Reede, jaanuar 30, 2009

Spuuki, ronk ja hambad kurgus


Vahepeal vahetasin oma traditsioonilist lahing-unenägude keskkonda ja džunglis müttamise asemel ühinesin Kariibi mere piraatidega. Pean ju hetkel Kariibi mere kandi pahadest piraatidest puhta hoidma, ekskaasa põgenes sinna abielluma:D Kah üks võimalus "kibe!"-karjumisest pääseda:)
***
Appi, ma hakkan omaenda mõtteid kartma!
Juba väga mitmes kord sel aastal (mida on olnud peaaegu 1 kuu) suudan ma soovitu enda juurde mõelda. Esialgu on see piirdunud kontaktidega. Nt mõtlen, et tahaks hakata selle või tolle inimesega taas suhtlema (keegi minevikust kuni väga kaugest minevikust), kellega kuid või lausa aastaid pole suhelnud. Meesterahvastest jutt ja sellistest, kes panevad talle saba veidi sopsuma ning kellele seetõttu erinevatel põhjustel ei helista/kirjuta niisama, et "kle, mis teed, suhtleks veidi".

Ja nad võtavad ise ühendust. Suhteliselt kiiresti. Üks oli kõige hullem - see reageeris KOHE...
Ma ei saa aru mis toimub...
Muidugi on see üdini positiivne, kuigi veidi ehmatav. Nüüd jääb üle vaid soovida oskust oma soove mõelda nii, et need kõigi jaoks läbinisti positiivse tulemusega oleks. Ehk siis et kogemata kellelegi liiga ei teeks/kellelgi midagi nihu ei keeraks.
Weird.....
***
Täna käisin arstil, sain ametlikult loa esmaspäevast tööle naasta. Jube imelik on see kodus passimise aeg olnud küll.
***
Kuna nagunii juba ninaotsa toast välja pistsin, viisin ühtlasi auto parandusse. Peale ühest lume alla varjunud august hirmsa kolakaga läbi sõitmist hakkas auto tagumine ots kolisema. Selline tunne oli, et tagumises rattakoopas mingid rauajupid hüplevad.
Teenindusse jõudes käitusin nagu ehe blondiin:
"Tere! Ma lõhkusin oma auto ära..." (huulenurgad kaarduvad mossitades allapoole)
"Noh, mis mureks siis?", küsib sõbralik meesterahvas.
"Koliseb."
Tõstavad auto üles ja selgub, et tagumine vasak amort pooleks. Veel urgitsedes tuleb välja, et amordipadi lahti/lõhki/misiganes löönud. Loomulikult tuleb ära vahetada mõlemad tagumised padjad ja amordid. Siis kehtib ka garantii ja pole ohtu, et kuu aja pärast parempoolsega sama jama.
Igavene ikaldus, ma teile ütlen. See, mis rahakotis toimuma sai, oli/on jätkuvalt puhas ahastus. Nii palju tuhandeid rahasid tahtsid mu käest...
Ok, ma tean, et amordid nagunii kuluvad/tahavad aja jooksul vahetamist, kuid Savipäts tegelegu oma suurte lubadustega ja parandagu Tln teid... Jupphaaval kasvõi. Selline vastküntud põllul sõitmine on ju paras mõrv.
Selle peale võtsin vastu otsuse ja soetasin kolme kuu bussikaardi. Oma musta ronka ahistan vaid siis, kui kindlasti autoga pean minema. Ei piina teda enam igapäevaselt neil jubedatel teedel. Aitab küll.
***
Vahepealne sunnitud kodusistumine tekitab kange tahtmise taas kassidest sissekannet teha. Nad on ikka üle mõistuse lahedad tegelased:D Võtan end kokku ja kriban taaskord päris nende oma postituse millalgi:)
(selle peale ajas üks tüüpidest end püsti ja tuli mind suure hoolega musitama:D vahel on need musid nii jõulised, et oht omaenda hambaid kurgust leida;D)

Teisipäev, jaanuar 27, 2009

Lubadused on täitmiseks ja kired rahuldamiseks

Täitsin oma lubaduse ja koostöös arstitädi tungivate soovitustega jäin kodusele ravile. Jube imelik on kodus passida, kui otseselt suremise tunnet peal ei ole. Ei oska olla ega midagi teha. Isegi lugeda tundub imelik (mingid süümeka-moodi asjad käivad närimas). Nii ma siis käin iga natukese aja tagant töömeili kontrollimas...

See aga ei tähenda nagu ei võiks tegeleda oma tõelise kire - lendamisega. Lendasin siis veidike ajas tagasi ;D

Esmaspäev, jaanuar 26, 2009

Äratundmisrõõmu neile, kes armastavad lugeda







Paroodiad sellest, kuidas jutustaksid loo Punamütsikesest:






.
Edgar Allan Poe:
Vana ja sünge, salapäraselt julma loori mähitud metsa kohal hõljusid kurjakuulutavate sooaurude pilved, oli otsekui kuulda ahelate fataalset kõlinat. Müstilises õuduses elas selle metsa serval Punamütsike.
.
Ernest Hemingway:
Ema tuli tuppa. Ta pani lauale korvi. Korvis olid piim, nisuleib ja munad.
"Näed," ütles ema.
"Jah?" küsis temalt Punamütsike.
"Viid selle," ütles ema, "oma vanaemale."
"Hüva," ütles Punamütsike.
"Ja vaata ette," ütles ema. "Hunt!"
"Jah."
.
Guy de Maupassant:
Hunt kohtas teda. Ta heitis Punamütsikesele selle erilise pilgu, mis saab Pariisi kogenud elumehe poolt osaks ikka veel süütust teeselda püüdvale provintsikoketile. Mees ei usu tema süütusse põrmugi rohkem kui tema ise ja näeb juba vaimusilmas, kuidas neiu lahti rõivastub, kuidas tema seelikud langevad üksteise järel ja kuidas tal lõpuks on üll ainult särk, mis lubab aimata tema keha ahvatlevaid piirjooni.
.
Victor Hugo:
Punamütsikest haaras värin. Ta oli üksinda nagu nõel kõrbes, nagu liivakübe tähtede vallas, nagu gladiaator mürgiste madude keskel, nagu uneskäija ahjus.....
.
Jack London:
Kuid ta oli oma rassi vääriline tütar, tema soontes voolas valgete maailmarändurite tugev veri. Silmagi pilgutamata tormas ta hundile kallale, andis talle jalustrabava hoobi ja lisas sellele otsekohe klassikalise lõuahaagi. Hunt põgenes hirmunult. Punamütsike vaatas talle järele, naeratades võluvalt naiselikku naeratust.
.
Jaroslav Hašek:
"Mis ma küll ometi tegin," pomises hunt. "Tegin enda täis, muud ei oska öelda....
.
Honoré de Balzac:
Hunt jõudis vanaema juurde ja koputas uksele. Selle ukse valmistas tundmatu meister XVII saj. keskpaiku. Ta raius ukse välja tollal moodsast kanada tammest, andis oma kätetööle klassikalise nelinurkse kuju ja riputas ta raudhingedele, mis võisid omal ajal head olla, kuid kriiksusid nüüd õudselt. Uksel polnud mingeid ornamente ega mustreid, ainult all paremas nurgas võis näha kriimustust, mille kohta jutustati, et selle olevat oma isikliku kannusega tõmmanud Celestin de Chavarges - Marie-Antoinette'i favoriit ja Punamütsikese vanaema vanaisa emapoolne tädipoeg. Muidu oli uks täiesti tavaline ja sellepärast pole mõtet temal üksikasjalikumalt peatuda.
.
Oscar Wilde:
Hunt: "Vabandage. Te ei tea mu nime, kuid....
Vanaema: "Oh, sel pole tähtsust. Tänapäeva seltskonnas on kõige parem kuulsus just neil, kel pole nime. Millega võin teile kasulik olla?"
Hunt: "Asi on nii....Mul on väga kahju, kuid ma tulin, et teid ära süüa.
Vanaema: "Kui armas! Olete väga teravmeelne džentelmen."
Hunt: "Mõtlen seda tõsiselt."
Vanaema: "See annab teie vaimukusele erilise sära."
Hunt: "Olen rõõmus, et te ei suhtu liiga tõsiselt sellesse, mille ma teile nüüdsama teatavaks tegin.
Vanaema: "Praegusel ajal tähendab tõsine suhtumine tõsistesse asjadesse ainult halba maitset."
Hunt: "Millesse peaksime siis suhtuma tõsiselt?"
Vanaema: "Rumalustesse muidugi. Kuid olete talumatu."
Hunt: "Millal on hundid talumatud?"
Vanaema: "Kui nad esitavad tüütuid küsimusi!"
Hunt: "Ja naised?"
Vanaema: "Kui ei leidu kedagi, kes naisele tema õige koha kätte näitaks."
Hunt: "Olete väga karm enda vastu."
Vanaema: "Loodan teie diskreetsusele."
Hunt: "Võite kindel olla. Ma ei ütle kellelegi sõnagi." (sööb ta ära)
Vanaema (hundi kõhust):"Kahju, et kiirustasite. Kavatsesin teile just üht väga haaravat lugu jutustada.
.
Erich Maria Remarque:
"Tule siia," ütles hunt.
Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu. "Muidugi," ütles Punamütsike. "Meil pole enam tulevikku."
Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus.

Lolliks läinud?

Tänase hommiku veetsin arsti juures. Läksin oma aruga haiguslehte lõpetama.
Arst ei tahtnud nõustuda ning lasi kiirvereproovi anda. Et kui mingi näitaja on normis, siis lõpetab, kui ei, siis lähen antibiootikumidele.
Proov tehtud ja teatatakse, et nüüd vaja ikka nõel veeni kah susata. Et näitaja, mille ülempiir olevat 8, näitab mul 22.
Ok, sorkige aga. Lisaks röntgenid, retseptid ja pääsesin minema.

Ja millega ma hakkama sain?

Peas oli vaid mõte, et vaja tööle sõita. Ok, autole hääled sisse ja ........ mõne aja pärast avastasin end ülimalt suures segadustundes Toompea lossi eest. Wtf??? Ma ei tööta isegi mitte Toompea lähedal, nii kümmekond kilomeetrit eemal.
Et mis nüüd siis juhtus? Kas suurusehullustus või tõstis pead maailmaparanduslik külg?

Ok, veidi kergendavaks võib lugeda asjaolu, et vahel kasutan Hirvepargi kõrval olevat Toompea tn -Falgi tee otsa kojusõiduks, et ummikuid vältida ja ehk sellest siis mitte küll väga harjumuspärane tee valik...
Või siis tõesti täiega sassi kamminud...

Laupäev, jaanuar 24, 2009

Räppar


Teisipäev, jaanuar 20, 2009

Veel elus (viuviuviu jätkub)

Eile oli tunne, et suren. Palavik tõusis ka harjumatutesse kõrgustesse. Koordinatsioon oli täiesti maas.
Täna ärkamisest alates ei saa pead liigutada - nii kui keeran, on tunne, nagu mingi kuul veereks kolba sees hirmsa kolinaga ringi. Hmm, äkki on aju kuivanud kreeka pähkliks ja logiseb seal... (inside comment: piiritagune semu leiaks selle kõige tõenäolisema olevat)

Et teilgi vajadusel lihtsam oleks, kopin JP võlujoogi retsepti allpool olevast kommentaarist. Autoritasud siis palun talle maksta.
Võlujook: 4 cl tumedat rummi, 3 tl mett, poole sidruni mahl - valada klaasi ja segada, peale kuum vesi. Juua enne magamaminekut.

Ma siis nüüd teen ühe laksu ära. Teise enne magamaminekut.

Joon tegelikult sageli rohke mee ja sidruniga teed, eriti tervist säilitav mustsõstra või vaarika toormoosiga. Samuti joon vahel grokki, kui muremõtted uinuda ei lase (must tee musta rummiga). Nüüd aga panen siis kokku. Ehk siis lisan kirjeldatud gemüsesse ka vaarika toormoosi. Kõike rohkelt ja eriti suurde molli.
.
Vahva kui on toredaid sõpru:) Äsja kuulsin lukuaugus võtmekrõbinat ja hädise kõrvale potsatasid moos, sidrunid, mesi ja triibukook:) Ei taha toitu küll nähagi, kuid kus ma siis jätan söömata kui ekstra sellepärast enne trenni siia kihutati...

Mulle meeldib Barack Obama hääl. Ta ise paistab kah päris ponks poiss.

Esmaspäev, jaanuar 19, 2009

"Ilus elu"

No kas pole siis ilus elu.
Ilma ühegi hoiatava märgita ärkasin hommikul tundega "surra tahaks".
Kõikvõimalikud kondid ja naharakud valutavad. Palavik on päeva jooksul vaid tõusvas joones liikunud. Mõnna.
Eriti mõnnaks teeb asjaolu, et kuni 22.01 (k.a.) ei saa ma enesele haigeks jäämist lubada. Viimane hiiglasuur aruanne vaja teha ja kodus ei pääse vajalikele andmebaasidele ligi. Eks ma siis peitun oma kabineti sügavustesse ja väldin inimesi - ei tahaks kellegi haigestumist oma hingele saada.
Lisaks on meepotsikud viimseni tühjaks kaabitud. Nii tööl kui kodus... See on see liigne mee söömine.
Mõnna.

Pedofiil?

Aastavahetuse ööl sain hakkama millegi jaburaga. Peale puberteeti ei mäletagi selliseid üritusi, kuid eks vananedes eided ikka proovivad plikastuda.
.
Juhtusin kusagilt lugema mingeid protseduure, mida aasta vahetumisel enne magamaminekut tehes näed öösi unes oma tulevast kaasat. Kuna sageli näen unes mingisugust lahingtegevust (kus mina hero rollis, öf koors), siis mõtlesin, et meeste valik saab õite rohke olema ja ju see "õige" siis kah seal figureerimisega hakkama saab.
.
Lähen mina siiras usus magama ja hommikul ärkan paanikaga. Ainus, keda ma peale rituaalide korrektset sooritamist unes nägin, oli mu 3-aastane ristipoeg.
Õige sugu küll aga.... no ei saa see asi ikka nii hull olla ju! Ausõna, ma ei ole meeleheitel....
Seega, next please!
.
PS: On ikka hull lugu küll, kui Une Mati huvi kaotab ja enam nillimas ei käi.
Pugesin hirmunisena kella 23 ajal linade vahele teda ootama, kuid siiamaani ootan. On vist teistes naistes.
Räägitakse tarka juttu, et siplemise asemel oleks kasulik hetkeks midagi muud teha, siis tuleb ka Mati. See siis seletab mu öise kribamise oma pedofiiliahirmudest... :D
.
PPS: Illustreeriva tibatillukese pildi leidsin, kui fotoguugeldasin sõna "pedofiil". Ja pildi ametlikuks nimeks oli "Michael Jackson pedofiil". Mida kõike interneeduses ei leidu...
.
PPPS: Ma nüüd hakkan uudiseid lugema. Matit ikka veel ei paista. On siga mees, ma ütlen!

Neljapäev, jaanuar 15, 2009

Siit ja sealt ja vahepealt

Olen oma lugejad unarusse jätnud, kuid mõne aja pärast parandan end. Natukenegi:)
Uus aasta on kiirelt alanud, nagu oligi arvata. Tööl eelmise aasta kokkuvõtted, nii et ei ole midagi erakordset istuda seal õhtuti nt kaheksani. Samas on see kokkuvõtete tegemine kõige nauditavam ja silm kohe kilab peas, kui oma tabelitega maadelda saan:)
.
Koolis on eksamid. Ühe eksami eel suutsin tõenäoliselt üle muretseda. Läksin laupäeva õhtul normaalsel ajal magama, kuid siplesin seni kuni kell sai 4. Siis suutsin uinuda, et kell 7 taas ärgata. Ütleme nii, et suhteliselt ebainimlik on end pühapäeva hommikul 3-tunnise une järel eksamile ajada. Tundub, et läks hästi, eks näis kui tulemused teada. Kuigi oli oht, et visatakse üldse poole eksami pealt välja. Mingi noormees sattus mu kõrvale istuma ja pidevalt oli tal vaja midagi sosistada. Õppejõud tegi kaks korda märkuse meile mõlemale, kuigi ma isegi ei iitsatanud. Ja kolmanda korra peale lubas meid kohvikusse edasi lobisema saata. Kui siis noormehe suu uuesti avanes, saatsin välja maailma kurjeima pilgu. Krt, sa kompu küll, kuid mu kaotatud une hüvitus hea hinde näol on mulle sinust olulisem.
.
Laupäeval pidasime ristipoja sünnipäeva. Lasteaias. Hmm, ma ei ole taolistesse ruumidesse terve igaviku sattunud. Asjad on arenenud, ehk siis lapsesõbralikumaks muutunud.

Ütlemata koomiline oli vaadata pika laua taga istumas nii paarikümmet 163 kuni 196 cm pikkust inimest. Me olime hiiiiiiiglased!
Ok, toolid-lauad olid tillukesed, kuid ka vetsupotid olid istekõrgusega alla minu põlve:D Süda läks kohe soojaks...
.
Sain teada, et meie suguvõssa tuleb juunikuus veelgi täiendust... Ots on seega kahekordselt lahti tehtud:D Ainus jama selles, et meie vastsed tited hakkavad elama üks Indias (venna laps kolib eelduste kohaselt suvel paariks aastaks Indiasse), teine Sydneys (seal elab nõbu juba mitu head aastat...). Neid põnne vaatama minna ei ole mitte niisama "ma tulen hüppan läbi!".
.
Hiljuti korrastasin raamaturiiuleid. Piinlik tunnistada, kuid avastamisrõõmu oli küllaga. Vahepeal on raamatuid hoolega juurde soetatud, kuid lugemises olen olnud nõrgem kui soetamises. Ja nii on nad riiulisse lihtsalt lisaks surutud.

Nüüd kõik ilusasti süstematiseeritud ja võib pimedatele talveõhtutele vastu minna küll:) Kui eksamid läbi ja tööl rahulikum periood.
.
India reisikirjast olen suutnud kirjutada vaid 3 päeva muljed. Natuke piinlik on, kuna suure suuga lubasin muljete küsijaile, et varsti-varsti... aga esiteks on kiire ja teiseks peavad muljed mingi loogilise järjekorra võtma. Endiselt kihutavad need peas kiirrongi tempoga.
.
Eilseks olime Jääraplikaga UpUpis kohtingu kokku leppinud. Et blogisedes ammuilma tutvunud ja igasugu kanaleid kasutades vist juba ligi aasta intensiivselt suheldud, kuid näost-näkku kohtumata. Ja et kui mõte koos Stockholmi kruiisida, siis võiks ikka enne veendunud olla, et üksteisele küüntega näkku ei karga, eksole.

Mõeldud-tehtud. Esimene deit kalendris kirjas ja nii ma siis eile töölt bussile tormasin. Kus sa siis autoga saad minna, vaja ju mõned kokteilid hinge alla panna, siis ikka julgus suurem ja teatavasti teeb ju alkohol inimese targaks, nii et kõik tahavad kuulda mis sul öelda on:D

Avastasin siis ootamatult (nagu alati) viimasel võimalikul minutil, et šaisse, kell juba nii palju ja bussini üle 10min minna. Et esimesele deidile ei ole viisakas hilineda, tormasin kontsade klõbinal hirmsa jooksuga bussile. Sääremarjad sain igatahes krampi.

Bussis tehti mulle hiiglaslik kompliment. Sellesisulist pole ammu olnud...:
Kuna mul ISIC kaart siiani pikendamata, siis sooduspiletit ju osta ei saa. 30-aastane tudeng, nagu ma olen. Kuna ma ei tea, palju üksikpilet maksab, ulatasin juhile 25-ka ja palusin üht piletit.
"Sooduspilet?", küsib juht mind pilguga mõõtes.
"Ei, tavaline!", naeratan juhile.
Juht vaatab mind uuesti pikalt ja põhjalikult. Ülalt alla, alt üles. Arusaamatus pilgus, küsib uuesti:
"Ikka sooduspiletit mõtlete?"
"Ei, tavalist. Seda täiskasvanute oma", naeratan endiselt laialt.

Veelkord uurib juht mind üle, vangutab pead (nagu ohates, et "einoh, kui tahab täispiletit, mis siis ikka") ja lõpuks saan oma oodatud pileti.

Ütleme nii, et mul oli terve sõidu suu kõrvuni:D Vot kui vähe on ühel keskealisel naisel õnneks tarvis:)
.
JP osutus üsna selliseks nagu olin arvanud:) Ainult et veel blondim kui piltidel tundunud on!
Algul oli väike hirm, et me suht sarnaselt mõneti väga tundlikud ja sarnaselt mõneti väga tugeva iseloomuga. Et huvitav kas saame in real hakkama või hakkavad egod põrkuma.

Alguses oli kohmetus. Nii naljakas oli tunda kohmetust, kui inimesega palju ja sageli suhelnud oled tegelikult:D Mõne aja pärast see õnneks taandus ja saime edukalt hakkama:) Leidsime, et võib kruiisile minna küll, ei midagi tervistohustavat:) Seega ülevaatus läbitud:D
.
Täna olin siis nii tubli, et sõitsin TTÜ-sse ISICu järele. Seal lähedal aga Nõmme keskus ja Sõõrikukohvik... Kuna eelmisel õhtul oli JP sõõrikutest rääkinud, oli mul hõbekett suunurgas ja viimasel hetkel tegin äkkpöörde kohviku suunas.
"Ja mida teile?", küsib neiu leti taga.
"Sõõrikuid tahaks"
"Jaa, kui palju?"
"Hea küsimus, kui ma vaid teaks... Andke 6. Ei, 8. Ah, mis, teeme 10!"
Tere tulemast, rannahooaeg! (endale lohutuseks võin öelda, et meie kliimavöötmes nagunii enam rannailmu pole kohanud ja rahavarud kah otsas, et kaugele randa peesitama minna)
.
Esimese valgusfoori taga leidis kilekott tee mu sülle ja lõunastamine algas. Ütleme nii, et ei ole kõige mõistlikum tegu Järvevana teel kihutada, sõõrik hambus. Tööle jõudmise ajaks olid pooled sõõrikutest söödud ja süda paha. Nojah.
.
Viimasel ajal on kohutav uni kallale hiilinud. Hommikuti üles ei saa, õhtuti teen uinakuid õppimise vahele... Igatsen päikest, valgust ja soojust! Need hoiavad mul vere keemas, muidu nagu talveunes kõik see aeg...

Pühapäev, jaanuar 11, 2009

Jõudsin ära oodata:)

Siiralt õnnelik praegu...
Surfasin juutuubis ja taaskord püüdsin leida oma noorusaegset muusikat. Kahjuks tolleaegset vähe ja vahel keegi hea inimene võtab kätte ja tõmbab miskit juutuubi.

Et siis jah, nooruses kuulus minu lemmikute hulka ka Laks. Ja nüüd, möödunud sügisel, on keegi hea inimene ühe mu lemmikloo veebi lisanud. Suurimad tänud talle selle eest!

Pidin mingi mäletamatu aeg tagasi infarkti saama, kui raadiost tuttavaid helisid kuuldes esialgse eufooria järel lisandus sinna Mari-Leenu ("Suur aitäh mulle teie kõigi poolt!"-neiu) hääl. Algul vandusin omaette, et pühaduserüvetus jne, kuid tegelikult tubli tüdruk. Tõi tõsiselt hea ja sõnumiga loo ka uue aja massidesse. Tänapäeva muusikas pole sageli ju peale põmm-põmm-kääksu mingit pointi... (kostub nõutu vanainimeselik ohe).

Aga palun, tõsiselt hea lugu originaalesituses ka siia jäädvustatud:

Teisipäev, jaanuar 06, 2009

Kivisildniku horoskoop 2009


Hingepuistamisele vahelduseks naerutan teidki natuke.

JP saatis ja mul pidi piss püksi tulema:D Eriti Vähi ja Amburi puhul...

Kivisildinik: Ma olen juba varasest lapsepõlvest horoskoope teinud ja need on olnud alati sama täpsed kui kõik teised. Tõsi, korra on Igor Mangi oma veenvam olnud, aga ainult üks kord ja siis oli mul jalg haige. Ise olen Kaljukits ja just sellepärast ma eelistangi enda kirjutatud horoskoope.
.
**Kaljukits**
2009 on Kaljukitse aasta, Kaljukits teeb mis tahab ja mitte keegi ei saa tema vastu. Kaljukits võib karistust kartmata raiuda sitta nii endast tugevamatele kui nõrgematele. Selline on tähtede seis. Raha voolab kokku seninägematutes kogustes, isegi kinnisvaraäri õitseb. Kaljukitsel endal pole vaja midagi teha, võta väike drink, lase väike peer, küll asjad sujuvad.
.
**Veevalaja**
Ma ei tunne ühtki korralikku Veevalajat, seepärast pole mul põhjust neile ka midagi head ennustada. Veevalajat ähvardavad pahad haigused, tavalisest sagedamini langevad nad röövmõrtsukate ja sarivägistajate saagiks. Head on ainult niipalju, et Veevalaja ei kaota tööd, aga selle lolli töö võiks ta ise ära lõpetada, kui natukegi oidu peas oleks.
.
**Kalad**
Kaladele toob 2009. aasta igasuguseid perverssusi. Täiesti ootamatult võite avastada, et on aeg kapist välja tulla, teile hakkavad meeldima naabrite lapsed ja koduloomad, mida väiksemad ja karvasemad, seda enam.Võite kohe mõne Angeli tüüpi asutuse kuukaardi ära osta; kui teie peres on rohkem Kalasid, küsige perepaketti.
.
**Jäär**
Jäär on keskpärasuse, tühisuse ja labasuse märk, selle all on teil kerge läbi lüüa. Pole vahet kas üritate teha karjääri panganduses, poliitikas või levimuusika alal, teile on kõik uksed lahti. Põhiline on jääda truuks oma sisemisele minale, oma kutsumusele ehk teiste sõnadega totrusele. Põhiline on mitte mõelda, kui tekib mõte, sügage ennast ja see läheb mööda.
.
**Sõnn**
Sõnn on terve aasta teistele naeruks; kui sind juba koolis või tehnikumis narriti ehk pommiti, siis tuleks kaaluda nimemuutust, ilukirurgi sekkumist või koguni pagulusse minemist. Kõige parem on kolida mõnda islamiriiki, kus kantakse kaltsu molli ees. Midagi paha Sõnnile küll ei tehta aga jalaga tagumikku saate nii veebruaris kui juunis.
.
**Kaksikud**
Kaksikuid ootab uus elu; kui vana elu on raske, tuleb uus ja veel raskem. Kui oled siiani rahuldavalt toime saanud, siis on sellega lõpp. Majanduskriis kisub teid ribadeks ning keskeakriis algab juba homme. Kui olete ühe keskeakriisi üle elanud, algab uus ja hullem. Ühistranspordis võite tasuta sõita, aga tanklates peate maksma, tõenäoliselt teete seda Vähilt laenatud rahaga.
.
**Vähk**
Kuu on aktiivne ja Saturn paneb ringi nagu segane. Kes sellest õigeid järeldusi ei oska teha, on astroloogia alal täielik võhik. Sellest hoolimata ei maksa toast välja minna, võite saada nostalgia, tripperi või mõlemad. Päike on ka majas, nii et solaariumisse pole mõtet minna, samas tuleb ennast ka talveöödel päikesekreemiga sisse töötada.
.
**Lõvi**
Mingit muutust ei ole, ikka sama jama. Iga natukenegi lahedam Lõvi on märganud, et tema elus ei muutu mitte kunagi mitte midagi, samamoodi ka 2009. aastal. Arvestades jälke arenguid võib Lõvi isegi õnnega koos olla. Üldjuhul on see aga teisejärguline õnn – kalaõnn, karjaõnn või midagi sarnast. Tõelist õnne saate vaadata telekast, vaadake hoolega.
.
**Neitsi**
Neitsil läheb väga hästi. Oleks te möödunud aastal mõne suhte sõlminud, oleks see mardipäevani püsima jäänud. Aga Neitsi ei usu ju horoskoope, põikpäine nagu ta on. Kui te olete sõdur, saate enam-vähem ühes tükis Iraagist koju, kui olete vang, saate paki, kui olete tulesüütaja – saate sooja ja joosta. Ühesõnaga, teid ootab pikk ja mõnus aasta.
.
**Kaalud**
Kaaludel on nohu või köha. Ees ootavad palavik ja kooma, võidakse süsti teha, aga ka mingit mürki sisse sööta. Vältige ravi, Kaalude nõrgale tervisele on see kõik vastunäidustatud. Parem turgutage ennast maarohtudega, sööge heinu, kaeru ja koeratoitu. Kui tahate ellu jääda, siis inimese toitu süüa ei tohi. Mitte suutäitki.
.
**Skorpion**
Skorpion ei pruugi järgmisel aastal selget päeva näha. Läheb kuidaginiimoodi – üks asi viib teiseni. Ausalt öeldes olete te lihtsalt joodik, täielik parm. Samas tuleb tunnistada, et kõik need kolmsada liitrit keskmisest kangemat alkoholi, mis teid ees ootavad, on suht korralik kraam. Ei mingit Belõi Aisti ega Skotiš Liiderit.
.
**Ambur**
Ambur otsib uusi väljakutseid, aga ei leia.

Esmaspäev, jaanuar 05, 2009

Emotsionaalne purtsatus


Olen hetkel nii tige, et pean ennast välja elama. Ja kuna sel teemal kellelegi helistada oleks puhta imelik, siis pritsin oma emotsioone siin.
.
Teemaks ikka seesama jauramine Sotsiaalministeeriumi saamatuse osas aasta lõpus puuetega inimestele toetuste väljamaksmises.
Üldiselt mulle ei meeldi igasugu avalikkust häirivatel teemadel hinnanguid anda, kuna eks võib olla kulisside taga fakte, mis meieni ei ole jõudnud. Teatavasti esitab ajakirjandus oma nägemuse ja sageli on see higi, verd ja pisaraid ihkav pool.
Sel korral aga lahmin hinnata.
.
Täna lõpuks anti pressikonverents, kus üksteise süüdistamisega tegeleti. Et kes teadis juba millal jne. Kõige hullemad minu kõrvale olid kaks väidet:
1 - Teati juba juulis, et oktoobris suure tõenäosusega tekib maksetega raskusi, kuid toetuse saajaid ei olnud võimalik kõiki eraldi informeerima hakata. Halloo!!!!! Kas me elame kiirjooksjatest kullerite ajastul? Mille jaoks on olemas massimeedia? Seal kohtame mõttetuid eraelulisi "uudiseid", kas tõesti ei olnud võimalik mõnd asjalikku uudisnupukest lasta üllitada?
2 - Küsimusele, kas viivituste eest ka viiviseid makstakse, teatas Maripuu, et toetuste puhul viiviseid ette nähtud ei ole ja kui kellelegi on viivitusest tekkinud otsene varaline kahju, siis iga case vaadatakse läbi eraldi.
.
Üldiselt olen ma patrioot ja riigiaparaati ei kiru. Selsamal põhjusel, et palju on ju seda mida mina ei tea ja igal asjal on mitu külge. Aga jah...
.
Müstika. Riigi ja kodaniku suhe antud juhtumi puhul paistab olevat selline, kus ühel poolel on õigused ja teisel kohustused. Kui keegi jätab riigile midagi õigel ajal maksmata, rakenduvad viivised. Ei aita ussi- ega püssirohi. Kui aga riik õigel ajal ei maksa (eriti neile, kel ise endaga raske hakkama saada), siis ei mingeid viiviseid. Mis viiviseid, isegi varakult ette ei teatata. Krt küll, oli siis raske nii massilise teema puhul erandkorras viivised kehtestada? Majanduslangus või mitte, kuid teatud stiilitunne peaks ikka säiluma. Teed vea, siis korrastad. Koos kompensatsiooniga, milleks viivised on ju õige tühine summa.
.
Ei saa unustada, et puudega inimesele (eriti raske puude korral) on seesama toetus sageli ainsaks (või väga oluliseks) sissetulekuks. Enamasti ei ela nad ka priiskavat ja mugavusi täis elu vaid hingitsevad kuidagi. Sõltudes riigist, lähedastest (kui neid on) ja hoolivatest kaaskodanikest. Mida krt sa ikka pralletad kui käsi pole ja varvastega maalida kah ei oska.
.
Lähenevad jõulud tekitavad inimestes ikka erilisemaid emotsioone. Tahad endale ehk tatrapudru asemel pidupäevaks verivorstigi lubada, ehk ka mõne jõulukingi kellelegi teha. Ja sulle teatatakse viimasel hetkel, et uups, kellegi tegemata töö tõttu ei saa sa nüüd isegi tatraputru. Oma elus püsimiseks vajalikest ravimitest (või valuvaigistitest) rääkimata.
Oi rsk ma olen tige praegu.
.
Ok, ehk saad kokkuleppele, et kommunaalid maksad hiljem. Ehk õnnestub see viiviseid määramatagi, kui hästi räägid ja pisara poetad. Ok, jäävad jõulukingid tegemata ja sõbrad/sugulased pakuvad ihaldatud verivorsti. Saad kelleltki hunniku pappi laenata, et ravimid välja osta.
Siis lõpuks, uuel aastal kolme kuu jooksul makstakse sulle saamatajäänud raha. Ilma viivisteta. Ja kui sina pead kommunaale tasudes mitme kuu viiviseid siiski tasuma, siis saada aga kiri ja menetletakse hea hulk aega su taotlust.
.
Mingi piir ikka kusagil peaks jobulikkusel olema. Noomitus on selgelt vähe. Kingad ja tagasiastumised, muu ei ole aktsepteeritav. Siin mammonapaanikas võiks ikka mingisugune inimlikkus säilida, ei maksaks oma nõrgimaid ahistada lihtsalt seetõttu, et ega nad midagi ju tee.
Saate aru, oleks vähemasti aegsasti teatatud, et tuleb viivitus. Siis oleks teadnud ehk varakult piskut kokku hoida. Või kust iganes vajaminevat hankida.
.
Ei, ma ei ole puudega (vähemalt enda teada:D). Ei, ma ei tunne kedagi kes selle jama läbi kannatas (õnneks). Kahjuks aga on minus teatud annus inimlikkust ja selliseid jamasid seedida kohe mitte ei suuda.
Sain natuke välja puhiseda, veidi kergem hakkas. Aga piinlik on ikkagi. Riigi pärast.

Reede, jaanuar 02, 2009

Pikad pühad olid sedakorda

Oijahh... Tuli. Uus ja parem.
Uskuma peab. Alati.
Kui lõpetan uskumise ja unistamise, olen ma surnud. Vahet pole, kas füüsiliselt või emotsionaalselt.
.
Üks üsna keeruline ja raskete valikute aasta jäi seljataha. Lõpu poole tuli lausa Indiasse põrutada, et saaks distantsilt mõelda. Aga aitas. Enesele kindlaks jääda. Veendusin, et elul on ka minu jaoks palju-palju uut ja senikogematut plaanis. Iga asi omal ajal.
.
Mõni aeg tagasi otsustasin end mitmes liinis käsile võtta ja oma elus suurpuhastus läbi viia. Mis ei toimi, see välja. Pole mõtet end koormata laipade kaasalohistamisega. Ükskõik kui olulised või kallid need laibad siis on. Oskus loobuda on üks keeruline, ent tänuväärt oskus.
Suuremas osas on see ka õnnestunud, mõneti tarvis veel enese sammude tagajärjeks olevad emotsioonid paika loksutada.
.
Eelmisel aastavahetusel seadsin esimest korda elus enesele eesmärgid. 2 jäid saavutamata. Üks omaenese laiskusest ja teine on liiga suures plaanis, seega aasta võib osutuda lühikeseks perioodiks. Osutuski. Kandus jätkamisele ka alanud aastasse.
Ülejäänud eesmärgid enese üllatuseks suutsin saavutada. Ühes isegi ületasin algset kava.
Kõik see andis tõuke ka uueks aastaks eesmärke seada. Vaatame mis saab:)
*****
Pühad olin kodusaarel. Telefoni hoidsin endast kaugel eemal ning terve selle perioodi jooksul ei külastanud interneeduse avarusi. Teadlikult. Ei väliskontaktidele. Kellel vaja, teab kust ja kuidas mind leida.
.
Suhtlemisest sain üledoosi. Taaskord:)
Toitusin liialt priiskavalt. Taaskord:)
.
Saares on meil sageli maja rahvast täis. Ise vähe kodus käid (sel aastal 7 nädalavahetust kuni paar päeva enam), siis ikka kipub suhtlemine koonduma sellele lühikesele ajale. Eriti peale reisi, kuna taheti ka pilte vaadata/muljetamist kuulata.
Perekondlik pusletamine
Hirmus hea oli olla koos lähedaste inimeste ja peresõpradega. Pikalt ja põhjalikult. Sain küll üledoosi, kuid see ei vähenda rõõmu.
Nii meil siis rõkkas tuba naerust ja jutuvadinast ning külalised said (ühed minnes, teised tulles) värava vahel kokku. Iga päev peale 25.nda. Tolle päeva lubasime vaid endile ja saime koeragagi jalutamas käia. Lubasin talle, et tegelen temaga kodusolemise ajal ja kui ei jõudnud jalutama, loopisin õues vähemasti palligi. Koer oli õnnelik:)
Palli järele lidumine on Freddile kui elu mõte
Kodus on alati kuidagi hea. Isegi kui magada ei jõua. Isegi kui sauna jõuab vaid ühel õhtul. Ega need seened nii kiiresti kah siis abaluude vahele kasva.

Õde-venda stiilinäitelist lõunauinakut tegemas
Ka nii võib uinuda...Ja pererahvaga peitust mängida (lehtede langemise aegu)
Reedest esmaspäevani lõbustas meid minu varsti 3-seks saav ristipoeg. Oli emme-issiga meil külas. Vot sellisega saab juba suhelda ja kuidagi kindlam tunne on. Et ei lähegi katki:)
.
Kui ta oma heleda hääle ja naerulohkudega põskedes (kasvab üks hirmus südametemurdja) pidevalt miskit seletas, siis jäi itsitamise kõrval üle ainult hämmastuda. Et nii pisike aga sellised seosed ja väljendid...
.
Minu meelest parim oli, kui juba kolmandat hommikut soki seest kommi leides poiss hüüatas: "Uskumatu!" ;D
Ja kui mina oma ema olin tema kuuldes hüüdnud, siis peale seda oli mu ema poisinaksi jaoks alati: "Ema, kuule! Kuule, ema!" (oma isiklik ema ju ikka emme, seega minu ema ametlik nimi on nüüd "Ema, kuule!").
Ja kui lastega mitte harjunud koeralahmakas endast kaks korda pisemal väikemehel otse sülest palli haaras ja poiss selle peale istuli potsatas, teatas peale mõnetist suurisilmi maas istumist mõtlikult: "Oih, ehmusin..."

.
Teine pirnipanija oli mu vanaema. Enne saunas päevitanud naha suuremas osas maha koorimist leidis ta, et igavesti musta (?) näoga olen. Polevat üldse peen preili. Nii et, solaariumi-grillkanad, peened preilid ikka valge nahaga.
.
Edasi leidis ta, et mu heledamaks pleekinud juuksevärv ei kõlba mitte kuskile. Ma pidavat sellega olema nagu ruske lehm:DDD Püüa nüüd siis kõigile meele järele olla... "Ema, kuule!" ei luba pead tagasi tumedaks värvida ja vanaema peab ruskeks lehmaks...:) Raske nendega:D
Ruske lehm põrandal aelemas

*****
Hull lugu - kõhud, kus elanikud sees, on kasvanud koledal kombel. Jõulude paiku nägn kõik oma 4 rasedat ära.
.
Kulles (tänu kelle sünnile minust tädi saab), sünnitähtajaga märtsis, peaks eelduste kohaselt olema tüdruk. Kummaline, et meie suguvõsa nooremas põlves on kõik poisid, ainult mina ja üks nõbu oleme tüdrukud. Nüüd siis ka Kulles. Seega suguvõsas kolm tüdrukut ja kõik märtsi väljalaskega...

*****

Esmaspäeva lõuna ajal ületasime Väinamere ja koju jõudes langesin kui loogu, kassid teine teisel pool. Magasin õhtuni ja öösel jätkasin. Vaja ju puhkuse aeg tagasi puhata:)

Uue aasta kutsed lükkasin kõik tagasi, ehkki teadsin, et saaks väga lõbus olema. Esiteks oli mul väike suhtlemise üledoos ja teiseks ei olnud mul olnud aega oma mõtete ja tunnetega tegeleda. Ehk siis tahtsin teha kokkuvõtet olnust, veenda end tehtu õigsuses ja läbi mõelda uued sihid.
.
Vahepeal korraks hiilis ligi mõte, et kraban ahjus küpseva kana kaenlasse ja kappan külla, kuid jätsin teostamata. Tundsin, et vajan rahu. Rahu enese ümber, mitte telefonikõnedest, millel ei paistnud lõppu tulevat:) Mul on ikka toredad sõbrad ja lähedased:) Aitäh, et olemas olete.

.
Nii vaikselt tervitasin ma uut aastat esimest korda elus. Ja kui päris aus olla, oli see hea tunne. Sain palju läbi mõelda. Vahel ikka ju kahtled oma otsustes ja lased end teistel mõjutada, kuid usun, et olen valinud õige raja. Aeg-ajalt murrab kurbus maha, kuid enamasti on kuidagi väga kerge olla. Kui pole laipa, mida kanda, on samm sirge ja energiline. Ja vahel tuleb lausa eufooriline õnnetunne peale. Vot mida kõik kerge samm teha võib:)
Millegipärast on tunne, et midagi eriti head on tulemas... Misasi ja kust tuleb, pole halli aimugi. Aga tuleb:D

Isegi vahuvein jäi avamata, jäin kirsiõlule truuks.

*****
Uue aasta esimene päev oli tõeliseks naudinguks. Vahetasin kalendri sisu uue vastu ja kavandasin oma uue aasta sündmusi:D Suuremas osas said plaanid paika, õnneks jäi ka veel täitmata nädalavahetusi:) Lisaks küpsetasin kaks plaaditäit pirukaid ja suure mandariinistruudli. Nämma!
.
Otsustasin ka oma vana armastuse juurde tagasi pöörduda. Viimased 3 aastat pole enam mitte ainsalgi rattamatkal osalenud. Teen endast olneneva, et sel aastal maikuise roheliste rattaretkega taas skoor avada:) Rattal Eestimaad avastada on olnud kirg, millest viimasel ajal loobunud olen. Milleks ometi?
.
Head Uut!