Esmaspäev, detsember 22, 2014

Hea sõbranna...

Mul on sõbranna, kes on otsustanud paberõhukeseks muutuda. Ei, valetan, natuke endast ikka säilitab, kuna muidu kaovad tissid ära. Ehk siis kavatseb olla tissidega paber.

Nonii. Sihikindlalt toimetab selles suunas ja toimib. Toimib niiväga, et natuke nagu ajab servast kadedaks ja nii, eksole :D
Muidugi on hea meel, kui teine saavutab eesmärke, kuid ega see siis kade olemast keela, ütleb minu loogika.

Saab siis teada, et mitte-enam-nagu-nooruses-paberõhuke-mina on sattunud kommikuradi küüsi.
Ja kui meeste vahel olevat vendlus, siis naiste vahel olevat õelus ning see on selle ehedaks tõestuseks: käib minul telefonis piiks-piiks ja Smartpost väljastab mulle ilusa kinkepaki, kus sees suur hunnik... komme :D Imehäid, kusjuures :D Ta väidab, et need tema lemmikud, kuid ma hästi ei usu, et tema paberjas välimus just kommipaberist tulnud on. Ja kuna neid müüakse kaaluga, oli neid sinna pakki ikka hoolega kaalutud!!!

Et siis jah. Kui ma siin virisema hakkan, et olen nii paks jne, siis süüdi ei ole mitte minu ahne keel ja püsimatud näpud vaid Vanamees, laste kõikjalt ilmuvad jõulukommipakid ja õel(ik) sõbranna :D

Reede, detsember 19, 2014

Juuksemure


Enam ei tea, mida Vanema Poisi juustega ette võtta.
Kasvavad teised hullu kiirusega. Sell on 1a 10k vana, kuid juuksed vannis olles (sirgetena) ulatuvad allapoole abaluid. 
Muidu on sellised lendlevad lokid ja ei sega need ei teda ega meid. Ja kuidagi väga temalikud on.

Küll aga on hakanud mind segama ümbritsev maailm. 
Iga päev, kui temaga kusagil liigun ja ta oma asjatamistega tähelepanu tõmbab, saan ma komplimente stiilis "kui armas neiuke", "kui vahvalt julge tütarlaps", "eee... sul pidid ju poisid olema?", "oi millised ilusad lokid/ripsmed väiksel daamil" jne. Eeeee.... miks eeldada, et tegu on tüdrukuga, kui tegemist on lehvivate lokkide ja plaksuvate ripsmetega? Aga miks ei loo eeldust see, et tegu olekult paraja marakratiga, et enamasti on ta suht siniselt riides ja ka auto on näpu otsas? Jap, me kõik teame, et ka tüdrukud on marakratid, et ka tüdrukud kannavad sinist, et ka tüdrukud mängivad autodega, kuid kuhu jääb siin siis see, et ka poisid võivad kanda lehvivaid lokke? Seoks ma neid siis patsi või klammerdaks või ehiks lehvidega, siis saaksin jah aru, kuid praegu...

Ja siis tekibki hirm, et äkki mina tema lokke imetledes olen selline egoist, kes rikub lapse elu/olemuse? Äkki peaksin olema vastutustundlik lapsevanem ja poisi üldlevinud normide järgi rohkem poisistama?

Ise olen mõelnud, et kui saab 2-aastaseks, teen katset ja lõikan tal juuksed lühemaks. Lootuses, et see ei hävita lokki. Küll ju kuuldud sellest, kuidas titelokki maha lõigates lokk enam ei taastunud ja tulemuseks traadid andis.
Nüüd aga kisub sinnapoole, et kas ma ikka kannatan niikaua? Siiamaani olen naeratades vastanud, et "Siiski poiss" ja siis (seni veel) lõbustatult reaktsioone vaatama jäänud, kuid inimesed ei käi ju seda juttu ajamas pahatahtlikkusest. Nad võiks teda ju ignoreerida, kuid kuna ta nende tähelepanu pälvib, siis on ju väga armas lapse kohta komplimente teha. Siiralt uskudes, et tegemist on neiuga. 

Seega jah, probleem ei ole ilmselgelt pahades-õelates-omaninatoppivates kaaskodanikes vaid meis, lapse vanemates, kes me ei oska ringi harjuda, kuna tema on kasvanud ju koos oma juustega selliseks, nagu ta on täna... Juuksed maha tundub kuidagi nii vägivaldne muutus...
Oijahh. On ikka probleemid, eksole... :D

Sellike on meielikult pehmete näojoontega ja minuliku nöbininaga küll, kuid muidu minu meelest nii poiss kui veel olla saab. Ka näo poolest:

Kolmapäev, detsember 17, 2014

Taadist

Huhh, tänase õhtu seisuga on Vanemal Poisil olnud kaks korda au Jõuluvanaga kohtuda ja Nooremal Poisil üks kord.

Noorem Poiss vaatas taati vaid pika pilguga, kui paki järel käisime. Ei naeratust, ei jorinat, lihtsalt vaatas tõsiselt.

Vanem Poiss seevastu esimesel korral tiirles pidevalt äti läheduses ja uudistas, et millega see vana tegeleb ning seejärel ronis lavale kuusepuud näppima ja heleda häälega üle saali tulukesi teadustama: "Näe, lamp! Näeeee, lamp!", endal silmad säramas peas :)

Täna oli tal taaskord jõulupidu ja ega see taat teda eriti morjendanud. Vaatas natuke ja siis toimetas ikka omi toimetamisi. Näiteks sai taaskord vanast enam tähelepanu tulukestega jõulupuu... Nagu ka klaver ja muusikakeskus... See, et miskine punase hõlstiga karvane olend keset saali istus, tema tegemisi ei seganud :)
Alles siis, kui vana tema nime hõikas, vudis kohale, krahmas paki, ei öelnud isegi "aitäh!" ja lippas tagasi...

Seega minu tüüpiline hirm, et vahel lapsed esiti kipuvad vana pelgama, ei pidanud õnneks paika. Hirmus kahju oli küll neid pisiseid vaadata, keda kummaline vana ehmatas ja nutma ajas :S
Loodan, et mul poisid seda olendit ka tulevikus ei pelga. Peamine, et vana taipaks mitte üle punnitada, sageli see liigne tähelepanu just kurja juur ju.

Reede, detsember 12, 2014

Ümmargune on ka vorm + kops

Mul on viimasel ajal koledamast koledam magusaisu peal. Pidevalt.
Loodan, et see on vaid periood, mitte püsiv, kuna ma pole sellise naljaga harjunud ega tahagi harjuda. Pole elus magusat vajanud ja nüüd selline sõltlane siis...

Igatahes olen ma siin viimasel ajal ikka aeg-ajalt poodi suunduva Vanamehe ostunimekirja lisanud Kalevi "Kasekese" kommid.
Ükspäev sai tal sellest ilmselgelt siiber ja ta ilmus koju terve kilo Kasekese batoonidega... Et mis ma tirtsutan.

Nojahnoh. Ja mis te arvate, mida ma oma magusaisus nüüd teen? "Täna sööme kommi ja homme sööme kommi...", nagu kõlavad lauluread... Ja ikka mitmeid kordi päevas saab kausist näppamas käidud.
Õhtul hilja aga, kui lapsed magamas ja toad koristatud/nõud pesema pandud ning kell südaöö lähedal (nagu näiteks praegu), kui algab minu aeg, teen ma enesele taaskordse hirmsuure tassi (600ml) musta teed piimaga (enamasti viies kuni seitsmes sel päeval), võtan kõrvale peotäie komme ja krõbistan need kõik ära...
Ühtepidi nauding on teistpidi masendav. Aga Vanamehe väitel meeldivad talle kurvid ja ta teeb endast oleneva, et minust taas kõhnikut ei saaks...

Raske saab see võitlus mul olema! Ma tean küll, et poi nt on ka ümar ja vaat kui hästi vee peal püsib, siis ikkagi ei tahaks ma rannahooajaks poistuda. Üle aastate (3a) on saabumas suvi, mil ma pole rase ega keha sünnitusest taastumas ja lõpuks ometi võiks mu peegelpilt mulle ju taas meeldida :)

*****************
Aga teisest teemast - kas teil on aimu ka, kui kukkumistundlik on üks väline kõvaketas?
Minu oma kukkus kerge kopsuga riiulilt lauale ja enam ei ühildu arvutiga ja plõksub...
Kas mul on vaja mainida, kui palju olulist infot mul seal on, mis arvutisse duubeldamata? Ja kui meeletu (loe: võimatu) töö saab olema kogu seda infot taastada?
Selle kohta ei oska öelda muud, kui et "Sa vana p****".

Reede, detsember 05, 2014

203/365 - 30-40

Veel siis parameetritest.
See on nüüd miski, mis on ehedaks pirnikujulise naisekeha etaloniks mu meelest :D
Ehk siis olgu ma paks või kõhna, talje ja puusa vahe on suht muutumatult 30-40cm. Kõige ehedam sipelgas. Või siis juicy ass, nagu ma end hellitavalt kutsun :)

No ja siis ei maksa imestada, miks ma kleite kannan... Seelikud ja püksid ei istu ju sellise keha juures kohe kuidagi selga!

202/365 - Kaal

Peale 20.-ndat eluaastat olen ma kaalunud nii 47 kui ka 81 kg... Jõhker!
Vahe on 34kg... 34!!!
Mu ideaalkaal oli aastaid 54. Seetõttu tundub see 34 kohe eriti karmi numbrina.

Aga 47 kaaludes nägin ma välja nagu kronu. Kui peale üht lahkuminekut ja "maailma kokkukukkumist" söögiisu kaotasin ja 47 peale kukkusin, sattusin end ükspäev läbi pisarate peeglist nägema, kui alasti toas patseerisin ja vot siis ehmatasin küll ära, et kes see peletis on. 168 pikk ja 47 kilo. See EI OLE ilus, ausõna.
Igatahes lõpetas see vaatepilt mu pisarad ja võtsin end käsile :)

Ja 81... Noh, see oli siis, kui Vanem Poiss sündima hakkas :)

201/365 - Kella keeramine

Saan mina aina vanemaks iga aastaga ja lausa kaks korda aastas püüan end jälgida, kas vananemine mõjutab kella keeramisest tulenevaid tundmusi. Sest nagu mind ikka lohutatakse - saad vanemaks, hakkab hullusti mõjuma.

Imelik lugu, kuid siiamaani pole see mind kunagi mõjutanud. 1 tund rohkem või vähem päevas tarbida ja asi klaar. Ei sega see unerütmi ega töövõimet. Kella vaatan ikka samamoodi ja muu ajataju puudub :)

Eks ma siis ootan ja vaatan ja vananen edasi :)

Neljapäev, detsember 04, 2014

200/365 - Avalikud käimlad kui kerge foobia

Tänu ilmselgele kempsukultuuritusele on mul teatav foobia avalike käimlate suhtes. Olen sellest ka kunagi varem kirjutanud, kuid teema liiga jõhker, et seda mitte korrata. 

Nimelt ei saa mina aru teatavatest nähtustest ühiskasutatavates naiste tualettides.
Kobiseda võiks ju palju üle, kuid enim ajab mind imestama prilllaudade täislastus.... Et mismõttes nagu???

Ma ei ole võimeline kohe üldse aru saama, miks peaks nagu lehm laiali lödistama, eksole. Ok, ütleme, et ei õnnestu muudmoodi. Kuidas krdi moodi on aga võimalik täis lasta prilllaua tagumine kaar? Kas olen mina anatoomiline friik, et kuidagipidi ei näe end sellega hakkama saavat? Enese arvates täiesti teistega sarnane, nagu ühised saunaskäigud on tunnistust andnud. Prilllaua tagumise osa täislödistamiseks on aga ilmselgelt tarvilik mehelik anatoomia ehk siis midagi londi taolist, millega annab vehkida. Kuidas seda aga teostatakse naiste tualettides? Ok, saan aru kui üks londiste kusagil ringi traavib, kuid seda nähtust leiab pea igas avalikus käimlas… vaevalt et see üks londistatud naine kõikjale jõuab.
Müstika.
Ja rõve. Püüaks nüüd ometi veidi kultuursemalt, eks.

Teine kohutav nähtus on ukse taga lõgistajad. Näed ju, et uksel on punane liblikas ees. Tunned, et uks ei anna värvipimedusest hoolimata esimesele tõmbele/lükkele järele – mida ometi sa edasi sikutad? Et äkki suudad ukse toore jõuga lahti tõmmata? Ok, tõmba siis. A mis sa edasi teed? Ma olen ju seal ees ja ei tule enne välja kui lõpetanud olen. Istud mulle sülle? Ära parem tee katsetki...

Avalikud peldikud on ühed ütlemata ökad kohad. Kahjuks aga ei õnnestu neid alati vältida, kuigi pigem hoian viimase võimaluseni jalgu risti.

199/365 - Igavesti noor?

Ma ei saa siiamaani aru, et nii vana olen. Ehk siis et tegelikult ma olen ju keskealine... See sõna on lausa kohutava kõlaga ju! Noorena kõlas "keskealine" kui keemiliste lokkidega mutistunud tädike... Ja nüüd, olles selles samas hirmsas "mõistes" sees, ei saa ma ikka kohe üldse olukorrale pihta.
Tunnen end ikka nii nagu oleksin 22... Ilmselgelt jäi tollal mingisugune areng pidama :)

198/365 - Pangatoimingud

Kuna ma ei ole just maailma parim rahaasjade korraldaja, olen ma leidnud enda jaoks eriti sobiva süsteemi - omada mitut pangakontot korraga :)
Sellised, kust raha saab kaardiga (automaat, maksed) ja sellised, kus kaart puudub. Vot need viimased on vajalikud selleks, et vältida emotsiooni-oste. Kui tahan sinna paigutatud raha kasutada, pean ju enne panka sisse logima ja ülekande tegema. Ehk siis antakse mulle mõtlemisaega, kas ja kui väga ma seda ikka vajan :)

197/365 - Enese katmisest

Kui ma siin juba moe teemadel targutama hakkasin, siis toon kohe sama soojaga välja enese kõige olulisema veendumuse naiseks olemise ja riietumise teemal. Ja selleks on enese katmine vs paljastamine.

Nimelt olen ma veendunud, et soovides välja näha kui NAINE, tohib korraga paljastada vaid ühe poole kehast - kas siis alumise või ülemise.

Üleni kaetud ja salapäraselt rõhutav kinnine lõige on muidugi alati ok, kuid praegu räägin paljastamise soovist. Ehk siis selleks, et mitte näha välja kui kerge ja odav pakkumine, tuleb rõhutada üht. Kas siis avar dekoltee/paljad õlad/muu taoline või siis mini. See, kui seljas on napilt kanni kattev riideese ning ülalt pungitavad ka tissid, tekitab minu teada vaid üheseid signaale.

Kui rõhutatud on rind/õlad, siis kaetud taguots ja jalad jätavad meeldivalt ahvatleva mulje. Ja kui rõhutatud on imelised jalad, on ütlemata seksikas nt pikk varrukas.
Nii palju, kui meesterahvastega seda teemaks olen võtnud, on nad tuliselt sama meelt olnud. Liiga palju näitamist on... liiga odav.

See on minul vist reegel nr 1, kui riideid valin.

Kolmapäev, detsember 03, 2014

196/365 - Moeguru... nooooot!

Asi, mis mind kohe üldse mitte ei huvita ning ei ole mitte kunagi huvitanud, on mood.

Ise eelistan kanda rõivaid, milles end hästi tunnen ja milles mu peegelpilt mulle meeldib. See, kas eseme lõige, toon, muster või olemus on hetkel moes või so-last-season, ei koti mind grammivõrdki.

Pigem on mul hirmus kurb vaadata, kui nii mõnigi end eriliselt moeteadlikuks pidav tegelane ette kujutab, et kui ta paneb selga selle, mis moes, on ta kohe ilus ja imetlemistväärt. No ei ole ju! Mood seljas ei tee kenamaks, võib aga vabalt hoopis naeruvääristada. Moes olevat tuleb ju valida ning eelkõige oma kehaga sobitada.
Jube teadlik siin, eksole :) Aga nii olen ma veendunud, vaielge vastu, kes tahab!

Mina riietun ka ikka väga imelikult vahel. A mis siis? Teen seda sel hetkel kas liigsest kiirustamisest (ehk siis läbimõtlematusest aja puudumisel) või mingist kummalisest arusaamast lähtuvalt, et näen antud hetkel hea välja (vahel on peegli asemel vigurpeegel, noh :D). No juhtub. Enamasti lähen aga kindla peale välja, valin ja mõtlen ning kannan reeglina kleite. Nendega saab kõige vähem puusse panna :) Igav? A mis siis?

Kindlasti aga ei hakka ma ennast naeruvääristama moega. Et kui miski on hetkel in, siis nui neljaks ajan selga/riputan külge.
Näiteks usun ma täna, et te ei näe mind iial kandmas stiilipeo-väliselt peas suuri lehve-sulgi-tutte-jmt, olgu see nii moes kui tahes. Ma lihtsalt ei ole enam teismeline ega varastes kahekümnendate, et see külge klapiks ilma, et suunurk muigele tõuseks.
Ja kohe kindlasti ei topi ma enesele pähe sellist kohutavat surnud lindu, nagu moeikoon Carrie Seksi ja linna vist esimeses filmis... Mul on sellest kinomälestusest siiamaani trauma. Pühadekalkunit ei tahtnud pähe toppida, nagu mr Bean? Või siis õlgadele seda kohutavat rebaselaipa, mida meie moekamad emad siin veel aastakümneid tagasi uhkeldades kandsid, rebuskitel käpad lõdvalt rippu ja nööpis silmad säramas...

pilt siit

Teisipäev, detsember 02, 2014

195/365 - Suuuuuuur nuts

Millegipärast on mul lisaks kaksiku-veendumusele olnud kaua aega ka veendumus, et võidan lotoga suuuure summa raha.
Siit aga küsimus - kuidas saan ma võita, kui ma selleks eeldusi ei loo? Selleks, et võita, tuleb ju pilet osta, ütleb lihtne loogika.
Nojahnoh. Aga... kuna kaksikute veendumus osutus pseudoks, siis miks peaks lotovõit reaalseks saama? Seega siis miks kulutada ja pileteid osta, kui kaksikuid ju ei tulnud? Aga... äkki üks kahest veendumusest on siiski täitumisele määratud?

Mine võta kinni :)

Esmaspäev, detsember 01, 2014

194/365 - Juuksepesu

Tänu oma krõbisevkuivadele juustele pesen pead ca 1x nädalas.
Ja olen selle eest väga tänulik.

Kunagi väitis mulle keegi, et juukseid PEAB iga päev pesema. No mismõttes??? Kui nad ei ole kohe ikka üldse mitte rasvased, siis mis ma neid pesen? Ja siis kuivata neid 100 aastat ja vajadusel säti karv siia ja karv sinna. Mis point seal on?

Juuksurid on mulle alati öelnud, et pesta tulebki nii harva kui võimalik. Lihtne põhjus - kui liiga sageli pesed, puudub juuksel kaitsekiht ja ta rasvubki kiiremini. See on täiesti süvenev protsess, nagu lumepall, eksole. Ja seda vägisi soodustada... milleks?

Minu meelest tuleb ikka siis pesta, kui on vajadus. Kui on vajadus iga päev selleks, et viisakas välja näha, siis nii on. Kui on vajadus üle päeva, siis nii on. Harvem? Siis nii on.
Aga põhimõtte pärast, et PEAB? Noh, ega see just päris tervemõistusliku väitena ju kõla...

193/365 - Retseptimaania

Kõikvõimalikud huvitavana paistvad retseptid kogun ma kokku.
Lõikan välja ja vastavalt suurusele ja tüübile kleebin ühte mitmest selleks ettenähtud ilusast märkmikust.
Pilt ja tekst ja... ühesõnaga, igati ilus ja esinduslik.
Mistõttu on mul muljetavaldav kogu retsepte...

... mida ma pea kunagi ei kasuta :) Imetlen ja unistan ja lõikan-kleebin aga juurde, kuid valmistan üliharva :) Kui valmistamiseks läheb, keeran ikka midagi igavat peast kokku. Ja nt kooke teen üldse nii, et vaatan, mida kodus on ja siis tunde järgi teen...

Täna tundub, et suht loll ajaviide. Aga ma ikka unistan, et ma kunagi... Siis, kui piisavalt aega on jne ... :)
Täna tarbin vajadusel pigem raamatutest retsepte - neid on mul ka üksjagu :) Aga neid miskipärast ikka kasutan ka, kuid need ise kleebitud ja hoole-armastusega paigutatud/silutud... Justnagu ei raatsiks :)

192/365 - Kaksikud

Terve mu nooruse saatsid mind kaksikud.
Mu esimene suur armastus oli füüsiliselt kaksik. Ülikoolis oli üks kursavend, kellega meil oli väga vahva igasugu asju koos ette võtta ja kellega ma mingi aeg aktiivselt lävisin, füüsiline kaksik. Eksabikaas on tähtkujult kaksik. Juba isagi on tähtkujult kaksik...

Lisaks hakkasin kõikjal "kaksikuid" märkama. Alati sattusid just mulle kaksikud pähklid-munarebud-tomatid-kurgid-porgandid-kastanimunad-misiganes. Võimalikud ja võimatud asjad, mis duubeldatud kujul ja teineteise küljes kinni, sattusid ikka just mulle.

Pole siis ime, et olin pikka aega veendunud, et saan millalgi ka ise kaksikud. Sest noh, kõik ju viitas sellele :)
Täna aga ütlen "Ole Sa, kes iganes, südamest tänatud, et mu lapsed ei ole kaksikutena sündinud!"
Saate aru... ma vist läheks hulluks! Tõsiselt ka!

Täna tunnen ma siirast ja sügavat imetlust kaksikute vanemate vastu. Kuidas krt te hakkama saate... aru ma ei saa. Aga see on imetlusväärne. Kohe päriselt ka.

191/365 - Tuul & Äike

Tormid, äike ja muud loodusjõud on mulle alati tugevat emotsiooni pakkunud. Mida võimsam on möll, seda enam mul silm särab ja veri mässab :)

Kunagi, põhikoolis käies, oli meil vaja teha referaat loodusjõududest. Kuna nii-nii minu teema, siis läksin ma otse loomulikult servast lolliks. Ehk siis, kuna ma ei suutnud valida, tegin kahel teemal korraga, pealkirjaks sai "Tuul & Äike". Ja kuna läbi töötatud raamatuid sai hea hulk olema ja isal oli võimalik töölt koju laenutada trükimasin, siis tegin referaadi trükitult ja väiksema raamatu mahuga lausa :D Iganes pikk ja põnev sai teine, mäletan nii mõndagi detaili siiani päris eredalt.

Igatahes küsiti mult peale esitamist luba töö kooli raamatukogule anda :) Noh, oli ju hea kokkuvõte paljudest teostest ja huvilistel kergem infot neelata.
Loomulikult ma lubasin.

Nii et minu pikkade-pikkade õhtute ja öötundide trükitu on olnud raamatukogus "teavikute" hulgas :) Sellest pole aga aimugi, mis sest tänaseks on saanud... Kas on veel alles või kusagil ahjus oma lõpu leidnud :)

190/365 - Lugemine

Nii kaua, kui ma end mäletan, olen ma lugeda armastanud.
Vanemate sõnul algas see tõepoolest juba siis, kui lugemise selgeks sain.

Ma ei tea, kas see on servast reaalsusest fantaasiamaailma põgenemine, ind emotsioonide ja ka teadmiste järele või midagi muud (tõenäoliselt mix kõigest), kuid juba nooruses, kui olnud arvuteid ega telekas midagi vaadata ja teised noored kippusid üheskoos miskit tegema (kasvõi pidutsemised/katsetamised), siis mina eelistasin raamatumaailma sukelduda. Neelates raamatu raamatu järel.

Veel hiljutigi oli mul komme iga päev lugeda. Kasvõi enne uinumist paar rida. Midagigi.
Esimese lapse sünd pani sellele muidugi paraja põntsu, kuid siiski sai loetud, kui ta veel päris pisi oli. Kui sai suuremaks ja mind rohkem kutupiiluks küpsetama hakkas, taandus lugemine igapäeva"menüüst". Ja nüüd, kui neid tähelepanu vajavaid ja kutupiilustavaid tegelasi on kaks ning samuti hilisõhtuid neelav blogiprojekti postide ettevalmistamine/ajastamine kaelas, on lugemine kusagil.... Ma ei teagi, kus :)

Kuigi... tõttu tunnistades vedasin ma üle aegade nüüd raamatu voodi kõrvale :) Ja ma olen mõnel õhtul seda ka lugenud :) Kuigi napp uneaeg on niivõrd hinnaline, et ikka kipun magama vajuma.

Aga noh, need ajad tulevad ju tagasi :) Millalgi hakkavad need kratid magama kui notid ja siis raskusi pigem nende üles saamisega. Küll ma siis kõik lugemata raamatud järele loen!