laupäev, detsember 23, 2017

Koivad venivad

Täiesti ootamatult ei ole meil enam allameetrimehi...
Kuidagi hakkasid Nooremal Poisil püksid jalas lühikeseks jääma (ja tema meil tavajalgne, mitte hiigelkoiblane nagu tema vend) ning vedasin poisid igaks juhuks mõõdupuu juurde. Ja mida ma näen, Noorem Poiss salaja ennast 1,01-meetriseks venitanud! 3a 4k. Vanem Poiss oli samas pikkuses oma 3. sünnipäeval. Aga tema on kogu aeg väikesest vennast pikemat kasvu hoidnud. Hetkel tema 112 (4a 10k). Ehk siis eeldada on igati keskmisi kasvusid, mulle tundub.

reede, detsember 22, 2017

Trendikas



Selle aasta trendisoovitus jõulupuule olla „midagi uut, midagi leitut, midagi vana“ ehk siis mitte kuuski muudkui tuppa vedada.

Täiesti juhuslikult olen minagi sel aastal hirmus trendikas :) Kuna mul metsaalune ja ka hoov kuuski täis (nii tillukestest kuusepoegadest kuni hiiglakõrgete puudeni ja ma ei jaksa neid isegi mitte hoovialalt kokku lugeda), siis tundub kuuse tuppavedamine kuidagi kohatu. Samahästi võiks mustsõstrapõõsa heast peast tuppa tuua, neid ka palju.

Jõulupuukest aga tahtsin. Nii ma siis korjasin hoovilt kaseoksad (leitud), värvisin kullaspreiga kuldseks (uus) ja riputasin külge punased kulinad (vana). Kogu kupatus vaasi ja voila :)
Tegelikult mõtlen, et peaks istutama akendest vaadeldavasse ja elektriühenduse lähedusse ühe nulu hoopis. Hakkaks seda õuejõulupuuna ehtima. Praegused asuvad kas vales kohas (väikesed) või on nii hiiglasuured, et neile ei aseta mingi valemiga jõulutulesid (kraanat meil pole). 
Ja nii ongi meil aknast vaadeldavalt jõulutuledega kaunistatud keldrikatuse piirjooned + punase sõstra põõsas :D Ise rahul ja lapsed ka.

pühapäev, detsember 17, 2017

Maksumögast

 Nüüd tuleb üks kiun ja hala uue maksukorralduse üle.

Ühesõnaga, ma ei ole kindel, kas suur enamus inimestest õrnalt ka aru saab, millega tegu. Mina küll ei saa.
Kõige koledam selle mittearusaamise juures on, et ma pean nõustama oma rohkem kui 40-t töötajat sel teemal. Nad kõik kujutavad ette, et küll mina tean ja oskan neile vastuseid anda. Vot ei oska. Mu vastused venivad kilomeetripikkuseks: "Kui sul on nii, siis..." "Kui sul on aga nii, siis on niimoodi..." "Ja sellisel juhul on niimoodi..."
Ja sellega see veel ei lõppe - millegipärast on lisaks mu oma töötajatele veel mingi hulk inimesi, kes kujutavad ette, et ma saan sellest aru (mäherdune ülev kompliment mulle, kuigi täiesti põhjendamatu) ja mulle helistavad/kirjutavad ning nõu küsivad. Parasjagu piinlik on tunnistada, et ma tõepoolest ei mõika. Ja minu nõu kuuldavõtmine on omal vastutusel.
Kõige piinlikum on see, et oi kui paljude mitte oma töötajatest inimeste brutopalkasid ma nüüd tean...

Et siis jah. Seda valemit, kus tuleb minna kuu kolmanda neljapäeva öösel koos neljalehise ristikheinalehega teede ristumiskohta, suudan ma hoomata, kuid segaseks jääb see va aastatulu vajadus. See, et maksuvaba miinimum on 500 raha kuni palgani 1200bruto€ ja sealt edasi kahanev - igati nõus ja kahe käega poolt. Ei usu mina, et enam kui 1200€ teeniv töötajaskond vähemapalgaliste peale kade on.  Ja 2100+ jääb üldse ilma vabastuseta - no biig diil, üleelatav, eksole. Võrdsemate võimaluste ja vähemteenivate hüvanguks - suurepärane.
Aga see aastatulu mõiste? Miks sellega vesi peale tõmmatakse? Niigi peavad paljud inimesed kalkuleerima ja avaldusi ringi tegema hakkama (ja see ei päde, et ärgu lasku üldse kinni pidada, saavad ju deklariga tagasi - alla 1200€ teenival inimesel on enamasti seda raha vaja täna, mitte aasta pärast), kui tahaksid puhkuserahasid ette, saavad lisatasu/preemiat või teevad perioodilise lisatöö otsa. Ok, kuupõhiselt saavad nad sellega toime, kuid aastatulu piirangu raames?

Mis siis saab, kui müüakse kinnisvara, mis ei ole määratletud elukohana? Tõenäoliselt nullib see kõik senised mittearvestamised ja nätaki, oledki hoopis võlgu, kuna sulle on tehtud maksuvabastust suuremas määras kui aasta piir seda lubab. Ja ei mingit deklariga tagasisaamist vaid maksad juurde.

Ühesõnaga: nõme-nõme-nõme!
Ja eriti nõme on üritada kõiki aspekte kõigile hädasolijatele muudkui selgitada - puhkuserahad, preemiad, lisatöö, lisasissetulekud, pensioniga arvestamine jne jne jne. Saan täiesti aru, miks E on omadega kokku kukkumas, kuna tema selgitab seda loll-olude sunnil tunduvalt enam, kuid juba mina oma konnatiigiga olen hädas. Iseendaga on lihtne hakkama saada, teisi aidata ja juhendada - vot see on see raske osa.

Pidin selle endast välja kirjutama, kuna tahan, et see seostunne jääks mulle alles/oleks taastatav ka ajaks, mil kaine mõistus on taas pead tõstnud ja see jaburdus on ringi mängitud. Oh taevas - vist ikka igavene optimist... Aga ma päriselt ka ei usu, et nii jääb.

laupäev, detsember 16, 2017

Imelik/inimlik


Inimene on ikka imelik.
Oodata nädalavahetust, et siis tornaado kombel ringi keerelda ja majas-aias-majas-keldris-majas-majas muudkui sehkendada ja korda luua ja sebida ja aretada. Ja seda aega oodata, millal see kõik võimalik on.
Argiõhtusest sebimisest on vähe. Kiiremad toimetused tehtud ja korra enesele mahaistumist lubatud, kui tuleb peale suur ja paks uni nagu kardin. Ja siis vedeled, hambad laiali, kuni poiste kisa nii suureks läheb, et sunnib luugid avama. Lõpuks kärutad sellid magama, teed veel mõned toimetused ja poed põhku, et hmmikul kell 6 jälle rattasse astuda.

Ja siis ootad seda va nädalavahetust nagu hingeõnnistust. Juba reede õhtul tunned, et tukkumajäämiseks polegi mahti, nii kohutavalt palju on toimetada. Ja et nüüd on küll hulk aega saadaval, kuid siiski jääb sellest väheks. Sest vaja on ju toimetada...

Kuhu on ometi jäänud vana mina, kes kasutas nädalavahetusi kas niisama olelemiseks või siis vähemasti kodust äraolemiseks? Nüüd on eemalolekulvajadus puhas piin, nii palju saaks ju selle ajaga ära teha :D

Nüüd täitsa paanika, pool nädalavahetust juba läbi, kuid nimekiri toimetatavast on lühenenud vähem kui poole võrra...  Nagu ikka, on sekka sõitnud uusi toimetamisi, mis nimekirjas olevad troonilt tõuganud.

Ah, mida ma siin halisen. Mõtlen, et äkki ikka avaks nüüd selle värvipurgi... Hommikul saab ju mõnuga magada :)

teisipäev, detsember 05, 2017

Kutsikad

Ühel ilusal hommikul avastasime, et akvaariumisse on tekkinud mõned uued tegelased. Kalakutsikad. Tänaseks tundub, et kolm osavamat on kaaselanike poolt puutumata jäänud ehk siis sebivad taimede vahel hoolega ringi.
Mis mind aga imestama paneb, on nende kasvamise kiirus! Veel mõni päev tagasi olid nad nii mikroskoopilised, et raske märgata, täna leian kolm vaevata üles. Kui neid on rohkem, käivad nad võsast väljas lihtsalt vahetustega.

Igatahes tohutult põnev jälgida :) Nii mõnedki isased on igapäevaselt hullunult pulmatantsuga ametis, seega mine tea mis siin veel saama hakkab :)
Mina aga veedan igal kodusoldud päeval vähemalt mõned head veerandtunnid akva ees istudes :) Hommikukohvi joomise kohaks on see mul nagunii saanud.

esmaspäev, detsember 04, 2017

Sticky thing Sid

Alati, kui ma kuhugi vedelevasse asendisse heidan (diivan nt), olen ma oma meesväega kaetud.
Vanamees ohjab ennast kõige enam, ta teab, et kui ta oma kaaluga mulle sülle poeks, ajaks ma suure kisa lahti, kuid teised neli ei hooli sest miskit. Nii ilmuvadki mind katma (sülle ega kaissu pole õiged sõnad, katma on kõige ehedam) üks kuni kaks poissi ja üks kuni kaks kassi. Variatsioonidega.

Kaeblesin Vanamehele, et vahel on tahtmine niisama ka lebotada, mitte pidevalt kellelegi asemeks olla ja tema siis teatas, et olen ju meie peret kokku liitev asi (asi???). Selline sticky thing. Ja lõppu lisati armastusväärselt: "Noh, nagu see Jääaja Sid" ....
Oehhh.... Sinna me siis jõuamegi peale kolme aastat abielu, kahte last ja ligi kaheksat kooseluaastat. Sticky Thing Sid... :D

teisipäev, november 28, 2017

Soovid jõuluvanale


Vanemal Poisil (4a) on soovid selged ja konkreetsed, väga vurinal öötuttu minnes ette kantud: "Mina tahaksin jõuluvanalt kolme asja: spinner, kuldmünt (?) ja teleskoop (???)"

Spinnerist saan aru, seda pole ma seni võimaldanud massihulluse pärast ja tahan näha, kas soov püsib, enne kui nimet vidinat mõeldavaks pean. Juba mitu kuud soov õhus olnud, seega saan vist pidavaks lugeda, kuid kuldmünt ja teleskoop?
Käib mulle küll aeg-ajalt Saturni ja Saturni rõngaid joonistamas/esitlemas (???), kuid ikkagi - teleskoop?

pühapäev, november 26, 2017

Plintsess

Aga minu väike kolmene on veendunud, et mina olen printsess! Vot sulle säh siis nüüd! Peagi neljakümnene ja kaks last sünnitanud, kuid ikkagi printsess :) Tänapäevane selline :)

Aga on ikka jube armas kuulda küll, kui sulle mitu korda päevas teatatakse, et "Emme, sina oled minu plintsess ja mina olen sinu lüütel!"

pühapäev, november 19, 2017

Järgmine viis lolliks minna



Aga jah. Mõte on juba ammu-ammu-ammu. Aga teostuseni pole seni jõudnud, kaine mõistus on vahele trüginud. Mingil hetkel aga see kaine mõistus on meist vist lahutanud ja täna sai akva peale pikki uurimisi ja üksjaguseid ettevalmistusi sisse seatud...  
 
Tulemuseks oleme täna perekondlikult veetnud õhtu akva ees põrandal istudes (kalal ei ole mannaterahaigus, on surnud pikslid telefoniga läbi vee ja klaasi liikuvaid olevusi pildistades). Aga zen on ikka küll - muudkui istud ja vahid... ja vahid... ja vahid... Tea kas nüüd hakkab elu mööda voolama? Neeee.... :) Mitu hullu plaani veel peas küpsemas ;)

teisipäev, november 14, 2017

Raamatukogust

Iga mõne nädala tagant on mul ikka raamatukokku asja ning kui poisid samal ajal minu kantseldada, ajastan raamatukogukülastuse sellisele hetkele, mil nemad kaasas. Neile on see justkui mingisugune preemia, et saavad kaasa tulla ja ise valida :)
Oi kuis tahaks, et see nii ka jääb, kuid mnjaa..... tänapäev ja nutimaailma tulevikurõõmud...

Igatahes praegu on neil juba raamatukokku minnes alati kindlad soovid, mida siis raamatukogutädilt kindla tooniga küsima minnakse. Kolmene tahab alati dinosaurustega raamatuid ja neljane inimese keha puudutavaid. Dinosaurused sobivad igast asendist (realistlikud, mitte multikalikud), neljane on aga kriitilisem. Teda huvitavad kindlad valdkonnad. Vahel luustik, vahel siseelundid, kuid lemmikuks on ikka olnud veresoonkond ja südame funktsioneerimine.

Igatahes on jube naljakas vaadata rõõmustavaid raamatukogutöötajaid poistele sobivad teoseid välja otsimas ja arutlemas, milline seekord sobiks. Olgu öeldud, et kumbki neist ei loe :D Neljane natukene veerib, kuid see pole piisav :D Aga kui on kindlad soovid, tuleb neist lähtuda.
Ja siis see emme seal kõrval võtab kahtlaselt kerget õhtul-teki-all-lugemist a la "Minu"-sari vmt.

Tegelikult on lihtsalt vahva, et maailma avastavad. Olgu see siis eksisteeriv või väljasurnud. Mõnede aastate pärast ei viitsi nad tõenäoliselt miskit peale lolluste õppida, ammutagu siis nüüdki natuke...

pühapäev, november 12, 2017

Uppuja päästmine...

Saaremaal spaas.
Vedeleme emaga pägalikke valvates lastebasseinis, kui meie poole pöörduvad kaks murelikku tütarlast teatega, et mullivannis on üks poiss juba pikka aega vee all ja ei liiguta...
Pilk mullivanni poole kinnitab, et pole kedagi näha jah. Veidi kõhkleval sammul astume viidatud suunas ja näeme vee alt paistmas selga. Inimene kõhuli vee all.

Ema eest ei mäleta detailselt kirjeldada, kuid minul käisid nende sekundite jooksul mitmed-mitmed mõtted peast läbi: "Veest välja ja elustama! Kaua ta siin olnud on? Olen elustamist korduvalt õppinud, küll ma hakkama saan. Pean saama. See nüüd ongi see hetk"; "Siin oli üks lühikestes pükstes ja T-särgis heas vormis mees asjatamas - ilmselt töötaja ja väljaõppega. Tuleb kohale kutsuda"; "Keegi peab jooksma kiirabisse helistama, kuni ma elustan".

Igatahes niipea, kui nägime, et inimene vee all tõesti ei liiguta, hüppasime mõlemad karmauhh vanni ja lõime mõlemad oma pikad küüned poisile keresse. Siis ei hooli, kust krabad ja keha vee alt välja tõmmates on raske. Ja libe. Sikutasime poisi pinnale ja keerasime selili.

Oleksite te seda poisi nägu näinud!!! Selline ehmatus, et anna aga olla. No mida sa ikka mitte-ehmud, kui kaks tädi su järsku pinnale rebivad!
Ta tegi hinge kinnihoidmise harjutusi... Pikalt tegi, asjalik poiss. Aga no halloo, sellises kohas ja ilma turvajateta, kes hulle mutte eemal hoiaksid :D

Aga samas oleks ju ka meil olnud imelik mitte rebima minna ja vaadata, kaua ta seal liikumatult mullitava vee all lebab. Võimaliku terviserikkega, eksole. Vaatame ja ootame, ehk hakkab liigutama? Olukorras, kus iga sekund võib olla määrav?

Igatahes terve ülejäänud päeva olime emaga nagu kohtlased, kui üks meist äkki ootamatult laginal naerma hakkas. Kui päevane väga ehmunud noormehe nägu meelde tuli :D
Ja no siiamaani ajab irvitama :D Poiss teeb kestvuskatseid ja mutid löövad küüned ribide vahele :D

esmaspäev, november 06, 2017

Porgand ämblikuga

pilt

Mulle niiväga meeldib, et pojanaasklid on külge võtnud meie kombe elusloodust austada ja kellelegi mitte liiga teha (kui see ei ole just olelusvõitlus a la hammustav parm, verd imev sääsk, jõletisest haigusi levitav puuk vmt).

Putukate sattumine tuppa on maal elades teatavasti äärmiselt loogiline - maja keset hoovi, hoov keset metsa ja loomulikult sissepääs esimesel korrusel, eksole. Augustikuised rohutirtsudki toas on pigem reegel kui erand, muust elusloodusest rääkimata.

Nii nad siis käivad putukaid õue aitamas, et need toas viga ei saaks. Sumisevaid-nõelavaid tegelasi me neil veel püüda ei luba - need toimetame ise välja, poiste asi on märku anda, et keegi vajab abi.

Täna avastas neljane tegelane õhtustele pesuprotseduuridele suundudes toast nn õnneämbliku. Selle hiiglapikkade õrnade jalgadega tegelase. Ise porgandpaljas. Poiss. Ämblik muidugi ka.
Hakkas siis hoolega ämblikku endale käte peale suunama ja kui see õnnestus, toimetas raamaturiiuli alla teise... Õues ju nii hapra ämmelga jaoks külm ja äkki tahab raamaturiiuli taha talveunne minna...

Igatahes tohutult südantsoojendav oli vaadata, kuidas see kõhna paljas tegelane suunab oma käele ämblikku, kelle jalgade siruulatus on tema käsivarre laiusest tunduvalt suurem ja transpordib teda hellalt turvalisse kohta... Oma pikkade kõhnade jäsemetega olid nad servast sarnasedki :D

Aga jah, süda läks kohe soojaks - ikka kohe täitsa meie laps :)

pühapäev, november 05, 2017

Loogika ja ökomutlus (?)

Saatsin Vanamehele enne tema kojutulekut sõnumi, et õli hakkab otsa saama.
Tuleb siis koju ja õnneks ei ole õli unustanud. Kohe üldse mitte unustanud, kuna tuli mitte ühe ega ka mitte kahe, vaid lausa 15 pudeli õliga... Et jagub tükiks ajaks...

Okei, tegelikult oli asi selles, et oli kampaaniahinnaga müügis ja kuna meil kasutatavat õli iganädalastes kampaaniates ei leia (jube harva, kui üldse, on neid hea hinnaga saada ja tavahind teistest kordades kallim), siis võttis kohe varuga.
Meil nimelt see kiiks, et ei suuda enam enamlevinud õlisid kasutada - kohe maitses tunda. Maitsemeeled on harjunud oliivõliga (salatites esimene külmpress ja praadimisel oliivijääkõli) ja oleme küll vahel püüdnud proovida uuesti rapsiõli vmt, kuid no ei lähe enam... Ei tohiks ju maitsevahet olla, kuid vat on. Sama teema, et enam ei oska mõeldagi, et võiks poest margariini võileivale osta - ikka ja ainult päris või.

Kõlan endale täiesti snoobina selliseid lauseid pildudes, kuid toit on asi, mis meie peres püha. Ma ei tea ega hooli midagi riidemoest, trenditoonidest ega sisustussuundadest (tarbin ja soetan kõike vaid sellest lähtuvalt, mis endale hetkel meeldib ja võimalik on), kuid see, mida ma endale ja perele keresse sisse ajan, peab olema minu parema äranägemise järgi täisväärtuslik. Nt kanamunad vabapidamisel kanadelt Kõpust, osa liha metsast ja naabertaludest, kala kohalikelt püüdjatelt, aed-puu-juurvili-mesi erinevatest majapidamistest kahelt suursaarelt jne jne jne. Isegi piima-juustu-jogurtit saab naabrite juurest. Lõputu hoidistamine-kuivatamine-külmutamine suvel-sügisel, et talvel oleks mõnus võtta.
Isver, ma kõlan nagu mingi hull ökomutt! Ei ole tegelikult, Selveri ostukorv on ikka ka täiesti arvestatav :D Lihtsalt kui puhas/puhtam kraam nii käeulatuses on, siis miks mitte seda eelistada :)

Aga jah, õlide juurde tagasi tulles - eks ma siis nuputasin ja paigutasin neid varusid :D Aga see on kuidagi nii meieperelik :) Ma ei tea, kas teistes peredes ka, kuid meil juhtub küll pidevalt selliseid minu loogikale vastanduvaid olukordi :)

kolmapäev, november 01, 2017

Perekont

Meie 4-aastase imeline joonistamisanne :D

Siin siis nägemus meie perest.
Väikevend on soditud näoga, endal tal puuduvad käed. Issi on kõige suurem ja kõige ülemisel kohal, emme on parajalt paks.
Millegipärast padurohelised???
Igatahes sellised me siis oleme.

esmaspäev, oktoober 30, 2017

Lilleilu

Sügistuule ohver
Mulle väga meeldib, et mu poisid on piisavalt džentelmenid ja toovad mulle sageli lilli. Iga õis, mille sügistuuled on maha murdnud, tuuakse mulle.
Nii ma siis leian vaase ja klaase ja olen lilledega üle külvatud. Samuti mu töölaud, kuna sageli leitakse lill teel lasteaeda kas kodu- või lasteaia hoovilt. Ja kuidas ma saaksin saadud lillekest ära visata? Ikka vaasi, kuniks eluvaimu jagub.

Vahel avaldavad poisid soovi ka lillepoest läbi astuda. Ja siis valitakse mõni lill, mis "Emmet rõõmustaks". Ise pean küll ära ostma, kuid see ei ole probleem, mõte loeb :)

Vahel tuuakse aga hoole ja armastusega kuhtuvast loodusest viimne roheline raatsakas, millel miski imetillukese õie sarnane moodustis peal. Asi seegi, kui paremat pole, eksole :)
Parema puudumisel

pühapäev, oktoober 29, 2017

Suvemeenutus

Neljasena hobust fännamas
Suvel üllatas mind Vanem Poiss sellega, kui ta soovile hobusega sõitma minna järele andsin ning ta ei löönudki põnnama. Olin kindel, et soov on küll suur, kuid kõrgel hobuse seljas õõtsudes kaob ind ja palub end maha aidata, nagu paljud teised lapsed.
Üllatuseks oli ta hobusest aga ülimas vaimustuses ja tiirutas hoolega ringi, eriti võidukas nägu ees. Mälestuseks läheb üles siiagi.

Loomad meeldivad talle niigi, kuid üks asi on hobust silitada ja igast asendist uurida jalgadega maa peal olles, teine asi aga seal üleval ilma sadulata õõtsuda. Hea, et talle sobis :)

PS: Vanamees saaks/saab pildi peale mini-infarkti - kus on hobuse pea? lapse jalad? selline pilt siis???
Aga mulle luges emotsioon, mitte kompositsioon! Kiire klõps telefoniga enne lapsele tunnustava pilkkontakti andmist.

PS2: Samal ajal, kui Vanem Poiss hobusega tiirul oli, suutis Noorem Poiss hobuse jooginõusse tagurdada ning läbinisti märjaks saada... Hea, et oli kuum suveilm!

laupäev, oktoober 28, 2017

Kiiksugeen

Hakkasin trepist üles minema.
Paistab, et keegi on pärinud mõne minu kiiksugeeni. Mina oma kauem-kooselatud kiiksuga tahaks muidugi veidi ümber paigutada... aga noh, jätame niisama. Õpime teiste kiikse usaldama...

reede, oktoober 27, 2017

112

Ükskord suvel juhtus meil selline imelik asi, et ühel külalisel tekkis vastu hommikut miskine kummaline ja seletamatu terviserike. Kukkus varahommikul kolm korda järjest kokku. Ei, ei olnud purjus. Me ülejäänud igatahes ärkasime selle peale, et vannituba ähvardas korduvate kukkumiste järel pilbasteks laguneda (loe: santehnika koliseb üllatavalt valjult, kui inimkerega äkilisse kokkupuutesse satub).
Kuna viimase kukkumise järel oli tekkinud pähe veritsev haav, silmad lasid nagu vurrkannid ringi ja olukord oli seletamatu, kutsusime kiirabi.
Kirjeldasin kõnekeskusele, et gps ei toimi, sealtkaudu meie juurde autoga ei pääse, lasku kiirabil minuga ühenduda või kirjeldagu sõna-sõnalt mu juttu, küll kiirabi juba teab kohalikke maju ja kurve, mida kirjeldan. Neid aga huvitas millegipärast palju rohkem, kas minu poolt nimetatud tee kirjutatakse sidekriipsuga kokku või ei.

Igatahes suutiski kiirabiauto naabrid poolkangeks ehmatada, kui neile teetupikusse (hoovi) sõitis. Meie maja paistab, kuid mets vahel. Daaa!
Mina siis sõitsin autoga õigesse teeotsa vastu ja kiirabi pääses paarikilomeetrise ringiga lõpuks hoovi. Hea, et aegkriitiline teema ei olnud...

Vereproovi võttes olid poisid ka ikka ninapidi juures ja neljane Vanem Poiss ajas arstid naerma tunnustava kommentaariga: "Näete, onu T üldse ei kräununud, kui tal verd võeti!"
Olgu öeldud, et tema ise ka ei kräunu, pigem on huvitatud. Uurib hoolega ja ei piiksatagi. Kui mõlemal lapsel vaja vereproovi teha, siis näitab kolmesele ette, kuidas käituma ja mittekräunuma peab :)
Ainus, mis teda muretsema paneb, on kanüüli panek. Seda pelgab. Aga see on eraldi teema. Ehk kunagi...

Haiglast saime T õnneks päeva peale kätte. Lõpuks ometi taipas, et võiks ikka lasta tervist kontrollida. Üle 10a vahega... Olles ise 40+... Olles arsti poeg...

neljapäev, oktoober 26, 2017

110

"Emme, kas sa seda tead, et dinosaurused surid juba ammmmmmu ära! Juba sada kümme aastat tagasi! Mõtle, ssaaadaa kümmmmme aastat tagasi! See on veeeeel enne seda, kui issi sündis!"

kolmapäev, oktoober 25, 2017

La smuuti

Haa, lõpuks ometi on meie majast kadunud la-la-liide :D
Vanem Poiss, kes sõnaliselt muidu on ülihästi arenenud ja kasutab ammuilma lauseehitusi ja väljendeid, mida keele vastu huvi mitte tundev ja valdav rahvamass kahjuks ei tea ega mõistagi, ei saanud senimaani hakkama S-tähe ja kaashääliku otseühendusega sõna alguses. Küll ta tahtis pärast saunaskäiku la smuutit juua, küll ta tegi la sporti ja jooksu alustas la stardiga. Isegi la spargel käis läbi, kuigi ma sel aastal seda ei kasvatanud.
Nüüd aga, sellest sügisest, on see järsku kadunud. Lihtsalt niisama! On smuuti ja start ja sport ja... Mis tuletab meelde, et järgmisel kevadel panen kindlasti spargli maha. Või ehk hoopis keelekiiksu mälestuseks la spargli? :)

Kui nüüd Nooremal Poisil see RRRRRRRRRR ka välja hakkaks tulema... Enam pole naljakas ka, kui ta oma tudulotti taga otsib (must kaisukas, rott). Ma kaalusin juba logopeedi, kuid ei olevat vaja muretseda, kui alla 5-sel rrrr veel ei tule. No ta kolm, kuid minul vahe selles, et Vanem Poiss hakkas kohe rrritama, päevagi polnud muret. Aga samas - Noorem Poiss pole selline keelegurmaan ka kui Vanem Poiss, seega las olla.

teisipäev, oktoober 24, 2017

Tellimisega unenäod?

On ju täiesti ebanormaalselt ebamugav magada, kui padjaalune on raamatuid täis kuhjatud...

Olen väga rõõmus, et mu lapsed raamatuid armastavad ja oma raamaturiiulit pidevalt revideerivad, kuid see lõputu raamatute padja alla vedamine tundub täiesti jabur. Ja iga raamat ka ei kõlba - oleneb ikka meeleolust ja veel mõnest teadmata asjaolust see valik. Eriti kui jälgida kui pühendunult nad sisu uurides kaaluvad, millist raamatut/raamatuid millisel ööl padja alla vedada.
Kas need tekitavad ilusaid unenägusid? Ma kujutan küll oma košmaari ette, kui miski terav raamatu nurk mu padja alt paljast õlga "hammustama" tuleks...

Meil ka raamatud voodi juures, kuid peale õhtuse lugemise lähevad need siiski voodi kõrvale, mitte ei sukeldu linade vahele...

esmaspäev, oktoober 23, 2017

Toidukuivati

2016 märtsis soetasin enesele (õigemini lasin sünnipäevaks kinkida:D) toidukuivati. Pikalt-pikalt (ca kolmveerand aastat on minu jaoks pikk aeg) kaalusin, kas mul ikka on seda vaja, kas leiab rakendust või võtab lihtsalt ruumi ja kas see on emotsioon või pidav soov.

Tänaseks on selgunud, et oli ikka pidav ja väärt emotsioon küll. Köögikombain ja röster ka ei leia nii palju kasutust, kui see.
Tänaseks siis juba ligi kaks aastat leiab see pidevalt tööd. Öösiti peaasjalikult. Praegugi kuivavad seal õunaviilud.
Teine sagedane kuivatatu on liha. Erinevalt maitsestatud õhukesed ribad masinasse ja ca ööpäeva pärast saabki juba suure hulga nokkimist.
Suvikõrvitsakrõpsu ja banaanilaaste olen ka teinud :D Põhilised aga täna veel siiski õunad ja liha.

Küll aga on peas kerimas mõte erinevatest maitsestatud aedviljakrõpsudest ja puhastest puuviljakrõpsudest. Kukeseened on suurepärased kuivatist läbi lasta - hiljem imavad end süüa tehes vedelikku täis (kastmes) ja voila! Teine variant kuivatada ja seejärel purustada.

Ahh, ühesõnaga, igavesti hea asi! Siiralt hea meel, et ei jäänudki emotsiooniks vaid tõepoolest leiab sageli kasutust.

PS: Tegelikult mu elu ei ole nii igav, et vaid lapsed ja toit :D Need lihtsalt oluline osa sellest sigrimigri elust ja teemad, mida annab kiirelt-lühidalt üles kirjutada. Muu kipub ikka kuklasse salvestuma...

laupäev, oktoober 21, 2017

Ebatsensuursetest sõnadest

Algas kõik sellest, kui sattusin mitte ühe vaid lausa kaks korda pealt kuulma, kuidas neljane tegelane miskit süvenenult pusides ebaõnnestudes enesele nina alla pomises: "Kuradi kurat!"

Jah, ma ei saa oma lapsi (eriti veel poisslapsi) ainult ja ainult korrektselt kõnelema, elu lendab igast nurgast peale, kuid seda "normaalsust" ei pea nad mitte kodus aduma. Ehk siis voorimehe kombel ropendav laps ei ole minu jaoks kindlasti normaalne nähtus ja mina teen endast oleneva, et ebakorrektsete sõnade kasutamine jääks pigem selliseks kambakesi koos itsitamiseks, mitte ei saaks argielu osaks.

Meil aga paha lugu selles, et too kolmejalgne lapsevanem lennutab neid kuradeid iga nurga pealt, kui emotsioon kerkib. Millestki rääkides, mõne sõbraga telefonis rääkides või kuidas iganes. Ok, laste suunas pole selline keelekasutus meie peres kunagi mõeldav olnud, kuid taustal on see ju siiski olemas. Ja laps haarab kõike. Ja eelkõige kodust.

Õnneks igasugu suguelundeid ja muid anatoomilisi väljendeid meie majas siiani kasutatud pole, kuid mine tea, kuhu need sarvedega tegelased vabakäigul olles areneda võivad, eksole.
Seega tuli pidur tõmmata. Jutt ei ole seni aidanud, nüüd aga toimib "Piiks!" karjatamine päris hästi :)

Nimelt - 1.oktoobrist seadsin kodus sisse "Ropu suu kassa". Iga mittesoovitav väljend = 1€ kassasse. Tänaseks on sinna kogunenud 15€ (13 Vanamees ja 2 mina) + 9 võlatähte (8 Vanamehe, 1 minu). Võlatähed on nime- ja kuupäevalised ja tähendavad sularaha nappust ning kuuluvad raha vastu vahetamisele. 24 sarvilise sõna kasutamist laste juuresolekul.

Seis on tegelikult suurepärane, kuna suur enamus kassast on kogunenud kuu alguses. Paar nädalat juba panen mina iga sarvikut tähele ja märkab ka Vanamees neid kiirelt asendada (asendussõnad on lubatud). Ehk et märkame! Ja kui üks eksib, saab teine "Piiks!" karjuda:) Kuigi enne piiksu on patune juba oma veast aru saanud.
Uskumatult hästi töötab!

Mööndusena on lubatud sarviliste lennutamine siis, kui lapsed kas juba magavad või õues mängimas. Ehk kuuldeulatusest väljas. Aga naljakal kombel ei lenda need siis ka enam olulisel määral.
Veider on aga see, et ma panen nüüd iga "Kuradi" ütlemist tähele kõigi poolt... Vahel on päris raske suvalise inimesega vesteldes vahepeale mitte "Piiks!" karjatada :D

reede, oktoober 20, 2017

Tekihaldjas?

Neljane, kes sünnist alates on pidanud magamist nõrkade pärusmaaks, on leidnud uue viisi meie poolt määratud uneajal ärkveloleku sisustamiseks.
Eriti hullud on muide lasteaia päevad, kuna seal ta ikka saab ennast kambavaimus kuidagi magama sunnitud ja see tähendab seda, et õhtul kell 9 magama sätitud laps ei maga sageli veel ka kell 11.  Ja ega seegi mingi piir ole - ka 12 ajal on täiesti normaalne kuulda tema samme ülakorrusel ringi hiilimas. Enne 10-t ma ei mäletagi, millal ta viimati uinus. Titena?
Olgu märgitud, et äratus on hommikuti hiljemalt kell 7. Pigem enne seda.

Aga see selleks, ma võin vist jäädagi selle teemaga maadlema. Kolmene seevastu magab nagu nott igast asendist ja igalpool. Ühe pere lapsed, sama distsipliin ja sama kasvatus... Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Kuna meid pahandab, kui ta iga mõttevälgatuse peale allakorrusele juttu vestma tuleb ja teda tagasi üles sunnime, otsib ta tegevust ülakorrusel. Oma toas on pime, seal ei näe isegi lakke vahtida. Meie toas aga põleb vahel meeleolulambike, kui olen miskit seal sehkendamas käinud. Ja nii suundub laps meie tuppa korda looma. Ehk siis vaatab, kas tekk on voodil ilusti või hooletult ja kui on hooletult voodile heidetud, veedab hea hulga aega tekki väga korrektseks sättides...

Meil selline vastastikuse abistamise pakt vist. Mina ei saa hommikul kodust lahkutud, kui poiste voodid pole korda tehtud, meie voodi võib vabalt kägaras tekiga olla. Õhtul tuleb siis Vanem Poiss ja teeb voodi korda: "Sest võib-olla on sul sellest tekkide sättimisest nii siiber, ma aitan sind"

Esimestel kordadel arvasin, et Vanamees on kusagile pihta saanud ja korralikuks hakanud, nüüd aga tean, kes mu tekihaldjat mängib :)

neljapäev, oktoober 19, 2017

Ei see tali taeva jää

Aga meil oli täna öösel esimene öökülm! Hetkel on väljas 1,9 plusskraadi ja seega keerab miinuseks tänagi.
Oktoobri keskel on see tegelikult igati okei. Palju jaburamad olid kaks lund mais, äike oktoobris ja tuhapilved Portugalist.

Nüüd tunnen küll, et mu pobin oli ennatlik, kui Vanamees paar päeva tagasi autole talvepapud ostis ja need kohe alla lasi panna. Hommikused libedad teed ning käbla-käivad kitsed ja muud elukad maantee pervel kobistamas ei ole just mu lemmikkombinatsioon.
Las ta siis tuleb, see talv :)

kolmapäev, oktoober 11, 2017

Arvab

Neljane vaatab paberist lindu ja kurvastab, et see nii kurbade silmadega tundub olevat. Mõtleb veidi ja jõuab järeldusele: "Paberist linnul on sellepärast kurvad silmad, et tal ei ole tibupoegasid..."
Vot sellist seost ei oleks mina küll luua osanud...

Teksade vahetamisest koduriiete vastu: "Ma ei taha veel kodupükse panna! Tahan veel natuke aega hea välja näha!"
Eeeee.... ma ei teadnudki, et mu laps sookollina kodus olelema peab...

Kui seesama neljane on vahel suuremat sorti hädiseja (küll on maa külmand, küll on kärss kärnas), siis füüsilistele haigetsaamistele reageerib reeglina igati mõistlikult. Ei lase registreid valla, oigab natuke, klopib küljed puhtaks ja paneb edasi. Igiliikur, nagu ta meil on (loe: kohe üldse ei püsi paigal ja kõndimine on nõrkadele - ta sisuliselt liigub ainult joostes). Kõige lahedam on aga tema enda hinnang kukkumistele ja haigetsaamistele: "Kukkumine ja haavad on normaalne - mis poisi elu see muidu oleks?"
Paisab, et on kõrva taha jäetud :D

teisipäev, oktoober 10, 2017

Kindlustamised

Täiesti uskumatu, milline vahe on kindlustuslepingutel. Kodu- ja varakindlustusest räägin praegu.

Pea 4 aastat tagasi sai maja ostetud ja sellest ajast jooksis suvaline, panga poolt soovitatud kindlustus. Noh, peamine, et kindlustatud, eksole. Süvenemata. Ise ka ei tea, miks. Muu elu sõitis pidevalt niiväga sisse, et ei jõudnud tegeleda nende teemadega, mis mingil kujul ju toimisid.

Samas miski kuklas ikka häiris ja sai neid pakkumisi piilutud siit ja sealt. Ja tundus, et võiks ikka palju mõistlikumalt lahendada.
Lõpuks ometi võtsime kätte ja lasime konkreetsed pakkumised teha, mitte enam mingitel kalkulaatoritel arvutada lasta. Ja täiesti uskumatu vahe! Tingimused kordades paremad, lisaks vara kindlustamine soovitud summas jne jne jne. Ja kuumakse praktiliselt sama...

Njah, ammuilma oleks võinud ju süveneda. Õnneks ei ole tuge küll vaja läinud, kuid kui oleks, oleks palju nutusem see seis olnud...

pühapäev, oktoober 08, 2017

Raske teema

Üks meie peresõber on suremas.
Ok, ta saab küll ravi ja esialgu lubatud poolest allesjäänud eluaastast on saanud tänu enese tõsisele käsilevõtmisele ja pere ning sõprade toele juba 6 aastat, kuid lõpmatult pikendada ei õnnestu ja terveks enam ei saa. Seetõttu on iga juurdesaadud kuu ja aasta tohutu väärtusega.
Ma ei taha siin küll selgeltnägijat mängida, kuid rohkem kui aastasse ma enam ei usu... Kui ikka vähk su kondid seest tühjaks sööb, pole midagi teha. Pidevad puhastamised ja karantiinis olemised koos tugevatoimelise raviga kurnavad teistpidi. Ja lõpuks enam ei jaksa.

Õnneks temal on lapsed enam-vähem suureks kasvatatud ja kõigil aega natukenegi püüda leppida tulemahakkavaga. Ta ise ka väga tubli enesevaba tuleviku korraldadapüüdmisel, kuid see ei vähenda seda jõuetukstegevat tühjusetunnet. Ja adumist, kui pagana ootamatult see meid tabada võib. Vähk ise siis või mõni muu tegelinski, kes võtab elamise võimaluse.

Ikka olen helistanud annetustelefonidel, kui mõni teema suure kella külge saab, kuid neid suure kellata teemasid on tegelikult tohutult palju. Nagu ka meie peresõbra teema, kuna tema ei soovinud, et ta ema sellest teada saaks (ema on ühe lapse juba kaotanud, tema ainsana alles). Seega tema ravi rahastamiseks tegime ise sõprade-tuttavate seas kampaania, kuna mitmete tuhandete rahade omaosalusel saime taha Vähiravifondi toetuse. Mis aitab üüratult palju.

Jah, tema puhul mina isiklikult ei usu tervenemisse, kuid iga juurdeostetud aasta annab talle võimaluse oma üht veel alaealist last näiteks reele aidata. Iga aasta annab võimaluse temaga veel koos kvaliteetaega veeta. Ja näiteks iga kord, kui tal on parem olla, tuleb ta meie juurde Hiiumaale ca poolnädalat veetma. Ja meil on siis ülitähtis oma kratid tervena hoida, kuna talle on iga aevastuski ohtlik. Immuunsust enam pole ollagi... vahel olen näiteks veidi tatiste või köhivate poistega Saarde pakku sõitnud, kui sõbral veidigi võimalust meile külla tulla. Lihtsalt et anda võimalust elada ja nautida seda pakkupõgenemise mõnu. Tallinn on ju Hiiumaa metsataluga võrreldes totaalselt ülerahvastatud ja paost rääkimine oleks puhas huumor :)

Igatahes. Kuna need mõtted mind aina enam ja enam närima on hakanud ja isegi mina oma mitte nii otsese lähedusastmega ja mõneti suhteliselt karm-realistliku ellusuhtumisega servast siiski liialt loksutatud olen, otsustasin miskit ette võtta. Ehk siis püüan anda enese väikese panuse kellegi teise kas eluaja pikendamisse, kergemate tingimuste loomisse või millesse iganesse. Mina ei ole spetsialist ja mina üksi ei suuda kogu panust anda, kuid leian, et kasvõi osalise panuse andmine on alati tervitatav.

Minu nõrkuseks on lapsed, loomad ja muidu väetid. Need, kellele on kõige lihtsam liiga teha. Muide, ma olen väga leebe ja sõbralik tegelane, kuid ma olen võimeline füüsiliselt kallale minema, kui kellelegi endast nõrgemale liiga tehakse... Ja kohe raevuga, mitte niisama kõrvakiile jagama. Seega parem, kui ma midagi säärast nägema ei satu, krimkat kaela saada oleks väga ebasoovitav.

Mistõttu otsustasin, et need ühekordsed annetused ja telefoninumbritele helistamised ei ole piisav. Need ei taga stabiilsust ja eeldavad personaliseeritud kampaaniat. Mis on paljudele privaatsust vajavatele inimestele välistatud (nagu ka meie sõbra puhul).
Seega on mul kaks kehtivat püsikorraldust. Iga kuu palgapäeval saavad minult ampsu oma kaukasse kaks lastega tegelevat fondi. Lisaks kaalun ka haiguseid ja loomi. Vaatame.

Sest olgem ausad - kui mul mingi summa palgapäeval kellegi teise kontole jookseb, ei pane ma seda tähelegi, kuid kellelegi võib see tagada ellujäämiseks vajaliku ravimi/toidusegu/abivahendi/muu olemasolu. Selle nimel võin ma mõnest kosmeetikumist või riideesemest loobuda küll ja mitte midagi ei juhtu. Minu jaoks. Küll aga juhtub kellegi teise jaoks. Ja mina arvan, et stabiilne, eeldatud ootus püsikorralduse näol aitab palju.

Seega jah, kaks fondi saavad minult igakuist toetust. Ja miks mitte mõne aja pärast 4 või enam.
Leian, et kui mul on võimalik aidata, pean ma seda tegema. Nii lihtne see ongi.

laupäev, oktoober 07, 2017

Taimetark

Noorem Poiss (3a 2k) vaatab/arvab piltide pealt seeni. Suurt ja rammusat punast kärbseseent vaadates kiilub kinni. Oleme neid looduses imetlenud ja teab, et ei tohi puudutadagi ja et on putuka nimega seotud ja...
Vaatab ja mõtleb natuke ja saabki määratud: "Sääseseen!"

Vähemasti seda teab, et puutuda ei tohi, tühja siis sest nimest!

esmaspäev, oktoober 02, 2017

Kogub hoogu...

Pime õu, kell 8 õhtul on juba arvestatavalt pime. Poistevägi (7-ja 5-aastased külalised ning 4-ja 3-aastased perepojad) otsustavad veel ühe õuetiiru teha.

Kaovad suure kuuse taha. Mõne aja pärast läheb külalisema kahtlustavalt vaatama, et mida nad seal pea- ja taskulampide välkudes ometi ragistavad. Hea on, et vaatama läks - sellid olid avastanud Vanamehe poolt lastele kättesaadavasse kohta vedelema jäetud sae ja kirve. Ja valmistasid endale hoolega oksi raiudes "mõnusat ja mugavat mänguplatsi" ette...

Ilmselgelt tuleb poisse kasvatades endale veel lisapaar silmi ja kõrvu juurde integreerida...

kolmapäev, september 13, 2017

Puhkamised

Mulle üliväga sümpatiseerib, et mu praeguses töökohas on minu rollis inimestel (erasektor, kusjuures) ette nähtud 5 nädalt puhkust aastas. Ja et kui põhipuhkus (4 nädalat kalendriaasta kohta) on välja võtmata, siis lisapuhkusenädalat ei saa.
Mina kui aasta teises pooles tööle asunu pean sel aastal lausa 5 nädalat ära puhkama, et oma lisapuhkus kätte saada.

Nii ma siis puhkasin nädalakese märtsis (kui olin tatiste lastega kodus enivei, lihtsalt hooldusleht oli asendatud puhkusega), nädalakese mais (kui võtsin puhkuse jube targalt intensiivsete aiatööde ajaks ja siis tabas meid üllatuslumi veel 9.-10. mail ning mina ehmatusest haigestusin ja 38-kraadise palavikuga peenramaad kaevasin) ja 2 nädalat juulis. 2 nädalat tuleb sügisel, osalt aiatööde aegu (issand milline Maali minust saanud on!!!)

Juulikuine puhkus oli iseenesest tore. Alguses olid külalised, tänu kellele ma ei saanud (loe: polnud viisakas) maniakaalselt aias toimetada ja olin sunnitud aeg-ajalt end päikese kätte istuma asetama, hiljem juba läks hullemat sorti toimetamiseks.No ikka kohe üldse ei raatsinud niisama istuma jääda. Hea, et lastele ikka süüa tegin, kui need korisevate kõhtudega vasikasilmi tulid tegema :D

Nüüd siis jälle puhkus. Sedakorda saan endale nädala võimaldada, rohkem ei mängi välja. Ja millega ma tegelen? Kui ei saja, tegutsen aias, muidu aga hoidistan-vaaritan-kuivatan-hoidistan-hoidistan... Ikka uskumatuks tädiks kätte läinud :D Ei teagi nüüd kas "süüdi" on lapsed või maal elamine. Nauditavad igatahes mõlemad :)
Lastel on ka mõnus lasteaiast puhata ja Vanamees on nädalaks kusagil kaugel.

Aga seda, et ma igasugu imelikke asju sisse tegema hakkan, poleks ma varem küll arvanud. Võilillesiirup ja angervaksa siirup lisaks marjade mahladele ja rabakamahlale, marineeritud kurgid ja letšod ja erinevad supipõhjad, moosid-moosid-moosid ja pihlaka-brändi mögin... Hetkel käsil ploomid: moos, kompott ja mahl. Kaks laari õunu kuivatatud, kuid juurde vaja, lõputud marjakogud sügavkülmakirstus... Oehh, mulle meeldib selline elu :) Kuigi eks see natuke napakas ole kella 1 ajal öösel veel möginaid purki laduda ja kell 6 ärgata, et tööle minna. Aga noh, normaalsete kellaaegade nautimiseks tulebki sügisel puhkust võtta :)

Ühe nädala võtan sel sügisel veel. Hullumaja, kokku 6 nädalat :D Sellist luksust pole mul iial olnud.
Äkki järgmisel puhkusel teen midagi muud kah. Hoidistada siis enam pole miskit - riisun hoovi? Või loen lõputult? Tegelikult lugenud olen ma üksjagu ka seekord - jube mõnus. Aga tõenäoliselt suudan ma jälle mingit mööblit hoopis ehitama hakata, ei saa need käed ju paigal püsitud. Ideid on peas kahtlaselt palju...

Aga praegu naudin puhkamist :)

laupäev, september 09, 2017

Kirjutab

Nonii, Vanem Poiss (4,5a) otsustas tänasest kirjutama hakata.
Numbrid juba vana nali, need ilmammu selged. Liitmine teismete piires vahepeal väga selge, siis jälle hajub kusagile. Siis jälle oskab ja siis jälle justkui ei oskaks.

Miks see aga mainimist väärib, on see, et ta ei loe veel. Kirjutab, kuid ei loe. Tunneb tähti ilusti, kuid kokkuveerimisega ei viitsi tegeleda. Aga noh, ega me pole harjutanud ka (raputab nüüd endale tuhka pähe, see laisk emasloom).
Kuna aga täna esitles mulle hoolega endakirjutatud tähti, tegin ettepaneku ka tähtedest sõnu kirjutama hakata. Kui see reegel, et kirjutame ikka vasakult paremale, mitte vastupidi, meelde jäi, läks ludinal. Igasugu nimesid kirjutab kokku.

Nüüd mõtlen, et on lihtsalt võimatu, et neid kokku lugeda ei oskaks. Kirjutada ju oskab. Kui lõunasöök söödud, hakkame testima ja katsetama. Vahel on vihmasest ilmast isegi kasu :)

kolmapäev, august 30, 2017

Argipäev

Ma ei suuda enam üldse ära imestada, kui imelihtne on lastega ükshaaval. Täiesti normaalsed tegelased! Oskavad käituda, kuulavad sõna ja on igati toredad seltsilised. Suhtlevad viisakalt ja saavad kiidusõnu oma kombekuse kohta.
Kui aga koos ja just kodus, on olukord kõike muud kui normaalne. Neid lugusid võiks lõputult vesta, kuid lihtsalt üks ca veerandtunnine fragment meie õhtust. Ja see on täiesti tüüpiline:

Joonistavad koos ja arutlevad, mida ja kuidas. Turvaline ja mõnus. Lähen viin kuivanud pesu ülakorrusele. Alla tulles kuulan trepilt imestusega, kuidas üks seletab teisele: "Teeme nüüd nii, et mina mängin kitarri ja sina kiusad mind. Nii, hakka mind nüüd segama!"
Ahh???
Ahh, vahet pole. Loodetavasti ei ole siin kiusamist loomulikuks pidavad kodanikud sirgumas, see lööks minu töö ja vaeva nende hoiakute suunajana vastu taevast. Minu, kes ma vihkan igasugust nõrgemate ja erinevate kiusamist.

Lähen kööki klaasi vett jooma. Elutuppa naastes vaatan, kuidas noorem hoiab rusikasuurust kivi õla kohal ja on valmis seda vanema suunas viskama. Vanem juhendab takka.
Röögatan ja peatan tegevuse, loen epistli, kuidas niimoodi võib pea lõhki minna. Selle peale võtab vanem Selveri paberkoti (millega sai enne kolli mängitud, silmaaugud sees ja puha), paneb endale pähe ja arvab, et nüüd võiks vennas talle kiviga vastu pead sihtida küll, kott kaitseb.
Tüdinud selgitustööst, annan iseendale alla ja konfiskeerin kivi pikema jututa.
Lähen klaasi kööki tagasi viima ja pööritan ahastusega silmi, kuidas mina nii ebaõnnestunud lapsevanem olen ja ei suuda neile aru pähe selgitada.
Justkui selle kinnituseks leian tagasi tuppa astudes vennakesed põrandalt istumas, vanemal laste paberikäärid käes ja vennal juukseid lõikamas. Minu kulmukergituse peale teatab: "Aga ma ei taha, et talle juuksed silma kasvama hakkaksid".
Oehh...

Ma arvan, et algselt mainitud veerand tundi on üle pakutud. Veerandtunniga jõuavad nad rohkemat... KOGU AEG peavad olema nii silmad kui kõrvad nii kuklas kui pealael. Ja kohe ikka üldse ei saa millessegi süveneda või midagi asjalikku teha, KOHE on kas kisa ja kaklus või "Emme, kuule, kas.....juneimit". Või mõni lollus.
Vahel mõtlen küll, et hulluks ma lähiajal lähen...

teisipäev, august 01, 2017

45

Vanem Poiss (4a 4k) teatab: "Mõtle vaid, kui ma elan 45-aastaseks! Ha-haa, mitte keegi ei ela nii vanaks! Ainult Mamma saab nii vana olla! Ha-haa, mõtle vaid, 45-aastaseks!"
Ma siis selgitasin lapsele, et ta oma issi saab lähiajal 44 ja 45 ei ole teps mitte kaugel... Lausa naljakas oli vaadata seda näoilme muutust arusaamise hetkel, et tal on ilmselgelt muldvana isa :D Või siis vähemasti võrreldav Mammaga, kes saab kohe-kohe 87.

kolmapäev, juuli 19, 2017

Suvi

Vot see on suvi, kui me veedame peale hilist ärkamist ca kella 10 ajal oma tunnid kuni ca 20-21-ni väljas. Siseruume tarvitame vaid kempsukülastuseks ja hädapärase kokkamiseks. Söömine ise toimub nagunii väljas.
Vot see on suvi, kui poistel päevitusrandid aina enam hajuvad, kuna T-särgid asenduvad kord maikaga, kord palja ülakehaga. Pikad püksid lühikestega ja vahel lausa bokserite väel. Võiks ju palja pepuga ka lasta ringi joosta, kuid las harjutavad ühiskonnakõlbulikke kombeid. Ja õrnadesse piirkondadesse sipelgas, mesilane, nõges või mõni muu tegelane ei ole ka just meeldiv. Seega las olla bokser strateegilist katmas.
Vot see on suvi, kui emmega poodi minnes saab alati endale jäätise valida. Sest mis lapsepõlve-suvede meenutused need ilma ohjeldamatu jäätiseta on!
Vot see on suvi, kui peatad auto kinni ja korjad peotäied metsmaasikaid. Lihtsalt möödaminnes.
Vot see on suvi, kui tellid hulga maasikaid, lähed neile talusse järele koos lastega ja asetad maasikad tagapingile poiste vahele. Ja lubad süüa palju jaksavad. Vaadata tahavaatepeeglist neid matsuvaid suid ja punniaetud naeruseid põski...
Vot see on suvi, kui poisid saavad säravi silmi vahtida suuri traktoreid, mis heina pallidesse rullivad. Rataste selga nii kui traktori häält kuulevad ja padavai tee serva uudistama.
Vot see on suvi, kui emme on nõus peale traktori lahkumist heinapallide juurde lonkima ja lapsed pallide otsa aitama. Alla liugu lasevad ise.
Vot see on suvi, kui poisid saavad tunde istuda (kuiva) kraavi kaldal ja koduvalmistatud õngedega "kala" püüda. Taburetid on ka kraavi kaldale veetud, et autentsem see "kala"püük oleks...
Vot see on suvi, kui kodu poole sõites lapsed soovi avaldavad heinapalle läbi auto akna katsuda ja emme on piisavalt hull, et seda võimaldada. Asi see siis ära ei ole - hein on niidetud, seega tallamist pole ja autol kõrgust ja rammu on. Teeme ära! Maasturil madal käik sisse ja kord ühe küljega heinapalli riivama, et laps avatud aknast palli katsuda saaks ja siis teise küljega teisele sama võimaldama. Ohutult norme eirata on lahe :)
Vot see on suvi, mis meile seda võimaldab. Ma ei saa üldse aru, mis suve puudumise jutt siin käib. Meie hoovil on tõepoolest enamus suvest ikka suvi olnud. Aga noh, meil selline "sooja auk" kah :) Ja seda juba neljas suvi järjest, mil me siin elame.
Ilmselgelt oleme sattunud valima kodu, kus suvi on suvi! :) Palju päikest, palju sooja ja palju armastust :)
Suvi :)

kolmapäev, juuli 12, 2017

Jälle munajuttu

Vanem Poiss on miskine kummaline tervisekummardaja. Õrnalt ka ei tea, kust see pärineb, kuna meie seda eeskuju kohe kindlasti ei anna.
Kui ta midagi süüa ei taha ja ma kinnitan, et see on tervislik, siis ta ohkab ja on valmis sööma. Kuna on tervislik. Noorema Poisiga seda muret pole. Temal on alati pohlad. Vist suhtkoht kõigest :D

Täna, kui taaskordsed külalised olime teele saatnud ja miskine aeg päikesekuumast hoolimata tuli tunne, et võiks vist miskit süüa, tekkis mul idee kerge vaevaga hakkama saada ja mune keeta.
Vanem Poiss millegipärast aga munakollast ei armasta, eelistab valget. Ega ma väga valida lase (sest olen ise muna- ja eriti munakollase usku), keeran munad segamini, nii et vaja süüa mõlemat. Või siis nagu täna:
istume koos köögipõrandal - mina, 4- ja 2-aastane. Keedumunade koorimine on poiste ülesanne. Soola lisan kaussi mina, võid ja mune nemad. Siis kordamööda kahvel poiste kätte ja songivad ilusa munavõide. Noh, natuke ikka aitan ka :)
Hetk hiljem on mõlemad poisid hoolega munavõide-võileibu söömas ja kiitmas, kui hea toidu nad tegid :) Ei mingit pirtsutamist, et tahan ainult valget või muud jaburat.

Oehh. Mulle ikka nii hullupööra sobib, kui lapsed juba selles eas, et nendega arukalt vestelda ja juhendada saab. Tited on nunnud ja südame küljes küll, kuid veidi suuremad on ikka kordades rohkem minu teema :) Eriti meie arutelud õhtuprivaatsetel tundidel või siis kooskokkamised köögi põrandal.

reede, aprill 07, 2017

Veidrad munad

Kunagi lapsepõlves oli mul naabritüdruk, kes õpetas mind kummalisel viisil mune sööma ja tuleb tunnistada, et vahel olen neid enesele ka täiskasvanuna teinud. Mingil põhjusel aga alati privaatselt ja natuke nagu salaja. Justnagu oleksid olemas mingisugused munavalmistamise reeglid, millest üleastumine lõpeb sanktsioonidega...

Magusad munad. Ehk siis munad suhkruga segamini kloppida, segu pannile ja praadimise ajal pidevalt segades-sonkides pudruks keerata. Suhkur kergelt karamellistub, muna hüübib ja seejärel hopsti taldrikule.
Ja millegipärast maitseb. Ja millegipärast meenub eranditult iga kord too naabritüdruk. Ja millegipärast on see ikka olnud kergelt nagu salajane. Kuni tänaseni.

Miks ma sellest kirjutan? Pole õrna aimugi :D Lihtsalt viimastel päevadel kummitab. Peaks äkki tegema? Ei.

pühapäev, aprill 02, 2017

Matsid


Leidsime poistega ringsõitu tehes märtsikellukeste välja. Uudistasime ja nautisime ja poisid olid tublid, astusid väga ettevaatlikult, et ükski lill viga ei saaks.
Kui siis auto juurde tagasi minnes maast tühja plastpudeli leidsime, teatas neljane: "Mõned imised on ikka matsid! Prügi maha visata EI TOHI!"
Ma kohe heldisin :) Ma ise olen prügi maha viskamises/vedelema jätmises ikka täiesti jäik. Ei ole vabandavaid asjaolusid.
Minu laps :)

reede, märts 31, 2017

Needust pakkudes ei pingutanudki üle...

Kirjutasin veebruaris lapse silmaarsti-saagast. Korra ei saanud mannergule minna, andsin aja ära ning nüüd maksan lõivu.

Teatavasti veebruaris ei pääsenud arst saarele, kuna udu nullis lennu. Aeg lükati poolteist kuud edasi, tänaseks.
Täna (vaevalt et ootamatust lumekirmest tingitult) taaskord ilm ei võimalda lendamist. Ja jälle arst saarele ei saa.

Et siis nagu mis toimub? Kas tõesti pean ikkagi Tallinnasse arstile aja panema? Selle tarbeks võtma vaba päeva (ilma töötasuta, eksole), maksma praamisõidu + kütuse mitmesaja kilomeetri tarbeks + kulutame terve päeva edasi-tagasi sõitmiseks selleks, et laps vaatab seinal olevat tabelit ja loeb numbreid ette?

Kui on teada, et miski mure, siis ei kahtlekski. Lihtsalt tabeli vaatamise jaoks tundub see aga tobe. Silmaarstil kontrollis käimine peaks ju idee poolest olema sipsti ja käidud, mitte terve päev kestev protsess.

31.03.2017

Tänahommikune vaade
Peaaegu igal aastal hakkan ma (nagu vist kõik) märtsikuus kevadet nuusutama ja ette kujutama, et NÜÜD! Nüüd on ta kohal!
Ja igal aastal otsin välja juba kevadsaapad ja jõuan neid isegi kanda.

Tegelikult ma ju tean/mäletan, et pea igal aastal tuleb märtsi lõpus korra lumi maha. Nagu tänagi. Ja ikka on see täiesti ootamatu, jabur, jahmatav jne.
Igatahes nii ta on.

teisipäev, märts 14, 2017

Kolehambad



pilt novaator.err.ee
Ühel õhtul jäi üllatuslikult Noorem Poiss diivanile magama. Ööuneni oli nii tunnike aega ja seega ei riskinud teda vahepeal äratama hakata. Õnneks magas nii sügavalt, et lahtiriietamine ega ülesviimine teda ei äratanud. Küll aga jäid tegemata pesuprotseduurid.

Oioi kuidas see Vanemat Poissi häiris. Laps oli ikka täitsa mures kohe, mis nüüd venna hammastest saab. Et kuidas Sööbik ja Pisik nüüd venna hammastega üks-null teevad ja äkki peaks ta ikka üles äratama ja hambad ära pesema.
Jah, halb lapsevanem küll, kuid pidasin katkematut und olulisemaks ning leppisime Vanema Poisiga kokku, et hommikul kohe uurime väikevenna hambad üle, ega pahalased pole kurja laastamistööd teinud.

Et ikka hagu alla panna, suundusime lapsega koos arvutisse, kus guugeldasin koledate hammaste pilte. Vaatasime neid hoolega ja arutlesime, kuidas hambaid tuleb alati hoolega pesta ja hambaarstil käia.
Tuleb tunnistada, et tol õhtul pesi ta oma hambaid kohe eriti pikalt ja hoolega :) (ning jah, ma pesen alati üle, kuid nad ise peavad ka põhjalikult pesema harjuma). Hommikul vaatasime segaduses väikevenna hambad ka koos üle – õnneks olid ikka suus ja ei olnudki auke täis uuristatud :D

Aprillis seisab ka Nooremal Poisil esimene hambaarsti-külastus ees. Näis, kuidas kulgeb. Vanem Poiss näitab ette ja ehk noorem teeb siis järgi, mis vaja. Kuigi viimane on palju kangem ja vähemmõjutatav :) Vanem on juba harjunud käima sellest ajast, kui ta 2 ja pool oli. Seega temal juba neljas külastus tulemas :D
Seda vahet üritan ikka sees hoida, et iga poole aasta tagant kontrolli. Esiteks saab kiiresti jaole, kui miski mure ning teiseks on lapsel harjumus mälus seal toolis lõugu laiutamas käia.