Kolmapäev, jaanuar 30, 2013

Lihtsalt väga hea :D

Kõlab küll veidi šovinistlikult, kuid mis teha, juhtub hetki kui see nii on :)

Teisipäev, jaanuar 29, 2013

Tudu

Tegelikult ka - see on lihtsalt uskumatu, kui palju sügavama une saan ma unemaski kasutades!
Nii et tunnen lausa kohustust sellest kilgata - ehk leiab mõni unetu siit abi:)

Mõned aastad tagasi kasutasin maski ja magasin mõnuga. Siis suutsin maski kuskile ära kaotada, lisaks hakkasin üksi elama ning siis tekkis kerge foobia silmade poolvägisi suletuse ees.  Sinna see teema jäi.

Nüüd aga on uni vahel väga sügav, vahel hüplikum ja enne uinumist liiga palju mõtteid peas, mis sunnivad lakke vahtima. Selge, tuleb taas maski katsetada. "Turva" kõrval nohisemas, julgesin miski kuu tagasi uuesti proovida silmi vägisi sulgeda.

Ja tõepoolest, uni on pikk ja sügav. Isegi kui pole sellist tunnetki, et uni võiks kusagil läheduses hiilida, siis maski surve silmalaugudele annab juba suhteliselt lühikese aja pärast ajule käsu magada ja nii ma unedemaale suigungi. Kinnitab ka Vanamees, et magan sügavamalt ja vähkren/jutustan oluliselt vähem. Hommikulgi, kui läbi ruloo hakkab õrna heledust kumama, pole minul sellest aimugi, kuna mask hoiab minu teadvuses sügavat ööd :D
Ja mis pole üldse mitte väheoluline - kui Vanamees loeb enne und kauem kui mina (enamasti see nii on), siis ei taju ma absoluutselt, et miskine tuli mul kuskil peatsis põleks :)

Et siis jah, minu jaoks super leiutis. Ärkama hakates kergitan vaid aeg-ajalt katet ja piilun selle serva alt lakke kuvatavat kellaaega ning kui võimalust on, siis nohisen sekundi pärast juba edasi :D

Esmaspäev, jaanuar 28, 2013

Vastuolud lihahimu teemal

Teadmiseks, et 15.jaanuar on nüüdsest metsanotsu päev!
Lihahimulisena leian, et "liha", kes on minu maitseelamuste eest oma elu ohverdanud, tuleb igati austada.

Asi sai alguse sellest, et FB-s sattusid kokkamishuvilised taaskordselt oma menüüdest rääkima ning meie-pere-kokk Vanamees andis teada, et meil metsseapõrsas ahjus. Kõrvale basmati riis "kerge" rõõsa koore kastmega. Selle peale hakkas mitmest Eestimaa nurgast tulema infot selle kohta, kuidas erinevatel tegelastel samuti sama päeva õhtusöögiks valmimas erineval moel mooritud metsanotsud.
Kuna reeglina ei ole metsanotsu siiski päris iga päev tarbitav liha, siis leiti ühiselt, et see kuupäev tuleb talletada ja "rahva"kalendrisse sellekohane päev määrata :D Ja iga aasta siis vääriliselt tähistada.

Jap, armastan liha. Igas asendis ja igal moel.
Aga vot liha päritolu on minu jaoks piisavalt karm teema. Olen vahepeal isegi taimetoitluse perioode seetõttu üle elanud, et ei suuda liha süüa. Kui aga mingisugune kogemata ette sattunud info taas piisavalt kaugele ajusagarike vahele taandub, taastub ka minu lihahimu ja hakkan aga jälle liha sööma. Ma lihtsalt olen tugevalt karnivoori tüüpi, mis teha. Seda nii kehatüübilt, olemuselt kui ka veregrupilt. Kuid siiski on liha puhul oluline, et mida ei tea/näe/kuule, seda pole olemas. Ja no mis ma siis sõdin, eksole.Minu kehal ka ju vajadused.

Küll aga ei ole ma suutnud kunagi süüa teadaoleva kodulooma liha. Olid meilgi vanasti maal sead, kuid kui mulle taheti neid serveerida, siis pidi mingit hullu petukat eelnevalt tegema. Ma pidin veenduma, et liha on pakendatud müügiks ehk siis tootmise/kaupluse jäljed pidid markeeringuna peal olema. Kodus kasvanud loomad olid minu jaoks kõik lemmikloomad ja neile hambaid sisse ei lööda. Samahästi võiks ma siis ju oma kassid nahka pista, eksole...

Praegusel ajal toob üks naaber meile värskeimast värskemat metslooma liha. Vanamees ostab talt ainult noori loomi - metsanotsu põrsast, põdral/hirvel vasikat jne ning teatud paikkonna tükke. Mistõttu on see liha reeglina õrn ja maitsev.

Siin aga tulen taas mina oma emotsioonidega mängu. Mina seda liha toorena näha ei taha. Kui on nt pool põrsast, siis peab Vanamees selle niimoodi ära tükeldama, et mina ei näe. Samuti ei taha ma kuskil liharäbalatki vedelemas näha ning köök peab peale tükeldamisprotsessi taas läikima.
Samuti ei valmista ma sellest lihast kunagi midagi ise. Ma ei saa seda enne kättegi võtta, kui ta pole juba küps ja isuäratavalt lõhnav. Esimene kord, kui mina seda liha vaatan või puudutan, on siis, kui seda enesele taldrikusse tõstan. Muidu olen võimeline lihtsalt nutma purskama ettekujutuse peale, kuidas see väike põssa veel hiljuti ringi vudis või millised imelised Bambi-ripsmed sellel hirvekesel olid.

Jajaa, ma tean, et jahimehed peavad olusid reguleerima, et asjad käest ei läheks ning see kõik on loomulik (ning maitsev) elu osa, kuid mina tahan siiski liha tajuda anonüümsena. Ja tean ka seda, et metslooma liha on stressivaba ehk siis teda pole viidud tapamajja, ta pole tundnud surmahirmu, käib vaid põmaki ja asi ants.
Selles mõttes ju kõik ok.

Aga siiski ise näppima olen ma nõus vaid anonüümset liha ehk siis seda (tõenäoliselt) stressis olnud lihakäntsakat, mis poeletil vastu vaatab. Isegi täiskujulise broileriga on mul raskusi... Hea, et eelistan rammusaid koibi, siis pole vaja seda harkisjalgset laipa näppida :)

Laupäev, jaanuar 26, 2013

Hea on elada, kui kalender ei hirmuta


Mõni aeg tagasi (oli vist novembri lõpp) helistas Vanamehele üks tema kauaaegne sõber ning küsis, kas tohib meile nii 5-ks päevaks ootamatult sisse sadada. Tal vaja kliimavahetust.
Loomulikult ei olnud küsimustki ja tulgu aga.
Sama päeva ennelõunal kirjutati ta haiglast välja ja õhtul, kui mina koju jõudsin, oli ta juba kohal.

Kogu see teema, olukord ja kaasnev on minus pikka aega hoidnud emotsioone kusagil liiga pinna lähedal virvendamas, nii et tuleb see endast siiski välja kirjutada.

Tegemist parimas elujõu ajas mehega, kelle elu-olu paika loksunud, laste norm täis ja elu võiks olla igati lill. Lisaks ülimalt sportlik, osaleb heal tasemel kõikvõimalikel rahvalikel võistlustel/maratonidel (nimeta mida iganes: suusatab, sõidab ratast, jookseb, uisutab, sõidab kajakki jne jne jne) ning füüsiliselt siiamaani üliheas vormis. Sitkete lihaste pundar.

Ja siis avastab, et üks külg kuidagi valus ja ei anna ega anna valu järele. Lõpuks siis arstile ja pikka aega keegi midagi ei avasta. (???) Sisetunne aga ei anna rahu ja nii ta neid uksi kulutas, kuni lõpuks ühe arsti juures istus maha ja ütles, et enne ta sealt mitte kusagile ei liigu kui põhjalikud uuringud tehakse. Tegu eluterve sportliku mehega ja no ei kujuta ju endale asju ette, eksole!

Ja mis siis selgus? Külg, mis näris, pidigi närima, kuna üks ribi oli sisuliselt ära söödud. Nagu švamm. Vähk seal kallal maiustamas. Ja nii mõnedki muud luud švammistumise teel. Ja juba suhteliselt kaugele arenenud, nii et suuri lootusi panna pole võimalik. Ja muudkui saadetakse erinevate uste tagant minema... Kuni järsku hakkas väga kiire.

Nüüdseks olukord selline, et aasta lõpus oli siis haiglas ja uuel aastal seisab ees põhjalikum toimetamine. Kuu aega voolikute otsas isolatsioonis olemist. See annab lootuse 5-le aastale suht täisväärtuslikule elule (sarnase diagnoosiga praktikast lähtuvalt). Siis saab korra veel teha kuuajalise laksu (veri ja üdi), mis peaks andma veel 3 aastat ja kolmas kord oleks juba suht pointless - pikendus ei ole enam proportsioonis voolikute otsas veedetava ajaga.

Mida kuradit sa teed, kui sellise info saad? Ise kujutad ette, et oled oma eluratast veeretanud oma parema äranägemise järgi nii, et nüüd hakkab saabuma aeg sulle endale. Aeg, mil ei pea enam väikeste laste pärast muretsema, kui eluasemed oma kire järgi valmis ehitatud, töö pakub elamust ja oma füüsise oled hoidnud vägagi vitaalsena... Ja siis saad teada, et vaid kindel arv aastaid ees. Kuidas selle finiši poole siis ometi liikuda?

Pole siis ime, et ta kohe pärast haiglast vabanemist tahtis keskkonnavahetust ja igapäevasest hallist pealinnast minema. Vaikuse ja rahu keskele. Oma kõige lähematest veidikeseks eemale, kuna nemad muretsevad ju kõige hullemini ning täiskasvanud mees reeglina ei taha näidata oma nõrkust. Eks siis ongi vajadus tulla ja rääkida end tühjaks neutraalsel pinnal, et siis jõudu kogununa taas perele tugisambaks olla.

Kuna ta on võtnud kindla plaani eleada nii kaua ja nii elusana kui jaksu on, siis on ta enesele väga põhjalikult ka toitumise selgeks teinud. Väga kindlad ained, mida ja kuidas tarbib ja millega koos. Et omaenese kehale anda vaid koostöövõimelist ja toetavat, mitte lasta kehal vaeva näha üleliigsele energiat kulutades.

Selle 5 päeva jooksul lähtusime siis ka meie suuresti tema menüüst ning tuleb tunnistada, et keha oli mul sellega küll äärmiselt rahul :) Nii mõneski asjas oleme jäänud samale meelele tänaseni ja loodetavasti on see jätkusuutlik ka meie pisikeses peres. Sest midagi pole teha, sellised teadmised ülimalt elujõuliste inimeste kohta (eriti kui lähiringiga tegu) mõjuvad šokiteraapiana.
Ja ma tõepoolest eelistan mitte teada, millal minu aeg kätte jõuab. Kuidas ometi sellises olukorras kalendrisse veel vaadata saab? Oodata midagi, mis tulevikus, teades, et seesama tulevik viib halastamatult lähemale ka "sellele" päevale?
Njah...

Ma olen ütlemata õnnelik, et minu ja eelkõige mu lähedastega on teadaolevalt kõik ok. Igal omad pisikesed vaevad kukil, kuid mis siis, need kõik on tahtmise korral hallatavad.
Ja kalendrisse vaadates ei ole hirmu...

Esmaspäev, jaanuar 07, 2013

Pühapäev, jaanuar 06, 2013

Tattnina

See on uskumatu, millise nohu ma kusagilt hankinud olen. Kas mängivad rolli sulailmaga tehtud mõningased jalutuskäigud või on tegemist mingisuguse viirusega, kuid külgehaagitud nohu on ikka kohe täiesti võimatu. Nii prügikast kui paberikorv ajavad vaikselt juba tatilappidest üle ja ausõna, ma ei ole mitte kusagil külmetanud!

Algas kogu pull aasta esimestel päevadel ja tänaseks olen ilmselgelt ka poole oma ajust välja nuusata jõudnud. Kõikvõimalikud vahendid/meetodid kah kasutusele võetud ja ikka voolab. Tube tuulutan kah hoolega, et värske õhk kaasa aitaks ja magan jahedas, kuid vähemalt 5 päeva on see jama siiani ikkagi kestnud. Vastik-vastik-vastik!

Isegi kuulmine on ää röövitud. Kui varemalt olid kõrvad liigagi teravad ja nt telekat talusin vaid suhteliselt vaikselt mängitada, siis nüüd on põhiküsimus "midaaa????"

Kuna ma pole harjunud olema ei haige ega tõbine ega niisama tatine, siis siuke harjumuspäratu olukord eriti raske taluda. Kuigi tegelikult on tegemist ju lihtsalt niisama tatitõvega. Aga vinguda on ikka sellises olukorras tore, eriti kui päike ka veel ei paista ja ela nagu hallis kapis.

Vot on täna siuke viu-viu kuidagi. Ehk saab ennast nüüd paremasse tujusse keeratud, kui virisemine seest välja lastud:) Juba hakkabki tekkima mõte, et läheks vaataks köögist miskit "hommikusöögiks"... Et ehk tunneb maitset ja puha...

Reede, jaanuar 04, 2013

Mida toob 2013?

Eksole ju, ikka huvitab, mida toob uus aasta:) Vahelduseks kõikvõimalikele Mangidele, Pauksonitele ja muudele tegelastele siis ka lühemat sorti ennustus alanud aastaks. Marissa blogist pätsatud:)

Ehk siis uuelt aastalt saad seda, mida kirjeldavad 3 esimest silmahakanud sõna:) Anna teada ka mis said!

Minul tulid MONEY, FREEDOM, POWER. Hmm... Toredad asjad kõik, kuid minu jaoks freedom ja money ei käi kuidagi kokku... Ok, raha annab küll mõnetise vabaduse ja võim/jõud ka, kuid enamasti nood kaks on siiski vabadust välistava iseloomuga.
Ja noh, eks pehmemaid (aga see-eest ilusamaid, nagu nt love, happiness, friends jne) väärtusi on siiamaani niigi ise loodud ja loob ka uuel aastal siis ise edasi:) Siinne ennustus aitab papi, vabaduse ja mõju osas:D

Neljapäev, jaanuar 03, 2013

Õnnelik olemisest

Eheda eestlase kombel kardan ma öelda välja teatud tundeid, kuna "mine tea, siis keerab ju pea peale või läheb metsa poole".
Aga kui ma siin ikka rahulikult paigal istun ja endasse vaatan, siis saan aru, et ma olen ikka üks uskumatult õnnelik inimene...

Mul on sünnist saati niivõrd fantastiline ja toetav ja lõbus ning üksteisega arvestav perekond, et ma ei ole sellest mudelist tulenevalt võimaline aru saama tundub et enamikest peredest. Erinevus on lihtsalt niivõrd kardinaalne ja ma ei suudagi aru saada, et kuidas teisiti saab... Mistõttu on mul päris kindel maailmapilt ka selle kohta, milline kodune õhkkond peab valitsema minu kodus ja selle saavutamiseks olen ma valmis paljuks. Ja teatavasti saan ma ju ikka seda, mida tahan:) Lõpuks:) Kuniks need soovid ei ole piiritletud ahistavate piiridega vaid on kuklasse istutatud ideena.

Suhted, mis mul on olnud vastassooga, on olnud tegelikult ikka üle prahi. Igal omad plussid ja puudused, kuid kui ikka enam ei ole teema sobinud, siis on olnud aeg edasi liikuda ja mitte viha pidada. On olnud kas palju kirge või palju sõprust palju fun'i või mida iganes muud, kuid alati on seda siduvat miskit olnud palju. Igav pole kunagi olnud:) Lihtsalt loomus on selline, et kui enam ei toimi, siis ei viitsi aega kah raisata ja alati on ju uued karjamaad olemas, kust rohelisemat rohtu otsida.

Tööalaselt on olnud nii väljakutseid kui ebaõnnestumisi, tundmist, et olen ülimalt väärtuslik-kasulik ja arusaamatust, et mida mult siis nüüd õieti oodatakse ja ilmselget erineva keele rääkimist vastastikustest parimatest lootustest hoolimata. Igal juhul tunnen, et kõik kogemused on olnud omamoodi äärmiselt õpetlikud. Ja arendanud mind isiksusena. Hoolimata sellest, et mõni ametikoht on minu silmis olnud väärtuslikum ja teine rohkem seepärast, et sai selline valik tehtud või mingil hetkel oli see ainus tee.

Reisitud on oma elus ka üksjagu. Muidugi on enamus reise jäänud nooremasse ikka ja tänaseks on muu hõivanud kogu vaba aja ning plaanid, kuid siiski. Ja usun, et mõne aja pärast, kui palju olulist plaanitut teoks saanud, võtan reisimise taas tihedamalt ette. Samas olen nii kodus-kinni-tegelane, et kui kodus on hea olla, siis ei taha kohe kuidagi kuskile rännata. Ei teagi mis veider muutus see toimunud on. Aga sellele mõtlen siis, kui see mõte end läbinärimiseks kõrvade vahele istutab:)

Kohe kuidagi ei saa mööda vaadata ka sõpradest ning muidu vahvatest tuttavatest. Neid on elu jooksul ikka üksjagu tekkinud ja jäänud. On ka neid, kes südames kallid, kuid tänaseks vahemaa mängib oma rolli (loe: minu "pärapõrgusse" kolimine), kuid ei nad sellepärast kadunud ole. Lihtsalt suhtlemine haruksem. Teine osa on neid vapraid, kes mu pealinnast lahkumist suurt millekski pole pidanud ja endiselt mind lõbustamas käivad:D Ja noh, eks ma vahel leian ka kibekiiretel Tallinna-trippidel aega mõne külastuse teha/kohtumise pidada. Aga taaskord - kuna siin olla on niivõrd hea, siis eelistan, et külastatakse mind, mitte et mina pean öökotikesega rändama:D

2012 kokkuvõtteks võib öelda, et oli üks hea aasta. Mitmetes valdkondades kohe. Ja olen täiesti veendunud, et 2013 tuleb veelgi parem aasta:) Samuti mitmetes valdkondades:)

Jah... On saabunud juba aasta 2013 ja tunnen, et olen tõepoolest elanud. Kirglikult, sealjuures, ikka kohe täie söömuga hingates... Ja kurask, ma olen ikka üks õnnelik inimene:)))

Head uut kõigile:)

* pilt Shutterstock