Laupäev, aprill 28, 2007

Rullid ja zoo vol 2




Kunagi ammu, suvel 2004, ostsin enesele rulluisud ja õppisin sõitma. Noh, kiirust suutsin juba arendada, kuid ägedam manööverdamine ja pidurdamine olid saatanast. Aga harjutasin ja oli iganes vahva.

Käisin siis enamasti Kakumäe ringi sõitmas. Kuna autot polnud ja seljakotiga jännata ei tahtnud, panin juba kodus rullid alla ja koperdasin Stromkalt mööda konarlik-kühmulist Hipodroomi teed Paldiski maanteeni, kust siis algas hea tee, mis läks üle Kakumäe ringiks. Kirjelduse point selles, et polnud mingit häda mööda auklikku asfalti sõita.

2005 ja 2006 suvi jäid actionis elu tõttu rullitamises vahele. Ja natuke mind ka häiris Kakumäe ringi puhul see, et seal on palju kõrvalteid, millele lähenedes peab hoo maha võtma, kuna ega autojuht ei jää ju enne rattateed seisma, ikka tõmmatakse hooga sõidutee servani ja kui ma sealt hooga tulen (ise mitte kiiresti pidurdada osates), siis on ikka kuri karjas küll. Samuti häiris mind selle tee ja Pirita tee juures ülerahvastatus. Nii palju jalutajaid jalus ja siis muudkui anna oma möödumissoovist märku. Ja eriti hullud on titemammad, kes karjakesi koos lolliks lähevad ja kolmekesi kõrvuti oma kärusid lükkavad, mingu teised kuhu tahavad. Miskipärast on üks liik titemammasid, kes arvavad, et nad on nüüd nii maailma nabad, et keegi lihtsalt ei tahagi neist mööduda, kõik annavad heldinult nende maimukestele kõiges teed ja vaba voli. Kui siis viisakalt end mööda küsid, saad paremal juhul mõrvarliku pilgu osaliseks, halvemal juhul valatakse sind viniseva häälega mingi tekstiga üle. Ei, ma ei ole nüüd kade titemammade peale, nende maimukesed ei lähe mulle karvavõrdki korda. Ka pluti-pluti mõttes mitte. Küll aga läheb mulle korda see kui nad mind segavad. Ja ebaviisakas laiutamine segab. Aga ok, see on teine teema.

Ükspäev ühte müügisolevat korterit vaatamas käies märkasin aga looduskaunis kohas võrratut rattateed, mis eriti paistis silma oma tõsise alarahvastatusega. Heaven! Otsustasin täna seda kaema minna.

Kui uisud jalas ja mööda konarlikku parklat rattatee poole komberdasin, taipasin ehmatusega, et ma ei oska enam sõita. No täitsa kole kohe! Jube tegu oli enese püstihoidmisega. Eriti kui üle konaruste läksin. Ei suutnud uskuda et asi nii nutune on ja komberdasin aga edasi. Huh, õnneks mõne minuti pärast hakkas juba minema ja hoog muudkui kasvas! Oli vaid harjumise asi siiski, peaasjalikult enesele meelde tuletamine, et ei tohi nii sirge olla, siis kerge selili lennata. Ma üldse kipun kuidagi liiga sirgena end hoidma (kõva rühi kool seljataga), sellest ka minu probleemid uisutamisel ja suusatamisel. Aga polnud hullu.

Pidurdada ma siiski ei oska. Ja-jaa, tean küll, et kasuta seda kanna taga olevat pidurit jne, kuid pean siiski enne hoo piisavalt alla saama kui seda kasutan. No ei oska kiire hoo pealt ei järsult manööverdada ega pidurdada... Koba. Aga selleks ongi harjutamine.

Oi kui mõnus oli kihutada! Kiiruse meeldetuletamine läks õnneks kiirelt. Tee oli kogu aeg vaba. Üksikud rattasõitjad ja üksikud jalutajad. Lihtsalt mina, mu mõtted ja tuul vihisemas juustes. Nii pagana kaif oli, et mitte kuidagi ei tahtnud lõpetada. Peale kahte tundi olin selleks siiski kohustatud, kuna vaba aeg hakkas otsa saama.

Edasi oli ootamas järjekordne loomaaia külastus Turovskiga. Hämmastav kui huvitavaks oskab ta kõik teha! Näiteks sõralised-kabjalised on mind alati külmaks jätnud ja ma pole neile erilist tähelepanu pööranud. Jajah, seal jalutab mingi hirv - so what? Aga kui Turovski sinna kõrvale rääkis nende ajaloost, saatusest, kommetest ja käitumisest, hakkasin hoopis teise pilguga nägema. Igal olukorral oli kirjeldus ja seesama hirve kõndimine meiega paralleelselt sai ikka hoopis teise tähenduse. Meeeeletult huvitav! Nüüd see vähemalt on mulle ajusse talletunud ja teinekord omaette minnes vaatan loomi väga teise pilguga. Kõigil oma lugu...

Turovski ise tunneb kõigi nime-vanust-põlvnemist. Hämmastav. Ja loomad tunnevad teda. Juba kaugelt hakkavad teda tervitama. Kui mõnes areaalis on loomad liiga kaugel, astub Turovski lihtsalt aia juurde ja hõikab: "noh, kas keegi meid ka tervitama tuleb?" ja loomad tulevad suure aia teisest otsast meie juurde. Ja on hoopis teistsugused kui tavakülastuse ajal. Ja väga suhtlemisaltid:) Sügav kummardus, mis muud.



Reede, aprill 27, 2007

Veider


Väga veider...
Kuna võisin seda nüüd enesele lubada, siis sõin täna ühe mac'i eine. Noh, et ammu pole saanud ja mekiks siis toitu mis mulle alati on maitsenud. Ja-jaa, tean et tegijad sellist saasta ei söö ja muu bla-bla-bla, kuid mul pole vaja peenutseda ega tegija olla ja tunnistan ausalt, et söön suurima rõõmuga rämpsu.
Enese üllatuseks aga avastasin, et ei maitsenudki eriti... Nii enam-vähem oli. Ei tekitanud suuri emotsioone, pigem sai kõht liiga täis. Vot see oli hämming... Et seesamune paastulaager on suutnud mu toitumisharjumusi ja mis peamine - vajadusi - muuta. Ja kardinaalselt. Noh, vähemasti mõneks ajaks siis. Ja see on küll suurim muudatus...
Eile võisin ka juba süüa mis tahan, kuid tulin koju ja selle asemel et tavapäraselt kala praadida, panin ma hunniku kalu hoopis keema... Appi kui maitsvad need olid! Ja kõrvale ei teinud tavapärast makaroni/riisi vaid keetsin lillkapsast. Siis mõtlesin küll, et olen puhta imelikuks kätte läinud. Aga maitses. Ja keha vajas just seda, mitte rammusat. Minu maailmas on selline asi üliveider.
Tundb vist veider see pidev toidumula, kuid mulle hetkel väga oluline ja aktuaalne. Ja paganama mõnus on kunagi hiljem lugeda ja meenutada:)

Loomaaias

Kolm laupäeva on sisustatud nüüd loomaaia külastamisega. Nimelt osaleme Aleksei Turovski loomaaia kursusel. Tüüp oskab väga haaravalt ja sisukalt rääkida ja minu jaoks on ta ainuõige inimene, kellega loomaaias tuuritada.
Esimene kord oli möödunud laupäeval. Kell 9.00 hommikul... Sadas vihma ja lörtsi ja ilm oli jube külm. Aga polnud hullu, vapralt ajasime end kohale, kuna ilma jääda ei olnud mingisugust soovi. Soojad riided selga ja pole probleemi ju:)

Algselt uudistasime natuke lindude areaalis ja kuulasime Turovski muljetamisi, siis aga suundusime külma eest varju troopikamajadesse. Seal suutsid näpud ka fotokat näppida, nagu allolevatelt piltidelt kinnitust võib saada:)

Homme on taas külastuskord, seekord aga õhtusemal ajal. Õnneks seekord ilm eelmise korraga võrreldav ei ole, seega saab ka väljas olevaid loomi uudistada. Ja viimane kord tuleb siis millalgi mais:)

Ootan juba homset!









Idioodipolk


Njah, pole siiani viitsinud Aljosha teemal sõna võtta, kuna minu jaoks selline mõttetu ja ülespuhutud teema (kasvõi kui jälgida Venemaa tipp-poliitikute suhtumisi, kus algselt ähvardatakse maad ja ilmad kokku, kui asi aga tegudeni hakkab jõudma, siis kommenteeritakse, et "jah, tõepoolest, võõras maa ja mis meil kobiseda" ning "me ju ise käitume praegu samamoodi meie mälestusmärkidega siinsamas Venemaal" Sest olgem ausad, ei huvita seda Venemaad tegelikult see Aljosha ega need kondid seal all karvavõrdki. Sellist hingestatust ärme nüüd ikka küll uskuma jää!). Nüüdseks aga kisub asi jaburaks kätte ja tahtmine veidi kobiseda.

Minu jaoks on üllatav see, et politsei lasi massidel üldse kogunema hakata. Kas näiteks Venemaal lastakse sellistel asjadel sündida? Ei, kohe kaigast ja pekstakse laiali. Hiljuti just ju sama case.

Sõitsin minagi eile kella viie ajal kesklinna, et prantsuse keelde minna (ummikuid juba muidugi oli, kõik uudistasid kangesti). Juba siis seisis paarsada inimest Rahvusraamatukogu ees ja vahtis telki, mis Aljoshat kattis. Tea kas ootasid Trikimeest või kedagi, et üksisilmi telgi heledaid seinu vahtisid? Igatahes oli ülitotter.

Öösel siis reportaazhe vaadates hakkas ka minul kops üle maksa minema. Jeerait, huvitas muidugi neid kulisid seal Aljosha! Kes seal siis möllamas olid? Noored, enamasti meessoost. Vanuses 15-30. Otse loomulikult huvitab neid hirmsal kombel Aljosha... Eriti ajasid irvitama kaks täis elujõus noort kapi välimusega meest, kes (kummalgi kaks nelki peos) viskusid ulgudes ja ahastades vastu piirdeaeda, et Aljosha juurde joosta. Nuuks!

Tegelikult on noortel ikka vaja mingisugust motivaatorit, et oma mäslevaid hormoone välja elada. Aljosha ei koti neid antud juhul karvavõrdki. See ikka vanema põlvkonna teema. Küll aga on hea põhjusest kinni haarata, et mässama ja möllama hakata. Massipsühhoos ja alkohol.

Eriti huvitav oli kesklinnas asuvate majade (nii äride kui kodude) akende sissepeksmine ja autode purustamine ja üle katuse keeramine. Ja äridest kõikvõimaliku varastamine. Otsiti Aljoshat taga või? Või et mis selle point siis nüüd oligi? Huumor see, et enamike äride omanikud seal piirkonnas venelased... Et siis jah:)

Tõsiselt humoorikas vaatepilt oli aga see, kuidas kari noori keset tänavat süüdatud lõkke ümber aborigeenide kombel nagu mingit rituaaltantsu hüpelda vihtusid ja samal ajal karjusid kooris Rossiija! Rossiija! Rossiija! Eee.... Miks te siis sinna ei lähe kui seda niiväga ülistate? Ei taha, seal on paha... Njah. Ehe näide mõtlematusest.

Eesti politsei pärast oli küll natuke häbi. Nagu jukud seisavad seal. Veekahurit vaid näidati rahvale. Normaalne oleks olnud veekahur käiku lasta ja üleüldse mitte lasta sellisel massil koguneda. Pole vaja ju situtada.

Tekkis mõte, et huvitav, kus oli eile öösel Jüri Liim?

Aga tegelt pull lugu sellega, et Aljosha juba öösel minema viidi. Paartuhat vene kuli suunatakse mujale, lastakse laamendada ja samal ajal veetakse ilma kõrvaliste nägijateta kuju minema. Hehee, see oli hea trikk! Mõelda vaid kui need tüübid nüüd pohmellist ärkavad ja saavad aru, et neile tehti haledalt tünga! Pronkssõduri "kaitsjad" või asjad...

Kolmapäev, aprill 25, 2007

Söömisest veel



Nonii, täna siis viimane taastumise päev käsil.

Vahepeal on küll jabur olnud - olen igasugu head-paremat (just rammusast räägin praegu) süüa valmistanud ja ise vaid nuusutada saanud:) Näiteks pühapäeva varahommikul kihutasin poodi, et hommikusöögiks praesaia muna ja juustuga teha, samas kõrval podises endale keedetav puder (veega, piima tarbida ei või veel). Eile õhtul praadisin kartuleid peekoniga ja härjasilmaga, kõrval hautasin endale juurikaid. Inimesed, kes mind ei tunne, ei teagi kui veider see on. Sest mina olen tavaliselt see kes kõik kõige rasvasema sööb ja igasugu juurikaid ma peaaegu et vihkan. Aga olen endale sõna andnud, et pean taastumise reeglitepäraselt ja millegagi patustamata vastu ja seda ma ka teen:)

Aga homsest alates võin ma juba valget kala ja kana süüa:) Laupäeval teeb siis esimese punase liha laksu.

Eneselegi üllatuseks olen ma mõnes mõttes igasugu juurikatega (nimetan seda jänese toiduks) hakanud harjuma ja isegi sõbrunema. Olen suutnud enesele sobivamad välja selekteerida ja usun, et nüüdsest olen võimeline harjuma tervislikumalt toituma. Natukenegi:) Uus wok sai ka ostetud, eks nüüd läheb suuremat sorti wokkimiseks, see aga tervislikum, eriti kui kasutada extra virgin õli ja meresoola nende rafineeritud sugulaste asemel.

Nii palju on tulnud vahepeal süüa, et tunnistan ausalt - olen söönud ettenähtust vähem. No ei jaksa nii palju ju! Aga isud on hakanud tekkima küll. Siiski suudan end toidu valmistamise ajal talitseda, nii et ise ei patusta sealt kõrvalt. Aga eile juba isuga vaatasin küll kuidas taldrikutäis vähenes ja ootan juba aega mil ka ise hambad sisse saan lüüa. Ja see pole enam kaugel, kuna tänane päev on selle kadalipu lõpuks:) Ja endiselt on hea olla ja kaal on langenud veelgi ja ma olen õnnelik:)

Laupäev, aprill 21, 2007

Paastuja päevik

Niisiis, nüüdseks paast läbi ja panen siis oma elamused kirja. Kui teinekord tahan veel minna, siis hea võrrelda. Või kui keegi teine on mõelnud paastulaagrile, saab ehk aimu mis seal toimub:)
Algselt oli planeeritud minna koos sõbrantsiga, kuid kuna tal arst neerude pärast igaks juhuks ei soovitanud minna, sukeldusin tundmatusse üksinda.
-
Ülimalt veider oli kella poole 10 ajal õhtul oma kabineti ust selja taga kinni tõmmata. Ei ole harjunud tööst eemal olema ja pidevalt on tunne, et kui mind kohal pole, kukub maailm kokku. Tegelikult ei kuku ta midagi. Aga kuna ma pole puhkusel käinud peale 2003.a. sügist, siis pole ma lihtsalt harjunud, et ei ole miskit traagikat:)
-
Reede, 13.aprilli õhtul sai viimast korda väljas käidud ja mitu siidrit ning mitu taldrikutäit kanatiibu ja krabisõrgu ja muud head paremat makku talletatud. Teada ju, et nüüd paar nädalat sellist luksust ei saa.
-
Miks ma sellise hulluse ette võtsin? Tundsin, et olen väsinud. Energiat pole, emotsioonid vahel negatiivsed ja ei olnud ma sellise minaga rahul. Ning rahvad on seda teinud tervise nimel aastatuhandeid ja teevad ka tänapäeval, seega miks mitte ka mina.
Koha broneerisin juba jaanuaris. Muidu poleks mulle meeldivale ajale saanud.
Mõtlesin siis, et vajan puhastumist. Värskendumist ja et kodus ma seda teha ei viitsi. Vajan kambavaimu ja lihtsustatud keskkonda.
Seetõttu sai valitud ka pansionaat Loodus, mis on paastule spetsialiseerunud ning kus majas pole grammigi toidulõhna ega mingeid elu raskendavaid ahvatlusi.
Muidugi olen ma viimasel ajal ka kosunud, nii et mu tavapärased riided ei istu enam seljas ilusad, natuke nagu ümber teised. Mulle harjumuspärasem on olla saledam, seega enesetunde huvides on suurepärane kui ka alla võtan:) Räägitakse, et kuni 7 kg, seda siiski paksukeste puhul. Saledamatel minevat 4-5kg. 4 oleks hea küll, kuid 5 oleks veelgi parem:)
Aga päeviku juurde siis vastavalt sellele, kuidas seda laagris olles pidasin:


Esimene päev - laupäev, 14.aprill








  • Hommikupoole tangin auto ja asun teele Tartu poole. Tartu külje all Luunjas see pansionaat siis asub. Hmm, pole kunagi ise autoga Tartus käinud, vaatab kuidas iseseisev läbi linna sõitmine sujub ja kui sujuvalt kohale jõuan:)
  • Nonii, polnudki hullu. Õnneks on Tartu väga hästi märgistatud linn ja suunda hoida on lihtne. Muidugi ei tea sa võõras linnas millal millist rida valida, et sind kusagile kõrvale ei suunataks, kuid õnneks on Tartus liiklemas niivõrd vähe autosid, et see nüüd küll probleemiks ei saa.
  • Mind on paigutatud 3-sesse tuppa. Toakaalsased on umbes minuvanused, umbes minu kasvu ja kaalu:) Erinevad kehatüübid lihtsalt. Ühel on nii super figuur et ila hakkab jooksma...Väga lahe! Saame kohe kenasti jutule ja tunduvad toredad tüdrukud olevat.
  • Esimeseks asjaks kohe arsti vastuvõtt. See hakkab toimuma iga päev. Jälgitakse pidevalt seisundit ja ööseks tuleb õde, kes siis vajadusel alati olemas on. Ehk siis med.personal on majas 24h.
  • Arsti juures igatepidi mõõdetakse ja uuritakse ja kaalutakse. Iga päev. Nagu kartsingi, olen oma 168cm pikkuse juures minu jaoks natuke liiga kaalukas - 61,6kg. Aga vererõhk normis:) Njah... Vanasti oli kaalu ülempiir 52, siis sain vanemaks, ülempiir tõusis 54-ni. Nüüd taas aega mööd läinud ja veel pool aastat tagasi oli ülempiiriks 56. Kuidagi on nii, et vanuse lisandumisega kaal tõuseb ja see on ok mu meelest. Sest olgem ausad - kunagi, ühel väga valusal eluperioodil kaotasin söögiisu ja kaalusin 48kg - no olin ikka kole küll! Kõik turritas ja olin nagu rääbakas. Et pole see liigne kõhnus ilus midagi, vähemalt mulle ei sobi; kaal olgu ikka vastavalt kehatüübile ja eale. Ja enesetundele.
  • Meie toas on olemas kõik mugavused peale interneti. Ok, ongi hea, ei pea kogu aeg seal surfama. Saabki rohkem end lugemisele pühendada.
  • Mmmm.... Massaazh on mõnus... Seda saab ka siin iga päev. Lisaks paketipõhisele olen mõningad hooldusteseerijad juurde tellinud ja tänu sellele on mul lausa 2 erinevat massaazhi päevas! Iga päev! Milline nauding...
  • Esimesel päeval peale esimest massaazhi tuleb kotikesega antud mõrusool veega segada ja ära juua. Löövat paari tunni jooksul põhja alt ära ja kõik üleliigne väljub. Ok siis. Võehh! Kui arvate, et mõrusool on mõru, siis eksite. See on viha! Viha!!! Jälkus... Okserefleks tekkis seda juues aga õnneks jäi sisse.
  • Alati peale üldmassaazhi tuleb kotike kuuma veega mõnda aega maksapiirkonnas hoida. Aitab mürke väljutada. Selge, kui vaja, siis vaja. Peale massaazhi kuum kott kaissu ja põhku!
  • Nii, näljatunnet veel ei ole. Kuigi pea on natuke tuikama hakanud. Näljatunnet ei saagi veel tekkida, kuna olen juba vedelikke nii palju joonud, et kõht pidevalt täis.
  • Loeng oli. Tutvusin grupiga, meid on 27. Paksukesi on vähe, enamus kenad keskmised kuni saledad. Mõni mees, enamus naised. Vanus enim nii 30-40, mõni rohkem kui 40 ja piisavalt ka alla 30-seid. Nt 25-aastaseid on meil vähemalt 4. Neist kellaga mina siis rohkem suhtlema sattusin.
  • Saime teada, et iga päev tuleb juua vedelikke minimaalselt 2 liitrit ja jalutada minimaalselt 3-5 km. Siis toimuvad soovitud protsessid kiiremini. Ok, üritab siis. Kuigi olen lohelaisk:)
  • Täna on joogivalikus tee ja vesi. Tee läheb hästi, kuna vett jälestan. No ei suuda seda maitsetut asja sisse lürpida! Tean jah et kasulik ja puha, kuid kunagi pole suutnud. Homme saavat lisaks kapsakeedu-puljongit. Jeerait! Jälestan ju ka aedvilju. Ja nende leent ei suuda parimagi tahtmise juures isuäratavaks pidada! Aga õnneks valin ise mida joon:)
  • Kuna Tartu on nii lähedal, tekkis vahepeal mõte teatrisse või kinno minna. Aga kardan et nii alguses mõjuvad toidulõhnad demoraliseerivalt.
  • Olen üks väheseid kes siin esimest korda. Inimesed räägivad, et sellest saab justkui vajadus, narkootikum. Pärast olevat nii meeletu energia ja heaolu, et hullumaja! No vaatab seda asja.
  • Päevakava saab kujunema karm. Hommikused vajalikud protseduurid algavad kell 6.30 ja lõppevad 22.00. Seega usun, et magama hakkan minema suhteliselt vara:)
  1. jalutatud - 0 km (laisk olen!)
  2. joodud - 2 liitrit
  3. kaotatud - algkaal 61.6 kg

Teine päev - pühapäev, 15.aprill



Oi kui raske on varakult ärgata...




  • Tänane hommik on kohutav. Olen öö läbi higistanud (nagu palaviku ajal) ja voodi on läbimärg. Üritan muudkui tõusta et protseduuridele minna, kuid ei saa kudagi püsti. Pean kohe tagasi istuma, kuna pilt kisub taskusse. No lihtsalt ei saa püsti ja kõik... Ok, lõpuks mööda seinaääri kobistades õnnestub kohale saada.
  • Arst vaatab ka mind, et ma selline veider ja kaame ning käsib keelt näidata. Teatab, et mul mürkide eraldumine alanud. Annab lusikatäie mett. Oooo.... Aitab nagu nõiaväel, kuid siiski meeletu nõrkus. Vererõhk on ka kolinal alla kukkunud. Ja kaal!
  • Arst räägib, et enamasti hakkab hull aeg 3. päeval, vahel ka 2. või 4. päeval. Mina ja veel üks naine satume siis need 2. päeva omad olema. Käid ringi, kohutavalt halb olla ja vaatad kuidas teised kõik rahulikult sädistavad. Appi!!! Kõik vabad hetked veedan magades.
  • Kaaluga pidi nii olema, et mis enne halba enesetunnet läheb, läheb igasugu jääkide arvelt organismis. Halb olla ongi siis, kui keha lülitub välimiselt toitumiselt üle sisemisele toitumisele, pärast mida hakkab ta kulutama süsivesikuid ja rasvkude väheneb. Kui ümberlülitumine on toimunud, hakkab möllama hormoon nimega ketogeen ning siis tekib heaolutunne. Hea ja kerge on olla ja söögiisu pole. Nt täiskasvanud 70-kilosel inimesel, kelle rasvaprotsent on 20 (naised), on võimalik paastuda 55-60 päeva. Seega ei tee see nädalake meile kellelegi küll vähimatki liiga...
  • Algselt, kui kehast väljub igasugune jama, on kaalunumbri vähenemine kiire. Hiljem, rasvasid vähendades, on see arusaadavalt väiksem, nii mõnisada grammi päevas.
  • Krt et see just mul pidi nii vara algama. Ootamatu, kuna kellegi teise pealt ei näe kuidas on. Ikka esimene kõiges... Ok siis. Vähemalt hakkab mul siis ka hea enne teisi:)
  • Toakaaslased on tublid - muudkui jalutavad. Mina olen ikka mina - kasutan vaikseid hetki oma urus kükitamiseks, inimeste vältimiseks ja lugemiseks-kirjutamiseks. Nii on hea.
  • Tänu nõrkusele näeb ka mu teejoomine üpris veider välja. Istun voodis, tekki mässitud ja hoian tassi peos. Ise vahin kaugusesse. Mõtlen, et tuleks lonksata. Mõne aja pärast mõtlen, et pidin ju lonksama. Ja ikka ei tõsta käsi tassi suu ligi...
  • Meeletu nõrkus on õhtuks möödas. Olen küll kurnatud, kuid lähen teen ühe tiiru õues. Värske õhk teeb ju head. Õues on kaks tiiki, seal pesitsevad konnad. Tshillivad südamerahus vee peal. Väga cool! Metsikut kitse nägin ka...
  • Hilja õhtul vedasin end vägisi sauna, et paha vimm välja higistada...
  1. jalutatud - 2 km (mitte ei jaksa liikuda...)
  2. joodud - 1,5 liitrit (jah, ma tean et vähe)
  3. kaotatud - 1,7 kg


Kolmas päev - esmaspäev, 16.aprill








  • Täna hommikul on ärgates juba olulilleliselt parem. Paha süda kadunud, ei higista, peanupp vaid tuikab.
  • Hehee, täna hommikul saan kaks laksu mett - nii õelt kui arstilt! Vererõhk kipub ikka liiga madal olema, mesi aitab suht koheselt turgutada.
  • Arst ja õde kohtlevad mind miskipärast pesamunana. Omapärane, arvestades et minust on siin palju nooremaid üsna arvestatavalt!
  • Õde, kuuldes mu tegelikku vanust, on väga üllatunud ja tunnistab, et nemad arstiga arvasid mind olevat 21. Eee.... Okei siis.... Vanamutile päris hea kompliment ju! Kui seda naerdes toakaaslastele räägin, tunnistab üks, et oli mind 22-seks pidanud. Nujah:) Ja laagrikaaslased ka mitte ei küsi et "kus sa töötad" vaid "mida sa õpid". Hmm. Kui siis õde mu tegeliku vanuse teada saab, hakkab kohe selgitustööd tegema, et mul nüüd viimane aeg laps saada. Ise ta töötab põhikohaga sünnitushaiglas. Seletab et nüüd mul organism nii terve ja puhas peale seda laagrit, et oleks beebile parimaks võimalikuks kasvukeskkonnaks ever. Huvitav et kõiki teisi see minu titeteema niiväga huvitab! Aga tema rõhutab ka, et varsti lähen esmasünnitajate riskigruppi ja pole siin midagi mökutada. Selge;)
  • Täna pakutakse ka kompotivedelikku! Appi kui hea asi... Seda antakse küll ainult hommikuti. On mida hommikul oodata!
  • Konnad teevad naljakat häält. Nagu mugisevad. Istusin täna tiigi kaldal ja vaatasin kuidas nad askeldasid. Ilge flirtimine käib! Mõnel näkkas kah, need siis ronisid kaldale ja hakkasid sugu tegema. Kui need seal tardunult rohus amelevad, siis tükk tegu jälgimisega, et mõne paarikese maiseid rõõme pealeastumisega ei lõpetaks.
  • Jalutan kasvõi selleks, et janu tekitada. No ei suuda juua, noh. Paar lonksu jalutuskorra kohta pole ju teps mitte hea tulemus.
  • Isa helistab ja muretseb, et laps lolliks läinud. Ütleb et "moo meelest sa just hakkasid inimese nägu minema, vaata et sa nüüd tagasi pilpaks ei muutu".
  • Eks mu pere peab mind veidi hulluks jah. Teavad ju kuidas ma süüa armastan. Ema ütleb ikka, et söön kõik mehed üle ja tõsi ta on. Ma pole veel sattunud sööma mehega, kes minust rohkem sööks:) Isegi kodus on nii, et kui minust pea kaks korda suurem R. ei jaksa oma portsjonit lõpuni süüa, siis ma lõpetan selle tema eest:)
  • Võimlemistunnid mulle siin eriti ei meeldi. Liiga aeglased minu jaoks. Seega neid ma ei külasta. Jooga seevastu on päris hea:)
  • Ahjaa, sapp olevat mul suurepärane. Ühe karmi protseduuriga saadi välja üleliigne sapp ja minul olevat see ilus helekollane. Seega on mu organism ilus puhas:)
  • Mmmm... Täna tehti mulle kitsepiimamähist... Nahk on nüüd nii siidpehme!
  1. jalutatud - 5,1 km
  2. joodud - 1 liiter
  3. kaotatud - 0,5 kg


Neljas päev - teisipäev, 17.aprill







  • Hommikul ärgates on veel õrn nõrkus, mee-amps teeb asja hetkega korda ja ülejäänud päev on enesetunne ja meeleolu super, lihtsalt super!
  • Täna on Aura-päev. Peale hommikusi protseduure istun autosse (ühise bussiga ei tahtnud minna, kuna tahtsin tagasituleku ajas sõltumatu olla) ja asun teele. Kuna ma üldse ei tunne Tartut, võtan kaardi põlvedele ja orienteerun kohale:) Õnneks on Tartus liiklusmärkidega head lood ja autosid võrreldes Tallinnaga vähe. Tallinnas sõidad ikka pingevabalt, kuna harjunud, võõras linnas aga silmad muudkui vilavad ja loevad märke. Aga krt, teed on Tartus küll sama hullud kui Tallinnas. Samasugusel kartulipõllul peab sõitma.
  • Ilm on täna hüper-super. 21 kraadi. Tallinnas olevat praegu 12 kraadi. Imeline ilm ja suve tunne, kuid see mööduv nähtus. Varsti jälle kole...
  • Auras suunatakse meid terviseklubi poolele, antakse ka hommikumantlid selga ja puha. Täitsa mõnus on! Bassein on suur, kuid põikiradadega, veekeskuse osa soe ja tasandiline, kuid väga vähe on midagi teha. Mõned atraktsioonid ja ringvoolud ning pisikesed mullivannid. Üldiselt käib kah ja eriti meeldib terrass, kus saab päikest võtta. Lebasklen lamamistoolis, minu kõrval on kaubanduskeskuse parkla ja inimesed asjatavad oma toimetamisi selsamas:) Lisaks auru- ja leilisaunale on aroomisaun, mis minu lemmikuks saab. Hõivan ühe saunas oleva lamamistooli ja lebotan 45 kraadi käes. Ütlemata chill.
  • Tagasi jõudes on aeg järjekordse vetikamähise käes ning natuke jõuan isegi jalutada.
  1. jalutatud - 4,8 km
  2. joodud - 2 liitrit
  3. kaotatud - 1,5 kg (see oli üllatus!)


Viies päev - kolmapäev, 18.aprill








  • Peale hommikusi protseduure tunnen endas mega powerit ja hoolimata jube tugevast ja vingest tuulest lähen jalutama. Lihtsalt jonnist väljun hommikul kell 9 ja jalutan 9 km.
  • Tänane loeng on taastumisest. Reegel on, et nii mitu päeva kui paastud, nii mitu päeva ka taastud. Ehk siis aitad minna kehal sisemiselt toitumiselt tagasi välisele toitumisele. Tegema peab seda spetsiaalse menüü järgi ja ettevaatlikult. Muidu on tagajärjeks kas kergemal juhul lööve või raskemal juhul haiglasseminek. Keha lihtsalt on nii puhas ja pole millegagi harjunud, seega harjutatakse teda tasapidi. Nt toakaaslase sõbranna oli peale paastu mehele kodus kotleti praadides ka ise prooviks tükikese ampsanud ja selle tagajärjel üle keha punne täis läinud. Ei maksa narrida, jõuab need mõned päevad ju spets menüüd jälgida küll.
  • Arst soovitab mul ka taastuma hakata, kuna mul juba protsessid läbi ja polevat ju rasva mida kaotama peaks. Jään siiski eriarvamusele. Aga seda küll, et riided juba kergelt lotendavad seljas, mis tähendab, et saan taas oma vana garderoobi kanda! Jippii!!!
  • Mõned inimesed lähevad täna taastumisele, kuna kardavad seda kodus teha. Enamus alustab taastumisega homme, sealjuures ka minu toanaabrid. Usun aga oma iseloomu tugevusse ja mina enne reedet küll taastumisele minna ei kavatse. Saan kodus suurepäraselt hakkama, olen selles kindel:)
  • Meeeeeeeletu koduigatsus on peal. Üks toakaaslastest sõidab homme koju, kuna ka nii suur igatsus. See teadmine paneb veel hullemini kodu järele igatsema, kuid tahan siiski lõpuni olla. Iga päev ju vajalikud loengud taastumise teemal.
  1. jalutatud - 9 km
  2. joodud - 2 liitrit
  3. kaotatud - 0,4 kg


Kuues päev - neljapäev, 19.aprill









  • Enesetunne endiselt super. Selline power on sees et ma ei tea mida ära teeks.
  • Koduigatsusega on juba paremad lood, kuna tean et homme on see päev!
  • Ilm on endiselt kole ja jäiselt tuuline. Pagan küll. Jälle ei saa väljas liikudes oma energiat maandada.
  • Lõuna ajal viskan toanaabri Tartusse. Tahtis teine endale bussijaama sõiduks taksot tellida. Tobuke! Milleks mul siis rattad all... Esimene hüvastijätt...
  • Proovin ära ka heinamähise. Appi kui mõnus asi! Niiskete soojade heinte sisse mässituna lebada... See lõhn.... Oehh! Lapsepõlve nostalgia ja õnnetunne:)
  • Saunas on mõnus. Selline mõnus maasaun, pärast leili astun eevaülikonnas tiigisillale ja vaatan kuidas nahk aurab. Ei loe siin tuul ega midagi...
  1. jalutatud - 4,6 km
  2. joodud - 1,5 liitrit (no ei taha, noh!)
  3. kaotatud - 0,5 kg


Seitsmes päev - reede, 20.aprill








  • Oehh, haruldaselt hea on olla. Kerge ja värske ja puhas jne jne jne. Olen ütlemata rahul et selle tee ette võtsin. Kambakesi ja arsti järelvalve all saab neid asju ajada nii et tervis kannatada ei saaks.
  • Arst ja massöörid ja muud on mind ülipõhjalikult läbi töödelnud ja on selgunud tõsiasi, et ma olen üks ütlemata terve inimene:) Mul pole mingeid kaebusi, tegelt ka! Isegi massöör ei leidnud ainsatki pingekohta. Noh, terve olen ma õnneks kogu aeg olnud, ainult põlved krõksuvad kui kang turjal kükke teen. Seega lahendus on mitte teha kükke, kang turjal;) Aga jah, terve selle nädala ei saadud mulle mingeid lisaprotseduure soovitada, kuna ma lihtsalt olevat nii kaebustevaba:) Lisaprotseduurid võtsingi vaid esteetilisemat laadi. Väga hea ka ametlikku kinnitust saada oma vitaalsusele:)
  • Arsti juurde viimane visiit. Veel 0,4 kg kadunud. Organism olevat aga väga puhas:) Vererõhk kah normi tagasi tõusnud. Kaalun enne kojusõitu 56,6 kg, seega olen kokku ilma jäänud täpselt 5-st kilost:) Pole paha! Endale tundub ka et õhemaks jäänud ja riided ripakil seljas.
  • Viimased massöörid olen saanud sättida hommikusele ajale ning ongi aeg asjad pakkida. Hüvastijätt..... Ja kodutee alga!



Peale paastulaagrit

Nüüd siis olen kuus päeva paastunud, mis tähendab 6-päevast taastumisperioodi. Esimene päev on valikus kas liiter petti veega segatuna päeva jooksul või liiter aedviljapüreed või liiter putru. Valin peti ja uskuge või mitte - tassitäie joomine on maole juba paras koormus.

Lõunast olen juba kodus ja musitan kassiga. Oli ikka igatsus küll! Õhtul üldse ei häiri kui kaaslane sööb hiinakast ostetud toitu. Lahe!

Hmm, varane ärkamine veres... Ärkan ka kodus laupäeva hommikul kell pool kaheksa ja kuna midagi pole teha, lähen kööki nõusid pesema. Süüa küll ei tohi veel, kuid süüa teha võib:)

Laupäeval valin taas peti, nüüd võib seda juua lahjendamata kujul. Lisaks keedan kompotti. Ainult vedelikku võib juua, marjad on organismile veel liig.

Praen kodus kala ja no mitte ei teki vajadust ise ka ampsata! Täiesti hämmastav...

Pühapäeval üritan siis pudruga hakkama saada. Vaatab kas pigistan selle endale sisse. Aga peab. Muidu ei saa tavatoitumisele üle minna. 4. päevast juba menüü muutub ja tummisemaks.

Pärast taastumist võib taas kõike süüa. Niikaua, kuni kestab taastumine, langeb ka kaal veel mõnisada grammi päevas, seega peaksin 55,+ kätte saama. Jess!!! Tavatoitumise puhul kavatsen nüüd vaadata et ma liiga suuri koguseid ei sööks ja enam mitte keset ööd. Siis peaks kõik normis püsima.

Nii et eelduste kohaselt sain väikese kaasabiga alustatud kooselu oma tavapärase kehaga. Ja kuradima hea tunne on. Olen ülirahul et selle sammu ette võtsin ja üldse ei välista võimalust seda veel teha. Sest see tunne mis mind valdab, on lihtsalt niivõrd hea. Rahulolu ja energia ja mis kõik veel. Super!

Pühad Pärnus


Natuke vahepealsetest tegemistest takkajärgi.
Nimelt tasub mainimist väga meeleolukas lihavõtte/ülestõusmise pühade aeg Pärnus, Terviseparadiisis. Sai söödud ja joodud ja elu ja protseduure nauditud. Ise ka ei tea miks aprilli alguses just Pärnus puhkamas käime:) Suve haistmine vist;)

Vanamoodi mõnus oli muidugi veekeskus. Seoses Aura katsetamisega möödunud nädalal (aga sellest järgmises sissekandes) on mul nüüdseks siis kõik Eesti veekeskused läbi proovitud. Ja Pärnu on neist vaieldamatult parim, seekord oli juba kolmas kord seal hullata:)
Minu lemmikuks seal on mägioja ja see, et saab vees kokteile nautida. Kuigi see on hale vari Jurmala variandile, kus on kokteilibaaris suurepärane valik ning veealused voodid, kus siis saad lebada ja kokteili nautida:) Või siis veealustel pukkidel baarileti ääres istuda või suisa väljas päevitada.
Jah, minu kogetutest Jurmala mu üldine lemmik. Serena ei saa ligilähedalegi. Seega - Jurmalasse tuleb veel minna! Tuubidega mitmekesi koos torudest alla kihutada, koos tuubis olles pöörises keerelda või nt 60km/h punasest torust alla kihutada:)))
Need kahe-kolme-inimese tuubid on eriti mõnusad, kuna siis saab ju elamust sõidu ajal jagada:)
Omal ajal kui seal käisin, võtsime 4h piletid ja sellest jäi väheks!

Enne tagasisõitu tuli otse loomulikult Steffanit külastada. Et kui juba Pärnus oled, siis ikka sinna ka:)
Aga natuke jama on see populaarsus küll. Ok, on küll väga maitsev, kuid pidev saba laudade vahel looklemas, et kust aga vaba lauda saaks - no see ei ole teps mitte meeldiv. Tahtsin kannapealt ringi pöörata, kuid soostusin siiski ootama ja õnneks suhteliselt kiiresti saime laua. Mis seal ikka öelda - nami nagu alati:)

Neljapäev, aprill 12, 2007

Hõissa pulmad!



Niisiis on mul au olla maakera kuklapoolelt saabuva info vahendajaks kodusel Maarjamaal:)

Nimelt sain meie noorpaarilt kirja, kus muu info seas oli ka selline tekst:

"Kuna ametlike kutsetega läheb veel aega, siis avalikustame selle tähtsa kuupäeva ka. Muidu rahvas pole selleks valmis äkki.

(Trummipõrin)

Daamid ja Härrad, pidu toimub 21-sel juulil 2007

(Põrina lõpp)

Loogiliselt võttes peaks registreerimine toimuma samal päeval. Peaks... hetkel on asi lahtine ja me proovime midagi orgunnida, kuid kehvema stsenaariumi järgi toimub päev varem Viljandi SPA-s. Seks koks kõks (selleks korraks kõik)

Parimate soovidega, Urmas ja Anneli

P.S. Ma eeldan, et uudis kuupäevast levib meie sugulaste ja tuttavate seas nagu kulutuli üle Eesti ;)"

Teadaanne lubati lahkelt siia üles riputada, et info levik oleks kiire:)

Et kuulda on, et juuli-august viibitakse Eestimaal:)

Pidu!!!

Teisipäev, aprill 10, 2007

Mis toimub???


Täiesti jabur, juba mitu päeva järjest uudised, kuidas karmide lollustega saavad hakkama suht kallid bemmid. Ok, ront-bemmidest saan aru, et seal nokkmüts varjab vaatevälja ja raske juhtida (olen mõelnud, et äkki on nokatsitel selline pigistav mõju ajule, et lükkab käärud siledaks?), kuid miskipärast kippusin senimaani arvama, et kallist autot muretsev kodanik peaks ideaalis olema natuke mõistusega, et suudab niipalju pappi teenida. Isegi kui tegeled musta äriga, siis ikka peaks ju olema piisavalt oidu peas, et äris püsida. Aga võta näpust.
Kahju tegelikult et see Paldiski mnt avarii põhjustaja, kelle autot näete pildil, minema pääses. See kõlab küll kohutavalt julmalt, kuid mina olen väga poolt et sellised saavad surma või invaliidistuvad. Sest nad ohustavad ju roolis olles ka minu lähedasi, kes võivad lihtsalt valel hetkel vales kohas olla ja kellegi ajukääbikluse ohvriks langeda. Ja need raisad ise pääsevad terve nahaga. No tõsiselt häiriv ju mõelda, et varsti on ta taas roolis ja ohustab suvalisi kodanikke edasi.
Mingid karmid bemmiuudised järjest ja täna järgmine, et üks kihutas rohkem kui 230km/h. Meie teedel??? Kus iga krdi auguke võib su lendu visata...
Njah, varem ikka arvasin et uuem bemm on midagi lahedat, kuid natuke on hakanud kahtlused tekkima. Tundub, et peavad ikka sitad autod olema. Miskipärast just bemmid kaotavad pidevalt juhitavuse, käivad üle katuse ja satuvad vastasuunavööndisse jne... Ok, kes aru ei saanud, see oli iroonia. Aga selline mulje jääb kõrvaltvaatajana küll.
Lisaks lähevad nad ka jube tihti katki, alalõpmata on kusagil linnas teistel jalus ja ohutuled plingivad. Suvalises kohas keset teed ja kedagi sees pole.
Ja omanikud on saanud raske tervisekahjustuse, sest nende autod on väga sageli invakohtadele ja lausa risti üle kahe koha pargitud. Vaesekesed. Aga paistab vähemalt et invatoetused meie riigis ülikõvad!
Vahel kui sellist parkimas näha, saab ikka sõnaliselt kaasa tuntud teisele ja kui veel näha, et liigub vabalt, siis kaastunne ajuinvaliidsuse puhul. Oi kus lähevad närvi ja kukuvad särtsuma!!! Nii lõbus:)
Kahju kohe et idioodid selle auto mainet rikuvad. Muidu tundub kobe käula olema, suuri ja tumedaid peris ilus vaadata ka. Ja ütlemata turvaline (eriti kui vaadata kuidas ajukääbikud kriimustusteta mahakandmisele minevast sõidukist putku pistavad). Aga jah, mainet rikutakse ikka täiega ja kui kunagi nii rikkaks saan, siis ei julgegi seda marki osta, maine pärast juba.
Õnneks pole hullu, leidsin ühe ilusa võimsa mersu, valib siis papi pudenemise korral selle:)
Njah, kurb tegelikult kui aju asemel põhk. Loomulikult tahaks ju proovida palju masin välja võtab, kuid seda tuleks teha ohutult, mitte teiste liiklejate läheduses.
Mulle ka meeldib kiirus, hullupööra muide. Rahuldan aga oma vajadusi suurtes tivolites oksepumpadega sõites. Krdi hea adrenaliinilaks. Jah, tean et maanteel olen ka mina natuke paha liikleja, kuna 90 pole pea kunagi rauas, kuid siiski üle 110-115 sõidan vaid möödumisel või kellelegi sappa võttes, kui kolonni jõudmine nt õhtuämaruses tänu metsloomavõimalusele ohutum variant tundub. Muidugi ei tohiks kihutada ja ma pole uhke, tean et olen paras rullnokk ja autopede. Aga ajuvabalt riskima pole ma küll võimeline. Milleks? Elu on ju veel ees.
Point ongi selles, et kui sul jalg ulatub gaasipedaali põhja vajutama, siis ega sa sellepärast veel kõva mees ole. Gaasi vajutada oskab igaüks.

Muusika ja sõnad



Sõbrants tahtis kangesti seda filmi vaadata ja mõtlesin, et vahelduseks oleks hea mõnda naistekat ka vaadata.

Kinno minnes ei arvanud ma sellest filmist mitte midagi. Noh, tuleb tunnistada, et ega tegu ei olegi mingi filmimaailma suursaavutusega, kuid siiski jäi mulle sellest filmist hea mulje. Eks ta nädala pärast on juba ununenud, kuid vaadata oli hea kerge. Midagi pole teha, Hugh Grant'i mängitav huumor mulle reeglina meeldib ja ei pidanud ka seekord pettuma.

Loomulikult oli film nagu klassika - tutvutakse jaburalt, tekib huumor, siis armumine, suured tunded, tüli ja leppimine. See selleks.

Mida ma aga öelda tahtsin, on see, et kelles vähegi romantilist hinge, sellele sobib film hästi. Isegi minusuguse võttis paaris kohas õhkama, kuigi ma isiklikult selliseid zheste päriselus tõenäoliselt ei hindaks. Et siis romantikutele paras kont hambusse:)

Küll aga vaimustas mind 80.-ndatel alguse saanud poistebändide pilamine. Ärge nüüd valesti aru saage - 80.-ndate muusika on mu meelest ülikõva (juraks kiskus 90.-ndatel, kui Eestis hakkasid esinema sellised minu jaoks saastabändid (sry!) nagu 2 Quick Start, Hovery-Covery, Jam, Nancy jne jne jne ning täna jätkavad suunda ülipopid Nexused-Janned ning Mari-Leenud), küll aga oli lahe see positebändluse naeruvääristamine. Seda pole võimalik kirjeldada, seda peab nägema. Need on siis sellise stiili viljelejad mida ma ei oska muudmoodi kutsuda kui koondnimetusega nüüd-läksid-sa-ja-nutan-ma-ning-surnuaial-lõpetan.

Ehk siis veelkord - romantikud kinno! Ei aja pillima, kuid õhata ja naerda saab palju:) Rahvas vähemalt möirgas sageli saalis valjuhäälselt:) Eriti mehed:D

Kolmapäev, aprill 04, 2007

Noorus on hukas


Kuna olen juba nii vana küll, on kätte jõudnud minu aeg öelda, et "küll see tänapäeva noorus on ikka hukas".
-
Aga no päriselt ka. Ja siis küsitakse miks mul lapsi pole. Ma ei julge! Ma pole kindel et suudan neid kasvatada nii et nad hukka ei läheks. See on ikka ilgelt nipiga teema tänapäeval. Ja tark peab olema... Kaval... Aga minu otsekohesuse juures ma tõenäoliselt osutun pigem liiga karmiks vanemaks ja laps läheb protestiks hukka.
-
Ma ei räägigi igasugu vägivallast, mida lapsed toime panevad. See on nagunii üle mõistuse. Räägin palju lihtsamatest ja jaburamatest asjadest, nagu nt see uudis siin...

Kodus


Nonii, vanemad puhkusereisidelt tagasi ja oli ju tarvis kodus muljeid kuulata. Pagan, mind pole kunagi huvitanud kohad kus turistid parasjagu eelistavad käia, kuid nüüd ma kohe ei saa teisiti kui ma PEAN Taisse minema. PEAN ja jutul lõpp. Hakkan selles suunas mõtlema ja loodetavasti uue aasta alguses ehk... Aga pigem siis omal käel, mitte grupireisiga... Ei julge igaks juhuks veel väga unistada:)
-
Igal juhul oli koju jälle ütlemata tore minna:) Seekord teadsin juba piisavalt kaua aega ette millal minek ja seega õnnestus mul ka bronn saada. Ma küll alati eelistan sõita bronniga, kuid enamasti ei tea ma kuu aega varem et kindel minek, mistõttu kiire bronnide täitumise tõttu pole mõtet sellest unistadagi.
-
Vana harjumuse kohaselt hakkasin muidugi teel taas autosid "noppima" (nimetan eesliikuvatest autodest möödasõitmist noppimiseks, ehk siis nopin neid terve tee ulatuses ja seega jäävad nad praamisabas minust tahapoole), kuid siis vaatasin, et kuidagi liiga kiiresti jõuan sadamasse ja meenutasin, et mul pole ju kiiret ega vajadust saba-positsiooni pärast võidelda. Tõstsin jala pedaalil kergemaks. Oi kui mõnus oli rahulikult kulgeda! Pea toetumas peatoele, plaadil üürgamas Ozzy ja looklev maanteelint neeldumas rataste alla. Mulle nii kohutavalt meeldib sõita! Võiksin vist autojuhina leiba teenides peris õnnelik olla:)
-
Väinameri oli jääsupine ja kuna sõbrad L ja M olid äsja saares käies näinud väinal hülgeid, sättisin ka mina end akna alla istuma. Ja oligi nii! Jääl peesitamas nägin natuke eemal vähemalt kolme hüljest, üht vaprat ujujat nägin aga otse praami külje all. Oli teine tõenäoliselt jääpangal tukastanud ja praami tõttu uperkuuti käinud. Puristas ja hulpis seal jäätükkide vahel üsna turris olekuga:) Väga armas igatahes:)
-
Kodus oli ütlemata tore nagu alati:) Muljeid ja kingitusi jagus kuhjaga ja lisaks oli iss ostnud ATV. Noh, poisid ja nende mänguasjad! Aga õnneks hindan ma väga poiste mänguasju. Relvad ja masinad jmt:) Lapsepõlve meenutades - ega ma kunagi pole väga tüdruk olnud. Natuke sai koos sõbrannadega nukkudega kah mängitud, kuid nt kodu mängides olin mina alati pereisaks (sic!) ja muidu ikka vapper indiaanlane, kes jooksis ringi pussnuga põues ja piits käes. Ja autod ja tehnikavidinad ja relvad.... :)
-
Noooh..... Proovisin siis ka mina esimest korda elus ATV-ga sõita. On teine 4-veoline ja juuube raske juhtimisega! Olen ikka roolivõimuga harjunud liiklema, mitte puhtal jõumeetodil sarvi keerama.
-
Algul istusin isale selja taha ja võtsime suuna mere äärde. Seal siis sügavates teeroobastes sai rallitud ja kivide vahel ja liivaluidetel ning klibuvallidel (ei, ei teinud loodusele liiga, oma isiklikus rannas tuuritasime, ei lõhkunud kellegi maad). Pagana mõnus oli! Ronib ikka igasugustest kohtadest üles ja kui mul oligi tunne, et nüüd käime küll külili, siis õnneks ei juhtunud miskit.
Tagasiteel lasi iss mind rooli ja no mitte ei suutnud massinat korralikut juhtida! Ikka kippus olema ühte külge pidi sügaval roopas ja teist külge pidi mätta otsas. Iss irvitas selle peale, et "kuule, plika, kas sul on parem käsi pikem kui vasak või?" Veider see, et isa selja taga tundus asi imelihtne olevat, ise sõites nii lihtne ei olnudki. Aga väga meeldis! Ja kuna harjutamine teeb meistriks, siis edaspidi kodus käies tuleb "ATV-trenn" kavasse võtta:)