151/365 - Kleit 1.juunil

Alates ajast, mil sai alguse rahvusvaheline kleidi kandmise päev (Wear a Dress Day), ei ole ma jätnud seda traditsiooni järgimata!
 
Alguse sai see traditsioon 2010. aastal Facebookist ning on tänaseks saanud äärmiselt populaarseks. See on lihtsalt üks lõbus päev, mil nautida kleidi kandmise ja kleidi kandja ilu.
Idee sai alguse USAst, lihtsast vestlusest teemal, kui ilusad on kleidid ning et naised peaksid neid rohkem kandma. Idee riputati FB-sse üles ning 27. maiks oli üritusel osalejate listis tervelt 100 000 inimest.

Kleit teeb iga naise naiseks, seega kutsun siinkohal ka kõiki teid vähemasti homme kleiti kandma!

150/365 - Koolikiusamine

Väga-väga jõhker teema...
Ja... natuke rohkem nagu hinges ka.
Sest nii imelik kui see mulle ka täna ei tundu, võin ma nüüd küll öelda, et see, mida 7.-8.klassis läbi elasin, oli koolikiusamine...

Nimelt olid meil aasta vanemas klassis kolm autoriteetset "beibet", kes minu hinnangul ei hiilanud küll mitte millegagi. Ei õppimisega, ei välimusega, ei poiste silmis popp olemisega, ei aktivististaatusega... Lihtsalt kolm bitchi, kelle ainsaks mõjuriks oli ilmselgelt "ühtuses peitub jõud".

Füüsiliselt ei teinud nad mulle midagi, ehkki ähvardusi ikka kuulsin. Eriti, kui mõne silmarõõm juhtus koolipeol mind tantsima paluma (ja... milles siis nagu mina süüdi olin???).

Küll aga valisid nad mu oma mõnitamiste objektiks. Ja ausõna, siiani ei saa aru, millega ma neile ette jäin... (hmm, kui nüüd siin neid projekti teemasid kokku siduda, siis kas võis modellikool rolli mängida? äkki nemadki tahtsid sisse pääseda, kuid ei õnnestunud???)

Igatahes oli paras piin neid vahetunnis kohata, kuna siis algas kolmest kõrist tulev vali ja mõnitav laul: "Kui kõnnib mannekeen".
Millegipärast mõjus see mu varateismelisele mitte niiväga silma torgata tahtvale egole põrmustavalt ja hakkasin lausa koolist eemale hoidma. Kooliminek tundus ületamatu piin, niisiis jäin hommikuti koju ja vanematele valetasin, et käisin koolis. Kui nad lõuna ajal koju sööma tulid (teadsin, mis kell see juhtub), siis istusin raamatu ja taskulambiga oma magamistoas kapis...

Lõpuks sai ema asjale jälile, kuna klassijuhataja hakkas mu suhtes muret üles näitama. Ega ma ka ei teadnud rääkida, mis mul viga on, kuid järjest närbusin ja närbusin ja nutsin hästi palju.
Lõpuks ei jäänud emal üle muud, kui mind psühhiaatri juurde vedada. See pani siis rahustid peale, kuid vähemasti hakkas tõeline põhjus välja kooruma.

Ja siin tuli mängu ema elutarkus. Tema ju ei olnud enam puberteet ja teadis, kuidas arusaamad elust ja inimestest hiljem muutuvad. Püüa sa siis pubekale seda selgeks teha, kuid kuidagi ta sellega intensiivse töö abil ja targalt lähenedes (ma ju pean põhimõtteliselt kõigele sarved vastu ajama...) hakkama sai.

Tulemuseks oli minu enesekindluse tõus, enese väärtuse teadvustamine ja eakohase vastulöögi andmine. Ega mul muud üle jäänud, kui nende laulmisele hakata valju häälega ja mõnitava tooniga vastu laulma: "Kui kõnnib lehmake, ammuu, ammuu!". Lisaks pidevad põlglikud pilgud nende suunas, selg sirge ringimarssimine ja kannapööret tehes uhkelt oma võimsa laka kuklasse heitmine. Aga no millist muud vastumeedet sa nii noorelt ootadki, eksole :)
Täna saaksin muidugi tunduvalt teistsuguste vahenditega hakkama ja täna ma ei kujutaks ettegi, et keegi mind mõnitada/kiusata suudaks, kuid siis olin ma alles noor ja väga-väga tundlik...

Igatahes oli tulemuseks see, et mõnitamine lõppes ja palju-palju aastaid läksid nood bitchid mind tänaval kohates teisele poole teed... Ja... täna ei tunneks ma neid kohe kindlasti ära, nii mittemidagiütlevad tegelased mu jaoks !
:)

149/365 - Ei talu vägivalda

Ma ikka kohe tõepoolest ei talu vägivalda...

Täna saame rääkida juba nii füüsilisest kui vaimsest vägivallast ("täna" seetõttu, et varem vaimset väigivalda justnagu ei eksisteerinud, täna on see õnneks aina enam teadvustatav) .
Otse loomulikult ei talu ma neist kumbagi.

Mul kama kui võrdsed üksteist klohmivad (ükskõik kas siis füüsiliselt või verbaalselt), kuid ma vihkan, kui liiga tehakse endast nõrgematele. Eriti veel kui ilma põhjuseta ehk siis lihtsalt sellepärast, et kedagi kiusata. Võin nii marru minna et ei kontrolli oma käitumist.

Ehk siis minu puhul vägivald sünnitab vägivalda...

148/365 - Liputajate tõmbemagnet

Mul on terve nooruse liputajatega miskine teema olnud...
Tea, kas ma paistsin selline õrnake, kes võiks ehmatada ja seega vajalikku rahuldust pakkuda?
Kahjuks on nad vist küll iga kord pettuma pidanud...

Kõige esimene oli Kuressaares baptistide kiriku ehitusplatsil. Olin tollal vist lausa algklassides ja siuke pisike nääps.
Tulime talvisel ajal koos kahe sõbrannaga koolist, kui kiriku ehitusplatsi plangu ühest august miskit imelikku välja volksatas. Edasi ja tagasi ja ... Siuke sinakaks tõmbunud imelik asi...
Kooliõed said kiiresti aru, millega tegemist, mina olin tunduvalt sinisilmsem. Need siis hakkasid mind kah eemale sikutama ja olid parajalt paanikas, kuid ma es saand ju seda niisama jätta :) Vormisin aga mõned jäised lumepallid ja sihtisin hoolega... Volksutis kadus vandesõnade saatel :D

Teine planguteema oli Kuressaares veel. Endise Ruubi poe kõrval oli kah plank ja seal samuti auk, kuid tunduvalt kõrgemal (minul üle pea igatahes). Läksime emaga sealt mööda, suvesooja keha jäätiseid süües jahutades. Korraga ilmus see imelik moodustis (uskuge mind, läbi planguaugu surudes ei saa sellele muud nime anda kui "imelik moodustis") meie peade kohale.
Rohkem ma jäätist ei tahtnud. Palju-palju aastaid või isegi aastakümneid selle järel ei ole ma tänaval jäätist söönud. Nüüd juba söön, kuid seda ka 1-2x aastas :)

Tallinna kolides kohtas neid tegelasi muidugi igal pool, samuti oli neid palju näha Prahas Petrin´i mäe (künka) nõlvadel. Viimane kohtumine toimus aga Tallinna kesklinnas, EBS-i kõrval asuva kortermaja ees, kus puude all üks noormees mind ilusasti hõikas "devotška, devotška!" ja minu pöördumise peale ilusasti püksid rebadele lasi (kuid mu naeruturtsatuse ja kulmukergituse peale need kiiresti tagasi üles tõmbas).

Peale toda kohtumist pole mind enam tülitatud... Ja... ausalt öeldes loodan, et nii jääbki :D

147/365 - Uneskõndija

Unes rääkimisest olen siin blogiprojekti raames juba kirjutanud, kuid minevikku (loodetavasti see enam ei taastu!) jääb ka unes kõndimise komme.

Eriti agar uneskäija olin siis, kui veel vanematekodus elasin. Algul see ehmatas neid, kuid aja jooksul harjusid nad mu ringimarssimisega ära ja suunasid tasakesi tagasi voodisse.

Enamasti nägi see välja nii, et ilmusin esikusse ja marssisin kööki (hommikumantel ilusasti peale võetud, magasin ju alasti), suundusin köögi akna juurde, tõmbasin karsina veidi kõrvale ja vaatasin mõnda aega õue. Seejärel keerasin end ringi, jõin tassitäie vett ja siis juba suunaski ema mind tagasi magama.
Kirjeldas, et hakkas kiiresti aru saama, millal ma kõndimise ajal tegelikult magan, kuna pilk olla hoopis teistsugune. Silmad küll täiesti lahti, kuid mitte kontaktis. Vaatasin alati ainiti kusagile kaugusse...

Phuhh, loodan, et minu lapsed seda kommet külge ei saa! Meil magamistoad teisel korrusel...

146/365 - Teade, mille edastamise järel murdusin

Kunagi aastatuhande vahetumise paiku (mõni aasta enne) pidin kursuse vanemana kursakaaslastele edastama teate, mis mind ennast korralikult rööpast välja lõi.

Sain nimelt ühel hommikul teate, et üks meie meessoost kursakaaslane ei tule enam kooli. Mitte kunagi. Sest... tal oli olnud infarkt, mille tagajärjel ta suri.

Mäletan, et olin näost ikka päris ära ja palusin õppejõult (nimesid ei nimeta, kuid see kujundas veidi mu suhtumist tollesse vägagi nimekasse daami) võimalust enne loengu algust kursusele üks teadaanne edastada.

Kell kukub, auditoorium rahuneb maha ja astun rahva ette. Teatan, mis mul teatada ja... jään veel inimeste pilke peegeldama. See uskumatus, see õud, see ehmatus, mis neist silmadest aina süvenedes ja süvenedes vastu kumas... see vist oligi see, mis mu endast lõpuks välja viis.

Läksin tagasi oma kohale ja... Siis üllatas õppejõud. Lennates meile peale, et miks me nüüd järsku selliste surnumatja nägudega oleme ja üleüldse... Mismõttes nagu? Ise õpetad muu hulgas ka kuulamist...

Igatahes lahkusin ma poole päeva peal koolist, kuna ei suutnud enam "kullerina" seda tagasisidet saada. Olin ju isegi parajas šokis. Sõitsin otse bussijaama, istusin Kuressaare bussile ja sõitsin keset nädalat koju. Vanemad olid küll parasjagu üllatunud, kui uksest sisse astusin, kuid eks nad said aru, et pidin just koju pakku pääsema.

145/365 - Kummalised tunded

Inimese tajud on ühed kummalised asjad.
Seda just siis, kui ei tegele millelegi mõtlemisega ja ei anna ajule võimalust vahele segada.

Eks on minulgi neid tundmusi erinevaid külas käinud, kuid enamasti hakkan ikka mõtlema ja analüüsima ja siis läheb ikka täiesti puusse. Või siis tuleb tõdeda, et esimene tunne/mõte/aimdus oligi see õige. Aga see selleks.

Kaks kõige eredamat tajumist on mul olnud aga seotud lähedaste vanainimestega. Ja... natuke need ehmatavad siiamaani, kui aus olla.

2004 detsembris ärkasin ühel laupäeva hommikul hilisest unest u. kell 10:15 ehmatusega. Korralik ehmatus oli, kuid ma ei suutnud aru saada, mis juhtunud on.
Päeva peale sain kõne, et mu ainus veel elus olnud vanaisa on surnud. 80-aastaselt, oma kodus. Ema ja vanaema olid ta juures ja surma aeg oligi umbes sama, mil mina ehmatusega ärkasin...

Teine ehmatus oli paar nädalat tagasi. Ühel hommikul kell 8:14 tundsin, et süda peksab nii nagu tahaks rinnust plehku panna. Oli tunne, et kellegagi on midagi halvasti. Kellega ometi? Mida halvasti?
Hakkasin erinevaid inimesi läbi mõtlema, et ehk tekib miskine reaktsioon või arusaam. Ei midagi. Ei jõudnud õige inimeseni.
Veider tunne kestis nii paar tundi. Ärevus, paanika, arusaamatus. Ja siis see sai otsa.

Alles järgmise päeva õhtul, kui olime Saarde jõudnud, sain teada, et mulle väga olulisel vanatädil oli olnud insult. Ema eelmisel päeval ei tahtnud telefonis öelda, ootas kuni kohale jõuame.
Keegi ei tea, millal täpselt see juhtus, kuid millalgi hommikupoole, kui ema teda peale telefonile mittevastamist vaatama läks ja ta leidis.
Õnneks seekord oli tal see kergekujuliselt ning äsja sai ta ka kodusele (järelevalvega) vedelemisele :) Esimene kord oli tunduvalt karmim ja sellest taastus ta aastaid. Seda, kas ma ka tookord võisin midagi tunda, ma ei mäleta, kuna tollal olin täiesti teises uimas - olime Vanamehega just kohtunud ja nagu takjad oma mõtete ja olemisega üksteise küljes kinni.

Aga jah... Kummaline see inimese tajude maailm, kui mõtteid ligi ei lasta...

Väikemees 1a 3k

Taaskordne arstilkäik Väikemehega. Mõõtmised/ülevaatused ja puugisüst.
Jap, lasin talle puugisüsti ära teha (34€, püha taevas!!!), kuna kardan neid imureid lausa paaniliselt ning tahan teha endast oleneva, et ohtusid minimeerida. Muidugi ei saa kõige eest kaitsta jne, kuid ma vähemasti üritan.
Järgmine süst siis kuu pärast ja kolmas tuleval kevadel.

Mis siis tänaseks toimub? Nohh... Pikkust endiselt rohkem kui enamikul temavanustel. 86cm. Mina olin selline 2a 3k vanuses. Mina muidugi olin paras nääps kah, kuid ikkagi on Väikemehele pikkust antud :)
Jalatsid juba nr 24... Aga noh, Šois ütles juba ta kõhus olles, et suure jalaga poiss ja sellest tuleb üks pikk mees.

Tempo on hirmus. Ainult jookseb, ei ole tal aega paigal püsida. Ikka kohe ütlemata aktiivne tegelane on. Tal järel püsimine on omaette teema.
Musitab hirmsasti. See osa on armas :) Vahel tujutseb ja trambib jalgu - see on vahel naljakas, vahel ajab hulluks.
Magab nii- ja naa. On perioode, kus öösel nii tunniajane traali-vaali, on perioode, kus magab mõnuga. Kunagi ei tea, milline periood parasjagu on. See kurnab.

Endiselt teeb 2 päevaund. Poolest tunnist pooleteise tunnini. Kuna on selline rahmeldis, siis ta lihtsalt ei jaksa kaua ülal olla. 3-4 tundi ja siis vajab kerget unekest. Ühele pikale päevaunele... - no vaatab, millal see võimalikuks osutub!

Lutist pole ta õnneks kunagi suurt lugu pidanud, kuid vajalik on see uinumise hetkel. Siiamaani. Siis lutsutab natuke ja enamasti viskab varsti kõrvale. Aga magamistoast välja lutt ei tule ehk siis ringi ei käi, lutt suus. Õnneks ei vaidle kah. Kergendus, kuna niiviisi ehk on tulevikus lõplik võõrutus veidi lihtsam.

Hambaid suus ikka veel 16, nagu ka paar kuud tagasi. Aastasena oli 13, siis kuu ajaga tulid veel 3 ja paistab, et viimased esimese satsi 4 tulevad tiba hiljem. Praegu on paus.

Nahk on minult - ikka kohe täiesti hele! Aga tänu soojale ja päikesepaistelisele kevadele on tänaseks kerge jume siiski peal - ehitasime verandale värava ette ja nii ta vudib maikaväel ja paljaste kintsude/käsivartega ringi, vastavalt soovile kas tuppa või verandale. Ja asjatab siis toimetada. Ei hakka teda piirama ja kuna ta on tunduvalt karastatum kui mina, siis las nii ollagi :)

Lemmikmäng on endiselt koristamine. Kusiganes on tegemist tolmuimejaga, harjaga/kühvliga või mopiga, seal ta pöördesse läheb. Ta võib tunde ringi marssida, tolmuimeja hari ees ja muudkui nühkida. Erilist hoolt saavad seinaääred ja nurgad :D Emme pealt kopeeritud, mis muud :)
Kui siis keegi tööriistad lapselt ära võtta tahab, on selline riid majas, et hullumaja! Viskab silda ja mängib spagetti ja...
Aga kui tolmuimeja tööle panna ja ise koristama hakata, siis on tõeline piduhetk! Siis käiakse sabas ja seistakse ees ja muudkui tehakse "uuuuu-uuuu". Nojah... Oleks see siis kestev :) Mõne aasta pärast viska või ise silda, ei huvita enam kedagi see põrandate kasimine :D

Lemmikosa päevast on aga hammaste pesemise aeg. Taaskord asi, millega pöördesse läheb :)
Algul laseb küll täiskasvanul hambad üle käia, kuid seda ei saa liiga pikalt teha, siis muutub kärsituks. Seejärel saab hambaharja enda kätte ja kukub nühkima. Pikalt ja põhjalikult :)
Ma ei tea, mitmes hambahari tal juba on... Ta lihtsalt peseb need suht kiiresti nuustikuks :D

Veel üks komme, millest unistan, et talle külge jääb... Ähk ikka natuke jääb :) See üks ütlemata vajalik tegevus ju!

144/365 - Rattamatkad kui kirg

Mõned ajad tagasi sai aastas mitmetel rattamatkadel käidud. Ja nii aastate viisi.

Otse loomulikult said läbi vändatud rahvarohkeimad Roheliste Rattaretked, siis mõningad rattamatkajate kokkutulekud/ühisretked jmt, kuid minu lemmikud olid sarjas "Kuidas elad, Soome?".
Piiratud arv inimesi laevaga üle ning siis juba kas rongidega edasi alguspunkti või ratastega otse läbi Helsinki.

Kuidagi sattus neile matkadele alati normaalne seltskond (ei läbustamist ega nõmetsemist, eks osavõtt oli päris kulukas kah), kellega siis erinevaid Soome piirkondi avastada.

Kõige-kõige eredamalt on meeles Ahvenamaa rattamatk, kuna seda alustasime metsikus lausvihmas. Sellesama Rootsi suunduva kruiisikaga sai mindud ja öösel Ahvenamaal maha. Peale poolt kilomeetrit sõitu ööbimispaiga suunas algas metsik vihm, mis hetkega aluspesuni läbi leotas. Aga kuna oli soe ja suvine, ajas see vaid naerma.
Terve see matk oli väga-väga märg! Riided kuivaks ei saanudki, hoia peal mida tahes. Aga... kas just seetõttu, kuid kõige eredamalt meeles Soome matk on see siiani!

Teate... need ajad olid ikka võrratud :) Need olid aastad, kus olin kui kleebitud oma ratta selga. Mistõttu ratas pidi olema hea ja no seda ta ka oli. Mäletan, et kui ta ostsin, siis võrdlesime kursavennaga hindasid ja tema ostis endale Ford Sierra, mina jalgratta. Maksime samapalju... Aastal 2001 u. 10 000 eeku. Aga noh, mu ratas oli tollal eelmise aasta mudel ja seetõttu "odav" :D:D:D

Tänaseni käin teda vahel kuuri all vaatamas ja pai tegemas :D Kuigi jah, täna pole ta enam päris see, kuna enam ei käi ta igal aastal põhjalikus hoolduses, kus kõik viimseni ära timmitakse. Aga... kiirelt lippab ikka veel :)
Ja no täna ma enam sedavõrd teda ju ei kasuta ka... Viimased aastad kohe üldse mitte, kuna pidevalt kas rase või väikese titega :D Nüüd on korviga linnaratas palju aktuaalsemaks osutunud, eriti kui Kärdlas elasin ja tööl käisin.
Täna kasutavad mu oranži nunnut vahel hoopistükkis Vanamees või meil suvitav Suur Laps. Siis, kui tuju tuleb või vajadus tekib.

Siiski aga loodan oma suksu ükskord taas endale sobivaks timmida ja temaga taas ringi uhama hakata.
Ainult et... rattamatkadega on vist ühel pool...

Õhtune kava ja valimisstuudio

Laps ööunne pandud, algab nö "enda aeg" päevas.
Kuna meie kratt läheb tuttu nii 21.30-22.30, on see oma aeg suht hiline ja napp. Ja noh, selle aja sees peab jõudma elamise talutavasse korda viia, töö- ja kooliasju vaadata, kirjadele vastata, blogiseda, kassikasti puhastada, pesumasin või kaks tööle panna (riiete pesumasinat peab hommikuks ajatama, kuna tsentrifuug ajaks me mitte eriti sügava unega tegelase nagu naksti üles) jne jne jne.

Samas tahaks ju ka natuke elu ja ümberringi toimuvaga kursis olla. See, kes kellega käib või kes millega hakkama saab, ei kuulu küll menüüsse, lihtsalt pointless tunduks oma aega sellele kulutada, kuid päevakajalised teemad tahaks siiski kuskil kolus hoida.

Sai siis oodatud tänast ETV Valimisstuudiot ja... no tule taevas appi! Olid need üksikkandidaadid oma valimisstuudios enamuses nii jaburad kui nad ka olid, siis tänane erakondade esinumbrite väitlus... Oehh.
Veelkord oehh. Lihtsalt ei jaksa, noh! Praegugi jätsin taustaks küll tv mängima, kuid asusin ise arvuti taha, kuna siis ehk süvenen vähem. No nii poole kõrvaga.

Ja olgu nii mõnigi neist väga küsitavate väärtuste kandja, siis puhta hulluks ajab asja ikka vana Sarvik ise. Tema on põhjus, miks ma ei saa pilku telekal hoida ja no kõrvad ka seda ininat välja ei kannata. Oleks siis, et inimene iniseb, kuid on normaalne. Aga ei. Peaaegu ühelegi küsimusele ei vasta, keerab teema kuhugi väga imelikku kohta. Kes mida millalgi tegi. Mida kuradit see kõik siia puutub?
Ja... miks ma ikka veel imestun ja ärritun?

Ausõna, kassikasti puhastamine sääskede poolt okupeeritud verandal oli meeldivam kui kus iganes Savipätsi näha/kuulda...

143/365 - Hingamisraskused

Juba noorest east mäletan endal vahetevahel raskusi hingamisega.
Mingil hetkel see süveneb, mingil hetkel pole aga kuude viisi mingit märkigi.

Uuritud on. Teadmata. Kopsumaht olevat väike.
Samas - kõikvõimalikud trennid ja sportlikud toimetamised pole kunagi hingamise taha jäänud, kaasa arvatud pikad rattasõidud ja muu, mis justkui kestvust eeldaks.
Kunagi Mustamäe haigla juures miskis kopsuosakonnas vmt-s, kus mind uuriti ja testiti, ei saanud ma isegi miskisse masinasse puhumisega hakkama. No puhu ja puhu, kuid niipalju jaksu pole, et andurid miskit välja mõõta saaksid. Oi ma olin sellega hädas!

Need mittehingamise lained tulevad täiesti lambist. Järsku on kohal ja enam hingata ei saa. Tunne on, et hakkan lämbuma. Hingan ja haigutan ja hingan ja haigutan, endal lõuad juba viltu peas ja kopsud ragisemas, kuid hapnikku kätte ei saa. Selline tunne, et täiesti mõttetu see sissehingamine - õhk tuleb, hapnik mitte. Eks teda tegelikult ikka tuleb, muidu kukuks ju kiirelt kokku, kuid tunnet kui sellist ei ole.
Nii ma siis ahmin ja maigutan nagu kala kuival ja vahetevahel tuleb siis selline sõõm, kus tunnen, et hapnik kah käes. Oi seda rõõmu! Ainult et... lihtsam oleks, kui seda sagedamini juhtuks :)

Vahel kestab hoog tunnike kuni pool päeva, vahel aga kauem.
Tänane on kestnud juba eile lõunast alates ehk poolteist päeva. Kurnab. Hullumoodi kurnab. Sellest ka tänane sissekanne ajendatud.
Krt, hingata tahaks!

142/365 - Kaela puudutamine

Vampiirikiiksuga seonduvalt kardan ma paaniliselt, kui mu kaela ootamatult puudutatakse. Kaela musitamine on samuti välistatud, eriti kui habe natuke kraabib. Mõni mees mu elus on mõelnud nalja teha ja mind kinni hoides "justnagu-kaela-näksama-tulnud". Väga vale otsus! Satun totaalselt hüsteeriasse ja võin õhtu otsa pisaraid pursata ja nurgas kössitada.


See, kui ma kaela välja sirutan ja kellegi usaldavalt sinna ligi lasen, on suurim usalduse märk. Kui seda aga üritada naljaks pöörata ja kasvõi korraks näksata, on usaldus läinud :S

Igal omad hirmud...

141/365 - Vampiirid

Ma kardan vampiire. Siiralt. Jah, ma tean et neid ei ole olemas, ma ei usu nende olemasolusse grammi eest ka. Aga ma kardan neid. Magades on mul alati kael tekiga kaetud. Kui teki või lina jaoks on liiga palav, siis katan kaela juustega. Ma pean tundma, kui vampiir juukseid mu kaelalt eemaldab. Siiralt loodan, et ta ikka eemaldab. Pole ju suurem asi maiustamine, kui suu karvu täis, eksju.


Lapsena oli lugu hullem - siis olid mul voodi all peegel ja padja all rist :)
Oli ka aegu, kus voodi all oli terava otsaga kaigas, mida siis ründavale vampiirile südamesse suruda...


Aga nahkhiired mulle meeldivad :D

140/365 - Kontsaklõbinal

Kontsateema tekkis  ühest Herz´i postitusest ja eellugu sai juba modellikooli all kirja pandud, nüüd siis edasi :)

Ma armastan kontsadel kõndimist... Kohe ikka päriselt.
Tunnen end kontsadel mugavamalt kui madala tallaga jalanõus. Kuigi jah, raseduse ajal ja hiljem titevankriga pikki tiire kärutades ma kontsa naljalt alla ei topi (armastan jalgu tervena hoida) ning samuti mõtlen talvel jääga hoolega läbi, kas on vaja vaid lühike maa ukse ja auto vahel läbida või tuleks veidi ka libedal liuelda. Kõik ikka vastavalt oludele, eksole.

Ses mõttes olen tollele modellikoolile ikka südamest tänulik, et kontsadel käimine on käkitegu peale sealseid pidevaid trenne. Samuti oli võistlustantsus olenevalt trennist vajalik jalas hoida kas võimlemissusse või kõrget kontsa. Ja võistlustel alati ja eranditult kõrget kontsa. See andis samuti väga-väga hea kooli.

Kontsa juures on äärmiselt oluline kinga mugavus. Miskit mitteistuvat kinga lihtsalt ägeda välimuse pärast kanda - big no-no! Kõrge jalats ei tohi jalga isegi mitte väsitada, rääkimata selle deformeerimisest. Sellisel juhul tõmbavad ajudega inimesed pidurit ja asuvad oma jalgade eest hoolitsema.

Minu jaoks oli veel hilkuti väga sümpaatne ka see, et suutsin päris pikki maid ja vägagi kiiresti ka näiteks trollipeatuse suunas liduda, 10cm-sed tikud all. Kõik ju harjutamises kinni :) Ja ennast on ikka tore kiita :D

Küll aga ei ole ma täna enam oma kontsakandmisoskuses kõige kindlam. Peale Hiiumaale asumist olen muutunud mugavamaks ja no eks siin mängivad tegelikult ikka needsamad rasedused ja lapsega ringikärutamine ka oma rolli. Aga olen kindel, et kui taas igapäevaselt kontsa alla lükkan, saan peale mõningast harjutamist jälle ilma väsimata marsitud :) Eks ma kannan ka praegu kontsa ja saab täitsa sirge jalaga astutud, kuid kui 8.-ndat kuud kõhus kasvav tegelane on arbuusina sul süles ja vajadus veel ka 1a 3-kuust sinna arbuusi otsa toetada, on kontsad küll kõige väiksema olulisusega...

Aga... aga... Vot nüüd on käes koht, kus ma kobisen. Kobisen oskamatute üle.
Vot ei suuda mina kohe aru saada neist esimest päeva eeslirakendi ees olevatest tegelastest, kes megakõrgete kontsadega ringi koperdavad (sõna otseses mõttes koperdavad), endal põlved krõnksus ja keha ette kummargil, justnagu üritaks Rammumehe võistlustel lennukiratast vedada.
Sorry, kuid isegi meie Tallinna vanalinna munakiviteed on kontsaga vägagi okeilt läbitavad, milleks sellist komejanti teha?

Saan aru, et on terve plejaad tegelasi, kes kujutavad ette, et konts all annab tulemuse. Mkmm.... Võtab sageli ära kogu soovitud efekti!
See, kui sa oskad kodus peegli ees seistes ja oma vastvalminud meiki-soengut-outfitti imetledes neil kontsadel tõeline kaunitar paista, ei tähenda see üldse mitte sama efekti andmist lennukiratast tirima asudes. Sel hetkel sa ise end ei näe, kuid teised ju näevad. Ja kelle jaoks sa end ikka nii lilleks lõid? Ikka teistele imetlemiseks/ohkimiseks ju...

Ja nii ongi kogu see ränk vaev nullitud, mida ettevalmistusi tehes kogetud sai.

Kõige selle vastu on ainult ja ainult üks soovitus - harjuta enne pikka aega (privaatselt...) ja veendu, et oskad efektselt kõndida või siis pane madalam konts alla ning naudi imetlevaid pilke, mida teenivad su hoolitsetud/viimistletud välimus koos vaba ja sundimatu kõnnakuga...
Täpselt nii lihtne see ongi :)

139/365 - Modellikool

Teismeikka jääb veel miskit sellist, mis täna kohe kindlasti mitte minulik ei ole...
Nimelt modellikool... Oli vist Sixtina mannekeenide kooli teema või ma ei mäleta ka täpselt. Igatahes midagi sellist.

Mäletan, et olime klassiga, nagu ikka sügiseti, kartuleid võtmas. Info levis kellegi kaudu ja sellest sai mõneti justkui julgustükk. Et kes teeb ära ja kes üleüldse sisse saab. Kriteeriumid olid kõvad.

Kui juba võistlusmoment sees, siis ma ju ei saanud alla jääda ja pidin ikka võimalikult kõbla ka välja nägema. Mis tähendas seda, et see paar nädalat, mis katseteni jäid, toitusin ma peaasjalikult ainult tomatitest. Mäletan seda tomatiämbrit kööginurgas ja pidevat mugimist, kuna kõht kippus ju kiirelt tühjaks minema. Kuid kuna ma võiks peaaegu et tomatitest eladagi, siis olid need väga heaks abivahendiks kaalu langetamisel (noh, 50 kg tundus ju mu 168cm-se pikkuse juures liiga suur number, et modellikooli minna, eksole... - täna mõtlen, et kui haige see noorte tüdrukute mõjutamne ikka olla võib???).
Mäletan kui uhke ma oma talje üle tollal olin. Missivõistlused olid just taassaabunud ja väga popid ning vaid mõni üksik missikandidaat sai minu 57cm-se taljega võistelda. Ja ma olin enda arvates ikka veel paks... Appi, appi, noh!!!

Kuna teadsin, et katsetel tuleb ka kõrgetel kontsadel trikooväel tantsida (??? - kas mingeid strippariõpilasi valiti või???), siis sai naabrinaiselt laenatud rohelised 12cm-se tikk-kontsaga kingad ja nii ma siis marssisin mööd poodiumi (korteri vannitoa uksest läbi esiku ja köögi aknani ja tagasi) iga päev tunde, et kõnnak kontsal oleks vaba, sundimatu ja efekte. Modell ju ikkagi, eksole. Aeg-ajalt siis köögi nurgas seisva ämbri poole sügav kummardus, tomat hambusse ja marssimine jätkus. Vahepeal oli ka virn raamatuid pealael...

Sisse ma igatahes sain ja ei saa öelda, et kasu poleks olnud. Aastajagu ma seal käisin ja õpetati igasugu enese eest hoolitsemist, etiketti, lilleseadet, liikumist, toitumist, meikimist ja mida kõike veel. Ses mõttes oli täitsa vahva.

Täna ei ajaks mind mitte üks vägi sellises suunas lillegi liigutama. Aga noh, puberteet on puberteet :))
Ja noh, kasulikku infot sai ju üksjagu:)

138/365 - Nael jalas

Lapsepõlveagsetesse ringikablutamistesse jääb ka korraliku suure naela jalga astumine...

Juhtus see maal vanaema juures, kus koos venna ja 5 nõoga (tollal olid mul vaid poistest nõod) ringi lippasime. Ja oli ju vaja kõikjal ringi ronida.

Mäletan, et järsku oli parema jala talla all kuidagi imelik ja valus olemine. Samme teha oli ka imelik tunne ja vaatasin siis, et mis mu palja jala astumist ometi takistab (kahtlustasin madu). Kurjam, hoopistükkis suur ehitusnael oli ühte otsa pidi jalas ja teist otsa pidi vanas lauajupis. Pole siis ime, et veider kõndida oli.

Seda auku tallas mäletan vist siiamaani. Palju kummalisem on see, et ilma ühegi jorinata sai koju koperdatud, ainult et ühel jalal kasutasin astumiseks vaid kanda.
Kahtlustan, et ju see siis keelatud koht oli, kus see nael jalga sai, kuna muidu oleks ju võinud kaevalda või miskit. Aga ei. Tädi oli ka maal ja tema siis puhastas ja sidus haava.

Täna mõtlen, et huvitav mida tema mõelda ja tunda võis? Kui näiteks Väikemees astuks sarnase naela jalga, oleks ma vist küll parajalt sahmis... Kas tema ka oli? Justkui ei mäleta seda... Või võttis tema kahe poja emana selliseid seiku kui tavalisi? Või olid tollal inimesed lihtsalt vähem paanilised selliste pisiasjade suhtes? Laps ju käis omal jalal, ei halanud ka ja vere sai ju kinni...

137/365 - Juuksemodell

Nooruses üritati mind korduvalt meelitada miskitele juuksurivõistlustele juuksemodelliks. Et selline metsik parukas peas ja no seal on ju mänguruumi küllaga.

Ühel korral andsin järele ja olin nõus minema.
Rohkem enam mitte iial :D
See, milline ma lõpuks välja nägin... Miskine ulmeteemaline tundlatega soeng peas ja lillekesed juustes..... Brr!

Sellega oli minu juuksemodellindus läbi. Minu juuksed, minu pea, minu suva. Ei mingeid teiste katsetusi!
Pagana kahju, et ühtegi pilti sellest jubedusest ei ole...

136/365 - Kanapime

Nägemise sain ma küll üllatuslikult pikaks ajaks tagasi tänu operatsioonile (juunis juba 15 aastat täitumas), kuid üks needus on mul nägemisega kaasas ikka veel.
Kanapimedus.
Ja vot sellega ei oska ma küll miskit abistavat ette võtta.

Kui ikka hämaraks läheb, siis ma ei näe ja kõik. Teedel servad on või ei - ei mina tea. Kui tegemist ei ole mingite valgustatud laikudega või intensiivselt eristuva värviga liikuva ja suure objektiga, marsin ma südamerahus otse peale.
Päris pimedas läheb paremaks, kuigi ega ma siis ka just hiilga. Aga hämaras on puhta hull.

Nooruses sai sumedatel suveöödel noortekambaga sulgpalli kõksitud ja siiani mäletan neid sule lendamise vihinaid... Kuulmise järgi tuli ju mängida :)

Sibul

Naljakas, kuidas inimene oma teekonna alguses on eelarvamustest ja piiridest vaba...
Sellist psihhamist, et "ma ei taha seda", "see mulle ei meeldi", "see nüüd küll kuidagi ei sobi" jmt ei ole.
Karm, kuid enamasti on selline pirtsutamine jäljendamine. Kasvõi alateadlikult. Kasvõi lihtsalt oma suhtumist välja näidates ja ongi asi metsas.

Ma tean, et ega meiegi suuda ajas oma eelistusi ja vältimisi Väikemehe eest varjata, kuna need pisised tegelased suudavad üllatavalt hästi ka peenemast peenemaid nüansse tajuda. Seda enam on vahva vaadata, kuidas ta tänasel päeval veel ise avastab ja siira uudishimuga katsetab :)

See on ju igati normaalne, kui aastane laps vudib sulle toas vastu, roheline sibulalatv peos. Ja otsa saades nõuab aina juurde ja juurde. Noh, rohelist sibulat söövad ju enamus inimesi :)

Aga tegelikult ei ole vähem normaalne ka see, kui selline väike tegelane läheb ja paneb köögikapist pihta mugulsibula. Tuleb siis sinu juurde ja näed, kuidas üritab läbi kõva ja kuiva kooriku seda mahlast viljaliha hammustada. Ei õnnestu... Ulatab sibula sulle, et aitaksid sellega midagi ette võtta, kuna ilmselgelt on seal sees aimdumas miskit värsket...

Koorid siis sibula ära ja ulatad elevuses-ärevuses Väikemehele. Lööb aga hambad sisse ja ei tee teist nägugi... Endil meil kulmud kerkivad, kuna mõju peaks ju sarnane olema kui täiskasvanul, kuid ei midagi :) Ja nii ta seda mugalat järab ja järab, kiht kihi haaval väiksemaks...
Ja... järgmisel päeval läheb ja paneb uue sibula tuuri ja toob sulle koorimiseks :D

Viimased kaks päeva igatahes haiseb me laps päris korralikult sibula järele :) See lõhn ei kao ju ka pesus :D

135/365 - Tige valija

Ma ei mäleta, et ma oleks ainsamatki korda vahele jätnud, kui valimistega tegu. Olgu need siis Riigikogu, kohalikud omavalitsused või Europarlament.

Jap, eks on minulgi kõhklusi ja kahtlusi ja vahel vägagi raske otsustada, kuid kui ma enda eest valikuid ei tee, teevad seda ju teised... Ja ma keeldun oma häält ajukääbikutele ohverdamast!

Üleüldse ei suuda ma kohe kuidagi suhestuda inimestega, kes soiuvad teemal, kuidas riik ei tee midagi, riik peaks andma jne jne jne. Kes need riik siis on? Jap, meil on suuvoodrid, kuid... neid ju tulebki hoolega valida, eksole. Mitte suhtuda, et "see ei muuda ikka midagi". Täpselt selle pärast ongi palju jobusust, et ei valita...

Ja kõige hullemad üleskutsed, mida viimasel ajal kuulnud olen, on liiga suurte maksude teemal... Et mismõttes me makse maksame, kui selle eest midagi vastu ei saa....
Tuletaevasappi! Kas sa mööda teid liigud? Kiirabi/politsei/tuletõrje olemasolu pead vajalikuks? Uuringuid arsti juures kinni maksta ei taha? Laste kooliskäimist finantseerida ei taha (alates hoone haldamisest ja õpetajatele palkade maksmisest kuni koolilõunani välja)?
Oehh, selle nimekirjaga võiks tegelikult lõputult jätkata ... Aga selline lollus ajab mind nii pöördesse, et ei maksa siin ennast ärritada :) Ja sry, kuid... meil on tegelikult vägagi väikesed maksud... Olgem õnnejunnis hoopis!

Seega - hääletama! Tänasest saab e- ja eelhääletada, ametlik valimiste päev on 25.mai, kui keegi imekombel selle info maha on maganud.
Minul igatahes on valitud :)

134/365 - Üheöösuhted

Tänases vabalt mõtlevas, katsetavas ja suhteliselt julges maailmas olen ma oma näilisest julgusest/hakkajasusest hoolimata nii mõnelgi teemal paras tossike. Ajale jalgu jäänud ehk? Lihtsalt arg?

Igatahes pole mul tänaseni kogemust üheöösuhetega. A la "läksin, nägin, võtsin".
Miski kummaline kiiks on sellel teemal - mul peab enne ikka paras tedremäng käima... Ja kuna ma sisimas kahtlustan alguses kõiki meesolevusi nõme olemises, siis ühepäevase/-õhtuse tutvusega ei suuda ma terasid sõkaldest eristada ja nii see teema põhjalikumaid edasiarenguid vajabki.

Ok, on olnud juhus, kus kuudepikkune elukõva flirt saab otsa peale linade vahele jõudmist, kuid seda ei saa tegelikult üheöösuhteks pidada. Lühikeseks on jäänud ilmselge "ärkamise" tõttu, mitte vabal tahtel. No lihtsalt... vahel see keemia saab sealsamas "susssssdi..." otsa...

Varem olin veidi nukker oma tossiklikkuse üle sel teemal ja mõtlesin, et tuleks ikka rind rasvaseks ajada, kuid... no ei ole mulle see asi ja miks end niisama "linnukese" pärast sundida.
Enam õnneks ei kahetse. Vist lihtsalt ei viitsi :)

133/365 - Kellegi järel ootamine

Kui on aeg kokku lepitud ja inimene ei teata mulle, et ta hilineb, ajab see mind seesmiselt hullupööra marru. Võin head nägu teha, et suhteid mitte rikkuda, kuid see ajab mind marru...

Ok, ma ise hilinen ka. Aga ma teatan ette, kui hilinen. Selleks on ju meil kõigil mobiilid - helista tee pealt ja anna märku. Ei meeldi, et keegi peab minu pärast nagu tola passima. Ta jõuab siis ju oma ajaga midagi peale hakata. Vähemalt on tal võimalus oma aega otstarbekalt kasutada, kui ta seda soovib.
Väga lihtne teise inimese austamise või mitteaustamise koht mu meelest.

132/365 - Suunatuled

Veel üks asi, mis mul harja punaseks ajab, on suunatule mittenäitamine.

Ma ei saa aru, kas see on liialt kallis lisavarustus või puuduv "noku", mis seda põhjustab?
Või kas tõepoolest arvab keegi endast nii halvasti, et kõik tema peakolus toimuv (a la järgmise manöövri mõte) paistab kuplist niiväga läbi, et ümberkaudsed liiklejad seda vabalt näha võiksid?

Kunagi sõidueksamit tehes sain eksamineerijalt (endine miilits, karmi olemisega vana) selle eest, et Õismäel ringilt väljudes suunatuld liiga hilja näitasin, vasta pead sõnadega: "Kuule tüdruk, sa sõidad nagu nõuka-aegne taksojuht!".
Nojah, noor ja loll ja väge täis, nagu ma tollal olin eksole.

Tänaseks on aga suunatuli nii elementaarseks muutunud, et näitan seda ka siis, kui ümbruses ainsamatki autot pole. Käsi lihtsalt teeb selle sisseharjunud liigutuse vastaval kangil ja ei pea ma selle pärast eraldi juurde maksma ega "nokut" suuremaks kasvatama. Täitsa iseenesest tuleb välja.
Isegi nii hullusti, et omaenda metsa vahel ühelt metsateelt teisele keerates näitan suunda :) Meigastele vist, patseerisid teised mul hiljutigi auto ees...

131/365 - Sünnitus (emaks saamise lugu)

Njah... Täna emadepäev...
Minu jaoks (lõpuks ometi!) teist aastat tähistatav :) Eelmisel aastal oli Väikemees sellal peaaegu 3-kuune, sel aastal siis +1 aastat :)

Kas ma nüüd, lõpuks, olen valmis sellest ilmaletuleku/-toomise protsessist kirjutama?
Ma üritan...

Hull lugu on see, et enamasti jääb ümberringi mulje, et see puhta roosiline tegevus. Natuke valu, natuke pressimist ja vups ning titt rinnal. Või siis naks-naks, kõht laiali, titt välja ning emme juba taastumas.
Nooohhhh.... Nojah. Ma jään teisele arvamusele :) Ja ma eelistanuksin siiski enne igasugu väga erinevaid hinnanguid/kirjeldusi kuulda, et adekvaatsem olla...
Kuigi esmasünnitaja kohta läks minul suht kiiresti kõik (ei mingeid ööpäevaseid valutamisi), ei ole see veel siiani kogemus, mida uuesti tahaks läbi elada. Ent ometi seisab see mul täiesti vabatahtlikult ca 2 kuu jooksul ees... Ma tean, olen ikka sassis omadega küll :) Kuid hea eesmärgi nimel ju... Mis siin minu mõningane valu, kui poistel võimalus koos kasvada, eksole.
Võehh, kuidas egoismi musternäidisest võib saada ennast alla suruv kana!!!

Igaks juhuks ütlen nüüd siinkohal ära, et nõrganärvilistel ja vuihh-inimestel paluks see kirjatükk vahele jätta. Samuti neil, kes leiavad, et liiga isiklik teema ja no miks peaks sellest kirjutama. Kohtume homses blogiprojektis taas :)

Niisiis, vastlapäeva (12.veebruar) õhtul suundusin haiglasse. Nagu juba teada, olin ammuilma kodus end mõneti avatuks valutanud ja niimoodi ringi kulgenud. Sünnitus oleks ammuilma pidanud aset leidma, kuid lootekott oli kuidagi lamedalt, nii et mulli ja surve kohta ei tekkinud ning ei saanud veed lahti plõksatada. Ja no ega mina saanud varem aru, et pärisvaludega tegu :D Kuna sünnitegevust ei kaasnenud, pidasin kodus kõveras läbielatud valusid libakateks ja ootasin aga rõõmsalt edasi.

Natuke põdesin ka seda, et mismõttes ma valin ise lapsele sündimise kuupäeva. Äkki ta tahaks sündida hoopis mõnel teisel päeval? Mina aga valisin 13.veebruari esilekutsumise päevaks ja nii ma siis seal haiglas vedelesin. KTG ei näidanud ka erilist emaka tööd, seega sain ööks valmistuma hakata.

Vanamees saadeti koju magama, et ta mind ei segaks ja mulle anti kerge rahusti kapinurgale. Homme suur töö ees ja hea, kui ennast eelnevalt korralikult välja puhata jõuab. Arst arvas, et ega ma kodus ikka magaks - mõtleks ehk üle ja sahmiks viimaseid toimetusi teha, seega targem mind haiglas välja magada lasta.
Sünnitegevust esile kutsuv geel pidi pandama kokkuleppe kohaselt kell 7 hommikul.

Soovisin valveämmakale head ööd ja šoppasin veel veebis miskit, et kuidagi seda vaikust palatis taluda. Telekat vaadata ei suutnud, lugeda samuti mitte.
Lõpuks südaööl siiski pesema, rahusti sisse ja pikali.

Lamasin külili ja tundsin, kuidas rahusti teeb oma töö ja uni hakkab peale valguma. Hea oli olla, väga rahulik ja ei mingit hingevärinat eesootava pärast.
Korraga kuulsin heledat plaksu. Kui seejärel voodi soojast vedelikust ujus, lõin luugid valla ja vaatasin kella: 00:14. Selge, veed tulid ära...

Mis siis nüüd? Kas valud ka tulevad või magan hommikuni?
Aga kuivad linad ja öösärk ikka vajalikud, seega tõusin püsti. Kuskil siin kapis need ju olemas, vahetan ära ja ootan valusid. Mis mul siin öösel ikka teha.

Krt milline valu hakkab peale voogama! Ja aina hullemaks läheb!!! Vett niriseb ka ikka aina juurde ja mine tea... Mis ma nüüd siis teen? Lähen ämmaka juurde? Ootan veel?
Parem ootan, kas ühekordne või hakkabki pihta. Nii... 4 minuti pärast tuleb uus. Ja veel 4 minuti pärast uus hoog.
Paganas, see tähendab regulaarsust! Vaja ämmakas üles leida ja konsulteerida, kas on vaja Vanamees kohale ajada või mitte.

Komberdan kõhtu hoides ja rätikupusasid kaasas kandes (et veeniresid taga poleks) koridori ja koputan magava valveämmaka uksele.
Paneb mu kohe rihmadega lauale KTG alla ja vaatab, et jah, emakas hoolega töös. Valud ka regulaarsed ja mul hakkab juba pea sassi minema.
Uurib, kus ma valutada tahan - palatis, sünnitustoas, jalutades või mis. Kust krt mina tean! Tahan vaid, et need valud juba otsa saaks!
Kell on saanud umbes 1 öösel. Ämmakas helistab Vanamehele, kes unesegasena arvab, et on hommikuse äratuse sisse maganud (pidi ka 7-ks kohale tulema, kui mind geelitama hakatakse) ja kihutab kohale. Ise oli napilt tunnikese magada jõudnud ja selleks, et ärevuses üldse magama jääda, 2 klaasi brändit joonud. Aga sel hetkel ei oska isegi mitte sellele mõelda ning hüppab autorooli. Õnn, et sõita on vaid 2 minutit!

Ämmakas uurib, kas helistab arstile ka. Arst on sõnad peale lugenud, et kui miskit toimuma hakkab, tuleb ta välja kutsuda, ta peab mul juures olema. Näidustusi otseselt küll pole, kuid kindluse mõttes.
Leiame siiski, et kuna arst tuleb nagunii hommikul kell 8, siis enne, kui laps juba välja ronima ei hakka ega miskit kahtlast ei toimu, püüame ise hakkama saada - mina, ämmakas ja Vanamees. Samas osakonnas, teises koridori otsas, magavad lisaks 2 värsket titat ja nende emmed ka, muidu on majas soe ja vaikne, akna taga aga kärekülm talveöö.

Hirmsasti hakkab väsitama see, et valud on peale esimesi hooge kohe 1-2-minutiliste vahedega. Ja valu kestus ca 1 minut. Mis tähendab, et hinge justkui ei saagi tõmmata. Kirun mõttes, et miks mul ei võiks olla klassikalist 10-7-5-jne lühenevate vahedega valusid. Jõuaks ehk õhkugi ahmida? Aga ei, esimeste valude vahe 4 ja edasi 1-2min.

Aga mis teha, kätt ette panna ei saa.
Ükski asend ei sobi, mitte üks! Ei püsti, ei pikali, ei järil, ei hernekotil, ei voodis, ei dušši all. Ämmakas pakub suurt mullivanni - ok, vann on hea, kuid need kolisevad mullid tuleb küll vait panna, neid ma ei talu! Kella 4 paiku ronin vanni.
Valude vahe ei muutu. Ikka see krdi 1-2 minutit vahet ja 1 minut valu. Ausõna, see jobutab ikka kohe tõsiselt ära!
Mäletan, et vannis lebades mõtlesin mitme tunni jooksul, et kahe valu vahel ütlen paar sõna, kuid lihtsalt ei jaksanud. Iga minut, mis valude vahele jäi, kulus kehal sekundi pealt poolunne/unne vajumiseks ja taas virgumiseks siis, kui uus valu end koguma hakkas. Vanamees nokkis vanni serval, kell käes ja mõõtis valude vahesid/pikkuseid. Kui vesi jahenema hakkas, lasi sooja juurde.

Lõpuks suutsin vannis lebatud paari tunni jooksul erinevatel aegadel endast siiski kaks lauset välja pigistada. Esimene oli: "Ma ei saa aru, miks inimesed seda teist korda veel teevad, kui nad teavad..." ja teine, Vanamehe poole pöördudes: "Nüüd oled sa küll pikkkkkka aega kuival...".

Ülejäänud aja mõmisesin madala häälega. Kummaline ikka, mis hääled meie sees peidus on :D Mina arvasin et helikindel ruum ja kui ma tahan karjuda, siis karjun ja vannun tulist kurja nii mis hirmus, kuid tegelikkuses ei karjunud ma kordagi. Valude ajal tuli ainult väga madala häälega karumõmin kuuldavale ja no presside ajal tulid juba teised jutud :D

Lõpuks, 6:30 ajal ronisin siiski vannist välja, kuna oli kahtlus, et äkki seal lebotamine on protsessi aeglustanud ja mis ma ikka piinlen.
Ronisin taas järi otsa kügelema ja ämmakas küsis, kas pressid ka juba käivad. Mismõttes? Kust krt mina tean, mismoodi need pressid veel tunduma peaksid?
Minu kätsava vastuse peale pani ämmakas käe kõhule ja veendus järgmise valuhoo ajal, et presse veel ei ole.

Jälle KTG ja õnneks poisil südamerütm endiselt ilus. Emakas kah aktiivne ja no valutame siis edasi.
Selleks ajaks olin juba 6,5 tundi minutiliste vahedega valutanud ja suht sassi minemas. Ämmakas keetis meile ergutuseks kohvi ja pakkus vett ning nii ma siis kaanisin.

6:45 ajal läbistas kõhu imelik raputus. Nagu krampide laine oleks üle kõhu vooganud. Ämmakas veendus, et tegemist pressiga.
Jee!!! Lõpuks ometi hakkab see asi siin läbi saama! Olin ju nii palju kuulnud, kuidas valutatakse küll aina sagenevas tempos pikki tunde, kuid kui juba pressid peal, siis mõned minutid kuni ca 20min ja asi läbi!

Sain korraliku annuse uut jõudu juurde ja hakkasime pressidega tegelema.
Muudkui aga pressime ja pressime. Ja pressime ja hingame ja pressime. Ja pressime.
Pidevalt poisi südame jälgimine - temaga kõik korras, ainult välja ei saa kohe kuidagi.

Kell saab 8 ja arst on kohale jõudnud. Kuidagi pikk see pressimise aeg juba, kutsutakse igaks juhuks ka lastearst osakonda.
Et oleks õhku, on sünnitustoa uks avatud. Tänu sellele on kadunud ruumi helikindlus ja kuulen, kuidas mööda läheb nõudekolin - hommikusöögi aeg. Palatitest kostab titade nuttu.
Mina muretsen, et ma ei taha häält teha, ehmatan titasid ja ajan emmedel söögiisu ära :D
Seepeale saadetakse mind kukele, et "sina sünnita, mitte ära muretse teiste pärast!" :)
Noh, eks mu mõmin muutub valjemaks ja seda madalat karuhäält tuleb aina madalamalt ja kumedamalt. Vahele ropendamist stiilis "oi fakk, kui valus!", "oh sa perse!" ja muud taolised kaunid väljendid :D

Pressid muudkui käivad. Poiss liigub aeglaselt edasi, süda ilusas rütmis. Õnneks :)
Vanamehega on kokkulepe, et tema "augu ääres ei passi", püsib pea suunal.
On hirm, et mul põiega võib miskit juhtuda, kuna põis pilgeni täis, kuid pissida ei saa. Poiss kuidagi täpselt niimoodi surumas, et ei saa ja kõik. Kui ta end aga sealt mööda lõpuks saab pressitud, võib miskit sees nihu minna ja minu vaidlemine aitab vaid mõnda aega. Lõpuks suudetakse mind veenda kateetri vajalikkuses. Oi kui vastik asi! Sry, lugejad...
Aga osutus vajalikuks, kuna pall sai eest ära ja laps edasi liikuma.

Kuna mina olen juba täiesti jõuetu, jalad värisevad ja ei hooli millestki, jään KTG lauale vedelema. Enam ei huvita mind ilusad plaanid sünnitada järile toetudes, nagu see looduse poolt kõige loomulikum on. Selili (või ok, poolenisti istuli) laual oli eelnevalt täiesti välistatud variant, kuid kui jalad enam ei kanna, siis varianti pole.
Laud muundatakse mingeid aluseid eemaldades ja teisi jubinaid lisades mõne hetkega sünnituslauaks(tooliks???) ja nii ma sinna siis jään. Veel hirmsasti põdedes, et kui nüüd poiss kõrvalkanalitest miskit jama välja peaks pressima, siis see oleks ju rõve (mille peale teatati taaskord, et see pole neil esimene sünnitus vastu võtta ja ma siiski keskendugu endale, mitte teistele :D).
Vahepeal on poisi peanupp piiluma hakanud. Kahe pressi vahel kutsub arst Vanameest: "Tule vaata, kui palju juukseid su poisil on! Oma kaks sentimeetrit pikad!" Nii nad seal kahekesi neid juukseid sõrmitsevad :D Mul küll oli reegel, et Vanamees "sinna alla" uudistama ei lähe, kuid sel hetkel on see ununenud temal ja ausalt öelda täiesti ükskõik minul :)

Lõpuks ometi pea lõikub. Arst rõõmustab, et ma pääsesin ilma ainsagi rebendita. Sest teatavasti on ju pea see kõikse hullem - kui see käes, tuleb keha ludinal järele.
Aga otse loomulikult mitte minu puhul! Pea lõikumise järel on keha kinni mis kinni. Poissi lükatakse veidi tagasigi, et siis veidi keerata ja õlad niiviisi kätte saada.
Mina olen omadega nii läbi, et emaka töö ähvardab maha jääda. Arst vaatab nurgas seisva vaakumi vmt koleda masina poole. Vangutab pead ja teeb mulle kiirendava süsti. Kaua võib see pressimine siis kesta, laps kanalites kinni? Süste saab teha iga kas 15 või 20 minuti tagant, mitte sagedamini ja nii ta kella vaadates neid kokku lausa 4tk mulle teha jõuab. Väidetavalt teevad need asja valusamaks, kuid aeg hakkab hapuks kiskuma juba.
Lisaks vaja välistada olukord, et lihased sulgudes poisi kaela pooma hakkaksid...

On variant püüda laps jõuga välja tõmmata, kuid iial ei tea, mida see kaasa võib tuua ja ehk saab ikka niisama. Samuti võib sikutades laps rangluu murduda. Need küll kasvavat kiirelt kokku, kuid miks teha lapsele ilmaletuleku šoki kõrvale veel ka valu? Parem on ema retsida, täiskasvanu saab mõistusega aru ja taastub ka mõistuse abiga.

Igatahes nii nad siis mu vaagnaluid sakutama hakkavad. Vanamehele antakse üks jalg, ämmakas saab teise ja arst pressib läbi kõhu last allapoole. Kohe ikka jõuga kästakse jalgu teatud asendisse väänata, et vaagnaluu lahtisemaks veniks (plaadid üksteisest eemale) ja nii anda lapsele kasvõi 1cm laiem ja lühem tee tulla. Nii nad siis maadlevad mu jalgadega iga kord, kui press tuleb ja püüavad last kätte saada, enne kui ma teda omaenda kehaga pooma hakkan.
Ma ei teagi, kaua sellega läheb. Igatahes suht palju pressilaineid. Vahepeal siis need süstid ja muu lisaks ja mingi hetk saab ämmakas kui tuletõrjevoolikust suure sahmaka vett krae vahelt sisse (põll oli ka ees, kuid vesi lendas otse krae vahelt sisse). Sekund üllatust ämmaka näol (Vanamehe kirjeldused siin) ja järgmisel hetkel püüab kinni lapse, kes kui paisu tagant vabanes ja hooga välja lendas.

Ja niisama järsku see kõik läbi ongi... Kell on 9:13. Kokku sünnitegevus 9 tundi (täpsemalt 8:59), millest aktiivsed pressid 2,5 tundi (krt, ja nad räägivad "3 pressi ja laps käes...").
Poiss on paras - 3680g ja 53cm. Pikk ja sihvakas laps. Pea 38cm (see hinnati keskmisest sündijast suuremaks, kuid ei miskit riskantset, lihtsalt suur pea) ja õlad... 39cm... Õlad laiemad ja lisaks tuli risti asendis, seega pole ime, et õlad luude taha kinni jäid.

Pannakse see soe nutsakas mulle kõhule ja... ma ei saa mitte midagi aru. Kes sina oled? Kust sa siia said? Kas sa päriselt ka kasvasid minu sees??? Mismõttes, sa oled ju nii suur!!! Kuidas sa mu sisse küll mahtusid?
Silitasin seda väikest limast vääksu ja ei saanud mitte kui millestki aru. Kus on mu kõikehõlmavad ematunded? Kus on mu pisarad? Kuhu jääb emotsioonide laine?

Mõne aja pärast lõikas Vanamees nabanööri läbi ja tema silmad olid küll parajalt niisked, kui seda väikest tegelast oma süles hoidis. Läksid siis mõõtma-kaaluma-puhastama-riietuma ja Vanamees ei andnud hetkeksi poissi oma käest ära, kui just kaalu peal ei olnud. Lastearst, kes ka sünnituse lõpus terve aeg juures oli, hindas tulemused kõik väga heaks. Kergendus :)
Kuid minul pisaraid polnud...

See aeg, kui ülejäänud seltskond lapsega tegeles, jäi arst minuga tegelema. Platsenta sai kätte ja siis uudistasime seda - nägi välja nagu veresoontega maks või nagu ilma nahata udar! Võehh! Aga uudistada oli põnev.
Seejärel tuli mind õmblema hakata. Sest jah, pea lõikus veel ilma ühegi rebendita, kuid õlad tõmbasid mu korralikult lõhki. 7-8 õmblust arsti hinnangul, kuid jama selles, et suht sik-sakis. Istub seal nagu rätsep ja püüab kunsti teha, kuid siis vabandab, et ta tõesti ei suuda ilusaid õmbluseid teha, liiga sakiline ja lihas sees. Rehmab siis aga käega, et "Ahh, ega sa sellega missivõistlusele lähe!"
Irvitame ja õmbleb mu kokku.

Seejärel viiakse mind palatisse ja saan tite kaissu. Kummaline on see, et olen juba 27-28 tundi jutti üleval olnud, vahepeal 9 tundi sünnitanud ja unerohu mõju all olnud, kuid nüüd, mil mul nohiseb kaisus üks väike pamp, ei suuda ma magamisele mõeldagi. Olen kui Red Bulli joonud ja aina vaatan ja vaatan teda.
Pisarad ei tulegi, kuid miskid kummalised tunded hakkavad peale voogama. Eelkõige tohutu kaitsmisvajadusega seonduvad. "Katsuge te vaid keegi sellele väikesele tegelasele grammigi eest liiga teha!"

Haiglas on titt mul terve aja kaisus või süles. Ei suuda mina teda enda kõrvale titekapslisse panna. Korra panen, kuid kohe võtan taas enda juurde. Ja nii jääb see 2,5-ks kuuks :) Alles siis panen ta ööuneks oma voodisse - päevauned teeb kodus muidugi alati omas voodis, kuid öösiti selle ajani meie kaisus :)

Tagasi tõmbub kogu mu sisemine kaadervärk meeldivalt kiiresti, ning arst on positiivselt üllatunud. Ma olevat eriti kiire taastuja tema hinnangul :) Samuti on kõik muu nii minu kui lapsega väga ja väga hästi, mistõttu personal jääb meiega väga rahule.

Kojumineku päeval palun Vanamehel leida suur korv ja see puuvilju ja ilusasti pakitud kaalukomme täis osta. Lisab sinna lillepoti ja lillepoe neiu seob kõik oma oskusliku käega imeilusaks kinkekorviks kokku. Tänukaart juurde ja personal, kes kõik meile abiks olid, saavad tänatud :) Vahva on näha nende üllatust ja meelitatust :) Üle peab selle andma Vanamees, kuna ma lihtsalt ei jaksa korvi tõsta :D

Küll aga sai mulle selgeks, et sünnitusplaanist kui sellisest ei ole mingit kasu, kui asjad ei lähe täpselt raamatu järgi. Esmasünnitajana ei ole sul kogemust, teadmist ega midagi. Mõtted võivad ju ilusad olla, kuid nii kui on esimene plaanist nihkumine, oleks lausrumalus hakata oma nõudma. Mina usaldasin siinkohal siiski meditsiinilist personali ja olen kindel, et tänu sellele mu laps igati terve ja tublina sündiski.
Sest jah, kui ma kasvõi seda jonni oleks ajanud, et ma tahan teatud asendis sünnitada ja välistan laua (mida ma eelnevalt mõttes tegin), siis nüüd usun ma, et jah, mul võis olla keerulisem ja valusamgi, kuid vaid nii said nad lapse liikumisel teraselt silma peal hoida ja tema südametööd pidevalt jälgida.
Nii et... mõnikord ei loe plaanid midagi ja tuleb osata neis järele anda, kui vajadus tekib.

130/365 - Lühifilmis osalenud :)

Jälle üks neist teemadest, mida vanemad lugejad ehk mäletavad, kuid blogiprojekt oma lõivuks tarvitab.

Mõned aastad tagasi võttis minuga ühendust üks armas tütarlaps, endine ühikakaaslane. Nokitses filme teha ja neil olevat vaja kindlat tüpaaži. Ta siis olla lasknud võimalikke kandidaate peast läbi ja jäänud mina kummitama. Et mis ma arvan mõttest oma näitlejaoskuseid proovida.

Mul kukkus suu ammuli ja lõuga varjutas eriliselt lai irve. Ma nimelt ei ole mitte kunagi elus näitlemist proovinud. Ei näiteringe kooli ajal ega midagi. Iial pole omanud ambitsioone saada kuulsaks näitlejaks ega muud taolist. Küll aga tundus ettepanek kõva väljakutsena ja veidike mõelnuna andsin jaatava vastuse.

Kui kätte jõudis päev, mil vaja võtetele minna, haaras mind paanika. Ja metsik peavalu. Tahtsin kangesti loobuda, kuid see oleks olnud teiste altvedamine, kes olid võtteplatsile juba mitmeid tunde tehnikat ja dekoratsioone püstitanud. Võtsin end ohates ja kirudes kokku ning vedasin oma kondid kohale.

Ikka tõeliselt põnev oli jälgida, kui olulised on detailid. Valgust sätitakse mitmest suunast ja toonis millimeetri täpsusega, samuti kaamera seadeid. Poom helide tabamiseks pidevalt kuskil sirutumas kas peade kohal või kasvõi varvaste juures. Iga detail mõõdetakse ja katsetatakse järjekindlalt läbi. Iga võtet tehakse mitu varianti, mõni selleks, et just seda õiget tulemust saada, mõni lihtsalt igaks juhuks, et montaažis oleks valikut.

Ühesõnaga - iga asi võtab meeletu aja.

Koju sai neil õhtutel peale kella 1 varahommikul, nii et uneajaga just priisata ei olnud. Küll aga olin ma toimuvast tõelises vaimustuses. Püüdsin anda endast parima ja rolli sisse elada, loodetavasti sai tulemus ootuspärane.

Keeruliseks tegi asja see, et ümberringi mitmed inimesed ja sa teed näo nagu neid ei oleks. Esitad mingit emotsiooni ja tegevust, samal ajal on igal ümberolijal oma miimika ja kõik jälgivad iga su sammu...

Öötundide lähenedes oli aina raskem rollis püsida, kuna me kõik hakkasime väsima ning lõuapoolikud hakkasid aina enam lollitama. Lõpuks me lihtsalt irvitasime, kõhud kõveras ja üritasime üksteist tõsiseks sundida, et veel võtteid purki saada. Oijahh, nalja sai seal tõeliselt palju:D

Tegu oli lühifilmiga ja rõhk emotsioonide esitamisel. Minu rollis oli argisust, õnnetunnet, unistamist, ehmatust, paanikat, hirmu...

Meespeaosaline oli filmimaailmaga tihedas kokkupuutes ja teadis täpsemalt mida, millal ja kuidas rõhutada, kuidas istuda ja astuda, kuidas valgust ja varjusid arvestada. Mind pidi selles kõiges suunama. Aga tagantjärele vaadates tundub, et suutsin oma rolli piisavalt panustada.

Kogemus oli igatahes üle prahi. Nüüd on siiralt hea meel, et vedelaks ei löönud ja sellise katsetuse osaliseks sain. Tookord igatahes täiesti vaimustusin ja eks aja arenedes ka julgus ja arusaamine kasvas...

Vääääga väärt kogemus sai:)

129/365 - Pea trepiastmetel

Sel aastal tuleb see meenutus juba 13-ndat korda silma ette, kui nimepäev käes...

Et siis nimepäevaga seoses jääb mulle vist elu lõpuni üks ere mälestus. Aasta oli siis 2000. Elasime oma esimeses üürikas Tulbi tänava armsas väikeses majakeses.

Nimepäeva ööl vastu hommikut ärkasin selle peale, et koridorist kostis kõminat ja kolinat. Kuna see erines tavapärasest, läksin uudistama.
Ühed naabritest olid parajad jotad. Kaks meest. Elasid seal vaikselt, kedagi ei seganud. Niipalju kui neid liikumas näha oli, olid nad purjus.
Nüüd siis oli nende uksetagune täis politseinikke ja neid endid kanti mustades laibakottides välja. Üks oli suur mees ja politseinikud teda tassima ei hakanud, lohistasid mööd treppi alla, nii et pea käis kolks ja kolks mööda astmeid...

Selgus, et mõni päev tagasi oli korteris olnud jooma. Taaskordne. Ja joomakaaslane oli korterielanikud maha koksanud. Vist kirvega, kui õigesti mäletan. Siis aga purjus peaga minema läinud. Kainenedes tõenäoliselt tekkis vajadus jälgi kustutama minna ja nii ta naases ja pani korterile tule otsa. Ütleme nii, et kärsatanud laiba hais ei ole talutavale lõhnaaistingule lähedal ka mitte.
Tuletõrje oli õnneks kiiresti saabunud, nii et maja pääses...

Aga vot see pilt ronib igal aastal üha uuesti ja uuesti silma ette. See pea mööda trepiastmeid vaikselt kolksumas...

128/365 - Verekartus

Kardan verd. Vere “imemist”.

Võin südamerahus vaadata verd lahmavaid haavu, jälgida lahtilõigatud kõhu opereerimist, näha, kuidas filmides kehaosad küljest lendavad, ärarebenenud jäsemetest pulseerivat verd pritsib vmt koledat. Samuti lõiguvad telekas üksteist nugadega, lasevad kuule kõhtu... Ei avalda mõju. Aga vot veri süstlas või voolikus... ja minul pilt taskus:)

Oma hirmuga võitlemiseks olin aastaid doonor. Heitsin aga rõõmsalt pikali, palusin verd võtval õel ja teistel ruumis viibijatel endaga pidevalt lobiseda ja pumpasin veene üles. Nõel sisse, mokalaat kestab ja kotike täitub verega. Seda voolikut vaadata ei suuda siiski siiani. Peale protseduuri lõppu mitu katset püsti tõusta, mille tulemusel mind vist iga kord on viidud kõrvalruumi, antud omaette voodi ja jäetud edasi üritama...
Nad on alati väga armsad ja käivad minuga lobisemas ning poole tunni kuni tunni pärast saan jalad alla. See on täiesti veider, kuna pikali olles on tuju hea ja nali lendab, nii kui püsti tõusen, läheb jalg alt.

Sama lugu on vereanalüüsidega – juba enne nõela torkamist küsin endale nuuskpiirituse kaltsu ja topsi vett valmis. Enamasti jääb pilt alles, kahjuks mitte alati:) Raseduse ajal ongi kõige nõmedam just see pidev vere andmine... :(
Aga noh, endiselt päästab see, kui palun endaga muust rääkida ja nuuskpiiritusega tutsaka varakult valmis panna :)

127/365 - Surev hammas

Hambateemal hoog sees, seega jätkakem :)

Kui teismelisena üks hammas parandust vajas ja parandamise käigus selgus, et vaja siiski avada ja suretada ja seda kõike ilma tuimestuseta (jap, olid sellisedki ajad me maal...), siis peale seda jubedat kogemust ei julgenud ma enam valutava hambaga hambaarstile minna. Ainult juba surnud hambaga julgesin. Ja kuna too retsidivistlik põletikus hamba pikalt sorkimise kogemus oli alles liialt meeles, siis olin tõepoolest seda meelt, et hammast ise suretada on talutavam, kui taaskord end retsida lasta.

Igatahes olin siis vist u 14 ja kokku valutas surev hammas 11 päeva. Mäletan seda siiamaani... Tollal olid saadaval sellised kanged valuvaigistid nagu Analgin ja Tempalgin ning nendest ma siis elasin. Neelasin alla ja purustatud kujul surusin lisaks ka murdunud hambasse. 11 päeva järjest.
Lõpuks olin omadega päris laksu all - pidev meeletu valu koos magamatusega ja kanged tabletid mu alla-50-kilose keha juures ei lasknudki selge püsida.
Kuidagi see aeg igatahes mööda sai ja kui siis 12. päev oli valuvaba, siis ma lihtsalt nutsin ja nutsin ja nutsin...
Ja mõni aeg hiljem läksin hambaarstile :)

Et siis pole ime, et ma pool elu hambaarsti metsikult kartnud olen ning nüüd leelotan, kui arsti toolis tuku peale tuleb :)
Ajad on ikka niiiiiiiiiiiii teised :)

126/365 - Klambrid

Tänapäeval on nii ilusad hambaklambrid, et laseks endale kasvõi ilma suurema vajaduseta need panna :) Kuigi... alumist rivi võiks ju sirgendada küll, üks hammas veidi nihkes...

Aga minul olid hambaklambrid siis, kui need olid parajad jõletised. Nimelt need kolmandad esihambad olid viltu ja lisaks veel laiali ja üleüldse oli nendega igavene häda.
Pandi siis klambrid. Sellised metallist traadid, polnud sel lillekesi ega kivikesi ega midagi, lihtsalt traadid. Ja kohutav suulagi! Sinna alla (ehk siis suulae ja "suulae" vahele) kogunes ju igast jama ja seda tuli puhastada, kui taaskordne traatide pingutamine oli. Ja pingutama pidi traate kodus isa ise, tavaliste tangidega...

Olid ajad :D

Hambad sai nendega õnneks enam-vähem sirgeks ja et nad harali poleks, siis puuriti kanalid sisse ja ehitati keskelt kokku. Et nagu ei olekski telki hammaste vahel ja puha :)
Krt, terve elu nende jublakatega suus hirmsat vatti pidanud nägema...

125/365 - Kolmandad esihambad

Taaskord teema, mida vbla mõni varasem lugeja mäletab, kuid projektiga vaja lõpuni vedada, seega :)

Ehk siis esimesed hambad on mul lausa kolmas sats.
Kui olin päris pisike (enne kooli) ja mul hambad vahetuma hakkasid, siis esihammaste asemel tulid mitte tavapärased labidad vaid kihvad. Olin nagu orav, paras käbisid närida :)

Tehti röntgen, et mis pull on. Pildilt näha, et sügaval luus veel ühed hambad oma järjekorda ootamas...
Egas muud, kui topiti nääpsuke mina hambaarsti tooli, hoiti aga kinni ja asuti täiesti terveid ja tugevaid kihvu välja sikutama. Mäletan siiani seda metsikut hirmu ja valu...

Lõpuks saadi need kätte, nii et arst lausa rippus seal tangide otsas, kuid ma ei tahtnud neid isegi mälestuseks. Ma ei tahtnud seda mäletada. Kahjuks mäletan.
Aga vähemasti sai kasvuruum labidatele antud ja peagi pistsid siis nood oma otsad igemeist välja.

124/365 - Prügi

Vot ei ole mina võimeline aru saama inimestest, kes prügimägesid suvalistesse kohtadesse tekitavad.
Et lihtsalt lähed metsa alla ja viskad oma jäägid välja? Kuidasmoodi? MIKS?

No sorry, kuid prügivedu ei tohiks ju kellegi jaoks nii hirmus kulu tunduda... Ja kui tekib palju prügi ning seega kulud suuremad, siis mis toodad seda prügi siis sellisel määral? Ilmselgelt siis soetamises ja prügistamises tasakaal valele poole nihkes. Osta siis vähem ja tarbi arukamalt...

Krt, ma veeretan nätsu kah niikaua peos, kuni prügikasti leian. Kui ei leia, toon koju. Aga vot maha ei viska. Jah, õunavarre viskan küll metsa alla, kuid see on juba algselt osa loodusest ja laguneb kiirelt. Aga jätta tühjad pudelid, grillinahad ja jäätisepaberid lihtsalt vedelema?
Ma tõepoolest lihtsalt ei saa aru. Ja ei hakka ka saama, vot see on küll miski, mida kindlalt väita saan.

123/365 - Rämpsusõltlane :)

Ma ei toitu tervislikult. Jap, peaks muidugi, kuid siiski kipun suust sisse ajama seda, mis meeldib. Palju on seda, mida peab, eelistan teha aga seda, mida tahan :) Egoismuse musternäide lihtsalt :)

Mulle meeldivad näiteks ka endatehtud värsked salatid, kuid... ikka tahaks ju sageli miskit muud. Kiiremini haaratavat näituseks... Soojad juustusaiad on ühed kiireimad mu menüüs :D

Vahel aga käivad mul nn "rämpstoidu" hood. Eriti rase olles, siis on raske endale "ei" ka öelda ja aina vähem mõtled :)
Aga muidu ka on ikka bensukate kabanoss mu suur lemmik ja Saares käies on juba teada, et ma põikan Hesburgerist läbi ja kraban kanaeine kaasa :D
Ja no muidugi Selveri pirukad...

Nõrkus on mu nimi :)

Oih, meem :)

Üle saja aasta näen taas meemijupikest liikumas ja kuna Marissa andis korralduse kätte, siis miks ka mitte. Piisavalt lühike, et ma viitsiks :)

1) Kui Sul oleks võimalik võtta endale ükskõik, milline loom, siis kelle sa võtaksid?
Panter või tiiger. Aga olen ka reaalsemalt mõelnud ehk siis bengali kass või savannah kass. Päris serval oleks ka muidugi lahe :)
Aga praegu pole sellist tunnet, et jõud üle käiks. Kõige muuga liiga palju toimetamist. Enne tuleb koer (aga alles mõne aasta pärast, mitte varem), kuna maakodus lihtsalt peaks üks suur õuekoer olema :)

2) Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?
Kuna ma enamikke tunnen, kelle blogisid loen, siis on dringitatud juba üksjagu :) Üks on aga küll selline, kellega on see mõtegi mitmeid kordi kuskil kulisside taga liikunud, kuid tegudeni pole jõudnud :) Aga küll me millalgi jõuame, plaan veel üksjagu aastaid siin maises kestas veeta...
Tegelane otse loomulikult on Herz :)

3) Mis oli su viimane heategu?
Ma ei mäleta, noh! Jube piinlik on! Äkki ma ei teegi heategusid?

4) Mis asjad sind närvi ajavad?
Prrrr, üllatavalt paljud :) Ebavõrdne vägivald, enda paremaks pidamine, rumalus ja sellega hiilgamine, hilinemine ja sellest mitteteatamine, suunatule mittenäitamine, vingumine jne jne jne :) Täitsa närvihaige peaks ju selle moega olema :D

5) Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?
Midagi väga ekstreemset ma enda arvates polegi mekkinud... Konnkoivad ja austrid olid enne haikala, kuid kas ka hanemaksapasteet? Vist oli viimane uus siiski hanemaksapasteet Pariisis. Mulle ei maitsenud.

6) Millal viimati nutsid? Miks?
Kuna ma olen rase ja seekord kuidagi eriti tundeline kohe, siis millegi peale vesistan üle päeva kindlasti :D Viimased pisarad olid täna. Miks? Vist siis, kui Väikemees keeldus sõna kuulamast ja järjekindlalt kamina ust avas, ise irvitades otsa vaadates. Jõuetus... Ja teadmine, et pean talle näpu pihta nipsama, kuna sõna ei mõju, proovi kuidas tahad.

Kui keegi veel tahaks meemikest täita, siis ma oleks hea meelega lugejate hulgas :)

122/365 - Võõra pärast nutnud

Vahel tuleb ette..
Ma ei räägi siin nüüd filmidest/teatrist/raamatutest/tv-st jne, vaid näost-näkku kohatud võõrastest inimestest.

Meenub näiteks aastatetagune juhtum Mustamäe haigla juures, kui ma ennast pärast vihkasin.
Hakkasin autosse istuma, kui minu juurde astus memmeke ja küsis midagi vene keeles. Oli teine sellise räsitud olemisega. Kiirustasin ja oleksin peaaegu ta venekeelsele pobinale käega löönud (eriti kuna minu vene keele oskus on nullilähedane), kuid siiski peatusin ja otsustasin ta ära kuulata. Sain lõpuks aru, et ta soovis teada, kust läheb buss nr 17. Rääkis veel, et sai just haiglast välja ja oli seal südamega sees olnud ja nüüd tahab koju minna, kuid ei oska orienteeruda ja bussipeatust leida. Viiplesin seal siis nagu oskasin ja juhatasin talle bussipeatuse kätte. Ise istusin sooja autosse ja sõitsin minema.

Ma ei teagi, kas ta bussipeatuse leidis, kuid mina nutsin koju jõudes korraliku peatäie. Ma ei suutnud taibata, kuidas ma sain olla memmekese vastu nii hoolimatu. Mis häda oleks mul olnud talle üritada seletada, et istu auto peale ja ma viin su sinu koju ära. Oleks see mul tüki küljest võtnud? Kindlasti mitte. Pigem võttis mul tüki küljest see, et ma ei teadnud, kuidas ennast talle arusaadavaks teha... Ja hiljem olin nii endast väljas seepärast, et ma isegi ei üritanud...
Just see üritamise puudumine ja teise jaheda sügise hooleks jätmine...
Njah.

Õitsevad ja lendavad

Mustsõstrad on ammuilma lehtes, pajud-kased-misiganes samuti. Et nagu kohe päris roheline see ümbrus meil siin :)
Aprilli viimastel päevadel aga üllatasid meid lisaks kõikvõimalikele murus õitsevatele lilledele ja tulpidele-nartsissidele veel ühed õied - pildil olevad.

Kuna alles esimene kevad ja esimene tärkamine siin kodus, siis pole halli aimugi, mis kuskilt peanupu välja pistab ja seda toredam on see lõputu avastamine :) Ei julge muru kah niita - tea, kelle maha niidad!

See on aga suht kindel, et keskid luuviljalised need tegelased on. Selles aia servas on luuviljalisi vist miski 8-9 puud, kaks neist on nüüd aga õied päikest tervitama asutanud. Miks enne teisi? Kes on need, kes enne teisi õitsevad? Kui tegemist pole miskite varaste sortidega, siis on olemas võimalus, et need tegelased on hoopistükkis alõtšad :) Oi kus see mulle sobiks, kuna armastan noid väga! Kunagi oli meie klassijuhatajal Kaali kandis alõtšapuu (kollane) ja oi kus mulle need maitsesid, kui tal järjekordselt külas olime...
Seega ma oleks kohe eriti õnnelik, kui mu luuviljaliste seas oleks nii alõtšad kui kirsid kui murelid kui ploomid :)
Käime ja avastame aga edasi :)

Vidrik the kass on kah hakanud majapidamisse panustama. Juba üksjagu karihiiri siruli muru sees ja ka maja ees terrassil hommikust päikest tervitamas olnud... Et aga Väikemees neid oma maailmaavastusretkedel mekkimisväärseks ei peaks, sai neid ikka majast eemale edasi tuduma viidud, kuid nüüd on varesed appi tulnud ja käivad korjavad kered ilusasti hoovi pealt kokku. Tiimitöö missugune - kass võtab hiire rajalt maha, vares koristab ära :)

Puudeviiru taha on mõne aja pärast oodata aga sookurkide pojatutsakaid... Emane on igatahes pesal juba. Vanamees, va ebaviisakas piilur, käib/käis aga fotokaga ringi roomamas ja leidis, et hirmus lahe on kurkisid pildistada ajal, mil nood "vanainimeste asju" ajavad... Puhas porno, ma ütlen :D Nüüd siis tulemus käes ja isane liigub enamasti üksinda :)

Aga pojanääpse (peale meie enda oma, eksole:D) on veelgi oodata. Otse meie elutoa akna taga on nii 2m kõrgusel kuuse otsas hallrästa pesa. Kõrval puul toimetavad kuldnokad.
Lisaks igasugused linnuparved ja -paarid, kes kõik ümberkaudsed puud igapäevaselt hõivavad ja võite vaid ette kujutada, milline metsik lärm meil hoovis on! Üks vidin-kädin ja siuts-säuts ning kruu´tamine käib varahommikust alates. Rästad, räts(ud?), kurgid, pardid, haned, kull, vindid, kuldnokad, rähnid, meikad, linavästrikud, varesed (neid kusjuures ei kuulegi...), paar ronka ja kesiganes veel. Siin võib varsti linde tundmagi saada :)

Ainsad lendlevad olendid, keda ei kuule (peale erkkollaste liblikate), kuid kelle tiivasahin kostab öisel terrassil ning varjud liiguvad õuevalgustuse kumas, on mingit sorti lendlased. Ehk siis käsitiivalised. Ehk maakeeli öelduna nahkhiired :) Neid olevat meil siin vist 6 tk, teadsid eelmised omanikud rääkida... Me pole neid veel loendada suutnud :) Aga lahedad tegelased on!

Et siis jah - tõenäoliselt saab mul olema tihe konkurents nii kirsside (+co) kui marjade (peamiselt must sõstar, mida on ka nii kümmekond põõsast) oma tarbesse saamisel, kuid samas peaks see linnukoloonia hoidma igasugu vastikud putukad kontrolli all. Seega eks näis, kuidas käed ja tiivad siin üksteist pesema hakkavad :)

121/365 - Sõnade valimisest

Kõige suurem vihkamine käivat käsikäes armastusega...
On olnud minugi elus hetki, kus olen tahtnud vihahoos ja suure riiu käigus öelda teisele midagi sellist, mis teisele poolele kindlasti kohutavalt haiget teeks (antud hetkel oleks see ju eesmärk), kuid alati olen end tagasi hoidnud ja seda lihtsal põhjusel - pärast tüli tuleb homne päev, kuid väljaöeldud sõnu enam tagasi võtta ei saa ning need jäävad teisele hinge. Liiga hinge. Öeldakse ju, et läheb vaja tuhandet sõna, et tagasi võtta üht. Seega olen siiani suutnud end valitseda. Enesevalitsus on ütlemata raske kuid ütlemata vajalik isikuomadus...

Küll aga leian ma, et karm ja otsekohene võib olla nendega, kes minu ellu püüavad oma nina toppida. Sest... õpetused on toredad ja vahel ka vajalikud, kuid kui ma ikka hakkan sõrgade vastuajamise märke ilmutama, on targem suumulk kinni hoida. Sest sellest kohast alates ma kohe kindlapeale enam midagi ei õpi :)