.
Kardan aga, et enne veebruarikuud, mil täiskohaga tööle naasen, mulle neid niipalju ei jõua tekkida, et päris sellega ära elaks. Sest no eks siin Hiiumaal ole nendega nagu on. Ja kel vaja, on raamatupidaja või teenuseosutaja olemas. Hiiumaal ongi mul täna vaid kaks klienti, ülejäänud on Tallinnas ja Saaremaal. Jumal tänatud, et on internetiajastu - täna ei ole asukoht enam määrav. Toimetan minagi ju igapäevaselt üle veebi ja vajadusel saab teatud aja tagant ka kohtuda. Mõni eelistab dokumente pilve laadida, mõni meilitsi saata, mõni postitada.
Aga ma unistan edasi :) Ehk kunagi siiski saabub ka see päev, kui see saab olema mu põhitöö. Sest... nali naljaks, kuid haarab! Rutiinne osa tööst rahustab, lahenduste otsimine tekitab kirge ja pakub hasarti :D 

Et siis jah. Ei ole see ääremaal elamine nii võimatu midagi, kui ise teid ja lahendusi otsida ja püüda-püüda-püüda. Sest elukeskkonda ei vahetaks ma praegusel hetkel küll millegi muu vastu välja! Kodus on lihtsalt nii hea :)

Ood seerumile

... ja tervitused E-le :D - ma tulen järele! oota sa! :D

Ei, ma ei ole muutumas ilublogijaks. Ei tea ma midagi moest, ilust, stiilist ega millestki. Ei viitsi ma kursis olla uusimate hooldustega ega huvita sellesarnane valdkond kohe üldse mitte.
Küll aga on mul kindlad kiiksud. Alati perfektsed küüned ja viimistletud karvkate. Isegi juustega olen viimasel ajal mässama hakanud - loe: sätin neid enne väljaminekut :D Tõmban mõne karva ühte suunda ja teised teise. Juuksuris käin kah korrektselt üle kuu. Sagedamini ei jõua, kuna mu juuksur asub Saaremaal ning iga teise kuu juuksuriks mõeldava aja röövib Vanem Poiss, keda samuti regulaarselt pügamas käin. Kaks ühel laupäeval oleks aga liigne ajaraisk perega koosolemise arvelt.

Kui olin Vanema Poisi sündides imetajaks hakanud, hakkasid tänutäheks välja kukkuma nii juuksed kui ripsmed. Noorema Poisi imetamismaratoni ajal jätkus karvalangemisprotsess lausa profi tasandil ning mu kunagised uhkused, pikad ja kaardus tihedad ripsmed, vedelesid enamuses kraanikausis. Alles jäid mingisugused ebamäärased hõrendused, millel ebaühtlane pikkus, kui seda pikkuseks nimetada tohibki...
Leppisin olukorraga ja võtsin seda paratamatusena. Kuni.... kuni saatusliku Nizza-reisini. Kuni vaatasin sõbranna E vasikaripsmeid ja pidin pikali kukkuma (ps: tal pole kunagi vasikaripsmed olnud, kui seal tušš parasjagu peal ei istu). Kuidas siis nüüd nii? Ei mingit tušši ja lööb ripsmetest tuleva õhuvooluga kaasvestleja pikali?

Selgus, et kasutab ripsmeseerumit. Paar-kolm kuud.
Olen uurinud ja lugenud juba jupp aega erinevate ripsmeseerumite kohta. Kõik nad lubavad ju imet, kuid mind huvitas kasutajate tagasiside. Selle põhjal oli jäänud pinnale eestlaste oma toode - ripsmeseerum nimega Yxes. Ja nüüd, kui vaatasin neid plõksuvaid vasikaripsmeid ja kuulsin, et sama seerumiga tegu, ei köhinud ma kaks korda ning koju tagasi tulles esitasin tellimuse.

Alustasin kasutamist 13.oktoobril. Tulemust lubatakse alates paari kuu möödumisest. Täna on 17.november ning ma juba mitmeid päevi tunnen, et kui ripsmetuši peale kannan, on silmalaud kuidagi rasked... Ja kui prille kasutama pean (nagu näiteks täna hambaarsti toolis järjekordset vana hõbeplommi välja vahetades), ei mahu ripsmed enam prillide taha ära :D Nagu mingid harjased klaase kaapimas. Varsti tuleb tušist lobuda... ma ei nurise :D

Muidugi võib olla asi ka selles, et kuna imetamise lõpetasin juulikuu viimastel päevadel, siis on ka loomulikul teel taastumine alanud, kuid ma siiski usun siiralt ka seerumisse. Muidu poleks areng kindlasti nii kiire olnud. Ja mina olen olnud äärmiselt sihikindel - kui ma kõikvõimalikke kreeme ja maske ei kasuta vahel kuude viisi, siis seda seerumit olen peale kandnud täpselt juhendi järgi ehk absoluutselt igal õhtul. Veidi enam kui 1 kuu tänaseks.
Ja ma olen sillas :D

Karmi pilgu all

Tulen saunast. Kõht lööb vilepilli.
Laual ootavat kalafileed nähes langen toolile ja asun tükke näppudega suhu kühveldama. Muu pere on söönud ja ainult seepärast luban endale säärast mugavust.
Teisele poole lauda ilmub Vanema Poisi etteheitev nägu. Tunnistab mind mõnda aega ja seejärel õpetab: "Parem söö nuga ja kahvliga."
Täitis eesmärki, oli küll piinlik. Eriti kui ise püüame pidevalt viisakaid lauakombeid lastesse juurutada.

Imelik on olla

Viimased 6 nädalat on meie kodune kogukond olnud ühe täisealise liikme võrra suurem. Vahel ka kahe võrra, kuna ka mu isa on meil kahel korral poole nädala kaupa abiks olnud.
Aga too kuus nädalat meil elutsenud "pere"liige oli puitmajade renoveerimise spetsialist, kes meie maja üles vunkida aitas.

Varem oli meil nunnu palkmaja. Metsa sees pruun palkmaja metsa sobiva laastukatusega.
Kahjuks aga ei pidanud see üldse mitte sooja. Eelmised 1,5-jahehooaega elasime mõnusalt romantiliselt - kamin küdes katkematult. Enne magamaminekut sai ka veel hoolega kamin puid täis laotud, kuna siis kannatas hommikul ilma külmumata ringi käia - no nii 16-17 kraadi oli külmadel hommikutel toas sees. Hea, et omal mets ja suur hulk puid teha lastud, neid ruumikaupa ostes oleks küll pankrot olnud selle äraköetud koguse kohta.

Arusaadavalt ei olnud see meie arvates okei. Aga seisnud maja ostes usud eelmise omaniku ja maakleri juttu, et ilus paks palk ja hoiab sooja kenasti. No mina ei pea just eriliseks soojahoidmiseks seda, kui tuulise ilma korral tunned konkreetselt tuult toas puhumas. Jah, aknad on korralikud puitpaketid, kuid mida see aken aitab, kui palgi vahelt tuul sisse puhub?
Lisaks oli takk palkide vahele valesti topitud (viimaste omanike poolt)ja vanast ajast sammal (maja ehitati aastal 1918) palkide vahel oli lindudele meelepäraseks pesamaterjaliks olnud - siiamaani oli seda väljaspool alles ning linnud ikka pidevalt korraldasid pätsamisreide.

Nii me siis kütsimegi. Katkematult. Ja külmetasime hommikuti, kuni toad soojaks said.
Arusaadavalt ei saanud see lõputult kesta ja käesolevaks sügiseks oli kindel plaan maja soojustada ning katus uuendada. Sest laast on tore ja äge öko küll, kuid kui ikka tormituultega hoov laaste täis on ja rähn järjekindlalt katust peksmas käib, ei ole ka see ok. Lisaks oli metsnugis ühe enese pesakohtadest katusealusesse korraldanud.

Igatahes sai lõpuks fiantsid korda aetud ja oktoobri alguses sai töö alata. Palkasime spetsialisti, kuna tahtsime olla kindlad, et maja hingab kokkusobivate materjalidega ühes taktis, mitte ei tehta tänapäevaselt siuh-säuh miskit valmis ja vähem kui 10 aasta pärast tuleb siis hallituse või mädanemise/pehkimise või millega iganes silmitsi seista.

Algselt oli ettekujutus, et töö saab ca kolme nädalaga tehtud ja ongi tore. Tegelikkuses ronis ikka igasuguseid "aga"-sid ja kitsaskohti välja ning lõpuks läks kogu protsess 6-nädalaseks. Terve see aeg elas ehitaja ju meil. Nädalavahetuseti käis Tallinnas kodus, nädala sees oli meil. Ja kuna õhtud lähevad vara pimedaks ja vahel on suured vihmad-tormakad, läks osa võimalikust ajast kaotsi.
Nii me siis oma laiendatud perega siin elasime.

Täna jõudis kätte päev, mil ehitusmees pakkis oma tehnika ja lahkus muudele töödele. Meil siin natuke veel värvimist-nokitsemist, kuid nüüd on meil armas helekollane majake :D Ja mis kõige naljakam - hommikul paneme ühe kaminatäie puid küdema ca 20-22-kraadises toas ja ... Sageli sellest ühest kaminatäiest (5-6 halgu) piisabki :D Järgmine kütmine järgmisel hommikul...
Tuul ei puhu, keegi ei külmeta, kamina läheduses ei ole pidevalt tapvalt kuum ja... üleüldse on naljakas. Maja on kah ca 30cm paksem... Kõik palgivahed ja õnarused märgmenetlusel tselluvilla täis londistatud... (selle teenuse tellisime muide täitsa teisest Eesti otsast - Tartust :D)

Kõige naljakam aga on see, et meie pere on nüüd jälle 4-liikmeline. + 2 kasslooma. Ja... kuidagi harjumatu on. Nagu ei oskagi enam. Ja kuidas nüüd nii, et ma ei peagi kella peale iga lõuna suurt laari süüa valmistama vaid jälgin mängu ja tegutsen vastavalt vajadusele?
Imelik on... Aga küll ma harjun :)

Idiootsused jätkuvad

Ma pean ikka veel kaeblema.

Viimasel saunakorral saatsin Vanamehe leili ja paari tunni pärast läksin poistega järele.
Meil selline mõnus rutiin, et kõigepealt Vanamees teeb omad leilid-protseduurid, siis meie järgneme, lapsevanemad laval ja poisid sulistavad oma vannikestes, vahepeal meie juurde lavale ronides ja siis jälle vannides teineteist veega üle valades, lõpuks poisid puhtaks ja Vanamees nendega tuppa ning siis minu leili/protseduuride aeg.

Sedakorda siis istusin mina rahulikult laval, kui Vanamees järsku põrandale hüppas, käed selja taha lava astmetele asetas ja triitsepseid treenima kukkus. Mul silmad krõllis, et mida paganat sa teed??? Omal süda erinevate "aga"-de all ja sa kukud saunas trenni tegema? Selgus, et tal juba neljas seeria käsil...
No andke halastust noh! Söömise vähendamine annab muidugi roppumoodi energiat juurde, kuid kas ikka nii lolliks saab minna? Jap, saunas mõjub trenn eriti kaloreidpõletavalt, kuid ka eriti organismi kurnavalt...
Ma ei tea... Ma vist ei saa teda enam järelvalveta sauna lasta... Kust ma tean, millal pildituks end treenib.

Aga väikemehed on jube lahedad, kui tähtsate nägudega sauna ülemisel laval istuvad :D Silmad säramas ja mehed nagu muiste :D Palju ei riski neid lasta seal küll olla, kuid see natukenegi on kuidagi eriliselt armas. Paneb õhkama, et "oehh, nii suured juba!" :D

Vanamees.... oehh...

Kui Vanamees ükspäev täiesti suvalisel hetkel keset elutoa põrandat põlvili vajus ja grimasse tegi, ei tekkinud mul millegipärast kahtlust, et tahab äkki kätt paluda (mis siis, et juba abielus, kuid mine sa seda vanainimese mälu tea - ta ei mäleta õrnalt ka mitte meie eelmise päeva vestlusi, tühja siis sest abielufaktist mäletada...) vaid tahtsin teist kohe arsti juurde kupatada.
Pika uurimise peale sain teada, et tal vahel jah lööb naba juurde valu, kuid ta siis "lükkab selle sisse tagasi" ja elu läheb edasi.
Nagu ... WTF???

Minul veendumus, et tüübil nabasong ja tema aga käib seda "tagasi sisse lükkamas". No tere talv.
Uurin siis edasi, et millal viimati arstil käis ja vereproovid millised olnud ja... no aina paremaks läks. Selgub, et Eesti Vabariigi ajal pole ta ainsamatki vereproovi andnud. ???????????????

Püüdsin siis rohkem mitte väga imestada, kuid võtsin ohjad ülbelt enda kätte. Lapsega arsti juures "korralisel ülevaatusel" olles rääkisin meie ühisele perearstile (kelle hingekirja ma suutsin ta õnneks mõne aja eest rääkida, ta oleks ise vabalt kusagil suvaliselt loksunud), et mul Vanamehe põikpäisusega mured. Vereproove pole andnud ja lükkab nabasonga tagasi. Arst arvas seepeale, et peaks ikka põhjalikud uuringud tegema ja et 40-aastane mees võiks ikka aastas korra lasta arstil end üle vaadata. Eriti kui väikesed lapsed majas.

Lasin siis arstil Vanamehele paprid välja kirjutada ja pooleteise kuu pärast saingi ta analüüse andma :D Aega võttis aga asja sai. Tehti siis põhjalikud uuringud verest ja südamest ja seejärel vastuvõtule.

Tuleb Vanamees arsti juurest. Too olla talle teatanud, et tal kaks nii väikest last ja nood vajavad teda veel vähemalt paarkümmend aastat, seega peab ta end käsile võtma.
Kolesterool natuke kõrge, millest poleks ehk midagi, kuid kuna ka südamega (aordilaiendiga) pole kõige paremad lood, tuleb kohe kiiresti kardinaalsed muudatused ette võtta. Lisaks üritab ta lähikuudele saada Tallinnasse ehhokardiograafiasse (südame ultraheli) aja.

Suured muudatused tuleb aga teha toitumises. Südame olemine ja kolesterool kokku annavad s*** tulemuse ning kui see intensiivse kuuriga kokku mängima saada, võib ehk asja saada ja äkki näiteks aasta pärast menüüd lõdvendada.
Täna aga keelatud (ok, lolliks ei pea minema, minimaalselt ikka võib, kuid võimalusel vältida) valge jahu, suur osa teraviljatooteid üldse, mais, suhkur, kartul ja muu taoline. Soola ka vähem. Kohupiim kah maha, kuid seda ta õnneks ei söögi. Kana nahk keelatud (njamm, saan tema omad kah endale :D) jne jne jne.
Süüa palju kala, liha ja aedvilja.

Nii. Ja millest mina pidevalt rääkinud olen? Juba mõned aastad ketran teemal, kuidas me peaks oma toidulauda muutma. Vähem kartulit-makaroni-pannkooki.  Rohkem aedvilja meie meeletute koguste liha kõrvale. Ja et ei pea iga asja kõrvale kahe suupoolega leiba-saia sööma. Isegi makaroni kõrvale saia... no anna armu!
Seni olen rääkinud kui kurtidele kõrvadele. Arsti manitsus osutus aga minust autoriteetsemaks ja nii sain ka mina oma tahtmise :D

Aga... nüüd on asi vastupidiselt hull. Teoorias tore küll, kuid tegelikkuses nõustus Vanamees esimese nädala sööma ainult kapsast. Toorelt. Näris nagu jänes seda peade viisi. Tšillikastmega...
Tore oli selle juures see, et ka poisid nõudsid muudkui kapsalehti ja krõmpsutasid hoolega :D

Nägin kurja vaeva, et Vanamehele selgeks teha vahe ülima gurmaanluse ja ülima askeetluse vahel. Et seal vahel terve suur-lai hall ala. Ja et keha vajab erinevaid toitaineid ja see sinu kapsanärimine on nagu anorektilise tibi toidulaud, mitte täisjõus mehe oma.
Ok, tänaseks on ta soostunud sööma mõnda muudki mu valmistatud rooga. Aga nagu tibile kohane, peab ta sinna juurde kommenteerima, kuidas tal väikesest kausikesest on juba kõht niiiiiiiiiii täis ja kas tõesti saab magu sellise aja jooksul nii väikeseks muutuda ning muu oihh-ja-aihh.
Oehh...

Õnneks on ta nüüd tõeliselt vaimustuses lillkapsapõhjalisest pitsast, mille ta varem oleks proovimata kujul kukele saatnud. Ise ka ei usu, kuid tunnistab, et see on tõeliselt maitsev :D Ja suutsin talle valmistada tatrapannkooke, mida ise armastan (erinevates Prantsusmaa paikades olen neid läbi aastate söönud ja väga fännanud, kuid kodus katsetamine jäi seni jonnpunni eelarvamuste taha).

Tänaseks siis seis selline, et endale ja poistele teen vahel erimenüüd, kuna kasvavad lapsed võiksid siiski kõike tarbida, kuid üldiselt toitume siis lihast ja köögiviljadest. Lihtsalt... aega võtab esiti see variatsioonide otsimine, kuna vanad head äraproovitud retseptid muutuvad sageli kasutades äraleierdatuteks.

Ja nii ma siis elan nüüd... vanaldase ja karvakasvanud tibiga, kes vaid sundimise ajel miskit põske pistab...
Oehh...

Mure

Jookseb Vanem Poiss enne tuduleminekuprotseduure paljalt mööda maja ringi ning jääb minu ees mureliku näoga seisma. Näpib oma rinnaesist ja muretseb, et temal ei ole tisse.
Selgitan siis, et poistel enamasti ei olegi tisse, naistel ja suurtel tüdrukutel on, kuid teda see ei rahulda ja teatab ohkega: "Eks ma pean siis endale tulevikus suured tissid kasvatama"

Jõuluvana

Youtube'i pilt

Mingil arusaamatul põhjusel on mu vanem laps veendunud, et Villu Tamme saates "Laula mu laulu" on jõuluvana. Iga kord, kui too ekraanile ilmub, hakkab laps üles-alla karglema ja hõiskama: "Jõuluvana! Näe, emme, jõuluvana! Kas sa näed, emme? Jõuluvana!!!"

Ta on täiesti veendunud, et see halli habemega tegelane on jõuluvana. Kuidas küll jõulude ajal talle selgeks teha, et mitte igal jõuluvanal ei ole roosat harja keset pealage? :D

Kolmas...

Vahel ajab see teema mind täiesti hulluks. Isegi niiväga, et vastan teravalt.
Enamasti küll olen tossike ja kuulan, kõrvad lidus, targutamised ära ja ei lasku diskussiooni. Et see jutt aina pikemaks ei veniks ja et ma ka teravaks minema ei peaks.
Teemaks siis kolmas.


Ma ei saa aru, miks on minu laste arv teiste inimeste asi?
Kui tuleb jutuks, et kaks väikest poissi majas, leiab mingi hulk inimesi alati vajaliku mingit plaanimajandust arendada. A la kaks poissi olemas, nüüd tuleb tüdruk ka teha.

Tuleb teha? Aga mis on häda kahel poisil? Ma pole veel kuulnud, et kui on kaks erinevast soost last, siis keegi peaks vajalikuks kedrata kolmandast lapsest. Norm on ju täidetud, komplekt koos. Kui aga on kaks ühest soost last, tuleb nui neljaks punnitada kuni teine sugu kah esindatud saab? Mis häda neil ühesoolistel on? Miks on vaja komplekti? Ja kuidas sugu tellimise peale teha saab?

Lisaks tunnen ma seeläbi otsest rünnakut mu noorema lapse suhtes. Esimene poiss, ahahh. Tubli. Teine ka poiss? No pole hullu, küll kolmas tuleb tüdruk.
Mida kuradit? Kas mu noorem laps ei ole seetõttu kõlbulik, et ta on samas soost kui esimene? Et dubleerib ja noh, küll selle vea annab ära parandada. Et las ta siis olla poiss, kuid eks need patsid peavad ka ikka tulema.
No minu meelest on nad võrratud tegelased ja lahedad isiksusest juuksekarvadest varbaotsteni ja kuidas kurat tuleb keegi vihjama justkui miski oleks seeläbi poolik, et neil sarnased suguelundid on?

Kõige hullem on see, et seda juttu ei aja mitte ainult need, kellelt seda oodata võiks (ja seeläbi ka andestada) vaid seda räägivad ka täiesti minu arvates mõistlikud inimesed. Ja nad ise ei saa arugi, kui kohatu see on. Head näod peas ja niivõrd loll jutt suus...

Ma ei viitsi ega taha igaühele selgitama hakata, et see esimenegi tuli peale 12-aastast ootamist. Ja see, et teine kohe järgi näkkas, on imede ime ja võrratu õnnestumine. Ahh, mis õnnestumine, vale sugu ju! Rrrrghh, minge peppu!

Minu lapsED. See on lihtsalt midagi uskumatut! Ma küll kordagi ei arvanud, et äkki seda esimest ei tulegi, olin kindel, et küll ta kunagi tuleb. Ja see teine... no puhas boonus ju :D Kusjuures, just paar nädalat tagasi tunnistas mu oma ema, et tema oli juba alla andnud. Lootmises. Tema juba uskus, et seda esimest ei tulegi. See näitab veel ilmekamalt, kui kaua igatsetud ja oodatud need tegelased on olnud.

Mul ei olnud küll elukeerulised rasedused, kuid ka mitte lihtsate killast. Esimese puhul oli ju emakas 2cm avatud miski paar kuud enne sünnitust ja selle protsessiga kaasnesid ka valud sama pika aja vältel, teise puhul oli avatus 4cm juba kuu enne sünnitust. Valud ja avanemised algasid samuti paar kuud enne. Et ei olnud tore aeg, ei olnud. Olin pidevalt sünnitusvaludes. Tean seda, kuna sünnitamas olles olid need valud samad. Ainult et sagedamini.

Sünnitamine ei olnud ka lihtne. Mõlemad olid suurte peadega, tulid risti ja jäid õlgadest kinni. Ei, see ei olnud tore.

Pärast õmblustest paranemine, veritsevad nibud ja ahned söödikud. Unetus... unetus.... unetus.... Või õigemini - und oleks jagunud küllaga, kuid selleks ei ole lihtsalt võimalust olnud. Siiamaani ei ole mul (reisiväliselt nüüdseks) olnud ainsatki täispikkuses ööd. Et lähen magama ja ärkan hommikul. Ei, iga jumala öö tõusen korduvalt ja käin ühe või teise juures. Nemad magavad, kuid kui ma ei reageeriks nende käginale, siis varsti ärkaks üks ja siis teine. Ja püüa siis edasi magada, eksole...

Ma tahan hakata normaalselt magama. Selleks aga peavad lapsed suuremaks saama. Ja milleks siis ühte juurde produtseerida? Kogukonna hüvanguks? Normi täitmiseks?

Mina arvan, et minu piir on kaks last. Ma olen nede üle ütlemata õnnelik ja tahan nautida nendega koosolemist, mitte taaskord öösiti hulluda ja päeviti valutada.

Ja siis see kõige karmim teema....
Ma kardan. Lihtlabaselt kardan, kuna me Vanamehega ei ole enam 20-sed ja mida vanemana laps saadakse, seda suuremad on hirmud ja võimalikud riskid ja kõik see... Ja ma olen lihtsalt pisarateni tänulik, et meie poisid on mõlemad nii tublid ja asjalikud ja oma arengus igati "graafikus" ning teadaolevalt igati komplektsed. Igas mõttes. Ja ma lihtlabaselt kardan õnnega mängida... Karm, ma tean, kuid see on mul väga, väga, väga suur hirm. Ja ma ei taha selle hirmuga tegeleda, kui kedagi väikest ja kallist oma sees kasvatan.
Seega jah.

Seda kõike kasvõi üldsõnaliselt ma enamasti seletada ei taha. Ja nii ma siis peangi kuidagi muudmoodi need targutajad ja teiste inimeste magamistoas suunanäitajad paika panema. Aga tahaks ju kogukonnas edasi elada, seega sageli läheb kõrv lonti, pilk põrandale ja algab kiire teemavahetuse meeleheitlik nuputamine.

Inimesed, olge delikaatsemad. Misiganes teiste inimeste teemasid torkides.
Jutu jätkuks sooja õhku välja ajades mõelge hetkeksi sellele, et iga teie "normist" erineva taga võib olla üks või mitu põhjust/teemat. Mõned kantud egoismist, mõned salajasest tragöödiast, kõik muu sinna vahele.
Mõistust ja delikaatsust!

Mesijuttu

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et hooaja jooksul söön sisse ca 12kg mett. Mõiste "hooaeg" kohta ei tundunud see just kuigi suur kogus. Noh, sügisest kevadeni, eksole.
Samas tekkis kerge kahtlus, et kas ikka on nii. Äkki mäletan miskit valesti.

Oktoobris varusin enesele 11kg mett ja mõtlesin, et jagub ju küll. Samal ajal hakkasin jälgima. Esimene kilo sai otsa 8 päevaga. Mõtlesin, et ehk on tegu pausijärgse tarbimishullusega ja ümardasin info 10 päevani. Noh, et 10 päeva ja 1 kilo pole ju midagi hullu, eksole.
Siis aga ilmutas end väike matemaatiline tehe, millest nähtuvalt söön ma iga päev 100g mett... Vot see number tundub juba palju...
Ja ma ei räägi siin meesegudest (pähklid ja seemned meega maiuseks) või mee tarvitamisest millegi koostisosana. Ma räägin siin ainult ja ainult igapäevasest tee joomisest. Must tee mee ja piimaga. Ja seda lürbin ma siis 100g mee jagu päevas? Jah, ma joon teed palju ning teejoomise tass on suur... Ok, mõned korrad on poisid ka lusikaga ampsu käinud küsimas, kuid see ei ole märkimisväärne.

Et siis jah. Liiga palju head ei pruugi ka ju hea olla. Seega igaks juhuks püüan nüüd vahendada. Äkki saab hakkama poole kiloga nädalas :D
Aga krt, suhkruga ka ei taha ju.

Ala- või ülehindan?

Vahel mul on tunne, et ma esitan tänu väiksema lapse olemasolule suuremale liigsuuri nõudmisi. Eeldan, et ta peaks oskama seda ja toda ning justkui iseenesest kõike juppmaad paremini teadma kui ehk tegelikult teab. Samas - kui võtan teda väikese lapsena, üllatun sageli ja püüan end taas korrigeerida.
Ühesõnaga suht segane jutt sai.

Kui eelmisel aastal nõudis laps ise lasteaeda ja oli kurb, kui minna ei saanud, siis peale kolmekuulist puhkust sel sügisel taasalustades ta enam nii rõõmus pole. Esimest korda elus jäi septembris hommikuti nuttu tihkudes sõime. Kasvatajate sõnul lõppes see küll kohe, kui lapsevanem lahkus, kuid hinge kriipis see teadmine ikka. Ülejäänud päeva olevat laps olnud rõõmus ja aidanud kasvatajaid väiksematega tegelemisel, kojuminek oli samuti rõõmus.
Käis 1,5 nädalat, siis jäi nohusse.

Seejärel jätsime pikalt koju, enam kui kuu aega oli vahe. Kui küsisin, kas lasteaeda tahad minna, sain vastuseks, et "Tahan aga hiljem". Mingil kummalisel põhjusel enam ei kibelegi, kuigi sõimes samad kasvatajad kes eelmisel aastal. Lapsed küll enamuses teised. Kui eelmisel aastal oli tema pikalt kõige noorem, siis nüüd on tema vanemate seas ja ülejäänud pisised, kes eriti ei räägi veel. Mis muidugi võib talle mõju avaldada, kuid samas on võimalus, et need mitterääkijad üritavad end teistmoodi arusaadavaks teha ja mine tea, mida see tähendab. Igatahes on poiss mõned korrad maininud, et keegi laps lööb teda. Arvestades aga tema tundlikkust "Miks sa mulle nii tegid?" "Miks ta minuga nii käitus?" jmt, võib see talle rängalt mõjuda. On see nii või ei, pole ma veel selgust saanud.

Lükkasime ja lükkasime seda minekut edasi, kuid kuna tulemas on vanavanemate päev ja see sisaldab esinemist, tahtsime, et ka meie poiss oleks natuke kavaga kursis, mitte ei peaks segaduses pealt vaatama ja niisama kaasa karglema. Et saab proovidest osa võtta. Seega pakkusime talle välja, et täna lasteaeda. Nõustus.
Suurt-suurt rõõmu tekitas vaatepilt rõõmsalt tantsusammul rühma kekslevast lapsest. Ses mõttes kõik ideaalne. Lapsevanematel südamed rahul.

Lähen siis päeva lõpus järele ning peale tere-kallisid lausub mulle vaikselt, kergelt isegi etteheitvalt: "Mummi ja Nana ei tulnud... Ei olnud mummide ja nanade pidu..." Ise veel sellise näoga, et mis kägu sa mulle ajasid ja no kas sa siis ise ka asjadest õigesti aru pole saanud või mis su diagnoos on.
Oehh... vot siis ma tundsin, kuidas see lõikas.
Olin talle rääkinud, et ta võiks käia paar päeva lasteaias, koos teistega saalis harjutamas käia ja siis, kui veel kaks öötudu on tehtud, tuleb mummide ja nanade pidu (meil ei kasutata sõna vanavanemad, meil on Mummi ja Nana ja teisest liinist Vanaema).

Kuna ta teab numbri kaks tähendust ja kuna termin "kaks öötudu" on talle minu arvates/kogemustele tuginedes selge, ei osanud ma kahtlustadagi, et tema jaoks oli see kepseldes rühma minek tõenäoliselt vaid õhtu ootusärevus. Ja mida ta siis tundma pidi, kui see kõik tühja jooksis?
Ma ei tea. Jah, ma mõjun siin heietades imelikult, kuid millegipärast pean seda endast välja saama.

Loomulikult selgitasin talle veelkord ja taas tundus, et sai aru, kuid tekkis õigustatud küsimus, et kui palju ta tegelikult siis ikkagi adub? Kas oli see vaid ühekordne möödarääkimine tänu sellele, et Mummi ja Nana talle nii olulised ja ootusväärsed? Või eeldan mina liiga palju?

Jajaa, taas titejutt. Aga see on hetkel mu elu suurim sisu ja vastutus ja lihtsalt nii ongi.

Aasta Ema tegutseb taas

Üldiselt on mul laste taluvustega väga vedanud.
Ei ole miski neid täpiliseks ajanud ega muud jama põhjustanud. Taluvad kõike. Isegi vürtse ajavad kahe suupoolega sisse, minu pidurdamispüüetest hoolimata. Nõuavad ja eks siis anname "mekkida" ning järsku juba matsutavadki. Sellist tavaari, mille peale mina võiks tuld sülitada.

Küll aga tekkis mõni aeg tagasi kahtlus, et Noorem Poiss ei talu vist hästi riisi. Selline ütlemata kummaline toode mittetalumiseks. Muud teraviljad ja sarnased tooted on ok, kuid riis, see kõige leebem, lõi pepu hetkega punaseks, kui sealtkaudu miskit väljunud oli.
Jäid ära riisitooted. Meil, riisisöödikutel, jäi riisi kappi seisma kotikeste viisi. Isegi riisigalette, mille järele poisid hullud on (krõmps-krõmps-leivakesed ehk vahepealad on need meie kodus ning erilises soosingus on maitsestatud galetid), ei saanud me neile enam pakkuda. Sest kuidas sa ühele pakud ja teise kõrvalt vaatama jätad, eksole.

Möödunud pühapäeval küttis Vanamees sauna + toimetas õues ja mina tegin süüa. Lõhe ahju küpsema, kõrvale mökerdasin kalakastet teha (see on lihtsalt hullumaja, kuidas poisid kõikvõimalikku kala süüa võivad - ma ausalt ei jõua nii kiiresti seda roogudevabalt ette anda kui need mehed nõuavad). Ja siis, ilma midagi mõtlemata, panin keema riisi. Ahjukala kõrvale ju ikka riisi, eksole.

Aasta Ema keetis siis riisi ja Aasta Isa söötis seda lapsele sisse (no ei taha ta lasta veel Nooremal Poisil ise süüa, kuna siis on nii laps kui elamine möglaga ühtlaselt kaetud).

Järgmisel ööl ei saanud ma kohe kuidagi aru, mida see laps seal voodis pidevalt kräunub. Võtan kaissu, kuid kiun jätkub kergete vahedega hommikuni.
Ja siis, järgmisel päeval eelmise päeva ülejääke uurides plahvataski - me olime lapsele söötnud rooga, mille suhtes ta on tundlik ja laps muidugi sõi kahe suupoolega. Ja öösel maadles pingetega.

Ma olen enda üle kohe uhke. Nii hea ema, et anna aga olla.
Huvitav, kas nüüd jääb meelde?
Aga eks ma mõne aja möödudes teadlikult ikka kavatsen taas katsetada. Lastel ikka muutuvad need asjad. Sest no see on lihtsalt liiga jabur asi, mille suhtes spetsiifiliselt tundlik olla.

Mingil veidral kombel ma igatsen

Igatsen blogi.
Vahepeal ei jaksanud ma blogimisele suurt mõeldagi ja kaalusin mitmel korral selle teemaga päris lõpetamist. Samas nagu kuidagi ei raatsinud. Põhjuseid erinevaid, kuid see väike päevaraamat on siiski kuidagi oluline. Täna veel.

Nüüd aga, kui suvemöll ja katkematu külalistevool möödas, ei ole ei rase ega piimast plahvatada üritavate tissidega, tekib igatsus blogiseda. Poiskad kah juba veidi suuremad ja hoolimata sellest, et unevõlg on endiselt üüratu, tunnen ma end veidi enam rütmis olevat kui siis, kui poisid veel päris tited olid. Justnagu hakkaks kerge hingamine tekkima. Ja ärkamine. Jube kummaline tunne.

Et siis jah, loodetavasti leian ma endas siiski jaksu ka siinmail taas jätkata ja blogi veidi aktiivsemalt klõbistada. Mitmed projektidki ju pooleli, kuid kuna blogi ja reaalse elu vahel on siiski määratu olulisuse vahemaa, siis blogiprojektide järjepidevuse nimel ma muud ohverdada ei kavatse. See kõik on pigem fun, vahel informatiivne, kuid kindlasti mitte ei saa see mul täna ja sellisel kujul olla kohustus. Aga mõned asjad on standby's ja ju nad jätkuvad siis, kui see mulle sobib.

Aga oioi kui palju olen ma peas postitusi valmis kirjutanud. Eriti magava lapsega ringi kärutades või autos pikemaid otsi sõites. Ja kusjuures - need on isegi head postitused! Sõnastuse meeldib mulle endalegi, kobistamist ei eksisteeri ja isegi teemad on enamat kui "eile sõin kapsast ja liha ning titel hambaid naapalju". Päevakajalisi, päevapoliitilisi, emotsioonidest tulvil ja kainelt arutlevaid. Ja no mida iganes veel. Aga... millegipärast on see fail arvuti taha jõudes kusagile ajukurdude avarusse kaduma läinud ja täpselt nii ongi. Ikka liha ja hambad.

Aga noh, asi seegi :)
Et siis jah, ma olen lootusrikas :)
Täna rohkem ei jaksa. Lõpetasin just töö tegemise (tänaseks...) ning suundun mõnele unetunnile.

Soccer mom?

Idee poolest peaks soccer mom tähendama vist küll keskklassi ema, kes märkimisväärse osa oma ajast sõidutab lapsi kuhu iganes vaja, kuid kuna ma teda täna siiski ei esinda, teen enesele mööndused. Mina lihtsalt irvitan ikka veel iga kord, kui viimati soetatud masinasse istun, et "Noh, soccer mom, minek!"

Teema selles, et tegemist väikebussiga. Ja selle soetamise idee tuli sellest, et mahuks oma pere ja tavaariga sõitma.
Justnagu ma oleks mingi suure pere ema ja vaja kõik hurdad-labradorid-ilvesed, kanakuudist rääkimata, kah kohvritega koos pagasisse mahutada, eksole...

Aga hoolimata sellest, et algul ajas see mind irvitama, olen tänaseks aru saanud, et pagana õige otsus sai tehtud. Mugav on, noh!
Mõlemal kratil oma tugitool, kuhu siis turvatooliga kinnitatud. Vanem Poiss ronib ise autosse (maasturisse ta näiteks ei ulata veel ise ronima nii, et me kõrval ei kisendaks "Ära määri ennast ära, jumal küll!") ja jalgadel ruumi küllalt, ei ulatagi seljatuge rapsima.

Istmeid kokku 7 (2+2+3), kuid viimasesse ritta jätsin vaid ühe. Ülejäänud ruumi vabastasin pagasile ja no näiteks vankrit ei pea isegi mitte kokku lappima - tõstad autosse ja nii ongi :D Ausõna, paganama mugav :)

Kohe eriliselt rõõmustasin ma ruumi ja vaba liikumisvõimaluse üle autos sees viimane kord praamil. Käisin sedapuhku poistega üksi Saares ja no see praam, mis kaht saart ühendab, on ju paras uunikum (Kõrgelaid). Suur metallkolakas, kus killertrepid.
Kui ma poistega üksi Saares käin, siis ma praamil salongi ei lähe. Täna veel. Nimelt ei taha ma mõeldagi sellele, kuidas nendega üksi treppidest üles ja alla saan. Üks süles, teine käe otsas (kuna see trepp on tõesti nii järsk, et mina oma kaheaastast selle peale ilma toeta ei usalda) ja ise peaks ju ka millegagi kusagilt kinni hoidma, kuna ka ise ei saa muudmoodi eriti just alla tuldud. Ükshaaval kah viia ei saa, kuna trepid salongis täitsa lahti ja on fakt, et ülesjäetu tuleks mind otsima...
Eieiei, need trepid on liiga hirmsad.

Siiamaani olen neid siis kuidagi selle tunni ja veerandi jooksul püüdnud lõbustada, kuid kui auto ei sõida, pilt ümber ei muutu ja oled aina oma turvatoolis kinni, siis mingi hetk võtab üks kahest ikka tuurid üles. ja siis võimle seal nendega. Süüa nad ka nii kaua ei taha, magama nii suurtena enam naljalt ei jää. Sõitvas autos veel, kuid mitte seisvas.

Et siis jah. Jama lugu.
Sedakorda aga lasin praamil kratid autosse vabalt liikuma ja nii nad siis turnisid ees ja taga ja käisid vahepeal roolis ja vahepeal kohvrite vahel uudistamas. Samal ajal mängis ekraanil multikas ja seegi oli suureks abiks. Vanem Poiss leidis, et tema soovib nüüd ülejäänud tee esiistmel sõita ja kinnitas selle kinnituseks ka turvarihma. Taha oma toolisse oli alles siis nõus naasma, kui rääkisin talle kurjast politseionust, kellele sellised asjad ei meeldi ja kes viib emme siis minema, kui lapsed oma toolides ei istu. Täna veel mõjus. Hea, et teismeline veel pole ja "suva!" ei teatanud :)

Nii et jah. Pole ma kunagi väikebusse fännanud, kuid täna, puhtpraktilistel mugavuskaalutlustel olen ma oma soccer-mom-masinaga ikka päris rahul kohe :)

Laulmisest

On sündinud ime.
Imede ime.
Mina laulan.

Asi selles, et kui õhtujutt/-jutud poistele loetud, läheb lugemislamp kustu, poisid pikali, tekid peale ja siis peab emme istuma kahe voodi vahel asuvas tugitoolis ning laulma. Kuna kumbki selle peale veel nutma pole hakanud, ju siis nii kole kah pole, nagu ma ise terve elu oma lauluhäält hinnanud olen.

Kusjuures, mingi hetk alles mõned aastad tagasi sain ma aru, miks ma siiani laulmisega hakkama ei tahtnud saada ja see mul sisekõrva kriipis. Ma nimelt kujutasin ette, et kuna mu hääl on rääkides selline porgandipiiks, siis pean ka kõrgelt laulma. Paganama raske oli. Kui aga vihastades hakkas mu hääl madalamaid toone omandama, kandus see imelikul kombel ka laulmisele üle ning madalalt laulda on üllatavalt kerge :D
Nii ma siis igal õhtul kahe krati voodiveerel jorisengi.

Muideks, kui ma reisil olin ning enne Vanamehele sõnad peale lugesin, et laulmine on ka tudurituaali üks osa, siis esimesel õhtul oli Vanem Poiss peale issi laulupakkumist resoluutselt teatanud: "See on emme asi!".

Igatahes.
Oluline on ka lauluvalik ning järjekord. Kuna Noorem Poiss veel sel teemal arvamust ei avalda, jääb lootellijaks Vanem Poiss. Temal on välja kujunenud oma väga kindel soovinimekiri koos järjekorraga. Kõrvalekaldumine ei ole option.
Seega laulsin ma pikka aega lapse soovil igal õhtul neli laulu. Mahedalt, vaikselt ja enda arvates uinutavalt, kuid ainsana uinub Noorem Poiss. Vanem ootab alati laulmise lõpuni.

Esimene laul listis on 2-aastase lapse kohta õite kummaline valik. "Meil aiaäärne tänavas". Aga laul on ilus, on mulle alati hinge läinud ning ju see kõlab siis ka mu häälest. Igatahes on see alati esimene:


Teisena tuleb "Kivil istub väike konn". See on tal endal ka peas, vahel laulab seda mõnele mänguloomale :D See on ka ainus laul, mida mina oma lapsepõlvest mäletan. Minu meelest ema ainult seda lauliski ning tänasel päeval üritab ta selle abil jõulupakke lunastada :D "Same procedure as every year" :)


Kolmas laul on "Mõmmi unelaul". Noh, see kus memm läks maasikale ja taat vaarikale ja kes küll laulaks ää-äähh... jne. Otsida ei viitsinud, liiga imelikke vasteid tuli ning ka Entel-Tenteli lastelaulude plaadil see suht kobistades lauldud :)

Veel hiljuti kuulus nimistusse ka laul "Kui on meri hülgehall". Alati viimane.
Küll aga käitus laps selle ajal kummaliselt. Kui muidu oli kenasti pikuti ja kas hoidsime lihtsalt käest kinni või oleles niisama, siis selle loo ajal tõusis alati istuli, lasi jalad üle voodiserva rippu ja teatas, et tema tahab istuda selle laulu ajal. No istu siis....
Mõned nädalad hiljem oli seda laulu vaja kuulata minu süles. Iga jumala kord samal hetkel üles ja sülle jne. Jälle vaatasin, et üks ütlemata kummaline reaktsioon, kuid ei reageerinud kuidagi. On nagu on.
Lõpuks aga palus ta mul see laul ära jätta. Mitmel õhtul küsisin üle, et kas laul tuleb või ei ja iga kord teatas, et ei. Ja et.... "See laul teeb haiget". Nagu mismõttes? Meeldib ja teeb haiget? Ma ei võtnud ainsatki kõrget nooti sellal, ka eelduslikult kõrged kohad laulsin mahedalt, nii et kõrvadele see valus olla ei saanud. Hingele siis? Mismoodi? Ta on 2-aastane...
Igatahes minu jaoks ütlemata kummaline. Ja jäi endale kindlaks, et teeb haiget ja ärme seda laula. Ja nüüd püsib kõik aja pikali.
Vahel ütleb siiani, et "Ärme meri ülgeall laula, emme, eks"...

Korra eemal

Jube-jube-jube imelik oli korra eemal olla.
Samas - kõiksugu lähedased muudkui korrutasid, et ma vajavat seda ja saan korra end välja magada ja muu selline blablablaa.
Nii ma siis üldsuse survele allusin ja nädalakese kodust eemal olin. Eemal kodust, eemal lastest. E-ga Prantsuse Rivieral. Et tuttav ja turvaline kant, natuke ehk soe ka veel ja ei pea kaua ära olema :)
Sinna saime Estonian Airiga otse, kuid kuna tagasi tulime oktoobris, oli hooaeg ka EA jaoks läbi ning pidime partnerdama KLM-iga üle Amsterdami.

Aga poistest siis:
Vanamehega pole hullu, ta saab ise pestud-kustud-kammitud ja isegi pikematel äraolekureisidel käidud, kuid poiste pärast oli mure. Või noh, ikka enese pärast pigem :)
Pole neist ju eemal olnud. Vanemast Poisist 1 öö siis, kui blogijanaistega kokkutulek oli sügisel 2013, mil ühe öö pealinnas veetsin ja enesele teadmata tegelikult juba Nooremat Poissi ootasin. Vanemast ka siis, kui Nooremat sünnitasin ning kui Nooremaga Tallinnas haiglas olime selle aasta kevad-suvel. Nooremast Poisist polnud aga kunagi eemal olnud ja tema kipub minu külge klammerduma. Vanem Poiss on asjalik, tema teadis rääkida, et emme on reisil ja asi vask. Kui tagasi tulin, teadis kohe kingitusi nõudma hakata :D 2a ja 7k ikkagi juba.
Noorem seevastu (1a 2k) vaatas mind tunnistavalt, tuli sülle, tahtis kohe maha, kuid mõtles siis ümber ja lõi käed ümber kaela ning ca tunni jagu ei lasknud neid lahti. Vahetevahel piilus mu kaelaõnarusest mulle otsa vaadata ja siis liibus edasi. Lõpuks hakkas naeratama ja siis ka naerma. Nuttu õnneks ei tulnud :)
Aga emotsionaalselt oli selline reaktsioon mulle raske...

Vähemasti oli neil minu äraolekul tore ja pidev äkšõn. Olid vanavanemad Saarest neile seltsi pakkumas ja mõne aja pärast viibisid koos issiga mõned päevad Saares ning siis juba hakkasidki kodus mind ootama. Vanem Poiss oli Saares narivoodis hullamas käinud ja silma korralikult rulli kukkunud, kuid ei hullu - torkas oma kärnas ja juba kollaseks tõmbuva silma mulle nina alla ja teatas rõõmsalt: "Mina kukkusin silma rulli! Palju-palju verd jooksis ja siis Mummi lohutas mind palju".
Nojahnoh :)

Aga tõepoolest - sain reisil magada! Mitu ööd ilma kordagi ärkamata - no mida veel võib tahta! Ajagraafik enda suva järgi... No anna asu! :D Sellega võib ära harjuda ju!

Igatahes - Rivieral oli sügis. Saime küll isegi päevitada ja puha, kuid suurem osa aurust läks siiski ringikodimisele, šoppamisele ja söömisele. Aga varasem aeg ei sobinud mulle Noorema Poisi vanuse tõttu ja pileteid broneerides tahtsin olla kindel, et olen selleks ajaks imetamisega ühel pool. Ja et seda plaanisin teha aastaselt, siis väike varu otsa ja nii see hooaeg läbi saigi.
Aga noh, 23 kraadi ei ole ju ka mitte paha, eksole.

Pilte tegime mõlemad ainult natuke ja telefonidega, seega topin siia mõned E tehtud kollaažid ja aitab küll. 

Vintage teema on ülipopp. Kõikvõimalik selleteemaline ning näiteks meie villa aias ilutses selline masin, nagu viimasel pildil näha. Paremal keskel killuke meie villast :)

Elamiseks sattusin valima müstiliselt mõnusa koha. Jahisadama kõrval villade rajoonis majutusvilla. Privaattänav, mille mõlemas otsas läbipääs vaid kiibiomanikele. Ütlemata vaikne, mõnus ja privaatne. Ja nt vastasmaja ees parkis Aston Martin + muu selline silmailu ümberringi :)

 

Kui enamuse aega veetsime Nizzas, siis korra külastasime ka Villefranche-sur-Mer'i. Monacosse ei hakanud minema, kuna seal korduvalt käidud ja mis seal ikka uut näha. Jahid, autod, majad, pargid, grotid ja mäsu-mäsu-mäsu. Same as Nice :)

Sööma sattusime pea eranditult väga super kohtadesse. Eks E näppis muidugi ka TripAdvisor'it, kuid ikkagi. Kaheksajala-salat nt koosneski tervest taldrikutäiest kombitsajuppidest, paar imetillukest tomatitükikest ja mõni leheke salatit juures. Muidu aga näsi neid kombitsaid ja aus kaup sai! Ei olnud isegi kummised teised :)

Kala oli muidugi alati hea, samuti nagu galettes'id ja crepes'id. Isegi pitsat käisime söömas, kuna oli üks imeilus pitsa silma hakanud ja meenutamise/otsimise peale sai umbe täis koht ka üles leitud ning õnnekombel seal laud saadud. Peale meid ootasid inimesed seinaorvas istudes, et ehk vabaneb mõni toolike... Nii oli kõikjal - head kohad olid kiiresti täis.

Igatahes oli meil vahva ja meenutamist väärivaid seiku sai üksjagu. Nagu nt privaattuur suletud grotis, lesbiline rahakott, kaotsiläinud buss, maa-alune tänav, ehmatav kunst, mõningad esiti ülbena mõjuvad, kuid tegelikult äärmiselt soojad teenindajad jne jne jne.
Ja ma sain magada :D :D :D

Tallinna liiklus

Võehh, ma teile ütlen!
Ja võehh, et veel 5 aastat tagasi olin ma sama nähtuse ehedakujulisim tõestus!

Kuna Must Nool jääb nüüd poistele mängimiseks ja maasturist üksi ei piisa maakatele (no ei peatu ju tramm iga 10min tagant ukse ees...), tekkis vajadus veel üks suksu perre soetada.
Nii ma siis täna kell 7 kodust startisin, et 7.20 teha check-in ning 7.35 lennukiga maapinnalt tõusta. Kell 8 maandusin Tallinnas, et uuele suksule hääl sisse lüüa ning peale mõningaid käike ta kodusaarele tuua.

No sa püha issanda vägi, mis toimub? Esiti tiirutasin mööda linna ringi, et massinat tundma õppida ning piirid paika seada. Enese üllatuseks avastasin, et esimene pool tundi kippus kõhu sees miskine õõnes koht olema. Olin üllatunud, kuna ega nüüd nii kaua ka sest möödas pole, kui igapäevaselt mööda pealinna kruiisisin, kuid kuna Hiiumaa liiklus on kordades teisem ja ruumi laialt käes, tekkis sellist küljetsi ahistust küll. Sellest ka veider paanika kõhus. Ja muidugi sellest, et ei tunne ju autot veel ja siis kohe sellega närvihaigete sekka suunduda...

Mõne aja möödudes õnneks kindlustunne taastus ja siis sai juba sujuvalt liiklusesse sulanduda. Ilma õõnsusteta.
Küll aga üllatasid mind kaasliiklejad. Ma kippusin 60-ga sõites paljudele jalgu jääma. Ronisid niimoodi peput nilpsama, et väga häiriv oli. No mida sa närveldad mul sabas, kui ma niigi ületan kiirust? Kui kiiresti ma siis sinna järgmise punase foorini sõitma pean? Misajast see pidurdamine nii fun on, et seda järjest ja järjest tegema peab? Läheks äkki ühtlaselt ja voolaks lihtsalt sealt roheldunud foori alt läbi...

Asjatoimetused toimetatud, suundusin linnast välja. Ja vot seal olin ma kohe eriline tiguliikur. 90-ne alas 90-ga sõites läksid ABSOLUUTSELT KÕIK, VIIMANE KUI ÜKS minust vuhinal mööda. Ja neid oli ikka üksjagu. Jäin nagu tohlakas sinna 90-ga vurisema, ise imestades, et kas tõesti olen mina niipalju muutunud või on see ilm mu ümber sellises kaoses?
Seal üksi jäänuna vurades tekkis kange igatsus rahuliku Hiiumaa järele, kus turismihooaja lõppedes taastub normaalne ja arvestav liikluskultuur ning kuhugi jõudmiseks astutakse lihtsalt paar minutit varem uksest välja.

Õnneks olingi ma teel koju.

Kiiresti kasvavad...

Istub Vanem Poiss mõtliku näoga diivanil ja vahib kaugusse.
Küsin: "Mis teed, D?"
"Mina teen päevaks plaane!"

Vaatab aknast, kuidas issi hommikul tööle minnes end autosse asjatab ning lehvitab enne omadele toimingutele jooksmist: "Sau-sau, issi! Ole tubli! Sõida ilusti!"

Olen palunud Vanamehel üleval toas üht-teist teha, et saaks magamistube kolida ning Vanem Poiss asjatab sealsamas. Korraga käivad miskid mürtsud ja Vanem Poiss jookseb trepile: "Emme, kas sa saad tulla? Issil lähevad asjad katki, kas sa saad tulla?"

"Emme on tubli naine!" - perioodist kes on mees-naine-poiss-tüdruk

"Mina ajan udujuttu!" - siiani imestan, et nii väike selliseid seoseid loob. Ma ikka vist alahindan neid väikeseid tegelasi :D

Jaurab järjekordselt mingil suvalisel teemal. Ei kuule, ei näe, ainult jaurab. Lõpuks virgub ja hakkab "normaalseks". Vaatab suurte silmadega otsa ja imestab: "Mis D-l hakkas? D viskas banaani põrandale! Mis D-l ometi hakkas?"

Teemaks suured ja väikesed inimesed. Olen rääkinud, et naistele võib alati öelda, et nad on väikesed, see ei pahanda neid vaid pigem meelitab.
Tuleb siis järjekordselt ühel heal päeval, istub kaksiratsa sülle ja teatab: "Issi on suur. Emme on väike. D on suur ja T on väike. Aga ainult issi on suur, emme on väike". Mina siis imestama, et kust sa sellist asja nüüd võtad? "Mina meelin emmet!" Et siis siuke meelitaja :D Ja mäletas meie jutuajamist sel teemal...

Sööme peale sauna kana ja kastet ja kartulit. Vanem Poiss soovitab soojalt issile: "Kullake, võta kartulit ka! Võta kastet ka, kullake!" - ja nii see kullake muudkui lendas.
Hetk hiljem vaatab üle laua mulle otsa, kes ma olin asunud kanaliha riismeid manustama ja naerab laialt: "Hahahaaaa, naine sööb konti! Naine sööb kana konti!"
No kust krt see "naine" tuleb??? Vanamees vahel itsitab sel teemal, kuid üldiselt me nii ei räägi :)

"Ole pai, tule aita mind siit alla! Kas sa saaksid palun mind aidata! Ole pai!" - no ilmselgelt minust...

Vaatab õues muru niitvat Vanameest. Seletab, et niiduk niidab muru. Telekas mängib mingisugune loodussaade ja seal söövad kanad muru. Seletan, et kanad ka söövad muru ja selle peale teatab kelmikalt naerdes (udujutt ju): "Muruniidukis on ka kanad! Teevad nokk-nokk-nokk ja söövad muru ära!". Kahepoolene.....

Ja kõige lõppu siis ka esimene avalik piinlik juhtum.
Oleme kohalikus poes ja enne kassasid suundun leiba valima. Selja taha jäävad riiulid alkoholiga. Vanem Poiss hüüab üle poe: "Emme tahab veini ka!"
Njah. Valin siis veini välja ning seda kassast läbi lastes itsitab ka müüja: "Noh, see siis ongi see vein, mida emme tahab?"
Kust ta sellise asja peale tuli??? Olime küll enne pooditulekut Vanamehega arutanud, et äkki võiks veini kah koju tuua, kuid ma küll ei mäleta, et lapsed oleks sel hetkel ligi olnud... Ja ei ole nii, et ma iga kord võtan veini, seekord unustasin ja laps aitas meelde tuletada :D
Igatahes tsipakene piinlikkustunnet kerkis kõrvadest kõrgemale küll :D

Puhka rahus, puhka purgis...

Angerjas Ändi

Eile saime kõne, et kaluritele on mõrda jäänud ettetellitud angerjas. Ega neid viimastel aastakümnetel enam lademetes leida ole ning seega oli mõistlik kalapoodi tellimus anda.

Eile oli natuke kiire ja leppisime kokku, et täna omikupoole kohalikku päälinna kala järele. Minekule sattusin tänu muudelegi asjatoimetustele mina, kuigi ma ise ei oska angerjat eriti hinnatagi. Vanamees aga igatses teist jõuluajaks purki teha ja oli omadega sillas mis sillas.

Noh, käisin siis kala koju toomas. Oli kenasti jahedas ja kilekotis öö veetnud. Isegi puutusin teist läbi koti ja mõtlesin, et tea kas ma ikka võiks ka jõuluajal mekkida. Et äkki ikka maitseb. Lapsepõlvest eriti ei mäleta, kuigi tollal vanaisad seda ikka püüdsid ja paljud ümberkaudsed delikatessiks peavad.

Mind muidugi ajas silmi krõllitama hind. Mismõttes maksab kilo 30 raha? Ok, Selveris on 45-47, kuid ikkagi! Ja meie kala veidi enam kui meeter pikk ning 1,35kg... Siuke 40+-eurine amps jõululauale, eksole. Ei ole just ahvatlev mõte, kuid kuna kallis abikaasa säratas silmi, pigistasin omad silmad kinni.

Jõuan siis kalaga koju ja Vanamees hakkab "tundma". Ta mul selline põki väljanägemisega tundeinimene. Temal vaja kohe kala hellalt kraanikaussi asetada ja teist seal solberdama hakata. Ja vada kurja! Hingabki! Hakkab aina enam eluvaimu ilmutama! No sa püha taevas küll, eksole.

Ei muud, kui kalale hapnikurikas vesi peale ja ajud tööle. Mida nüüd siis edasi teha? Kala aina enam virgub ja ujub kraanikausis veidi ringigi. Seame talle sisse suuremat sorti jälgimisvanni ning päeva jooksul valame korduvalt värsket vett peale. Ujub ja toimetab ja hingab. Minagi käin teist iga tunni tagant uurimas.

Tekib kange kiusatus tema valikut aktsepteerida ja ilma mingi kõhkluseta sünnib otsus angerjas lemmikloomana ellu jätta. Teatavasti on juba sajandeid angerjaid salvkaevudes peetud, kus nad hoolsasti vett puhastavad. Kuna meil kaev turvaliselt kaetud, otsustame hakata talle süüa andma. Vaevalt et konnad sinna ise väga satuvad, kuid kalarappe kaevu heita tunduks kummaline. Seega jäävad vihmaussid - puhas toode ja hea nii angerjale kui meile. Plaan tore missugune :)

Kui lemmikloomaga tegu, tuleb ka nimi anda. Mõlemad arvame, et emane, kuid kuna kindel ei tea olla, ei saa teda Angerjas Angelaks nimetada. Angerjas Andres oleks kah meelevaldne sooline määratlemine, seega jäävad kas Andy või Andie? No kurja, mida me peenutseme - tema nimeks saab Angerjas Ändi.

Loeme angerjate kohta, et ca oktoobrist aprillini on nad talveunes ja näituseks vedelevad mudas sellal. Ja peavad vastu. Angerjas ju teatavasti paneb kuivanud lombist haistmise järgi plagama kah - ikka vee suunas. Seega praegu vajaks ta paar kuud nuumamist (liha, mitte taimne värk), enne kui tuttu läheb.

Noh, jätame siis mõneks ajaks jälgimisse, enne kui kaevu heidame. Tulevikus kolime ta tiiki ümber, kuna täna meil tiiki veel ei ole. Seda minu kui kanaema jonnimise tõttu, kes kahe totu-eas marakrati kasvamise ajaks ühtegi tiiki maja lähedale ei luba. Mitte enne, kui poistel ujumine selge. Selleks aga kulub natuke aega ja ujumistrenni (kuhu nad lähevad nui neljaks! muid trenne valivad ise, kuid ujuma õpivad minu sunnil, havi/angerja käsul!)

Lepime kokku, et kevadeks, kui Ändi ärkab ja taas ringi toimetama hakkab, olen ma nõus mini-tiigiga. Hoovile. Selline ilutiik. Ühele angerjale piisab. Ja tiik nii silma all, et kanaema rahul.

Saabub õhtu. Poisid magamas ja palun Vanamehel Ändit vaatama minna. Mingil täiesti arusaamatul põhjusel on aga Ändi kõhu püsti visanud ja peesitab kuuvalgel. Kas hapnikuta olemise periood oli siiski määrav? Moodsas keeles ajukahjustus??? Mina muretsen, et kas me tegelesime nüüd kala piinamisega, kuid Vanamees lohutab, et me andsime Ändile võimaluse valida. Tema valis siiski purgi. Noh, nii on. Nüüd on ta külmikus. Homme purgis.

Kummalisel kombel aga on seda siin raske kirjutada. Aga tahan kirjutada.
Ma veel vaatan, kas ma suudan end sundida Ändit kahvliotsaga mekkima, kuid selles olen ma nüüd enam kui kindel, et ükspäev jõuab meile uus Ändi, kes tunduvalt kiiremini ja teadlikumalt tagasi vette saab ning oma elupäevad meie lemmikloomana veedab...

Mina plaanisin täna öösel jõulude tarbeks verivorsti kõrvale pohlamoosi vaaritada. Las need pohlad oodaku. Mul on peied.
R.I.P, Ändi.

PS: Olen päris kindel, et tellime uue angerja ning niipea kui tolle saabumise kohta tuleb teade, lendab üks või teine meist ülehelikiirusel meie uuele lemmikloomale järele :D Ändi vol 2...

Natuke piinlik on nii plont olla

Öeldakse, et noorem põlvkond areneb meie jaoks uues alati kiiremini ja ma ei kahtlegi selles, kuid et meie kaks alla-meetri-meest meid juba täna üle trumpavad, ma arvata ei osanuks.

Ok, nad mõlemad käivad tähtsa näoga toas ringi, suvaline ese kõrva äärde tõstetud ja "räägivad tähtsat juttu". Näod sellised peas, et ära parem sega, liiga oluline kõne.
Mõlemad libistavad telefoni ekraani sujuva liigutusega ja millegipärast üritavad ka peegelkaamera ekraani elegantse näpuliigutusega pilti vahetama sundida :)
Et nad aga ahju programmeerivad, ei osanud me aimatagi...

Et muud juttu ka ajada, pean alustama sellest, kuidas pikka aega omavahel klappivaid retrostiilis ahju ja gaasipliiti otsisin. Ja eelistatult mingit muud värvi, mitte valget ega metallikut. Noh, et ikka eristuda, nagu mul miskine kiiks on.
Leidsingi lõpuks vaniljetoonis komplekti ja ahi jõudis meie koju möödunud aasta septembris. Ja nüüd, augusti viimastel päevadel lakkas töötamast. Mismõttes???
Õnneks garantii ju veel kehtib ja pika sebimise peale suutsime tarnijaga läbi rääkides leida koha Hiiumaal, kes meie ahju garantiiremonti võtaks. Ise jube kurvad, kuna ahi meil sagedasel kasutusel ja tõepoolest ülimõnus oma funktsioonide ja kiirusega.

Ahjule tehti põhjalik üle/läbivaatus ja mõned päevad tagasi vabanes siis "remondist". Ühtegi viga ei leitud, ahi igati korras. Ainult et... kellegi väikesed näpud olid kella seadistanud selliselt, et ahi hakkab tööle kindlal kellaajal. A la kui tahad hommikuks värsket saia, siis paned tavaari ahju valmis ja öösel alustab siis küpsetamist. Ja kui seda maha ei võta, siis ei saagi ju tööle hakata...

Kõige piinlikum selle juures on aga see, et me ise ei ole mingitesse mugavusfunktsioonidesse üldse süveneda viitsinud ja meil puudus üldse aimdus, kuidas ja mida näppima peaks. Ja siis tulevad need allameetrised ja seadistavad ahju nii, et vanemad piinlikkustundega silmi maha lüües ahju "remondist" ära toovad :D

Sõltlane?

Hirmus-hirmus-hirmus...

Olen siin ikka imestanud, et miks inimesed täiesti valimatult igasugu infot Facebook'i postitavad. Ja oma käikudest tšekkinnidega detailse ülevaate annavad. Siis on ju info tõenäolised (sest olgem ausad, kui paljud seda ikka detailideni filtreerivad) jälgijad ülimalt laiast kodanikeringist. Alates perekonnast ja lõpetades endiste õpetajatega ehk. Jätta/anda sama teadmine kõigile...

Samas, mida see blogi teistmoodi on. Täpselt samasugune liputamine ja oma tegemiste/olemiste jagamine. Ainult et mulle tundub, et blogi loevad need, kes ühel või teisel põhjusel huvi tunnevad, FB uudisvoos on nähtaval igasugune p*** lisaks huvipakkuvale. Muidugi saab voogu peita ja teen seda minagi jõudsalt, kuid samas on inimesi, kelle tegemisi on vägagi armas jälgida.

Õnneks mu "valitud tuttavad" on enamasti piisavalt tunnetavad tegelased. Mida muidugi ei saa öelda "mittevalitud kontaktide" ehk nende kohta, keda elu on aegade jooksul ette söötnud. Nende seast leiab nii karvaseid kui sulelisi. "Turn off notifications" aitab muidugi sellisel puhul, kuid jah, see ei ole piisav.

Ja siit jõuame mu enese loomuse juurde - mingil imelikul põhjusel on aegade jooksul FB-fenomen end ka mulle kusagile ajurakkude vahele sisse söönud. Kummalisel kombel ei möödu tänaseks vist päevagi, kui ma FB-d ei ava. Enamasti teen ma seda õhtuti teki all, kui unemaailma suundumiseks valmis olen ning tõele au andes enamasti ma sinnasamma voo kerimisse uinungi... et siis ühe või teise poeglapse kägina peale virgudes avastada oma kõhult telefon ning see sulgeda ja põrandale asetada.
Ja kui nüüd tõele au anda, siis on mitmeid päevi, kus ma näpin FB-d läbi nuti ka keset päeva... Masendav!!! Mina, kes ma ei taha arvutitki avada laste juuresolekul, näpin nutti nii, et lapsed samas toas toimetlevad!

Et siis jah. Miski imelik palderjanilaadne peab ses jamas sisalduma. Sest no olgem ausad - mille kuramuse pärast peaksin ma tundma huvi teiste inimeste tegemiste vastu? Aga vot tunnen. Piilur missugune!
Täna postitan ma ise miskit keskeltläbi korra aastas. Noh, näiteks sünnitades või abielludes. Mine tea, kui nii edasi läheb, hakkan kah iga oma käiku tšekkinnima: "Olen siin poes"; "Vaatan kodus seda filmi"; ""Täna olen Saares"; "Nüüd olen praamil teel mannergule" jne jne jne. "PS: Keda huvitaks mu hoovil lahtiselt vedelev ja lukustamata vara, olge head ja astuge ligi! Maja kah täna-homme-ülehomme valveta, proovige mõnd sissepääsu, vabalt võib akengi lahti olla!"
Njah. Ei teagi mida sest arvata.
Millegipärast ma aga ei usu, et kedagi eriti huvitab kus ma olen või mida teen. Peale mu oma pere. Ja nemad teavad enivei.

Sry, ma tähistan seda, et tited magavad, mina saan peale igavesena tunduvat rase/imetaja-rallit veini mekkida ja mul on kõigi klientide TSD-d ilusasti esitatud. Seega võtan aja, et kobiseda. Kergetel teemadel. Sest rasketel ei jaksa.
Seda, et töö uputab mu kusagile mittemagamise mülkasse niiehknii, ma täna ei mõtle. Sellega tegelen homme edasi :) KMD-d lähenevad ka kuratliku tempoga.
Nagu ka kerge puhkus... Selle kohta hakkab esialgse paanika järgi (Kuidas ma ometi lähen??? Ei taha minna!) asemel tekkima (Jehuu, ei jõua ära oodata!!!) ootusärevus :)

Zutzu-lainel

Täna käisin koos poistega torkimas.
Noorem Poiss sai oma aastase vaktsiini kätte (kuu hiljem, kuid õigel ajal oli palavikus), Vanem Poiss ja mina puugivaktsiinid.

Tean, et sellesse alla 3-aastaste puugivaktsineerimistesse on erinevad hoiakud, kuid ma eriti ei viitsi hakata end kommentaariumis eraldi õigustama, miks ma selle tee valisin. Seega kirjutan siia:

Jah, ma olen teadlik, et sageli põevad nii pisid selle nö muuseas läbi, sageli on vaktsineerimise mõju tugevam kui oleks entsefaliidi põdemine, nii noored ei põegi seda jne jne jne.
Meie poisid on seni kõik vaktsiinid väga hästi vastu võtnud, ei mingeid palavikke/muid jamasid.

Point selles, et me elame metsas, meie lapsed jooksevad nii nagu nemad tahavad ja seda looduses, mitte asfaldil/tagaaiamurul ja meil on lisaks ka kassid. Mõlemal poisil on sel aastal olnud 2x kinnivõtnud puuk küljes, mis tõenäoliselt saadud kas hoovialalt väljudes pika rohu sisse minnes või kasse kallistades. Jah, kassid meil regulaarselt (märtsist novembrini) kõige efektiivsema/kallima/juneimit ampulliga puukide eest kaitstud, kuid see ei tähenda, et nad reisihimulisi puuke kaasa ei tooks. Poisid aga kallistavad/miilustavad kasse ja nii need kinni-imemata rändurid üle tulevadki. "Äge! Karvutu ja õrn nahk? Kolin ringi!"

Igatahes... möödunud kevadel sai Vanem Poiss esimese sutsu, suvel teise ja nüüd sel sügisel siis kolmanda. Alla aastaseid ei vaktsineerita, seega Noorem Poiss alustab tuleval aastal. Rasedaid ja imetaja-olendeid ka ei vaktsineerita, seega sain mina alles nüüd tagasi ree peale ja lasin kohe kiiresti nõela õlga suruda. Vanamehele lasin määrata veretesti, enne kui teda vaktsineerima hakkame. Ma üldse mitte ei saa imestada/välistada, kui/et  ta selle püstijalu läbi põdenud oleks.  Seega teadmine ennekõike.

Ja kindlus ennekõike. Sest jah, enamasti pole miskit. Enamasti alla-kolmesed ei nakatu. Aga olgem ausad - enamik neist ei kobista ka mööda metsa ringi. Käivad viksilt mänguväljakutel ja toimetlevad asfaldil.
Mina aga ei taha mõeldagi sellele, mis juhtub siis, kui toimub nakatumine ja põdemine ei lähe kergelt. See on liiga kohutav. Ja kui ma saan seda välistada, siis seda ma ka teen. See 30+ € inimese kohta ei tee mind vaesemaks, mittehaigestumine aga rikastab kordades ja kordades ja kordades...

Et siis jah, meil oli täna zutzu-eri :)

1a 1k

Päikesepoiss. Pildistas vennanaine

Tänasest alates on Noorem Poiss 1 aasta ja 1 kuu vanune. No mida ma oskan kosta...

Strateegilised andmed ning võrdlus samavanade Vanema Poisi ja minuga:
Pikkus 79cm (Vanem Poiss 82cm, mina 73cm)
Kaal 11,6kg (Vanem Poiss 12kg, mina 9,4kg)
Pea ~51cm (Vanem Poiss 48,5, mina teadmata, kuid samuti suurepealine)
Hambaid 9 (Vanemal Poisil 13, minul 7)
Tänaseks on Nooremal Poisil hambaid suus 16. Vaene laps, ühe kuuga 7 hammast. Aga noh, eks ta kräunub ikka vahel ka... :(

Kõndima hakkas 11 kuu ja 1 nädala vanusena. Vanem Poiss alustas 10 kuu ja 2 nädalasena ning mina 1 aasta ja 15 päeva vanusena. Seega igati normis.
Tema puhul oli paras hirm küll, et hakkab 7-kuusena käima ja rikub oma luud+toetajalihased ära, kuna toe najal ajas end püsti 1. janauaril ehk oma 5.kuu sünnipäeval. Õnneks aga taipas siiski pikalt käputada ja trenni teha.
Nüüd muidugi ei peata teda miski - vudib ja kihutab oma harkis jalgadel ringi ning üritab oma alati kiirustava venna kombel jooksma hakata.

Üks vastik-vastik-vastik komme on tal küll - ronib nagu segane! Vanem Poiss oli suht mõistlik, kuid see sell ei peatu millegi ees - kui aga ronimismaterjali jagub, siis tema läheb. Laeni välja, kui võimalus anda. Ja kuna ta lohistab ka toolid enesele sobivasse ronimise alguspunkti, siis näeb meie elamine hetkel välja nagu oleks siit üks suuremat sorti pidu üle käinud - kõik toolid on pikali maas. Raskeid puidust toole ta üksi veel püsti ei ubi ja nii need püsti saavadki vaid söögi- või muudeks vajalikeks hetkedeks, et seejärel taas laua alla lamanduma asetuda.

Hääl on hull. Juba sünnist saati. Ei karju palju, kuid kui midagi öelda tahab, siis ikka möirgab. Hääl ON vali :)
Muidu sõnu vähevõitu. Või noh, plääraläära venna kõrval tundub see nii. Esimene sõna oli kunagi ammu "aitäh", millalgi lisandus meie peres klassikaline "lamp" ning muidugi "emme" ja "mämm-mämm" on oma koha leidnud. Korra eksis sekka üks kahesõnaline väljend, kui ütles "emme oppa!" ja ronis Vanamehele sülle, kuid usume, et see oli pooljuhuslik venna jäljendamine. Ca aastasena siis.

Muidu on jah üks särasilmne ja kelmikas, teisalt jälle parajalt ülbe nunnukas. Hirrrrrrrmus kallistaja. Tuleb ja poeb kaissu ja sülle ja elab/aeleb sul otsas ja klammerdub kui koaalapoeg. Kalli-kalli on igapäevane väga sage teema. Erinevalt oma kiire loomuga vennast, kes muudkui ringi jookseb ja kusagil paigal ei püsi :)

Ahjaa, rinnapiimaga sai kah lõpparve tehtud. Oli teine küll paras sõltlane ja tõeline nautleja, kuid mina igatsesin natuke vabadust ja tahtsin teha ettevalmistusi oma väikeseks puhkusereisiks, et mitte plahvatavate rindadega reisil piinelda. Seega aastaseks saades jäi see lõbu ära. Oli ikka kahju küll ka endal (mis mind vägagi üllatas), kuid minu jaoks läks asi natuke naljakaks siis, kui tüüp peale piima joomist end püsti ajades viisakalt "aitäh" ütlema hakkas :D :D :D Tekkis mõte, et ehk on piisavalt suur ja ma saan oma praemunad taas enda käsutusse :)

Et siis selline imeline lõvikutsikas :)

Tuulehaug suuluisuks