Esmaspäev, detsember 16, 2019

Unistused...

Pliis-pliis-pliis! Äkki tulevad ilusad jõulud ikkagi?
Ratase Vabandusvalitsuse ehk Rabanduse aeg oli ju tegelikult otsas juba enne algust...
Pilt sotsiaalmeediast

Reede, november 29, 2019

Kibepipardest

Razzamatazz, Kilian, Cayenne
2019 oli meie jaoks vist küll kibepiparde aasta.

Vanamees on mul piprahull. Pipar igas asendis ja igas versioonis, eksole. Isegi poisid (5 ja 6) söövad pipralisi rohkem kui enamus eestimaalasi. Seega jah, oli loomulik, et panin ka sel aastal piprad kasvuhoonesse.

Möödunud aastal miskipärast see kasvatamine nii hästi ei õnnestunud, kuid sel aastal tuli neid nagu murdu. Päriselt ka, mul on sügavkülm piprakotikesi täis. Eelistan neid külmutada, kuna siis saab nt kasvõi ühekaupa tarvitamiseks välja võtta ja kõik omadused on ka säilunud. Osad olen kuivatanud ja siis saab pulbriks peenestatuna kasutada. Aga terved on siiski lemmikud.

No ma ei tea. Kokku oli mul sel aastal kasvuhoones 9 pipart: 1 Cayenne, 2 Kilian´i, 2 Razzamatazz´i, 2 Yvona´t ja 2 Bhut Jolokia´t (nood on maailma ühed kangeimad).

Cayenne ja Kilian andsid küll taime kohta sadakond kauna. Razzamatazz ja Yvona mitukümmend kauna taime kohta. Ainus, kes ei jõudnud korralikult valmida, oli Bhut Jolokia. Seda sain kokku 3 kauna, kuid ei tundunud enam kvaliteetsed (novembris) ja läksid komposti.

Igatahes soe sügis aitas kõvasti kaasa ja veel novembriski sain kasvuhoone vahet käia ja kaunu korjata. Ikka väegadi hea saak sai, mina ise nii õnnelik :)

PS: Pildil ühe korje saak. Ja neid korjeid oli PALJU!

Laupäev, november 16, 2019

Lastega on äge :D

Vanem Poiss (6a): "Tead, emme, aastavahetus on minu lemmik. Siis me sööme alati täidetud mune ja kalamarja ja soolakala ja ciabattat ja on ilutulestik ja kuuleme Eesti hümni ja on üldse kõik kõige paremad asjad"
Kõrvalt lendab sisse Noorem Poiss (5a): "Jah, ja siis on seal ka mänguväljak!"
Me Vanema Poisiga vahime kergelt lolli näoga ja hakkame koos nokkima: "Kus see mänguväljak on?"
"Seal, kus te räägite"
Seletasime siis, et räägime aastavahetusest ja sellel pole kindlat kohta. Ilmselgelt ta ei kuulanudki meid aga tahtis ka vestluses osaline olla. See selleks.

Jõuab Vanamees koju ja kirjeldan talle irvitades Noorema Poisi täiendust vestlusele. Itsitame.
Meie itsitamist märgates küsib Vanem Poiss: "Mis te naerate? Kas sa räägid issile seda, kuidas mul lõuna ajal silm peast toidu sisse kukkus?"

Hetk jahmunud vaikust. Siis hakkan naerma ja naeran pisarateni. Nii konteksti :D Vanamees vajab selgitusi. Ok, laual vedeles üks kleebitav silm ja asetasin selle lõuna ajal Vanemale Poisile kolmandaks silmaks ja see kukkus taldrikusse.

Mul oli ikka pool õhtut silm märg :D See, mis taldrikus ei olnud :D

Reede, november 15, 2019

Lapse suust kuuled sa tõde

Vedelen poistega. Silitavad, miilustavad ja räägivad armastusest. Korraga, peale mu näo järjekordset silitamissessiooni nendib Vanem Poiss (6a):
"Emme, oleme ausad, Sul ei ole enam väga noor nahk."
Nojahnohh. Ei saa vaielda ka...

Teisipäev, september 10, 2019

Kiidulaul

Mänguköök
Mulle niiiiniiiiniiiiväga meeldib, et mu poisid on kasvanud mitte-piripillideks :)

No näiteks ei ole meie peres mõeldavgi, et laps kusagil avalikus kohas emotsioonitsema või midagi nõudma hakkaks. Mismõttes viskab end poes pikali? Ma vist lihtsalt jalutaks poest välja. Las satub korra paanikasse. Mismõttes nõuab midagi? Siis ei saa poodi kaasa. Käin enne lasteaeda poes ära.
Meil õnneks on nii, et kumbki võtab endale käru või ratastega korvi ja mina siis kordamööda lapin neile tooteid vedamiseks. Mina olen ju naine ja nende asi on mind naisena kohelda (no ei ole ma oma laste kasvatamises võrdõiguslik, mis teha - õppigu juba varakult naistele head mehed olema, tuleb kasuks). Kauba lindile asetavad ka nemad.

Kui on poes rohkem inimesi ja nendega koos manööverdada ei ole mugav (eks nad ikka vahel kipuvad jalgu jääma ja kärusid risti-põiki vahekäiku parkima), siis palun neil minna mänguasjavahesse uudistama. Seal nad siis näpivad ja uurivad erinevaid mänguasju (ei, nad ei ole siiani midagi lõhkunud/avanud/kahjustanud, sest nii lihtsalt ei käituta) ning kui mina oma ringiga valmis saan, lähen vaatama, mida nad mulle näidata soovivad. Sealt siis kooruvad ideed, mida nad tahaksid endale kunagi saada kas sünnipäevaks või jõuluvanalt või mõneks muuks oluliseks tähtpäevaks. Lihtsalt niisama emotsiooni pealt mänguasju ei osta. Neid niigi terve elamine täis. Uudistavad, jätavad meelde, annavad mulle info edasi ja kui soov püsima jääb, saab selle kunagi töösse panna. Viiene küll vahel üritab vingu üles võtta ja suud mossi vedada, kuid õnneks saab see kohe selgeks räägitud.

Vahel lepime kokku (alati ENNE poodi minemist), et nad saavad endale valida midagi oma maitse järgi. Kõrrejooki, jäätist või kommi/šokolaadi. Või mis neile pähe tuleb (mina pean nõustuma). Aga ka see ei ole reegel ehk et see ei toimu igal poekülastusel.

Ühesõnaga, üheltpoolt ma arvan, et mul on üpriski nende nagamannidega vedanud, kuid teisalt arvan, et see on ka mu enda töö. Juba pisikesest peale olen neile asju selgitanud ja selgitanud ehk et neile tähelepanu pööranud, mitte ninapidi nutti kinnitunult lapsi tõrjunud. Nii puudub neil ka vajadus minu tähelepanu nõuda endale arusaadavate vahenditega nagu jonnimine, nõudmine või mis iganes veel. Kõik on kinni kokkulepetes. Ja vastastikus austuses. Mitte nii, et laps austagu vanemaid, vanemad aga sõidavad lapsest suvaliselt üle. Temal on ju oma maailm, mis suurem kui ümbritsev.

Loomulikult on nad siiski ka parasjagu krutskeid täis tegelased ja jälle pean pahandama, kui näiteks avastan toas veega mängimise (sellele on lahendus - võtke oma asjad ja kolige vannituppa neid tähtsaid toiminguid tegema), õhtujaheduses ilma dressikata ja paljajalu mööda hoovi ringitormamise, sopaloigus pladistamise (riided verandal seljast, räpastena tuppa ei tule!), omavahel kaklemise ja hammastepesu kaugustesse lükkamise, kuid siiski, need teemad on siiski üliväikesed. Minu meelest. Lihtsalt mu oma mugavus saab kannatada (jälle vaja pesta neid ja nende riideid, kasida kodu või hullemal juhul palavikku ravida).

*******
Väga rahul olin oma kuuesega, kui ta hiigelsuure pinnu varbasse sai ja seda mul rahulikult välja nokkida lasi. Pidin kasutama nii nõela kui pintsette, kuid lõpuks sain kahte uudistavat peanuppu eemale veendes lõpuks siiski ka pinnu kätte. Väiksemad pinnud kisuvad ise välja.

Ükspäev lõikas kuuene noaga päris korralikult näppu. Nad ikka toimetavad nugadega nii köögis kui vahel ka väikest puu- või taimetööd tehes. Ei mingit hala - tõmbas paberrätiku ümber sõrme ja tuli minu käest abi otsima, et "veri ei jää seisma". Vere kogust arvestades olin küll mures, et äkki mingi hetk veab siiski näost valgeks, kuid ei midagi. Tohterdasime haava ja tagasi mängima.

*******
Ehk et jah, praegu on mu viiene ja kuuene oma vanuse kohta ikka üliägedad tegelased. Mulle tundub, et oskavad käituda ja ma ei usu, et ma eriline pimedusega löödud kanaema olen, kelle tibukesed kõike võivad. Üldse mitte ei või. Käituma peavad.
Aga vot ma ei karista ka. Leian, et see on pointless. Karistamine ei õpeta, see on vanema enda nõrkus, alla andmine. Muudmoodi ei oska, siis las otsustab tugevama õigus. Tuleb minna juurteni ehk siis asi selgeks rääkida. Lapsel on mõistus ju täiesti olemas ja nad on võimelised aru saama, kui neid austusega kohelda. Ja neile väga meeldib, kui nendega räägitakse. Mõtlevad kaasa ja teevad omad järeldused.

Isver, ma kõlan endale siin nagu vana rahu ise. Üldse mitte! Olen ka oma laste peale häält tõstnud ja teen seda edaspidigi. Vahel ma lihtsalt ei oska end muudmoodi kuuldavaks teha. Nõrk, noh. Ja nad on ju tohutult energilised... Eriti koos olles. Üksi täitsa vaiksed ja rahulikud, koos aga tulevad igasugu ideed :D

Loodan siiralt, et see ei ole nii vaid seetõttu, et nad on alles väikesed. Puberteet saab ju karm olema igal juhul. Aga ikka loodan, et äkki piisavalt palju eeltööd hoiab ära nii mõnegi ekstsessi. Vähemalt annan endast parimat, et oleks usaldus ja arusaamine. Et ei läheks tõlkes kaduma.

Laupäev, september 07, 2019

Batuut

Olen juba mitu head aastat mõelnud, kas batuut aias oleks hea või halb mõte.
Ühtepidi juhtub sellel üsna palju õnnetusi, teistpidi on see ülitõhus treeningvahend.
Ta ei ole just kõige ilusam aksessuaar aias, kuid kui mõelda laste lõbule ja sellele, kui suur meie hooviala on (ehk et ei pea troonima keset hoovi või grillinurga kõrval), siis ei topi ma seda ilu mitte patta. Ja raudreegel oli, et kui batuut, siis ainult ja ainult turvavõrguga. Lahtist ma oma lastel ei usaldaks - miski hetk ikka liiga hoos ja lendavad minema.
Ehk siis peale kippus jääma pigem soetamise pool.

Rääkisin sellest ka oma Väikese Õega (ok, tegelikult küll nõbu, kuid kuna me kasvasime koos nõbudest poisteväega ainsate tüdrukutena, siis siiani kipume endid vahel õdedeks tituleerima) ja tema haaras ideest kohe kinni. Igatahes, ühel kuumal suvepäeval saabus ta koos kaasaga meile nädalavahetust veetma ning kaasas oli 4-meetrine batuut.

Batuut mahtus ilusasti laste alale (meil selline kraavide ja puudega piiratud eraldi ca 250m2 ala, mis ongi laste lõbustamiseks mõeldud koos mängumaja, kiikede/ronimiste/liivakasti ja nüüd ka batuudiga) ning no arvata võib, et sellest alates on poisid igapäevased batuudil karglejad.

Mis mulle selle juures aga enim meeldib, on see et asi on end tõepoolest õigustanud. Ükskõik mis vanuses lapsed meil sellest alates külas on käinud - batuudil karglevad nad üheskoos kõik. Suveõhtutel lausa pimeduseni välja.
Küll õpetatakse üksteisele erinevaid trikke ja tehnikaid ning vahel istun laste juures kiigel ja vaatan imestusega, kuidas minu pisikesed pägalikud suudavad selliseid asju juba teha. Poolteist kuud ja hüpped on sellised, millega mina mitte mingil juhul hakkama ei saa. Isegi saltosid katsetavad juba. Pepuli-püsti-pepuli-püsti mitmeid minuteid järjest käib ka mulle üle mõistuse, neile aga suvaline lõbustus.

Et siis jah, tänase seisuga ikka ülirahul :) Tänud Väikesele Õele ja ta kaasale, kes ideel kiiresti sarvist haarasid ja mu kõhklustel podiseda ei lasknud :D

Neljapäev, september 05, 2019

Annetamistest

Eks see annetamine ja nn "heategevus" (tegelikult vist küll mitte heategevus, mis on kergelt üleoleva suhtumisega - "ma teen head"- vaid pigem märkamine ja hoolimine) on mitme otsaga asi. On olukordi, kus see kipub juba õpitud abituseks kvalifitseeruma ja on olukordi, kus sellest on ka reaalselt abi. Et muudmoodi on seisud tunduvalt lootusetumad. Mis iganes loogilistel või mitteloogilistel põhjustel.
Mulle tundub, et neid viimaseid seise on siiski rohkem :) Ehk et pigem ikka reaalne abi.

Igatahes. Minu nõrkused on lapsed, loomad ja karmid haigused noortel inimestel, kel väikesed lapsed. Eks vist paljudel samad nõrgad kohad.
Püsiannetus on mul ühte lastega seotud fondi tehtud vist juba mituteist aastat tagasi. Mõned aastad tagasi vormistasin veel ühte lastega seotud fondi püsiannetuse.
Eks ma olen ka see, kes vahel mingisugusele loole reageerides väikese ülekande või telefonikõne teeb. Need aga ebaregulaarsed ja püüan aru saada, et ma ei suuda kogu maailma aidata. Ja kuidas ma ühe loo valin ja teist mitte. Siis endal kergem, kui ei pea juhuslikke otsuseid tegema.

Hiljuti, kui palganumber väheke suurenes, võtsin vastu otsuse: iga kord, kui saan palka juurde, lisan ühe püsiannetuse. Need annetused ei võta mul tükki küljest, kuid mine tea, äkki minu regulaarsus koos teiste panustajate regulaarsusega on kellelegi ühel hetkel justnimelt see, mis osutub määravaks.

Seekord sai minu püsikorralduse Vähiravifond. Olles lähedalt näinud inimesi lahkumas tänu sellele sõralisele, ei olnud valik keeruline. Näiteks paari viimase kuu jooksul tean kolme noort naist, kes elu kaotasid. Neist kahel olid pisikesed lapsed. Ja üks sai diagnoosi alles paar nädalat enne surma. Jõhker.

Kui järgmine kord palganumber suureneb, valin põhjaliku analüüsi järel välja mõne loomadega tegeleva ühenduse.

Teisipäev, september 03, 2019

Puugid

Suvel tundus juba, et polegi nii hull see puugindus sel aastal. Puuke küll leidus meie peal nii kinnitunult kui jalutavana, kuid see oli kuidagi hallatav. Ka kassid tõid neid harva tuppa. Neil küll ampullid kuklas, kuid ega see puuki karvades reisimast sega - alles kinni imedes viskab sussid püsti.

Tundus juba, et sel aastal päris hästi, kuni jõudsime augustikuu lõppu. Ja siis läks hulluks. Esimese aasta puugid ehk siis puugitited järjest ja järjest poiste peal kinni. Mõni õhtu eemaldame täitsa mitu järjest. Kummagi lapse pealt.
Eks nad muidugi jooksevad kõikvõimalikes puugirikastes kohtades hoolega ringi ka, kuid nii hullu aega mina ei mäletagi.

Õnneks on poisid tublid ja tulevad näitavad meile. Vahepeal oli neil puukidest juba nii siiber, et hakkasid neid ise ära kiskuma. Pintsetid näppude vahele ja sikutama. Kui aga mõned korrad pead sisse jäid, võtsid meie veenmist kuulda ja tulevad lasevad siiski meil eemaldada.

Aga need puugitited on nii tillukesed, et ei saa päriselt ka aru, et puuk. Pisike punakas punnike, justkui putuka hammustus. Vahel kratsitaksegi keha lihtsalt küljest ja nii see pea sisse jääbki.
Küll ja veel oleme pidanud luubi tooma, et aru saada, kas tegu puugi või punniga. Ikka päris karm.

Pühapäev, august 25, 2019

Trump tegi teene?

Vanamehe töö/kirg/hobi on reiside korraldamine. Viib inimesi reeglina põhja. Noh, sinna, kus külm on. Võimalikult vähe inimasustust, võimalikult palju puutumata loodust. Sellised kohad, kus tema elaks (mina mitte :D) ning kus teised servast temasugused käivad end välja lülitamas. Ehk et ei ole täismugavusteenuseid, kuid on reis, toitlustamine ja giiditeenus kompaktselt koos. Ja kirg millegi vastu. On see siis fotograafia, kalastus või matkamine. Ehk et inimene tegeleb täpselt sellega, mis erutab :)

Tänu neile reisidele on meie sõpruskonda lisandunud tohutul hulgal ülilahedaid ja väga intelligentseid tegelasi. Sest Vanamees on pirts (ja ma toetan teda selles) - kui võimaliku reisilise väärtushinnangud ei klapi ülejäänud seltskonna ja tema endaga, siis neid tegelasi kaasa ei võeta. Ei ole paketireisid, et kes maksab, see saab. Saavad need, kes kvalifitseeruvad. Kerge eksklusiivsuse maik, eksole. Ja see teebki neist reisidest erakordsed reisid - inimesed klapivad omavahel. Ei ole nii, et ikka on mõni eriline oinas kambas. Välistada muidugi ei saa, kuid senised aastad suht hästi kulgenud. Ja ca 10 reisi aastas pikkusega 7-14 päeva korraga on päris hea saavutus, ma arvan.

Mis meenutab mulle, et nii mu eelmine elukaaslane kui eksabikaasa on muret tundnud, et kas ja kuidas ma sellist suhet talun. Et mees pidevalt ära ja mina majapidamise ja lastega üksi ja kuidas see suhtele mõjub. No sry, minu meelest ainult hästi :D Ja ma ei saa aru, kuidas sellest on nii raske aru saada. Mida see kodus olev mees mulle annaks? Vaidlemist, kaklemist, egode põrkumist. Rõõmu pakkunud reisilt naasev mees seevastu kannab mind kätel, imetleb iga mu liigutust ja jumaldab iga mu kaalukumerust... Kus see probleem on? Ma pole ju nii äpu, et mehe ära olles laste ja majapidamisega jänni jääks.

Aga edasi. Igatahes. Vanamees on ammuilma unistanud Gröönimaast ja Alaskast. Nüüd, kui kollatukk Trump oma Gröönimaa ostmise plaaniga lagedale tuli, vastu näppe sai ja solvunult psihhama kukkus, tõusetus pinna all podisenud kirg taaskord. Ja nii mõtles Vanamees, et paneks kujuteldava Gröönimaa kava kokku. Kava ja kulud koos, paiskas info oma kanalitesse. Ise mõtles, et mission impossible. Reis maksab mitu-mitu kilo ja vaevalt keegi väga reageerib.
Tulemus? Kahe tunniga oli reis täis buukitud. KAHE tunniga!

Et siis jah, ühel mehel on täitumas üks suurtest unistustest :D

Reede, august 23, 2019

Balti kett 30


Rääkisin mõned päevad tagasi lastele 30 aasta tagusest Balti ketist. Näitasime kaadreid kätest hoidvatest inimestest ja kirjeldasime, kuidas 2 miljonit inimest ligi 700km läbi kolme riigi koostööd tegid ja näitasid, et nad armastavad oma kodumaad ja tahavad olla vabad.

5-ne võttis suht ükskõikselt, 6-ne esitas palju täpsustavaid küsimusi ja oli näha, kuidas aju ragises minu emotsionaalselt räägitut analüüsides. Paar hetke hiljem soovis joonistada. Ja joonistas enda nägemuse sellest, kuidas 3 väikest riiki kunagi Venemaa musta taeva alla mattusid... Ja siis vabaks võitlesid. Ma olin ja olen veel nüüdki natuke vapustatud... Ma ei rääkinud midagi tumedast taevast (mul oli ilus lapsepõlv), see on tema nägemus. Leedu lipu värvide järjekorra kohta küsis veidi nõu, ülejäänuga sai ise hakkama.

Aga jah, see suur Venemaa ja need pisikesed Baltimaade lipud... Nr 3 kokkuhoidvuse märgiks... Mustad plönnid meie tänaste lippude taga on kaugusse vajunud punalipud, mille versioone me omal ajal oma lippudeks lugema pidime.

Seevastu aga ei võta viiene õnneks muusikat ükskõikselt. "Älgake Baltimaad, älgake Baltimaad!" kõlab viimastel päevadel meie kodus suhteliselt sageli :D Kuuene poetab pisara, kui Ruja esituses "Eesti muld ja Eesti süda" mängima panen. Ütleb, et see lugu mõjub talle selliselt. Kuigi osasid väljendeid pean talle laulu kestel "tõlkima".

Neljapäev, august 22, 2019

Hammastega abielu

Värske viiene peseb hambaid. Õpetame kõrval, et mitte ainult eest ja ära nüüd tagumisi unusta.
Tüüp vaatab stoilise rahuga peeglisse, keerutab pead nii- ja naapidi, volksutab oma pikkade ripsmetega suuri silmi (iseendale, peeglisse) ja teatab: "Kui ma abiellun, peavad mul esimesed hambad ilusad olema"

Kolmapäev, august 21, 2019

Isemoodi aastapäev

Juba poolteist aastat olen ma olnud joovastuses oma lipumasti ja lipu masti heiskamise võimaluse üle. Igati pühalikult protseduuri ka läbi viinud.

Sel aastal aga, mil taasiseseisvumisest sai 28 aastat, olin ma lippu heisates veidi veidras olukorras:
Vaiksel nöörisahinal, pea kuklas ja keskendunud, kui avaneb masti kõrval asuva sauna uks. Uksel seisab paljas mees. "Tere hommikust!", "Tere hommikust". Kogu taandub turvalisse varju.

Külalised ärkasid. Neid oli nii palju, et kõik ei mahtunud majja, osad kolisime saunikuteks.
Selline pühalik vaatepilt siis.

Õhtul käis asi nagu kord ja kohus siiski. Üks poiss langetas lippu, teine tõmbas vimpli üles, Vanamees turvas nööri ja mina õpetasin kõrvalt.
Külalised olid tagasiteel mandrile.

Seik lihtsalt vajas kirjapildis salvestamist...

Neljapäev, juuli 11, 2019

Siilid puhates

Koduaia lilled lehtlas, minu lemmikpaigas
Hakkasin puhkama. Mõnuga kohe. Vedelen poole päeva kaupa lehtlas ja lihtsalt olen. Ja no ikka kohe päriselt - lihtsalt olen :) Uskumatult mõnus tunne...

Ja siis tuleb mu Vanem Poiss (6a), istub mu puhkuseaegsetele hooldamata paljastele jalgadele oma õhukestes suvepükstes ja teatab: "Emme, su jalad on nii karvased! Torgivad läbi riiete lausa!!!"

Oehh seda naise rasket elu... Isegi puhata ei lasta! Nii kui siil jalal turritama hakkab, on meespere keskel ikka mõni, kes selle avastab ja tähelepanu pöörab :D

Loo moraal: Oled naine meestekarja keskel, pead seda olema detailideni. A-l-a-t-i-!

Ahjaa, hoovis on meil selgi aastal mitu siili (Erinaceus europaeus siiski) kodu sisse seadnud. Ükspäev hüppasin lausa õhku, kui kasvunoonest väljununa ühele peale oleksin astunud :)

Pühapäev, mai 19, 2019

Kassimajandus ja Maine Coonide unistus

Kassid on meil tublid. Väga tublid.
Olles 10 aastat olnud täielikult korterikassid, hakkasid nad 5 aastat tagasi õueeluga tutvust tegema. Kui olid esimesed pikemad retked ja hommikul kohe kasse ukse taga ootamas ei olnud, sai ikka pisaraid valatud küll, kuid ilusti siiani tagasi tulnud :)

Karvik on 15,75 aastat vana ja Valge 11,5. Karvik on hakanud vanaks jääma, peale pikemat pikutamist kõnnib veidi kangelt, kuid see läheb mööda. Kergelt küüru hoiab ennast ka. Vana, noh.
Valge seevastu on ikka veel segane :D

Valge on suurt kasvu. Kõrge, pikk ja lihastes. Karvik on pealtnäha suur, kuid kui karvad alla siluda, siis pole kassi nagu ollagi.

Peale seda, kui nad hakkasid suure osa ajast õues olema, saime lahti kasside kakakastist toas ja ka karvade hulk on kordades väiksem. Kui meie oleme kodus, saavad nad olla toas nagu soovivad (küsivad ise tuppa ja õue ja meie neil nagu uksehoidjad / sisse-välja-sisse-välja), ööseks aga lähevad välja (ei viitsi neid pissile lasta öisel ajal) ja kui me kodust ära, on samuti väljas. Õue on neile ehitatud ka patjade/tekkidega seest vooderdatud kuut. Tavalise maakodu kassi kohta päris okei elamine neil, ma usun :)

Ainsana teevad mulle muret metsloomad. Koduloomad väga ei tee, kuna nt kui naabrite hundikoeral oli piire signaalita ja ta meie hoovis ringi tormamas käis, jõudis ta vahel koju tagasi küünega veritsevas ninas.
Metsloomadest aga meil siin lähedal ilves ja rebased. Hunt on kohatav kümnekonna kilomeetri kaugusel ja kuigi hundi territoorium on suur, ei taha ma uskuda, et ilma suure mureta ta inimasustuse juurde tuleks. Kuigi jah, meist edasi on kümnete kilomeetrite viisi mets-mets-raba-mets.
Küll aga on ilves käinud meie kandis hoovides. Ja no muidugi rebased.

Karvik on juba nii vana ja natuke kerest kange, et kui tema õigel ajal ei märka varitsevat ohtu, võib temaga jamaks minna küll :( Loodan siiski, et ta on piisavalt valvas. 5 aastat peale 10-aastast diivanikassi elu on ta siin ilusti toime tulnud, ehk tuleb ka edasi.
Valget aga oleme näinud rebaseid hoovil taga ajamas küll. Kipun kahtlustama, et kuna ta on nii ülisõbralik, siis ta mitte ei peletanud rebaseid vaid tahtis nendega mängima minna :D

Kui korteris elades olid Valgel põieliivaga probleemid, siis nüüd, kui saab palju liikuda ja lisaks meie poolt pakutavale ise toidupoolist õuest valida, on need teemad minevikku jäänud. Probleemide ajal ütles loomaarst kohe, et valgetel isastel kassidel toas elades see probleem sagedasem ja kui õues elaks, oleks parem. Ja näed, ongi :)

Kui Valge on rabelev ja suhtlev aktivist, siis Karvik on hüpnotiseeriv flegma, kes käitub strateegiliselt. Kui istud tema lemmiktugitoolis, siis jõllitab sind uinutava pilguga nii kaua, kuni järele annad ja ta endale sülle lubad. Kui süüa teed, tiirutab sul nii kaua jalus, kuni oled hullumas ja miskit lõpuks kasside kandikule poetad. Kui tahab tuppa saada ja me teda aknast ei näe, siis koputab. Varem hüppas lingile ja proovis avada, kuid raske puituks ja enam ei jaksa käppa ukse vahele surkides ust enda poole lahti tõmmata. Nüüd liigutab ukse küljes olevat nublakat, millega uks avatud asendisse fikseeritakse. Töötab koputi eest :)

Nüüd aga mure, et kassid nii vanad juba ja peame arvestama, et mingi aeg neid meil enam ei ole. Samas tahaks, et nad õpetaksid uued kassid välja - mis ja kuidas meie majapidamises käib.
Kuigi räägitakse, et kassid on individualistid, siis meie omad on sotsiaalsed. Kindlasti saavad ka üksi hakkama, kuid nad tõepoolest suhtlevad hoolega ja enamasti liiguvad ka koos. Seega järgmised võiksid ka kahekaupa olla. Ja et meie ei peaks neid koolitama, tahaksime selle töö oma kassidele jätta :D Mugavus.

Oleme uurinud ja puurinud ja meie metsaseid olusid ja seniseid kogemusi arvestades unistame nüüd meini kassidest (Maine Coon). Kõige suuremad kodukassid maailmas, hüüdnimega "õrn hiiglane". + täpselt need omadused, mida meile vaja :)
Kuna tõupuhtus pole meile oluline, siis hakkame mõne aasta jooksul vaatama tõenäoliselt ka krants-meine. Või noh, kes meile neist ette satuvad :) Ja kuna neid peaks olema 2 ja nad võiksid olla isased (suurus), siis kaks vennakest oleks ideaalne lahendus mu meelest...

Oehh, ma küll arvasin, et kui meie kassid üle Vikerkaaresilla lähevad, siis mõneks ajaks koduloomadega aamen, kuid ilma kassideta ei oska elu ette kujutada tegelikult. Eriti veel arvestades, kuidas poisid neid jumaldavad. Siuke nunnutamine ja kallistamine käib. Ja nali naljaks - nii tublid lapsed, et pole kasse siiamaani kordagi sülle sikutanud! Sabast ammugi mitte. Oleme öelnud, et kassil ei ole niimoodi mugav ja kui kass tahab sülle, siis ta tuleb ise, meie asi on valmis olla. Ja nii nad siis istuvad diivanil ja meelitavad kasse sülle. Hommikuti enne lasteaeda minekut meil multikaid ei näe/TV on üldse kinni võrdsuse huvides ja nii ongi hommikune vaatepilt pundar kassidest ja lastest diivanil ja mina seal keskel, kohvitass käes :)
Ehh, nunnu elu :)
Maine Coon, pilt Wikipediast

Laupäev, mai 18, 2019

Lapsesuu

Emadepäeva pidu lasteaias. Noorem Poiss uurib kõigi kuuldes, miks tal väikest õde ei ole. Kokutan ja mökitan miskit ja selle peale tuleb konkreetse tooniga küsimus: "Aga miks sa teda siis ei sünnita?"

Loen telefonist uudiseid. Neljane istub kaissu ja uurib, mis vanamehe pilt see seal mööda läks. Ma ei saa kohe midagi aru, et mis vanamees. Kerib tagasi ja näitab: "See vanamees siin"
"Ah see või? See on Brad Pitt"
Lapse suust kuuled sa tõde...

Sõidan Vanema Poisiga autoga. Telefon heliseb, vastan valjuhääldi kaudu. Kõne lõppedes küsib me kuuene: "Kas sa rääkisid oma mehega?"
Eeeeee..... Nojahnoh. Sulle isa, mulle mees tõepoolest...

Reede, mai 17, 2019

Juuste õhendamine

On inimesi, kes kasutavad tihendavaid tooteid juuste eest hoolitsemisel ja tõstvaid/toetavaid viimistlusvahendeid.
Ja siis on minusugused, kes juuksuris käies peavad laskma juukseid kõvasti õhemaks fileerida, et natukenegi mingit hoidmist tekitada.

Nüüdseks on ka Vanem Poiss sama teed läinud. Kui Nooremal Poisil on nunnud pehmed kergelt lokkis kiharad, siis Vanemal Poisil on tugev ja karm karv, mis aja jooksul ka sirgu läinud. Ja et tal ei oleks tõeline mikker peas, on meie juuksur ka tema kiharaid õhemaks hakanud fileerima. Muidu eriti suvisel ajal on lapsest nii kahju - selline villane parukas peas, et anna olla. Ja kuna issi on valmis last suveks ka siiliks ajama, siis selle vältimiseks tulebki poisile korralik õhuke soeng teha :)
Johansoni soeng pole kunagi mu lemmik olnud...

Tekkis vajadus kaevelda, kuna mu enda 1,5 kuud tagasi õhendatud soeng ei allu enam korraldustele ja juuksuriga kokku saan alles vist juunis! Parukas tõuseb aina kõrgemale ja kõrgemale, kuna karv kasvab alt juurde. Varsti Pugatšova valmis :D

Neljapäev, mai 16, 2019

Põskkoopa põletikust

Inimene on sageli loll ja jonnakas. Näituseks mina.

Hingamisteede hädasid käib mul harva. Aga kui juba nt nohu kallale tuleb, siis suhteliselt kindlasti ronib ta edasi vasakusse põskkoopasse. Harjunud juba sellega ja oskan ennetada. Ja ravida.

Sel kevadel kujutasin ka ette, et saan sest mõne ajaga jagu. Kui aga nädala pärast hakkas vasak silm kergelt juba kinni paistetama ja ettepoole pead kallutades tundus justkui kivi oleks valusa kolksuga näo sisemistest sfääridest põsesarna ja hambajuurte suunas kukkunud, otsustasin arstile minna. Röntgen andis teada, et põletik ikka täitsa karm ja hakkab juba kergelt otsmikukoopasse varjutus tekkima. Pandi tugev doos antibiootikume peale.
Ütleme nii, et neljandaks päevaks hakkas valu vähenema ja kui neoonrohelist jama "liitrite" viisi väljuma hakkas, oli kergendus suur.

Siit siis väike note iseendale - ära kujuta kogu aeg ette, et saad ise hakkama. Vahel on palju lihtsam need hiiglaslikud tabletid alla neelata ja asi kiiresti korda saada. Ma pole ju mingi põhimõtteline tabletivastane ega midagi samuti.
Hoiatus tulevikuks on antud :)

Reede, mai 10, 2019

Kärcheri usk süveneb


Hullumaja, kui mugav on inimeseloom. Ja kui reklaamisõltlik J

Ema ostis juba mitu aastat tagasi akende pesemiseks Kärcheri vastava aparaadi. Mina pidasin seda ilmselgeks mugavusliialduseks ja no mis häda mul neid aknaid vanaviisi nühkida. Noor inimene alles ja kodu nagunii igasugu tehnikat täis, pole seda juurde vaja (kusjuures, näiteks Kärcheri tolmuimejat, millega saab ka veranda puhtaks puhuda või esikust laste jalge alt tulnud lumesulamisvett imeda, pean ma asendamatuks).
Nii ma siis proovisin ema aknapesurit, kuid jäin ikka endale kindlaks. Lisaks ei ole mul akendel ei tänavatolmu ega heitgaaside mustust. Ainult puhtast loodusest tulenev.

Ükspäeva helistas naabrinaine (suure koeraga majapidamisest) ja jagas rõõmu oma uuest (jällegi Kärcheri) põrandapesumasinast. Kui imekiirelt koera järelt jooksvalt koristatud saab. Noh, mul koera pole, kuid mees ja lapsed suudavad sama välja anda. Aga tal ka mees ja laps samasuured sopastajad, seega tema vajadust hindan siiski suuremaks J Kuigi eks mul endalgi see mõte peast läbi lipsab aeg-ajalt. Seni aga ajan kodakondsete peale kisa lahti, kui keegi üritab välisjalatsiga esikust edasi tulla. Praegu veel kannatab või siis pole ma veel piisavalt „korralikuks“ kujunenud.

Nii. Nüüd siis jälle mõni aeg tagasi teatas naabrinaine, et ostis Kärcheri aknapesuri ja appi kui mugav ikka on ja ta kohe naudinguga peseb. Mina vaatasin oma aknaid, kus sees on laste käe- ja näojäljed, väljaspool kasside kõrgele sirutatud tuppaküsimise plärakad ja andsin alla. Soetasin ka pesuri. Enne muidugi jõudsin endale maha müüa idee sellega, et ka peeglid ja vannitoa plaadid saab sama masinaga jooksvalt korras hoida. Ja ilmuski koju järjekordne masin...
Aga no päriselt ka – on ikka mugav küll :D Pinnad puhtaks kiiresti, ilma võimlemiseta ja lausa säravad :D

Nüüd on tunne, et äkki peab millalgi siiski survepesuri ka Kärcheri vastu vahetama… Samas – vana ju toimib. Veel. Seega jõuab oodata küll.

Aga kui siin juba masin-koduabiliste kiitmiseks läks, siis tegelikult unistan hoopis asjalikust robottolmuimejast. Vot see on asi, millest ma tegelikult ka puudust tunnen. Aga valida on jube keeruline. Ja enne on ikka kõike muud vaja :)

Kolmapäev, mai 08, 2019

Vägivald ja lapsesuu

Praegu ühiskonnas tõusetunud valusad teemad perevägivallast on ülimalt tänuväärt. Ehk leiab keegi neist teemadest arusaamist, julgust ja ka lahendusvõimalusi. Diskussioon käib ja see on ütlemata vajalik. Märgata, hoolida ja aidata.

Ma vihkan vägivalda. Kohe ikka väga tõsiselt. Kardan, et olen võimeline olema vägivallatseja vastu ka ise vägivaldne. Vahkvihas ja ennast kontrollimata. Kui liiga tehakse nõrgematele. Loodan aga, et ma ei pea kunagi selliste olukordadega kokku puutuma. See annab võimaluse uskuda, et inimesed on ehk siiski ilusad ja head.

Ma päriselt ka ei kujuta ette (senised eluaastad, kuna iial ei tea, millal olud võivad muutuda nii, et ma arugi ei saa), et ma võiksin olla perevägivalla ohver. Olen seda meelt, et üks löök või kasvõi üks sellekohane ähvardus ja meiega on kõik. Mulle ja minu lähedastele liiga ei tehta. 
Ema kasvatuse tulemusel („Saa alati ise hakkama“) ei ole ma senimaani sõltunud ühestki mehest. Seega ka sellega ei saa mind (vähemalt senimaani) enda küljes kinni hoida. Ei ole ma tõenäoliselt siis tundnud nii suurt armastust, mis sunniks mind uusi võimalusi andma ega ka sõltunud majanduslikult. 
Mina kui oma laste ema pean tagama selle, et ma kaitsen, toidan ja kasvatan oma järglased. 

Õnneks ei ole mul küll eriliselt põhjust nii uskuda, kuid olen siiski veendunud, et mehed oma nõrkuses võivad ühel päeval riista/vere/südame/mille iganes kutsele järgneda ja mina oma pesakonnaga üksi. Selle vastu olen ma end senised eluaastad kindlustada püüdnud ja jätkan samas vaimus. See, et täna ikka veel kannab mu lõvikutsikast Vanamees mind kätel, teeb mind õnnelikuks, kuid ei ole siiski veenev. Sest see on nii täna. Äkki ülehomme on teisiti? Äkki homme kõlab kutse, millele vastu seista ei suudeta? Teist inimest ei saa kontrollida (kui just vaimset vägivalda ei rakenda). Täna on nii, homme võib vabalt olla ka naa.
Ehk siis jah, ma ei loo illusioone. Elan tänases. Rõõmus ja rahul olen samuti täna. Homseid seisusid näen homme.

Nüüd aga tekkis ükspäev täiesti jabur lapsesuu olukord. Tänases infovoos perevägivalla teemade keskel.
Vanamees oli ära ja pidin lapsed trenni kaasa võtma. Taidlesid ilusasti kaasa, väga lahe oli silmanurgast jälgida :D Nii, trenn läbi. Mina, mu poisid ja treener jääme viimastena riietuma. Treener on kuulde-, kuid mitte nägemisulatuses. Korraga ütleb Noorem Poiss: „Emme, ma armastan sind nii väga“. Mina muidugi heldin ja kuulen, kuidas ka treener midagi armsusest sellel „OOOO“-toonil kommenteerib. Seejärel teatab laps, et „Ja ma ei taha kunagi, et sa haiget saaksid“ ????? „Aga kullake, miks ma peaksin haiget saama? Ma ei saa just väga sageli haiget“ „Noh, näiteks siis, kui sa ennast kapi vastu ära lööd ja haiget saad – ma ei taha seda! Sa oled mulle nii kallis!“ 
Kuulen, kuidas treeneri poolt ei tule ei liigutust ega hingetõmmetki. Hästi valitud ja aktuaalne ajastus lapsel :D

Imestan, et ma ju ei löö ennast kapi vastu ära, ma olen üsna mitte-koba. Laps jääb vait ja riietub südamerahus edasi.
No tõesti, ma isegi ei mäleta enam, millal ma end viimati kusagile vastu ära lõin ja haiget sain…

Kujutan nüüd ette, millised kahtlused võisid teise inimese peas kerida :D Eemalt vaadates musterperekond, aga.... Vanamees mul suur, tugev, kiilakas, kergelt habetunud, kurja pilguga, möirgava hääle ja jõhkra õlgade ümbermõõduga. Siuke võiks mind vastu kappe nagu köögirätti loopida küll.
Kust aga laps sellise teema üldse võttis? Kas ehk päeval lasteaias keegi sai haiget ja hakkas nutma ja talle meenus see suvalisel hetkel? Igatahes suutis ta sellega esineda täiesti täppi hetkel :D Suurema sumina sees poleks jutt kõlama saanud, kuid viimastena õhtuvaikuses oli see päris mõjuv :D Isegi mulle! Lausa nii väga, et viitsin seda üles kirjeldada.

Ahjaa, ekre (meelega väikeste tähtedega kirjutatud) juhtfiguurid ajavad mind oksele. Tegelikult marru, kuid kuna ma midagi ette võtta ei saa, siis öögin, kui nad järjekordse geniaalsusega pilti ronivad. Lihtsalt pidin selle endast välja ütlema.


Pühapäev, aprill 28, 2019

Töökultuur ja lapsesuu



Koristan poistega saunatagust platsi lõhutud puudest. Ehk siis loobime neid kuuri alla. Kaks poolikut päeva loobime. Poisid võtavad seda kui trenni, mulle lihtsalt meeldib. Täpsusvisete harjutamine pealekauba :)

Vanem Poiss tüdineb ja läheb aina sagedamini miskit muud asjatama. No las läheb, lapsi sundida ma ei taha. Eelistan, et nad ise tahavad tööd teha, mitte see ei muutu neile läbi sunni vastikuks. 

Senimaani süsteem töötab ja toimetavad hoolega. Samas lasen neil laps olla nii sageli kui ise valivad. Ja no olgem ausad – ma ise teen ju ka vaid seda, mida hetkel pähe võtan või vajalikuks pean. Ehk siis lähtun oma tahtest. Ja kuidas ma saan öelda kellelegi, et see mis mulle pähe tuleb, on kohustuslik? Püüdku keegi mulle midagi sellist öelda... Saadan ju kuu peale, eks :)

Nii. Vanem Poiss siis kadunud ja Noorem Poiss nendib tõsise ja mõtliku tooniga, justkui kergelt paratamatusega leppides: „X läks vist jooma…“
No ma naersin ikka peaaegu kõvera kõhuga :D Nagu mingi külamees oma jorsist venna kombeid kirjeldades J

Reede, aprill 26, 2019

Russell Hobbs



Ma kohe ei saa ilma järjekordselt smuutidest rääkimata. Olen ise täiesti nende sõltlane ja ka oma pere sellele allutanud.

Senimaani sai neid vuristatud suure kannmiksriga, ikka tervele perele. Samas oli soov proovida miskit teistsugust ja tõenäoliselt vaid sellist, mida ise tarbiks esimese hooga. Teised natuke leebemalt smuutinduse ohvrid, mina aga tahaksin hommikuti ainult smuutit.
Ammuilma mõelnud, et oleks vaja väikest blenderit selle jaoks, kuid igipõline teema – on mul neid masinaid nii palju vaja. Igaks asjaks oma masin ja nagunii terve elamine neid täis. No ikka paar aastat olen mõelnud.

Nüüd siis aga sai jõulude ajal soov õhku visatud ja nii järjekordne masin mulle kingipakist vastu vaatas :D Ja midagi pole teha – mu hirm oli asjatu! Tahtsin sellist masinat, kus keerad lõikuri maha ja paned korgi asemele ehk siis jääb ära ringivalamine + toote liigne kadu ning haarad pudeli hommikul autosse kaasa. Sellise ma sain ja midagi pole teha – on vähe hommikuid, kui ma seda ei kasuta. Juba mitmeid kuid järjest. Jõuludest alates. Seega kohe väga on end õigustanud!

Minu lemmikmargiks köögimasinatel ongi kujunenud Russell Hobbs. Hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane, lisaks minule olulised näitajad reeglina paremad kui muudel markidel. Tänaseks on mul üsna mitmed köögimasinad nende omad ja olen kõigiga ülirahul. Eriti super on normaalne koostematerjal, nunnu välimus (kuigi kahjuks mitte kiiksukad, see parameeter on täitmata ja sellele vastaks pigem Kalorik jmt) ja senimaani (aastaid) ilma ühegi mureta ülim töökindlus.

Mina olen neile truu.

Kolmapäev, märts 13, 2019

Rekord

9 aastat sama mehega.
9 aastat truudust ilma mõttepojata, et võiks kuidagi teisiti.
Minu rekord!

Koju saabudes ootas mind kaetud pidulaud ja korralik veinivalik. Lisaks teadmine, et minust hoolitakse ja  minusugust frukti fännatakse. Täiesti mõistetav see minu 9 aastat püsivust :D

Mul on vedanud.

Pühapäev, veebruar 24, 2019

Eesti 101

EV101
Täna hommikul oli nii lahe, kui mu 4- ja 6-aastased mind lippu masti heiskamast tulles teavitasid: "Emme, kas sa ikka tead, et kui päike hakkab loojuma, pead lipu alla laskma ja uuesti vimpli üles tõmbama?" Sähvakas käis kohe südamest läbi ja jään lootma, et muu elu ei neela nende tänast tunnetust ja teadvust vaid et nad jäävad nii mõndagi ka minu jaoks olulist väärtustama. Aegade lõpuni.
See läks lausa nii hinge, et suundusin FB-sse postitama :D Kes mind tunnevad, need teavad, et see on ikka haruldane, kui ma miskit seina viskan. Ju siis kõnetas.
Aga see selleks.

Igatahes. Nagu pidupäevale kohane, saime ka meie täna kingituse. Issi tuli oma järjekordselt tripilt tagasi. Noorem Poiss, kes muidu selline suht empaatiavõimetu tegelane, vaatas Vanameest õhates ja teatas, et tal nii hea meel, et saab jälle issit vaadata ja katsuda. No mida veel tahta, eksole :)

Mul natuke piinlik ka. Vanemal Poisil oli 3 soovi EV101-ks. Sinimustvalge jäätis, Pavlova tort ja kassidele pasteedist tehtud tort.
Ok, sinimustvalge jäätis on kapis ootel ja nii kui kratid tagasi tuppa suvatsevad tulla, hakkame nosima. Kassidele "tordiks" ettevalmistused tehtud. Aga vot Pavlova jääb täna ära. Kuidagi nii triiki end ammutanud nende pühadega, et mitte ei jaksa... Vaatan, ehk teen kolmapäeval. Siis esimene vabam õhtu ja aega mässata. Ja noh, töönädala keskpaika võib ju ka alati Pavlovaga tähistada :)


Nüüd õhtul, kui lippu vimpli vastu vahetamas käisime, tahtsid poisid kindlasti kaasa tulla. 4-ne tahtis pidulikult vimpli mastini kanda :D No ma ei saa ju neile sellist asja keelata või öelda, et ahh, mis te ikka tuleta, ei viitsi riietega mässata, vaadake aknast jne. Riided selga ja õue! Mõlemad said osa masti pikkusest langetada ja osa heisata. Vanamees lahti-ühendas ja ühendas ja mina sain vaid heldinult kõrval õhata :)

Peakski vist poisid tuppa ajama. Kahtlaselt vaikne on ümber maja. Tähendab see ainult üht - nad on ninapidi end soppa kaevanud ja tänased kaks masinatäit pesu pesemist asendub ilmselgelt kolmega... Olgu tänatud pesumasinatootjad! Oleks mul vaid kuivatamise ruumi nii palju kui vaja... Järgmine masin tuleb kuivatiga.

Laupäev, veebruar 23, 2019

Pannkoogitort

Kui lapsed lastenurga valikust multikaid vahtima hakkavad, tekivad neil igasugused tänuväärsed ideed. Tänane idee näiteks oli, et teeks pannkoogitorti. Justnagu Pettson oma kass Findusele tegi.

Tänuväärsus seisneb selles, et ma pean kerge piinlikustundega tunnistama, et pole kunagi elus pannkoogitorti teinud. Pole olnud vajadust, ideed, soovi või mida iganes. Nüüd aga, kui poisid selle ideega lagedale tulid, sain ka mina oma lapselikku poolt avada ja nii me tänasel laupäevasel hommikul pannkoogitorti meisterdama hakkasime.

Kihte tegin hästi õhukesi ja 10. Vahele siis (igat 3 korda) särtsu mõttes kollase ploomi veidi hapukamat moosi + maasikamaitselist kreeka jogurtit + kohupiima-vahukoore segu. Kõige peale vahukoor ja suvel sügavkülmutatud metsamustikad ja Kassari saare vaarikad.

Ja no üllavalt hea asi sai :) Aru ma ei saa - inimene on 40 aastat siin ilmas elanud ja enda mäletamist mööda pannkoogitorti mitte valmistanud.
Olgu tänatud lapsed ja Pettson/Findus :)

Neljapäev, veebruar 21, 2019

Kits heinaküünis


Tänasest saab riigikogu e-valida. Mina aga täiesti hädas. Ma EI TEA, keda valida!

Olen seda meelt, et valima peab. Pole veel kunagi valimata jätnud alates ajast, mil valimisealiseks sain. Olen siiani alati ühele erakonnale truuks jäänud. Nüüd aga… No ei ole seda tunnet, noh. Ei tea enam, mida või keda või mis või kuidas. Nuputan seda juba enam kui aasta ja no siiamaani pole välja nuputanud.

Ma ei ole mingi tohutu poliitikas pettuja ning protestija. Igal asjal mitu külge ja meie näeme vaid osa. Aga igatsen tugevamat sidet mõne kindla erakonna või kasvõi karismaatilise isikuga. Või siis kainest arutluskäigust lähtuva valiku tegemist. Ja no mitte ainus variant sel korral ei toimi, noh!

Fakt on see, et ma valin. Aga ma pelgan pärast kahetseda...
Arvan, et valin suhteliselt hiirekursori suva järgi. Nii piinlik kui see mulle ka tundub. Vaatan enam-vähem variandid ja siis lasen mingil seitsmendal meelel klikata. Sest mõistus ei soosi hetkel kedagi. Kahjuks.

Kolmapäev, veebruar 20, 2019

5 sai 6


Haa, enam ma ei saagi öelda, et mu lapsed on 4- ja 5-aastased. On 4- ja 6-aastased. Ja see kõlab juba palju rahulikumalt kui sarisünnitaja.

Kuna ma lasteaeda ei tahtnud tüüpilist kommikotti viia (igav mu meelest), siis alustasin kell 6 hommikul Ananassi-Poisi meisterdamisega. Seal siis igal vardal nii soolast kui magusat. Nii kommi kui juustu kui soolaseid/magusaid vilju. Vahva tegelane sai ja mis peamine - sünnipäevalaps jäi enam kui rahule :)


Igatahes, 6 ta sai. Aasta veel ja hakkame kooliks valmistuma. Appikene... 2020 läheb esimene kooli ja 2021 teine...

Mida see värske 6-ne siis endast kujutab?
Hambaid on lahkunud 5. Praegu on puudu 3 ehk et näeb suht jabur välja oma mulguga :D 2 tagasikasvanut on eeskujulikud ja 6. logiseb. Ikka kiirustab kõigega, kaasa arvatud hammaste vahetamine.

Poiste pikkuse kõveral on ülemises kolmandikus, kaalukõveral alumises kolmandikus. Ausõna, ma toidan oma lapsi! See, et ta selline kõhnik on, on rabelemise tulemus, ma arvan. Vennaraas on ka hakanud pikkust viskama ja ka kõhneneb... Nad sellised pisipepud ja sihvakad. Mis teha. Vanem Poiss lausa peajalgne - ainult pea ja jäsemed. Torso olematu. Paar supikondi-laadset ribi sealt vast leiab.
Sööks ta muidugi ainult kommi, kui võimalik oleks, kuid õnneks usub siiamaani tervisliku toidu juttu ehk et tuleb süüa asju, mis kehale ja eelkõige ajule vajalikud. Sööb ka. Isegi juurikaid hindab.
Ei söö rosinaid ja säilitatud kirsse mille iganes sees (värskeid sööb). Ma ei sunni ka.

Tundlik. Tohutult tundlik! Jätab oma rabelemises pealiskaudse mulje, kuid tegelikult väga tundlik.
Kallistab lõputult kasse, uurib ja hindab loodust. Temaga on võimalik läbi rääkida, kuigi esmalt jätab mulje, et ajab alati oma õigust taga. Nii kui mängu tuleb asjalik ja põhjendatud seletus, on temaga võimalik läbi rääkida ja kokkuleppeid sõlmida. Noorem Poiss, kes esmapilgul suuresilmne nunnuke, on palju paindumatum. Kui talle ei sobi, siis räägi palju tahad - no ei painuta. Vanem Poiss aga kuulab, analüüsib ja järeldab. Mitte vanusest lähtuvalt - on alati selline olnud.

Loeb lõpuks ometi. Kummaline laps - enne hakkas lauseid kirjutama kui sõnu lugema. Väidab ise, et ei oska lugeda, kuid kui palun sõnu kokku lugeda, saab ilusasti ja eneselegi üllatunult aru.
Arvutamine on endiselt käkitegu. Juba poole-kuuesena liitis 100 piires, lahutas kümnete piires ja kõige kummalisemal kombel ka korrutas.... Ok, 4*7 jmt käib veel üle jõu (me pole ka õpetanud), kuid näiteks kui Noorem Poiss temalt küsib, et "Kui palju on kokku 3 ja 3 ja 3 ja 3?" (ehk samade numbrite kordus), siis vaatab hetkeks lakke ja vastab, et "See 4*3 ehk sama mis 2*6 ehk siis 12".
Üleüldse on tema jaoks sõrmede ja muude abivahendite kasutamine raske, vaatab üles, visualiseerib ja vastab. Joonistas kunagi mu palumise peale oma arvutuskäigud ka paberile ja siis sain aru, kuidas mõtleb:)

Huvialad on tal peale looduse ka universum ja inimese sisikond. Huvialad pole muutunud juba aastaid, seega kõlan nagu rikkis plaat. Aga tänaseks on küsimused läinud keerulisemaks. Ma ausõna ei oska vastata. Ja kuna Vanamees veab järjekordset reisiseltskonda mööda põhjalat ringi, siis kõlab mu ponnistustejärgne regulaarne vastus "Ootame kui issi tagasi on, tema oskab vastata".
Noh, küsimused on alates Antarktika eluolust kuni selleni, kui mitu keskmist inimest mahuks Maa tuuma sisse. Või mitu Maad mahuks Päikesesse? Tõstan käed ja annan alla.
Mulle tegelikult meeldib, et juba 5-sena oli tal selge, et  jääkarud elavad Arktikas ja pingviinid Antarktikas... Ehk et jääkarud ei söö pingviine ka suure näljaga.

Sisikond siis järgmine kirg sel lapsel. Sellest tulenevalt sai ka tema 6. sünnipäev temaatiliselt peetud. Kümmekond laps-külalist said meile lähimas ülivahvas raamatukogus peale tööpäeva lõppu korraliku koolituse ja muidugi mölluaja. Ürituse läbiviija oli end põhjalikult teemaga kurssi viinud ja suutis terve broneeritud aja ja pealekaubagi lapsi aktiivses tegevuses hoida. Ja laps-külalised olid vanuses 4-11, enamus 5-6! Olen ikka sügavalt impressitud, ei muud :)

Kui sünnipäevaks torti tellisin (pidasime Sõbrapäeval ehk päev peale õiget sündimise päeva), siis esitasin tordimeistrile väljakutse. Ütlesin, et tahan tordile südant. Aga mitte seda pepukujulist fiktsiooni vaid päris südant. Ja seda ma sain :D Uskumatu ikka, et ta selle valmis tegi! Võiks arvata, et tavaline küpsisetort ei näe selline välja, kuid võta näpust! 2-kilone tort + päriselust suurem süda :D



Mis siis veel. Ahjaa, kolmas "naine" juba "letis". Üks sai paar aastat tagasi kihlasõrmuse, teisega tehti kokkulepe abielluda ja kolmas on tänane suur lemmik. Teise kohta ütleb nii: "Tead, tegelikult ma tahan Johannaga abielluda, kuid Elisabeth ei tea seda veel!". Ja kolmandat näiteks trenni garderoobis nähes (kes on eelkooliealik ja meenutame nüüd seda "ta-on-ju-titekas"-iga, eksole) õhatakse valjuhäälselt: "Johanna, Sa meeldid mulle! Sa oled niiiiii ilus!". Ausõna, see aasta vanem pliks ei oska selle peale teha muud kui häbelikult edvistada :)

Õnneks on Vanem Poiss hakanud rahunema. Ehk siis ajuti paigal püsima. Meisterdama. Ja joonistama. Ei ole enam seda tohutut jooksmist. Täitsa püsib paigal ja keskendunult joonistab, meisterdab, kirjutab jne.

Njah, mina olen rahul :)

Esmaspäev, veebruar 18, 2019

Tagasi

Uue aasta alguses oli mul plaanis kirjutada tervisest. Sellest, kui ideaalne kõik ikka on ja kui rahul ma olla võin.
Ja siis ma jäin haigeks. Oh sa püha jeerum küll, ma ei teadnudki, et nii halb võib olla!

Kusjuures, tegu ei olnud isegi millegi erakordsega - lihtsalt gripiga, mida sel aastal on vist juba iga kolmas (okei, liialdan, kuid siiski paljud) läbi põdenud.


Aga jah, ma pole ju harjunud haige olema. Seekord siis aga lõi palaviku kohe 39 lähistele ja alandajad ka ei mõjunud. Liikuda ei jaksanud. Nendega oleks nüüd veel toime tulnud, kuid kõige hullem oli valu. Lihastes ja luudes jooksis selline terav valu, nagu keegi üritaks seestpoolt sukanõelaga mind õmmelda. Luude seest ja pealt ja mõnest tailihasemast kohast ka. Öösiti oli enesehaletsus selle tõttu lausa nii suur, et võttis pisarad välja. Lihtsalt valutad ja nutad vaikselt. Enam sellist jama ei taha. Väga teistsugune kui tavapärane viirusesse haigestumine.

Kui palavik hakkas alla lõpuks minema (5.päeval) ja 37-38 vahele jäi, siis alles tekkisid nohu ja köha. Köha pole siiamaani mu juurest lahkunud. Arst käskis küll röntgenisse tulla, kuid vaatab natuke aega veel. Ei taha, ei viitsi, peidan pead liiva alla, jonnin.

Kui minul parem hakkas, jäid poisid. Neil startisid palavikud ikka 40 ümber, kuid õnneks põdesid nemad kuidagi kiiremini. Ca kokku 4 päeva ja pärast kui purikad. Vanamees sai ka miskise laksu, kuid temal oli temperatuur hoopis all, 35 ringis :D

Ühesõnaga, aasta algus on meil olnud kui üks suur laatsaret. Nüüdseks lõpuks enam-vähem toibunud ja saab taas end energilisemalt tundma hakata. Isegi trenniskäigud on kuidagi väga kobad olnud – no ei ole ei jaksu, ei tasakaalu. Olen ikka hellake küll, kui päriselt haigestun :D Säh sulle eneseteadvust…

Mida vanemaks ma saan, seda enam ma oma tervise peale mõtlema hakkan. Kõlab tegelikult loogiliselt, kuigi ega ma siiani taha tunnistada, et vanus selleks päästikuks on. Enda arvates ju ikka veel nii noor :D Keskiga? Millal see veel tuleb? Kunagi kauges tulevikus, muhhahahhaaa :D

Vanus vist mõjutab. Ja vastutustunne järeltuleva põlve ees. Veel kümmekond aastat tagasi ei huvitanud mu tervis mind ikka kohe üldse. Nagunii kogu aeg terve ju. Kui on häda, ravime korda ja täie rauaga edasi.
Nüüd aga tekib mul iga aasta lõpus mitte isu teha aastast kokkuvõtet vaid lasta oma tervist põhjalikumalt kontrollida. Siis kulutan erinevaid uksi, lasen endale saatekirju vormistada ja annan kerge elevusega igasugu proove.

Tulemused olid seekord detsembris üllatavad. Sellest aga siis, kui jälle viitsimist kirjutada.