pühapäev, aprill 29, 2012

Koljatist nubluks

Saaremaal kasvasid meil koduaias vot nii pikad päevalilled :)

Teatavasti olen korduvalt sõna võtnud teemal, millise Koljatina ma end alati tunnen. Kohe on selline tunne, et kõrgun üle teiste peade (eriti muidugi kontsa kandes) ja kellagagi vesteldes (kes pole just ülipikk) on mul alati tunne, et mu silmad on kaasvestleja omast kas kõrgemal või vähemalt samal kõrgusel.

Vanamees muidugi naerab seda eriti südamest, kuna tema suhete ajaloos olen ma vaieldamatult kõige pisem ja mismõttes ma siis järsku nii hiiglapikk olen. Ja eriti jabur on tema jaoks see, kuidas ma kallistades kikivarvule tõusen - ikka et võimalikult pikka tunnet teisele jätta:D

Tegelikult, kui vaadata fotosid ja videosalvestisi, siis enamikel juhtudel kipun olema kogu seltskonnas kõige lühem, kuid ega see mulle tegelikult kohale jõua. Peale pea ärakeeramist olen jälle tohutult pikk:)

Nüüd aga lasin end üle aastate arsti juures mõõta. Ja selgub, et olen ilmselgelt vanaks jäämas, kuna kahanemine on alanud päris hea kolinaga - mitu cm on pikkusest kuhugi kadunud ja täna olen vaid 166 pikk... Mismõttes? See number ise tundub üldse mitte pika inimese numbrina... 168,5 tundus väga palju pikem.

Nüüd ei tea, mida see mu egoga teeb. Siiani, oma teibalikus pikkuses (:DDD), kandsin ma seda ilmselgelt kontsade asemel, kuid mis saab nüüd? Kas saan seeläbi olema meeldivam inimene või muutun sussiks ning vudin egokamatel tegelastel märkamatult kõrvalt läbi? Nee, ei tea... enesekesksus on siiani säilunud, seega seda mu kahanemine vist mõjutanud ei ole.

Ise ka ei saa aru, miks ma sellest siin säärase põhjalikkusega kirjutan. Üks põhjus kindlasti paras ehmatus ja sellest tulenev vajadus see ka ajaliselt salvestada, kuid kas avalik blogi on säärase tegelikult jabura teksti jaoks just õige koht... ... no misiganes. Topeltblogi ka ei viitsi kirjutada.

Seega saage aga osa minu hirrrrrmsatest sisekonfliktidest :D

Nüüd tekibki mõte, et huvitav kas need, kes minust lühemad (ja neid on ju mu endagi tutvusringkonnas tohutu hulk), tunnevadki end lühikestena või on neil samasugused egokontsad all? Aga need, kes pikemad? Kas on kohe tunne, et ollakse pikk või pole arugi saada?
Mulle näiteks tegelikult meeldib see tunne, et ma ei pea alt üles vaatama... Kuigi numbreid arvestades võiks ju eeldada, et peaksin...

esmaspäev, aprill 23, 2012

Nädalavahe tegemisi

Puhas konnastiil Peipsi kaldal


Mhmhh, olen küll jah laisk, et üldse ei kirjuta. Saan riidlemisi igast nurgast ja ümbernurga küsimisi, et kas ikka elus veel, kuid ikka püsin laisk:)
Ok, tegelikkuses on lihtsalt kogu aeg nii palju toimetamisi, et aega napib. Ja ma isegi ei kavatse lubada, et püüan tublim olla, kuna tõenäoliselt ei ole... Aga üldsuse surve all kriban vähemasti midagigi ja mine tea, ehk tuleb vaim tagasi peale ja leian, et siin ikka jube lahe suhtlemise koht:) Vaatab seda asja:)

Ja jummel küll, blogger on end uuendanud vahepeal ja nüüd peab ringi vahtima ja otsima, kuhu mille pärast vajutada, pimesi toimetada enam ei saagi.

Aga taasavaks selle otsa siis möödunud nädalavahe tegemistega.
Möödunud nädalavahel olin ma autojuht. Ehk siis sõitsin mööda Eestimaa teid kolme päeva jooksul ikka kohe ööpäeva jagu tunde. Igasugu peatusi ja asjatamisi küll vahele toimetades, kuid kokkuvõttes on mu taguots tõenäoliselt istme kujuga (kas see on siis istmekujuline istmik?) ja õlgades on kerge rooli tunne küll.

Et siis jah, reede hommikul algas sebimine mööda Tallinna linna. Jubedalt asjaajamisi ning erinevatesse kohtadesse sõitmist. Logistika oli eelnevalt ajakulu arvestades optimaalselt paika pandud, kuid üllatuskülaline tugeva vihma näol ajas kõik venima. Nii kui sajab vihma, toimub Tallinnas miskit anomaalset - enamus juhte kaotab lompidesse oskuse autoga sõita. Imemanöövrid, venimised ja kummalised kiirendamised, ridade vahel sõitmised ja muu selline tore.

Muud asjad aetud, oli lõpuks tarvis pagasnikusse paigaldada uus muruniiduk, mis tuli osta oma krundi mõnus hoidmiseks (kuna krunt suur ja muru palju ning täna veel paras kuumaastik omade üllatustega, siis oli vaja suurte ratastega, ise vedavat, valitava kiiruse ja lõikekõrgusega, multšimise ja tingimata külgväljaviskega ja nii suure lõiketeraga kui võimalik, kuna kesse viitsib nii lõputult edasi-tagasi käia. Traktori ega raideri jaoks hetkel võimalusi ei ole, seega...) ja katusele kinnitada 6,5-meetrine süst.

Ütleme nii, et mu esialgne hirm pika nokaga mööda linna sõita osutus asjatuks. Ainult keerates pidi natuke rohkem vaatama, et mõne posti taha end kinni ei haagiks:) Eest ulatus ikka üksjagu üle. Vanameest ka rooli ei lubanud, kuna tahtsin, et ta lõõgastuks nii palju kui võimalik. Tema pingeasendid olid alles ees.

Küll aga ajas mind endiselt hulluks liiklus vihmas. Mul kiire ka ja teevad oma imetrikke. Ja jokutavad-mökutavad. Maanteel ka. Ja ausõna, ma ei ületanud kiirust.

Lõpuks, 2h peale esialgset kava jõudsime Viljandisse, kus kohtusime teise saatetiimi autoga. Üks auto jäi Viljandisse, meie muruniiduk ajutiselt sinna pagassi ja ise Võru poole ajama. 1h peale esialgset plaani olimegi Võrus ja võisime end mõneks ajaks lõdvaks lasta ning ööks renditud külaliskorterisse sisse seada.

Hommikul 6:30 olime juba Tamula järve ääres. Kell 7 nimelt olid seal startimas 440 paati segastega, kes plaanisid sõita mööda Võhandu jõge Tamulalt Peipsini. 100km aerutamismaratoni...

Sõitjaid on igasuguseid, on niisama pullitajaid ja on tõsiseid sportlasi. Liidrid sõidavad (olenevalt vee tasemest, voolust, tuulest ja millest iganes veel) nii 7-8 tunni ümber, viimased 18-24h ringis.

Meil sõidab süsta Vanamees. Juba aastaid. Enne Võhandut hoiduti isegi paar nädalat karatest eemale, tehti vaid õrnalt kaasa, ilma lähikontaktis vehkimiseta, et kindlapeale mitte mõnd ribi murda või kätt paigast tõmmata.
 Suund stardile, kell läheneb 7-le. Päike on üleval, järvel jääsupp.

Meie roll oli olla saatetiim. Hüdroelektrijaamades ja muudes ülevedamiskohtades süst haarata ja vettelaskmiskohtadeni vudida, misjärel süst taas vette ja poisid sisse. Samuti vedelikupudeleid vahetada, banaani hambusse lükata, snikerseid avada jne, jne, jne. Tundub veider, kuid kui ikka käed on tunde aeru hoidnud ja ühtlases rütmis tõmbeid teinud, siis võib kangestunud sõrmedega  šokolaadi avamine suhteliselt raskeks ülesandeks osutuda. Ja samuti ei tahtnud ma nähagi, et nad süsta vedamisega oma käsi väsitaksid. Saagu kõndimisega hakkama, tunde 90-kraadise nurga all istumine võtab kõndimisvõime päris aeglaseks:)

 Jõgi oli kevadiselt võrratu...

Vesi lendab. Jonn ja võitlusjanu.
 
 See aasta oli vesi madal ja vool suurt kaasa ei aidanud. See-eest oli pilliroog eriti kõrge:)

Väsinud ja õnnelikud, vahetult enne finišit

Üks lahedamaid pildistamiskohti oli Süvahavva...

... siin saab ikka natuke äkšõnit kah:)


Pildid väga suurelt vaadeldavad ei ole. Olin sunnitud neid väiksemaks tegema, kuna 5-megaseid pilte siia üles laadida oleks suht rumal:) Mõnes arvutis jääbki siis leht avanema.

Et siis jah. Ilm oli ülimalt võrratu, isegi 17 kraadi sooja! Päike säras terve päeva ja sain isegi tedretäpid ninal välja:)
Ja meie poisid jube tublid. Arvestades, et täitsa arvestatavalt teeb kaasa profisõitjaid mitmelt lähivälismaalt ja ka Eesti kõvad tegijad on väljas, siis meie poiste väga eesotsas püsimine on ikka tõeline vägitükk:) Õnneks nad ise ka ülimalt rahul:)
Meil muidugi erinevates punktides puhas rõõm näha, et muudkui tõusevad ja tõusevad. Tasakesi, kuid kindlalt.

Et jah, jube tublid olid. Pärast muidugi lihased valusad, kuid rahulolu oli ikka tunduvalt suurem kui see väike ülekerevalu:)

Tagasi Viljandisse, tavaari ringitõstmine ja taas Tallinn. Vaja oli süst maha panna ja mõnigad toimetamised veel pühapäeva hommikul korda ajada ja siis koju. Külla poleks küll kellelegi jõudnud ka parima tahtmise juures, seega kogu seltsielu jäi öömaja pakkuja juurde:) Vähemalt oli lõbus, nagu ikka:) Ja hulka vajalikke toimetusi sai aetud ja üleüldse oli tempokas, aktiivne, värskes õhus ja eluolu nautiv nädalavahetus. Lahe!