143/365 - Hingamisraskused

Juba noorest east mäletan endal vahetevahel raskusi hingamisega.
Mingil hetkel see süveneb, mingil hetkel pole aga kuude viisi mingit märkigi.

Uuritud on. Teadmata. Kopsumaht olevat väike.
Samas - kõikvõimalikud trennid ja sportlikud toimetamised pole kunagi hingamise taha jäänud, kaasa arvatud pikad rattasõidud ja muu, mis justkui kestvust eeldaks.
Kunagi Mustamäe haigla juures miskis kopsuosakonnas vmt-s, kus mind uuriti ja testiti, ei saanud ma isegi miskisse masinasse puhumisega hakkama. No puhu ja puhu, kuid niipalju jaksu pole, et andurid miskit välja mõõta saaksid. Oi ma olin sellega hädas!

Need mittehingamise lained tulevad täiesti lambist. Järsku on kohal ja enam hingata ei saa. Tunne on, et hakkan lämbuma. Hingan ja haigutan ja hingan ja haigutan, endal lõuad juba viltu peas ja kopsud ragisemas, kuid hapnikku kätte ei saa. Selline tunne, et täiesti mõttetu see sissehingamine - õhk tuleb, hapnik mitte. Eks teda tegelikult ikka tuleb, muidu kukuks ju kiirelt kokku, kuid tunnet kui sellist ei ole.
Nii ma siis ahmin ja maigutan nagu kala kuival ja vahetevahel tuleb siis selline sõõm, kus tunnen, et hapnik kah käes. Oi seda rõõmu! Ainult et... lihtsam oleks, kui seda sagedamini juhtuks :)

Vahel kestab hoog tunnike kuni pool päeva, vahel aga kauem.
Tänane on kestnud juba eile lõunast alates ehk poolteist päeva. Kurnab. Hullumoodi kurnab. Sellest ka tänane sissekanne ajendatud.
Krt, hingata tahaks!

142/365 - Kaela puudutamine

Vampiirikiiksuga seonduvalt kardan ma paaniliselt, kui mu kaela ootamatult puudutatakse. Kaela musitamine on samuti välistatud, eriti kui habe natuke kraabib. Mõni mees mu elus on mõelnud nalja teha ja mind kinni hoides "justnagu-kaela-näksama-tulnud". Väga vale otsus! Satun totaalselt hüsteeriasse ja võin õhtu otsa pisaraid pursata ja nurgas kössitada.


See, kui ma kaela välja sirutan ja kellegi usaldavalt sinna ligi lasen, on suurim usalduse märk. Kui seda aga üritada naljaks pöörata ja kasvõi korraks näksata, on usaldus läinud :S

Igal omad hirmud...

141/365 - Vampiirid

Ma kardan vampiire. Siiralt. Jah, ma tean et neid ei ole olemas, ma ei usu nende olemasolusse grammi eest ka. Aga ma kardan neid. Magades on mul alati kael tekiga kaetud. Kui teki või lina jaoks on liiga palav, siis katan kaela juustega. Ma pean tundma, kui vampiir juukseid mu kaelalt eemaldab. Siiralt loodan, et ta ikka eemaldab. Pole ju suurem asi maiustamine, kui suu karvu täis, eksju.


Lapsena oli lugu hullem - siis olid mul voodi all peegel ja padja all rist :)
Oli ka aegu, kus voodi all oli terava otsaga kaigas, mida siis ründavale vampiirile südamesse suruda...


Aga nahkhiired mulle meeldivad :D

140/365 - Kontsaklõbinal

Kontsateema tekkis  ühest Herz´i postitusest ja eellugu sai juba modellikooli all kirja pandud, nüüd siis edasi :)

Ma armastan kontsadel kõndimist... Kohe ikka päriselt.
Tunnen end kontsadel mugavamalt kui madala tallaga jalanõus. Kuigi jah, raseduse ajal ja hiljem titevankriga pikki tiire kärutades ma kontsa naljalt alla ei topi (armastan jalgu tervena hoida) ning samuti mõtlen talvel jääga hoolega läbi, kas on vaja vaid lühike maa ukse ja auto vahel läbida või tuleks veidi ka libedal liuelda. Kõik ikka vastavalt oludele, eksole.

Ses mõttes olen tollele modellikoolile ikka südamest tänulik, et kontsadel käimine on käkitegu peale sealseid pidevaid trenne. Samuti oli võistlustantsus olenevalt trennist vajalik jalas hoida kas võimlemissusse või kõrget kontsa. Ja võistlustel alati ja eranditult kõrget kontsa. See andis samuti väga-väga hea kooli.

Kontsa juures on äärmiselt oluline kinga mugavus. Miskit mitteistuvat kinga lihtsalt ägeda välimuse pärast kanda - big no-no! Kõrge jalats ei tohi jalga isegi mitte väsitada, rääkimata selle deformeerimisest. Sellisel juhul tõmbavad ajudega inimesed pidurit ja asuvad oma jalgade eest hoolitsema.

Minu jaoks oli veel hilkuti väga sümpaatne ka see, et suutsin päris pikki maid ja vägagi kiiresti ka näiteks trollipeatuse suunas liduda, 10cm-sed tikud all. Kõik ju harjutamises kinni :) Ja ennast on ikka tore kiita :D

Küll aga ei ole ma täna enam oma kontsakandmisoskuses kõige kindlam. Peale Hiiumaale asumist olen muutunud mugavamaks ja no eks siin mängivad tegelikult ikka needsamad rasedused ja lapsega ringikärutamine ka oma rolli. Aga olen kindel, et kui taas igapäevaselt kontsa alla lükkan, saan peale mõningast harjutamist jälle ilma väsimata marsitud :) Eks ma kannan ka praegu kontsa ja saab täitsa sirge jalaga astutud, kuid kui 8.-ndat kuud kõhus kasvav tegelane on arbuusina sul süles ja vajadus veel ka 1a 3-kuust sinna arbuusi otsa toetada, on kontsad küll kõige väiksema olulisusega...

Aga... aga... Vot nüüd on käes koht, kus ma kobisen. Kobisen oskamatute üle.
Vot ei suuda mina kohe aru saada neist esimest päeva eeslirakendi ees olevatest tegelastest, kes megakõrgete kontsadega ringi koperdavad (sõna otseses mõttes koperdavad), endal põlved krõnksus ja keha ette kummargil, justnagu üritaks Rammumehe võistlustel lennukiratast vedada.
Sorry, kuid isegi meie Tallinna vanalinna munakiviteed on kontsaga vägagi okeilt läbitavad, milleks sellist komejanti teha?

Saan aru, et on terve plejaad tegelasi, kes kujutavad ette, et konts all annab tulemuse. Mkmm.... Võtab sageli ära kogu soovitud efekti!
See, kui sa oskad kodus peegli ees seistes ja oma vastvalminud meiki-soengut-outfitti imetledes neil kontsadel tõeline kaunitar paista, ei tähenda see üldse mitte sama efekti andmist lennukiratast tirima asudes. Sel hetkel sa ise end ei näe, kuid teised ju näevad. Ja kelle jaoks sa end ikka nii lilleks lõid? Ikka teistele imetlemiseks/ohkimiseks ju...

Ja nii ongi kogu see ränk vaev nullitud, mida ettevalmistusi tehes kogetud sai.

Kõige selle vastu on ainult ja ainult üks soovitus - harjuta enne pikka aega (privaatselt...) ja veendu, et oskad efektselt kõndida või siis pane madalam konts alla ning naudi imetlevaid pilke, mida teenivad su hoolitsetud/viimistletud välimus koos vaba ja sundimatu kõnnakuga...
Täpselt nii lihtne see ongi :)

139/365 - Modellikool

Teismeikka jääb veel miskit sellist, mis täna kohe kindlasti mitte minulik ei ole...
Nimelt modellikool... Oli vist Sixtina mannekeenide kooli teema või ma ei mäleta ka täpselt. Igatahes midagi sellist.

Mäletan, et olime klassiga, nagu ikka sügiseti, kartuleid võtmas. Info levis kellegi kaudu ja sellest sai mõneti justkui julgustükk. Et kes teeb ära ja kes üleüldse sisse saab. Kriteeriumid olid kõvad.

Kui juba võistlusmoment sees, siis ma ju ei saanud alla jääda ja pidin ikka võimalikult kõbla ka välja nägema. Mis tähendas seda, et see paar nädalat, mis katseteni jäid, toitusin ma peaasjalikult ainult tomatitest. Mäletan seda tomatiämbrit kööginurgas ja pidevat mugimist, kuna kõht kippus ju kiirelt tühjaks minema. Kuid kuna ma võiks peaaegu et tomatitest eladagi, siis olid need väga heaks abivahendiks kaalu langetamisel (noh, 50 kg tundus ju mu 168cm-se pikkuse juures liiga suur number, et modellikooli minna, eksole... - täna mõtlen, et kui haige see noorte tüdrukute mõjutamne ikka olla võib???).
Mäletan kui uhke ma oma talje üle tollal olin. Missivõistlused olid just taassaabunud ja väga popid ning vaid mõni üksik missikandidaat sai minu 57cm-se taljega võistelda. Ja ma olin enda arvates ikka veel paks... Appi, appi, noh!!!

Kuna teadsin, et katsetel tuleb ka kõrgetel kontsadel trikooväel tantsida (??? - kas mingeid strippariõpilasi valiti või???), siis sai naabrinaiselt laenatud rohelised 12cm-se tikk-kontsaga kingad ja nii ma siis marssisin mööd poodiumi (korteri vannitoa uksest läbi esiku ja köögi aknani ja tagasi) iga päev tunde, et kõnnak kontsal oleks vaba, sundimatu ja efekte. Modell ju ikkagi, eksole. Aeg-ajalt siis köögi nurgas seisva ämbri poole sügav kummardus, tomat hambusse ja marssimine jätkus. Vahepeal oli ka virn raamatuid pealael...

Sisse ma igatahes sain ja ei saa öelda, et kasu poleks olnud. Aastajagu ma seal käisin ja õpetati igasugu enese eest hoolitsemist, etiketti, lilleseadet, liikumist, toitumist, meikimist ja mida kõike veel. Ses mõttes oli täitsa vahva.

Täna ei ajaks mind mitte üks vägi sellises suunas lillegi liigutama. Aga noh, puberteet on puberteet :))
Ja noh, kasulikku infot sai ju üksjagu:)

138/365 - Nael jalas

Lapsepõlveagsetesse ringikablutamistesse jääb ka korraliku suure naela jalga astumine...

Juhtus see maal vanaema juures, kus koos venna ja 5 nõoga (tollal olid mul vaid poistest nõod) ringi lippasime. Ja oli ju vaja kõikjal ringi ronida.

Mäletan, et järsku oli parema jala talla all kuidagi imelik ja valus olemine. Samme teha oli ka imelik tunne ja vaatasin siis, et mis mu palja jala astumist ometi takistab (kahtlustasin madu). Kurjam, hoopistükkis suur ehitusnael oli ühte otsa pidi jalas ja teist otsa pidi vanas lauajupis. Pole siis ime, et veider kõndida oli.

Seda auku tallas mäletan vist siiamaani. Palju kummalisem on see, et ilma ühegi jorinata sai koju koperdatud, ainult et ühel jalal kasutasin astumiseks vaid kanda.
Kahtlustan, et ju see siis keelatud koht oli, kus see nael jalga sai, kuna muidu oleks ju võinud kaevalda või miskit. Aga ei. Tädi oli ka maal ja tema siis puhastas ja sidus haava.

Täna mõtlen, et huvitav mida tema mõelda ja tunda võis? Kui näiteks Väikemees astuks sarnase naela jalga, oleks ma vist küll parajalt sahmis... Kas tema ka oli? Justkui ei mäleta seda... Või võttis tema kahe poja emana selliseid seiku kui tavalisi? Või olid tollal inimesed lihtsalt vähem paanilised selliste pisiasjade suhtes? Laps ju käis omal jalal, ei halanud ka ja vere sai ju kinni...

137/365 - Juuksemodell

Nooruses üritati mind korduvalt meelitada miskitele juuksurivõistlustele juuksemodelliks. Et selline metsik parukas peas ja no seal on ju mänguruumi küllaga.

Ühel korral andsin järele ja olin nõus minema.
Rohkem enam mitte iial :D
See, milline ma lõpuks välja nägin... Miskine ulmeteemaline tundlatega soeng peas ja lillekesed juustes..... Brr!

Sellega oli minu juuksemodellindus läbi. Minu juuksed, minu pea, minu suva. Ei mingeid teiste katsetusi!
Pagana kahju, et ühtegi pilti sellest jubedusest ei ole...

136/365 - Kanapime

Nägemise sain ma küll üllatuslikult pikaks ajaks tagasi tänu operatsioonile (juunis juba 15 aastat täitumas), kuid üks needus on mul nägemisega kaasas ikka veel.
Kanapimedus.
Ja vot sellega ei oska ma küll miskit abistavat ette võtta.

Kui ikka hämaraks läheb, siis ma ei näe ja kõik. Teedel servad on või ei - ei mina tea. Kui tegemist ei ole mingite valgustatud laikudega või intensiivselt eristuva värviga liikuva ja suure objektiga, marsin ma südamerahus otse peale.
Päris pimedas läheb paremaks, kuigi ega ma siis ka just hiilga. Aga hämaras on puhta hull.

Nooruses sai sumedatel suveöödel noortekambaga sulgpalli kõksitud ja siiani mäletan neid sule lendamise vihinaid... Kuulmise järgi tuli ju mängida :)

Sibul

Naljakas, kuidas inimene oma teekonna alguses on eelarvamustest ja piiridest vaba...
Sellist psihhamist, et "ma ei taha seda", "see mulle ei meeldi", "see nüüd küll kuidagi ei sobi" jmt ei ole.
Karm, kuid enamasti on selline pirtsutamine jäljendamine. Kasvõi alateadlikult. Kasvõi lihtsalt oma suhtumist välja näidates ja ongi asi metsas.

Ma tean, et ega meiegi suuda ajas oma eelistusi ja vältimisi Väikemehe eest varjata, kuna need pisised tegelased suudavad üllatavalt hästi ka peenemast peenemaid nüansse tajuda. Seda enam on vahva vaadata, kuidas ta tänasel päeval veel ise avastab ja siira uudishimuga katsetab :)

See on ju igati normaalne, kui aastane laps vudib sulle toas vastu, roheline sibulalatv peos. Ja otsa saades nõuab aina juurde ja juurde. Noh, rohelist sibulat söövad ju enamus inimesi :)

Aga tegelikult ei ole vähem normaalne ka see, kui selline väike tegelane läheb ja paneb köögikapist pihta mugulsibula. Tuleb siis sinu juurde ja näed, kuidas üritab läbi kõva ja kuiva kooriku seda mahlast viljaliha hammustada. Ei õnnestu... Ulatab sibula sulle, et aitaksid sellega midagi ette võtta, kuna ilmselgelt on seal sees aimdumas miskit värsket...

Koorid siis sibula ära ja ulatad elevuses-ärevuses Väikemehele. Lööb aga hambad sisse ja ei tee teist nägugi... Endil meil kulmud kerkivad, kuna mõju peaks ju sarnane olema kui täiskasvanul, kuid ei midagi :) Ja nii ta seda mugalat järab ja järab, kiht kihi haaval väiksemaks...
Ja... järgmisel päeval läheb ja paneb uue sibula tuuri ja toob sulle koorimiseks :D

Viimased kaks päeva igatahes haiseb me laps päris korralikult sibula järele :) See lõhn ei kao ju ka pesus :D

135/365 - Tige valija

Ma ei mäleta, et ma oleks ainsamatki korda vahele jätnud, kui valimistega tegu. Olgu need siis Riigikogu, kohalikud omavalitsused või Europarlament.

Jap, eks on minulgi kõhklusi ja kahtlusi ja vahel vägagi raske otsustada, kuid kui ma enda eest valikuid ei tee, teevad seda ju teised... Ja ma keeldun oma häält ajukääbikutele ohverdamast!

Üleüldse ei suuda ma kohe kuidagi suhestuda inimestega, kes soiuvad teemal, kuidas riik ei tee midagi, riik peaks andma jne jne jne. Kes need riik siis on? Jap, meil on suuvoodrid, kuid... neid ju tulebki hoolega valida, eksole. Mitte suhtuda, et "see ei muuda ikka midagi". Täpselt selle pärast ongi palju jobusust, et ei valita...

Ja kõige hullemad üleskutsed, mida viimasel ajal kuulnud olen, on liiga suurte maksude teemal... Et mismõttes me makse maksame, kui selle eest midagi vastu ei saa....
Tuletaevasappi! Kas sa mööda teid liigud? Kiirabi/politsei/tuletõrje olemasolu pead vajalikuks? Uuringuid arsti juures kinni maksta ei taha? Laste kooliskäimist finantseerida ei taha (alates hoone haldamisest ja õpetajatele palkade maksmisest kuni koolilõunani välja)?
Oehh, selle nimekirjaga võiks tegelikult lõputult jätkata ... Aga selline lollus ajab mind nii pöördesse, et ei maksa siin ennast ärritada :) Ja sry, kuid... meil on tegelikult vägagi väikesed maksud... Olgem õnnejunnis hoopis!

Seega - hääletama! Tänasest saab e- ja eelhääletada, ametlik valimiste päev on 25.mai, kui keegi imekombel selle info maha on maganud.
Minul igatahes on valitud :)

134/365 - Üheöösuhted

Tänases vabalt mõtlevas, katsetavas ja suhteliselt julges maailmas olen ma oma näilisest julgusest/hakkajasusest hoolimata nii mõnelgi teemal paras tossike. Ajale jalgu jäänud ehk? Lihtsalt arg?

Igatahes pole mul tänaseni kogemust üheöösuhetega. A la "läksin, nägin, võtsin".
Miski kummaline kiiks on sellel teemal - mul peab enne ikka paras tedremäng käima... Ja kuna ma sisimas kahtlustan alguses kõiki meesolevusi nõme olemises, siis ühepäevase/-õhtuse tutvusega ei suuda ma terasid sõkaldest eristada ja nii see teema põhjalikumaid edasiarenguid vajabki.

Ok, on olnud juhus, kus kuudepikkune elukõva flirt saab otsa peale linade vahele jõudmist, kuid seda ei saa tegelikult üheöösuhteks pidada. Lühikeseks on jäänud ilmselge "ärkamise" tõttu, mitte vabal tahtel. No lihtsalt... vahel see keemia saab sealsamas "susssssdi..." otsa...

Varem olin veidi nukker oma tossiklikkuse üle sel teemal ja mõtlesin, et tuleks ikka rind rasvaseks ajada, kuid... no ei ole mulle see asi ja miks end niisama "linnukese" pärast sundida.
Enam õnneks ei kahetse. Vist lihtsalt ei viitsi :)

133/365 - Kellegi järel ootamine

Kui on aeg kokku lepitud ja inimene ei teata mulle, et ta hilineb, ajab see mind seesmiselt hullupööra marru. Võin head nägu teha, et suhteid mitte rikkuda, kuid see ajab mind marru...

Ok, ma ise hilinen ka. Aga ma teatan ette, kui hilinen. Selleks on ju meil kõigil mobiilid - helista tee pealt ja anna märku. Ei meeldi, et keegi peab minu pärast nagu tola passima. Ta jõuab siis ju oma ajaga midagi peale hakata. Vähemalt on tal võimalus oma aega otstarbekalt kasutada, kui ta seda soovib.
Väga lihtne teise inimese austamise või mitteaustamise koht mu meelest.

132/365 - Suunatuled

Veel üks asi, mis mul harja punaseks ajab, on suunatule mittenäitamine.

Ma ei saa aru, kas see on liialt kallis lisavarustus või puuduv "noku", mis seda põhjustab?
Või kas tõepoolest arvab keegi endast nii halvasti, et kõik tema peakolus toimuv (a la järgmise manöövri mõte) paistab kuplist niiväga läbi, et ümberkaudsed liiklejad seda vabalt näha võiksid?

Kunagi sõidueksamit tehes sain eksamineerijalt (endine miilits, karmi olemisega vana) selle eest, et Õismäel ringilt väljudes suunatuld liiga hilja näitasin, vasta pead sõnadega: "Kuule tüdruk, sa sõidad nagu nõuka-aegne taksojuht!".
Nojah, noor ja loll ja väge täis, nagu ma tollal olin eksole.

Tänaseks on aga suunatuli nii elementaarseks muutunud, et näitan seda ka siis, kui ümbruses ainsamatki autot pole. Käsi lihtsalt teeb selle sisseharjunud liigutuse vastaval kangil ja ei pea ma selle pärast eraldi juurde maksma ega "nokut" suuremaks kasvatama. Täitsa iseenesest tuleb välja.
Isegi nii hullusti, et omaenda metsa vahel ühelt metsateelt teisele keerates näitan suunda :) Meigastele vist, patseerisid teised mul hiljutigi auto ees...

131/365 - Sünnitus (emaks saamise lugu)

Njah... Täna emadepäev...
Minu jaoks (lõpuks ometi!) teist aastat tähistatav :) Eelmisel aastal oli Väikemees sellal peaaegu 3-kuune, sel aastal siis +1 aastat :)

Kas ma nüüd, lõpuks, olen valmis sellest ilmaletuleku/-toomise protsessist kirjutama?
Ma üritan...

Hull lugu on see, et enamasti jääb ümberringi mulje, et see puhta roosiline tegevus. Natuke valu, natuke pressimist ja vups ning titt rinnal. Või siis naks-naks, kõht laiali, titt välja ning emme juba taastumas.
Nooohhhh.... Nojah. Ma jään teisele arvamusele :) Ja ma eelistanuksin siiski enne igasugu väga erinevaid hinnanguid/kirjeldusi kuulda, et adekvaatsem olla...
Kuigi esmasünnitaja kohta läks minul suht kiiresti kõik (ei mingeid ööpäevaseid valutamisi), ei ole see veel siiani kogemus, mida uuesti tahaks läbi elada. Ent ometi seisab see mul täiesti vabatahtlikult ca 2 kuu jooksul ees... Ma tean, olen ikka sassis omadega küll :) Kuid hea eesmärgi nimel ju... Mis siin minu mõningane valu, kui poistel võimalus koos kasvada, eksole.
Võehh, kuidas egoismi musternäidisest võib saada ennast alla suruv kana!!!

Igaks juhuks ütlen nüüd siinkohal ära, et nõrganärvilistel ja vuihh-inimestel paluks see kirjatükk vahele jätta. Samuti neil, kes leiavad, et liiga isiklik teema ja no miks peaks sellest kirjutama. Kohtume homses blogiprojektis taas :)

Niisiis, vastlapäeva (12.veebruar) õhtul suundusin haiglasse. Nagu juba teada, olin ammuilma kodus end mõneti avatuks valutanud ja niimoodi ringi kulgenud. Sünnitus oleks ammuilma pidanud aset leidma, kuid lootekott oli kuidagi lamedalt, nii et mulli ja surve kohta ei tekkinud ning ei saanud veed lahti plõksatada. Ja no ega mina saanud varem aru, et pärisvaludega tegu :D Kuna sünnitegevust ei kaasnenud, pidasin kodus kõveras läbielatud valusid libakateks ja ootasin aga rõõmsalt edasi.

Natuke põdesin ka seda, et mismõttes ma valin ise lapsele sündimise kuupäeva. Äkki ta tahaks sündida hoopis mõnel teisel päeval? Mina aga valisin 13.veebruari esilekutsumise päevaks ja nii ma siis seal haiglas vedelesin. KTG ei näidanud ka erilist emaka tööd, seega sain ööks valmistuma hakata.

Vanamees saadeti koju magama, et ta mind ei segaks ja mulle anti kerge rahusti kapinurgale. Homme suur töö ees ja hea, kui ennast eelnevalt korralikult välja puhata jõuab. Arst arvas, et ega ma kodus ikka magaks - mõtleks ehk üle ja sahmiks viimaseid toimetusi teha, seega targem mind haiglas välja magada lasta.
Sünnitegevust esile kutsuv geel pidi pandama kokkuleppe kohaselt kell 7 hommikul.

Soovisin valveämmakale head ööd ja šoppasin veel veebis miskit, et kuidagi seda vaikust palatis taluda. Telekat vaadata ei suutnud, lugeda samuti mitte.
Lõpuks südaööl siiski pesema, rahusti sisse ja pikali.

Lamasin külili ja tundsin, kuidas rahusti teeb oma töö ja uni hakkab peale valguma. Hea oli olla, väga rahulik ja ei mingit hingevärinat eesootava pärast.
Korraga kuulsin heledat plaksu. Kui seejärel voodi soojast vedelikust ujus, lõin luugid valla ja vaatasin kella: 00:14. Selge, veed tulid ära...

Mis siis nüüd? Kas valud ka tulevad või magan hommikuni?
Aga kuivad linad ja öösärk ikka vajalikud, seega tõusin püsti. Kuskil siin kapis need ju olemas, vahetan ära ja ootan valusid. Mis mul siin öösel ikka teha.

Krt milline valu hakkab peale voogama! Ja aina hullemaks läheb!!! Vett niriseb ka ikka aina juurde ja mine tea... Mis ma nüüd siis teen? Lähen ämmaka juurde? Ootan veel?
Parem ootan, kas ühekordne või hakkabki pihta. Nii... 4 minuti pärast tuleb uus. Ja veel 4 minuti pärast uus hoog.
Paganas, see tähendab regulaarsust! Vaja ämmakas üles leida ja konsulteerida, kas on vaja Vanamees kohale ajada või mitte.

Komberdan kõhtu hoides ja rätikupusasid kaasas kandes (et veeniresid taga poleks) koridori ja koputan magava valveämmaka uksele.
Paneb mu kohe rihmadega lauale KTG alla ja vaatab, et jah, emakas hoolega töös. Valud ka regulaarsed ja mul hakkab juba pea sassi minema.
Uurib, kus ma valutada tahan - palatis, sünnitustoas, jalutades või mis. Kust krt mina tean! Tahan vaid, et need valud juba otsa saaks!
Kell on saanud umbes 1 öösel. Ämmakas helistab Vanamehele, kes unesegasena arvab, et on hommikuse äratuse sisse maganud (pidi ka 7-ks kohale tulema, kui mind geelitama hakatakse) ja kihutab kohale. Ise oli napilt tunnikese magada jõudnud ja selleks, et ärevuses üldse magama jääda, 2 klaasi brändit joonud. Aga sel hetkel ei oska isegi mitte sellele mõelda ning hüppab autorooli. Õnn, et sõita on vaid 2 minutit!

Ämmakas uurib, kas helistab arstile ka. Arst on sõnad peale lugenud, et kui miskit toimuma hakkab, tuleb ta välja kutsuda, ta peab mul juures olema. Näidustusi otseselt küll pole, kuid kindluse mõttes.
Leiame siiski, et kuna arst tuleb nagunii hommikul kell 8, siis enne, kui laps juba välja ronima ei hakka ega miskit kahtlast ei toimu, püüame ise hakkama saada - mina, ämmakas ja Vanamees. Samas osakonnas, teises koridori otsas, magavad lisaks 2 värsket titat ja nende emmed ka, muidu on majas soe ja vaikne, akna taga aga kärekülm talveöö.

Hirmsasti hakkab väsitama see, et valud on peale esimesi hooge kohe 1-2-minutiliste vahedega. Ja valu kestus ca 1 minut. Mis tähendab, et hinge justkui ei saagi tõmmata. Kirun mõttes, et miks mul ei võiks olla klassikalist 10-7-5-jne lühenevate vahedega valusid. Jõuaks ehk õhkugi ahmida? Aga ei, esimeste valude vahe 4 ja edasi 1-2min.

Aga mis teha, kätt ette panna ei saa.
Ükski asend ei sobi, mitte üks! Ei püsti, ei pikali, ei järil, ei hernekotil, ei voodis, ei dušši all. Ämmakas pakub suurt mullivanni - ok, vann on hea, kuid need kolisevad mullid tuleb küll vait panna, neid ma ei talu! Kella 4 paiku ronin vanni.
Valude vahe ei muutu. Ikka see krdi 1-2 minutit vahet ja 1 minut valu. Ausõna, see jobutab ikka kohe tõsiselt ära!
Mäletan, et vannis lebades mõtlesin mitme tunni jooksul, et kahe valu vahel ütlen paar sõna, kuid lihtsalt ei jaksanud. Iga minut, mis valude vahele jäi, kulus kehal sekundi pealt poolunne/unne vajumiseks ja taas virgumiseks siis, kui uus valu end koguma hakkas. Vanamees nokkis vanni serval, kell käes ja mõõtis valude vahesid/pikkuseid. Kui vesi jahenema hakkas, lasi sooja juurde.

Lõpuks suutsin vannis lebatud paari tunni jooksul erinevatel aegadel endast siiski kaks lauset välja pigistada. Esimene oli: "Ma ei saa aru, miks inimesed seda teist korda veel teevad, kui nad teavad..." ja teine, Vanamehe poole pöördudes: "Nüüd oled sa küll pikkkkkka aega kuival...".

Ülejäänud aja mõmisesin madala häälega. Kummaline ikka, mis hääled meie sees peidus on :D Mina arvasin et helikindel ruum ja kui ma tahan karjuda, siis karjun ja vannun tulist kurja nii mis hirmus, kuid tegelikkuses ei karjunud ma kordagi. Valude ajal tuli ainult väga madala häälega karumõmin kuuldavale ja no presside ajal tulid juba teised jutud :D

Lõpuks, 6:30 ajal ronisin siiski vannist välja, kuna oli kahtlus, et äkki seal lebotamine on protsessi aeglustanud ja mis ma ikka piinlen.
Ronisin taas järi otsa kügelema ja ämmakas küsis, kas pressid ka juba käivad. Mismõttes? Kust krt mina tean, mismoodi need pressid veel tunduma peaksid?
Minu kätsava vastuse peale pani ämmakas käe kõhule ja veendus järgmise valuhoo ajal, et presse veel ei ole.

Jälle KTG ja õnneks poisil südamerütm endiselt ilus. Emakas kah aktiivne ja no valutame siis edasi.
Selleks ajaks olin juba 6,5 tundi minutiliste vahedega valutanud ja suht sassi minemas. Ämmakas keetis meile ergutuseks kohvi ja pakkus vett ning nii ma siis kaanisin.

6:45 ajal läbistas kõhu imelik raputus. Nagu krampide laine oleks üle kõhu vooganud. Ämmakas veendus, et tegemist pressiga.
Jee!!! Lõpuks ometi hakkab see asi siin läbi saama! Olin ju nii palju kuulnud, kuidas valutatakse küll aina sagenevas tempos pikki tunde, kuid kui juba pressid peal, siis mõned minutid kuni ca 20min ja asi läbi!

Sain korraliku annuse uut jõudu juurde ja hakkasime pressidega tegelema.
Muudkui aga pressime ja pressime. Ja pressime ja hingame ja pressime. Ja pressime.
Pidevalt poisi südame jälgimine - temaga kõik korras, ainult välja ei saa kohe kuidagi.

Kell saab 8 ja arst on kohale jõudnud. Kuidagi pikk see pressimise aeg juba, kutsutakse igaks juhuks ka lastearst osakonda.
Et oleks õhku, on sünnitustoa uks avatud. Tänu sellele on kadunud ruumi helikindlus ja kuulen, kuidas mööda läheb nõudekolin - hommikusöögi aeg. Palatitest kostab titade nuttu.
Mina muretsen, et ma ei taha häält teha, ehmatan titasid ja ajan emmedel söögiisu ära :D
Seepeale saadetakse mind kukele, et "sina sünnita, mitte ära muretse teiste pärast!" :)
Noh, eks mu mõmin muutub valjemaks ja seda madalat karuhäält tuleb aina madalamalt ja kumedamalt. Vahele ropendamist stiilis "oi fakk, kui valus!", "oh sa perse!" ja muud taolised kaunid väljendid :D

Pressid muudkui käivad. Poiss liigub aeglaselt edasi, süda ilusas rütmis. Õnneks :)
Vanamehega on kokkulepe, et tema "augu ääres ei passi", püsib pea suunal.
On hirm, et mul põiega võib miskit juhtuda, kuna põis pilgeni täis, kuid pissida ei saa. Poiss kuidagi täpselt niimoodi surumas, et ei saa ja kõik. Kui ta end aga sealt mööda lõpuks saab pressitud, võib miskit sees nihu minna ja minu vaidlemine aitab vaid mõnda aega. Lõpuks suudetakse mind veenda kateetri vajalikkuses. Oi kui vastik asi! Sry, lugejad...
Aga osutus vajalikuks, kuna pall sai eest ära ja laps edasi liikuma.

Kuna mina olen juba täiesti jõuetu, jalad värisevad ja ei hooli millestki, jään KTG lauale vedelema. Enam ei huvita mind ilusad plaanid sünnitada järile toetudes, nagu see looduse poolt kõige loomulikum on. Selili (või ok, poolenisti istuli) laual oli eelnevalt täiesti välistatud variant, kuid kui jalad enam ei kanna, siis varianti pole.
Laud muundatakse mingeid aluseid eemaldades ja teisi jubinaid lisades mõne hetkega sünnituslauaks(tooliks???) ja nii ma sinna siis jään. Veel hirmsasti põdedes, et kui nüüd poiss kõrvalkanalitest miskit jama välja peaks pressima, siis see oleks ju rõve (mille peale teatati taaskord, et see pole neil esimene sünnitus vastu võtta ja ma siiski keskendugu endale, mitte teistele :D).
Vahepeal on poisi peanupp piiluma hakanud. Kahe pressi vahel kutsub arst Vanameest: "Tule vaata, kui palju juukseid su poisil on! Oma kaks sentimeetrit pikad!" Nii nad seal kahekesi neid juukseid sõrmitsevad :D Mul küll oli reegel, et Vanamees "sinna alla" uudistama ei lähe, kuid sel hetkel on see ununenud temal ja ausalt öelda täiesti ükskõik minul :)

Lõpuks ometi pea lõikub. Arst rõõmustab, et ma pääsesin ilma ainsagi rebendita. Sest teatavasti on ju pea see kõikse hullem - kui see käes, tuleb keha ludinal järele.
Aga otse loomulikult mitte minu puhul! Pea lõikumise järel on keha kinni mis kinni. Poissi lükatakse veidi tagasigi, et siis veidi keerata ja õlad niiviisi kätte saada.
Mina olen omadega nii läbi, et emaka töö ähvardab maha jääda. Arst vaatab nurgas seisva vaakumi vmt koleda masina poole. Vangutab pead ja teeb mulle kiirendava süsti. Kaua võib see pressimine siis kesta, laps kanalites kinni? Süste saab teha iga kas 15 või 20 minuti tagant, mitte sagedamini ja nii ta kella vaadates neid kokku lausa 4tk mulle teha jõuab. Väidetavalt teevad need asja valusamaks, kuid aeg hakkab hapuks kiskuma juba.
Lisaks vaja välistada olukord, et lihased sulgudes poisi kaela pooma hakkaksid...

On variant püüda laps jõuga välja tõmmata, kuid iial ei tea, mida see kaasa võib tuua ja ehk saab ikka niisama. Samuti võib sikutades laps rangluu murduda. Need küll kasvavat kiirelt kokku, kuid miks teha lapsele ilmaletuleku šoki kõrvale veel ka valu? Parem on ema retsida, täiskasvanu saab mõistusega aru ja taastub ka mõistuse abiga.

Igatahes nii nad siis mu vaagnaluid sakutama hakkavad. Vanamehele antakse üks jalg, ämmakas saab teise ja arst pressib läbi kõhu last allapoole. Kohe ikka jõuga kästakse jalgu teatud asendisse väänata, et vaagnaluu lahtisemaks veniks (plaadid üksteisest eemale) ja nii anda lapsele kasvõi 1cm laiem ja lühem tee tulla. Nii nad siis maadlevad mu jalgadega iga kord, kui press tuleb ja püüavad last kätte saada, enne kui ma teda omaenda kehaga pooma hakkan.
Ma ei teagi, kaua sellega läheb. Igatahes suht palju pressilaineid. Vahepeal siis need süstid ja muu lisaks ja mingi hetk saab ämmakas kui tuletõrjevoolikust suure sahmaka vett krae vahelt sisse (põll oli ka ees, kuid vesi lendas otse krae vahelt sisse). Sekund üllatust ämmaka näol (Vanamehe kirjeldused siin) ja järgmisel hetkel püüab kinni lapse, kes kui paisu tagant vabanes ja hooga välja lendas.

Ja niisama järsku see kõik läbi ongi... Kell on 9:13. Kokku sünnitegevus 9 tundi (täpsemalt 8:59), millest aktiivsed pressid 2,5 tundi (krt, ja nad räägivad "3 pressi ja laps käes...").
Poiss on paras - 3680g ja 53cm. Pikk ja sihvakas laps. Pea 38cm (see hinnati keskmisest sündijast suuremaks, kuid ei miskit riskantset, lihtsalt suur pea) ja õlad... 39cm... Õlad laiemad ja lisaks tuli risti asendis, seega pole ime, et õlad luude taha kinni jäid.

Pannakse see soe nutsakas mulle kõhule ja... ma ei saa mitte midagi aru. Kes sina oled? Kust sa siia said? Kas sa päriselt ka kasvasid minu sees??? Mismõttes, sa oled ju nii suur!!! Kuidas sa mu sisse küll mahtusid?
Silitasin seda väikest limast vääksu ja ei saanud mitte kui millestki aru. Kus on mu kõikehõlmavad ematunded? Kus on mu pisarad? Kuhu jääb emotsioonide laine?

Mõne aja pärast lõikas Vanamees nabanööri läbi ja tema silmad olid küll parajalt niisked, kui seda väikest tegelast oma süles hoidis. Läksid siis mõõtma-kaaluma-puhastama-riietuma ja Vanamees ei andnud hetkeksi poissi oma käest ära, kui just kaalu peal ei olnud. Lastearst, kes ka sünnituse lõpus terve aeg juures oli, hindas tulemused kõik väga heaks. Kergendus :)
Kuid minul pisaraid polnud...

See aeg, kui ülejäänud seltskond lapsega tegeles, jäi arst minuga tegelema. Platsenta sai kätte ja siis uudistasime seda - nägi välja nagu veresoontega maks või nagu ilma nahata udar! Võehh! Aga uudistada oli põnev.
Seejärel tuli mind õmblema hakata. Sest jah, pea lõikus veel ilma ühegi rebendita, kuid õlad tõmbasid mu korralikult lõhki. 7-8 õmblust arsti hinnangul, kuid jama selles, et suht sik-sakis. Istub seal nagu rätsep ja püüab kunsti teha, kuid siis vabandab, et ta tõesti ei suuda ilusaid õmbluseid teha, liiga sakiline ja lihas sees. Rehmab siis aga käega, et "Ahh, ega sa sellega missivõistlusele lähe!"
Irvitame ja õmbleb mu kokku.

Seejärel viiakse mind palatisse ja saan tite kaissu. Kummaline on see, et olen juba 27-28 tundi jutti üleval olnud, vahepeal 9 tundi sünnitanud ja unerohu mõju all olnud, kuid nüüd, mil mul nohiseb kaisus üks väike pamp, ei suuda ma magamisele mõeldagi. Olen kui Red Bulli joonud ja aina vaatan ja vaatan teda.
Pisarad ei tulegi, kuid miskid kummalised tunded hakkavad peale voogama. Eelkõige tohutu kaitsmisvajadusega seonduvad. "Katsuge te vaid keegi sellele väikesele tegelasele grammigi eest liiga teha!"

Haiglas on titt mul terve aja kaisus või süles. Ei suuda mina teda enda kõrvale titekapslisse panna. Korra panen, kuid kohe võtan taas enda juurde. Ja nii jääb see 2,5-ks kuuks :) Alles siis panen ta ööuneks oma voodisse - päevauned teeb kodus muidugi alati omas voodis, kuid öösiti selle ajani meie kaisus :)

Tagasi tõmbub kogu mu sisemine kaadervärk meeldivalt kiiresti, ning arst on positiivselt üllatunud. Ma olevat eriti kiire taastuja tema hinnangul :) Samuti on kõik muu nii minu kui lapsega väga ja väga hästi, mistõttu personal jääb meiega väga rahule.

Kojumineku päeval palun Vanamehel leida suur korv ja see puuvilju ja ilusasti pakitud kaalukomme täis osta. Lisab sinna lillepoti ja lillepoe neiu seob kõik oma oskusliku käega imeilusaks kinkekorviks kokku. Tänukaart juurde ja personal, kes kõik meile abiks olid, saavad tänatud :) Vahva on näha nende üllatust ja meelitatust :) Üle peab selle andma Vanamees, kuna ma lihtsalt ei jaksa korvi tõsta :D

Küll aga sai mulle selgeks, et sünnitusplaanist kui sellisest ei ole mingit kasu, kui asjad ei lähe täpselt raamatu järgi. Esmasünnitajana ei ole sul kogemust, teadmist ega midagi. Mõtted võivad ju ilusad olla, kuid nii kui on esimene plaanist nihkumine, oleks lausrumalus hakata oma nõudma. Mina usaldasin siinkohal siiski meditsiinilist personali ja olen kindel, et tänu sellele mu laps igati terve ja tublina sündiski.
Sest jah, kui ma kasvõi seda jonni oleks ajanud, et ma tahan teatud asendis sünnitada ja välistan laua (mida ma eelnevalt mõttes tegin), siis nüüd usun ma, et jah, mul võis olla keerulisem ja valusamgi, kuid vaid nii said nad lapse liikumisel teraselt silma peal hoida ja tema südametööd pidevalt jälgida.
Nii et... mõnikord ei loe plaanid midagi ja tuleb osata neis järele anda, kui vajadus tekib.

130/365 - Lühifilmis osalenud :)

Jälle üks neist teemadest, mida vanemad lugejad ehk mäletavad, kuid blogiprojekt oma lõivuks tarvitab.

Mõned aastad tagasi võttis minuga ühendust üks armas tütarlaps, endine ühikakaaslane. Nokitses filme teha ja neil olevat vaja kindlat tüpaaži. Ta siis olla lasknud võimalikke kandidaate peast läbi ja jäänud mina kummitama. Et mis ma arvan mõttest oma näitlejaoskuseid proovida.

Mul kukkus suu ammuli ja lõuga varjutas eriliselt lai irve. Ma nimelt ei ole mitte kunagi elus näitlemist proovinud. Ei näiteringe kooli ajal ega midagi. Iial pole omanud ambitsioone saada kuulsaks näitlejaks ega muud taolist. Küll aga tundus ettepanek kõva väljakutsena ja veidike mõelnuna andsin jaatava vastuse.

Kui kätte jõudis päev, mil vaja võtetele minna, haaras mind paanika. Ja metsik peavalu. Tahtsin kangesti loobuda, kuid see oleks olnud teiste altvedamine, kes olid võtteplatsile juba mitmeid tunde tehnikat ja dekoratsioone püstitanud. Võtsin end ohates ja kirudes kokku ning vedasin oma kondid kohale.

Ikka tõeliselt põnev oli jälgida, kui olulised on detailid. Valgust sätitakse mitmest suunast ja toonis millimeetri täpsusega, samuti kaamera seadeid. Poom helide tabamiseks pidevalt kuskil sirutumas kas peade kohal või kasvõi varvaste juures. Iga detail mõõdetakse ja katsetatakse järjekindlalt läbi. Iga võtet tehakse mitu varianti, mõni selleks, et just seda õiget tulemust saada, mõni lihtsalt igaks juhuks, et montaažis oleks valikut.

Ühesõnaga - iga asi võtab meeletu aja.

Koju sai neil õhtutel peale kella 1 varahommikul, nii et uneajaga just priisata ei olnud. Küll aga olin ma toimuvast tõelises vaimustuses. Püüdsin anda endast parima ja rolli sisse elada, loodetavasti sai tulemus ootuspärane.

Keeruliseks tegi asja see, et ümberringi mitmed inimesed ja sa teed näo nagu neid ei oleks. Esitad mingit emotsiooni ja tegevust, samal ajal on igal ümberolijal oma miimika ja kõik jälgivad iga su sammu...

Öötundide lähenedes oli aina raskem rollis püsida, kuna me kõik hakkasime väsima ning lõuapoolikud hakkasid aina enam lollitama. Lõpuks me lihtsalt irvitasime, kõhud kõveras ja üritasime üksteist tõsiseks sundida, et veel võtteid purki saada. Oijahh, nalja sai seal tõeliselt palju:D

Tegu oli lühifilmiga ja rõhk emotsioonide esitamisel. Minu rollis oli argisust, õnnetunnet, unistamist, ehmatust, paanikat, hirmu...

Meespeaosaline oli filmimaailmaga tihedas kokkupuutes ja teadis täpsemalt mida, millal ja kuidas rõhutada, kuidas istuda ja astuda, kuidas valgust ja varjusid arvestada. Mind pidi selles kõiges suunama. Aga tagantjärele vaadates tundub, et suutsin oma rolli piisavalt panustada.

Kogemus oli igatahes üle prahi. Nüüd on siiralt hea meel, et vedelaks ei löönud ja sellise katsetuse osaliseks sain. Tookord igatahes täiesti vaimustusin ja eks aja arenedes ka julgus ja arusaamine kasvas...

Vääääga väärt kogemus sai:)

129/365 - Pea trepiastmetel

Sel aastal tuleb see meenutus juba 13-ndat korda silma ette, kui nimepäev käes...

Et siis nimepäevaga seoses jääb mulle vist elu lõpuni üks ere mälestus. Aasta oli siis 2000. Elasime oma esimeses üürikas Tulbi tänava armsas väikeses majakeses.

Nimepäeva ööl vastu hommikut ärkasin selle peale, et koridorist kostis kõminat ja kolinat. Kuna see erines tavapärasest, läksin uudistama.
Ühed naabritest olid parajad jotad. Kaks meest. Elasid seal vaikselt, kedagi ei seganud. Niipalju kui neid liikumas näha oli, olid nad purjus.
Nüüd siis oli nende uksetagune täis politseinikke ja neid endid kanti mustades laibakottides välja. Üks oli suur mees ja politseinikud teda tassima ei hakanud, lohistasid mööd treppi alla, nii et pea käis kolks ja kolks mööda astmeid...

Selgus, et mõni päev tagasi oli korteris olnud jooma. Taaskordne. Ja joomakaaslane oli korterielanikud maha koksanud. Vist kirvega, kui õigesti mäletan. Siis aga purjus peaga minema läinud. Kainenedes tõenäoliselt tekkis vajadus jälgi kustutama minna ja nii ta naases ja pani korterile tule otsa. Ütleme nii, et kärsatanud laiba hais ei ole talutavale lõhnaaistingule lähedal ka mitte.
Tuletõrje oli õnneks kiiresti saabunud, nii et maja pääses...

Aga vot see pilt ronib igal aastal üha uuesti ja uuesti silma ette. See pea mööda trepiastmeid vaikselt kolksumas...

128/365 - Verekartus

Kardan verd. Vere “imemist”.

Võin südamerahus vaadata verd lahmavaid haavu, jälgida lahtilõigatud kõhu opereerimist, näha, kuidas filmides kehaosad küljest lendavad, ärarebenenud jäsemetest pulseerivat verd pritsib vmt koledat. Samuti lõiguvad telekas üksteist nugadega, lasevad kuule kõhtu... Ei avalda mõju. Aga vot veri süstlas või voolikus... ja minul pilt taskus:)

Oma hirmuga võitlemiseks olin aastaid doonor. Heitsin aga rõõmsalt pikali, palusin verd võtval õel ja teistel ruumis viibijatel endaga pidevalt lobiseda ja pumpasin veene üles. Nõel sisse, mokalaat kestab ja kotike täitub verega. Seda voolikut vaadata ei suuda siiski siiani. Peale protseduuri lõppu mitu katset püsti tõusta, mille tulemusel mind vist iga kord on viidud kõrvalruumi, antud omaette voodi ja jäetud edasi üritama...
Nad on alati väga armsad ja käivad minuga lobisemas ning poole tunni kuni tunni pärast saan jalad alla. See on täiesti veider, kuna pikali olles on tuju hea ja nali lendab, nii kui püsti tõusen, läheb jalg alt.

Sama lugu on vereanalüüsidega – juba enne nõela torkamist küsin endale nuuskpiirituse kaltsu ja topsi vett valmis. Enamasti jääb pilt alles, kahjuks mitte alati:) Raseduse ajal ongi kõige nõmedam just see pidev vere andmine... :(
Aga noh, endiselt päästab see, kui palun endaga muust rääkida ja nuuskpiiritusega tutsaka varakult valmis panna :)

127/365 - Surev hammas

Hambateemal hoog sees, seega jätkakem :)

Kui teismelisena üks hammas parandust vajas ja parandamise käigus selgus, et vaja siiski avada ja suretada ja seda kõike ilma tuimestuseta (jap, olid sellisedki ajad me maal...), siis peale seda jubedat kogemust ei julgenud ma enam valutava hambaga hambaarstile minna. Ainult juba surnud hambaga julgesin. Ja kuna too retsidivistlik põletikus hamba pikalt sorkimise kogemus oli alles liialt meeles, siis olin tõepoolest seda meelt, et hammast ise suretada on talutavam, kui taaskord end retsida lasta.

Igatahes olin siis vist u 14 ja kokku valutas surev hammas 11 päeva. Mäletan seda siiamaani... Tollal olid saadaval sellised kanged valuvaigistid nagu Analgin ja Tempalgin ning nendest ma siis elasin. Neelasin alla ja purustatud kujul surusin lisaks ka murdunud hambasse. 11 päeva järjest.
Lõpuks olin omadega päris laksu all - pidev meeletu valu koos magamatusega ja kanged tabletid mu alla-50-kilose keha juures ei lasknudki selge püsida.
Kuidagi see aeg igatahes mööda sai ja kui siis 12. päev oli valuvaba, siis ma lihtsalt nutsin ja nutsin ja nutsin...
Ja mõni aeg hiljem läksin hambaarstile :)

Et siis pole ime, et ma pool elu hambaarsti metsikult kartnud olen ning nüüd leelotan, kui arsti toolis tuku peale tuleb :)
Ajad on ikka niiiiiiiiiiiii teised :)

126/365 - Klambrid

Tänapäeval on nii ilusad hambaklambrid, et laseks endale kasvõi ilma suurema vajaduseta need panna :) Kuigi... alumist rivi võiks ju sirgendada küll, üks hammas veidi nihkes...

Aga minul olid hambaklambrid siis, kui need olid parajad jõletised. Nimelt need kolmandad esihambad olid viltu ja lisaks veel laiali ja üleüldse oli nendega igavene häda.
Pandi siis klambrid. Sellised metallist traadid, polnud sel lillekesi ega kivikesi ega midagi, lihtsalt traadid. Ja kohutav suulagi! Sinna alla (ehk siis suulae ja "suulae" vahele) kogunes ju igast jama ja seda tuli puhastada, kui taaskordne traatide pingutamine oli. Ja pingutama pidi traate kodus isa ise, tavaliste tangidega...

Olid ajad :D

Hambad sai nendega õnneks enam-vähem sirgeks ja et nad harali poleks, siis puuriti kanalid sisse ja ehitati keskelt kokku. Et nagu ei olekski telki hammaste vahel ja puha :)
Krt, terve elu nende jublakatega suus hirmsat vatti pidanud nägema...

125/365 - Kolmandad esihambad

Taaskord teema, mida vbla mõni varasem lugeja mäletab, kuid projektiga vaja lõpuni vedada, seega :)

Ehk siis esimesed hambad on mul lausa kolmas sats.
Kui olin päris pisike (enne kooli) ja mul hambad vahetuma hakkasid, siis esihammaste asemel tulid mitte tavapärased labidad vaid kihvad. Olin nagu orav, paras käbisid närida :)

Tehti röntgen, et mis pull on. Pildilt näha, et sügaval luus veel ühed hambad oma järjekorda ootamas...
Egas muud, kui topiti nääpsuke mina hambaarsti tooli, hoiti aga kinni ja asuti täiesti terveid ja tugevaid kihvu välja sikutama. Mäletan siiani seda metsikut hirmu ja valu...

Lõpuks saadi need kätte, nii et arst lausa rippus seal tangide otsas, kuid ma ei tahtnud neid isegi mälestuseks. Ma ei tahtnud seda mäletada. Kahjuks mäletan.
Aga vähemasti sai kasvuruum labidatele antud ja peagi pistsid siis nood oma otsad igemeist välja.

124/365 - Prügi

Vot ei ole mina võimeline aru saama inimestest, kes prügimägesid suvalistesse kohtadesse tekitavad.
Et lihtsalt lähed metsa alla ja viskad oma jäägid välja? Kuidasmoodi? MIKS?

No sorry, kuid prügivedu ei tohiks ju kellegi jaoks nii hirmus kulu tunduda... Ja kui tekib palju prügi ning seega kulud suuremad, siis mis toodad seda prügi siis sellisel määral? Ilmselgelt siis soetamises ja prügistamises tasakaal valele poole nihkes. Osta siis vähem ja tarbi arukamalt...

Krt, ma veeretan nätsu kah niikaua peos, kuni prügikasti leian. Kui ei leia, toon koju. Aga vot maha ei viska. Jah, õunavarre viskan küll metsa alla, kuid see on juba algselt osa loodusest ja laguneb kiirelt. Aga jätta tühjad pudelid, grillinahad ja jäätisepaberid lihtsalt vedelema?
Ma tõepoolest lihtsalt ei saa aru. Ja ei hakka ka saama, vot see on küll miski, mida kindlalt väita saan.

123/365 - Rämpsusõltlane :)

Ma ei toitu tervislikult. Jap, peaks muidugi, kuid siiski kipun suust sisse ajama seda, mis meeldib. Palju on seda, mida peab, eelistan teha aga seda, mida tahan :) Egoismuse musternäide lihtsalt :)

Mulle meeldivad näiteks ka endatehtud värsked salatid, kuid... ikka tahaks ju sageli miskit muud. Kiiremini haaratavat näituseks... Soojad juustusaiad on ühed kiireimad mu menüüs :D

Vahel aga käivad mul nn "rämpstoidu" hood. Eriti rase olles, siis on raske endale "ei" ka öelda ja aina vähem mõtled :)
Aga muidu ka on ikka bensukate kabanoss mu suur lemmik ja Saares käies on juba teada, et ma põikan Hesburgerist läbi ja kraban kanaeine kaasa :D
Ja no muidugi Selveri pirukad...

Nõrkus on mu nimi :)

Oih, meem :)

Üle saja aasta näen taas meemijupikest liikumas ja kuna Marissa andis korralduse kätte, siis miks ka mitte. Piisavalt lühike, et ma viitsiks :)

1) Kui Sul oleks võimalik võtta endale ükskõik, milline loom, siis kelle sa võtaksid?
Panter või tiiger. Aga olen ka reaalsemalt mõelnud ehk siis bengali kass või savannah kass. Päris serval oleks ka muidugi lahe :)
Aga praegu pole sellist tunnet, et jõud üle käiks. Kõige muuga liiga palju toimetamist. Enne tuleb koer (aga alles mõne aasta pärast, mitte varem), kuna maakodus lihtsalt peaks üks suur õuekoer olema :)

2) Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?
Kuna ma enamikke tunnen, kelle blogisid loen, siis on dringitatud juba üksjagu :) Üks on aga küll selline, kellega on see mõtegi mitmeid kordi kuskil kulisside taga liikunud, kuid tegudeni pole jõudnud :) Aga küll me millalgi jõuame, plaan veel üksjagu aastaid siin maises kestas veeta...
Tegelane otse loomulikult on Herz :)

3) Mis oli su viimane heategu?
Ma ei mäleta, noh! Jube piinlik on! Äkki ma ei teegi heategusid?

4) Mis asjad sind närvi ajavad?
Prrrr, üllatavalt paljud :) Ebavõrdne vägivald, enda paremaks pidamine, rumalus ja sellega hiilgamine, hilinemine ja sellest mitteteatamine, suunatule mittenäitamine, vingumine jne jne jne :) Täitsa närvihaige peaks ju selle moega olema :D

5) Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?
Midagi väga ekstreemset ma enda arvates polegi mekkinud... Konnkoivad ja austrid olid enne haikala, kuid kas ka hanemaksapasteet? Vist oli viimane uus siiski hanemaksapasteet Pariisis. Mulle ei maitsenud.

6) Millal viimati nutsid? Miks?
Kuna ma olen rase ja seekord kuidagi eriti tundeline kohe, siis millegi peale vesistan üle päeva kindlasti :D Viimased pisarad olid täna. Miks? Vist siis, kui Väikemees keeldus sõna kuulamast ja järjekindlalt kamina ust avas, ise irvitades otsa vaadates. Jõuetus... Ja teadmine, et pean talle näpu pihta nipsama, kuna sõna ei mõju, proovi kuidas tahad.

Kui keegi veel tahaks meemikest täita, siis ma oleks hea meelega lugejate hulgas :)

122/365 - Võõra pärast nutnud

Vahel tuleb ette..
Ma ei räägi siin nüüd filmidest/teatrist/raamatutest/tv-st jne, vaid näost-näkku kohatud võõrastest inimestest.

Meenub näiteks aastatetagune juhtum Mustamäe haigla juures, kui ma ennast pärast vihkasin.
Hakkasin autosse istuma, kui minu juurde astus memmeke ja küsis midagi vene keeles. Oli teine sellise räsitud olemisega. Kiirustasin ja oleksin peaaegu ta venekeelsele pobinale käega löönud (eriti kuna minu vene keele oskus on nullilähedane), kuid siiski peatusin ja otsustasin ta ära kuulata. Sain lõpuks aru, et ta soovis teada, kust läheb buss nr 17. Rääkis veel, et sai just haiglast välja ja oli seal südamega sees olnud ja nüüd tahab koju minna, kuid ei oska orienteeruda ja bussipeatust leida. Viiplesin seal siis nagu oskasin ja juhatasin talle bussipeatuse kätte. Ise istusin sooja autosse ja sõitsin minema.

Ma ei teagi, kas ta bussipeatuse leidis, kuid mina nutsin koju jõudes korraliku peatäie. Ma ei suutnud taibata, kuidas ma sain olla memmekese vastu nii hoolimatu. Mis häda oleks mul olnud talle üritada seletada, et istu auto peale ja ma viin su sinu koju ära. Oleks see mul tüki küljest võtnud? Kindlasti mitte. Pigem võttis mul tüki küljest see, et ma ei teadnud, kuidas ennast talle arusaadavaks teha... Ja hiljem olin nii endast väljas seepärast, et ma isegi ei üritanud...
Just see üritamise puudumine ja teise jaheda sügise hooleks jätmine...
Njah.

Õitsevad ja lendavad

Mustsõstrad on ammuilma lehtes, pajud-kased-misiganes samuti. Et nagu kohe päris roheline see ümbrus meil siin :)
Aprilli viimastel päevadel aga üllatasid meid lisaks kõikvõimalikele murus õitsevatele lilledele ja tulpidele-nartsissidele veel ühed õied - pildil olevad.

Kuna alles esimene kevad ja esimene tärkamine siin kodus, siis pole halli aimugi, mis kuskilt peanupu välja pistab ja seda toredam on see lõputu avastamine :) Ei julge muru kah niita - tea, kelle maha niidad!

See on aga suht kindel, et keskid luuviljalised need tegelased on. Selles aia servas on luuviljalisi vist miski 8-9 puud, kaks neist on nüüd aga õied päikest tervitama asutanud. Miks enne teisi? Kes on need, kes enne teisi õitsevad? Kui tegemist pole miskite varaste sortidega, siis on olemas võimalus, et need tegelased on hoopistükkis alõtšad :) Oi kus see mulle sobiks, kuna armastan noid väga! Kunagi oli meie klassijuhatajal Kaali kandis alõtšapuu (kollane) ja oi kus mulle need maitsesid, kui tal järjekordselt külas olime...
Seega ma oleks kohe eriti õnnelik, kui mu luuviljaliste seas oleks nii alõtšad kui kirsid kui murelid kui ploomid :)
Käime ja avastame aga edasi :)

Vidrik the kass on kah hakanud majapidamisse panustama. Juba üksjagu karihiiri siruli muru sees ja ka maja ees terrassil hommikust päikest tervitamas olnud... Et aga Väikemees neid oma maailmaavastusretkedel mekkimisväärseks ei peaks, sai neid ikka majast eemale edasi tuduma viidud, kuid nüüd on varesed appi tulnud ja käivad korjavad kered ilusasti hoovi pealt kokku. Tiimitöö missugune - kass võtab hiire rajalt maha, vares koristab ära :)

Puudeviiru taha on mõne aja pärast oodata aga sookurkide pojatutsakaid... Emane on igatahes pesal juba. Vanamees, va ebaviisakas piilur, käib/käis aga fotokaga ringi roomamas ja leidis, et hirmus lahe on kurkisid pildistada ajal, mil nood "vanainimeste asju" ajavad... Puhas porno, ma ütlen :D Nüüd siis tulemus käes ja isane liigub enamasti üksinda :)

Aga pojanääpse (peale meie enda oma, eksole:D) on veelgi oodata. Otse meie elutoa akna taga on nii 2m kõrgusel kuuse otsas hallrästa pesa. Kõrval puul toimetavad kuldnokad.
Lisaks igasugused linnuparved ja -paarid, kes kõik ümberkaudsed puud igapäevaselt hõivavad ja võite vaid ette kujutada, milline metsik lärm meil hoovis on! Üks vidin-kädin ja siuts-säuts ning kruu´tamine käib varahommikust alates. Rästad, räts(ud?), kurgid, pardid, haned, kull, vindid, kuldnokad, rähnid, meikad, linavästrikud, varesed (neid kusjuures ei kuulegi...), paar ronka ja kesiganes veel. Siin võib varsti linde tundmagi saada :)

Ainsad lendlevad olendid, keda ei kuule (peale erkkollaste liblikate), kuid kelle tiivasahin kostab öisel terrassil ning varjud liiguvad õuevalgustuse kumas, on mingit sorti lendlased. Ehk siis käsitiivalised. Ehk maakeeli öelduna nahkhiired :) Neid olevat meil siin vist 6 tk, teadsid eelmised omanikud rääkida... Me pole neid veel loendada suutnud :) Aga lahedad tegelased on!

Et siis jah - tõenäoliselt saab mul olema tihe konkurents nii kirsside (+co) kui marjade (peamiselt must sõstar, mida on ka nii kümmekond põõsast) oma tarbesse saamisel, kuid samas peaks see linnukoloonia hoidma igasugu vastikud putukad kontrolli all. Seega eks näis, kuidas käed ja tiivad siin üksteist pesema hakkavad :)

121/365 - Sõnade valimisest

Kõige suurem vihkamine käivat käsikäes armastusega...
On olnud minugi elus hetki, kus olen tahtnud vihahoos ja suure riiu käigus öelda teisele midagi sellist, mis teisele poolele kindlasti kohutavalt haiget teeks (antud hetkel oleks see ju eesmärk), kuid alati olen end tagasi hoidnud ja seda lihtsal põhjusel - pärast tüli tuleb homne päev, kuid väljaöeldud sõnu enam tagasi võtta ei saa ning need jäävad teisele hinge. Liiga hinge. Öeldakse ju, et läheb vaja tuhandet sõna, et tagasi võtta üht. Seega olen siiani suutnud end valitseda. Enesevalitsus on ütlemata raske kuid ütlemata vajalik isikuomadus...

Küll aga leian ma, et karm ja otsekohene võib olla nendega, kes minu ellu püüavad oma nina toppida. Sest... õpetused on toredad ja vahel ka vajalikud, kuid kui ma ikka hakkan sõrgade vastuajamise märke ilmutama, on targem suumulk kinni hoida. Sest sellest kohast alates ma kohe kindlapeale enam midagi ei õpi :)

120/365 - Ei talu mõttetut virisemist

... ei saa midagi tehtud selle ja tolle pärast. Hale! Kõike saab, tuleb vaid end käsile võtta. Teatud kohtades ei ole oluline protsess, ainsana loeb lõpptulemus. See, mis vahepeal toimus või miks midagi toimuda ei saanud, on hülgemöla.
Kõik.

Igatsen trenni teha...

... kohe korralikku trenni.
Sellist, kus pingutus on maksimaalne, pärast kõik lihased valutavad, kuid tunne on nii imeliselt hõljuv.  Või siis... kasvõi lombakalt hõljuv :D
Igatsen Bodypumpi.

Minu jaoks on alates täiskasvanueast olnud BP ainus trenn, mis annab mulle mind rahuldavaid tulemusi. Väljajoonistatud lihased, väga hea toonus, energilisus ja kõik-kõik-kõik.
Igasugu karglemised-kepslemised on pea kõik ära katsetatud, kuid pole päris mulle. Mulle meeldib oma ruum harjutuste tegemiseks ning vaheldusrikkus (iga kolme kuu tagant vaheldv kava on piisavalt vaheldusrikas, kuna iga päev erinev suvaline kava ei anna tulemust - suur osa trenni ajast kulub ju siis õppimisele ehk tehnilisele korrektsusele).

Nüüd ootangi aega, mil teine poiss on ära sündinud, ise taastunud ja saan taas trennis käima hakata. Kahe pisi kõrvalt hea, kui 2x nädalas välja pigistan, kuid asi seegi. Mis siis, et 2x on vaid säilitamine ja 3+ hakkab vormi saavutamine. Ma siiski vähemalt üritaks...

No niimoodi kibeleb, et hullumaja, noh!

119/365 - Nimekirjad

Mul peavad alati kõik raamatud ja nõud ja üldse kõikvõimalik olema suuruse/kuju/tooni järjekorras. Jumaldan süstematiseerimist. Kõiges.
Nimekirjad. Kalendrid. Kleepuvad värvilised järjehoidjad.
Ju neim it :)

Uus tase...

... ma pidin täna hambaarsti toolis magama jääma :)

Ja midagi minu jaoks üllatavat:
Oleme Vanamehega küll Väikemehele rääkinud, et emme kõhus kasvab tita, kuid mida see 1a 2k vana tegelane ikka sest mõikab, eksole.
Täna aga tuli mu juurde, vaatas naeratades kõhtu ja... tegi kõhule mitu laksuvat musi järjest :D
Huvitav, kas vennaraasu pärast ja ta teab rohkem, kui me arvame, või oli see juhuslik?
Igatahes oli see ütlemata armas :)

118/365 - Pildimäluline

Mul on väga hea pildimälu. Mäletan täpselt, kus lehel ja kuidas paiknes mõni sõna või lõik või pilt vmt, mida hetkel vaja meenutada. Kooli ajal tegi see spikerdamise lihtsaks. Teadsin täpselt, kuhu piiluda, kui võimalus avanes:)

Aga inimesi ma tänaval ära ei tunne... Ma lihtsalt ei märka inimesi. Veider. Ja sageli ka piinlik :(

117/365 - Jänksile musi

Autoga sõitma hakates teen ma alati telefonihoidjas istuvale jänesele nimega Bunny musi kõhule. Kuna vahel kasutan huuleläiget, siis ei ole Bunny kõht küll enam kõige esteetilisem. Vaesekesel karvad kokku kleepunud...

Aga... novembris 2010 ei saanud ma Jänksile musi teha, kui kusagilt Viljandimaalt kojusõitu alustasin ja lõpetasin 3-meetrisest teetammist allasõitmisega... Napilt vastutuleva auto eest piruetti tegeva masinaga läbi lipsates, korra vaid "Oh sa p****!" öeldes ja seejärel puude vahele lennates. Kajastasin seda peale jalgade värisemise lõppemist siin.

Eepsule kulmudest

Kuna tahtsid tollastest kulmudest ka pilti näha, siis teen Sulle lausa eraldi selleteemalise postituse :)

Minu puhul oli nii, et algselt läksin ühe plaaniga nii kuju kui tooni osas, kuid Mari soovituse järgi muutsin oma soove. Kui ta mulle näkku enda visiooni joonistas, meeldis see mulle hoopis rohkem ja selle järgi ta ka tööle asus.
Seega alati maksab kuulata ära ka tema kogemustele tuginev soovitus.

Sageli on ka nii, et näiteks süsimust toon muutub ajas sinakaks (aga päris süsimust ongi minu meelest veider, kuna meie seas sobib see ikka ülivähestele juuksetoonist hoolimata) ning  samuti teatud tüüpi pruunid toonid võivad aja möödudes punaka varjundi võtta (kergelt roostekarva). Seega kindlasti enne konsulteerida.
Tehakse nii kulme, silmalainereid kui huulepliiatseid. Isegi "ilumärke" (a la Cindy Crawford) :) Kellele mida, mind huvitasid kulmud.

Esimesed päevad/nädalad tuleb kindlasti arvestada omaenda tundlikkust, kindlapeale juhiseid väga täpselt järgida (kreem, ei päevitamisele/solaariumile ja saunale, pesuga ettevaatlik olla jne). Piirkond võib olla mõnda aega paistes (minul vist ei olnud, vähemalt ei mäleta) ning koorikud, mis tekivad, peavad ise maha tulema, neid kiskuda ei tohi. Võtavad värvi ka kaasa/tulemus ebaühtlane.

Kuna kandsin tol aastal tukka, siis oli pilti leida ikka ütlemata keeruline :D Ilma tukata piltidel jälle suured päikeseprillid ees :) Lisaks nagunii mul vähe näopilte läbi aegade.
Siiski leidsin ühe, kus kulmud tänu viltusele parukale hästi nähtaval :D Paluks mitte pahaks panna peomeeleolus pilti, kus õhtune aeg, vale valgus, tuul ja möllutuju on kulmukarvad kah viltu ajanud ja üleüldse kõik nihkes. Aga vähemasti on kulmud näha :) Allapoole sassis/sagris kulmukarvad on omad, tagumised otsad on täiesti joonistatud. Eespool sees muidugi ka tätoveering, kuid seal mõned karvad ikka kah olemas.
Minu meelest päris loomulikud. Neid ebaloomulikke tulemusi ei kannata mina ka ja seda ka lihtsalt pliiatsiga joonistatult mitte. Pärast tätoveerimist sain aga igasugused pliiatsid mitmeks aastaks unustada - kordagi ei lisanud vunki nendega :)

 

Tütarlast kutsutakse  vahel ka püsimegi-Mariks, kuid tegemist siiski täitsa isikustatud tegelasega - Marilyn Meedla. Guugelda teda, usun, et saad vaid positiivset infot :) Loetakse üheks parimaks Eestis läbi aegade ja mina kellegi teise juurde vist minna ei julgekski.

Vanasti töötas Carmenis ja Sinu Pere Salongis, tänapäeval vist Popi ja Tetes, kui mu mälu mind ei peta.

Edit: Ja et vahe oleks näha, siis avalikkusele ka üks hirmus pilt ajast enne kulme. Hommikul voodis, täiesti au naturel ja telefoniga klõpsitud. No mis selgust sa 2006.a. telefonipildist tahad, kuid vahe annab siiski edasi:

Edit2: Päris alguses olid kulmud sellised nagu lapsepõlves ja noorukieas millegipärast need paksud ja madalad jutid näos segasid mind. Eks olid ka jubedad 90-ndad ja tollal olid ju kriipsud ainumõeldavad :D

Aga lapsena need mind ei seganud, isegi muigasin naeratada :)

1981

116/365 - Konnakoivad

Mulle kohe väga maitsevad konnakoivad :)
Muidugi usun, et neid peab oskama teha ja ise pole katsetanud (kuigi toorel kujul on neid vahel isegi saada, mitte küll Hiiumaal :) ), kuid hästitehtud konnakoivad maitsevad lausa suurepäraselt!

Prantsusmaal, mis hiilgab oma konnakoibade ja lausa nendeteemaliste piirkondlike festivalide poolest, pole ma neid kahjuks sööma sattunud. Sest... alati on nii tohutult palju muudki, mida valida tahaks. Ja noh, kuidagi pole nagu sattunud.
Küll aga on mind üllatanud üks hea restoran Ungaris, Szentendre linnakeses. Sealsed konnakoivad... Ütleme nii, et kui Prantsusmaal on need veel paremad, on asi ikka puhta pees :)

Enam õigem ei saakski olla :)

Ja veel kui kahtlane ... :D
Sest noh, vaikuse ajal on tõenäoline, et keegi on parasjagu avanud näiteks kamina ukse, osa tuhka sealt välja urgitsenud, osa klaasile määrinud ja krõmpsutab leitud söetükki närida... Kui siis näo sinu poole keerab, vaatad, et lapsest on saanud vampiir, kes imeb tundmatute elukate verd, kuna mööda suunurki ja lõuga voolavad mustad ilanired...
Mõnus!
Argipäev :)

See, kui saad vaikust nautida ja end oma soovi järgi välja puhata, on sellise hinnaga, et... Et seda kohe ei oskagi kirjeldada.
Viimane kord kirjeldas seda kõige paremini Vanamees, kui Saares mu ema tuli ja vaikselt juba ärganud ning kilkava Väikemehe kaasa võttis ja meie paar tundi südamest ja segamata lisaks magada saime. Enne totaalsesse musta uneauku vajumist olid Vanamehe viimased tänulikud sõnad: "Mummi on kallis...".
Ja kutupiilu ta oligi, mina järgnesin sekundi pärast :)

115/365 - Austrid

Kõige esimene ja siiani ka kõige erilisem austrite söömise kogemus pärineb mul Horvaatiast.

Nimelt sattusime nägema, kuidas neid just veest välja tõsteti, mispeale peatasime auto kinni ja ostsime sealtsamas portsu austreid.
Ei olnud meil austrinuga ega sidrunit, kuid ei see meid heidutanud :) Taskunoaga sai neid karpe urgitsetud ja uuristatud, et saaks noa õigesse kohta suruda ja sideme läbi lõigata.
Seejärel mollusk küüntega oma majakesest välja kraapida ja lompsti suhu :)

Ütleme nii, et "reeglite järgi" on lihtsam süüa, kuid see kogemus on eredalt meeles tänaseni :))

114/365 - Kärsitu arvutikasutaja

Aeglased arvutid ajavad mind lihtlabaselt hulluks...

Enamasti toimetan ma nii, et avatud on korraga alati kaks netibrauserit. Ühes tegelen eraasjadega, mida on korraga avatud minimaalselt 4 tab´i (+ vahel ka kooli erinevad keskkonnad), teises on töö (veel minimaalselt 3 tab´i), vajadusel ka pangad. Sageli aga kisub asi läbuks ja siis on neid avatud tab´e tunduvalt enam. Vahel ka üks või paar brauserit lisaks.

Korraga on avatud ka 2-3 meilikontot. Era, 1 töö ja vahel ka 2. töö.
Samuti paar-kolm Exceli faili. Lisaks notepad. Vahel ka Word.
Pilte näpin ja jooniseid teen viimasel ajal üliharva, seega neis toimetavad programmid praegu enamasti suletud.

Vahel ma mõtlen, et see on nii sellepärast, et arvutis käin praegu pea eranditult vaid siis, kui poiss magab. Ja kuna ta meil magamisega just ei hiilga, siis on seda aega õite napilt. Sest kodused toimetused tahavad ju ka sellal tegemist. Seega tuleb ahnitseda, eksole.
Aga kui ma siis meenutan ajaarvamist enne poissi, siis ei ole mingit erinevust. Ikka on mul sada erinevat asja korraga käsil ja mitte lihtsalt niisama tiksumas, vaid ikka pidevalt töös/tegelemises.
Lihtsalt... erinevas vallas tuleb ju pidevalt erinevaid asju pähe, kus järgmine hopsatus on eelmisest käigust tulenev ja nii see pall veereb.
Niipea, kui omast arust midagi lõpetatud saan, sulgen ka tab´i. Aga enne seda jõuan avada mitu uut :D

Ja seetõttu pole siin imestada, et aeglasesse masinasse sattudes kipuvad juuksed peas püsti tõusma.
Näiteks hullun ma viimasel ajal oma läpakat kasutades (koolis olles ja ka muidu väljaspool kodu tuleb ju seda kasutada). No jääb jokutama ja kerib ja kerib... Ei reageerigi mu käsklustele max 1 (ok, halastame ja anname aega - 2) sekundiga :D Ja ei huvita, et läpakas juba 8 aastat vana - ikka tahaks, et lippaks nagu noor sälg.
Seda enam olen ma õnnelik ja tänulik sügisese idee üle osta mulle lauaarvuti. Vähemasi on vajalik liigutatud KOHE ja minu juuksed alluvad gravitatsioonile :)

113/365 - Peegel ja 7 aastat õnnetut armastust

Kunagi ennemuistsel aal vihastasin millegipärast eksabikaasa peale päris emotsionaalselt ning virutasin meigipeegli talle selga katki...
Täitsa hirmus käitumine jah, kuid no on selline fakt mul minevikust mäletada.

Igatahes irvitasime pärast, et nooooohh, nüüd siis 7 aastat õnnetut armastust mind ootamas, eksole.
Tol hetkel tundus mõeldamatu.
Täna aga mõtlen tagasiulatuvalt, et... mine pekki, nii vist oligi :D

Igatahes mõne aja pärast sai meie asi otsa, kuid seepärast me kumbki suurt ei kurvastanud. Tema leidis üsna pea selle õige, kellega sai pere loodud, mina aga hakkasin oma teed alles otsima. Oli väga õnnelikke aegu, oli palju pisaraid. Joovastus ja masendus käsikäes.

Peale 7-t aastat sobiva paarisuhte otsimist leidsin ka mina maandumispaiga. Ennast ja oma kärsitust tundes ei saa ma muidugi iial öelda, et nii on ja jääb, kuid igatahes ma väga loodan seda. Sest lõpuks ometi on mul nüüd oma väike pere, mis otse loomulikult on maailma parim ja kogu seda varasemat ootamist/otsimist kuhjaga väärt :)

Siit moraal - ära lõhu peegleid! 7 aastat on ikka jube pikk aeg oodata, kui soovid amokki jooksmise asemel paigale jääda...

Hirmsad lood

Paar hilisõhtut tagasi astusin tavapäraselt ööpimeduses terrassile, et vaadata, kas karvikloom Vidrik tahaks tuppa tulla või plaanib ta öö õues veeta.

Seisin seal vaikuses ja nautisin öist värskendavat olemist, kui järsku rebestas õhu kellegi kole kraaksuv karjatus. Ja see kordus ja kordus ja kordus...
Ja see kostus pea otse meie sauna tagant. Igatahes sauna tagant metsatukast.

Hääl oli jube - tegemist oli justkui kraaksuva koeraga. Ma tõepoolest ei oska seda paremini seletada. Kiledad ja haukuvad, möriseva alatooniga kraaksatused.
Kes kurat see on ja miks ta selliseid hääli teeb? Kas keegi on kellegagi vastakuti ja surmahirm või lausa surmaagoonia mängus? Kas see olukord võiks kuidagimoodi mu kallist kassi ohustada? Miks see kassiniru ometi peab õues olema, tulgu tuppa, kus on turvaline!

Kassi ei kusagil.
Käisin veel mõned korrad kuulatamas - vastasseis jätkus, kuna hääled ei lõppenud.
Egas muud kui haarasin telefoni ja helistasin äraolevale Vanamehele. Uurisin, et ehk on kährik või rebane selle taga? Mis häält teeb kährik? Tean, et haugub, kuid kuidas täpselt ja kuidas mis hetkel?

Kui olin veidi kraaksudes telefoni haukunud, kuulsin Vanameest südamest naervat. Ta teadis täpselt, kellega tegemist ja et see tegeleane kohe kuidagi me kassi ei ohust...
Kraaksuvaks haukujaks osutus nimelt pulmahüüdes sokk :) Ta juba mitu õhtut oli teist kuulatanud, sellal kui mina kas mänguasju koristasin, nõusid masinasse toppisin või oma hiiglaslikku kõhtu kuidagimoodi magamisasendisse sättida püüdsin.

Et siis jah, sokk tahab keppi, kuid mina satun paanikasse ja pabistan kassi pärast.
Mul läheb ikka aega, et maakaks kasvada :)

****************************

Täna "Aktuaalses kaameras".
Riigikogus avatud uksed ja intervjueerivad külastajaid. Teatab siis üks neidis, kellele mikrofon nina alla surutud, et ta juba ammu tahtnud tulla ja nüüd siis avanes võimalus. Reporter seepeale uurib: "Olete ise ka selline poliitika jälgija või poliitiliselt tegev?"
Neiu vastu: "Mitte just väga palju... Aga kunagi olin Miss Tallinn ja natuke see ka võib-olla poliitikasse puutub."

Ma olin nii jahmunud, et... et ma tegelikult ei oskagi kohe midagi kosta.
Mulle üldse ei meeldi inimeste arvustamine ja muu selline halvatooniline tundmine, kuna kes ma selline omast arust olen, kuid... no vahel ma ka libastun oma sallimise teel ja lihtsalt ei suuda lõpuni mööda hanesulgset selga lasta...
Hirmus lugu, hirmus...

112/365 - Porgand

Pean ennast enam-vähem kõigesööjaks ja toiduga reeglina ei pirtsuta.
Küll aga on mul mu lühikeses nõu-nõu-nimekirjas keedetud porgand.

Vot ei ole lapsest saadik suutnud ma end harjutada seda sööma. Toores porgand - andke aga kätte! Nii otsast hammustades kui salatites kui kus iganes. Krõmpsutan nagu põline jänene.
Keetke ära ja andke siis ette... - njäääää......

Kõige kummalisem selle juures on, et näiteks porgandimahl ja -mehu meeldivad samuti hullupööra. Ja no nt Salvesti porknamehu on ju lihtsalt keedetud porgand, onju. Aga mulle läheb kulinal!
Ei saa aru, millest see vahe.

Ok, siis läheb ka, kui Vanamees on porknad sulajuustu- või vahukoorekastmes läbi hautanud :D Siis on ka head, eriti beebiporknad :)
Aga muidu keedetud/hautatud/küpsetatud porgand... - no ma ausõna alati üritan. Tõstan ette ja püüan süüa. Ei ole põhimõtteline vastane.
Aga vot ei maitse ja kõik! Kui on tegemist väikeste tükkidega, siis välja ka ei noki ja neelan alla, kuid on juhuseid, kus suured tükid toetan taldriku/kausi servale... Piinlik on küll, kuid paistab, et mitte üliväga :)

111/365 - Higistamine

Seoses nahaga meenub veel üks ütlemata hea asi - ma ei higista peaaegu mitte kunagi :)

Ok, ses suhtes oleks ju hea, et ajaks jääkained välja ja muu selline stuff, kuid sellega kaasnevaga tegelemine paistab olevat piisavalt suur probleem väga paljudel ning seetõttu võtan enesele vabaduse nimetatud fakti üle siiralt rõõmustada :)

Saunas läheb ikka hulk laval istumist, enne kui miskid piisad ilmuvad. Trennis sama teema - rahmelda ja rahmelda, lõpuks saab naha läbi häda veidi märjaks.

Hea on see ses mõttes, et deodorandi järele näiteks vajadus puudub. Ikka kasutan, kuna on selline justkui nagu "peab" detail hommikuste protseduuride juures (enne väljaminekut, mitte vabadel päevadel), kuid kui unustan seda kasutada või on otsa saanud või ununeb kusagile maha, siis pole absoluutselt probleemi...

Ainult üks koht on, kus ma higistan - siis, kui närveerin üleliia. Kuna seda juhtub aga üliharva, siis ... :D:D:D
Teeb tuju heaks kohe :)

110/365 - Nahk

Ma olen siiralt tänulik oma naha üle.
Ok, ta on küll lumivalge enamuse ajast, kuid see-eest väga heas seisukorras. Kui puberteediaegne nägu välja arvata, ei ole ma hädas ei punnide, rebendite, kortsude, laikude, kestendamise ega millegagi. Ei vaja ta kreemitamist ega üleüldse mingit hooldust. Eks minagi kreemita vahel, kuid seda pigem lõhnade ja enese hellitamise pärast :) Muidu ei keha ega nägu vaja midagi - pole nad ei kuivad ega rasvased, täpselt parajad. 

Eriti rõõmustab mind aga päevitamise osa (teema tuligi sellest, et täna sai selle aasta esimene kerge päevitussessioon tehtud :)). Sest... ma lihtsalt ei lähe punaseks :) Pean ikka väga loll olema ja end üliväga ära praadima (palju tunde lauspäikese all magama ehk?), et punast korda nahale saada.
Ok, miinuseks on see, et ega ma kiiresti pruuniks ka lähe :D Pean ikka hulga aega ja vaeva kulutama ja palju-palju päikest võtma enne, kui jume hakkab tekkima. Ja läheb kohe pruuniks, punane jääb vahele.
Samas on hea jälle see, et kui siis lõpuks pruuniks saan, siis ikka püsib kah :)

109/365 - Kulmud

Tegelikult üks tätoveering on mul olnud...
Nimelt püsimeigiga pähe joonistatud kulmud. 
Sai teised noorena liiga hapraks riisutud ja nüüd tuleb enne inimeste sekka minekut kulmud ära joonida, muidu ei kannata minna :)

Aastal 2007 lasin aga enesele mitmeks aastaks ilusad kulmud tätoveerida. Tänaseks on need ära kulunud, kuid nüüd on Vanamees saanud hulga vihjeid, et mulle tuleks uued kulmud kinkida mõneks tähtpäevaks :D Ja ainult väga kindla tegija juures, kuna igasuguseid ma enesele püsimeiki joonistama ei lase! Ei ole minust sellist võltsmeigiga mimmi saanud siiani ja ei ole ma sellega nõus ka tulevikus. Tagasihoidlik ja kujuteldavalt naturaalne (ehk siis - petukaup:D) on see, mis mulle meeldib.

2007 jaanuaris, kui mulle kulmud joonistati, kajastasin protseduuri ka blogis põhjalikult.

Roomaja

 

Selle kärbese puhul meeldisid mulle ta seljakarvad, mis õnnestus suht kenasti teravaks saada :)

Aga muidu nägin siis oma esimesel taaskatsetuspäeval välja selline :D

Väikemees tegi lõunauinakut, Vanamees hiilis apasraadiga mind piiluda ja Vidrik käis mul nagu truu turvamees kannul. Mina ajasin Vanamehe hilbud selga (mul omal selliseid selga mahtuvaid riideid pole, millega roomata tahaks), jalad laiali ja kõht kintsude vahele rippu ja muudkui roomasin :D Ju selle puugigi ühel sellisel hetkel üles korjasin.

108/365 - Tätoveering

Juba palju-palju aastaid igatsen ma enesele tätoveeringut.
Ma tean juba ammu, mida ma tahan.
Aga ma ei ole siiani suutnud välja mõelda, kus see asuma peaks...

Minu jaoks on täiesti välistatud igapäevane eksponeerimine. Võib olla küll nähtav koht, kuid mitte selline, mis silma karjuks igaühele, kes minuga suhtleb.
Samuti ei ole ma kunagi suutnud põhimõtteliselt sarnaneda massidega. Ei, ma ei ole põhimõtteline erineja, kuid ma olen põhimõtteline mittesarnaneja. Ehk siis ei suuda ma ettegi kujutada massist mitteerinemist. Ma ei ole hall.
Mis omakorda tähendab seda, et ka mu tätoveering ei saa olla "klassikalises" kohas - õlg, kaela tagakülg, ristluu piirkond, naba lähedus, pahkluu.

See peab raudselt olema pisike ja justnimelt selline, mis silma ei karju, kuid tingimata pole ka varjus. Ja mis ei omanda ei vananedes ega kehakaalu muutudes totaalselt uusi piirjooni. Sest... ka sümbolina on ta mu jaoks tähtis.

Ja nüüd..... tadadadaaaa!... ma usun, et ma olen asukoha välja nuputanud :)
Nüüd jääb veel vaid oodata järjekordse imetamisperioodi lõppu ja siis miks mitte :)
Kui enne ei jõua ringi mõelda. Aga kui ma olen sellele mõelnud juba paarkümmend aastat, siis vaevalt see nii lihtsalt enam peast kaob :)

Vanamees ütleb

Rasedus on Väikemeest oodates alles alguses, hirmus paha on olla ja tahaks kergenduseks oksendada, kuid kohe kuidagi ei õnnestu. Kaeblen üle päeva, kuidas on paha ja mida teha jne.
Iga lõhn ajab öökima, iga maitse on vastik. Keegi ei tohi olla väga lähedal nina all, nii et hingamisruumi vähemaks võtaks. Ähin ja ägisen.

Tuleb Vanamees ligi ja lausub: "Suudleme, ehk ajab oksele!"

*****

Asutab Vanamees pissile minema. Astub vannituppa, sahmib seal püksilukuga ja järsku kostab läbi ukse vali käratus: "No aja end juba püsti, raibe!"
???
Vannitoas akna all on potilill. Kastan teda siis, kui hakkab longu vajuma, siis täpselt õige aeg, et mitte üle kasta. Õhtul talle juua andes on hommikuks jälle ilus täis elujõus taim :) 
Pole vist vaja täpsustada, et olin just lille jootmas käinud ja too polnud jõudnud veel vunki üles võtta :)

107/365 - Ei oska normaalselt istuda

Väga-väga-väga halb komme...
Aga ma tõepoolest ei oska istuda, jalad viksilt teineteise kõrval ning allapoole suunatud. Kui meelde tuleb, siis sunnin ennast, niipea aga, kui mõte asendilt ära läheb, ilmub iseenesest mõni ebatervislik asend.

Jah, paljudes kohtades olen viksilt istumiseks sunnitud ja mis mul üle jääb - istun ka, kuid igal võimalusel siis kasutan pause ära, et oma jalad "ebanormaalsest" asendist liikumisse saada.
Kui aga olen mugavalt ja omade seas, ei sunni mind miski vägi normaalselt istuma. Ikka on jalad kusagile ülespoole suunatud (üks või mõlemad põlved lõua all, vastu rinda) või enda alla keritud. Mõningad näited:

Minu kõige lemmikum asend koduse söögilaua taga või arvutis - üks jalg enda all, teine ripakil

Põrandal või muul siledal pinnal pea alati niimoodi

Diivanil lemmikasend selline...

... või selline

Niimoodi lösutlen kah sageli

Jalad igatepidi ristis-rästis meeldib kah väga olla :)

Isegi siis, kui kontoris jalg üle põlve istun, teen enamasti sõlme peale ehk siis pealmise jala varbad mitte ei kõlgu niisama, vaid ronivad tugijala sääre taha lukku... Mida mu veenid küll selle peale tulevikus ütlevad???

Et siis jah, normaalse inimese kombel istumine on minu jaoks paras piin...

Hooaja esimene

Ma jälestan ja vihkan puuke. Ja kardan neid, kuna iialgi ei tea, mida nende käest saada võib.
Vaktsiin kehtib ka vaid entsefaliidile ja mul oleks uut doosi vaja, kuid praegu ei saa ju...

Ja täna leidsin endalt puugi... Vastik- vastik- vastik!
Rooma veel rohus...

106/365 - Katsetused

Nu što?

 

Ma pole enam väga mitu aastat pildistanud. Noh, selliseid niisama üldplaani klõpse olen jah teinud, kuid detaile pildistanud pole enam ammu.
Igatahes mitte selliselt nagu varem, kui isegi mõne kaadriga rahul sai oldud :)

Täna otsustasin, et aitab küll. Suvi ja õitsemiste aeg lähenemas, omal hoov käepärast ja tuleb taas end harjutama hakata. Lisaks, miks seisab aparaat niisama? Ma isegi ei oska seda kasutada ju!
Seega - tuleb harjutama hakata.

Tulemuseks oli see, et roomasin oma pallikujulise kõhu otsas mööda maad ja kännuservi, et pisitillukesi olevusi kaadrisse saada. Kärbsed ja sipelgad on praegu ainsad, keda tabada õnnestub, kui aeg limiteeritud ning ega need ju paigal püsi. Muudkui siiberdavad ringi. Täiesti võimatu on sellisel juhul ju selgeid pilte saada!
Aga igatahes kavastsen ma vastavalt võimalusele siiski vahetevahel aias ringi roomata ning ennast värskendada. Ehk jään kunagi rahule kah :D Lihtsalt... see teeb nii hea tunde :) Nagu värskendus ja puha :)

 "Kes keda?" kännul

105/365 - Oliivid

Toidu lainel jätkame...

Nagu mul ei ole õnnestunud hoolimata korduvatest püüdlustest suitsetama hakata, ei ole mul õnnestunud hoolimata korduvatest püüdlustest hakata ka oliive armastama.
Lihtsalt ei tea, miks. Nad näevad sageli nii ahvatlevad välja, suu jookseb lausa vett... haarad selle oliivi ja mõtled naudinguga ampsamisele... teed selle ampsu ja juba tahaks sülitama hakata... No ei ole see ju põhimõtteline vastalisus, kui silmade kaudu hakkab lausa sülg jooksma, tegudeni jõudes aga öökida tahaks...
Samas nii väga tahaks seda suuta. Sest visuaalselt oliivid mulle vägagi sümpatiseerivad!

Aga ega ma veel katsetest loobunud ole ka. Sest sama korduskatsete tegemise elasin kunagi läbi nii valgehallitus- kui ka sinihallitusjuustuga ja nüüd andke aga kätte - ajan kahe suupoolega sisse ja nõuan juurde... Varem oleks oksele hakanud, nüüd fänn nr 1 :)