Teisipäev, november 30, 2010

Ei hakka ennustama...

Selle aasta novembrikuu viimane päev siis... Andresepäev ja puha.
Vaatasin siis, mida vanarahvas Andresepäeva kohta heaks võttis arvata ja sain teada järgnevat:

Andresepäevast algab advendiaeg, mis tõusis oluliseks just 20. sajandi teisel poolel. Advendiajaks valmistati lastele erilisi riidest või paberist advendikalendreid, kus iga päev oli võimalik avada uus aken või tasku ja leida selle tagant/alt mänguasi või maiustus. Kui vabrikukalendrid olid varem nende laste eelis, kelle vanemad käisid välismaal, siis viimastel kümnenditel on igaüks saanud poest osta kommide või küpsistega kalendreid. Päris aastatuhande lõpul hakati peamiselt Skandinaaviamaade eeskujul õhtuti akendel süütama kuus elektriküünalt või põletama elavaid küünlaid. Nende abil on hõlbus jälgida jõulude lähenemist. Jõulude lähenemisest annavad märku ka temaatiliselt kaunistatud vaateaknad, elektriküünaldes tänavad ja puud.

Varasemas rahvakalendris oli andresepäev külma ja talve saabumise päev, mis lõpetab kadrisula. Tavaks oli kogu öö põletada tuld. Lääne-Euroopas, kuid ka meil on andresepäev oluline kui esimene armsama ennustamise tähtpäev pikas talviste ja kevadiste ennustuspäevade reas. Enamik ennustusviise sarnanevad aastavahetusel ja muudel kriitilistel aegadel rakendatavatega. Andresepäevane tulevase ennustamine pole meil kunagi olnud nii populaarne kui Lääne-Euroopas, kust on Eestisse levinud näiteks mitmed selletarbelised loitsud ja muud tavad. Tulevast püütakse näha unes, paludes enne uinumist: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest." Lausumise juures tuleb külvata sümboolne peotäis viljateri või linaseemneid aseme ette. Lõuna-Eestis on teri puistatud voodisse.

Veel süüakse soolast ja asetatakse veenõu voodi alla – tulevane toob unes juua, jäetakse pestud nägu kuivatamata – kuivataja on armsam, pannakse vastassoo riideese või pool õuna padja alla jne. Minna magama sooviga teda unes näha. Sobivad muudki lihtsad vanad ennustusvõtted. Võib ka kirjutada eesnimesid paberitükkidele ja rullida need kokku – õige nimi on hommikuks siledal paberil.

Mitte mingil juhul ei tohi sellelt, keda unes näed, midagi muud vastu võtta ega temale anda. Vanad hirmutuslood räägivad, et tõenäoliselt võtad sa tema käest ära midagi, mis tõmbab talle kaela pahandusi ja sulle suure õnnetuse või surma. Ei maksa ka unes kellelegi midagi anda – tõenäoliselt annad ära mõne endale kalli inimese või midagi, milleta ei saa enam kuidagi hakkama. Ei maksa asjatult pöörduda inimeste hingede ja vanade jõudude poole.

Pühast Andresest:

Apostel Andreas, Siimeon Peetruse vend, sündis Galilea Betsaidas, kus mõlemad olid kalamehed. Andreas kuulus Ristija Johannese jüngrite hulka, kuid ühines hiljem koos vennaga Jeesuse jüngritega ning kuulus tema lähimasse sõpruskonda, olles üks soosikapostlitest. Pärast Kristuse surma suundus ta misjonitööle ilmselt Sküütiasse, kust rändas veel mitmele poole. Löödi Ahhaias risti tänaseks andrease risti nime all tuntud ristipuule. Piinade pikendamiseks teda ei naelutatud, vaid hoopis seoti risti külge. Andreas suri 30. novembril. Lääne- ja idakirik tähistavad seda ühel ja samal kuupäeval. Püha Andrease säilmed viidi Konstantinoopolisse 357. aastal ja sealt 13. sajandi alguses Itaaliasse Amalfi katedraali. Püha Andreas on Šotimaa ja Venemaa patroon. Tema nime kannavad Äksi, Sangaste ja Pilistvere kirik.

Et siis sellised lood selle päevaga.
Ma siin mõtlesin, et ma küll ei julge miskeid teri voodi ette ja linade vahele loopima hakata:D Sest mis siis, kui unes ei ilmugi mulle mu oma Vanamees vaid keegi võõras toob vett? Mis näoga ma siis tema hommikumusile vastan? Kas sellega petan toda teist või petsin just öösel Vanameest, teiselt mehelt juua vastu võttes? Mhh?
Seda kõike veel olukorras, kui eile öösel jätsin ta just maha, kuna meil oli 6 last ja tema eelistas minu titekantseldamise asemel vastu võtta kutse kapteni lauda... Ehk siis arvestades eileöiseid sündmusi ei saa ma ju teda oma unne lasta, eksole... Me ju lahus ja tülis ja puha...
Eiei, igaks juhuks ei mingeid teri voodi ette:)

Pühapäev, november 28, 2010

Õrnushetked

Kui Vanamees oli näinud mu lapsepõlvepilte, leidis ta, et ma näen välja nagu nööp. Ikka veel, samuti nagu lapsepõlves.

Nüüd ta siis vahel kutsub mind Nööbiks. Enamasti siis, kui mu nägu tundub võimalikult ümar ning seal keskel on kaks samuti ümarat auku silmade koha peal, kaks ümarat auku seal kus teistel inimestel on nina ja siis üks vahel veidi krimpsus auk, see siis suu koha peal.

Eile, olles heas tujus linna peal asjatamas (meil õnneks vähemasti siiamaani kipub ikka koos asjatades hea tuju olema ja näod naerul), tekkis moment, mille sarnased mul vahel jala veidi vedelaks võtavad.
Vaatab mind sellise erilise, sügavat õrnust täis pilguga, mida ta vahel kardinate vahelt välja immitseda laseb ja ütleb lihtsalt: "Nööp".

Silmside kestab, pilk muutub sumedamaks ja sügavamaks, kogudes sinna talle ainuomast intensiivsust, hääl madaldub vaiksemaks ja taaskord kostub lihtne nimi: "Nööp".
Mul juba raske vastu vaadata (vaja ju asjatada), kui korraga vaadatakse mind erksust täis pilguga ja teatatakse rõõmsal häälel: "Oi, Sipsik, sa oled hakanud vanaks jääma!:)"

Aaaaappppiiiiii, noh:D:D:D Mismõttes??? Sellisel hetkel, sellises kontekstis???
Jah, muidugi on mul ka kortsud tekkinud ja tekivad juurdegi, kuid sellise lagedalehõiskamisega saab küll ainult tema hakkama...
Aga egas midagi, nüüd tuleb teha nii, et ta niipea ei unustaks, et nii ei tehta:D

Reede, november 26, 2010

Lapsevanemad




















Teisipäev, november 16, 2010

Fekalist

Kunagi laulis üks absoluutselt mittearvestatav Jeesti Bjänd mörisedes: "Fee-kaa-list, fekalist, fekalist"...
Selle ameti esindaja tunne on mind tabanud vahel ühiskondlikke/ühiskasutatavaid ruume kasutades. Neid, kus omil jalul kuningat kohata võivat. Aga noh, mis sa ühiskasutatavatest paikadest ikka niiväga ootad, eksole:) Eal ei tea millised õukonnanarrid kuninga sabas seal viibinud on.

Mäletan, et kunagi blogisesin samal teemal pikalt ja kirglikult. Kollektiivides leiduvate "pärlite" teemal, kes vaid naistele mõeldud tualettides suudavad (tööl, kinnises majas) prill-laua tagumise kaare täis lasta. Pidurdusjälgedest rääkimata. Müstika. Või siis ehk akrobaatika?

Nüüd aga olen sattunud omaenda kollektiivis kolmel korral meie muidu äärmiselt heas korras tualetist selg ees ja kõõksudes taganema. Kaant avades teatud tooni pidurdusjälgi avastades ei oskagi kohe muudmoodi reageerida. Esimesed kaks korda mõtlesin, et äkki on juhtunud, et keegi kiirustas ja unustas. Kolmandal korral enam nii leplik ei olnud. Lihtsalt... kui jälgede asemel on pidurdusteekonnaks valitud künklik slaalominõlv, siis ei suuda ma isegi mitte harjaga sinna ligi minna vaid olen sunnitud kannatama, jalad ristis ning seinale sildikesi kirjutama...

Loodan siiralt, et säärased üllatused on nüüdseks lõppenud. Peale sildistamist on slaalom lumivalgest potist igatahes eemal püsinud, loodetavasti jäädavalt...

Ehk ei tarbinud keegi lugejaist mu tänast sissekannet millegi söödava kõrvale, ma loodan:)

Nooohhh..... Tea kas nüüd olin piisavalt mitte-sensu Pire jaoks:D