1

13.veebruaril sai meie Väikemees tite east lapse ikka.
Nüüd on meil kodus 1-aastane poiss.

Tollel päeval oli tegelasel pikkust juba 82cm. Arsti ja graafikute kinnitusel keskmisest poisslapsest pikem. Aastane juurdekasv 29cm...
Juuksed muutuvad õrnadest karvadest aina enam karmideks. Tihedad ja paksud juuksed, kuigi heledad.
Hambaid suus 13 (tolle kuupäeva seisuga, tänaseks juba 14).
Enam eriti ei kõnni, pigem aina jookseb.

Lemmiktegevuseks on kasside tagaajamine ja koristamine. Mhmhh :) Talle on lausa oma tolmuimeja voolik eraldatud, kuna emmet jäljendades käib mööda tube ringi, voolik peos ja teeb muudkui "uuu, uuu, uuu". Harja kätte saades sama lugu. Uuuuuu saatel koristatakse elamist ikka mitu korda päevas :)

Sööb juba ammu kõike seda mida meiegi. Tema omaalgatuslikuks lisandiks on siis puukoored, puusüsi ja kui kätte saab, siis ka kassikarvad. Kommi/šokolaadi muidugi ei anna :)
Potti saame ka ikka peaaegu iga kord midagi, kui potil istumine käsil, kuid ise potile veel ei küsi.
Aru saab paljudest sõnadest. Kui nt küsida "kus pall on?" või "kus vihmavari on?" vmt, siis läheb ja toob või näitab. Ise vormib sõnu aga alla 10-ne: lamp, aitäh, kaahhh (kass), eieiei, mämm-mämm, emme, koju ja võib-olla miskit veel, ei tule hetkel pähe. Sageli peab pika jutud maha ilmeka intonatsiooniga bää-bä-bää häälitsedes.

Pole veel ühtegi tervet ööd maganud meid äratamata (ega ta ise enamasti ärka, äratab vaid meid :D). Endiselt on meil in vaheldumisi suht magamata ööd veidi paremate öödega, kuid siiani pole me ainsatki ööd saanud magada nii, et kumbki meist kordagi tõusma ei peaks. Aga on läinud üldjoontes veidi paremaks varasemaga võrreldes. Lootustandev...

Iseloom on täitsa olemas. Katsetab, vahel vibutab, vahel keeldub sõna kuulamast, samas on ka päevi, kus võtab ilusasti kuulda, mis räägitakse ja arvestab. Avastasime, et nõudlikkus ja sõnakuulmatus on küllalt sageli seotud hammaste tulekuga ehk siis ilmselgelt halva enesetundega. Üldiselt päikeseline poiss.


Armastab muusikat. Tantsib, kui muusikat kuuleb. Kui issi miskit ette laulab, siis püüab järele häälitseda :) Väga vahva kuulda, kui hästi välja tuleb :) Eelistab klassikalist muusikat ja rock'i, heade aariate korral lausa tardub ja kuulab täiesti andunult.


Laps, kes ei püsi paigal. Aina traageldab ringi, toimetab ja askeldab. Kohe päriselt ka :)
Väga suhtlemisaldis. Vajab suhtlemist ja koosolemist. Musitab, kui hellushoog peale tuleb :) Hammustab, kui jonn kallal on :(

Igal juhul on tegemist äärmiselt vahva tegelasega :)

Saarepuhkus

Eile asusime Väikemehega Saaremaa poole teele, et veeta siin peaaegu nädalajagu päevi.
Vanamehe jätsime koju toimetama, et ta saaks omanuhti ja vabalt omad asjad korda ajada, mida väikese lapsega majapidamises on muidu päris keeruline korraldada :)

Algselt oli plaan, et esmaspäeva õhtul tagasi, kuid siis hakkas ema prigisema, et kesse temaga siis pingviinide paraadi vaatab ja tema nii mõtles, et teeme mõnusa näksilaua ja vaatame koos.
Ma juba aastaid ei viitsi seda vaadata, kuid rääkisin Vanamehega läbi ja ta lubas meid igatsedes mitte lolliks minna ning seega läheme alles kolmapäeval (kui suvel teeb kahe saare vaheline praamikökats lausa 4 reisi igas päevas, siis talvel vaid kaks reisi üle päeva...). Mis teeb korralikult pika aja, mil mul on terve plejaad lapsehoidjaid ning ma ise saan suht palju rahulikult vedeleda :D:D:D Vahel isegi mõne une koos poisiga teha :)

Aga tulekul oli väga lahe vaadata, kuidas Väikemees praamil teiste lastega seltsis. Oli seal terve parv selliseid 5-6-aastaseid ja need siis muudkui jooksid ringi. Algul Väikemees uudistas teisi mul süles istudes, mõne aja pärast ajas end aga põrandale ja asus teiste järel vudima. Eks ta jäi neist ikka ringiga maha, kuid ütlemata armas oli vaadata, kuidas teised temaga arvestasid, teda pikali ei jooksnud ja talle hoopis oma mänguasju ja juustuküpsiseid pakkusid :) Väikemees oli tõeliselt õnnelik selle tähelepanu ja suhtlemisvõimaluse üle :)

Natuke tobedaks kiskus asi siis, kui ta mingite noormeeste laua juurde läks, õllepurgile osutas ja seda endale nõutas :D Purgi omanik arvas, et natuke vara veel ja õnneks ei läinud kisaks ega midagi :)

Aga jah, siiralt hea meel on näha, et Väikemees armastab suhelda ja seltsida. Loodan, et metsa kolimine seda temas ei vähenda ja jääb sotsiaalseks tegelaseks ka edaspidi.

53/365 - Saavutusvajadus

Ma ei teagi nüüd, mida sellest arvata, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on läinud mu vajadus olla selles, mida ma teen, parim.

Mulle on alati meeldinud võita ja saavutada, kuid mitte kunagi varem pole ma seda sedavõrd oluliseks pidanud kui täna. Samas üritan seda endas ka maha suruda, et mitte lolliks minna ja üle võlli asju kerida...

Lihtsad näited viimasest ajast on näiteks töö vallast see, et kontserni siseselt peab minu juhitav üksus olema kõikvõimalikes edetabelites juhtival kohal oma näitajate poolest või siis vähemalt tunnustavalt ära mainitud.
Kohalikus mastaabis pean olema piisavalt arvestatav, nii et konkurendidki huvi tunnevad... :)
Klaverimängus pean arenema kiiremini kui ükski mu õpetaja poolt õpetatud tegelane enne mind.
Koolis pean olema puhas viieline jne jne jne.

Samas olen ju hull lohe tegelikult... Kui võimalik, hoiakski jalad seinal ja lebotaks kohvitassi ja raamatu taga.
Mul on ju see võimalus, mõnda aegagi. Miks ma seda siis ära ei võiks kasutada vaid ikka ennast lolliks ajan?

Virin ja kobin ja ahastav kriitika on tingitud sellest, et pean nüüd lähiajal valmis saama ühe äriplaani, mis ei peaks lihtsalt plaan paberil olema vaid ikka päriselt ka kohe hästi toimima ja tööle hakkama. Koolitöö raames küll, kuid tahaks ka pärisellu rakendada. Et kui juba energiat panustatud, siis peab asi olema suurepärane.

Tegelikult võiks ju lõdvalt võtta. Ma saan seda endale praegu lubada... Aga millegipärast ei oska. Mingi kiiksuga ratas on käima lükatud.

52/365 - Depressioon

2007/2008 vaevlesin ma millegi küüsis, mida poleks elus enda kohta arvanud - depressioon.
Ausalt öeldes ei mina teadnud, millega tegemist. Olin vaheldumisi apaatne ja arusaamatult nukker. Tohutu jõuetus tekkis samuti.
Mõtlesin, et vaja ennast kuidagi mingite vitamiinidega käima lükata ehk või siis äkki vana hea rauapuudus tagasi.
Läksin perearstile. Tema saatis mind peale uurimisi aga psühhiaatri vastuvõtule. Ütles, et füüsiliselt pole miskit viga, asi peab olema kuplis.
Tark arst oli mul perearstiks. Aus ja konkreetne ja viitsis pühenduda.

Psühhiaater andis hinnanguks, et tegemist depressiooniga. Mismõttes? Minul? Millest siis?
Igatahes arvas tohtrihärra, et tuleks hakata valgeid väikseid sõbrakesi neelama.
Mina nii ei arvanud.
Alati isepäine olnud ja ette kujutanud, et mina tean omi asju ikka paremini.

Arvasin, et ma ei ole nõus hakkama enesetunnet ohjama enese kinnisurumisega. Olen seda tüüpi tegelane, kes peab jama endast läbi põletama, mida eredama leegiga, seda parem. See tuhk on pärast palju lihtsam ära pühkida kui nende süte all aina uuesti ja uuesti leegilahvatusi summutada.

Otsustasin siis, et hakkan tegelema põhjustega, mitte tagajärgedega. Sammhaaval, haavu lahti kiskudes ja oma käike üle päeva kahetsedes. Tegelikult kaalusin korduvalt ka tohtrihärrat kuulda võtta, kuid otsustasin iga kord veel natuke oodata, enne kui uue visiidi aja määran. Jonn.

Vahepeal imestasid sõbrannad siiralt, kui suutsin täiesti suvalistel hetkedel uinuda. Kusiganes me viibisime, kui maha istusime ja jutlema hakkasime, suikusin mina mõneks ajaks unne. Nüüd, tagantjärele, tundub see enesele ka kummaline, kuid see oli minu viis hakkama saada kehas toimuvaga. Keha on nii tark aparaat küll, et teab, kuidas end kaitsta. Ja tollal oli mul võimalik teda selles usaldada. Näiteks täna, lapsevanemana, see küll eriti mõeldav ei tunduks...
Keegi ei teadnud, mis toimub. Nägid, et olen ootamatult uinuv (selle sai mu energilisuse arvele kirjutada), samas tunduvalt ülbem ja ükskõiksem ümbritseva suhtes (elu ju ikka kalestab, ei midagi uut) ja lisandunud oli teravus (noh, inimesed ikka muutuvad ja eks ka lillelapsed saa kunagi asjalikuks täiskasvanuks, kes iga asja peale keelt teritavad).
Ma lihtsalt ei olnud valmis sellest kellelegi rääkima, enne kui "pasa" seljatatud saan.

Minu puhul toimis. Eks aitasid needsamad faktid, et olen põikpea ning et sain seda endale lubada. Samuti see, et keeldusin endasse mitte uskumast (kuigi üks tegelane õlal muudkui kinnitas, et ega  ma nagunii millegagai hakkama ei saa) ja mine tea, ehk sain jaole piisavalt algjärgus. Ja et ei hakanud end summutama vaid hakkasin välja juurima põhjuseid. Ükskõik, kui haiget see ka tegi. Ma lihtsalt leidsin, et ma ei vaja oma ellu seda, mis mind õnnetuks teeb vaid seepärast, et nii peaks justkui aktseptaabel olema. Teiste silmis. A mis mul teistest, kui ma endagagi läbi ei saa?

Mis oli aga suurim viga, oli endasse hoidmine. Ehk oleks see august väljaronimise protsess olnud tunduvalt kiirem, kui oleksin kellegilegi rääkinud, mis lahti. Aga samas... mine tea, äkki oleks see mind nõrgestanud.
Rääkisin alles siis, kui tundsin end piisavalt tugevana. Ja siis hakkas üks noogutamine, et "jaa, mulle tunduski, et midagi on väga teisiti..."

Olles aga sellise jama korra läbi elanud, et taha ma seda enam kunagi kogeda. Ja loodan, et täna on mul piisavalt tarkust võimalikke ohumärke juba aegsasti näha ning koheselt reageerida.
Samuti loodan ma väga, et suudan enda lähedal asujate puhul juba piisavalt varakult sümptomeid näha ja vajadusel toeks olla. Sest... päriselt ka, see ei ole naljaasi.

Ja ma ei taha mitte kunagi kuulda minu juuresolekul mitte kedagi endale kätt otsaette pannes dramaatiliselt ütlemas: "Issake, see on nii keeruline, see tekitab mul hullu depterssiooni!". Möla maha! Kellel pole aimugi, sel pole ka õigust seda vägagi karmi diagnoosi kerglaselt lörtsida.

51/365 - Kohtingud

Ma pole kunagi kohtamisi armastanud.
Kuidagi väga närvesööv.
Eelistan olla kas suhtes või siis vaba olles võttagi vabalt ehk siis mitte liialt muretseda ja endale miskit ette kujutada vaid lihtsalt suhelda. Ilma formaalsete kohtingute pingeta.

Mingi aeg oli mul elus aga periood, mil veetsin rohkelt aega (ei nimeta neid kohtamisteks, kuna tundsin tegelasi ammu-ammu ja kaks neist olid aegu mu enda suhted olnud) lausa kolme meesisendiga samaaegselt :D

Lihtsalt... Mitte üks neist ei olnud hetkel see kõige-kõigem. Kaks olid eksid, nende puhul oli mängus segav minevik, üks oli suhtlemise mõttes uus vana tuttav, kuid tema puhul olid muud segavad mõtted. Aga lõbus aega veeta oli kõigi kolmega ning kuna mul piirangud ja kohustused puudusid, siis miks pidin ma üksi kodus laskma võimalikel muremõtetel pead tõsta, kui on lausa 3 noormeest, kes kõik mind lõbustada soovivad :D

Tolleaegset kalendrit on lõbus vaadata. See päev see, too päev too kalendris kirjas ja mõni päev oli lausa selline, et ühega kinno ja teisega õhtust sööma :D

Ja kõige totakam selle juures oli see, et kõik kolm teadsid seisu. Kägu ajada ja varjata ei tahtnud, seega said kõik ausad vastused. Nende asi oli kas aktsepteerida või mitte. Ju neil oli kah omamoodi fun, kuna leppisid :)
Aga kaua nii ei jaksa. Vähemalt mina ei jaksanud. Kuna ükski teema ei olnud see päris õige siiski, lisas elu omad nüansid. Ja ühel päeval otsustasin, et see hakkab emotsionaalselt väga kurnavaks minema ja tegelikult ju ei anna midagi peale endale kahtlase väärtusega tundmuse.

Sellest hetkest otsustasin, et teen igasugusele suhtlemisele meesolevustega mõneks ajaks lõpu. Ei viitsi lihtsalt enam ja ikka on ju mängus mingit laadi tunded ja huvid ja siis tekivad erinevad ootused ja... Üleüldse liiga kurnav.
Otsustatud. Elagu vabadus, eelkõige ootuste-lootuste vabadus. Tegin end kohe täiesti vabaks, et alustada suhtepaastuga.
Ja siis tuli täiesti ootamatult, kõpsti, Vanamees... keda ma alguses ei kannatanud peaaegu üldse! Ta lihtsalt ärritas mind nii kohutavalt!

Edasi tuli juba edasi.:D

50/365 - Rõngad

Sellest ma juba kirjutasin, kuidas kõrvad enesele ehteid võimaldavad augukesed said.
Lisaks neile kahele klassikalisele mulgule kõrvades olen aga veel kahel korral end augustada lasknud.
Üks kord suht tavapärane naba ja üks kord oluliselt intiimsem paik.

Kuidagi on aga nii, et enese augustada laskmine on seotud millegi ületada püüdmisega.
Kõrvad vajasid auke pimedusehirmuga võitlemiseks, teised kaks aga lahkuminekutega toimetulemiseks.

Nabasse lasin ehte paigaldada siis, kui oli kokku lepitud, et vot nüüd on laialiminek hirmsuurest tundest. Otsustasin, et valu hinges on vaja uputada valusse kehas ja lasin naba augustada.
Millegipärast too suhe aga jätkus peale seda veel aastaid. Kokku-lahku-kokku-lahku. Koos ei saanud kuidagi, eraldi samuti mitte. Füüsiline tunne oli lihtsalt hullupööra tugev :D
Ma ei tea, mitu korda me üritasime lõpetada. Väga palju kordi igatahes. Lõpuks tegi elu omad korrektuurid ja oli aeg kummalgi oma rada mööda valitud suunas minna.
Ühel me viimastest kohumistest (vedelesime kuskil järjekordses spaas mullivannis) küsis V ootamatult: "Kas mina olen sinu mr Big?" :D:D:D Tänaseks oleme mõlemad eludega ilusasti edasi läinud, mõlemal omad pered ja tegemised-toimetamised ja rõõmud-mured :)
Rõnga nabast eemaldasin aga siis, kui kõht Väikemeest oodates kosuma hakkas.
Tagasi pannud ei ole. Usutavasti ei pane ka.

Teise rõnga lasin siis paigaldada, kui R mulle väga-väga haiget tegi ja ta kukele saatsin. Taaskord sama teema - valu hinges vaja lämmatada valuga kehas.
Ja taaskord ei olnud see suhe omadega päriselt õhtal. Seda küll pigem seetõttu, et R hakkas hirmsasti tiirutama ja minus tõstsid pead korraga nii hoolimine kui julmus.
Hoolides lootsin, et ehk olen piisavalt unustaja, et mu tunnetele haiget tegemine ajas ähmastuks ja suudan suhtega normaalselt edasi minna. Julm mina aga tahtis kättemaksu - pikka ja põhjalikku. Pikka-pikka mängimist, nagu kass hiirega. Küüned sisse ja pehme pai, küüned välja ja jumalt lihasse.
Ma ei teadnud, et ma selline võin olla. Mängur... Ja seda nautida... Nautida enesele näiliselt lähedale laskmist ja seejärel tulla lagedale millegi sellisega, millega teine kohe kuidagi toime tulla ei oska.
Aga see mäng sai ka lõpuks otsa. See ei ole mina ja ma vajan elus palju enamat, kui kellegagi mängimine. Ja... ma ikkagi ei suuda unustada ja leppida, sry.
See rõngas kadus pildilt sünnitusmajas, ämmaka abiga. Pakkus, et paneb pärast tagasi, kuid otsustasin, et ka sellel rõngal on elu elatud ja roll täidetud.

Loodan väga, et vajadust end augustada enam ei tule :)

49/365 - Naba

Naba on minu jaoks alati olnud kuidagi äärmiselt tundlik koht. Pigem tundub, et psüühiliselt, mitte niivõrd füüsiliselt.
Ei lase ma seda kellelgi oluliselt puutuda ja ega isegi eriti näppima kisu. Niipalju vaid, kui hügieeniks tarvis, muidu hoiduvad näpud sealt eemale.

Naba on mul selline tilluke ja sügav. Ideaalne avaus nabarõnga jaoks ja muidu ka selline peidus.

Seetõttu oli mul Väikemeest oodates üks eriti jabur hirm - kartsin, et kõhu suurenedes keerab naba väljapoole ja minu jaoks niivõrd tundlik koht võtab sisse mittekaitstud asendi.
Kõhtudest pilte nähes on see ju küllaltki sageli nii.

Tean jah, et suht jabur hirm, kuid räägi seda hirmule.

Kuidagi aga läks nii, et see ei teostunudki. Naba sai lõpuks suht siledaks kujundatud mööda kõhu pinda, kuid väljapoole ei punnitanud. Olin üpris rõõmus, et ei pea täiesti idiootse ja tegelikult ju tühise hirmuga tegelema. Kardaks pigem sünnitust või midagi... ?

Nüüd aga on mul kuri kahtlus, et seekord ma vastavalt soovidele ei pääse. On alles 18. nädal 40-st ja juba liigub naba kõhuga ühtlustumise suunas. Ja mis saab edasi tulla? Väljapoole keeramine!

Kui nüüd vaid keegi ütleks mulle, et see ei tekita mingit ebamugavust, et riided ei hõõru punnitavat naba hellaks jne... Ehk siis et see ei ole tegelikult üldse tunda ega ebamugav...
???

48/365 - Osavnäpp

Mulle tohutult meeldib, kui mu ümber ei ole standardlahendusi, selle asemel aga millestki huvitavalt/andekalt miskit kokku meisterdatut.

Nii ma muudkui kogun ideid ja salvestan pilte ja juhendeid. Korralikult katalogiseerides, muidu ei oleks see mina.
Seetõttu on mul päris korralik ideepank kõigest sellest, milliseks ma millegi nii toas kui aias kui pisidetailides saan kujundama.

Ainult et... millegipärast ühtset visiooni ei ole. Ja millegipärast ei taha enamus ette võetavast üldse selliseks formuleeruda, nagu ma oma vaimusilmas olen ette kujutanud.
Mina oma osavate näpukestega toimetamas ja imesid loomas... välja tulevad ikka mingid käkerdised :)

Aga ma ei ole veel alla andnud ja ma endiselt siiralt loodan, et muutun ajas osavnäpumaks :)
Muidu on küll enda ees piinlik lugu...

Talv :)

Perekond Tamm istub hommikulauas ja kuulab raadiot.
Sealt tuleb teade: “Täna tuleb 20-25 cm lund. Palun parkige oma autod tänava paremasse serva, et mitte takistada lumesaha tööd.”
Proua Tamm tormab välja ja sõidab autoga tänava paremasse serva.
Nädala pärast kostab raadiost:
“Täna on oodata 25-30 cm lund. Palun parkige oma masinad tänava vasakusse serva, et lumesahk mööda pääseks!”
Proua Tamm läheb ja pargib auto tänava vasakusse serva.
Möödub nädal.
Raadios teatatakse:
“Täna tuleb 30-35cm lund. Palun parkige autod…”
Sel hetkel jääb raadio vait.
Proua Tamm vaatab oma abikaasale õudusega otsa:
“Kallis, ma ei tea, mida nüüd teha!?” paanitseb ta. “Kumba teeserva auto parkida, et mitte lumesaha tööd takistada???”
“Kullake,” vastab härra Tamm leebelt, “jätaks auto seekord lihtsalt garaaži…?”

47/365 - Pahupidi-Liisu

Seda on tegelikult natuke piinlik tunnistada, kuid...
... ma kipun vahel terve päeva pahupidi riietega ringi käima...

Ma ei tea, miks see juhtub, KUIDAS see juhtub ja kuidas ma ometi saan selline kanapea olla, kuid vot juhtub. Ja eriti on see sagenenud nüüd, selle raseduse ajal.

Ok, kui ma olen kodune, siis pole ju hullu. Ajab itsitama ja ongi kõik. Aga kui väljas asjatamist, siis on küll veidi piinlik.
Näiteks ükspäev avastasin peale maniküüris käimist, et sviiter oli terve see aeg pahupidi seljas olnud. KUIDAS ometi???

Kuna see on just viimasel ajal eriti aktuaalseks muutunud, siis pean nüüd hoolega jälgima end kohe algaval koolinädalal. Koolis käin enamasti mõne kleidiga ja no see oleks ju küll loll lugu, kui kleit pahupidi selga läheb...

46/365 - Kobisemiskirjadest

Ma ei helista Vikerraadio avatud saadetesse ega hakka maad ja ilma kokku kiruma.
Ma ei kirjuta kõikvõimalikesse väljaannetesse kaebekirju.
Ma ei ühendu erinevate ametitega ega kirjuta peaministrile ega presidendile.
Ma lihtsalt ei oma seda soolikat.

Aga nüüd tuleb hetk, kus ma kirjutan. Kirjutan sotsiaalkindlustusametisse (nimi hetkel meelega väikese tähega) ja nõuan selgitusi.

Nimelt siin eelmises postis hõiskasin, kuidas mulle ei meeldi võtta tulumaksuvaba miinimumi igakuiselt "välja" ning eelistan seda korraga saada, peale tuludeklari kinnitamist. 360+ korra aastas on suurem summa kui 30+ igas kuus, eksole.
Noh, olin ma ka vanemahüvitise teemal avaldusse märkinud, et ei soovi arvestamist. Vaatasin eesti.ee lehelt üle - avalduses ilusasti olemas.
No ja ma tõepoolest ei ole kunagi taibanud üle arvutada, et kas siis ikka toimib vastavalt avaldusele asi või ei.
Nüüd tuleb välja, et ei toimi. Sa võid avaldusse kirjutada mida iganes, kui ikka ei viitsita arvesse võtta, saad täie rauaga ehk siis selle näruse 30+ kah igakuiselt.
Aga ma ju ei tahtnud!

Aga mis siis, kui ma töötaksin lubatud summa piirmäära ulatuses igakuiselt ja saadavalt töötasult arvestataks mu maksuvaba miinimum?
Sellisel juhul peaksin ma selle 360+ praegu riigi kukrusse tagasi maksma, kuna olen saanud topelt ulatuses. Normaalne ju, eks.

Igatahes esitan ma nüüd küll kirjaliku nõude, kus tahan teada, miks minu avalduses kindlas sõnas kirjeldatut ei ole arvesse võetud ja on tegutsetud omavoliliselt, mulle sellega potentsiaalselt ootamatuid väljaminekuid põhjustades.

Krt, hinge ajab täis. Põhimõtteliselt juba. Ma tõesti eelistan seda piskut lasta enda eest korjata, et siis veebruaris justkui "kingituse" üle rõõmustada :)
Ja mis siis, kui ma oleksin saanud vahepeal töist tulu?

Saab minustki Hillar Kohv, mis muud :D

45/365 - Tulude deklarist

Ma nüüd olen üks neist tegelastest, kes ei lase igakuiselt enesel maksuvaba miinimumi arvestada. Mitte ainsastki sissetulekuallikast.

Põhjus väga lihtne - igakuiselt ma seda vahet, kas see summa laekub arvele või mitte, ei tunneta nagunii, kuid kord aastas seda korraga kätte saada on palju meeldivam tunne :)
Ok, summa pole küll teab mis märkimistväärt, kuid siiski on meeldiv, kui see justkui "lihtsalt lambist" arvele potsatab :)

44/365 - Silmaopist

Herzile "sobiv" teema :)

Ammusemad lugejad taaskord teavad, kuid blogiprojekti sobitub tänagi.

Nägemine kiskus mul kooli ajal aina nigelamaks, kuni telekat vaadates (sisuliselt teleka ees põrandal istudes) paistsid kõik inimesed seal kasti sees olevat kui tainapead.
Eristada ei suutnud lihtsalt.
Hakkasin kandma prille ja läätsesid ja esimest korda läätsesid proovides olin šoki äärel - ma näen rohukõrsi!!! Mismõttes?
Nägemine oli -5. Suht pimekana.
Prillidega ma liikudes toime ei tulnud, need sobisid vaid paigal püsides. Liikudes nägin samal ajal läbi prilli ja prilli kõrvalt ning näiteks trepist liikudes võisin vabalt kukkuda.
Sellest ka läätsed paljudeks aastateks.

Aasta oli 1999, kui läksin kadunud tohter Schotteri (noorem) juurde silmi lõikama.  Üks reede üks silm, teine reede teine. Vahepeal opereeritud silm nädal aega klapi all sügeles kui liiva sees:

Opp toimus tollal teemantteraga ja ise said kõike näha.
Silm tuimestati, lihased fikseeriti nurkadest klambritega, auguga lina tõmmati pähe ja siis hakkas lähenema hambapuuri sarnane instrument.
Süda läks kohutavalt pahaks. Silm tahaks liikuda, kuid ei saa - nagu kinni näpistatud. Ütlesin arstile, et minestus tahab peale tulla. Selle peale ta arvas, et pole hullu, minestagu ma rahulikult :D Siis silm lõdvestub kah veel :)
Kahjuks ma siiski ei minestanud, kuna hoidsin end väevõimuga teadvuse juures. Mine tea, mis muidu toimub :)

Igatahes esimest silma tehes läks üks suurem veresoon katki.
Mis tähendas seda, et silm oli üleni verine ning umbes poole iiriseni ulatus kile all loksuv vere"loik". Pead küljelt küljele loksus südant pahaks ajavalt :D Pildil see tumedam ala:

Teine silm läks ilma veresoont vigastamata.

Oli juunikuu ja hirmus palav. Käisin väljas ainult päikeseprillidega. Tollal olid sellised ümaramad ja siniste klaasidega eriti "in" :)
Vend lõpetas samal ajal gümnaasiumi. Olime aktusel, ülerahvastatus tekitas õhupuuduse ja mul hakkas oma madala vererõhu otsas taaskord paha-paha-paha. Nägin aula seina ääres vaba tooli, kuhu end hetkeks taastuma potsatasin. Mõne aja pärast ujus ligi keegi memm, kes leidis, et temal oleks suurem õigus istuda kui noorel lapsel.
Reeglina pakun alati vanadele ja väetimatele istet, kuid too päev oli mul tõeliselt halb. Ja mida enam mutike käuksus, seda halvem mul hakkas.
Lõpuks, et ta vait jääks, langetasin päikeseprillid ninale ja vaatasin talle otsa.
Mutike tegi hetkega vehkat :D:D:D

Peale seda harrastasin pool suve inimesi hirmutada, kui nad liialt pealesuruvad olid misiganes situatsioonis :) Lõbus aeg oli :)

Verine silm paranes kuid, kuid lõpuks sain ilusa valge silmamuna omanikuks tagasi :)

Aasta tagasi

Täna, aasta tagasi, valmistusin ma haiglasse minema.
Et sünnitada oma esimene laps.

Päev oli krõbekülm (täna seevastu lausa kevadehõnguline), oli vastlapäev ning liu asemel jalutasin poodi, et osta mõned vastlakuklid.
Üksi ma need ka oma hiiglasuurde keresse sisse ahmisin.

Liiga vara ei tahtnud minna, leppisime arstiga kokku, et õhtul 8 ajal. Pidin öö haiglas magama, et olla korralikult välja puhanud ja hommikul siis esilekutsumine. Poiss oli juba 40+6, seega tsutike üle kantud ja ei tahetud kauem hoida. Tulemiseks küps oli ta kõigi näitajate järgi juba ammu, jaanuari keskelt. Nagu ka minu keha, mis oli "poolel teel" juba sellest ajast alates.

Mitte kellelegi ei rääkinud, et minek. Ei tahtnud kaasapabistajaid. Ainult Vanamees, mina ja med.personal olid teadlikud.

Aga ootaja aeg oli pikk. Midagi kodus teha ka ei osanud, kõik oli ammu valmis.
Lugeda ei suutnud ma küll midagi, ükski loetud rida peakolusse ei talletunud. Seega viimased tunnid enne minekut mängisin arvutis lolli järjekindlusega mahjongi :D

43/365 - Veresooned

Nii, käte teema pealt jõuame selleni, mis minus reaalset hirmu tekitab - veresooned.
Eriti just kätel.
Ja kaelal.

Mul on mingisugune tõsine kiiks punduvate veresoontega. Needsamad käed, mille vaatamist ma sedavõrd naudin, võivad muutuda õuduse allikaks, kui seal peal hakkavad veresooned punnitama. Näiteks pingutusest või ma ei teagi millest.
Ma lihtsalt kardan neid vaadata ja tekib tunne, et need lähevad katki... Ja tunduvad sellised hirmsal moel vetruvad olevat...

Veelgi hullem on punnitav veresoon kaelal. Või laubal.
Seda nähes olen võimeline peaaegu minestama. Kohe päriselt, mitte niisama eputades.
Üleüldse on mul verega mingisugune oma teema. Ei, mitte telekast nähtavate operatsioonide või a la kuulihaavadega - pigem ikka ja ainult veresoonte ja nende pulseerimisega...

Tõenäoliselt samasse klassi käib ka mu vampiirikartus. Aga need teemad teinekord. Nagu ka mu omad verelood :)

42/365 - Käed

Jalgadest juba oli juttu, asume aga käte kallale!
Paistab nii, et jäsemed on mulle mingiks kinnisideeks :)

Kui ma omaenda jalgade vormiga pole kunagi suutnud lõpuni rahul olla, siis kätega on teine lugu. Need mulle enamiku ajast meeldivad ja treenituse korral kohe väga. Sest neid ma suudan ilusatesse lihastesse saada :)

Ok, Madonna-käed on minu jaoks natuke palju. Aga kergelt lihastes ja heas vormis käed on tõega nauditavad. See, kui triitsepsi kohal ripub kott, on minu hinnangul selline nähtus, mis vajaks pikka varrukat või õlasalli.
Kuigi naistele on siin palju suurem mängumaa ka minu silma jaoks. Oleneb üldmuljest ja käte sobivusest muu kehaga.

Meestega seevastu on täiesti teine teema. Meestel pehmeid ja lõtvu käsi ei suuda ma isegi mitte vaadata. Sellisele tahaks kohe võidunud valge maika selga suruda, spagetikastme kõhule plätserdada ja diivanikaunistuseks lükata.  Sest... no selline asi on lihtsalt hirmus! Minu silmale.

Meeste puhul mängivad minu jaoks käed kohe päris olulist rolli. Ei ole vaja mingeid ebanormaalseid pungitamisi, oh ei. See läheb minu jaoks selliseks edevuseks, millele ma enamasti ei suuda positiivselt hindava pilguga reageerida. Samas klassis geelipott-pähe soengutega. Brrr!
Küll aga ei tohi mehe kätes olla lodevust. No krt, tal peab ju ka mingisugunegi elementaarne jõud olema! Ja no mind peab ikka suutma süles tassida, eksole. Ja ega ma just päris kärbeskaalus täna ei ole...

Kõigele on boonuseks ja minu puhul kindlasti ka turn-on´iks mänglevad lihased küünarvarrel. Kui mees ikka kasvõi pastaka haarab ja küünarnukist randmeni toimub lihaste nähtav liikumine, on minu hindav pilk garanteeritud :)

Külalised panevad jokutama, kuid aitavad nõudega :)

Eile taaskord feilisin oma projektikesega, kuid mõtlen siin, et ega ma ei mäletagi täpselt (ja järele vaadata ka ei julge), kas ma plaanisin kirjutada iga päev (mis on minu jaoks päev - kellast kellani või ärkamisest magamaminekuni?) või 1 postitus iga päeva kohta?
Ah, vahet ju pole tegelt. Pisike vahe on, kuid ma ei peaks selle kallal nii palju halama, eksole.

Eile igatahes, kui saunast tulin (tuli isu esmaspäeval sauna teha, noh!) teatas Vanamees, et nüüd on kohe varsti meile saabumas üks saarlasest sõber, kes töö asjus taaskord Hiiumaal ja jäi praamist maha. Ringiga minnes jõuaks liiga hilja ning küsis, kas oleks öömaja mõeldav.
Loomulikult mõeldav. Oleme ju pideva külalistevooluga nagunii harjunud ja vedas, et selleks õhtuks muud plaanid ja teised külalised/öömajalised puudusid.

Kui siis külaline juba kohal, oli ju seltskondliku suhtlemise aeg ning plaanitud aeg blogile läks aia taha. Las siis läks. TSD, mis Maksuametis deklareerida tuli ja kuidagi viimasele päevale oli jäänud, sai küll tehtud ka külalise arvelt, kuid see oli päriselt ka olulisem kui blogisemine.
Seega täna kaks projektipostitust.

Nõudepesuga on nüüd aga nii, et alguses ei osanud ma küll kohe kuidagi selle va masinaga rahul olla. No nii harjumatu on, et peab neid nõusid korjama ja käsitsi sai ju palju kiiremini nõud taas kasutatavaks korraldada.
Küll ei ole ühte tüüpi nõusid puhtal kujul võtta ja küll teisi. Kõik masinas. Ootamas. Tüütu.

Miski hetk avastasin, et peseks siis poole koguse kaupa. Toimis. Samas mõttetu raiskamine.
Lõpuks sain aru, et rohkem nõusid tarvis :) Eks siis said varud kastidest välja otsitud ja köök, kus pole veel kappegi, nõudega üle kuhjatud.
Selles mõttes on külalised ikka jube head - aitavad musti nõusid tekitada :) On, mida masinasse toppida ja millega käsitsipesemise sügelust leevendada :)
Sellisel kujul toimib masin muidugi suurepäraselt ja sellisel hetkel oskan teda ka täiesti hinnata :)

Täna lõunast siis külaline lahkus ja homme saabub ämm... Ja siis kohe varsti ka E :)))

41/365 - Jalad

Mul on nõrkus lihastes naiste (tegelikult ka meeste) jalgade vastu.
Ja ei, see ei ole seksuaalne, seega meeslugejad, ärge kujutage endile kohe mingeid unelmate pilte ette. Või siis kujutage, kui see rõõmu teeb ja vajalik on.

Igatahes jah, sportlike naiste jalad on minu arvates tõeline vaatamisväärsus. Ma võingi neid imetlema jääda vist. Iluuisutajad, võimlejad, tantsijad jmt. Jõutõstjaid ma siin just silmas ei pidanud.

Kuidagi see pikk ja sirge lihas, mis naha all veel liikumise korral mängib ka... no on ilus vaadata, noh.

Masendav on see, et omaenda jalgu ei ole ma mitte kunagi selliseks saanud, mis minu jaoks ilus on. Ükskõik kui heas vormis ja treenitud ma ka ei oleks. Või ükskõik kui sale. Sest... jalad lihtsalt on vale kujuga! Igal juhul on üleval mingi tobe laiend, isegi kui olen alakaaluline ja ülimalt treenitud.
Ja vot seda laiendit ma ei kannatagi!
Jajaa, ma saan aru, et see on naiselik ja muu mula, kuid mulle meeldivad teist tüüpi jalad.
Ja eelkõige just väga korralikult treenitud eksemplarid!

Meeste puhul näiteks on mulle alati meeldinud seepärast murdmaasuuskamist vaadata. Mitte et ma seal muud suurt jälgiks - ikka need jalalihased oma võrratus liikumises :D

Eks igal omad fetišid :)

Laps teab, mida laps tahab

Täna oli selline intensiivne pühapäev, kus me muudkui toimetasime.
Kuigi tegemist luuvalupäevaga, mille kohaselt peaks just niisama olesklema, et ülejäänud aastaks hea tervis tagada.
Aga noh... ind oli peal ja aeg sobis ja nii ta läks. Kas tulevikutervise hinnaga, seda näeb :)

Vanamees toimetas päev otsa õues ja oli hirmus rahul. Vanas kodus oli ju suhteliselt toas passimine ja see ta jaoks ahistav.
Kuna akendele olid ruudud peale löödud (mitte ruutudega aknad aga ruudud akende ette, nagu oleks ruutudega aknad), need aga segavad akende pesemist ja tihased käivad seal istumas ja väljaheiteid aknale pudistamas, eemaldas Vanamees need puidust ruudustikud. Ise irvitas mind teiselpool akent nähes, et "Noh, nüüd kaks korda pall väravasse löödud, kuhu sa ikka enam paged. Nüüd võib Vanamooril trellid akende eest eemaldada küll.".
Mina toimetasin toas ja püüdsin Väikemehe kiiretest kõikevinnavatest käbaratest end häirida mittelastes järjekordseid lahtipakkimisi toimetada. Uskumatu, esikusse tekkis lausa avarust :D

Igatahes olime videvikutunniks parajalt väsinud ning kerge kohv tundus hädavajalik.
Vajume tugitoolidesse, kruusid aurava kohviga käes... Avan kommikarbi, et kerge magus kohvile lisaturgutuseks oleks, kui meie juurde tatsab puukoort näriv Väikemees (tal on täiesti loll komme käia puuhalgudelt kooretükke hiivamas ja neid siis näkitseda...).
Prahvatasime Vanamehega mõlemad südamest naerma, kuna situatsioon oli ülimalt jabur - vanemad joovad kohvi ja söövad kommi, väikene laps vaatab pealt ja närib puukoort...
Aga noh, kommi ta nagunii veel ei saa ja kui see on minu teha, siis aasta jagu kindlasti veel mitte.

Mõni aeg hiljem sai Väikemehe söök valmis.
Vanamees hüüab: "Poja, tule sööma!"
Vaikus. Hüüab uuesti - ikka vaikus. Asi on kahtlane, läheme vaatama... Ja avastame Väikemehe kasside krõbinakausi kallalt, mille vahet käsi käis seda kiiremas tempos, mida kiiremini me talle lähemale jõudsime :D
Enamasti armastab ta suure itsitamisega eest ära joosta, kui teda püüdma asutakse, täna aga olid kasside krõbinad liiga suur ahvatlus ja neid pidi siis endale sisse suutma kühveldada viimase hetkeni nii palju kui jõudis :D

Ilmselgelt ei see laps nälga jää. Toidab end täiesti ise :D Kui vaja, närib puukoort (vahel saab ka söetükikese põske pista, kuid õnneks tegu puhta puusöega), kui vaja, sööb kasside toidu ära...
Aga noh, 12 hammast juba suus kah, eks neid ole vaja veidi kõvema tavaariga teritada ju :)

Jessumariia.... ta saab tuleval nädalal ju juba aastaseks!!!

40/365 - Purjus olemisest

Mul on üks väga tõsine kiiks seoses alkoholiga - ma ei suuda end päris purju juua.

Ma lihtsalt ei talu seda teadmist, et ma ei pruugi kontrollida seda, mida teen. Mida imelikku ma siis ikka teeks? A kust ma tean... Ja vot ei tahagi teada...

Mõned korrad elus olen purjus olnud. Varem teadsin täpset arvu, enam ei mäleta. Alla 10x kohe kindlasti. Kas ka ühe käe sõrmedel üles lugeda saab, pole ma enam kindel.

Tõenäoliselt muutun ma väga lõbusaks. Vähemalt seni on see nii olnud. Ühest korrast on ka selline "meenutus", et ma ei mäletanud 100% kindlusega, mis vahepealsetel lühikestel hetkedel toimunud on.
Igatahes väga lõbusakstegevalt mõjub ka see, kui on joodud mingi kogus alkoholi, mille tagajärjel jutt muutub eriti voolavaks, seltskond/kaaslane eriti toredaks ja ongi suht kõik. Kontroll enda tegude üle ja vastutus enda sõnade eest peab mulle jääma.
Teisiti ei oska.

Kipun arvama, et see on seotud sellega, et alkoholi hakkasin mõõdukas koguses nautima alles kuskil 23-selt või nii. Enne lihtsalt ei mekkinud.
Ahh, mis ma ajan! Lapsena ma ei joonud limonaadigi, kuna see tundus mulle liiga kange :D

39/365 - Kolimised

Varem mulle meeldis kolida. Kuidagi põnev ja puhastav toiming oli.
Täna ei kannata ma seda silmaotsastki.

Elus üksjagu kolitud kah. ´96 Saaremaalt Tallinna, pealinnas ja Viimsis siis mõningad eluasemekatsetused koos eksabikaasaga, kuni leidsime oma pesa. Peale seda sai meie aeg otsa ja oli aeg kummalgi oma rada valida.
Seejärel minu esimene omaette üürikas, kus elasin lausa 6 aastat - 2003-2009.
Viimaseks Tallinna-pelgupaigaks sai üürikas Meriväljal, kuhu jäi väga põnev aeg ja kust sai alguse tänane suunamuudatus.

2010 siis Hiiumaale. Meie Kärdla-kodus sai toimuma palju-palju ilusaid hetki ja sealt said alguse vägagi paljud head asjad elus.

Nüüd siis lõppes kolimine Kärdlast meie uude koju. Seekordne kolimine oli eriti pikk ja kurnav protsess, kuna enne tahtsime siin asjad lahti pakkida, kui uute järele minek. Suur kolimine toimus küll ühel nädalavahetusel, kus suurem abivägi ja masinad kohal, kuid sellist mitte-esmatarbevahenditega jupitamist jätkus ikka kohe pikalt. Kokku 3 nädalat.
Masendav!
Ja kurnav... Eriti, kui seda saab teha tõesti vaid jupitades, kuna ei saa ju Väikemeest kaasa võtta sinna segadust tekitama ja nii see lapsehoidmise versus pakkimise/tassimise lugu lohises.

Aga täna :D
Täna on siis see päev, kus sellega on kõik.
Õhtupoolikul saabus pealinnast perekond, kes soovib Hiiumaale kolida ja üürivad meie pesa. Andsin võtmed üle, näitasin vajaliku ette, külmikusse jätsin tere-tulemast-koogi ja... Autorattad taas kodu poole :)
Täna oli viimaste nädalate jooksul esimene päev, mil mul ei olnud muidu igapäevast peavalu. Ilmselgelt sai üks pinge vähemaks :)

Ma siiralt loodan, et ma ei pea enam kunagi kolima... Ma tõepoolest ei taha enam seda kinni ja lahti pakkimist, vedamist ja korraldamist... Väga loodan, et nüüd nii jääbki...

38/365 - Stipendium

Tulenevalt sellest, et esimene semester koolis lõppes sedavõrd edukalt, kavatsen ma teha midagi enda kohta enneolematut - stipile kandideerida :)

Summad ei ole suured loomulikult, kuid asi veidi nagu põhimõttes :D Et kui just mina satun kõigi seast olema nende hulgas, kellel oleks heade õpitulemuste tõttu õigus stippi saada, siis miks mitte seda ka füüsiliselt näha?

Esimene mõte küll oli, et jätan avalduse esitamata ja sellevõrra saab seda taodelda ehk keegi, kes seda rohkem vajaks, kuid... Kesse ikka mulle selle eest aitäh ütleks?
Seega olen otsustanud, et kandideeringi :) Ja päris kindel usk, et ka saan, kuna keskmine on ju "5" ja õppekava täidetud 100% :D

Omamoodi naljakas, nüüd vanas eas siis veel :)

37/365 - Mäluaugud

Varem kutsuti mind jalgadega märkmikuks.
Kõikvõimalikud asjad seisid justkui iseenesest meeles ja mitte ainult enda asjad - teiste omad ka.
Kui midagi oli vaja meeles pidada, "telliti" minult meeldetuletus. Ja mina siis õigel ajal tuletasin meelde.

Nüüd aga... Mõtlen kasvõi seda, et kuna see blogiprojekti nimekiri vastu taevast lendas ja uut pole jõudnud teha, et siis millest täna kirjutada. Panen näiteks Väikemeest ööunele ja mõtlen mingi teema samal ajal välja.
Jõuan allakorrusele, avan arvuti... ja millest ma kirjutama pidingi?

Ja nii on kogu aeg ja iga asjaga... Kuhu mu mälu ometi kadus? Kahtlustan, et suure punnitamisega aasta tagasi pressisin koos lapsega ka oma mälu välja... Igatahes kusagile kõige kaduva teed ta läinud on...

36/365 - Vanniloom

Kaks posti ühes - blogiprojekti raames vannilembus ja lisaks mõtted, mis sellest tingitud.

Kirgliku sooja- ning vedelikusolemise armastajana olin veendumusel, et mul peab kodus olema kas vann või saun. Mõlemat pole vaja, kuna mida ikka ahnitseda.
Varem oli vann, nüüd saun.
Mõlemas igati mõnus oleskleda.

Nüüd aga mõtlen, et...
Miks mitte ka vann? Vanni jaoks koht oleks justnagu olemas...
Äkki ikka hangiks vanni ka? Endal mõnus lõõgastuda ja tulevikus saavad poisid seal koos oma õhtuvanni võtta ja pardikesi ujutada...
Ja päriselt ka, ma olen ikka kohe tõeline vanniloom!

Suurt vanni ma ei taha, enamasti käin ikka üksi ja kui ma üksi tavavanni ära ei mahu, tuleb miskit muud ette võtta.
Mullidega ja massaseerivaid ka ei taha - ma võin ise ka vee all õhumulle tekitada suure tahtmise korral ja nende nuppude otsas istumine... ähh, pole mulle. Lisaks meeldib mulle vannitoas lõõgastudes täielik vaikus, ei taha mingit mootorimüra. Seega ma nagunii neid funktsioone ei kasutaks.

Mõtlen siin, et võiks olla lihtne sile ja sirge vann, mille ehitaks nö pinnase sisse. Kerge servi puhastada ja küünlaid/veiniklaase hoida.  Ning küünlad, joogipoolis ja lugemismaterjal käivad minu jaoks ALATI vanni juurde. Ilma ma kohe kuidagi... ei oska. Sest vann - see kestab tunde :) See on MINU aeg :)

Näidise pilt võetud vannitoapood.ee lehelt. Midagi sellist ma soovikski :) Teises toonis muidugi...

Õuekasluse suunas

Täna läheb siis ajalukku päev, mil kassid alustasid siin uues kodus välisilma uudistamisega.
Peale kolimist soovitas loomaarst neil vähemalt paar nädalat toas püsida, et hakkaksid maja koduna võtma ja ohu korral putku ei paneks vaid ikka koju püüaks saada.

Täna siis esimesed katsetused. Rööbik ei tihanud majast veel väga eemalduda, Vidrik aga uudistas juppmaad eemalgi. Hirmus hea meel oli näha, et kui kraavijääl paterdades veeni jõudis, siis ebamugavust tundes kiirel sammul tagasi toa poole tuli ja tuppa tahtis :)

Muidugi pärast tahtis jälle õue ja natuke sai ka. Eks nüüd siis iga päev väiksed tiirud järelvalve all lubatud, kuni neil mingigi arusaam tekib õue avarusest ja muust.

Nüüd nohisevad kamina ees diivanil magada - elamusi oli ju küllaga :)

35/365 - Juuksed

Ma ei oska oma juustega suurt midagi peale hakata.
Ei neid soengusse sättida ega muidu just juuksurist tulnud muljet nendega jätta.

Ent ometi ma hindan neid. Vägagi.
Hindan seda, et nad on tugevad ja kohevad. Ei mingit pea ümber ludutamise muret, pigem teeb raskust neile mingigi sileda mulje andmine.
Hindan ka seda, et nad on terved. Kuigi krõbekuivad, kuid siiski terved.
Ja läigivad, oi kuidas läigivad :D Seda eriti just viimasel ajal :)

Eks ma ikka püüan nende eest hoolitseda ka, kuid üle ei pea ma millegagi pingutama. Lihtne pesu ja palsam, vahel mask ja ongi enam-vähem kõik. Viimistlusvahendeid ostan kokku, kuid hoolimata kindlatest kavatsustest neid kasutama ma ei jää. Nii nad seisavad. Kasutan vaid silendavaid ja läiget juurde andvaid toitainetega tooteid, seda ka siis, kui meelde tuleb.

Et siis jah, hoolimata sellest, et ma endale antuga suurt miskit peale hakata ei oska, olen ma nende eest tegelikult tänulik.
Aga palju rohkem oleksin ma tänulik, kui ma neid ka kuidagi sättida oskaks... Aga selleks tundub olevat juba hilja, kuna kesse ikka vanale koerale uusi trikke õpetab :)

Illustreeriv pilt tehtud mõni aeg tagasi - värskemat ei leia, kus juuksed vabalt turritamas.

34/365 - Häbelik

Täna on mul seda arusaamatu isegi meenutada, kuid veel 10 aastat tagasi olin ma mõningates temades tohutult häbelik.
Ma võisin inimestega otse suhelda misiganes hetkel, kuid näiteks helistamine, mis tagab ju suhtelise anonüümsuse, oli minu jaoks ikka täielik surm.

Selleks, et midagi teada saada kasvõi näiteks infoliinilt, pidi helistajaks olema keegi teine. Mina sellega hakkama ei saanud. Kuhu iganes helistamisega, et mingisugust infot saada või midagi broneerida/kokku leppida/midaiganes.

Ma ei saa siiamaani aru, milles asi oli. Samas otsesuhtluses jätsin eriti hakkaja ning organiseerija mulje, kuid pigem eelistasin siiski niite tõmmata ja teised enda kasuks tööle panna, kui ennast tohutu aeg koguda, jalgade värinast ja kokutamisest üle saada ja ise helistada.

Täna on elementaarne, et kui midagi tahan teada, siis otsin numbri ja saan soovitud info. Nui neljaks, kuid selle ma saama pean, eksole. Sama lugu mingite eelkokkulepetega - ma helistan ja räägin endale vajaliku välja.

Misasi see aga veel tudengiaastate alguses toimus, ei tea ma siiamaani...

Enne?

Viimasel ajal on hakanud imelikke asju juhtuma. Ended?

Hiljuti läks kõige kaduva teed mu Exceli fail blogiprojekti teemadega.
Välisel kõvakettal on ainult 1 fail, mida ei õnnestu avada ega taastada ka praegu meil viibiva IT-tudengi-tegelasest Suure Lapse abiga. Ainult 1 fail - seesamune nimekiri.
Kas see tähendab, et "mis sa mässad, lõpeta heaga ära" või "näis, kaua sa viitsid sellise tobedusega end ikkes hoida?"
Suht nõme on püüda uuesti meenutada kõiki neid imelikke ja vähemimelikke pealkirju...

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et uue kodu juures liiguvad mõtted nõudepesumasina suunas. Pere kah suureneb ja lisaks meil ju pidevalt peale meie endi veel inimesi külas (või siis nt pere laiendusena seesama Suur Laps, kes kui tuleb, siis ikka nädalateks kuni kuudeks), seega enda mugavuse huvides ja ruumi võimaldamisel tekkis idee, et katsetaks siis kah selle imelooma ära.

Kohale jõudis möödunud nädalal, kuid siis oli Vanamees kaugel ära ja las see masin siis seisis kööginurgas, meie saime ilusti ilma tema abita hakkama.
Täna Vanamees tagasi kodus ja suure innuga ühendas masina ära. Igati vahva.
Mina siis omalt poolt suundusin 4km kaugusele poodi, et vajalik pesukeemia osta.
Ja jälle hakkas pihta...

3km sõidetud, kui annan stop-märgi taga teed. Ei hakanud keerama ega midagi, täiesti otsejoones ristmiku ületus ees, kui... käiku sisse lükates käis vali plaks. Ja enam ükski käik sisse ei lähe...

Tuled vilkuma ja nii ma seal ristmikul seisin (õnneks mitte risti teel). Kas pean hakkama nüüd autot lükkama? Ega see liiga raske pole? Ega see kuidagi kõhule liiga ei tee? Eemal paistab parkimisplats ja siit ristmikult pean ma ju ometi ära saama.
Õnneks peatus hetke pärast mu juures auto kahe noormehega. Kuulasid mure ära, vaatasid kohe auto alla ja teatasid, et veovõlli ots pooleks. Mismõttes nagu??? Loogiš, et ühtegi käiku enam sisse ei saa, miskit pole ju vedama hakkamas!

Lükkasid siis noormehed mul auto parklasse ja tõid mu tagasi koju.
Pole vist vaja mainida, et nõud said taaskord käsitsi pestud :D
Homme siis tullakse masinale järele ja viiakse parandusse...
Magus... Meil on ausõna hetkel vaja raha niiiiii paljusse muusse panna!
Kurb, kuid tõsi - Must Nool peab saama asenduse. Ta on mind nii kaua nii ustavalt teeninud, et hirmus kahju on teda välja vahetada, kuid... On vist aeg...

Koduhoovis tabas mind aga rõõmusähvatus - vaatepilt, mida pakkusid kaks meie hoovist minema silkavat hirve, oli lummav :D:D:D Olen tõenäoliselt neidsama kahte tegelast näinud küll meie tee peal kaks korda vahetult läbi lipsamas, kuid päris koduhoovist neid avastada oli väga vinge :D

33/365 - Sibulapiim

Kui eelmises postis juba alustasin veidrate tervendamisvõtete kirjeldamist, siis samal lainel jätkan.
Sest veelkord - ma olen terve elu natuke massist erinev olnud :D Mitmes mõttes...

Igatahes, sibulapiim siis.
Noorena, kui haige olin, ei tahtnud ma igasugu apteegisodi tarbida. Siiamaani ei taha. No ei ole mul seda soolikat, ei ole. Olen alati eelistanud miskit söögilaualt või metsast kokku segada.

Kui lapsena haige olin, oli mul üks lemmikjook, mis tõepoolest tervendas:
Kuum piim, mille sisse on pandud hunnik sibularattaid (soovi korras purustada sisse ka küüslauku), need siis piima sees ära leotatud ja tambitud, et mahl korralikult eralduks, hunnik mett peale ja segu nii kuumalt ära juua kui võimalik.
Kõlab päris rõvedalt, kui mõttega lugeda. Samas maitses see mulle hullupööra ja võisin seda ikka kohe palju juua. Emale kindlasti tegi rõõmu, et ei peagi last ravimit jooma sundima vaid lahmib täitsa vabatahtlikult :)

Veel imelikum on see, et mul hakkasid nüüd neelud käima...

32/365 - Küüslauk

Mulle maitseb küüslauk.
Lapsena teadsin samuti, et küüslauk on üks hea asi, kui külmetus kallal ja vaja terveks saada. Haige mulle aga olla ei meeldinud, kuna siis ei saanud ringi lipata ja oma hirmtoimekat elu normaalselt elada.

Kõige jaburam asi, mis mulle seoses küüslauguga meenub, on üks kinnominek.
Kuressaare kesklinnas oli kultuurimaja ees keskväljaku moodi plaaditud plats (täna on seal rauast/roostekarva majalahmakas).
Mäletan, kuidas istusin seal pingi peal ja koorisin mitu küüslauguküünt ära, et siis pole kinos sahmimist. Ühe küüne panin suhu, ülejäänud taskusse. Järelikult pidin kergelt tõbine olema, kuna haigusvimmas närisin/lutsutasin ikka küüslauguküünt.
Küüned suus ja taskus, suundusin siis kinno.
Ma ei mäleta, kui vana ma olin. Pakun, et 9-11.

Täna mõtlen, et KUI lollakas sain ma ikka olla? Mis tunne võis olla teistel kinos viibijatel, kui üks tegelane haiseb räigelt küüslaugu järele? Ja ära ka hais ei kao, kuna eks taskusse oli varutud neid ikka terve filmi ajaks...
Kuidas on võimalik, et ma kohe üldse sellele ei osanud mõelda? Ja kuidas on võimalik, et ülejäänud kinokülastajad olid nii pagana viisakad, et mulle märkust ei teinud?

Siiamaani meenutan seda fakti irvitava piinlikkustundega... :)

Nii, nüüd olen siis taas graafikus :)

31/365 - Pimedusekartus (31.01 eest)

Ma pelgan pimedust. Mingil sellisel põhjusel, mida ise ka ei tea.
Pimedast kohast läbi minnes on alati kerge kõhedus sees.

Ma ei karda inimesi ega loomi, kes mind seal varitseda võiksid.
Ma kardan seda, mida ma ei näe. Kardan tajuda midagi seletamatut. Või ka näha midagi, mida ei peaks tavamõistusest lähtuvalt nägema.
Selline ebamäärane hirm pimeduse ees.

Lapse- ja noorpõlves, kui Kuressaares korteris elasime, ei julenud ma seetõttu keldris käia. Oli siis vaja mõni purk üles tuua või jalgratas õue lohistada.
Kõikvõimalikud tuled põlema ja kiiresti-kiiresti jooksuga trepist üles, kuna neid pimedusse suunduvaid soppe, kuhu valgus ei ulatunud, oli ju küllaga.

Küll aga saabus ajutine julguse periood vist u. 13-aastasena. Igatahes siis, kui lasin endale kõrvadesse augud teha.
Saate aru, ma olin siis lihtsalt nii tegija oma hõbedast kõrvarõngastega, et üksi vaim ega muu ebamäärane olend ei saanud mulle liiga teha.
Mäletan siiamaani seda tunnet, kuidas marssisin rõhutatult aeglasel sammul mööda keldritreppi, selg tikksirge ja juuksed patsis, et ikka kõrvakad näha oleks...
Nojah... Ma pole kunagi end väga normaalseks hinnanud :D

Seda kõike teades oli mu ainus kõhklus maale kolimise suhtes justnimelt hirm pimeduse ees. Et kui Vanamees kuskil lennus, siis kuidas ma ümberringi valitseva pimedusega toime tulen?
Kummalisel kombel pole ma uues kodus veel kordagi pimedust kartnud. Ei mingit üle õla või pimedusse vaatamise vältimist. Pigem on selles pimeduses mingisugune rahu... Igatahes see üllatab mind meeldivalt :)

Võib-olla oleneb see lihtsalt meeleseisundist. Kahtlustan, et olen suutnud uue kodu elevuse pimedusepelgusse lihtsalt nii osavalt sisse põimida, et hirmule ei jää ruumi.
Sest... kõik on ju tegelikkuses mõtlemises kinni :)

30/365 - Koolist ja hilinemisest (30.01 eest)

Nu vot. Hakkab pihta, eksole.
Hilinemine.

Distsiplineeriv blogiprojekt käsil ja juba ma ebaõnnestun.
Aga prioriteedid ja ajapuudus ja üleüldine liiga paljust korraga väsimus ja organiseerimise nõrkus praegu mängivad osa.

Igatahes, rabelesin siin jaanuari viimased päevad veel viimaseid koolitöid kirjutada ja sinna see aeg ja prioriteetide seadmine kadus.
Aga... aga-aga :D
Sellest kõigest oli kasu!
Sügissemestri lõpetasin keskmise hindega 5! Absoluutselt kõik koondhinded on 5-d :D:D:D

Nüüd siis püüan ka blogiprojektiga taas ree peale saada ja kirjutan miskit lühidat järele, kui aeg ja Väikemees võimaldavad.
Lihtsalt... ennast on vaja distsiplineerida. Siis on tunne, et suudan seda ka muudes valdkondades, mis ka sisult olulised. See projekt siin on heaks süütuks katsetamiskohaks :)

29/365 - Pesu pesemine

Vanemad lugejad võib-olla mäletavad teemat, kuid mis siis.
Ma fännan hullupööra pesu pesemist. Mitte küll käsitsi hõõrumist, ei. Hoopis pesu masinasse toppimist, käivitamist ja kuivama riputamist (nt sokid alati paarikaupa ja ühtepidi, riided samuti süsteemselt grupeeritult jne).

Pärast seda triikimise osa ei armasta ma kohe üldse mitte, kuid see pesupesemine...

Seetõttu võiks ma ka aegu istuda töötava pesumasina ees ja trumli keerlemist imetleda. Selles lihtsalt on midagi nii haaravat :) Kahjuks juba enam ammu ei ole selleks aega leidnud, kuid varem seda vahetevahel ikka juhtus :)

Nüüd avastasin, et Väikemees on minult selle imetlemise kombe kaasa saanud.
Kui masin tööle panna, siis läheb uudistades selle ette kükitama ja jälgima. Vahel keerab lausa pea viltu :)
Ja jälgida võib ta seda vist lõputult...

Hmm... tundub, et ma just leidsin vahendi, kuidas seda purgiski püsimatut tüüpi paigal hoida :D

28/365 - Julm (?)

Ma nüüd ei tea, kas ma olen julm lapsevanem või mitte, kuid...

Njah, ma arvan, et lapsele tuleb asju selgeks teha sõnadega, kuid samas ta peab õppima ka kogemuse kaudu.
Iga laps on ju oma iseloomult erinev. On uudishimulikumaid, on vaikimisi kuuletujaid, on katsetajaid ja no keda iganes. Ei viitsi siin lõputult teoretiseerida.

Meie Väikemees on uudishimulik. Mida iganes teed, peab tema juures olema.
Enamasi saab aru, kui ei tohi midagi võtta või puutuda, teinekord vaatab küsivalt ja näpib ikka, vahel itsitab ja näpib ikka. Vahel aga hakkab käega keelatu suunas vehkima ja "eieieiei" kordama. Ise kangesti tahaks kätt sirutada, kuid teab, et ei tohi ja keelab ennast meeldetuletuseks :D

Vahel aga saab uudishimu võitu ja ükski keelamine/selgitamine ei toimi. Ja siis tulebki mängu see, kus ma lasen tal kogeda. Kontrollitult, kuid siiski ise.
Näiteks jooksu pealt (enam ta ei kõnni, nüüd aina jookseb) kukkumised. Ei jookse teda sülle rabama ega lohutama. Ma ei saa ju seda igavesti teha, ta peab ise seoseid looma. Kui on aru saada, et päriselt ka oli kohe ikka valus, siis väike kiire lohutus.

Karmim teema on aga kuumad allikad. Kamina klaasuks ja vahel välja pudisev söetükk, kui uue halu sisse viskad.
Korra sai käelabale villid, kui kaminaklaasi katsus. Sai öeldud, et on kuum, kuid kui ikka ei usu, siis on vaja ise kogeda. Oli nuttu, oli nädalajagu käekese tohterdamist, kuid nüüd teab, et ei tohi puutuda. Ja teab, et seal on kuum. Kui tuld kaminasse või pliidi alla teha, siis seisab tingimata õla taga ja uudistab hoolega, kuid ligi ei lähe.

Eile aga hakkasin kahtlustama, et äkki olengi julm, kui lasin tal hõõguvat söetükki puutuda.
Aga... ta lihtsalt ei uskunud mind. Ütlesin, et on kuum ja aiai ning kõik muud jutud, mille tähendust ta väga hästi teab. Mis siis, et 11-kuune, tegelikult saab juba suurepäraselt aru.
Samuti ei kiirustanud ma seda kaminaesiselt ära korjama, kuna nii jääb ju õppetund (kas mind kuulda võtta või kogeda) saamata.

Nii ta selle kohal siis õõtsutas end kõhklevalt, nähes välja nagu raagritsikas. Edasi-agasi, edasi-tagasi. Käsi sirutub, tõmbub tagasi. Sirutub ja tõmbub tagasi. Minu sõnad on ilmselgelt kaheldava väärtusega. No mis seal siis ikka. Katsu siis. Katsub, ettevaatlikult, sõrmeotsaga. Ehmatus, jahmatus ja krokodillipisarad...
Tundub, et mõneks ajaks sai õppetund värskendust.
Aga mind jäi piinama mõte, et kas ma ehk ei nõua 11-kuuselt liiga palju? Ta on ju nii tilluke ja armas, ehk peaksin teda rohkem kaitsma? Samas... äkki kaitsengi sellega, kui lasen asjad kontrollitult selgeks saada?

Piinab natuke, noh.

27/365 - India blogi

Kõrvalolev tekst, mis viitab India reisikirja pooleliolekusse, on sulaselge vale.
Tegelikult on see iidammu valmis.
Lihtsalt pildid on kõrvale valimata.
Täiesti jabur, kuid täpselt selle taga see postitamine seisabki.
Ja noh, eks aktuaalsus ole kah tänaseks kadunud :(

26/365 - Hiirtest

Ma ei tea, et ma ühtegi looma-putukat-roomajat vmt kardaks. Ei põhjusta mu kiljatusi ei hiired, maod, ämblikud ega keski muu.

Siia pikalt tühjana seisnud majja kolides oli aga suhteliselt loomulik avastada, et kusagil majas pesitsevad hiired. Hea koht, kus külm aeg üle elada ja vahel leiab süüa kah.

Kusjuures, mitte tavalised hiired ei ole siin vaid karihiired :) Tillukesed ja üleüldse kärsalised, mitte üldse väga hiire moodi. Pilt Wikist siin:

Mulle hiired meeldivad. Sellised nunnud pisikesed piiksujad. Ime-imetillukesed. Ja meie omad suht tumedad, pigem lausa mustja tooniga.

Küll aga häiris mind mõte, et nad hakkavad ju tõenäoliselt üle mu nõude vudima ja toidupoolist nahka pistma. Ja mine tea, äkki kannavad miskeid tõbesid kah veel endaga kaasas.
Ja see mulle ei meeldinud. Hiired meeldivad, kuid minu elu häirimas nad ei meeldi.

Mida paganat siis ette võtta? Mürgitamine tundub nii jõhker, ainult selline mürk sobiks, mis halvab närvisüsteemi ega tekita loomale piina. Samas ei tohi see kuidagi halvasti mõjuda neile, kes need surnud hiired hiljem nahka pistavad. Näiteks rebuskid metsa all või muud tegelased.
Nokk kinni, saba lahti teema tundus.

Kuni saabus ootamatu lahendus. Ma päriselt ka ei uskunud, et kassid, kes ei tea hiirtest essugi, suudavad neid saagiks pidada.
Kuni kolisin kassid siia (enne seadsime ennast sisse ja kolisin kassid hiljem, et neil erilist šokki poleks ja paistab, et läks igati õnneks).

Kui enne olid pisikesed karvakerad olnud parajalt ülbed, siis peale esimest hommikut, kui meid tervitas vaibal tõenäoliselt mänguhoos naeru kätte surnud hiir, on vaikus majas. Ei mingit vudimist ega ülbitsemist. Kas tõepoolest suutsid kassid selliselt neile mõju avaldada? Nii kergesti ja kiiresti?

Samas ega ma taha eriti uskuda, et hiired nii rumalad on, et soojast majast keset talve välja koliksid, eriti kui söök kah veel nina alla kätte toodud. Küll aga pole neid ei näha, kuulda ega ka aimu, et toidu kallal käiksid.

Eks ma pean ikka silmad-kõrvad hoolega lahti hoidma ja mängu jälgima, kuid väga-väga loodan, et ma ei pea nende väljajuhatamist enda peale võtma. Sest ma tõepoolest armastan hiiri ja ei taha mõeldagi, et peaksin neile kuidagi liiga tegema... Aga kui vaja, siis vaja.

Et siis jah, maaeluga kaasnevad lisaks rõõmudele ka "rõõmud" :)

25/365 - Tuletapja

Ma meeletult armastan elavat tuld. Kamin, küünal, pliit, lõke, tõrvik jne.
Tea, kas mängib rolli mu tulemärgiks olemine, pidev külmatunne kontides või mis, kuid tunnen, et vajan elavat tuld selleks, et end laadida.

Ja nüüd miski, millest ma aru ei saa - kui on tulega selline kirglik suhe, siis miks ei suuda ma sellega koostööd teha? Miks pean ma pea iga tule enese ümber lämmatama? Kas ma ise põlen siis sedavõrd suurema leegiga, et väiksem tuli mu läheduses saab minu sisse neelatud?

Olen nimelt pea terve elu hiilanud sellega, et ma ei saa tuld üles. Tehniliselt teen kõik samuti nagu need, kes juhendavad, kuid tulemuseks on ikka lolli järjekindlusega kustuv tuli. Kuidas ma ometi suudan iga tule tappa?

Olin tegelikult natuke sellepärast mures, kui siia kolisime. Mis siis, kui Vanameest pole kodus külmal ajal? Kes siis elamise soojaks kütab, kui mina sussutan ja sussutan?
Kuna Vanamehel seisab just nüüdsel kärekülmal ajal, kui meil siin vahepeal mitu päeva enam kui -20 näitas ja nüüdki külma teismetega, ees enam kui nädalane ärasõit, siis olen nüüd viimane nädal iga päev ise tule üles teinud. Et praktiseerida.
Eriti mõnusad olid lõppeva nädala hommikud. Kuna tegu oli mu koolinädalaga, siis ärkasin hommikul 7 ajal, mil toas oli olenevalt välistemperatuuri abimõjust 17-18-19 kraadi, tegin tule kaminasse ja ajaks, mil ülejäänud pere ärkas, oli toas taas 22-23 kraadi sees :) Nii mõnus oli teada, et saingi hakkama ja igal hommikul maja soojaks köetud :)

Endal ikka kohe nii siiras rõõm ja uskumatu tunne, et kas ma ei olegi enam tuletapja? Suudangi tulega koostööd teha? Kuidas siis nii äkki?

Lisaks kaminale seisab meil köögi nurgas soemüüri ääres ka puupliit. Olen alati puupliiti armastanud, kuid see peaks minu jaoks siiski olema vaid lisamõnu majapidamises, mitte hädavajadus.
Üks õhtupoolik tahtsin puude praksumist köögis kuulda ja tegin ka pliidi alla tule. Ja nagu arvata oligi - tuletapja pole siiski päris kadunud. Põleb ja põleb ja... siis enam ei põle :)
Teise korraga sain siiski põlema jääva tule üles :)

Hiljem olen veel katsetanud ja hiljem on pliidi alla tule tegemine õnnestunud küll ja ikka esimese korraga, kuid midagi pole teha - kaminaga sujub mu koostöö paremini :) See läheb naksti!

Sellised väikesed rõõmud :)

24/365 - Saun

Fännan sauna. Kohe ikka päriselt.
Teagi, kas see on sellest, et mul on alatasa kusagil kontide sügavamates kihtides külm või olen ma lihtsalt sedavõrd eestlane, kuid saun on mulle ikka kohe väga oluline.

See soojus, mis igast poorist sügavuti sisse imbub. See aeg, mille sa veedad puhastudes, vedeledes ja kas iseendaga olles või kellegi vahva kaaslasega juteldes. Need iluprotseduurid, mis saavad teostatud, kuna on aega ja ruumi mökerdada ja mässata. See tulemus, mida tunned pärast sõrmede all, kui neid üle naha või juuste libistad.

Saun on midagi lihtsalt niiiii oma.

Täna katsetasime ära uue kodu sauna. Esimest korda :) Kurask, on ikka hää asi küll!
Saun on ehitatud alles mõned aastad tagasi ja ikka päris värske alles. Leiliruum suuuuur ja avar, lava 3-korrusega ja vähemalt 2,5 meetrit. Aknaga :D Mulle hirmsasti meeldivad aknaga leiliruumid :)
Ja mis põhiline - keris on nii võimas, et -20-se kraadi juures ei läinud sauna, mida pole vist talviti kunagi köetud ja see talv kohe kindlasti mitte, kütmiseks aeg rohkem kui mõni tund :D Arvasime algul, et terve päev kulub, et eraldiasuvat saunamaja soojaks saada, kuid võta näpust :D

On, millega rahul olla... Tõepoolest õnnelik, et valitud koduga sai kaasa nii suurepärase lisa :)

23/365 - Poolenisti audis

Ma olen kohe päriselt ka kohutavalt väsinud.
Vahel on tunne, et liiga palju on korraga käsil.
Nagu teed ja toimetad, kuid milleski ei ole produktiivsus selline, nagu sooviks.

Aga jah - kolimine (ikka veel on vaja korterist kola kokku pakkida ja uude koju vedada), uute elanike jaoks korteri ettevalmistamine, uues kodus lahtipakkimine ja asjadele koha leidmine (kuna palju olulist mööblit on veel puudu ja saab alles jupphaaval soetatud olema), püüd lapsega tegeleda ja tema vajadusi jälgida, ise oma nõrga ja nigela enesetundega võideldes püüd positiivne olla, magamatus-magamatus-magamatus, ettevõtte kallal väikestviisi töö tegemine, eluks vajaliku otsimine/hankimine, koolis käimise intensiivsed perioodid/väga pikad päevad, klaveriõpingud, jaanuariga lõppev poolaasta koolis ja sellest tulenev hullumeelne hulk teste ja töid, mida esitada. Külm, väga-väga külm ja see pidev enese sissepakkimine ja auto eelsoojendamine ja kraapimine. Pisidetailid, millega vaja maja juures tegeleda, kuna enne ostu ei tea ju paljut ja siis muudkui avastad ja sebid ja korraldad. Ühes kohas lepingud lõpetada, teises alata. Teavitamine siia ja sinna. Jne jne jne...

Kõike seda tundub lihtsalt ühekorraga jube palju olevat.
Aga lohutan end sellega, et kõik on mööduv. Saavad ka need hullumeelselt väsitavad ajad mööda ja siis ehk kunagi saab jälle rahulikumalt hingata ja suuta voodisse minnes ja raamatut kõhule võttes sealt kasvõi ühe reagi lugeda, enne kui unedemaale kukkuda. Või mis lugeda... võiks ju suuta raamatu avadagi :D

22/365 - Kõhu väristamine

Üks asi veel, millega ma sügisel (lisaks koolile ja klaveriõpingutele) alustasin.
Kõhutants :)

Ammu mõelnud, et see on midagi, millega võiks tegeleda. Naiselik, sujuv ja naiselikkust rõhutav.
Mõeldu ja tehtud ja kätte võetud.
Ainult et... enam ei käi trennis :S

Kõhu paisumine ja kõhutants iseenesest ei sega teineteist mitte üks põrm, kuid minu puhul jäi asi pideva iivelduse ja kõhukrampide taha. See aeg, kui end liigutama oleks pidanud, eelistasin mina kodus kägaras vedeleda, kui aeg ja Väikemees vähegi võimaldavad. Ja sinna see jäi...
Kas ajutiselt? Vot seda täna veel ei tea :)

21/365 - Seekord siis avalikult

On 23. november 2013. Ilmad on viimased paar nädalat olnud üks sombumeri ja päevad akna taga ühtlaselt hallid. Minu sees ja meie kodus aga kerib taaskord lootus - kas ehk... Kui viimasel ajal on enne päevi tulnud paariks-kolmeks päevaks migreenilähedane peavalu, mille lõppedes saabuvad ka päevad, siis seekord pole peavalu olnud. Jälle - kas võiks loota? Kas julgeme?
Tänaseks on päevad mõni päev hiljaks jäänud ja ei malda enam oodata - eile tõi Vanamees testi ja tema survest ("Tee kohe see test, ma toon homme uue, kui vaja", "Noh, kas nüüd on juba hommik, et saaksid testi tegema minna?" - kell oli veidi peale südaööd...) hoolimata otsustan testi teha täna hommikul.

Ärgates avastame, et üle pika-pika aja on päike väljas ja ilma rõõmustamas. Tõotab tulla ilus päev. Kas ehk veel ilusam?
Teen testi, hetkega ilmuvad kaks triipu...
Rõõmustan, kuid samal ajal võtan uudist üllatavalt rahulikult. Vanamees on palju rohkem ärevil - küll õhkab, küll haarab kätega peast (magamata ööd ei lõppe veel niipea...) ning iga natukese aja tagant käib triibulist testi vaatamas.

Väikemees on 9 kuud vana. Kahe lapse vanusevahe saab eelduste kohaselt olema 1a 5k. On jah väike vahe, kuid... kui miskid kanalid on lahti tehtud ja lapsi jagatakse, siis pole siin jokutada midagi - tuleb võtta, mis võtta annab :)

Seekord kavatsen riskida ja rasedusest juba enne sünnitamist kirjutada. Vaatame siis, kuidas läheb. Esialgu kirjutan mustandisse, ei avalda. Väikemeest oodates olin aga lausa nii pelglik, et ei kirjutanud üldse. Nüüd on hirm väiksem ja kuna keha on raseduse korra juba eduka finaalini viinud, on seekord kindlustunne hoopis suurem ja ega hiljem ei mäleta enam ei fakte ega emotsioone. Seega panen kirja :)

27. november: Vanamees on nii armsalt ära pööranud. Käib ja õhkab ja hoolitseb mu eest nii, et ka mulle tuleb meelde, et "Oih, rase :D Jälle! Alles ma ju olin rase... Appikene, ma teen seda jälle!". Aga see pidev hoolitsemine on nii nunnu ja selle moega võiks ju kogu aeg rase olla :D Kuigi ega ma ka muul ajal väga kurta saa, kuid siiski tahaks ju aina enam ja enam hoolitsemist...

Kummaline mõte tuleb pähe: "Huvitav, kas mulle ongi kombeks rasestuda vaid kahel korral aastas?"
Mõtlen sellega seda:
1. rasedus - november 2000 (katkes)
2. rasedus - mai 2005 (peetus, tehti kirurgiline puhastus)
3. rasedus - november/detsember 2010 (emakaväline, kärbatati haiglas süstide ja tablettidega)
4. rasedus - mai 2012 (Väikemees, jehuu:D:D:D)
5. rasedus - november 2013 (...)

1. detsember: Juba mitu päeva olen kuidagi ülimalt emotsionaalne ja kurb. Kardan. Millegipärast kardan, et taaskord on rasedus peetunud. Juba hakkasin unistama, kuidas hoolimata keerulisest perioodist kahe erinevas eas pisikese üheaegsel kasvatamisel saab Väikemehel olema mängukaaslane, kui tulid peale sellised hirmud.
Lihtsalt... sümptomid on ära kadunud. Tunnused, mis alguses olid, on kadunud. Juba. Nii loodan, et tegelikult on kõik hästi ja pisike Siputis kasvab ja toimetab mul kõhus ning mu hirmud on emotsioonidest, valusatest kogemustest ja lihtsalt lolliks läinud peast põhjustatud...
Visiit arsti juurde on ka alles homme, eks siis selgub tõde. Ootan ja kardan seda samaaegselt.

7.detsember: Ei saanud arstil targemaks. No tegelikult niipalju sain, et rasedus on, asub ilusasti emakas, kuid täpsemateks hinnanguteks liiga tilluke alles.
Aga... sümptomid on tagasi :D Pidevalt on nii halb olla, et tõmba kott pähe, kuid oksendada pole ma kunagi osanud. Ehk siis leevendust ei saa, keerleb niisama. Ja magada tahaks ka sisuliselt kogu aeg.
Samas on Väikemees sellises eas, kus vajab sagedast tähelepanu ja püüan talle seda ikka anda. Ehk siis enamasti lähen ka koos temaga magama, kuna ei suuda muudmoodi.
Praegu ei jõua ma ära tänada Vanamehe eest - ta ikka teeb sisuliselt kõik ette-taha ära... Laseb mul iiveldada ja puhata, et jaksaksin muul ajal end püsti ajada :)
Aga kui tugineda eelmisele rasedusele, siis mõne kuu pärast on lootust tugevale paremusele :)

20.detsember: Täna siis targem :) Analüüsid kõik suurepärases korras, tehti ka ultraheli. Siputis vehkles oma tillukeste käekestega, olles ise vaid mõni cm pikk :) Vastas eeldatavale suurusele ja praegu tundub kõik ok.

22.detsember: Appi kui vastikut unenägu ma nägin! Olime Saares ja mul algas verejooks, rasedust sama palju kui praegu. Olin pikali, püüdsin arstiga ühendumisi koordineerida ja samas hästi rahulik olla. Et ehk annab veel päästa.
Väikemeest oodates olid unenäod küll ülimalt kummalised, kuid kindlasti mitte jubedad. Siis ma sünnitasin näiteks valgeid kassipoegi...

Jõulud: Endiselt on tugeva iivelduse hood. Vahel võtab ikka päris jalust. Teine hetk on aga kõik kõige paremas korras ja mingit iiveldust poleks nagu olnudki...
Kummaline, Väikemeest oodates oli iiveldust ikka suht vähe. Aga ise arvan, et ehk asi selles, et olen krooniliselt puhkamata/magamata praegu. Ei saa ööundki täis, mis siis veel lisaunest rääkida. Ju keha lihtsalt reageerib koormusele selliselt.
Teavitasime ka perekonda, oli elevust ikka küll :)

31.detsember: Täiesti nullpäev! Tahtsin nii palju ettevalmistusi aastavahetuseks teha, kuid terve päeva on olnud nii halb olla ja süda on jukerdanud ja... Oehh. Ikka kohe tõeliselt halb on..
Vanamees teeb ise kõik ettevalmistused ja kantseldab Väikemeest. Mina olen täitsa audis omadega :(

1.jaanuar: Uskumatu energia! Aina teen ja toimetan ja möllan ja olen asjalik ning produktiivne. Misasi see eilne nüüd oligi? Tänasega võrreldes täielik müstika! Ja enesetunne on ka lausa imeline :)

11.jaanuar: Mulle ei meeldi, et mul kõht pidevalt pinges on ja kere valutab. Saan aru jah, et emakal oli koormusvaba aega vaid 8,5 kuud, et ma ei ole 20-ndates ja taastun aeglasemas tempos ning et üleüldse ei ole keha veel lõpuni taastunudki, kuid ikka tahaks ju olla sama heas füüsilises vormis kui Väikemeest oodates...

15.jaanuar: Tunnen ennast veidike rahvavaenlasena. Lapse soo osas.
Kuidagi on nii, et inimesed kujutavad ette, et komplekt on lahe. Võimalik, et ongi, kuid... mulle tundub, et ma ei oska seda mõtet piisavalt väärtustada. Nii kui Väikemees oli sündinud, hakati uurima, et kas ikka teine veel mõttes ja et võiks ikka tüdruk ka tulla ja vot kui vahva oleks jne. Jah, võib-olla oleks lahe, kuid... Ma ei oska end täna tüdruku emaks mõelda. Kui tuleb tüdruk, eks ma siis muidugi hakkan oskama, kuid kuna mul täna on poiss, siis on minu jaoks kuidagi naturaalne olla poja ema. Mingid patsid ja nukud ja printsesside teemad? Noh, eks tuleks õppida... Aga ma ise pole neist asjust lapsena hoolinud ega hooli ka täna. Lapsepõlves olin rohkem marakratt kui poisid mu ümber ja laevukesed, raadiod, onnid, parvetamine, indiaanlaseks olemine ja lasso vibutamine, tongipüstolid ning tõrvikute meisterdamine olid minu mängud. Kui naabriplikadega maal kodu mängisime, olin mina alati pereisa. Missivõistlustel kohtunik, mitte kandidaat jne :D
Seega mina kujutan ette, kuidas me siin lastega hakkame tulevikus konnasid jahtima, linnukestele söödamajasid ehtima, puu otsa onni tegema ja muud taolist. Aga teetassikesed, kroonid ja punupatsid? Oehh... Kui tulemas on tüdruk, saab mul olema keeruline end ümber häälestada... Samas jääb alati lootus, et minu tütar oleks sama marakratt nagu ma isegi olin :)
Ja mis veel - kujutan millegipärast ette, et kui lapsed on nii väikese vanusevahega, siis on ühest soost neil kuidagi nagu mõnusam koos kasvada... Ma ei teagi, miks nii ett kujutan.
Igatahes saan kõigi eelduste kohaselt kahe päeva pärast (17.01) ka lapse soo teada. Rasedust 13 nädalat ning külastan taaskord dr Šoisi, et meelerahu huvides lasta Oscar-test teha. Ja kuna see aparatuur on nii megavõimas, siis enamasti saab teada ka soo. Eelmine kord samal ajal saime :)

20.jaanuar: Püüan end kokku võtta ja Šoisi külastuse muljed koondada, ehk saab end seejärel julgeks mõelda ja uudisega lagedale tulla :)
Kui eelmine kord läks ligi 2 tundi, siis seekord olid kõik sooned ja kahinad, luud ja siseelundid niivõrd hästi "kättesaadavad", et meil kulus vaid 0,5 tundi :D
Sain teada, et laps on ideaalses seisukorras ning saab kõike vajalikku väga hästi kätte. Hirmus tubli tegelane - lehvitas ja siputas seal hoolega :) Ise vaid miskine 5cm pikk, kuid kõik elundid on paika liikunud ja kõik vajalik olemas. Nüüd vaid vaja areneda ja täiustuda :)
Loomulikult ei saa anda kunagi 100%-list garantiid, kuid kõigi eelduste kohaselt on tegu väga heas seisus terve ja tubli lapsega. Loodan väga, et nii see ka jääb :)
Šoisi juures oli taaskord lõbus. Ajas mind korduvalt niimoodi naerma, et kõht rappus ja titt hüppas :)
Tähtajaks praegu 28.juuli ...
Kuna testile eelneb ka vereanalüüs, kus spetsiifilisi hormoone uuritakse, siis sain teada, et minu hormoonid käituvad imelikult. Eelmine kord ajas see arsti segadusse ja tal oli kõhklusi, seekord aga teatas, et väga hea, et olin 1,5a tagasi ka käinud - nüüd ta sai vana analüüsi ka arvesse võtta ja saabus selgus majja. Minu hormoonid käituvatki veidralt - eelmine kord, olles 34, andsid ainult hormoonid arvutiprogrammis pimesi minu vanuseks 25. Nüüd, kui olen kohe 36 saamas, andsid hormoonid pimevastuseks 15 :D:D:D Arst muigas ka ja teatas, et mul olevat mitte-tavapärane hormoonide käitumine.
Ma nüüd pean emaga rääkima, kas ta ikka lubab mul sünnitada, kui ma nii alaealine olen :D
Ja noh, selliste hormoonide puhul polegi midagi imestada, et ma varasemas elurütmis edukalt rasestuda ei suutnud ...

Ahjaa, tegemist ongi poisiga :D:D:D No on jah selline servast rahvavaenlase tunne, kuid ma ei saa midagi teha - see teeb ikka kohe õnnelikuks :) Ja ega ma teistele sünnita, ikka meie perele :)
Lisaks... (vot see võib nüüd küll ütlemata veidralt kõlada...) ... ma pelgasin servast konkurentsi. Ma olen ikka paras ego ja mulle meeldib kohe väga mõte, et mu poisid on mu ümber suured ja tugevad ja mina olen see "õrn" naisolevus, keda nemad kambakesi hoiavad :D Et mina olen ainus naine meie pisikeses peremudelis. Peamine, et mul jagub tarkust tulevikus seda kohta loovutada, kui poisid oma elu ise seadma hakkavad...


Et siis jah, nagu te ilmselt naerumärkide koguse järgi ka ise arvata võite, olen ma eufoorias :)
Ja aidake siis pöidlaid hoida, et mu ebausust üleastumine ja selle murdapüüdmine oleksid igati edukad :)

20/365 - Läheb libedalt alla

Ma usun, et olen juba kõik oma toidujuttudega ära tüüdanud, kuid üks veidi põnevam teema on kohe varsti valmis postituma - lihtsalt see kolimine ja mässamine ja nüüd veel ka koolinädal ja koolis poolaasta lõpu lähenemine ja see kõik ei lase pikemalt kribada. Too olulisema kaaluga postitus on muidu valmis, viimased emotsioonid vaid lisamata. Kui need lisatud, siis postitan, ausõna :)
Seni aga kannatage mu toidumula ära.

Ma nimelt ei suuda enam üldse margariini suu sisse võtta. Noh, seda, mida võileivale määritakse. Keijud ja Ramad ja Voimixid ja mis nad kõik on.
Nüüd imestan, et kuidas ma varem suutsin? Väheusutav, et toodetel on maitse nii kõvasti muutunud, ju ikka asi minus endas.

Meil nii siinses kodus kui ka Saare-kodus läheb loosi ainult ja ainult päris või. See vähemalt  82%-ne.
Sest kui ma üleüldse võileiba haukan ja sinna üleüldse miskit määret vahele panen, peab see olema hea maitsega, mitte ei tohi seda va juustuviilu mulle suulakke suruda ja seda sinna kinni kittida.

Selleks aga, et või ei oleks kõva ja mittemääritav, on spetsiaalne kaanega tihedalt suletav võianum. Ei ta seal sees siis rääsu ega maitset muuda, küll aga on alati meeldivalt määritav :)
Eriti, kui vanaema kuldkollast kodusaia küpsetab... Mmmmm... Mitte keegi mitte kusagil ei ole suutnud mulle nii head kodusaia serveerida kui vanaema tehtud :)

Hämmastav tähelepanuvõime ehk "olulise" märkamine

Eile, 19.jaanuari hilisõhtul:

Vedeleme kamina ees ja naudin teadmist, et peale laupäevast kolimist on pühapäeva õhtuks kõik kastid köögis ja esikus lahti pakitud ning esimesel korrusel ei vedele enam jalus lahtipakkimata tavaari.

Vaatab Vanamees mu käsi ja imestab: "??? Millal sa oma küüned punaseks teha jõudsid???"
Minul kulmud laeni: "Teisipäeval, 7.jaanuaril. Siis, kui maniküüris käisin"

Möödunud on pea kaks nädalat. Ja ta märkab alles nüüd!!!
Mehed...

19/365 - Küpsetised

Kui siin juba pidevalt söögi juures jutt käib, siis veel natuke samast:

Ma olen muffinihaige. Neid võiks ma küll pidevalt küpsetada ja siis järgemööda köögi vahet käies nahka pista.
Üleüldse tuleb mul söögitegemisel kõige paremini välja küpsetamine. Varem tegin päris maitsvaid muretaigna põhjal kooke, enam väga ei hooli. Kuidagi see magusavajadus on nagu on - vahel tahan, enamasti mitte. Muffinitest muidugi ei suuda mööda vaadata, kuid ega ma seepärast neid kuigi sageli küpsetada viitsi :)

Teine asi, mis mul praktiliselt alati õnnestub ja mis ka kaaskondseile mokkamööda, on lahtised pirukad. Quiche-laadsed ja pitsalised ja muidu lahtised pirukad. Meeldib neid teha väga rikkaliku täidisega, seest mahlaseid ja kindlasti rohke juustuga :D

Muudes kokkamistes esinevad üksikud pärlid, üldiselt aga pigem keskpärane.
Vahel ajan puhta untsu ka :D

18/365 - Uus lemmikloom

Umbes jaanipäevast alates on mul kodus uus veider lemmikloom - teeseen ehk kombucha ehk Mo-Gu.
Mhmhh.

Kui ema mõned korrad seda varem juua pakkus, öökisin pea et mao välja paljalt mõttest.
Siis rääkisid vend ja vennanaine, et neile ka meeldib. Mina öökisin edasi.

Ühel päeval olin nõus mekkima.
Ja esimesest lonksust sai palju.

Asi maitseb nagu kodune siider, noh :) Ise saad timmida magusust/kuivust ja tummisust suhkru, tee tüübi ja tee kangusega.
Väidetavalt ka paljude heade toimetega, kuid mulle meeldib eelkõige maitse :)

Ühesõnaga - peale jaani ilmus vend meile, purgike seenega kaasas. Ja teatas, et muidu on see seene kodustamine ainult jutu tasemel ja tema võttis nüüd asja käsile ja tõi mulle uue kodulooma.

Ja nii ta mul seal kapi otsas siis kasvab ja kodust siidrit valmistab :D

17/365 - Viimne mohikaanlane?

Kahtlustan, et ma olen suht viimane eestlane siin maamunal, kes pole teinud/omanud kaht asja - a) käinud Egiptimaal ja b) ei oma nõudepesumasinat.

Jap... Soojas käidud mujal, kuid mitte eestlaste mekas. Aga vbla kunagi võtan ka selle ette. Veel ei ole tungi olnud, kuid arvan, et lastega reisimiseks võib mõni sealne kuurort päris mõnus olla. Nii nad räägivad. Mine tea, ehk nüüd Väikemees annab põhjuse seda maad uudistada :)

Nõudepesumasin pole aga ühtegi mu elamisse juurde mahtunud. Köögid olnud juba eelnevalt selliselt möbleeritud.
Nüüd aga kindel plaan asuda kuivade näppudega inimeste maailma ehk siis uude koju tuleb ka nõudepesumasin :) Suht esimeste asjade seas.
Truudus käsipesule on murdumas :)

16/365 - Kummitused

Tegelikult tahtsin hoopis põnevamast teemast täna kirjutada, kuid antagu mulle andeks - kolimist ettevalmistav pakkimismäsu, üleväsimus ja 100 muud asja (millest luban, et kirjutan lähiajal) ei anna võimalust.

Seega kiire teema kummitustest.
Nimelt - ma tegelikult ka usun neisse. Sest miks mitte? Miks ei peaks eksisteerima silmale nähtamatut ja mõistusele selgitamatut? Miks arvab inimolend, et olemas on vaid see, mida ta näeb? Piiratud maailm, ei muud.

Kogemusi mul kummitustega muid ei ole, kui vaid see üks. Aga vot SEE ei lähe siiamaani meelest. Ei see tunne füüsiliselt ega emotsionaalselt.

Ega ma ei tea siiamaani, kas tegu oli "kummitusega" või mängis mulle mu aju mingi vingerpussi...

Igatahes oli aeg, mil telekast sai vaadata Sydney olümpiamänge. Järelikult suvi. Nool hüples ja kargles seal hoolega, seda mäletan.
Kolisime parasjagu Veerenni tänavale üürikorterisse. Olin üksi kodus ning tegelesin järjekordse tavaarilaadungi lahtipakkimisega. Väsisin ja viskasin end hetkeks voodile selili, puhkama.

Korraga tundsin väga selgelt, et kellegi külm (ikka päris jahe kohe) käsi haaras mul pahkluust. Konkreetselt ja tugevalt. Ehmatasin ja rapsasin jala vabaks.
Ja värisesin.

Siiamaani ei saa aru, millega tegu. Ei, ma ei jäänud tukastama. Ei, see ei kordunud. Jah, ma tajusin selgelt kondist kätt ja haaramise tunnet.
Mäletan ka seda, et ma lihtsalt teadsin, et haarajaks oli vana naine...

Mis kurat see siis muud olla sai kui kummitus?

15/365 - Tilulilu

Üldiselt ma ei kuula ja peaaegu et ei kannata tilulilu muusikat.
Eelistan oluliselt teistsugusemat.
Ühe erandiga :)

Erandiks siis minu koristamismuusika.
Ok, kui igahommikuselt põrandaid ja tekstiiliga kaetud mööblit üle käin, siis see ei lähe koristamisena arvesse, see lihtsalt 10 minutit vehkimist. Koristamine on see, kui veidi põhjalikumalt vaja toimetada ja selleks eraldi aeg võtta.

Vot siis on minul taustaks prantsuse tilulilu muusika legend Joe Dassin. Ma ei tea, kohe uus energia tuleb tema taustal sisse ja samal ajal, kui jalg tatsub ja puus nõksub, käivad ka käed tunduvalt kiiremini :D

Aga vot nüüd tahaks küll huviga uurida, et kuidas teised end koristamise lainele saavad ja hoiavad? Mul näiteks on päris raske seda põhjalikumat möllamist ette võtta. Kui tuju tuleb, on kõik väga hästi, kuid ega seda tuju ju tellida saa... Seal tulebki appi Dassin. Aga... hea meelega saaks ehk mõne muugi nipi, ära tüütab muidu :)
Enibadi?

11 - viimane kord kuudes lugeda

Täiesti uskumatu, kuidas aeg kihutab.
Vahel tundub, et seisab. No seisab ja mitte miski soovi kohaselt liikuma ei saa.
Siis vaatad seda väikest tegelast, kes sulle kelmikalt naeratab ja imestad, et kuhu pagan see aeg ometi küll kaob.

Alles ta sündis. Alles ma teda uudistasin ja tundma õppisin.
Need esimesed pilkkontaktid ja hambutu naeratus. Esimesed sõrmest haaramised. Esimesed siputavad-ukerdavad keeramised. Esimene pool meetrit kõhuli enese edasivedamist. "Appikene, vaata, ta istub ise, ilma toeta!". Käputab. Ajab end toe najal püsti. Hüpleb ja kilkab tugede najal. Esimesed sõnad. Esimesed sammud üle toa. Esimesed tantsuvõngutused ilma toest kinni hoidmata, uusaastaööl.

Nüüd aga... Enam mitte ei kõnni pidevalt vaid lausa jookseb.
Hambaid suus 9 ja 4 lisaks kohe-kohe piilumas, juba punnitavad.
Pikkust juba 80cm....
Teab, misasi on enese vibutamine ja püüab oma tahtmist saada. Ronida, laske mul ronida!

Enamasti siiski tõeline päikesepoiss, kel kelmikas naeratus näol ja vali kilge suul. Ja komme käed laiali su juurde joosta ja kalli-kalli teha. Või suu pärani avada ning su nägu korralikult ilastades üle musitada :D

Kuhu sa, aeg, ometi kiirustad?

14/365 - Hambapesu

Vanamees istub vanniserval ja irvitab.
Kui Väikemees satub nägema, siis tema naerab laginal.
Jutt minu hambapesust.

Ma nimelt ei oska visuaalselt ilusasti hambaid pesta.
Kui pesen parema lõuapoole hambaid, on kõik korras. Käsi liigub siuh-säuh õige kiiruse ja rütmiga.
Kui jõuab kätte kord vasaku lõuapoole jaoks, on sassis nii rütm kui kiirus ja appi tuleb pea. Ehk siis käsi ja pea hakkavad vastasrütmis liikuma :) Justnagu oleks käsi väsinud ja pea peab pool tööd ise ära tegema.
Aga no ei osa vasaku poole hambaid pesta nii, et pea paigal püsiks :)

Eks igal omad väiksemad või suuremad veidrused... Ja vähemasti on kaaskondsetel lõbus :)

13/365 - Hallpead austa

Vanemad lugejad juba teavad, uuemad ehk mitte - ma olen peast täiesti hall :D Tänaseks juba 100% :)
Ja mis kõige kummalisem - see hall ei ole tuhm ega kole vaid sillerdab kui hõbelõng :)

Hakkasin kiirelt halliks kiskuma 17-aastaselt. Koheselt sai ka värvima hakatud neid kiharaid, kuna kesse ikka tahab nii noorena nii austamisväärne paista.
Ja mitte keegi mu suguvõsas pole vara halliks läinud. Pigem ikka väga hilja, seega geneetiline see pole.
Ei teagi, millest. Ei mäleta, et oleks mingit suurt õudu pidanud üle elama, a la teadmist, et homme giljotiini alla (nagu ajaloost on üleöö-halliks lugusid teada).

Et siis jah, ei tea. Olen püüdnud olla ka piisavalt eriline ja seda välja kasvatada, kuid 5cm peal andsin alla - liiga õudne oli see kirjumirju pea.
Vot tak :)

12/365 - Uksed

Veel üks asi, mis mul kopsu üle maksa ajab - irvakil uksed.

Kummalisel kombel hakkab mul pea et füüsiliselt paha, kui avastan mõne irvakil kapiukse. Eriti just köögist.
Midagi pole teha, kui kapiga on toimingud tehtud (sisse-välja-midaiganes), siis käib UKS KINNI! Kõik. Null vastuvaidlemist.

Ishand kui mõnus :)

See pakkimine ja kolimine ja hiljem siseviimistlustööd uues kodus saavad olema paras piin jalg-all-näpp-kõiges-tite kõrval, kuid mis teha, sai see kodu leitud just sellisel ajal.

Aga...

Täna, kui majale taaskord eelkütmist tegemas käisime (võtab ju nädalajagu aega, enne kui seinapalgid ja põrandalauad piisava koguse sooja sisse imevad, nii et seal oleks alla-aastasega mõnus olla) ja Väikemees lõunast ilu-und sooritas, haarasin küdeva kamina kõrvale raamatu, laskusin suurde tugitooli ja nautisin... Seda sooja, mis õhkas ja seda vaikust, mis hämarduvas õhtus akendest sisse piilus.

Ja siis jõudis mulle kohale, et nüüd saan ma seda teha nii palju, et see muutub liigagi elementaarseks. Peagi ei pruugi ma seda võlu sellisel kujul enam adudagi. Tulevikus võib ta minu jaoks tähendada vaid 4-tonnist hiiglaslikku maakividest salvestuskaminat, mida on vaja küpsetada vaid maja kütmise nimel.
.... samas on ka üleval korrusel jube mõnus tajuda, kuidas soe õhuavadest tubadesse voolab ja imekiirelt teise korruse soojaks köeb...

Ehk ma vähemalt aeg-ajaltki suudan nautida seda siis samavõrra kui täna. Sest... mul pole kunagi kaminat olnud, kuigi tõelise tulefännina olen seda alati igatsenud.

Samuti nagu mul pole olnud isiklikku sauna :D Ok, vanematel nüüd on, kuid kui mina veel Saares elasin, olime linnas korteris ja seal saun puudus.  Ja nüüd on mul suur-suur leiliruum (aknaga, kusjuures, see kah oluline :D) koos eraldiasuva saunamajaga. Jehhuu, noh :D Mida võib minusugune soojalemb veel tahta :D

11/365 - Liiga tavaline

Lapsena olin kurb, et ma ei suutnud olla piisavalt erinev.
Ei olnud mul vaja prille kanda (seega puudus mul võimalus neile ajukääbikutele, kes prillidega lapsi prillimadudeks sõimasid, kohta isiklikul tasandil kätte näidata ja vastukaaluks prillidest cool aksessuaar kujundada), ei olnud mul vaja logopeedi külastada. Kõrvad, va riud, ei olnud ka nagu lehvikud, et nendegi abil erineda saaks.

Suurim mure nimetatuist oli muidugi rrr-i põrisemise puudumine. Mulle nii kohutavalt meeldis kuulata, kui kohtusin kellegagi, kes seda tegi. Ja nii hirmsasti tahtsin seda ka ise endale "külge saada", kuid isegi harjutamine ei aidanud...

10/365 - Prantsuse keel

Suure kirega õppisin mitu aastat prantsuse keelt. See kohe sobis mulle ja mõne aja pärast hakkas isegi päris hästi välja tulema, kuigi algselt tundus seda va keeleväänamist ja andrusvaarikalikku põristamist liiga palju olema. Aga kirg keele ja prantsuse kultuuri ja muidugi köögi vastu andis oma ja nii ma selle kütkeis olin.

Nüüd aga, kui praktikat on jäänud aina vähemaks, hakkab mu suureks kurvastuseks ka keeleoskus kaduma :( Ei teagi kohe, mida tegema peaks. Edasi õppima? Rohkem prantsuskeelseid riike külastama?
See kõik on ju meele järele, kuid no ei ole hetkel aega, energiat ja vabu vahendeid sellisel kujul, et end kõige muu kõrvalt armastatud keelele pühendada. Kas armastan siis äkki liiga vähe?

Ähh.... Näis mis saab. Teeb veidi nukraks, kuid püüaks ikka kaine püsida, eksole...
"Prioriteedid, prioriteedid", kaagutas kaine mõistus.

9/365 - Muna

Huvitav kas munadest saab ennast umbe süüa?
Ma pole seda küll veel suutnud, kuid mine tea...

Olen nimelt kohutav munahoolik. Võin seda süüa igal kujul ja igal kellaajal, samuti pole kogused naljalt piiritletud.
Seetõttu on meil kodus alati mune. Poest ostame palju karbitäisi korraga, vähemal puudub lihtsalt mõte.

Kuna muna juures selle õige meki annab kollane, siis ei saa praeguste seisude juures minust iial seda tegelast, kes söök munavalge-omletti või muud sarnast. Õhh! Aga see va kollane...

Teine, millesse sama suure kirega suhtun ja seda otsatult süüa võin, on tomat. Mitte kollane. Ja mitte ka liiga punane. Punane võib olla roogade sees ja võileival, niisama otsast söömiseks on parimad kergelt oranžid ja kindlasti tihked :) Noh, et ikka hapusust kah veidi oleks :)

Oma munalembuses olen siin kaalunud lausa varianti, et ehk nüüd maakaks hakates peaks kanad võtma... Aga ma ei talu seda va kanakaka haisu, kohe üldse mitte. Seega tuleb vist siiski leida mõni kanapidaja, kellelt hulgi mune saaks.

8/365 - Sõltlane

Mul on tekkinud jube vastik komme näksida.
Varem pole sellega kunagi mingit teemat olnud, kuid just viimasel ajal... Ja just arvuti kõrvale.

Varem hurjutasin oma ema, kellel telefonikõne minuga tekitas alati näksimisvajaduse ja nii ta telefonitorusse midagi ragistas või krõhvitses. Enamasti õuna.

Nüüd siis ise samasugune. Hetkel näksin küll porgandit (hea värske amps), kuid samas seisab siin kõrval ka kauss mandlite ja pistaatsiapähklitega. Ja nii mõnelgi õhtul käsi muudkui sirutub ja sirutub. Ise ei saa arugi, et söön ja ega keha ei tahagi, millegipärast aga ikka sirutan taas käe.

Vahel toon köögist isegi õuna või tomati. Need kah head näkitsemiseks... Õnneks kommid ja šokolaad võivad seista, nende järele sirutan end ülimalt harva (maitsevad, kuid ei tekita enamasti haaramisreaktsiooni).

Veel üks needus on õhtune tassike (siuke pooleliitrine) kuuma kakaod. Seda nüüd küll vaja ei oleks :D
Lähengi kohe vaatama, kas on piisavalt piima, et taas üks laar kakaod keresse kütta :)

7/365 - Kodu

Ostsime maja.

Taustast niipalju, et mõned aastad tagasi ostsime hektari jagu maad, et sinna kodu ehitada.
Siis oli pangaga see teema, et saab laenu ka lisatagatiseta juhul, kui 18 kuu jooksul saab maja püsti ja muutub ise tagatiseks. Kõik kena.
Ootasime veidi, et laenu mitte kohe võtta ja et kevadel oleks hea ehitama hakata (maa ostsime suve teises pooles). Kevadeks aga olid seisud selliselt muutunud, et enam ei kehtinud too 18 kuu nõue ja oleks vaja olnud muud lisatagatist saadavale summale.
No kelle maja me panti panema? Vanemate? Ei tundu just meeliülendav ega suurt südamerahu tagav teadmine. Jäi katki.

Mis edasi? Nuputasime nii- ja naapidi, et kuidas oleks mõistlik, kuid nt väikelaenude abil jupikaupa ehitada ja kasvavat väärtust muudkui uuesti ja uuesti tagatiseks seada tundus olevat viimane ja kõige kulukam võimalus.
Seega projekt seisis.

Seisis tegelikult ka seetõttu, et müüja, kellelt maa ostsime, soovis müüa ka kõrvalasuvat maad koos majaga. Oma koduga. Küll päris halvas seisukorras, kuid noh, kõvasti tööd rabada ja oleks sest miskit saanud küll. Igal juhul oleks see majaga kinnistu saanud olla samal ajal ka tagatiseks.

Kuna aga müüjate näol on tegemist kunstnikust emaga ja tema ratisonaalselt mõtleva, kuid mannergul elava pojaga, siis käis kassi-hiire mäng ikka kohe pikka aega. Poeg meelerahu huvides soovis müüa ja ema linna korterisse panna, ema jaoks oli see aga olnud tema kodu kogu aeg ja seal ta siis maalis ja oli muidu selline kunstnikuhingega tegelane.

Hakkas pihta - müüme, ei müü. Müüme ikka... ei, ikka ei müü. Ja nii see kestis.

Selle aasta suve lõpus viskas meil seina ette - kaua võib. Ja hakkasime aktiivselt kogu saarel kinnisvara järele ringi vaatama. Oehh, see on ju nii vastikult vastutusrikas! Asukoht, ümbrus, seisukord, infra jne jne jne. Mõlemad soovisime privaatsust, et naaber ei vahiks kuskilt üle aia (ei, ma ei plaani happevannis laipu leotada ega muud seadusevastast teha, lihtsalt privaatsust tahan), kuid minu tingimus oli, et teised majapidamised peavad olema piisavalt lähedal, et kasvõi nt poiss saaks abi kutsuma minna, kui millegipärast vaja. Samuti peab laps saama suuremana ise liikuma ehk siis bussi peale peab olema mõistlik maa. Poodi võiks ka laps ise rattaga saada, miks mitte ka kooli.

Ega see valik seega kerge olnud. Pole ju kriteeriumitele vastavaid objekte üldse nii palju saadagi.
Seega muudkui sõitsime ja käisime ja valisime ja... kuni jõudsime... koju. Päikesepaistelisel päeval, mil sinna sisse astusime, tervitas meid kohe see õige tunne.

Otsus oli tehtud. Nüüd oli vaja vaid teised tahtjad kõrvale tõrjuda, hinnas kokku leppida, pangaga asjad korda saada ja voila.

Nüüd siis nii, et bussile on alla kilomeetri, kooli-lasteaeda-apteeki-raamatukokku-poodidesse alla 4km, üks maja tavel läbi puude küll paistab, kuid õnneks mitte väga ja 500m peal külavaheteel on mitu majapidamist. Seega vahetus läheduses. Kilomeetri-paari raadiuses laiutab aga üks Hiiumaa suuremaid külasid, seega inimesi on, kuid mitte meie õue peal :) Meie maja on väikese tee otsas viimane ja omadega mõnusalt metsa sees :)

Meeletult on muidugi vaja seal tegutseda, kuna tahame ehitada otsetee praeguse pika ligipääsutee asemele. Senised omanikud olid muidu Viimsis elavad suvehiidlased ja neile oli oluline just see pikk ja käänuline ning privaatne sissesõit, meie aga hakkame seda kasutama igapäevaselt ja seega tuleb võtta mets maha ja ehitada uus tee. Samuti on maja seest tühi ja kogu mööbel tuleb jupikaupa soetada. Ja noh, palju-palju on teha, kuid mis siis :) Meie oleme oma 35 000 - ruuduse metsase kinnistuga väga rahul, muidugi seesama mets tuleb ka lasta läbi raiuda, et padriku asemele parkmets rajada.

Et siis jah, nagu ma juba varem kinnitasin, saab see aasta olema põnev ja väljakutseterohke.
Varsti ehk saab veel mõnest väljakutsest teada anda, mine tea :)

Nii et arusaadav, miks preili (hmm, kui kauaks :D?) Herz´i majaprojekt minus kohe piiritut huvi tekitas :D