Reede, oktoober 28, 2016

Väike naine päästab päeva :)

Nagu ikka, päästavad naised maailma...

Vanema Poisi lasteaiamure on saanud lahenduse. Nüüd minnakse rõõmuga ja muudatuse põhjustajaks on üks väike neiu :)
Garderoobis kihistatakse, kui teineteist nähakse ja koos käiakse aknal lahkuvale lapsevanemale lehvitamas. Ja ka kindaid soovib laps kätte panna alati samasuguseid, nagu Karmenil on... Tahaks sama värvi ka endale, kuid kuna ma punaseid ei leidnud, sobivad ka olemasolevad. Mis siis, et varem sobisid need vaid "koduõue" kinnasteks. Kui Karmen sellistega lasteaeda ilmus, muutusid ka meie poisi sama margi kindad lasteaiakõlbulikeks... Nüüd keeldub varasematest lemmikutest.
Üleüldse on kogu riietumise osas väga kindlad eelistused...

Igatahes teatas Vanem Poiss (tollal 3a 6k ) mulle ükspäev: "Tead, emme... Kuna issi jõudis ette ja mina ei saa enam sinuga abielluda, siis ma abiellun Karmeniga. Aga ma kohe ei hakka abielluma, alles siis, kui koolipoiss olen."

Kasvataja teadis rääkida, kuidas Vanem Poiss ükspäev neiu juurde astus ja konkreetsel toonil küsis: "Kui ma sinuga abiellun, kas sa siis oled minu sõber?"
Paistab, et toimis, kuna kontserdil koos ja tingimata kõrvuti lauldes hoiti vahepeal riivamisi teineteisel käest... :)

Njah. Naine päästab ikka päeva. Nii ka meil :)

Kolmapäev, oktoober 19, 2016

Elu saartel

See praegune praamide teema on ikka karm.
Meri pole ammu enam nii madal olnud ja nii korduvalt kui nüüd, praamioperaatori vahetumise ajal. Lisaks see jama, et vanad praamid ei talugi seda madalat merd ja sageli sõidab Hiiumaa ja mannergu vahet vaid uunikumist Harilaid.
Aga no kes teavad ja tahavad, on teemaga enivei kursis.

Igatahes ei pääse me siin liikuma. Ei saarelt ära ega saarele. Juba kaks kolmandikku oktoobrikuust. Vahele paremaid päevi ja siis jälle megasabad või katkenud ühendus.

Ma isegi ei viitsi kirjeldada, milliseid kadalippe siin läbitud on, eks igaühel oma lugu nagunii. Täna aga taaskord praamis ja ajalukku talletamise huvides tuleb miskit siiski üles tähendada.

Täna siis selleks, et jõuda kella 10-ks Tallinnasse 2-päevasele koolitusele, ärkasin ma kella 4 ajal. 6:30 praamile pilet juba ammuilma ostetud, kuid kuna see ainus praam vabagraafikus, siis bronnid ei kehti, kehtib vaid sadamasse saabumise järjekord. Bussid, operatiivsõidukid ja puuetega inimesi transportivad massinad saavad eelise, teised kes ees see mees. Loogiline ka.
Saabusin siis sadamasse täna peale kella 5-t ja loomulikult olid rekkad ja 3 sõiduautot juba ootel. Mul vedas, roppumoodi vedas. Mahtusin viimase sõiduautona peale. Minu järel tuli veel üks masin kõrgemate reast järelkäruga ja see paigutati praamile siis nii, et parkis end minu taha, seejärel ühendati käru lahti ja tõmmati ühiste jõududega põiki praamile. Seejärel aparell üles ja minekut. Sest kui on 5-6 rekkat peal, siis mahubki Harilaiule 4-5 sõiduautot umbes lisaks. Naiss.

Üks hommik mul nii hästi ei läinud. Olin Vanemale Poisile mitu kuud tagasi eriarstile aja saanud, piletite avanedes koheselt praamipiletid ostnud ja ... Õige päeva saabudes siis kihutasime söömata-joomata kujul välja, kuna selgus, et praamid jälle vabagraafikus ja jälle vaid Harilaid käimas. Sadamasse jõudes oli selge, et praamile me ei mahu. Kuna aga liinibuss saab esimesele võimalikule praamile peale, parkisin auto ja asusime bussi ümber. Ei olnud meil kaasas ei süüa, ei juua. Saab ju praamilt või siis hiljemalt Haapsalust miskit kaasa haarata. Läksime ju autoga...
Harilaid aga lisapraam ja sellel müügiruum täiesti tühi. Isegi kohviautomaati pole. Null. Ziirõu.
Liinibussil ei saa paluda ka Statoilis peatust teha, seega palusin vennal Tallinnas meile vastu tulla ja süüa-juua tuua ja transporditeenust osutada:D Ning hilinemisega arstile. Õnneks olin saanud arsti enne teavitada, et paha lugu küll, kuid hilineme. Esimene võimalik transport Hiiumaalt ära ju.
Nii et kell 12:15 päeval sai mu 3-aastane siis päeva esimese eine ja esimese veelonksu. Peale poolepäevast trippimist.
Tagasi autoni saime ka bussiga ja meil vedas - samalt praamilt maha tulnud buss seisis kail, põhja all suur loik. Kaldale ronides oli põhja ära tõmmanud. Siis oli väga südantsoojendav näha, kuidas sõiduautod peatusid ja bussis olnud inimesi endale peale pakkisid, et edasi liikuda aidata. Meie jõudsime koju ca kell 22. Kui lapsel ammu tuduaeg peaks olema.
Elu saartel :)

Praegu on jah põnevad ajad. Kuna sõidan hetkel intensiivselt koolituste/koosolekute (loe: mandri) vahet kord kuni kaks nädalas, siis ei tea iial, millal koju tagasi saan... Järgmine nädal peaks nüüd sõiduvaba tulema :D Neid mõned ikka on vahel...

Igatahes ootam me väga-väga uusi praame... Need saavad natuke paremini hakkama...