Kevad

Vähem kui poole tunni pärast algab kevad...
Meil vaatepilt aknast selline:

Pildil saun ja maakivikelder

Hetkel tundub ikka veel veider see taas-saabunud talv, kuigi minu meelest on igal aastal märtsis-aprillis mingi külm põmakas meid tabanud ja igal aastal üllatab hirmsasti.

Jabur on lihtsalt see, et veel nädal tagasi imetlesin ma kärtskollaseid liblikaid ringi lendamas... Täpselt nädal tagasi, neljapäeval. Olin veel suht imestunud.
Teine piisavalt jabur vaatepilt on rinnuni lumes sumpavad sookured... Meil siin sauna ja puude taga juba nädalapäevad kohal 11 kurki... Nii 100m majast, nosivad keskit märjal heinamaal.

Aga noh, pühapäevast pidada soe kohale jõudma. Minu sündimise päeva tähistamiseks ilmselgelt :)

78/365 - Mängur

Olen täiesti teadlik sellest, et minus on suur osa mängurit. Kuna aga senimaani nupp ikka natuke nokib, siis hoian end võimalikest ahvatlevatest mülgastest täiesti teadlikult eemale.

Kõik, mis seotud hasardiga, tekitab minus sõltuvust. Alustan kergelt, kuid lähen nii asjasse sisse, et muu maailm kaob. Ei oma tähtsust.
Kuidas lasta selline tegelane näiteks hasartmängudele ligi? Nii need põhjakäimised ju alguse saavadki...

Kunagi, kui olin esimesi aastaid ülikoolis, sattusin mängima tolleagset poppi arvutimängu Sim City (oli vist miski selline nimi). Igatahes tuli seal ehitada oma riigi piires kogu elu üles ja aina arenedes vahetada tehnoloogiad, infra ja kõikvõimalik aina uuemate vastu. See tõi muudkui aga raha sisse (muidugi ehitamine/arendamine/riigikaitse/jmt ka kulutas ropult) ja nii saigi areneda. Ühesõnaga selline mõnus strateegiline mäng.
Küll aga suutsin ma periooditi nii oma riigi ehitamisse sisse minna, et neil päevadel kooli ei läinud (ma ju ei saanud arvuti juurest lahkuda!), samuti unustasin ära nii söömise kui joomise ja tagatipuks veel ka magamise. Ainult istusin sundasendis arvuti taga ja ehitasin ja ehitasin ja ehitasin...
Tagajärjeks see, et sain end alati palavikku mängitud. Kui siis enesetune lõpuks nii hulluks läks, et mõtlemist segama hakkas, rebisin end lahti ja seejärel tuli ka aru pähe. Ainult et mitmeid päevi tuli siis tervist taastada ja palavikku alandada.

Sellest ajast tean, kuiväga sellised asjad mind endasse suudavad haarata. Ja et ma ei tohi lasta neil enda üle kontrolli saada.

Suhteliselt sarnane teema on ka jooniste tegemisega tänasel päeval. Kui ma ikka midagi "ehitama" hakkan, siis joonestan end kasvõi lolliks. Seetõttu annan endale selle vabaduse vaid siis, kui tean, et on aega sellest ka välja tulla ilma, et muu oluline selle all kannataks. Nüüd, Väikemehe perre lisandudes aga ei saa seda endale pea üldse lubada.
Aga vot vähesel määral ma kohe ei oska. Pean asjasse sisse minema ja siis enne mitte lõpetama, kui asi valmis.

Viimane selline enese unustamine oli siis, kui olin Väikemeest oodates juba suure kõhuga ja sattusime külalistega pokkerit mängima. Mina õpilase rollis (olen end teadlikult ka sellest eemale hoidnud selsamal end piirata mitteoskaval põhjusel) ja kui asi arenema hakkas, läksin korralikult mängu sisse. Ja lõpuks kuskil kell 5 hommikul sai alles lõpetatud... Kuigi mina oleks veel edasi mänginud, adrenaliin oli sedavõrd ülal.

Njah. Loodan, et mul jääb end piiravat mõistust siiski jaguma. Eks see teadvustamine ole esimene samm.

77/365 - Vastik komme

Jälle magusaisust jutt.

Vahel meeldib mulle väga süüa ülimagusaid asju. Neist 2 on tõelise needuse allikad - Rafaello kommid ja valge kondenspiim. See suhkruga. Paks ja veniv... Ja ainult too sinise-valgega plekkpurgis variant, muud ei ole üldse need õiged maitsed, mingi jura ainult!

Igatahes on nii, et kui ma nendega alustan, siis ei lõpeta enne, kui põhi peal. Vahepeal jõuab süda mitu korda pahaks minna, selle tulemusel asetan toote tiba eemale ja... mõne hetke pärast jätkan :(
Ütleme nii, et tunne, mis sisse jääb, ei ole üldse mitte hea. Süümekatest rääkimata.
Aga vot nii on - enne põhja ei peatu.

Millest selline sissekanne? Eks ikka sellest, et hetkel hakkab kondenspiima purk tühjenemise märke näitama... Süda juba läigib, kuid lõpetan nüüd selle sissekande ja söön lõpuni :D

76/365 - Kellad

Palju-palju aastaid ei saanud ma käekellasid kanda.
Õigemini paremal käel veidi sain, kuid vasakul kohe kindlasti mitte.

Mingi kummaline teema oli nendega alati - hakkasid hirmsa kiiruga ette käima ja siis kõngesid ära. Vasakul loetud päevadega, paremal käel sain lausa mõned kuud kanda.

Tänaseks on see nali õnneks lõppenud :) Nüüd võin kellasid kanda kummal käel iganes ja kasvõi 24/7, ei mingeid anomaaliaid :)

75/365 - Sirts

Ma saan absoluutselt igalt poolt sirtsu. Või siis särtsu, nagu eesti keeli korrektsem oleks.
Ja eriti ei loe, mis mul seljas-jalas on. Ihualasti saan kah särtsu.

Kõige ekstreemsemaks pean juhust, kui ema palus mul üht marineeritud kõrvitsat maitsta - ulatas minu poole kahvli, mille otsas oli kõrvitsatükk. Mina avasin suu ning püüdsin seda tükikest haarata. Esimesena puudutas kõrvitsat keel ning seejärel rebestas õhu karjatus.
Ma sain keele otsaga kõrvitsat proovides särtsu.

Sellest ajast ma enam marineeritud kõrvitsat ei söö.

74/365 - Suitsetaja

Eriti jaburaks infokilluks enese kohta pean seda, et üritasin mitu aastat suitsetajaks hakata...
Justnimelt hakata, niisama see mulle end külge pookida ei suutnud.

Alguse sai asi kusagil aastal '99 või '00. Selline varastes 20.-ndates tšikk ja kujutasin ette, et jube cool on tossata. Pikad punased küüned, sale musta riietatud keha, viimistletud meik näos ja soovitavalt portsigariga. Filmide mõju?

Üks põhjuseid oli kindlasti mu porgandihääl. Minu jaoks liiga kõrge - tahtsin enesele madalat ja õrnalt kärisevat häält ning kuna ma ei suuda pea üldse häält ära külmetada (vaid mõned korrad elus olen hääle kähedaks saada suutnud), siis tundus suitsetamine ainus tee olevat.
Milline geniaalne peanupp mul ikka otsas istub... Ise ka imestan :)

Mäletan, et meie Tulbi tänava korteris oli keskkütteahi ja selle ees ma siis padjal istusin ja pakk paki järel suitsu kimusin. Oli vastumeelne, kuid kujutasin ette, et kui piisavalt harjutan, satun sõltuvusse. Suitsetajad ju kõik oma sõltuvusega hädas ega suuda kuidagi loobuda, samasse kütkesse lootsin ka mina kukkuda.

Tol korral andsin lõpuks mina alla - no ei hakanud külge.
Aga ega loll õpi - oli vaja mõne aasta pärast uuesti katsetada. Sama teema - pakk paki järel.
Ja ikka ei hakanud külge. Siiamaani pole hakanud.

Egas midagi, elan oma porgandipiiksuga siis edasi. Nüüd, kui laps(ed) majas, ei ole väga tahtmist ka enam katsetama hakata. Teen siis külma ilma korral muude vahenditega enesele nina alla sooja...

73/365 - Kala pärast nutnud

Olen teataval määral hirmus õrnahingeline.
Ei tapa ma putukaid (v.a. need, kes mulle haiget teevad ehk siis sääsed-puugid-parmud nt), ei piina loomi ega alanda inimesi.
Paljusid asju eelistan seetõttu mitte teada, kuna vastasel juhul ei sööks ma midagi ega suudaks tõenäoliselt ka elada. Võiks ju püüda parem maailma muuta, kuid tean kuidas see minu jaoks lõppeks ja seetõttu püüan muuta pigem sellega, et teadlikult kellelegi ise liiga ei tee.

Tänaseks olen ikka ajas natuke karastunud ka ja käin vahel isegi kalal. Hasart tuleb sisse ja lähtun levinud arusaamast, et kala ei tunne valu. Sellisel kujul, nagu meie seda mõistame.
Vaevalt ma selles kindel olla saan, kuid eelistan seda niipidi uskuda.

Ok, kalal olles peab keegi teine võtma selle kala konksu otsast küll ära ja kui on elussöödaga tegemist, siis ka sööda konksu otsa kinnitama peab keegi teine, kuid muuga saan juba hakkama.
Küll aga sain peaaegu infarkti, kui ükskord spinningut loopides konnakulles konksu otsa jäi (konks tuli läbi vee tõmmates seljast läbi). Hea, et ma sealsamas nutma ei hakanud.

Küll aga olen ma kala pärast nutma hakanud Saaremaal Pidula kalakasvatuses. Forellipüük, et siis lasta kala kohapeal valmistada ja sealsamas süüa.
Püüab isa kala. Tuleb kohalik töötaja kaikaga ja lööb kala uimaseks, kuna seda siplevat olendit on ju raske transportida.

Selle peale hakkasin mina suurest kaastundest nutma ja lahkusin tükiks ajaks kalakasvatuse alalt. Tagasi tulin siis, kui olin maha rahunenud.
Pole vist vaja mainida, et seda kala ei võtnud ma suu sissegi.
Ehk poleks hea mainida ka seda, et olin siis miski 19 või 20 aastat vana... :)

72/365 - 13.kuupäev

Paistab nii, et kuupäevana on 13 mulle vägagi erilise tähendusega.

Kunagi sada aastat tagasi abiellusin ma 13.veebruaril.

2010.a. sattusin 13.veebruaril ühe eriti ärritava tegelase otsa, kellega veebis vaidluseks läks. Tekkis huvi, kas suudan talle oma tõed selgeks teha. Hakkasime kirjutama. Kirjutasime metsiku intensiivsusega terve kuu ja saime lõpuks nii tuttavaks, juskui oleks terve elu üksteist tundnud.

13.märtsil tuli ta Tallinna, et kohtuda. Pidime minema kontserdile ja jooma veidi veini.
Elasin tollal Meriväljal ja temal oli plaan peatuda Viimsi Spas - hea lähedal.
Kontserdile jõudsime, veini jõime kah, spaasse ta ei jõudnudki.
Tuli ja jäi...
Minu jaoks, kes ma selliste asjadega alati hullupööra venitanud olen, oli see ülimalt tavapäratu, kuid otsustasin julgeda katsetada. Tänaseni ei kahetse :)

13.juunil kandideerisin töökuulutusele Hiiumaal, et mõtteis küpsenud elumuutus läbi viia. Ilma tööhõivatuse ja isikliku sissetulekuta ei olnud ma valmis nii kardinaalset muutust tegema.

2013.a. 13.veebruaril sündis Väikemees :)

Et siis jah, paistab olevat üks väga eriline kuupäev mu jaok.
Täna siis meil Vanamehega juba 4.aasta täis sellest, kui kohtusime ja suka-saapana kokku jäime :)

Vahutan

Ai kurja, enam ei saa lasta telekal õhtuti toanurgas mängida. Või tuleb pult kätte võtta ja mõni muu kanal mängima panna. Muidu ikka peale AK-d jääb ETV peale, kuid see nädal olen end juba kaks korda seaks vihastanud. Ja on alles kolmapäev.

Kõigepealt sellenädalane "Vabariigi kodanikud". Teemaks integratsioon.
Oli seal väga normaalseid saatekülalisi, kuid üks vanamees suutis mul (ja ilmselgelt ka saatejuhil) harja nii punaseks ajada, et....
No mida sa pinised! Mis krdi erikohtlemist sa siin tahad! Kas nt Saksamaal elav hiiglaslik venekeelsete elanike kogukond saab seal oma keelest tuleneva erikohtlemise osaliseks või kehtivad neile samad reeglid/õigused/vabadused kui teistelegi? Aga miks siin peaks teistmoodi olema?
Ainus, millega ma nõustun, on liialt raske riigikeele tasemeeksam. Paljude tasemetega ei saaks enamik eestlasigi hakkama, seega tõepoolest... Kuid muus osas?
Oi kurja! Olin nii vihane, et lõpuks olin sunnitud teleka sulgema.

Teine lugu tänase "Foorumiga". Kui kuagil vestlejate ringis osalevad Edgar Savisaar või Kadri Simson, siis kipun ma hulluma.
Täna oli taaskord Simson. Nagu ta viimasel ajal igal pool on. Oma erakonna hääletoruna. No küll on tark inimene... Ja omal silmad pilguvad terved sõnavõtu ajad nii tihedalt, et ilmselgelt ise ka ei usu, mida räägib.
Igatahes lahkusin ruumist, kuna ei kannatanud seda kimalasepininat enam välja. Vanamees kah vihastas ja sulges lõpuks teleka.

Huhh, ei peaks üldse niiväga kaasa elama ju... Oleks endal kergem. Aga tahaks ju jalad enda alla kerida ja natuke teleka ees ka lõõgastuda, kui Väikemees tuttu on läinud...

71/365 - Narko

Mu kõige esimesel Amsterdami reisil sai ära proovitud väike Spacecake.
Hallutsinogeense seenega küpsetatud keeks.

Noor ja puhas organism ning müüja sõnul piisaks meile ekskaasaga kahepeale esimeseks katsetuseks ühest viilust küll.
Tuleb tunnistada, et piisas :) Mulle vähemalt :)

Kui ööseks hotelli jõudsime, siis pikali pannes tabas mind kummaline tunne (enne polnud midagi aru saada) - kihutasin metsiku kiirusega pea ees tunnelis. Tõusin istuli - pea klaar, panin pikali - algas kihutamine taas.
Tuleb tunnistada, et parajalt häiriv oli :) Olen alati tahtnud end kontrollida ja see segas uinumist. No ei saa ju ennast lõdvaks lasta, kui ma ei tea, kuidas järgmine hetk enesetunne muutuda võib...

Järgmistel kordadel olen proovinud ka kanepit suitsetada, kuid no ei ole pinget pakkunud.
Paistab, et meelemürgid kohe ei ole mulle, ükskõik kuidas ma olen ka üritanud olla avatud ja proovida. Ja no kangemate materjalidega ei kavatse ma isegi avatud olla ega katsetada, kuna neid pean lihtlabaselt ohtlikuks. Kindlasti on ohtlikud ka seened ja nina all tossav rohi, kuid olen ette kujutanud, et kuna need pole sünteetilised, siis neid julgen proovida.
Aga no ei paku midagi, noh...

Amsterdam iseenesest on lahe linn - kõik reisid sinna on olnud elamusterohked :) Küll juba hoopis muus mõttes kui meelemürgikatsetused.
Kuigi ka neid meelemürkide käes "vaevlejaid" on lahe vaadata. Näiteks on siiamaani silme ees pilt öisest linnast, kus pea inimtühja kanali ääres seisab viksis ülikonnas mees, portfell ilusasti enese kõrvale asetatud ja kuseb laias kaares kanalisse, ise südamest itsitades... Tea, kas naljakad olid tegevus või riistapuu...

70/365 - Viljaringid

Veel lapsepõlve-kratlusest.

Maal vanavanemate juures olid meil ümberringi viljapõllud.
Ilus kõrge vili, soe päikesepaiste ja kamp aktiivseid tegelasi - mis sellest kokku saab? Pahandus, eks ikka pahandus :)

Leidsime naabritüdrukutega, et meil vaja viljapõldudesse "kodud" ehitada. Toad, koridorid ja muu teema. Vili kena kõrge ka, tee pealt meid näha pole.
Asusime siis aga ehitama. Ehk siis viljapõldu maha tallama... Ilusad sümmeetrilised toad ja neid ühendavad käigud...

Ausõna, täna ma saan suurepäraselt aru, miks kolhoosi brigadir püha viha täis oli ja paharette mööda küla taga otsis :D
No kuidas, kurja, sa lased kombainid peale, kui vili on maha tallatud?

Edaspidi olime targemad. Teadsime, et maha tallata ei tohi. Noh, võtsime siis käärid (jah, tavalised lauakäärid!) ja asusime tube ja koridore viljast välja lõikama... Oi see oli üks jube nüsimine! Käed olid villis, kuid tahe oli valust suurem.
Et aga jälgi maha ei jääks, sidusime vilja vihkudesse ja viisime põllult ära. Põllu veerde, suure kivihunniku taha.
Oehh... täna hoian kätega peast...

Ja tuleb tunnistada, et need uue tehnikaga ehitatud mängutoad jäid kasutamata, kuna lõigatud viljal oli ju valus astuda! Need kõvad rootsud tulid plätust mööda ja läbi ja tegid jalad katki. Mahatallatud vili oli koduks ikka palju meeldivam...

69/365 - Algaja püromaan

Sellest, kui hullupööra ma tuld armastan, olen juba kirjutanud.
Küll aga oli mu leegiarmastus lapsepõlves tunduvalt karmim kui täna.

Pidevalt sai kuskile lõkkeid tehtud. Õnneks ikka nii palju mul oidu peas oli, et tuli oli alati äärmiselt kontrollitud ehk siis ümbrus pidi olema mittesüttiv. Nt vanades varemetes, kus ümberrigi ainult kiviklibu ja kindlasti mitte mingit rohtu, mis võiks tuld edasi viia. Eks oli mulle piisavalt loenguid peetud sel teemal ja endal kah oid ikka peas.

Jaburaks läks asi aga tõrvikutega.
Nimelt leidsime maal vanavanemate juures naabrite prügimäe, kus oli millegipärast tuubide viisi kummiliimi. Ei, me ei olnud (nagu tollalgi juba kombeks oli) "moodsad" lapsed ega hakanud seda, kilekott peas, nuusutama (kuigi teadsime juttude järgi küll, kuidas seda tegema peaks, kuid polnud huvi), me tegime neist tõrvikud :D
Kummiliim tuli tuubist välja pigistada, natuke peopesade vahel plätserdades õhuga segada (tahkemaks muuta) ja siis ümber pulga mässida. Päris head tõrvikud tulid :)

Millalgi sai kummiliim otsa, vajadus tõrvikutega ringi lehvida aga jäi.
Otsustasime katsetada pigiga. Suvel kuumal ajal olime paljajalu tee peal joostes tundnud, kui mõnusad pehmed on asfaldil pigiloigused kohad (tolmuga segunenud sulanud pigi oli kui padi jala all ja ei kleepunud ega midagi) ja nii me pulgad kätte haarasime ja tee peale suundusime. Otsisime välja pigiga rohkem täidetud kohad ja asusime pulkasid neis keerutama.
Jälle saime head tõrvikud :D Ainus jama oli selles, et tee muutus auklikuks ja pigi sai otsa...
Aga polnud hullu, järgmiseks suveks täitis kolhoos need jälle ära ja voila, uus tõrvikumaterjal taas olemas :D

Täna mööda sedasama teed sõites ei jõua minevikulollusi ära kiruda, kuna need augud on igavesed :) Enam ei täida keegi neid pigiga, nüüd veetakse kruusa, kuid selle sõidavad autod aja jooksul aukudest välja...
Vähetähtis külavahetee kah, ei hakka keegi seal suuri teeparandustöid ette võtma.

Ja pani plehku...

Nonii, nüüd on see siis juhtunud.

Helises telefon. Eksabikaas, kellega pole nüüd juba mitu kuud suheldud. Jutustamise järg oli vahepal kuskile elutemposse kadunud ja seega jagus infovahetamist küllaga. Püüdsime ka nuputada umbkaudset aega, millal ta võiks oma pere autosse pakkida ja meile külla tulla.

Vahepeal vudis Väikemees mööda elamist ringi, nagu ta ikka teeb. Esikus saabus peale mõningast sahmimist vaikus. Noh, nagu ikka saabub, kui ta millessegi süveneb või mõne kratlusega (nagu näiteks jalatsite ringitõstmine) tegeleb.
Ahh, las mässab natuke aega, enne kui korrale kutsuma lähen.

Vaikus läheb kahtlaseks. Lähen esikusse... Väikemeest pole. Aga uksel on pragu vahel... Köögi pool teda ei paista, elutoas teda ka polnud... Trepil tõke ees, sealt üles ei saanud minna...
Ukse taga ei ole. Vaatan ringi - no mitte kusagil hoovis, kuhu silm ulatub, pole!

Padavai jalatsid jalga ja välja. Ümber maja nurga keerates avastan väikese tegelase tükk maad eemalt suurte puude alt. Mind nähes tuleb veidi ehmunud/üllatunud ilmel minu suunas, igaks juhuks aga peab vahepeal peatuma ja elektriposti tippu näitama: "Lamp!".

Kraban Väikemehe sülle ja kiiresti tuppa. Kampsun ümber ja oma veerand tundi kindlasti soojendasin teda nii igaks juhuks. Ja no ega ei raatsinudki sülest maha panna ju...
Peamine mure selles, et tal juba nädalajagu nohu olnud ja nüüd siis toariietes õues. Oma 5-7-10 minutit, ma pakun. Ta küll vudib kiiresti, kuid siiski usun, et ta oli ka maja ees eelnevalt uudistanud. Ja korra oli ka pepuli potsatanud, seda tõendasid püksid. Ilmselt terrassilt maapinnale astudes.
Hea, et sokkide väel ei olnud, õnneks olid nahast tallaga sussid jalas. Hoidsid jalad kuivana vähemalt... Ja hea, et oli u. 5 kraadi sooja siiski, mitte miinuskraadid ja lõõskav tuul...
Aga ikkagi ei meeldinud mulle need jahedad käed ja põsed. Loodan, et ta siiski juurde ei külmetanud...

Et jah, ma nüüd võtaks aasta ema tiitli või miskit. Suutsin oma 1aasta ja 25 päeva vana lapse "ära kaotada"...

68/365 - Laps teab, mida laps tahab

Kui ma väike olin (no ikka sügaval nõuka ajal, eksole), ei olnud meil ju miskit saada.
Nii oli lugu ka värviliste või mustriliste sukapükstega. Kui ikka polnud, siis polnud.
Meil oli isegi väga hästi, ema töötas Kaubabaasis ja sai edevamat võimalusel ikka kätte, kuid sageli paljut lihtsalt ei olnudki saada.
Tänapäeva lapsed ja noored ei kujuta sellist asja ettegi... Mine poodi ja osta, ainus kriteerium on raha. Tollal aga raha polnud säärane vahend kui täna.
See selleks.

Igatahes eks meilgi olid värvilised sukapüksid ikka pidulikumaks/erilisemaks puhuks, niisama kodus trööpamiseks olid hirmkoledad pruunid. Mäletan siiani neid mittevenivaid ja kergelt soonikumustrilisi õudusi.
Igatahes oli mul kindel mitteaktsepteerimise seisukoht juba alla-kümnesena olemas ja mäletan vägagi eredalt juhust, kus kükitasin elutoas laua all, ema kohvitas ja jutles kellegagi ja mina, tundes oma sukapükste pärast piinlikkust, läksin tõnin maniküüri käärid ja lõikasin põlve peale suuuuuuure ümmarguse augu. Ikka sellise, mida parandada ei annaks.

Tulin siis laua alt välja ja teatasin, et läksin millegi vastu, tekkis auk ja kui kükitasin, kärises suureks.
???
Täielik valevorst ikka! Ja kuidas ma ometi nii lihtsameelselt valetada sain? Teinud siis auk ja käristanud seda - ei, ma ju klõikasin ilusate servadega ilusa ümmarguse augu... Tüki ikka välja ju!
Ja kuidas tuleb laps selle peale, et ema jääb sellist jama uskuma?

Kui nüüd ema peale mõelda, siis täitsa kahju kohe. Vaevalt need jubedusedki kõige lihtsamini kätte saadud olid ja laps lihtsalt võtab käärid ja lõikab katki...
Muidu olin ikka asju mittelõhkuv laps, ju siis sellepärast kah see kord nii eredalt meeles.

Naistepäevast siis kah

Ei, meil ei olnud mingit megaromantilist päeva, et selle lausa siia salvestama peaks. Ja kui aus olla, siis ega ma suurest romantikast kirjutada oska/tahagi :)
Küll aga jäin ma päevaga ülimalt rahule. Muidugi võiks see olla misiganes päev, kuid juhtus olema just naistepäev :)

Ahjaa, romantikat tuleb ikka servast mainida küll - Vanamees siin mõned päevad tagasi küsis, et "kas sa naistepäeval lilli ka tahad?"
Ma siis arvasin, et võtaks küll jah :D Ta küll natuke kergitas kulmu, et "ma ju alles hiljuti sulle sõbrapäevaks ja poja sünnitamise eest tõin lille, sulle ei mahu neid ju rohkem" (jutt orhideest ja tõepoolest mulle hetkel neid enam juurde ei mahu :D). Ma arvasin, et lõikelilled on kah võimalus, mida kaaluda. Selle peale arvas, et "aga ma siis lõikan uuel orhideel ühe vartest maha ja ongi palju õisi vaasi panna :)"
Et jalad ei peaks võtma, võtku pea, eksole :)
Õnneks siiski jäid orhideel kõik õied alles :D

Aga tänasest päevast siis...
Me nimelt tõstsime terve elutoa ringi. Kohe põhjalikult :)
Kolides ja algselt paigutades ei tea ju veel paljut ja lasime asjadel settida ja vajadustel paika loksuda.
Kui siis Vanamees sauna kütmast tuppa tuli ja mind diivani käetoelt kulmu kortsutades istumast leidis, läksid mõttetalgud lahti. Mõeldud? Mõeldud! Ok, siis pole muud, kui käed külge.
Ja tegime niksti-naksti põhjalikud ümberkorraldused ja paljud kitsaskohad said koheselt lahenduse :) Kuramuse hea tunne on nüüd. Ja elutuba on nagu suur tantsusaal :D

Nädalajagu tagasi tõstsime magamistoa ringi.
Huvitav, mis järgmiseks?

67/365 - Veidi piinlik küll on - laiskusest

Ma olen hullemat sorti lohe.

Õhtuti, kui Väikemees on magamas ja meil tekib see nö oma aeg, siis on võimalus natuke arvutit näppida. Tööasjad, koolitükid, blogiprojekt, uudiste lugemine ja mis iganes veel.
Vanamehe kabinet on üleval korrusel, minu nurgake arvutilauaga alumisel.

Vahel on vaja siis Vanamehega miskit kiirkorras suhelda, niimoodi lühidalt. Hõigata ei saa, kuna Väikemees meil suht ergu unega.
Ja siis selle asemel, et ajada oma taguots püsti ja suunduda trepist üles, võtan mina lahti mõne suhtlusvõrgustiku või muu suhtlemist võimaldava kanali, vaatan kus Vanamees sees on ja kirjutan talle...
Tema on käbedam ja kabedam, enamasti tema tuleb siis alla ja arutame asja läbi, vahel aga tuleb lohesusega kaasa ja nii me tšätime - peaaegu täpselt üksteise kohal...

Aga ma ise leian, et nii on kiirem. Kui ma sinna üles lähen ja maha istun, läheb pikemaks pläägutamiseks ja kellel seda vaja. Niigi vaja sada toimetust ära teha ajal, mil väikesed käed pole kõike sikutamas ja tähelepanu nõutamas ning tahaks ju jõuda ka raalis ringi uudistada pool tunnikest kuni tunnike, enne kui unede maale end kukutan. Sest ega ju ärkvel olla kah jaksa, see kõige väiksem sell nõuab oma ja sunnib mu keha puhklema...
Seega jah, olen lohe ja tegelikult kuigiväga seda ei häbene kah :)

66/365 - Ratsutamine

Mulle meeldivad väga-väga hobused, nagu vist päris paljudele.
Eriti nunnudeks peavad neid väikesed tüdrukud ja nii pidasin ka mina.
Ja leidsin, et mul vaja lisaks kahele erinevale tantsutrennile + võimlemisrühmale hakata ka ratsutamisega tegelema.
Kunagi ammu...

Ega ma ise eriti aru saanud, et tegelikult haisen nagu laut, kui pärast trenni linna korterisse jõudsin :) Ema kirtsutas küll nina, kuid missa hulluga teed. Võtab pähe, siis teeb ja käib.

Meenuvad lahedaimate trennidena jalgade tugevdamine ehk siis pandi eriti laia seljaga hobuse selga ilma sadulata, hobune korde otsa tiirlema ja ka kätega polnud kusagilt mujalt kinni hoida kui lakast, mis oli siilikaks lõigatud.
Ühesõnaga - kätel libe kinni hoida, jalad hirmsasti laiali ja ilma toetuspunktita ja hobune paneb traavi, sina samal ajal pead jalgade jõuga seal kergendama ja rütmis püsima.
Aga lahe trenn oli, treenis ikka kohe korralikult!

Teine lahe katse oli talli vahekäigus seisvale hobusele selja tagant ja põrkega heinapallist kaksiratsa selga hüppamine. Samuti sadulata, seal oleks sadul vigastusi põhjustanud. Nagu kitse hüppaks keka tunnis :)

Kui eredate mälestuste juures edasi minna, siis kaks kriitilist kohta meenuvad ka.
Esimene oli siis, kui olin esimest korda hobusega üksi koplis traavi harjutamas (galopini polnud veel jõudnud) ja hobune millegipärast tõkete poole ajama pani. Oli muidu võistlushobune küll, kuid väheusutav, et ta tõkkeid nähes mõtles trenni suunduda... ju ma ikka ise misagi valesti seal suunasin.
Igatahes pani hobune tuhatnelja ajama ja mina nagu jahukott tal seljas laperdamas. Lõpuks kukkusin sadulast alla, kuid kuna peas kõmises raudne reegel, et hobust ei tohi omapäi liikuma lasta, siis hoidsin kramplikult valjastest kinni ja lohisesin hobuse küljel rippudes kaasa. Lõpuks ta peatus ja sain ta tagasi talli suunata, kuigi mingisugune pelgus selliste olukordade ees jäi igaveseks sisse.

Teine juhus oli nn "täku aias" trenni tehes. Väiksem aed ja muudkui kihutasin ringiratast. Lumi oli maas ning eks seal lume all olid mõned jäätunud lombid.
Hobune läks aina kiiremaks, tuule tuhin kõrvus valjemaks ja hirmus lahe oli olla. Kuni korraga hobune komistas... Hirmus suur täkk oli ka veel, hästi kõrge.
Järgmine hetk, mil midagi ümbritsevast taipasin, istusin hobuse küljel ja hobune siputas külili maas minu all. Kuidas ma hobuse otsa sain ja jala sadulakaare alt välja? Pole aimugi. Puhtalt instinktid, kuna sadulakaar oleks jala hobuse raskuse all lihtsalt pilbastanud.
Välkkiirelt hüppasin hobuselt maha ja juba järgmisel hetkel ajas too end puristades püsti.
Ka see lisas pelgust ja võttis suurt uljust ja indiaanlast minus vähemaks.

Ratsutamistrenniga jätsin hüvasti aga seetõttu, et peotantsu õpetaja hirmutas, et jalad lähevad kõveraks ja rikuvad tantsuvõistlustel vaatepildi ära...
Tegelikult ma sellesse ei usu. Lihas on ju see, mis jalga sirgena hoiab, vaevalt see kont enam teismelisel sedavõrd "väänatav" on.

65/365 - Tantsupartnerite needus

Nii rahvatantsus, millega tegelesin palju-palju aastaid kui ka peotantsus, millega samuti mitmed aastad hõivatud olin (osa aega paralleelselt, kuna tegelesin alati paljude spordialade/hobidega korraga), sattusid mul olema fantastilised partnerid. Ja kui meespool on tantsus hea, saab ka naispool hea olla ning nii me oma rühmades alati väga tugevaid paare moodustasime. Muidugi siis, kui jõudsin õigete partneriteni ehk siis nendeni, kellega kõige pikemat aega koos sai tantsitud. Igatahes oli see alati niivõrd super ja innustav, et ainult puhas rõõm oli trennis käia.

Küll aga on elu teinud kummalised käigud mu pikaaegsete tantsupartneritega. Ja selliselt, et ei mina enam julge kellagagi pikemalt ja põhjalikult tantsida. Tundub nagu minu needus olevat...
Nimelt ei ole enam ei mu peotantsu ega rahvatantsu partnerit meie seas. Mõlemad hukkusid liikluses noorte meestena. Üks paar nädalat enne enda keskkooli lõpetamist (tema oli minust mitu aastat vanem), teine mõned aasta peale seda (too oli mu klassivend).

Ühesõnaga - minu ja tantsimisega on sellest ajast ühelpool. Ei soovi kellegi surma...

64/365 - Tantsupeod

Ma olen oma elu jooksul osalenud kolmel tantsupeol :) Enne täiskasvanuiga, kuna rahvatantsu lõpetasin gümnaasiumis.
Esimene kord oli algklassides (mäletan, kuidas mind häirisid meie liiga lühikesed muhu seelikud, kuigi kuratlikult ilusad ja kollased olid need küll), teine kord põhikoolis ja kolmas siis gümnaasiumis.

Oi need olid noorele minule alles ajad :)
Läksime ju kambakesi (õpetajad olid alati väga vahvad ja üldse mitte kuivikud) pikaks ajaks saarelt minema, ööbisime läbisegi kusagil koolimajas, tegime päevade viisi proove, sõime jäätist ja jõime kalja ja siis see suur pidu ise...
Vabadus ja elevus soorituse ilust ja kõik-kõik-kõik :)

Laulupeol pole ma seevastu kunagi osalenud... No ma ei tea, mis peaks juhtuma, et mina sinna satuKs :D Kraaksujate kooris ehk :)

63/365 - Päkapikud

Ma uskusin jube kaua päkapikkudesse. Ma arvan, et olin äkki mingi 10-11, kui mind lõpuks suudeti maa peale tuua.
Ma lihtsalt olin täiesti veendunud, et need tegelased on olemas, kuna mul olid "kindlad faktid". Fakte enam eriti ei mäleta, kuna kogu kupatus lendas ju vastu taevast, kuid vähemasti oli mul väga kaua midagi väga imelist, millesse jonnaka veendumusega uskuda :)

62/365 - Mühakad klienditeenindajad ajavad keema

Minu jaoks on äärmiselt oluline, et klienditeenindaja teeks oma tööd hästi.
Põhjus jube lihtne - tema on esmane kontakt ehk visiitkaart.

Loomulikult ei pea ma siin silmas klientide ees lömitamist - kui on ikka ilmselgelt kiuslik/ülbe/jõhker vmt klient, siis on minu isiklik arvamus, et sellise võiks ikka paika panna küll :) Ajal, mil minu juhtida oli punt klienditeenindajaid, lubasin ma neile küll sellist käitumist, kui ikka olukord nõudis ;) Ja kui keegi siis kuskile kaebama läks, kaitsesin oma töötajaid hingepõhjast ja suutsin alati ka õiguse saada. Sest olgem ausad - klient on kuningas vaid siis, kui ta vastavalt käitub. Seega purjus ja jõhkrad või muidu vimmas kiusajad saagu oma palk :)

Muud tegelased aga on igati õigustatud saama viisaka ja meeldiva klienditeeninduse osaliseks. See pole üldse raske tegelikult - naerata IGALE kliendile. See, kas ta on mühkam või mitte, on juba tema asi. Küll aga on elementaarne, et klienditeenindaja naeratab, ütleb tere ja soovib head päeva. Palun ja aitäh samuti.

Seega on minu jaoks ühed kõige raskemad pähklid suurte kaubanduskettide teenindajad. Ei vaata sulle otsagi, tere peale heal juhul mühkab midagi, piiksutab asjad kiirelt skännerist läbi ja leiab, et tema töö peabki selline olema.
Mina aga olen jonnakas. Tervitan neid alati särava naeratusega, tänan ja soovin head päeva. Mõne puhul saan lõpuks pilgu kätte, mõni jääbki mühkamiks.

Siin Hiiumaal on asi õnneks enamasti parem kui pealinnast mäletan. Enamasti reageeritakse, enamasti naeratatakse ja enamasti saan isegi kontakti, kui sädistama hakkan. Üldiselt ei saa väga nuriseda.
Küll aga on lood teised ühe suure keti poega, mis nüüd meile kodule lähimaks on ja seetõttu ikka aeg-ajalt külastamist leiab.
Küsisin lausa kohalike käest, et kas selles kaupluses mõni meeldiv teenindaja ka töötab? Sain vastuseks, et kaks tükki olevat. Ma nüüd käin, et neid välja peilida.

Samast poest kirjutasin kusjuures üksjagu aega tagasi, kui müüjanna kassas pärani suuga nätsu mälus... No see EI KÕLBA kohe mitte ju! Topi äkki näpp kah ninna ja venita tatikoll välja, suht sama teema.

Viimase aja parimaks juhuseks oli, kui tahtsin kanafileed osta.
Vaatan lahtise liha letis, et broilerifilee. Aga mina tahan kana. Küsin. Müüja vaatab mind kalastunud silmadega jupp aega ja teatab: " Aga broiler ON ju kana..."
"Kas tõesti?" on minul silmad suured. "Ma arvasin, et broiler on sea tõug".

No krt, KUI LOLL saab olla? Jaanalind on kah lind, eksole. Nagu ka pöialpoiss. No ei ole võrreldavad, mis siis, et mõlemad on linnud. Ja broileril ja kanal on ikka kuradi suur vahe ja kui ma küsin KANA, siis sinu asi on viisakalt teavitada, kas teie kuramuse poes seda müüakse või "Oi, väga kahju, kuid meil täna tõesti kanafileed ei ole". Asi vask, eksole. Sa ei pea end lolliks tegema sellise nõmeda kommentaariga.

Njah, sellised asjad ajavad mind keema.
Ma saan sellest aru, et mu aasta ja 2 nädala vanune poeg näitab puid ja teatab, et see on "lill", kuid tema puhul on see andestatav, ta alles mõned päevad tagasi sai teada, et need rohelised kõikjal rippuvad ätsed on lilled ja isegi tubli, et puid nendega samastab. Kui ta sama aga 40-aastasena väidaks, oleks ma ikka pahane küll :)

61/365 - Salasöödiklusest

Vahel ma olen täielik salasöödik.
Salasöödik iseenda ees. Ehk siis leian endale sada vabandust selle kohta, miks mul just praegu miskit täiesti mittevajalikku süüa on vaja.

Täna näiteks oli selleks terve pakk küpsiseid korraga... Laps magas üleval korrusel, emme vedas ennast peale A tagasi mannergule saatmist diivanile kerra ning hekseldas ära terve paki küpsiseid. Lihtsalt niisama...
Ja siis virisen, et raseduse algusest on juures juba tervelt 3 kilo... Minna on aga veel pool aega ja suurem kaalutõus ju alles ees ootamas...

60/365 - Ärritusfaktor meeste näol

Minu meelest on alati üks paras ikaldus meeste poodi millegi järele saatmine.
Ja see ei ole ainult praeguse eksemplariga nii - mind on sellistega ikka läbi aegade õnnistatud.

Ehk siis - kui poest on vaja enamat kui kahte asja, siis meest poodi saates on vaja kohe kindlasti kaasa anda nimekiri. Rätikunurkadesse sõlmede tegemisest ei piisa.

Hiljuti tekkis mul näiteks isu keeksi järele ja saatsin Vanamehe poodi. Nimekirjas olid kõrvuti kirjutatult, kuid komadega eraldatult: sepik, või, keeks.

Ja kuidas tuleb tema tagasi? Keeksiga...
"Aga siin oli ju kirjas sepik või keeks... Ma veel mõtlesin, et mis imelik valik, kuid kuna sa rääkisid keeksist, siis ma tõin keeksi..."
Ei, me elame mobiilivabal ajastul, meil puudub võimalus poes olles telefon taskust võtta ja helistada, et "mida paganat sa sellega mõtlesid?".

Ja siis täna...
Mul isu rabakakisselli järele.
Ma pole mitte iial ise kisselli teinud. Ikka mingeid peenemaid värke ja no kesse siis nii prosta asjaga tegeleda viitsib nagu kisselli keetmine, eksole.
Pärast Väikemehe sündi aga on minus peas hakanud tõstma nostalgilised maitsed ja tahaks anda tallegi aimu mu enda lapsepõlvest. Sellist mõnusat lihtsat tavaari.

Mõeldud-tehtud. Saagu valmima rabakakissell, mida hea kohupiimaga süüa.
Aga oh häda - kartulitärklist netu.
Vanamees poe poole suunata. Ainus tellimus kartulitärklise näol kaasa hõigatud. Ehk siis ainult selle pärast sai teekond poodi ette võetud. No alla kolme asja nimekirjas ju ja pole mõtet minna paberit-pastakat otsima.

Tuleb tagasi. Räägib elevil näoga, et märkas poes niiiiiiii ilusat heeringat ja ostis siis tavaari õhtuse heeringaampsu jaoks. Ja saunaõlled, kuna saun juba küdemas.

Aga kus mu kartulitärklis on? Mismõttes see ununes ära? Heeringas eksitas lettide vahele ära, nii et veel vaid hapukoorele ja õllele jagus silmi? Aga minu kissellitegu?

/Sügav ohe.../

59/365 - Alkomeeter

Minu meelest on äärmisel imelik, et ma ei ole mitte kunagi elus pidanud alkomeetrisse puhuma...
Sõitnud juba ikka üksjagu aastaid ja päris tihedalt nii maanteel kui linnades (eriti palju muidugi Tallinnas), kuid mitte iial pole minu vastu huvi tundnud alkomeetriga politseinikud...
Ok, ega nad poleks ka miskit saaki minu näol saanud, kuid siiski!

Natuke on nagu isegi kahju :D

58/365 - 6&13

Kindel kiiks autoga sõites - raadio või plaat või misiganes saatemuusika kuulamise allikas ei tohi olla seatud valjusastmele 6 või 13. Üks nõks üles- või allapoole on ok, kuid need numbrid tablool on välistatud :)

Täiesi absurdne kiiks taaskord, kuid mis teha :)

57/365 - Ohakad

Huulte juurest edasi huulepealsete moodustiste juurde.
Ohatised...

Oi kurja, kus ma neid vihkan!
Pool elu ehk siis terve nooruse nendega kimpus olnud.
Tulevad kõige ebasobivamal ajal ja siis võtavad kah sõbrad kaasa ehk ikka kambakesi minu huulele majutuma.

Ma arvan, et kõik võimalikud ja võimatud vahendid olen aegade jooksul ära katsetanud. Toimivat pole siiani leidnud...

Leevendus on saabunud alles nüüd. Ei teagi, kas nad on uued objektid leidnud, keda ahistada või olen ma lihtsalt ise selline vähem ringirabelev ja samal ajal liialt eredalt põlev. Ehk siis rahulikum. Ja kuidagimoodi õnnestub neid viimasel ajal ühekaupa võõrustada ja sedagi vist vähem kui kord aastas...
Lausa pidu minu õuel :D

Loodetavasti see ei olnud nüüd ärasõnamine...

56/365 - Keel

Ok, vilistamiseks ma oma keelt ja suud väänata ei oska, kuid muidu on mul päris osavalt väänduv keel :D
Kõlab parajalt totralt, kuid tõepoolest suudan seda väänata igasugu jaburatesse "poosidesse" ja kõikvõimalikke lehmakeelseid lehvitusi sellega lehvitada.
Suhteliselt totter teema neile, kes visuaalset pilti ei oma, need aga, kes näinud, teavad millest jutt :D

55/365 - Aga mina ei vilista

Kui kõrvad mul vilistavad, siis suu mitte.
Lihtsalt... ma ei oska vilistada.
Olen seda aastaid, ma mõtlen ikka kohe tõsiselt - aastaid - proovinud selgeks saada, kuid no ei hakka külge, noh! Vääna ja keera oma suud kuidas tahad, peale haleda visina ei tule sealt miskit.
Vot ei tea, miks ma selle koha pealt nii saamatu olen...

54/365 - Vilistab

Mul on madal vererõhk. Madalaim fikseeritud number oli 55/80. Enamasti ikka istub siiski seal 60/90 juures.

Muidu polekski sest miskit, kuid vahel kaasnevad sellega ebameeldivad nähud. Pearinglus, pildi taskuminemise tahtmine ja muu, kuid naljakaim on tavasümptomitest vilistamine.

On hetki, kus ma jään pingsalt kuulatama, et misasi ja kus see ometi vilistab. Nii vali vile ja no mitte ei saa aru, kust tuleb. Küsin ka pereliikmetelt - nemad ei kuule midagi... Mismõttes ei kuule kui on selline lärm?
Tegelikult mu oma vererõhk süüdlaseks ja vilistan hoopis seesmiselt :)

1

13.veebruaril sai meie Väikemees tite east lapse ikka.
Nüüd on meil kodus 1-aastane poiss.

Tollel päeval oli tegelasel pikkust juba 82cm. Arsti ja graafikute kinnitusel keskmisest poisslapsest pikem. Aastane juurdekasv 29cm...
Juuksed muutuvad õrnadest karvadest aina enam karmideks. Tihedad ja paksud juuksed, kuigi heledad.
Hambaid suus 13 (tolle kuupäeva seisuga, tänaseks juba 14).
Enam eriti ei kõnni, pigem aina jookseb.

Lemmiktegevuseks on kasside tagaajamine ja koristamine. Mhmhh :) Talle on lausa oma tolmuimeja voolik eraldatud, kuna emmet jäljendades käib mööda tube ringi, voolik peos ja teeb muudkui "uuu, uuu, uuu". Harja kätte saades sama lugu. Uuuuuu saatel koristatakse elamist ikka mitu korda päevas :)

Sööb juba ammu kõike seda mida meiegi. Tema omaalgatuslikuks lisandiks on siis puukoored, puusüsi ja kui kätte saab, siis ka kassikarvad. Kommi/šokolaadi muidugi ei anna :)
Potti saame ka ikka peaaegu iga kord midagi, kui potil istumine käsil, kuid ise potile veel ei küsi.
Aru saab paljudest sõnadest. Kui nt küsida "kus pall on?" või "kus vihmavari on?" vmt, siis läheb ja toob või näitab. Ise vormib sõnu aga alla 10-ne: lamp, aitäh, kaahhh (kass), eieiei, mämm-mämm, emme, koju ja võib-olla miskit veel, ei tule hetkel pähe. Sageli peab pika jutud maha ilmeka intonatsiooniga bää-bä-bää häälitsedes.

Pole veel ühtegi tervet ööd maganud meid äratamata (ega ta ise enamasti ärka, äratab vaid meid :D). Endiselt on meil in vaheldumisi suht magamata ööd veidi paremate öödega, kuid siiani pole me ainsatki ööd saanud magada nii, et kumbki meist kordagi tõusma ei peaks. Aga on läinud üldjoontes veidi paremaks varasemaga võrreldes. Lootustandev...

Iseloom on täitsa olemas. Katsetab, vahel vibutab, vahel keeldub sõna kuulamast, samas on ka päevi, kus võtab ilusasti kuulda, mis räägitakse ja arvestab. Avastasime, et nõudlikkus ja sõnakuulmatus on küllalt sageli seotud hammaste tulekuga ehk siis ilmselgelt halva enesetundega. Üldiselt päikeseline poiss.


Armastab muusikat. Tantsib, kui muusikat kuuleb. Kui issi miskit ette laulab, siis püüab järele häälitseda :) Väga vahva kuulda, kui hästi välja tuleb :) Eelistab klassikalist muusikat ja rock'i, heade aariate korral lausa tardub ja kuulab täiesti andunult.


Laps, kes ei püsi paigal. Aina traageldab ringi, toimetab ja askeldab. Kohe päriselt ka :)
Väga suhtlemisaldis. Vajab suhtlemist ja koosolemist. Musitab, kui hellushoog peale tuleb :) Hammustab, kui jonn kallal on :(

Igal juhul on tegemist äärmiselt vahva tegelasega :)

Saarepuhkus

Eile asusime Väikemehega Saaremaa poole teele, et veeta siin peaaegu nädalajagu päevi.
Vanamehe jätsime koju toimetama, et ta saaks omanuhti ja vabalt omad asjad korda ajada, mida väikese lapsega majapidamises on muidu päris keeruline korraldada :)

Algselt oli plaan, et esmaspäeva õhtul tagasi, kuid siis hakkas ema prigisema, et kesse temaga siis pingviinide paraadi vaatab ja tema nii mõtles, et teeme mõnusa näksilaua ja vaatame koos.
Ma juba aastaid ei viitsi seda vaadata, kuid rääkisin Vanamehega läbi ja ta lubas meid igatsedes mitte lolliks minna ning seega läheme alles kolmapäeval (kui suvel teeb kahe saare vaheline praamikökats lausa 4 reisi igas päevas, siis talvel vaid kaks reisi üle päeva...). Mis teeb korralikult pika aja, mil mul on terve plejaad lapsehoidjaid ning ma ise saan suht palju rahulikult vedeleda :D:D:D Vahel isegi mõne une koos poisiga teha :)

Aga tulekul oli väga lahe vaadata, kuidas Väikemees praamil teiste lastega seltsis. Oli seal terve parv selliseid 5-6-aastaseid ja need siis muudkui jooksid ringi. Algul Väikemees uudistas teisi mul süles istudes, mõne aja pärast ajas end aga põrandale ja asus teiste järel vudima. Eks ta jäi neist ikka ringiga maha, kuid ütlemata armas oli vaadata, kuidas teised temaga arvestasid, teda pikali ei jooksnud ja talle hoopis oma mänguasju ja juustuküpsiseid pakkusid :) Väikemees oli tõeliselt õnnelik selle tähelepanu ja suhtlemisvõimaluse üle :)

Natuke tobedaks kiskus asi siis, kui ta mingite noormeeste laua juurde läks, õllepurgile osutas ja seda endale nõutas :D Purgi omanik arvas, et natuke vara veel ja õnneks ei läinud kisaks ega midagi :)

Aga jah, siiralt hea meel on näha, et Väikemees armastab suhelda ja seltsida. Loodan, et metsa kolimine seda temas ei vähenda ja jääb sotsiaalseks tegelaseks ka edaspidi.

53/365 - Saavutusvajadus

Ma ei teagi nüüd, mida sellest arvata, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on läinud mu vajadus olla selles, mida ma teen, parim.

Mulle on alati meeldinud võita ja saavutada, kuid mitte kunagi varem pole ma seda sedavõrd oluliseks pidanud kui täna. Samas üritan seda endas ka maha suruda, et mitte lolliks minna ja üle võlli asju kerida...

Lihtsad näited viimasest ajast on näiteks töö vallast see, et kontserni siseselt peab minu juhitav üksus olema kõikvõimalikes edetabelites juhtival kohal oma näitajate poolest või siis vähemalt tunnustavalt ära mainitud.
Kohalikus mastaabis pean olema piisavalt arvestatav, nii et konkurendidki huvi tunnevad... :)
Klaverimängus pean arenema kiiremini kui ükski mu õpetaja poolt õpetatud tegelane enne mind.
Koolis pean olema puhas viieline jne jne jne.

Samas olen ju hull lohe tegelikult... Kui võimalik, hoiakski jalad seinal ja lebotaks kohvitassi ja raamatu taga.
Mul on ju see võimalus, mõnda aegagi. Miks ma seda siis ära ei võiks kasutada vaid ikka ennast lolliks ajan?

Virin ja kobin ja ahastav kriitika on tingitud sellest, et pean nüüd lähiajal valmis saama ühe äriplaani, mis ei peaks lihtsalt plaan paberil olema vaid ikka päriselt ka kohe hästi toimima ja tööle hakkama. Koolitöö raames küll, kuid tahaks ka pärisellu rakendada. Et kui juba energiat panustatud, siis peab asi olema suurepärane.

Tegelikult võiks ju lõdvalt võtta. Ma saan seda endale praegu lubada... Aga millegipärast ei oska. Mingi kiiksuga ratas on käima lükatud.

52/365 - Depressioon

2007/2008 vaevlesin ma millegi küüsis, mida poleks elus enda kohta arvanud - depressioon.
Ausalt öeldes ei mina teadnud, millega tegemist. Olin vaheldumisi apaatne ja arusaamatult nukker. Tohutu jõuetus tekkis samuti.
Mõtlesin, et vaja ennast kuidagi mingite vitamiinidega käima lükata ehk või siis äkki vana hea rauapuudus tagasi.
Läksin perearstile. Tema saatis mind peale uurimisi aga psühhiaatri vastuvõtule. Ütles, et füüsiliselt pole miskit viga, asi peab olema kuplis.
Tark arst oli mul perearstiks. Aus ja konkreetne ja viitsis pühenduda.

Psühhiaater andis hinnanguks, et tegemist depressiooniga. Mismõttes? Minul? Millest siis?
Igatahes arvas tohtrihärra, et tuleks hakata valgeid väikseid sõbrakesi neelama.
Mina nii ei arvanud.
Alati isepäine olnud ja ette kujutanud, et mina tean omi asju ikka paremini.

Arvasin, et ma ei ole nõus hakkama enesetunnet ohjama enese kinnisurumisega. Olen seda tüüpi tegelane, kes peab jama endast läbi põletama, mida eredama leegiga, seda parem. See tuhk on pärast palju lihtsam ära pühkida kui nende süte all aina uuesti ja uuesti leegilahvatusi summutada.

Otsustasin siis, et hakkan tegelema põhjustega, mitte tagajärgedega. Sammhaaval, haavu lahti kiskudes ja oma käike üle päeva kahetsedes. Tegelikult kaalusin korduvalt ka tohtrihärrat kuulda võtta, kuid otsustasin iga kord veel natuke oodata, enne kui uue visiidi aja määran. Jonn.

Vahepeal imestasid sõbrannad siiralt, kui suutsin täiesti suvalistel hetkedel uinuda. Kusiganes me viibisime, kui maha istusime ja jutlema hakkasime, suikusin mina mõneks ajaks unne. Nüüd, tagantjärele, tundub see enesele ka kummaline, kuid see oli minu viis hakkama saada kehas toimuvaga. Keha on nii tark aparaat küll, et teab, kuidas end kaitsta. Ja tollal oli mul võimalik teda selles usaldada. Näiteks täna, lapsevanemana, see küll eriti mõeldav ei tunduks...
Keegi ei teadnud, mis toimub. Nägid, et olen ootamatult uinuv (selle sai mu energilisuse arvele kirjutada), samas tunduvalt ülbem ja ükskõiksem ümbritseva suhtes (elu ju ikka kalestab, ei midagi uut) ja lisandunud oli teravus (noh, inimesed ikka muutuvad ja eks ka lillelapsed saa kunagi asjalikuks täiskasvanuks, kes iga asja peale keelt teritavad).
Ma lihtsalt ei olnud valmis sellest kellelegi rääkima, enne kui "pasa" seljatatud saan.

Minu puhul toimis. Eks aitasid needsamad faktid, et olen põikpea ning et sain seda endale lubada. Samuti see, et keeldusin endasse mitte uskumast (kuigi üks tegelane õlal muudkui kinnitas, et ega  ma nagunii millegagai hakkama ei saa) ja mine tea, ehk sain jaole piisavalt algjärgus. Ja et ei hakanud end summutama vaid hakkasin välja juurima põhjuseid. Ükskõik, kui haiget see ka tegi. Ma lihtsalt leidsin, et ma ei vaja oma ellu seda, mis mind õnnetuks teeb vaid seepärast, et nii peaks justkui aktseptaabel olema. Teiste silmis. A mis mul teistest, kui ma endagagi läbi ei saa?

Mis oli aga suurim viga, oli endasse hoidmine. Ehk oleks see august väljaronimise protsess olnud tunduvalt kiirem, kui oleksin kellegilegi rääkinud, mis lahti. Aga samas... mine tea, äkki oleks see mind nõrgestanud.
Rääkisin alles siis, kui tundsin end piisavalt tugevana. Ja siis hakkas üks noogutamine, et "jaa, mulle tunduski, et midagi on väga teisiti..."

Olles aga sellise jama korra läbi elanud, et taha ma seda enam kunagi kogeda. Ja loodan, et täna on mul piisavalt tarkust võimalikke ohumärke juba aegsasti näha ning koheselt reageerida.
Samuti loodan ma väga, et suudan enda lähedal asujate puhul juba piisavalt varakult sümptomeid näha ja vajadusel toeks olla. Sest... päriselt ka, see ei ole naljaasi.

Ja ma ei taha mitte kunagi kuulda minu juuresolekul mitte kedagi endale kätt otsaette pannes dramaatiliselt ütlemas: "Issake, see on nii keeruline, see tekitab mul hullu depterssiooni!". Möla maha! Kellel pole aimugi, sel pole ka õigust seda vägagi karmi diagnoosi kerglaselt lörtsida.

51/365 - Kohtingud

Ma pole kunagi kohtamisi armastanud.
Kuidagi väga närvesööv.
Eelistan olla kas suhtes või siis vaba olles võttagi vabalt ehk siis mitte liialt muretseda ja endale miskit ette kujutada vaid lihtsalt suhelda. Ilma formaalsete kohtingute pingeta.

Mingi aeg oli mul elus aga periood, mil veetsin rohkelt aega (ei nimeta neid kohtamisteks, kuna tundsin tegelasi ammu-ammu ja kaks neist olid aegu mu enda suhted olnud) lausa kolme meesisendiga samaaegselt :D

Lihtsalt... Mitte üks neist ei olnud hetkel see kõige-kõigem. Kaks olid eksid, nende puhul oli mängus segav minevik, üks oli suhtlemise mõttes uus vana tuttav, kuid tema puhul olid muud segavad mõtted. Aga lõbus aega veeta oli kõigi kolmega ning kuna mul piirangud ja kohustused puudusid, siis miks pidin ma üksi kodus laskma võimalikel muremõtetel pead tõsta, kui on lausa 3 noormeest, kes kõik mind lõbustada soovivad :D

Tolleaegset kalendrit on lõbus vaadata. See päev see, too päev too kalendris kirjas ja mõni päev oli lausa selline, et ühega kinno ja teisega õhtust sööma :D

Ja kõige totakam selle juures oli see, et kõik kolm teadsid seisu. Kägu ajada ja varjata ei tahtnud, seega said kõik ausad vastused. Nende asi oli kas aktsepteerida või mitte. Ju neil oli kah omamoodi fun, kuna leppisid :)
Aga kaua nii ei jaksa. Vähemalt mina ei jaksanud. Kuna ükski teema ei olnud see päris õige siiski, lisas elu omad nüansid. Ja ühel päeval otsustasin, et see hakkab emotsionaalselt väga kurnavaks minema ja tegelikult ju ei anna midagi peale endale kahtlase väärtusega tundmuse.

Sellest hetkest otsustasin, et teen igasugusele suhtlemisele meesolevustega mõneks ajaks lõpu. Ei viitsi lihtsalt enam ja ikka on ju mängus mingit laadi tunded ja huvid ja siis tekivad erinevad ootused ja... Üleüldse liiga kurnav.
Otsustatud. Elagu vabadus, eelkõige ootuste-lootuste vabadus. Tegin end kohe täiesti vabaks, et alustada suhtepaastuga.
Ja siis tuli täiesti ootamatult, kõpsti, Vanamees... keda ma alguses ei kannatanud peaaegu üldse! Ta lihtsalt ärritas mind nii kohutavalt!

Edasi tuli juba edasi.:D

50/365 - Rõngad

Sellest ma juba kirjutasin, kuidas kõrvad enesele ehteid võimaldavad augukesed said.
Lisaks neile kahele klassikalisele mulgule kõrvades olen aga veel kahel korral end augustada lasknud.
Üks kord suht tavapärane naba ja üks kord oluliselt intiimsem paik.

Kuidagi on aga nii, et enese augustada laskmine on seotud millegi ületada püüdmisega.
Kõrvad vajasid auke pimedusehirmuga võitlemiseks, teised kaks aga lahkuminekutega toimetulemiseks.

Nabasse lasin ehte paigaldada siis, kui oli kokku lepitud, et vot nüüd on laialiminek hirmsuurest tundest. Otsustasin, et valu hinges on vaja uputada valusse kehas ja lasin naba augustada.
Millegipärast too suhe aga jätkus peale seda veel aastaid. Kokku-lahku-kokku-lahku. Koos ei saanud kuidagi, eraldi samuti mitte. Füüsiline tunne oli lihtsalt hullupööra tugev :D
Ma ei tea, mitu korda me üritasime lõpetada. Väga palju kordi igatahes. Lõpuks tegi elu omad korrektuurid ja oli aeg kummalgi oma rada mööda valitud suunas minna.
Ühel me viimastest kohumistest (vedelesime kuskil järjekordses spaas mullivannis) küsis V ootamatult: "Kas mina olen sinu mr Big?" :D:D:D Tänaseks oleme mõlemad eludega ilusasti edasi läinud, mõlemal omad pered ja tegemised-toimetamised ja rõõmud-mured :)
Rõnga nabast eemaldasin aga siis, kui kõht Väikemeest oodates kosuma hakkas.
Tagasi pannud ei ole. Usutavasti ei pane ka.

Teise rõnga lasin siis paigaldada, kui R mulle väga-väga haiget tegi ja ta kukele saatsin. Taaskord sama teema - valu hinges vaja lämmatada valuga kehas.
Ja taaskord ei olnud see suhe omadega päriselt õhtal. Seda küll pigem seetõttu, et R hakkas hirmsasti tiirutama ja minus tõstsid pead korraga nii hoolimine kui julmus.
Hoolides lootsin, et ehk olen piisavalt unustaja, et mu tunnetele haiget tegemine ajas ähmastuks ja suudan suhtega normaalselt edasi minna. Julm mina aga tahtis kättemaksu - pikka ja põhjalikku. Pikka-pikka mängimist, nagu kass hiirega. Küüned sisse ja pehme pai, küüned välja ja jumalt lihasse.
Ma ei teadnud, et ma selline võin olla. Mängur... Ja seda nautida... Nautida enesele näiliselt lähedale laskmist ja seejärel tulla lagedale millegi sellisega, millega teine kohe kuidagi toime tulla ei oska.
Aga see mäng sai ka lõpuks otsa. See ei ole mina ja ma vajan elus palju enamat, kui kellegagi mängimine. Ja... ma ikkagi ei suuda unustada ja leppida, sry.
See rõngas kadus pildilt sünnitusmajas, ämmaka abiga. Pakkus, et paneb pärast tagasi, kuid otsustasin, et ka sellel rõngal on elu elatud ja roll täidetud.

Loodan väga, et vajadust end augustada enam ei tule :)

49/365 - Naba

Naba on minu jaoks alati olnud kuidagi äärmiselt tundlik koht. Pigem tundub, et psüühiliselt, mitte niivõrd füüsiliselt.
Ei lase ma seda kellelgi oluliselt puutuda ja ega isegi eriti näppima kisu. Niipalju vaid, kui hügieeniks tarvis, muidu hoiduvad näpud sealt eemale.

Naba on mul selline tilluke ja sügav. Ideaalne avaus nabarõnga jaoks ja muidu ka selline peidus.

Seetõttu oli mul Väikemeest oodates üks eriti jabur hirm - kartsin, et kõhu suurenedes keerab naba väljapoole ja minu jaoks niivõrd tundlik koht võtab sisse mittekaitstud asendi.
Kõhtudest pilte nähes on see ju küllaltki sageli nii.

Tean jah, et suht jabur hirm, kuid räägi seda hirmule.

Kuidagi aga läks nii, et see ei teostunudki. Naba sai lõpuks suht siledaks kujundatud mööda kõhu pinda, kuid väljapoole ei punnitanud. Olin üpris rõõmus, et ei pea täiesti idiootse ja tegelikult ju tühise hirmuga tegelema. Kardaks pigem sünnitust või midagi... ?

Nüüd aga on mul kuri kahtlus, et seekord ma vastavalt soovidele ei pääse. On alles 18. nädal 40-st ja juba liigub naba kõhuga ühtlustumise suunas. Ja mis saab edasi tulla? Väljapoole keeramine!

Kui nüüd vaid keegi ütleks mulle, et see ei tekita mingit ebamugavust, et riided ei hõõru punnitavat naba hellaks jne... Ehk siis et see ei ole tegelikult üldse tunda ega ebamugav...
???

48/365 - Osavnäpp

Mulle tohutult meeldib, kui mu ümber ei ole standardlahendusi, selle asemel aga millestki huvitavalt/andekalt miskit kokku meisterdatut.

Nii ma muudkui kogun ideid ja salvestan pilte ja juhendeid. Korralikult katalogiseerides, muidu ei oleks see mina.
Seetõttu on mul päris korralik ideepank kõigest sellest, milliseks ma millegi nii toas kui aias kui pisidetailides saan kujundama.

Ainult et... millegipärast ühtset visiooni ei ole. Ja millegipärast ei taha enamus ette võetavast üldse selliseks formuleeruda, nagu ma oma vaimusilmas olen ette kujutanud.
Mina oma osavate näpukestega toimetamas ja imesid loomas... välja tulevad ikka mingid käkerdised :)

Aga ma ei ole veel alla andnud ja ma endiselt siiralt loodan, et muutun ajas osavnäpumaks :)
Muidu on küll enda ees piinlik lugu...

Talv :)

Perekond Tamm istub hommikulauas ja kuulab raadiot.
Sealt tuleb teade: “Täna tuleb 20-25 cm lund. Palun parkige oma autod tänava paremasse serva, et mitte takistada lumesaha tööd.”
Proua Tamm tormab välja ja sõidab autoga tänava paremasse serva.
Nädala pärast kostab raadiost:
“Täna on oodata 25-30 cm lund. Palun parkige oma masinad tänava vasakusse serva, et lumesahk mööda pääseks!”
Proua Tamm läheb ja pargib auto tänava vasakusse serva.
Möödub nädal.
Raadios teatatakse:
“Täna tuleb 30-35cm lund. Palun parkige autod…”
Sel hetkel jääb raadio vait.
Proua Tamm vaatab oma abikaasale õudusega otsa:
“Kallis, ma ei tea, mida nüüd teha!?” paanitseb ta. “Kumba teeserva auto parkida, et mitte lumesaha tööd takistada???”
“Kullake,” vastab härra Tamm leebelt, “jätaks auto seekord lihtsalt garaaži…?”

47/365 - Pahupidi-Liisu

Seda on tegelikult natuke piinlik tunnistada, kuid...
... ma kipun vahel terve päeva pahupidi riietega ringi käima...

Ma ei tea, miks see juhtub, KUIDAS see juhtub ja kuidas ma ometi saan selline kanapea olla, kuid vot juhtub. Ja eriti on see sagenenud nüüd, selle raseduse ajal.

Ok, kui ma olen kodune, siis pole ju hullu. Ajab itsitama ja ongi kõik. Aga kui väljas asjatamist, siis on küll veidi piinlik.
Näiteks ükspäev avastasin peale maniküüris käimist, et sviiter oli terve see aeg pahupidi seljas olnud. KUIDAS ometi???

Kuna see on just viimasel ajal eriti aktuaalseks muutunud, siis pean nüüd hoolega jälgima end kohe algaval koolinädalal. Koolis käin enamasti mõne kleidiga ja no see oleks ju küll loll lugu, kui kleit pahupidi selga läheb...

46/365 - Kobisemiskirjadest

Ma ei helista Vikerraadio avatud saadetesse ega hakka maad ja ilma kokku kiruma.
Ma ei kirjuta kõikvõimalikesse väljaannetesse kaebekirju.
Ma ei ühendu erinevate ametitega ega kirjuta peaministrile ega presidendile.
Ma lihtsalt ei oma seda soolikat.

Aga nüüd tuleb hetk, kus ma kirjutan. Kirjutan sotsiaalkindlustusametisse (nimi hetkel meelega väikese tähega) ja nõuan selgitusi.

Nimelt siin eelmises postis hõiskasin, kuidas mulle ei meeldi võtta tulumaksuvaba miinimumi igakuiselt "välja" ning eelistan seda korraga saada, peale tuludeklari kinnitamist. 360+ korra aastas on suurem summa kui 30+ igas kuus, eksole.
Noh, olin ma ka vanemahüvitise teemal avaldusse märkinud, et ei soovi arvestamist. Vaatasin eesti.ee lehelt üle - avalduses ilusasti olemas.
No ja ma tõepoolest ei ole kunagi taibanud üle arvutada, et kas siis ikka toimib vastavalt avaldusele asi või ei.
Nüüd tuleb välja, et ei toimi. Sa võid avaldusse kirjutada mida iganes, kui ikka ei viitsita arvesse võtta, saad täie rauaga ehk siis selle näruse 30+ kah igakuiselt.
Aga ma ju ei tahtnud!

Aga mis siis, kui ma töötaksin lubatud summa piirmäära ulatuses igakuiselt ja saadavalt töötasult arvestataks mu maksuvaba miinimum?
Sellisel juhul peaksin ma selle 360+ praegu riigi kukrusse tagasi maksma, kuna olen saanud topelt ulatuses. Normaalne ju, eks.

Igatahes esitan ma nüüd küll kirjaliku nõude, kus tahan teada, miks minu avalduses kindlas sõnas kirjeldatut ei ole arvesse võetud ja on tegutsetud omavoliliselt, mulle sellega potentsiaalselt ootamatuid väljaminekuid põhjustades.

Krt, hinge ajab täis. Põhimõtteliselt juba. Ma tõesti eelistan seda piskut lasta enda eest korjata, et siis veebruaris justkui "kingituse" üle rõõmustada :)
Ja mis siis, kui ma oleksin saanud vahepeal töist tulu?

Saab minustki Hillar Kohv, mis muud :D

45/365 - Tulude deklarist

Ma nüüd olen üks neist tegelastest, kes ei lase igakuiselt enesel maksuvaba miinimumi arvestada. Mitte ainsastki sissetulekuallikast.

Põhjus väga lihtne - igakuiselt ma seda vahet, kas see summa laekub arvele või mitte, ei tunneta nagunii, kuid kord aastas seda korraga kätte saada on palju meeldivam tunne :)
Ok, summa pole küll teab mis märkimistväärt, kuid siiski on meeldiv, kui see justkui "lihtsalt lambist" arvele potsatab :)

44/365 - Silmaopist

Herzile "sobiv" teema :)

Ammusemad lugejad taaskord teavad, kuid blogiprojekti sobitub tänagi.

Nägemine kiskus mul kooli ajal aina nigelamaks, kuni telekat vaadates (sisuliselt teleka ees põrandal istudes) paistsid kõik inimesed seal kasti sees olevat kui tainapead.
Eristada ei suutnud lihtsalt.
Hakkasin kandma prille ja läätsesid ja esimest korda läätsesid proovides olin šoki äärel - ma näen rohukõrsi!!! Mismõttes?
Nägemine oli -5. Suht pimekana.
Prillidega ma liikudes toime ei tulnud, need sobisid vaid paigal püsides. Liikudes nägin samal ajal läbi prilli ja prilli kõrvalt ning näiteks trepist liikudes võisin vabalt kukkuda.
Sellest ka läätsed paljudeks aastateks.

Aasta oli 1999, kui läksin kadunud tohter Schotteri (noorem) juurde silmi lõikama.  Üks reede üks silm, teine reede teine. Vahepeal opereeritud silm nädal aega klapi all sügeles kui liiva sees:

Opp toimus tollal teemantteraga ja ise said kõike näha.
Silm tuimestati, lihased fikseeriti nurkadest klambritega, auguga lina tõmmati pähe ja siis hakkas lähenema hambapuuri sarnane instrument.
Süda läks kohutavalt pahaks. Silm tahaks liikuda, kuid ei saa - nagu kinni näpistatud. Ütlesin arstile, et minestus tahab peale tulla. Selle peale ta arvas, et pole hullu, minestagu ma rahulikult :D Siis silm lõdvestub kah veel :)
Kahjuks ma siiski ei minestanud, kuna hoidsin end väevõimuga teadvuse juures. Mine tea, mis muidu toimub :)

Igatahes esimest silma tehes läks üks suurem veresoon katki.
Mis tähendas seda, et silm oli üleni verine ning umbes poole iiriseni ulatus kile all loksuv vere"loik". Pead küljelt küljele loksus südant pahaks ajavalt :D Pildil see tumedam ala:

Teine silm läks ilma veresoont vigastamata.

Oli juunikuu ja hirmus palav. Käisin väljas ainult päikeseprillidega. Tollal olid sellised ümaramad ja siniste klaasidega eriti "in" :)
Vend lõpetas samal ajal gümnaasiumi. Olime aktusel, ülerahvastatus tekitas õhupuuduse ja mul hakkas oma madala vererõhu otsas taaskord paha-paha-paha. Nägin aula seina ääres vaba tooli, kuhu end hetkeks taastuma potsatasin. Mõne aja pärast ujus ligi keegi memm, kes leidis, et temal oleks suurem õigus istuda kui noorel lapsel.
Reeglina pakun alati vanadele ja väetimatele istet, kuid too päev oli mul tõeliselt halb. Ja mida enam mutike käuksus, seda halvem mul hakkas.
Lõpuks, et ta vait jääks, langetasin päikeseprillid ninale ja vaatasin talle otsa.
Mutike tegi hetkega vehkat :D:D:D

Peale seda harrastasin pool suve inimesi hirmutada, kui nad liialt pealesuruvad olid misiganes situatsioonis :) Lõbus aeg oli :)

Verine silm paranes kuid, kuid lõpuks sain ilusa valge silmamuna omanikuks tagasi :)

Aasta tagasi

Täna, aasta tagasi, valmistusin ma haiglasse minema.
Et sünnitada oma esimene laps.

Päev oli krõbekülm (täna seevastu lausa kevadehõnguline), oli vastlapäev ning liu asemel jalutasin poodi, et osta mõned vastlakuklid.
Üksi ma need ka oma hiiglasuurde keresse sisse ahmisin.

Liiga vara ei tahtnud minna, leppisime arstiga kokku, et õhtul 8 ajal. Pidin öö haiglas magama, et olla korralikult välja puhanud ja hommikul siis esilekutsumine. Poiss oli juba 40+6, seega tsutike üle kantud ja ei tahetud kauem hoida. Tulemiseks küps oli ta kõigi näitajate järgi juba ammu, jaanuari keskelt. Nagu ka minu keha, mis oli "poolel teel" juba sellest ajast alates.

Mitte kellelegi ei rääkinud, et minek. Ei tahtnud kaasapabistajaid. Ainult Vanamees, mina ja med.personal olid teadlikud.

Aga ootaja aeg oli pikk. Midagi kodus teha ka ei osanud, kõik oli ammu valmis.
Lugeda ei suutnud ma küll midagi, ükski loetud rida peakolusse ei talletunud. Seega viimased tunnid enne minekut mängisin arvutis lolli järjekindlusega mahjongi :D

43/365 - Veresooned

Nii, käte teema pealt jõuame selleni, mis minus reaalset hirmu tekitab - veresooned.
Eriti just kätel.
Ja kaelal.

Mul on mingisugune tõsine kiiks punduvate veresoontega. Needsamad käed, mille vaatamist ma sedavõrd naudin, võivad muutuda õuduse allikaks, kui seal peal hakkavad veresooned punnitama. Näiteks pingutusest või ma ei teagi millest.
Ma lihtsalt kardan neid vaadata ja tekib tunne, et need lähevad katki... Ja tunduvad sellised hirmsal moel vetruvad olevat...

Veelgi hullem on punnitav veresoon kaelal. Või laubal.
Seda nähes olen võimeline peaaegu minestama. Kohe päriselt, mitte niisama eputades.
Üleüldse on mul verega mingisugune oma teema. Ei, mitte telekast nähtavate operatsioonide või a la kuulihaavadega - pigem ikka ja ainult veresoonte ja nende pulseerimisega...

Tõenäoliselt samasse klassi käib ka mu vampiirikartus. Aga need teemad teinekord. Nagu ka mu omad verelood :)

42/365 - Käed

Jalgadest juba oli juttu, asume aga käte kallale!
Paistab nii, et jäsemed on mulle mingiks kinnisideeks :)

Kui ma omaenda jalgade vormiga pole kunagi suutnud lõpuni rahul olla, siis kätega on teine lugu. Need mulle enamiku ajast meeldivad ja treenituse korral kohe väga. Sest neid ma suudan ilusatesse lihastesse saada :)

Ok, Madonna-käed on minu jaoks natuke palju. Aga kergelt lihastes ja heas vormis käed on tõega nauditavad. See, kui triitsepsi kohal ripub kott, on minu hinnangul selline nähtus, mis vajaks pikka varrukat või õlasalli.
Kuigi naistele on siin palju suurem mängumaa ka minu silma jaoks. Oleneb üldmuljest ja käte sobivusest muu kehaga.

Meestega seevastu on täiesti teine teema. Meestel pehmeid ja lõtvu käsi ei suuda ma isegi mitte vaadata. Sellisele tahaks kohe võidunud valge maika selga suruda, spagetikastme kõhule plätserdada ja diivanikaunistuseks lükata.  Sest... no selline asi on lihtsalt hirmus! Minu silmale.

Meeste puhul mängivad minu jaoks käed kohe päris olulist rolli. Ei ole vaja mingeid ebanormaalseid pungitamisi, oh ei. See läheb minu jaoks selliseks edevuseks, millele ma enamasti ei suuda positiivselt hindava pilguga reageerida. Samas klassis geelipott-pähe soengutega. Brrr!
Küll aga ei tohi mehe kätes olla lodevust. No krt, tal peab ju ka mingisugunegi elementaarne jõud olema! Ja no mind peab ikka suutma süles tassida, eksole. Ja ega ma just päris kärbeskaalus täna ei ole...

Kõigele on boonuseks ja minu puhul kindlasti ka turn-on´iks mänglevad lihased küünarvarrel. Kui mees ikka kasvõi pastaka haarab ja küünarnukist randmeni toimub lihaste nähtav liikumine, on minu hindav pilk garanteeritud :)

Külalised panevad jokutama, kuid aitavad nõudega :)

Eile taaskord feilisin oma projektikesega, kuid mõtlen siin, et ega ma ei mäletagi täpselt (ja järele vaadata ka ei julge), kas ma plaanisin kirjutada iga päev (mis on minu jaoks päev - kellast kellani või ärkamisest magamaminekuni?) või 1 postitus iga päeva kohta?
Ah, vahet ju pole tegelt. Pisike vahe on, kuid ma ei peaks selle kallal nii palju halama, eksole.

Eile igatahes, kui saunast tulin (tuli isu esmaspäeval sauna teha, noh!) teatas Vanamees, et nüüd on kohe varsti meile saabumas üks saarlasest sõber, kes töö asjus taaskord Hiiumaal ja jäi praamist maha. Ringiga minnes jõuaks liiga hilja ning küsis, kas oleks öömaja mõeldav.
Loomulikult mõeldav. Oleme ju pideva külalistevooluga nagunii harjunud ja vedas, et selleks õhtuks muud plaanid ja teised külalised/öömajalised puudusid.

Kui siis külaline juba kohal, oli ju seltskondliku suhtlemise aeg ning plaanitud aeg blogile läks aia taha. Las siis läks. TSD, mis Maksuametis deklareerida tuli ja kuidagi viimasele päevale oli jäänud, sai küll tehtud ka külalise arvelt, kuid see oli päriselt ka olulisem kui blogisemine.
Seega täna kaks projektipostitust.

Nõudepesuga on nüüd aga nii, et alguses ei osanud ma küll kohe kuidagi selle va masinaga rahul olla. No nii harjumatu on, et peab neid nõusid korjama ja käsitsi sai ju palju kiiremini nõud taas kasutatavaks korraldada.
Küll ei ole ühte tüüpi nõusid puhtal kujul võtta ja küll teisi. Kõik masinas. Ootamas. Tüütu.

Miski hetk avastasin, et peseks siis poole koguse kaupa. Toimis. Samas mõttetu raiskamine.
Lõpuks sain aru, et rohkem nõusid tarvis :) Eks siis said varud kastidest välja otsitud ja köök, kus pole veel kappegi, nõudega üle kuhjatud.
Selles mõttes on külalised ikka jube head - aitavad musti nõusid tekitada :) On, mida masinasse toppida ja millega käsitsipesemise sügelust leevendada :)
Sellisel kujul toimib masin muidugi suurepäraselt ja sellisel hetkel oskan teda ka täiesti hinnata :)

Täna lõunast siis külaline lahkus ja homme saabub ämm... Ja siis kohe varsti ka E :)))

41/365 - Jalad

Mul on nõrkus lihastes naiste (tegelikult ka meeste) jalgade vastu.
Ja ei, see ei ole seksuaalne, seega meeslugejad, ärge kujutage endile kohe mingeid unelmate pilte ette. Või siis kujutage, kui see rõõmu teeb ja vajalik on.

Igatahes jah, sportlike naiste jalad on minu arvates tõeline vaatamisväärsus. Ma võingi neid imetlema jääda vist. Iluuisutajad, võimlejad, tantsijad jmt. Jõutõstjaid ma siin just silmas ei pidanud.

Kuidagi see pikk ja sirge lihas, mis naha all veel liikumise korral mängib ka... no on ilus vaadata, noh.

Masendav on see, et omaenda jalgu ei ole ma mitte kunagi selliseks saanud, mis minu jaoks ilus on. Ükskõik kui heas vormis ja treenitud ma ka ei oleks. Või ükskõik kui sale. Sest... jalad lihtsalt on vale kujuga! Igal juhul on üleval mingi tobe laiend, isegi kui olen alakaaluline ja ülimalt treenitud.
Ja vot seda laiendit ma ei kannatagi!
Jajaa, ma saan aru, et see on naiselik ja muu mula, kuid mulle meeldivad teist tüüpi jalad.
Ja eelkõige just väga korralikult treenitud eksemplarid!

Meeste puhul näiteks on mulle alati meeldinud seepärast murdmaasuuskamist vaadata. Mitte et ma seal muud suurt jälgiks - ikka need jalalihased oma võrratus liikumises :D

Eks igal omad fetišid :)

Laps teab, mida laps tahab

Täna oli selline intensiivne pühapäev, kus me muudkui toimetasime.
Kuigi tegemist luuvalupäevaga, mille kohaselt peaks just niisama olesklema, et ülejäänud aastaks hea tervis tagada.
Aga noh... ind oli peal ja aeg sobis ja nii ta läks. Kas tulevikutervise hinnaga, seda näeb :)

Vanamees toimetas päev otsa õues ja oli hirmus rahul. Vanas kodus oli ju suhteliselt toas passimine ja see ta jaoks ahistav.
Kuna akendele olid ruudud peale löödud (mitte ruutudega aknad aga ruudud akende ette, nagu oleks ruutudega aknad), need aga segavad akende pesemist ja tihased käivad seal istumas ja väljaheiteid aknale pudistamas, eemaldas Vanamees need puidust ruudustikud. Ise irvitas mind teiselpool akent nähes, et "Noh, nüüd kaks korda pall väravasse löödud, kuhu sa ikka enam paged. Nüüd võib Vanamooril trellid akende eest eemaldada küll.".
Mina toimetasin toas ja püüdsin Väikemehe kiiretest kõikevinnavatest käbaratest end häirida mittelastes järjekordseid lahtipakkimisi toimetada. Uskumatu, esikusse tekkis lausa avarust :D

Igatahes olime videvikutunniks parajalt väsinud ning kerge kohv tundus hädavajalik.
Vajume tugitoolidesse, kruusid aurava kohviga käes... Avan kommikarbi, et kerge magus kohvile lisaturgutuseks oleks, kui meie juurde tatsab puukoort näriv Väikemees (tal on täiesti loll komme käia puuhalgudelt kooretükke hiivamas ja neid siis näkitseda...).
Prahvatasime Vanamehega mõlemad südamest naerma, kuna situatsioon oli ülimalt jabur - vanemad joovad kohvi ja söövad kommi, väikene laps vaatab pealt ja närib puukoort...
Aga noh, kommi ta nagunii veel ei saa ja kui see on minu teha, siis aasta jagu kindlasti veel mitte.

Mõni aeg hiljem sai Väikemehe söök valmis.
Vanamees hüüab: "Poja, tule sööma!"
Vaikus. Hüüab uuesti - ikka vaikus. Asi on kahtlane, läheme vaatama... Ja avastame Väikemehe kasside krõbinakausi kallalt, mille vahet käsi käis seda kiiremas tempos, mida kiiremini me talle lähemale jõudsime :D
Enamasti armastab ta suure itsitamisega eest ära joosta, kui teda püüdma asutakse, täna aga olid kasside krõbinad liiga suur ahvatlus ja neid pidi siis endale sisse suutma kühveldada viimase hetkeni nii palju kui jõudis :D

Ilmselgelt ei see laps nälga jää. Toidab end täiesti ise :D Kui vaja, närib puukoort (vahel saab ka söetükikese põske pista, kuid õnneks tegu puhta puusöega), kui vaja, sööb kasside toidu ära...
Aga noh, 12 hammast juba suus kah, eks neid ole vaja veidi kõvema tavaariga teritada ju :)

Jessumariia.... ta saab tuleval nädalal ju juba aastaseks!!!

40/365 - Purjus olemisest

Mul on üks väga tõsine kiiks seoses alkoholiga - ma ei suuda end päris purju juua.

Ma lihtsalt ei talu seda teadmist, et ma ei pruugi kontrollida seda, mida teen. Mida imelikku ma siis ikka teeks? A kust ma tean... Ja vot ei tahagi teada...

Mõned korrad elus olen purjus olnud. Varem teadsin täpset arvu, enam ei mäleta. Alla 10x kohe kindlasti. Kas ka ühe käe sõrmedel üles lugeda saab, pole ma enam kindel.

Tõenäoliselt muutun ma väga lõbusaks. Vähemalt seni on see nii olnud. Ühest korrast on ka selline "meenutus", et ma ei mäletanud 100% kindlusega, mis vahepealsetel lühikestel hetkedel toimunud on.
Igatahes väga lõbusakstegevalt mõjub ka see, kui on joodud mingi kogus alkoholi, mille tagajärjel jutt muutub eriti voolavaks, seltskond/kaaslane eriti toredaks ja ongi suht kõik. Kontroll enda tegude üle ja vastutus enda sõnade eest peab mulle jääma.
Teisiti ei oska.

Kipun arvama, et see on seotud sellega, et alkoholi hakkasin mõõdukas koguses nautima alles kuskil 23-selt või nii. Enne lihtsalt ei mekkinud.
Ahh, mis ma ajan! Lapsena ma ei joonud limonaadigi, kuna see tundus mulle liiga kange :D

39/365 - Kolimised

Varem mulle meeldis kolida. Kuidagi põnev ja puhastav toiming oli.
Täna ei kannata ma seda silmaotsastki.

Elus üksjagu kolitud kah. ´96 Saaremaalt Tallinna, pealinnas ja Viimsis siis mõningad eluasemekatsetused koos eksabikaasaga, kuni leidsime oma pesa. Peale seda sai meie aeg otsa ja oli aeg kummalgi oma rada valida.
Seejärel minu esimene omaette üürikas, kus elasin lausa 6 aastat - 2003-2009.
Viimaseks Tallinna-pelgupaigaks sai üürikas Meriväljal, kuhu jäi väga põnev aeg ja kust sai alguse tänane suunamuudatus.

2010 siis Hiiumaale. Meie Kärdla-kodus sai toimuma palju-palju ilusaid hetki ja sealt said alguse vägagi paljud head asjad elus.

Nüüd siis lõppes kolimine Kärdlast meie uude koju. Seekordne kolimine oli eriti pikk ja kurnav protsess, kuna enne tahtsime siin asjad lahti pakkida, kui uute järele minek. Suur kolimine toimus küll ühel nädalavahetusel, kus suurem abivägi ja masinad kohal, kuid sellist mitte-esmatarbevahenditega jupitamist jätkus ikka kohe pikalt. Kokku 3 nädalat.
Masendav!
Ja kurnav... Eriti, kui seda saab teha tõesti vaid jupitades, kuna ei saa ju Väikemeest kaasa võtta sinna segadust tekitama ja nii see lapsehoidmise versus pakkimise/tassimise lugu lohises.

Aga täna :D
Täna on siis see päev, kus sellega on kõik.
Õhtupoolikul saabus pealinnast perekond, kes soovib Hiiumaale kolida ja üürivad meie pesa. Andsin võtmed üle, näitasin vajaliku ette, külmikusse jätsin tere-tulemast-koogi ja... Autorattad taas kodu poole :)
Täna oli viimaste nädalate jooksul esimene päev, mil mul ei olnud muidu igapäevast peavalu. Ilmselgelt sai üks pinge vähemaks :)

Ma siiralt loodan, et ma ei pea enam kunagi kolima... Ma tõepoolest ei taha enam seda kinni ja lahti pakkimist, vedamist ja korraldamist... Väga loodan, et nüüd nii jääbki...

38/365 - Stipendium

Tulenevalt sellest, et esimene semester koolis lõppes sedavõrd edukalt, kavatsen ma teha midagi enda kohta enneolematut - stipile kandideerida :)

Summad ei ole suured loomulikult, kuid asi veidi nagu põhimõttes :D Et kui just mina satun kõigi seast olema nende hulgas, kellel oleks heade õpitulemuste tõttu õigus stippi saada, siis miks mitte seda ka füüsiliselt näha?

Esimene mõte küll oli, et jätan avalduse esitamata ja sellevõrra saab seda taodelda ehk keegi, kes seda rohkem vajaks, kuid... Kesse ikka mulle selle eest aitäh ütleks?
Seega olen otsustanud, et kandideeringi :) Ja päris kindel usk, et ka saan, kuna keskmine on ju "5" ja õppekava täidetud 100% :D

Omamoodi naljakas, nüüd vanas eas siis veel :)

37/365 - Mäluaugud

Varem kutsuti mind jalgadega märkmikuks.
Kõikvõimalikud asjad seisid justkui iseenesest meeles ja mitte ainult enda asjad - teiste omad ka.
Kui midagi oli vaja meeles pidada, "telliti" minult meeldetuletus. Ja mina siis õigel ajal tuletasin meelde.

Nüüd aga... Mõtlen kasvõi seda, et kuna see blogiprojekti nimekiri vastu taevast lendas ja uut pole jõudnud teha, et siis millest täna kirjutada. Panen näiteks Väikemeest ööunele ja mõtlen mingi teema samal ajal välja.
Jõuan allakorrusele, avan arvuti... ja millest ma kirjutama pidingi?

Ja nii on kogu aeg ja iga asjaga... Kuhu mu mälu ometi kadus? Kahtlustan, et suure punnitamisega aasta tagasi pressisin koos lapsega ka oma mälu välja... Igatahes kusagile kõige kaduva teed ta läinud on...

36/365 - Vanniloom

Kaks posti ühes - blogiprojekti raames vannilembus ja lisaks mõtted, mis sellest tingitud.

Kirgliku sooja- ning vedelikusolemise armastajana olin veendumusel, et mul peab kodus olema kas vann või saun. Mõlemat pole vaja, kuna mida ikka ahnitseda.
Varem oli vann, nüüd saun.
Mõlemas igati mõnus oleskleda.

Nüüd aga mõtlen, et...
Miks mitte ka vann? Vanni jaoks koht oleks justnagu olemas...
Äkki ikka hangiks vanni ka? Endal mõnus lõõgastuda ja tulevikus saavad poisid seal koos oma õhtuvanni võtta ja pardikesi ujutada...
Ja päriselt ka, ma olen ikka kohe tõeline vanniloom!

Suurt vanni ma ei taha, enamasti käin ikka üksi ja kui ma üksi tavavanni ära ei mahu, tuleb miskit muud ette võtta.
Mullidega ja massaseerivaid ka ei taha - ma võin ise ka vee all õhumulle tekitada suure tahtmise korral ja nende nuppude otsas istumine... ähh, pole mulle. Lisaks meeldib mulle vannitoas lõõgastudes täielik vaikus, ei taha mingit mootorimüra. Seega ma nagunii neid funktsioone ei kasutaks.

Mõtlen siin, et võiks olla lihtne sile ja sirge vann, mille ehitaks nö pinnase sisse. Kerge servi puhastada ja küünlaid/veiniklaase hoida.  Ning küünlad, joogipoolis ja lugemismaterjal käivad minu jaoks ALATI vanni juurde. Ilma ma kohe kuidagi... ei oska. Sest vann - see kestab tunde :) See on MINU aeg :)

Näidise pilt võetud vannitoapood.ee lehelt. Midagi sellist ma soovikski :) Teises toonis muidugi...

Õuekasluse suunas

Täna läheb siis ajalukku päev, mil kassid alustasid siin uues kodus välisilma uudistamisega.
Peale kolimist soovitas loomaarst neil vähemalt paar nädalat toas püsida, et hakkaksid maja koduna võtma ja ohu korral putku ei paneks vaid ikka koju püüaks saada.

Täna siis esimesed katsetused. Rööbik ei tihanud majast veel väga eemalduda, Vidrik aga uudistas juppmaad eemalgi. Hirmus hea meel oli näha, et kui kraavijääl paterdades veeni jõudis, siis ebamugavust tundes kiirel sammul tagasi toa poole tuli ja tuppa tahtis :)

Muidugi pärast tahtis jälle õue ja natuke sai ka. Eks nüüd siis iga päev väiksed tiirud järelvalve all lubatud, kuni neil mingigi arusaam tekib õue avarusest ja muust.

Nüüd nohisevad kamina ees diivanil magada - elamusi oli ju küllaga :)

35/365 - Juuksed

Ma ei oska oma juustega suurt midagi peale hakata.
Ei neid soengusse sättida ega muidu just juuksurist tulnud muljet nendega jätta.

Ent ometi ma hindan neid. Vägagi.
Hindan seda, et nad on tugevad ja kohevad. Ei mingit pea ümber ludutamise muret, pigem teeb raskust neile mingigi sileda mulje andmine.
Hindan ka seda, et nad on terved. Kuigi krõbekuivad, kuid siiski terved.
Ja läigivad, oi kuidas läigivad :D Seda eriti just viimasel ajal :)

Eks ma ikka püüan nende eest hoolitseda ka, kuid üle ei pea ma millegagi pingutama. Lihtne pesu ja palsam, vahel mask ja ongi enam-vähem kõik. Viimistlusvahendeid ostan kokku, kuid hoolimata kindlatest kavatsustest neid kasutama ma ei jää. Nii nad seisavad. Kasutan vaid silendavaid ja läiget juurde andvaid toitainetega tooteid, seda ka siis, kui meelde tuleb.

Et siis jah, hoolimata sellest, et ma endale antuga suurt miskit peale hakata ei oska, olen ma nende eest tegelikult tänulik.
Aga palju rohkem oleksin ma tänulik, kui ma neid ka kuidagi sättida oskaks... Aga selleks tundub olevat juba hilja, kuna kesse ikka vanale koerale uusi trikke õpetab :)

Illustreeriv pilt tehtud mõni aeg tagasi - värskemat ei leia, kus juuksed vabalt turritamas.

34/365 - Häbelik

Täna on mul seda arusaamatu isegi meenutada, kuid veel 10 aastat tagasi olin ma mõningates temades tohutult häbelik.
Ma võisin inimestega otse suhelda misiganes hetkel, kuid näiteks helistamine, mis tagab ju suhtelise anonüümsuse, oli minu jaoks ikka täielik surm.

Selleks, et midagi teada saada kasvõi näiteks infoliinilt, pidi helistajaks olema keegi teine. Mina sellega hakkama ei saanud. Kuhu iganes helistamisega, et mingisugust infot saada või midagi broneerida/kokku leppida/midaiganes.

Ma ei saa siiamaani aru, milles asi oli. Samas otsesuhtluses jätsin eriti hakkaja ning organiseerija mulje, kuid pigem eelistasin siiski niite tõmmata ja teised enda kasuks tööle panna, kui ennast tohutu aeg koguda, jalgade värinast ja kokutamisest üle saada ja ise helistada.

Täna on elementaarne, et kui midagi tahan teada, siis otsin numbri ja saan soovitud info. Nui neljaks, kuid selle ma saama pean, eksole. Sama lugu mingite eelkokkulepetega - ma helistan ja räägin endale vajaliku välja.

Misasi see aga veel tudengiaastate alguses toimus, ei tea ma siiamaani...

Enne?

Viimasel ajal on hakanud imelikke asju juhtuma. Ended?

Hiljuti läks kõige kaduva teed mu Exceli fail blogiprojekti teemadega.
Välisel kõvakettal on ainult 1 fail, mida ei õnnestu avada ega taastada ka praegu meil viibiva IT-tudengi-tegelasest Suure Lapse abiga. Ainult 1 fail - seesamune nimekiri.
Kas see tähendab, et "mis sa mässad, lõpeta heaga ära" või "näis, kaua sa viitsid sellise tobedusega end ikkes hoida?"
Suht nõme on püüda uuesti meenutada kõiki neid imelikke ja vähemimelikke pealkirju...

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et uue kodu juures liiguvad mõtted nõudepesumasina suunas. Pere kah suureneb ja lisaks meil ju pidevalt peale meie endi veel inimesi külas (või siis nt pere laiendusena seesama Suur Laps, kes kui tuleb, siis ikka nädalateks kuni kuudeks), seega enda mugavuse huvides ja ruumi võimaldamisel tekkis idee, et katsetaks siis kah selle imelooma ära.

Kohale jõudis möödunud nädalal, kuid siis oli Vanamees kaugel ära ja las see masin siis seisis kööginurgas, meie saime ilusti ilma tema abita hakkama.
Täna Vanamees tagasi kodus ja suure innuga ühendas masina ära. Igati vahva.
Mina siis omalt poolt suundusin 4km kaugusele poodi, et vajalik pesukeemia osta.
Ja jälle hakkas pihta...

3km sõidetud, kui annan stop-märgi taga teed. Ei hakanud keerama ega midagi, täiesti otsejoones ristmiku ületus ees, kui... käiku sisse lükates käis vali plaks. Ja enam ükski käik sisse ei lähe...

Tuled vilkuma ja nii ma seal ristmikul seisin (õnneks mitte risti teel). Kas pean hakkama nüüd autot lükkama? Ega see liiga raske pole? Ega see kuidagi kõhule liiga ei tee? Eemal paistab parkimisplats ja siit ristmikult pean ma ju ometi ära saama.
Õnneks peatus hetke pärast mu juures auto kahe noormehega. Kuulasid mure ära, vaatasid kohe auto alla ja teatasid, et veovõlli ots pooleks. Mismõttes nagu??? Loogiš, et ühtegi käiku enam sisse ei saa, miskit pole ju vedama hakkamas!

Lükkasid siis noormehed mul auto parklasse ja tõid mu tagasi koju.
Pole vist vaja mainida, et nõud said taaskord käsitsi pestud :D
Homme siis tullakse masinale järele ja viiakse parandusse...
Magus... Meil on ausõna hetkel vaja raha niiiiii paljusse muusse panna!
Kurb, kuid tõsi - Must Nool peab saama asenduse. Ta on mind nii kaua nii ustavalt teeninud, et hirmus kahju on teda välja vahetada, kuid... On vist aeg...

Koduhoovis tabas mind aga rõõmusähvatus - vaatepilt, mida pakkusid kaks meie hoovist minema silkavat hirve, oli lummav :D:D:D Olen tõenäoliselt neidsama kahte tegelast näinud küll meie tee peal kaks korda vahetult läbi lipsamas, kuid päris koduhoovist neid avastada oli väga vinge :D

33/365 - Sibulapiim

Kui eelmises postis juba alustasin veidrate tervendamisvõtete kirjeldamist, siis samal lainel jätkan.
Sest veelkord - ma olen terve elu natuke massist erinev olnud :D Mitmes mõttes...

Igatahes, sibulapiim siis.
Noorena, kui haige olin, ei tahtnud ma igasugu apteegisodi tarbida. Siiamaani ei taha. No ei ole mul seda soolikat, ei ole. Olen alati eelistanud miskit söögilaualt või metsast kokku segada.

Kui lapsena haige olin, oli mul üks lemmikjook, mis tõepoolest tervendas:
Kuum piim, mille sisse on pandud hunnik sibularattaid (soovi korras purustada sisse ka küüslauku), need siis piima sees ära leotatud ja tambitud, et mahl korralikult eralduks, hunnik mett peale ja segu nii kuumalt ära juua kui võimalik.
Kõlab päris rõvedalt, kui mõttega lugeda. Samas maitses see mulle hullupööra ja võisin seda ikka kohe palju juua. Emale kindlasti tegi rõõmu, et ei peagi last ravimit jooma sundima vaid lahmib täitsa vabatahtlikult :)

Veel imelikum on see, et mul hakkasid nüüd neelud käima...

32/365 - Küüslauk

Mulle maitseb küüslauk.
Lapsena teadsin samuti, et küüslauk on üks hea asi, kui külmetus kallal ja vaja terveks saada. Haige mulle aga olla ei meeldinud, kuna siis ei saanud ringi lipata ja oma hirmtoimekat elu normaalselt elada.

Kõige jaburam asi, mis mulle seoses küüslauguga meenub, on üks kinnominek.
Kuressaare kesklinnas oli kultuurimaja ees keskväljaku moodi plaaditud plats (täna on seal rauast/roostekarva majalahmakas).
Mäletan, kuidas istusin seal pingi peal ja koorisin mitu küüslauguküünt ära, et siis pole kinos sahmimist. Ühe küüne panin suhu, ülejäänud taskusse. Järelikult pidin kergelt tõbine olema, kuna haigusvimmas närisin/lutsutasin ikka küüslauguküünt.
Küüned suus ja taskus, suundusin siis kinno.
Ma ei mäleta, kui vana ma olin. Pakun, et 9-11.

Täna mõtlen, et KUI lollakas sain ma ikka olla? Mis tunne võis olla teistel kinos viibijatel, kui üks tegelane haiseb räigelt küüslaugu järele? Ja ära ka hais ei kao, kuna eks taskusse oli varutud neid ikka terve filmi ajaks...
Kuidas on võimalik, et ma kohe üldse sellele ei osanud mõelda? Ja kuidas on võimalik, et ülejäänud kinokülastajad olid nii pagana viisakad, et mulle märkust ei teinud?

Siiamaani meenutan seda fakti irvitava piinlikkustundega... :)

Nii, nüüd olen siis taas graafikus :)

31/365 - Pimedusekartus (31.01 eest)

Ma pelgan pimedust. Mingil sellisel põhjusel, mida ise ka ei tea.
Pimedast kohast läbi minnes on alati kerge kõhedus sees.

Ma ei karda inimesi ega loomi, kes mind seal varitseda võiksid.
Ma kardan seda, mida ma ei näe. Kardan tajuda midagi seletamatut. Või ka näha midagi, mida ei peaks tavamõistusest lähtuvalt nägema.
Selline ebamäärane hirm pimeduse ees.

Lapse- ja noorpõlves, kui Kuressaares korteris elasime, ei julenud ma seetõttu keldris käia. Oli siis vaja mõni purk üles tuua või jalgratas õue lohistada.
Kõikvõimalikud tuled põlema ja kiiresti-kiiresti jooksuga trepist üles, kuna neid pimedusse suunduvaid soppe, kuhu valgus ei ulatunud, oli ju küllaga.

Küll aga saabus ajutine julguse periood vist u. 13-aastasena. Igatahes siis, kui lasin endale kõrvadesse augud teha.
Saate aru, ma olin siis lihtsalt nii tegija oma hõbedast kõrvarõngastega, et üksi vaim ega muu ebamäärane olend ei saanud mulle liiga teha.
Mäletan siiamaani seda tunnet, kuidas marssisin rõhutatult aeglasel sammul mööda keldritreppi, selg tikksirge ja juuksed patsis, et ikka kõrvakad näha oleks...
Nojah... Ma pole kunagi end väga normaalseks hinnanud :D

Seda kõike teades oli mu ainus kõhklus maale kolimise suhtes justnimelt hirm pimeduse ees. Et kui Vanamees kuskil lennus, siis kuidas ma ümberringi valitseva pimedusega toime tulen?
Kummalisel kombel pole ma uues kodus veel kordagi pimedust kartnud. Ei mingit üle õla või pimedusse vaatamise vältimist. Pigem on selles pimeduses mingisugune rahu... Igatahes see üllatab mind meeldivalt :)

Võib-olla oleneb see lihtsalt meeleseisundist. Kahtlustan, et olen suutnud uue kodu elevuse pimedusepelgusse lihtsalt nii osavalt sisse põimida, et hirmule ei jää ruumi.
Sest... kõik on ju tegelikkuses mõtlemises kinni :)

30/365 - Koolist ja hilinemisest (30.01 eest)

Nu vot. Hakkab pihta, eksole.
Hilinemine.

Distsiplineeriv blogiprojekt käsil ja juba ma ebaõnnestun.
Aga prioriteedid ja ajapuudus ja üleüldine liiga paljust korraga väsimus ja organiseerimise nõrkus praegu mängivad osa.

Igatahes, rabelesin siin jaanuari viimased päevad veel viimaseid koolitöid kirjutada ja sinna see aeg ja prioriteetide seadmine kadus.
Aga... aga-aga :D
Sellest kõigest oli kasu!
Sügissemestri lõpetasin keskmise hindega 5! Absoluutselt kõik koondhinded on 5-d :D:D:D

Nüüd siis püüan ka blogiprojektiga taas ree peale saada ja kirjutan miskit lühidat järele, kui aeg ja Väikemees võimaldavad.
Lihtsalt... ennast on vaja distsiplineerida. Siis on tunne, et suudan seda ka muudes valdkondades, mis ka sisult olulised. See projekt siin on heaks süütuks katsetamiskohaks :)

29/365 - Pesu pesemine

Vanemad lugejad võib-olla mäletavad teemat, kuid mis siis.
Ma fännan hullupööra pesu pesemist. Mitte küll käsitsi hõõrumist, ei. Hoopis pesu masinasse toppimist, käivitamist ja kuivama riputamist (nt sokid alati paarikaupa ja ühtepidi, riided samuti süsteemselt grupeeritult jne).

Pärast seda triikimise osa ei armasta ma kohe üldse mitte, kuid see pesupesemine...

Seetõttu võiks ma ka aegu istuda töötava pesumasina ees ja trumli keerlemist imetleda. Selles lihtsalt on midagi nii haaravat :) Kahjuks juba enam ammu ei ole selleks aega leidnud, kuid varem seda vahetevahel ikka juhtus :)

Nüüd avastasin, et Väikemees on minult selle imetlemise kombe kaasa saanud.
Kui masin tööle panna, siis läheb uudistades selle ette kükitama ja jälgima. Vahel keerab lausa pea viltu :)
Ja jälgida võib ta seda vist lõputult...

Hmm... tundub, et ma just leidsin vahendi, kuidas seda purgiski püsimatut tüüpi paigal hoida :D

28/365 - Julm (?)

Ma nüüd ei tea, kas ma olen julm lapsevanem või mitte, kuid...

Njah, ma arvan, et lapsele tuleb asju selgeks teha sõnadega, kuid samas ta peab õppima ka kogemuse kaudu.
Iga laps on ju oma iseloomult erinev. On uudishimulikumaid, on vaikimisi kuuletujaid, on katsetajaid ja no keda iganes. Ei viitsi siin lõputult teoretiseerida.

Meie Väikemees on uudishimulik. Mida iganes teed, peab tema juures olema.
Enamasi saab aru, kui ei tohi midagi võtta või puutuda, teinekord vaatab küsivalt ja näpib ikka, vahel itsitab ja näpib ikka. Vahel aga hakkab käega keelatu suunas vehkima ja "eieieiei" kordama. Ise kangesti tahaks kätt sirutada, kuid teab, et ei tohi ja keelab ennast meeldetuletuseks :D

Vahel aga saab uudishimu võitu ja ükski keelamine/selgitamine ei toimi. Ja siis tulebki mängu see, kus ma lasen tal kogeda. Kontrollitult, kuid siiski ise.
Näiteks jooksu pealt (enam ta ei kõnni, nüüd aina jookseb) kukkumised. Ei jookse teda sülle rabama ega lohutama. Ma ei saa ju seda igavesti teha, ta peab ise seoseid looma. Kui on aru saada, et päriselt ka oli kohe ikka valus, siis väike kiire lohutus.

Karmim teema on aga kuumad allikad. Kamina klaasuks ja vahel välja pudisev söetükk, kui uue halu sisse viskad.
Korra sai käelabale villid, kui kaminaklaasi katsus. Sai öeldud, et on kuum, kuid kui ikka ei usu, siis on vaja ise kogeda. Oli nuttu, oli nädalajagu käekese tohterdamist, kuid nüüd teab, et ei tohi puutuda. Ja teab, et seal on kuum. Kui tuld kaminasse või pliidi alla teha, siis seisab tingimata õla taga ja uudistab hoolega, kuid ligi ei lähe.

Eile aga hakkasin kahtlustama, et äkki olengi julm, kui lasin tal hõõguvat söetükki puutuda.
Aga... ta lihtsalt ei uskunud mind. Ütlesin, et on kuum ja aiai ning kõik muud jutud, mille tähendust ta väga hästi teab. Mis siis, et 11-kuune, tegelikult saab juba suurepäraselt aru.
Samuti ei kiirustanud ma seda kaminaesiselt ära korjama, kuna nii jääb ju õppetund (kas mind kuulda võtta või kogeda) saamata.

Nii ta selle kohal siis õõtsutas end kõhklevalt, nähes välja nagu raagritsikas. Edasi-agasi, edasi-tagasi. Käsi sirutub, tõmbub tagasi. Sirutub ja tõmbub tagasi. Minu sõnad on ilmselgelt kaheldava väärtusega. No mis seal siis ikka. Katsu siis. Katsub, ettevaatlikult, sõrmeotsaga. Ehmatus, jahmatus ja krokodillipisarad...
Tundub, et mõneks ajaks sai õppetund värskendust.
Aga mind jäi piinama mõte, et kas ma ehk ei nõua 11-kuuselt liiga palju? Ta on ju nii tilluke ja armas, ehk peaksin teda rohkem kaitsma? Samas... äkki kaitsengi sellega, kui lasen asjad kontrollitult selgeks saada?

Piinab natuke, noh.

27/365 - India blogi

Kõrvalolev tekst, mis viitab India reisikirja pooleliolekusse, on sulaselge vale.
Tegelikult on see iidammu valmis.
Lihtsalt pildid on kõrvale valimata.
Täiesti jabur, kuid täpselt selle taga see postitamine seisabki.
Ja noh, eks aktuaalsus ole kah tänaseks kadunud :(