Teisipäev, jaanuar 31, 2012

Täna...

... jõudsin koju peaaegu tublilt ehk pool kuus pii emm.
Koju jõudes avanes mulle elutoa diivanil ülalolev vaatepilt. Mitte üks sell ei liigutanud ei ennast ega oma kulmu, kui ma koju saabusin, eksole! Tavaliselt keerutatakse ümber saabuja jalgade, pineval hoiakul, et "mida head sa täna tõid?". Täna aga paotati karviku poolt hetkeks silm ja tuduti edasi.

Vaatepilt on meie jaoks suht eriline, kuna varem ei talunud Vidrik (8,5a) üldse Rööbiku (4a) lähedust. Aja jooksul on nad õppinud koos mängima, madistama, kaklema ja teineteist pesemagi, kuid suurema läheduspüüu korral laseb Vidrik ikka varvast. Vahel püsivad jupp aega lähestikku ja need hetked püüan ikka tabada ka. Tänanegi vajas seetõttu kohest fotoka järele haaramist:)

Esmaspäev, jaanuar 30, 2012

Ma ikka kohe pean edasi õitsema...

See sõrmeküüne suurune habras suleke on üles võetud oktoobrikuisel varahommikul 2010.aastal. Hoolimata sellest, et pilt on tehtud vana ja väsinud aparaadiga, täiesti töötlemata ja valesti teravustatud, annab see minu meelest siiski edasi looduse võrratu ilumeele.
On, mille eest tänulik olla:)


... ja kirjeldama, kuivõrd võrratu võib tunduda ka esmaspäev. See üks masendavamaks peetavaid päevi nädalas.

Olen juba kodus. Arvutilaua, mis asub otse suure akna all, ees tundub olevat kui maal. Lumised puud, mütsikestega aiapostid ning nende kõige taustaks imeline lõheroosa taevas. Päike loojub.
Ilm pimeneb ning mina olen juba kodus. Naudin sooja tuba ning jahedat keelekastet.

Olin täna tubli ja lahkusin töölt juba veidi enne kella nelja. Pii emm. Koju tulin valges, nautides õhtueelset valgusesillerdust lumel ning miinuskraadidest ülikarget õhku. Totakas naeratus ei tahtnud näolt kohe kuidagi lahkuda.
Pagan, ma pean seda sagedamini tegema! Seda va normaalsel ajal lahkumist, ma mõtlen. Tööl olin ka juba 6:50, seega oli ju ka tagumine aeg, eksole.

Nüüd blogisen, vaatan läbi uudised, vastan paarile kirjale, triigin veidi ja hakkan orhideesid uputama (loe: kastma). Mu 8-st orhideest üks valge just lõpetas õitsemise ning üks lilla ja üks pruunikas-punane on alustamas. Mõlemil üks õis avatud ja teised hoogu võtmas.
Jõulukaktus, mis külalistetoas hetkelist rahu ja vaikust naudib, on oma väiksusest hoolimata end nii õisi täis ajanud, et miskit hullu kohe:) Suudan tuvastada vaid üksikud otsad, kus õisi pole. See-eest ühe lehe/varre/misiganes-lüli otsa ajab kahte korraga:) See taim on raudselt üks mu lemmikuid. Samas - milline neist ei oleks:D

Seejärel võtan ette viimase kolmandiku eile alustatud raamatust, mis läheb kui näljaga neelates ning jään ootama kõnet selle kohta, et ollakse end end koduteele asutanud. Siis saab selleks ajaks maitsestunud kana ahju panna, nii et kojusaabujal on hea toidulõhnade peale koduust leida. See on hea tunne ja kui tema teeb seda sageli mulle, siis miks ei võiks mina kasutada ära päevi, mil tema tuleb palju hiljem ja samaga vastata. See ju ongi üks osa hoolimisest, eksole. Teisele hea tunde tekitamine.

Ehh, tegelikult on elu ikka üks jube ilus seiklus ja mul on hea meel seda kogeda. Pisiasju nautides...
Soovin oma lugejaile sedasama tunnet ja sedasama naudingut sellest võrratust kingitusest.
Hoolimata meil kõigil pagasis olevatest suurematest ja väiksematest kivikamakatest.
Ja hoolimata külmast ilmast ja kärnas kärsast:D

Pühapäev, jaanuar 29, 2012

Pühapäev


Uskumatult mõnus pühapäev on olnud... Ei mäletagi, millal sellist viimati nautida sai:) Ikka on mingi tamp taga või mingid toimetused toimetada, käigud käia, kuid mitte täna.

Täna ärkasin meelega juba enne 9-t. Et päeva mitte maha magada. Mu soov oli, et tavaliselt vara ärkav Vanamees ärataks kindlasti ka mind. Tahtsin nautida teadmist, et on puhkepäev ning ma olen ärkvel ja tean, et ma puhkan:)

Mitu mõnusat hommikukohvi, laisklev söömine, taustaks palju plaaditäisi muusikat. Vaikne asjatamine, iluprotseduurid vannitoas, lilled joota. Pool järjekordsest, täna hommikul alustatud raamatust läbi loetud. Pea terve päev elutoa u. 3 meetri laiusest aknast sisse paistnud päike. Päikeselaigus nurrudes magavad kassid. Parimate palade ettelugemised raamatust. Lihtsalt täiesti vabakavaline chill, tee mis tahad:)

Nüüd õhtu poole väike väljaskäik plaanis ühe filmi vaatamisega ja siis saabki juba uue energiaga uueks nädalaks valmistuda:)

Laupäev, jaanuar 28, 2012

Uskumatu:D:D:D

Täiesti uskumatu ilmselt igas kategoorias parkijate silmale:D
Tegelane sõidab Smardiga, mida annab enam-vähem paika "tõsta" ning üritab vähemalt 4 minutit (arvestades, et kaamera haaramise hetkeks on taustal olev seltskond protsessi juba üksjagu aega tunnistanud) oma masinat hiiglasuurde taskusse parkida:D:D:D Tekib kahtlus, et rattad ei keera, kuid igal juhul on see omamoodi nii nunnu:D



PS: Suurim küsimus - KUIDAS TA LOAD SAI???????

Neljapäev, jaanuar 26, 2012

Ma ei teadnud, et see nii tüütu on...


... see va rahvaloendus.
Istusime Vanamehega kõrvuti kumbki oma läpaka taga ja täitsime rahvaloenduse ankeete. Samasse leibkonda kuulujate puhul tuleb ju täita ka teise kohta käivat pikka ja tüütut loetelu ja nii me siis seda ristankeeti täitsime. Üksteisele vastuseid ette öeldes. Juba ammu kokku leppinuna, et teeme seda sünkroonis.

Ma ei tea... Osade küsimuste koha pealt tekib küll küsimus, et mille pagana pärast teil seda vaja peaks olema?
Aga ära vastasime ja enam niipea ei taha. Aga veel vähem tahtsime kellegi portfellil asuvale paberipatakale reageerida, seega tuli end e-loendada.

Muidu läheb elu nagu ikka. Eile tööl 13h, täna õnneks ainult 10h. Ühte sorti audit eile ja kõrgeim pealik täna ja nii see hernes veereb. Misasi see söömine on? Eile peale kojujõudmist üks Pulsi kirsiõlu keresse, kuum dušš ja tuttu. Täna koju jõudes Pulsi kirsiõlu, rahvaloendus, blogisemine, raamat ja siis tuttu.

Õnneks on tulemused kõik super. Kuidas teisiti saakski, me lihtsalt oleme nii head ja teistest erinevad;)
Kõige karmim audit on nüüd aga lähiajal tulemas, pean iga päev valmis olema. Sisetunne kõnetab, noh.
Pärast seda ehk tagasi kontaktis.

Esmaspäev, jaanuar 23, 2012

Ma tahan, ma tahan, ma tahan...


Tõepoolest, ma tahan.
Ma tahan nii väga, et ma ei oska selle tahtmisega midagi isegi peale hakata. Ennast tundes tean, et võin keema minna ja ebamõistlikke otsuseid langetada. Minus kõnelevad sageli paralleelselt päris korralik annus riskijulgust ning ratsionaalne mõtlemine. Ma tahan ampsata ja uut maitset katsetada, kuid ma pean olema veendunud, et mu tagala on piisavalt kindlustatud ja kõht saab täidetud ka siis, kui uus maitse ei sobi.

Ja nii ma vimplengi. Nii hirmsasti tahaks ampsata, samas on selleks enne vaja teatud lükked teha. Ja olla kaasnevas veendunud. Ja samas suuta siis lahti lasta tänaseks enam-vähem harjumuspäraseks kujuneda jõudnust ning jätta saavutuste au kellelegi teisele kanda päeval, mil jõuab kätte kokkuvõtete tegemise ja tasumise aeg. Seda aga ei luba auahnus minus. Tahan ise. Tahan esineda, tahan aplausi. Tahan tunnustavat pilku. Osa aplause on mul juba käes, osa maid raputatud. Aga ma tahan veel...

Alati on risk ebaõnnestuda. Teha valesid valikuid. Anda suurele soovile nii järele, et kaob oskus kainelt analüüsida. Samas... võimalus planeerida oma aega ja ehk vahel ka veidi puhata ja välja magada... Tahan ka seda. Samas - keda ma lollitan? Tahetu ei garanteeri seda mulle ju ühtegi pidi, see vaid ettekujutluse vili...

Tahan igasugu asju ja tahan päris intensiivselt. Loodan, et sellega endale jama kaela ei too, kus lõpuks suutmatusest auahnuses loobuda end mitme teemaga sedavõrd seon, et tänane napp uneaeg saab olema üldse-mitte-uneaega.

Njah, mulle meeldib süsteeme raputada. Samas ei ole ma päris kindel, et piisavalt palju paksu nahka oman sellega alati kaasneva kriitika tarvis. Alati on neid, ke arvavad, et keegi teine oskaks-teeks-tahaks-mõistaks paremini. Enamasti nad ise. Ja mina tahan ju olla see, kes seda kõike kõigile on. Samas ikka oma asja ajades. Ja samas alati teades, et sellist keskteed ei ole olemas täna, ei olnud olemas eile ega saa olema ka homme.
Ja nii ma keengi. Igapäevaselt. Suure-suure leegiga tuli on selle potsku all ja kütab kuumust. Keen nii täna kui tõenäoliselt ka siis, kui täna tahetu saan. Sest... keda ma lollitan. Mu ülim soov on rahulik elu, kuid... Siiriõusli, keda ma lollitan:)

Segane jutt sai. Point on aga selles, et ma tahan. Tahan seda, mis paistab silmapiiril ja võimalik, et on haardeulatuses. Nüüd tuleb aga endaga piisavalt läbi rääkida, et aru saada, kas see, mida ma tahan, mind ka rahuldaks. Njah... kuigi seda tean ma juba ammu, et lõplikult ei rahulda mind vist kunagi miski. Alati hakkab varsti veidi igav ja vaja uut ja põnevamat:)

Teisipäev, jaanuar 10, 2012

Vahetumisest


Et siis võtaks kah natuke kokku eelnevat ja vaataks uude.
Minu aasta 2011...

Tervitasin teda kõrgel-kõrgel tornis klaase kokku lüües. Natuke oli hirmus üle serva alla vaadata, samas oli väga ilus nii torni alt kui mitmete kümnete kilomeetrite kauguselt taevasse lendavaid ilutulestikke justkui peo pealt imetleda. Emotsioon oli võimas ja tunne väga elus.

Nädalapäevad hiljem (08.jaanuar) sattusin haiglasse. Juba kolmas ebaõnnestunud rasedus, seekord siis emakaväline.

Edasi tuli aasta täis naeru, pisaraid, kirglikke hetki, vihastamisi, keevaid emotsioone, lootust, ootusi, jõujoonte paikaseadmisi, ärevat õnnetunnet, ja taaskord naeru, naeru, naeru. Nii tornis õõtsumist kui jalad-kindlalt-maas olemist.
Mitmed uued tuttavad, kelledest mõni puges päris hinge sisse, väga-väga palju külalisi, palju ringisõitmist, ainult üks välisreis (see-eest kaugele).

Natuke teatrit, päris arvestatavalt lugemist, veidike käsitööd. Palju erinevaid kontserte ja mõningad esitlused. Esimest korda elus kuulasin laivis Erkki-Sven Tüüri näiteks.
Isegi Pöffi sai piilutud. Mõned teatrid-kontserdid eemal, üllatuslikult aarvestatavalt tulevad aga siiski ka koju kätte.

Sai ostetud südamelähedane tükk maad, kuhu unistuste kodu luua. Siiamaani on veider tunne, et kas ongi nagu kohe päris oma maalapp olemas???
Sai loodud ettevõte, mille tegemistest veel ei räägi. Tohutu kogus majaplaanide joonestamist ja ringijoonestamist ja veelkord ringijoonestamist. Viimane variant tundub olevat optimaalne... Läbirääkimised ehituse teemal, erinevad nuputamised ja kergemate-kiiremate lahenduste otsimised. Samas peab kõik olema väga loodusega kooskõlas. Pealt ilusat, kuid seest mittehingavat kodu endale päriseks ei taha.

Vahetumise õhtul saabusid meile külalised. Rummikokteilid, jutustamine, nali ja omajagu ka hämmingut. Aasta viimast õhtut jäävad meenutama lumesulanud saabaste jäljed esikus.


Nosimislaud sai seekord külmlaua kuju ning kokkuleppeline Emakese Maaga. Ehk siis annid loodusest olid aukülalisteks. Et seda va mammonat rohkelt läbi käiks, oli peamine rõhk vesistel elukatel. Lõhe, forell, krevetid. Isegi krabipulgad juustuvaliku kõrval:) Mu enda korjatud ja marineeritud sametpuravikubeebid (kuna metsad nii seenesed, siis korjasin ainult seenebeebisid). Vanamees valmistas 5 vaagnatäit erinevat sushit, nii et laud sai tõepoolest mereannine.
Mina oma aprikoosistruudliga ei saanud sushile lähedalegi.

Edasi lisandusid mängu meie laualt mitte kunagi puuduv hea punane vein ning kombekohase lisandina vahuvein. Njah, ilusasti tuli, kui aus olla:)
Kokkuvõttes oli hea aasta:)

Hommik algas otsatult mõnusa äratusega, millele järgnes hingematvalt kaunis jalutuskäik päikeses sillerdavas karges talve-hilishommikus. Päris nunnu on peale-kolmekümnendates jalutada armsalt käest kinni lumises uinuvas linnakeses... Mõni hetk kohe talletub.

Sain hakkama ka sellega, et panin kirja oma soovid aastaks 2012. Ehk rajad, mida astuda ja teed, mida leida. On paar erilist unistust, vaatab kas suudan need ellu viia alanud aasta jooksul. Ma kuidagi kohe kipun unistama ja samas oma unistusi ka ellu viima, kui täpselt tean mida tahan. Kahe suure soovi täpses olemuses olen kindel ja kolmas on selline vaadeldav, seega... Aga nagu alati, ei piirdu ma vähemaga kui väikesed raputused:)

Uuel aastal olen algusest saadik edasi ajanud möödunud aastal alanud jõujoonte teemat ja oma jonnakuses kavatsen edasi nõutada seda, mida tahan. Olen oma lõputus egoismis siiral veendumusel, et minu soovid on ülevamad näiteks kogu kontserni poliitikast ja kui mina ikka tahan maid vallutada ja piire nihutada, siis ma seda saama pean. Sry, kuid ma lihtsalt olen nii hea, et mulle tuleb erandeid teha:) Ja kui ei saa, siis tekib rutiin, kaob mängu ilu ja vajan uusi mängumaid. Mul lihtsalt kohe ei tohi igav hakata ja rutiini tekkida. Siis ma vist suren...
Njah, siin kõneleb minus vist siiski tulemärk:) Ja õuduste õudus, meil on kodus üldse hull olukord - mina, Vanamees ja meie kaks kassi - me kõik oleme tulemärgid:D Võite siis vaid ette kujutada meie kodust olukorda... Ok, tegelikult on põhirõhk siiski tohutul üksteisest hoolimisel ja teistega arvestamisel. Ega ma kasside eest 100% rääkida muidugi ei saa, kuid noh, nad vähemasti teevad nägu, et mängivad kaasa:)

Tagasi aasta algusesse siis... Saabub ämm. Vahuvein, jutlemine, maiustamine, palju muusikat, ämm ööbimas. Selle põhjal siis - uuel aastal saab meil taas olema palju külalisi (aasta viimane õhtu) ja ööbimisi (ämm). Ei üllata kumbki, teada fakt ja igati tervitatav:)

Õnne sai kah valatud... Ma ei saanud üldse mitte aru, et mis pagana adru mul sinna vette plärtsatas (Vanamehel muide oli suur loode ja hunnik spermatosoide), kuid hiljem kui natuke teemat uurisin, siis minu õnnetina oli puhtakujuline papp. Pappi nigu muda. Ok. Et siis Vanamees saab tite ja mina raha? Hmm..... Kahtlane värk, kuid eks ta ise teab:) Mina pole elus olnud nõus ühegi mehe nimel nahast pugema ega hakka seda vist kunagi tegema. Aga noh, Vanamees oma oskuslikkuses õnneks seadis sõnad nii, et tema tooks mulle papi koju ja ma võiks siis temagi rõõmuks sünnitada ja muud sellist... Vaatab mis sest saab, praegu need teemad mitte väga aktuaalsed.

Ahjaa, märkusena endale tuleb salvestada, et nägin enese tõsiseks üllatuseks aasta viimasel õhtul ämblikku. Ja siis lugesin Herzi blogist, et see olevat hea enne. Lahe:D Võtan vastu. Kusjuures see ämblik oli tõsiselt ka üllatus.

Kõikvõimalikud orozgoobid ennustavad ka minusugusele hobu-jäärajuurikale head aastat. Minu meelest. Ma ikka salvestan orozgoopidest vaid hea, ju nõu:) Et tuleb ausate, julgete, tahtekindlate tegelaste aasta. No need omadused on mul esindatud enam-vähem 200%-liselt, seega...

Ja ma ei tea miks, kuid millegipärast olen ma päriselt ka kindlal veendumusel, et tuleb hea aasta... Loomulikult saab olema tagasilööke, pisaraid, vihastamist ja muid negatiivseid emotsioone, kuid summa summaarum saab see olema hea aasta:) Olen selles täiesti veendunud ja sama veendunud olen ma ka selles, et mu oma mõttemaailm suudab mu enda elu kujundada, seega....
Head uut ja paremat:)

Laupäev, jaanuar 07, 2012

Suur mäng, suur mäng

Et läheb kuidas läheb, kõva sõna ikkagi:)
Teisipidi on naljakas mõelda, et eestlanna ja slovakitar sõidavad Austraaliasse, et omavahel tennist mängida... :D
Igatahes, hakkame siis vaatama:)

Edit: Ja tuli ära! Võimsalt tuli:)

Reede, jaanuar 06, 2012

Kapo, täna ma peaaegu et armastan sind:)

Selline uudis siis. Kliki viite alla, kui aru ei saa, millest jutt:)
Et kama kaks mis sest edasi saab, tõenäoliselt leitakse taas mingi jokk keiss, kuid mingid mäed on alustanud liikumist ja mina olen rahul:)

Neljapäev, jaanuar 05, 2012

Mhh?


Hommikul kell 7:45 jõuab keegi minu blogisse otsisõnaga "kass peeretab". Mismõttes nagu???