Teisipäev, september 10, 2019

Kiidulaul

Mänguköök
Mulle niiiiniiiiniiiiväga meeldib, et mu poisid on kasvanud mitte-piripillideks :)

No näiteks ei ole meie peres mõeldavgi, et laps kusagil avalikus kohas emotsioonitsema või midagi nõudma hakkaks. Mismõttes viskab end poes pikali? Ma vist lihtsalt jalutaks poest välja. Las satub korra paanikasse. Mismõttes nõuab midagi? Siis ei saa poodi kaasa. Käin enne lasteaeda poes ära.
Meil õnneks on nii, et kumbki võtab endale käru või ratastega korvi ja mina siis kordamööda lapin neile tooteid vedamiseks. Mina olen ju naine ja nende asi on mind naisena kohelda (no ei ole ma oma laste kasvatamises võrdõiguslik, mis teha - õppigu juba varakult naistele head mehed olema, tuleb kasuks). Kauba lindile asetavad ka nemad.

Kui on poes rohkem inimesi ja nendega koos manööverdada ei ole mugav (eks nad ikka vahel kipuvad jalgu jääma ja kärusid risti-põiki vahekäiku parkima), siis palun neil minna mänguasjavahesse uudistama. Seal nad siis näpivad ja uurivad erinevaid mänguasju (ei, nad ei ole siiani midagi lõhkunud/avanud/kahjustanud, sest nii lihtsalt ei käituta) ning kui mina oma ringiga valmis saan, lähen vaatama, mida nad mulle näidata soovivad. Sealt siis kooruvad ideed, mida nad tahaksid endale kunagi saada kas sünnipäevaks või jõuluvanalt või mõneks muuks oluliseks tähtpäevaks. Lihtsalt niisama emotsiooni pealt mänguasju ei osta. Neid niigi terve elamine täis. Uudistavad, jätavad meelde, annavad mulle info edasi ja kui soov püsima jääb, saab selle kunagi töösse panna. Viiene küll vahel üritab vingu üles võtta ja suud mossi vedada, kuid õnneks saab see kohe selgeks räägitud.

Vahel lepime kokku (alati ENNE poodi minemist), et nad saavad endale valida midagi oma maitse järgi. Kõrrejooki, jäätist või kommi/šokolaadi. Või mis neile pähe tuleb (mina pean nõustuma). Aga ka see ei ole reegel ehk et see ei toimu igal poekülastusel.

Ühesõnaga, üheltpoolt ma arvan, et mul on üpriski nende nagamannidega vedanud, kuid teisalt arvan, et see on ka mu enda töö. Juba pisikesest peale olen neile asju selgitanud ja selgitanud ehk et neile tähelepanu pööranud, mitte ninapidi nutti kinnitunult lapsi tõrjunud. Nii puudub neil ka vajadus minu tähelepanu nõuda endale arusaadavate vahenditega nagu jonnimine, nõudmine või mis iganes veel. Kõik on kinni kokkulepetes. Ja vastastikus austuses. Mitte nii, et laps austagu vanemaid, vanemad aga sõidavad lapsest suvaliselt üle. Temal on ju oma maailm, mis suurem kui ümbritsev.

Loomulikult on nad siiski ka parasjagu krutskeid täis tegelased ja jälle pean pahandama, kui näiteks avastan toas veega mängimise (sellele on lahendus - võtke oma asjad ja kolige vannituppa neid tähtsaid toiminguid tegema), õhtujaheduses ilma dressikata ja paljajalu mööda hoovi ringitormamise, sopaloigus pladistamise (riided verandal seljast, räpastena tuppa ei tule!), omavahel kaklemise ja hammastepesu kaugustesse lükkamise, kuid siiski, need teemad on siiski üliväikesed. Minu meelest. Lihtsalt mu oma mugavus saab kannatada (jälle vaja pesta neid ja nende riideid, kasida kodu või hullemal juhul palavikku ravida).

*******
Väga rahul olin oma kuuesega, kui ta hiigelsuure pinnu varbasse sai ja seda mul rahulikult välja nokkida lasi. Pidin kasutama nii nõela kui pintsette, kuid lõpuks sain kahte uudistavat peanuppu eemale veendes lõpuks siiski ka pinnu kätte. Väiksemad pinnud kisuvad ise välja.

Ükspäev lõikas kuuene noaga päris korralikult näppu. Nad ikka toimetavad nugadega nii köögis kui vahel ka väikest puu- või taimetööd tehes. Ei mingit hala - tõmbas paberrätiku ümber sõrme ja tuli minu käest abi otsima, et "veri ei jää seisma". Vere kogust arvestades olin küll mures, et äkki mingi hetk veab siiski näost valgeks, kuid ei midagi. Tohterdasime haava ja tagasi mängima.

*******
Ehk et jah, praegu on mu viiene ja kuuene oma vanuse kohta ikka üliägedad tegelased. Mulle tundub, et oskavad käituda ja ma ei usu, et ma eriline pimedusega löödud kanaema olen, kelle tibukesed kõike võivad. Üldse mitte ei või. Käituma peavad.
Aga vot ma ei karista ka. Leian, et see on pointless. Karistamine ei õpeta, see on vanema enda nõrkus, alla andmine. Muudmoodi ei oska, siis las otsustab tugevama õigus. Tuleb minna juurteni ehk siis asi selgeks rääkida. Lapsel on mõistus ju täiesti olemas ja nad on võimelised aru saama, kui neid austusega kohelda. Ja neile väga meeldib, kui nendega räägitakse. Mõtlevad kaasa ja teevad omad järeldused.

Isver, ma kõlan endale siin nagu vana rahu ise. Üldse mitte! Olen ka oma laste peale häält tõstnud ja teen seda edaspidigi. Vahel ma lihtsalt ei oska end muudmoodi kuuldavaks teha. Nõrk, noh. Ja nad on ju tohutult energilised... Eriti koos olles. Üksi täitsa vaiksed ja rahulikud, koos aga tulevad igasugu ideed :D

Loodan siiralt, et see ei ole nii vaid seetõttu, et nad on alles väikesed. Puberteet saab ju karm olema igal juhul. Aga ikka loodan, et äkki piisavalt palju eeltööd hoiab ära nii mõnegi ekstsessi. Vähemalt annan endast parimat, et oleks usaldus ja arusaamine. Et ei läheks tõlkes kaduma.

Laupäev, september 07, 2019

Batuut

Olen juba mitu head aastat mõelnud, kas batuut aias oleks hea või halb mõte.
Ühtepidi juhtub sellel üsna palju õnnetusi, teistpidi on see ülitõhus treeningvahend.
Ta ei ole just kõige ilusam aksessuaar aias, kuid kui mõelda laste lõbule ja sellele, kui suur meie hooviala on (ehk et ei pea troonima keset hoovi või grillinurga kõrval), siis ei topi ma seda ilu mitte patta. Ja raudreegel oli, et kui batuut, siis ainult ja ainult turvavõrguga. Lahtist ma oma lastel ei usaldaks - miski hetk ikka liiga hoos ja lendavad minema.
Ehk siis peale kippus jääma pigem soetamise pool.

Rääkisin sellest ka oma Väikese Õega (ok, tegelikult küll nõbu, kuid kuna me kasvasime koos nõbudest poisteväega ainsate tüdrukutena, siis siiani kipume endid vahel õdedeks tituleerima) ja tema haaras ideest kohe kinni. Igatahes, ühel kuumal suvepäeval saabus ta koos kaasaga meile nädalavahetust veetma ning kaasas oli 4-meetrine batuut.

Batuut mahtus ilusasti laste alale (meil selline kraavide ja puudega piiratud eraldi ca 250m2 ala, mis ongi laste lõbustamiseks mõeldud koos mängumaja, kiikede/ronimiste/liivakasti ja nüüd ka batuudiga) ning no arvata võib, et sellest alates on poisid igapäevased batuudil karglejad.

Mis mulle selle juures aga enim meeldib, on see et asi on end tõepoolest õigustanud. Ükskõik mis vanuses lapsed meil sellest alates külas on käinud - batuudil karglevad nad üheskoos kõik. Suveõhtutel lausa pimeduseni välja.
Küll õpetatakse üksteisele erinevaid trikke ja tehnikaid ning vahel istun laste juures kiigel ja vaatan imestusega, kuidas minu pisikesed pägalikud suudavad selliseid asju juba teha. Poolteist kuud ja hüpped on sellised, millega mina mitte mingil juhul hakkama ei saa. Isegi saltosid katsetavad juba. Pepuli-püsti-pepuli-püsti mitmeid minuteid järjest käib ka mulle üle mõistuse, neile aga suvaline lõbustus.

Et siis jah, tänase seisuga ikka ülirahul :) Tänud Väikesele Õele ja ta kaasale, kes ideel kiiresti sarvist haarasid ja mu kõhklustel podiseda ei lasknud :D

Neljapäev, september 05, 2019

Annetamistest

Eks see annetamine ja nn "heategevus" (tegelikult vist küll mitte heategevus, mis on kergelt üleoleva suhtumisega - "ma teen head"- vaid pigem märkamine ja hoolimine) on mitme otsaga asi. On olukordi, kus see kipub juba õpitud abituseks kvalifitseeruma ja on olukordi, kus sellest on ka reaalselt abi. Et muudmoodi on seisud tunduvalt lootusetumad. Mis iganes loogilistel või mitteloogilistel põhjustel.
Mulle tundub, et neid viimaseid seise on siiski rohkem :) Ehk et pigem ikka reaalne abi.

Igatahes. Minu nõrkused on lapsed, loomad ja karmid haigused noortel inimestel, kel väikesed lapsed. Eks vist paljudel samad nõrgad kohad.
Püsiannetus on mul ühte lastega seotud fondi tehtud vist juba mituteist aastat tagasi. Mõned aastad tagasi vormistasin veel ühte lastega seotud fondi püsiannetuse.
Eks ma olen ka see, kes vahel mingisugusele loole reageerides väikese ülekande või telefonikõne teeb. Need aga ebaregulaarsed ja püüan aru saada, et ma ei suuda kogu maailma aidata. Ja kuidas ma ühe loo valin ja teist mitte. Siis endal kergem, kui ei pea juhuslikke otsuseid tegema.

Hiljuti, kui palganumber väheke suurenes, võtsin vastu otsuse: iga kord, kui saan palka juurde, lisan ühe püsiannetuse. Need annetused ei võta mul tükki küljest, kuid mine tea, äkki minu regulaarsus koos teiste panustajate regulaarsusega on kellelegi ühel hetkel justnimelt see, mis osutub määravaks.

Seekord sai minu püsikorralduse Vähiravifond. Olles lähedalt näinud inimesi lahkumas tänu sellele sõralisele, ei olnud valik keeruline. Näiteks paari viimase kuu jooksul tean kolme noort naist, kes elu kaotasid. Neist kahel olid pisikesed lapsed. Ja üks sai diagnoosi alles paar nädalat enne surma. Jõhker.

Kui järgmine kord palganumber suureneb, valin põhjaliku analüüsi järel välja mõne loomadega tegeleva ühenduse.

Teisipäev, september 03, 2019

Puugid

Suvel tundus juba, et polegi nii hull see puugindus sel aastal. Puuke küll leidus meie peal nii kinnitunult kui jalutavana, kuid see oli kuidagi hallatav. Ka kassid tõid neid harva tuppa. Neil küll ampullid kuklas, kuid ega see puuki karvades reisimast sega - alles kinni imedes viskab sussid püsti.

Tundus juba, et sel aastal päris hästi, kuni jõudsime augustikuu lõppu. Ja siis läks hulluks. Esimese aasta puugid ehk siis puugitited järjest ja järjest poiste peal kinni. Mõni õhtu eemaldame täitsa mitu järjest. Kummagi lapse pealt.
Eks nad muidugi jooksevad kõikvõimalikes puugirikastes kohtades hoolega ringi ka, kuid nii hullu aega mina ei mäletagi.

Õnneks on poisid tublid ja tulevad näitavad meile. Vahepeal oli neil puukidest juba nii siiber, et hakkasid neid ise ära kiskuma. Pintsetid näppude vahele ja sikutama. Kui aga mõned korrad pead sisse jäid, võtsid meie veenmist kuulda ja tulevad lasevad siiski meil eemaldada.

Aga need puugitited on nii tillukesed, et ei saa päriselt ka aru, et puuk. Pisike punakas punnike, justkui putuka hammustus. Vahel kratsitaksegi keha lihtsalt küljest ja nii see pea sisse jääbki.
Küll ja veel oleme pidanud luubi tooma, et aru saada, kas tegu puugi või punniga. Ikka päris karm.