Kolmapäev, jaanuar 29, 2014

29/365 - Pesu pesemine

Vanemad lugejad võib-olla mäletavad teemat, kuid mis siis.
Ma fännan hullupööra pesu pesemist. Mitte küll käsitsi hõõrumist, ei. Hoopis pesu masinasse toppimist, käivitamist ja kuivama riputamist (nt sokid alati paarikaupa ja ühtepidi, riided samuti süsteemselt grupeeritult jne).

Pärast seda triikimise osa ei armasta ma kohe üldse mitte, kuid see pesupesemine...

Seetõttu võiks ma ka aegu istuda töötava pesumasina ees ja trumli keerlemist imetleda. Selles lihtsalt on midagi nii haaravat :) Kahjuks juba enam ammu ei ole selleks aega leidnud, kuid varem seda vahetevahel ikka juhtus :)

Nüüd avastasin, et Väikemees on minult selle imetlemise kombe kaasa saanud.
Kui masin tööle panna, siis läheb uudistades selle ette kükitama ja jälgima. Vahel keerab lausa pea viltu :)
Ja jälgida võib ta seda vist lõputult...

Hmm... tundub, et ma just leidsin vahendi, kuidas seda purgiski püsimatut tüüpi paigal hoida :D

Teisipäev, jaanuar 28, 2014

28/365 - Julm (?)

Ma nüüd ei tea, kas ma olen julm lapsevanem või mitte, kuid...

Njah, ma arvan, et lapsele tuleb asju selgeks teha sõnadega, kuid samas ta peab õppima ka kogemuse kaudu.
Iga laps on ju oma iseloomult erinev. On uudishimulikumaid, on vaikimisi kuuletujaid, on katsetajaid ja no keda iganes. Ei viitsi siin lõputult teoretiseerida.

Meie Väikemees on uudishimulik. Mida iganes teed, peab tema juures olema.
Enamasi saab aru, kui ei tohi midagi võtta või puutuda, teinekord vaatab küsivalt ja näpib ikka, vahel itsitab ja näpib ikka. Vahel aga hakkab käega keelatu suunas vehkima ja "eieieiei" kordama. Ise kangesti tahaks kätt sirutada, kuid teab, et ei tohi ja keelab ennast meeldetuletuseks :D

Vahel aga saab uudishimu võitu ja ükski keelamine/selgitamine ei toimi. Ja siis tulebki mängu see, kus ma lasen tal kogeda. Kontrollitult, kuid siiski ise.
Näiteks jooksu pealt (enam ta ei kõnni, nüüd aina jookseb) kukkumised. Ei jookse teda sülle rabama ega lohutama. Ma ei saa ju seda igavesti teha, ta peab ise seoseid looma. Kui on aru saada, et päriselt ka oli kohe ikka valus, siis väike kiire lohutus.

Karmim teema on aga kuumad allikad. Kamina klaasuks ja vahel välja pudisev söetükk, kui uue halu sisse viskad.
Korra sai käelabale villid, kui kaminaklaasi katsus. Sai öeldud, et on kuum, kuid kui ikka ei usu, siis on vaja ise kogeda. Oli nuttu, oli nädalajagu käekese tohterdamist, kuid nüüd teab, et ei tohi puutuda. Ja teab, et seal on kuum. Kui tuld kaminasse või pliidi alla teha, siis seisab tingimata õla taga ja uudistab hoolega, kuid ligi ei lähe.

Eile aga hakkasin kahtlustama, et äkki olengi julm, kui lasin tal hõõguvat söetükki puutuda.
Aga... ta lihtsalt ei uskunud mind. Ütlesin, et on kuum ja aiai ning kõik muud jutud, mille tähendust ta väga hästi teab. Mis siis, et 11-kuune, tegelikult saab juba suurepäraselt aru.
Samuti ei kiirustanud ma seda kaminaesiselt ära korjama, kuna nii jääb ju õppetund (kas mind kuulda võtta või kogeda) saamata.

Nii ta selle kohal siis õõtsutas end kõhklevalt, nähes välja nagu raagritsikas. Edasi-agasi, edasi-tagasi. Käsi sirutub, tõmbub tagasi. Sirutub ja tõmbub tagasi. Minu sõnad on ilmselgelt kaheldava väärtusega. No mis seal siis ikka. Katsu siis. Katsub, ettevaatlikult, sõrmeotsaga. Ehmatus, jahmatus ja krokodillipisarad...
Tundub, et mõneks ajaks sai õppetund värskendust.
Aga mind jäi piinama mõte, et kas ma ehk ei nõua 11-kuuselt liiga palju? Ta on ju nii tilluke ja armas, ehk peaksin teda rohkem kaitsma? Samas... äkki kaitsengi sellega, kui lasen asjad kontrollitult selgeks saada?

Piinab natuke, noh.

Esmaspäev, jaanuar 27, 2014

27/365 - India blogi

Kõrvalolev tekst, mis viitab India reisikirja pooleliolekusse, on sulaselge vale.
Tegelikult on see iidammu valmis.
Lihtsalt pildid on kõrvale valimata.
Täiesti jabur, kuid täpselt selle taga see postitamine seisabki.
Ja noh, eks aktuaalsus ole kah tänaseks kadunud :(

Pühapäev, jaanuar 26, 2014

26/365 - Hiirtest

Ma ei tea, et ma ühtegi looma-putukat-roomajat vmt kardaks. Ei põhjusta mu kiljatusi ei hiired, maod, ämblikud ega keski muu.

Siia pikalt tühjana seisnud majja kolides oli aga suhteliselt loomulik avastada, et kusagil majas pesitsevad hiired. Hea koht, kus külm aeg üle elada ja vahel leiab süüa kah.

Kusjuures, mitte tavalised hiired ei ole siin vaid karihiired :) Tillukesed ja üleüldse kärsalised, mitte üldse väga hiire moodi. Pilt Wikist siin:


Mulle hiired meeldivad. Sellised nunnud pisikesed piiksujad. Ime-imetillukesed. Ja meie omad suht tumedad, pigem lausa mustja tooniga.

Küll aga häiris mind mõte, et nad hakkavad ju tõenäoliselt üle mu nõude vudima ja toidupoolist nahka pistma. Ja mine tea, äkki kannavad miskeid tõbesid kah veel endaga kaasas.
Ja see mulle ei meeldinud. Hiired meeldivad, kuid minu elu häirimas nad ei meeldi.

Mida paganat siis ette võtta? Mürgitamine tundub nii jõhker, ainult selline mürk sobiks, mis halvab närvisüsteemi ega tekita loomale piina. Samas ei tohi see kuidagi halvasti mõjuda neile, kes need surnud hiired hiljem nahka pistavad. Näiteks rebuskid metsa all või muud tegelased.
Nokk kinni, saba lahti teema tundus.

Kuni saabus ootamatu lahendus. Ma päriselt ka ei uskunud, et kassid, kes ei tea hiirtest essugi, suudavad neid saagiks pidada.
Kuni kolisin kassid siia (enne seadsime ennast sisse ja kolisin kassid hiljem, et neil erilist šokki poleks ja paistab, et läks igati õnneks).

Kui enne olid pisikesed karvakerad olnud parajalt ülbed, siis peale esimest hommikut, kui meid tervitas vaibal tõenäoliselt mänguhoos naeru kätte surnud hiir, on vaikus majas. Ei mingit vudimist ega ülbitsemist. Kas tõepoolest suutsid kassid selliselt neile mõju avaldada? Nii kergesti ja kiiresti?

Samas ega ma taha eriti uskuda, et hiired nii rumalad on, et soojast majast keset talve välja koliksid, eriti kui söök kah veel nina alla kätte toodud. Küll aga pole neid ei näha, kuulda ega ka aimu, et toidu kallal käiksid.

Eks ma pean ikka silmad-kõrvad hoolega lahti hoidma ja mängu jälgima, kuid väga-väga loodan, et ma ei pea nende väljajuhatamist enda peale võtma. Sest ma tõepoolest armastan hiiri ja ei taha mõeldagi, et peaksin neile kuidagi liiga tegema... Aga kui vaja, siis vaja.

Et siis jah, maaeluga kaasnevad lisaks rõõmudele ka "rõõmud" :)

Laupäev, jaanuar 25, 2014

25/365 - Tuletapja

Ma meeletult armastan elavat tuld. Kamin, küünal, pliit, lõke, tõrvik jne.
Tea, kas mängib rolli mu tulemärgiks olemine, pidev külmatunne kontides või mis, kuid tunnen, et vajan elavat tuld selleks, et end laadida.

Ja nüüd miski, millest ma aru ei saa - kui on tulega selline kirglik suhe, siis miks ei suuda ma sellega koostööd teha? Miks pean ma pea iga tule enese ümber lämmatama? Kas ma ise põlen siis sedavõrd suurema leegiga, et väiksem tuli mu läheduses saab minu sisse neelatud?

Olen nimelt pea terve elu hiilanud sellega, et ma ei saa tuld üles. Tehniliselt teen kõik samuti nagu need, kes juhendavad, kuid tulemuseks on ikka lolli järjekindlusega kustuv tuli. Kuidas ma ometi suudan iga tule tappa?

Olin tegelikult natuke sellepärast mures, kui siia kolisime. Mis siis, kui Vanameest pole kodus külmal ajal? Kes siis elamise soojaks kütab, kui mina sussutan ja sussutan?
Kuna Vanamehel seisab just nüüdsel kärekülmal ajal, kui meil siin vahepeal mitu päeva enam kui -20 näitas ja nüüdki külma teismetega, ees enam kui nädalane ärasõit, siis olen nüüd viimane nädal iga päev ise tule üles teinud. Et praktiseerida.
Eriti mõnusad olid lõppeva nädala hommikud. Kuna tegu oli mu koolinädalaga, siis ärkasin hommikul 7 ajal, mil toas oli olenevalt välistemperatuuri abimõjust 17-18-19 kraadi, tegin tule kaminasse ja ajaks, mil ülejäänud pere ärkas, oli toas taas 22-23 kraadi sees :) Nii mõnus oli teada, et saingi hakkama ja igal hommikul maja soojaks köetud :)

Endal ikka kohe nii siiras rõõm ja uskumatu tunne, et kas ma ei olegi enam tuletapja? Suudangi tulega koostööd teha? Kuidas siis nii äkki?

Lisaks kaminale seisab meil köögi nurgas soemüüri ääres ka puupliit. Olen alati puupliiti armastanud, kuid see peaks minu jaoks siiski olema vaid lisamõnu majapidamises, mitte hädavajadus.
Üks õhtupoolik tahtsin puude praksumist köögis kuulda ja tegin ka pliidi alla tule. Ja nagu arvata oligi - tuletapja pole siiski päris kadunud. Põleb ja põleb ja... siis enam ei põle :)
Teise korraga sain siiski põlema jääva tule üles :)

Hiljem olen veel katsetanud ja hiljem on pliidi alla tule tegemine õnnestunud küll ja ikka esimese korraga, kuid midagi pole teha - kaminaga sujub mu koostöö paremini :) See läheb naksti!

Sellised väikesed rõõmud :)

Reede, jaanuar 24, 2014

24/365 - Saun

Fännan sauna. Kohe ikka päriselt.
Teagi, kas see on sellest, et mul on alatasa kusagil kontide sügavamates kihtides külm või olen ma lihtsalt sedavõrd eestlane, kuid saun on mulle ikka kohe väga oluline.

See soojus, mis igast poorist sügavuti sisse imbub. See aeg, mille sa veedad puhastudes, vedeledes ja kas iseendaga olles või kellegi vahva kaaslasega juteldes. Need iluprotseduurid, mis saavad teostatud, kuna on aega ja ruumi mökerdada ja mässata. See tulemus, mida tunned pärast sõrmede all, kui neid üle naha või juuste libistad.

Saun on midagi lihtsalt niiiii oma.

Täna katsetasime ära uue kodu sauna. Esimest korda :) Kurask, on ikka hää asi küll!
Saun on ehitatud alles mõned aastad tagasi ja ikka päris värske alles. Leiliruum suuuuur ja avar, lava 3-korrusega ja vähemalt 2,5 meetrit. Aknaga :D Mulle hirmsasti meeldivad aknaga leiliruumid :)
Ja mis põhiline - keris on nii võimas, et -20-se kraadi juures ei läinud sauna, mida pole vist talviti kunagi köetud ja see talv kohe kindlasti mitte, kütmiseks aeg rohkem kui mõni tund :D Arvasime algul, et terve päev kulub, et eraldiasuvat saunamaja soojaks saada, kuid võta näpust :D

On, millega rahul olla... Tõepoolest õnnelik, et valitud koduga sai kaasa nii suurepärase lisa :)

Neljapäev, jaanuar 23, 2014

23/365 - Poolenisti audis

Ma olen kohe päriselt ka kohutavalt väsinud.
Vahel on tunne, et liiga palju on korraga käsil.
Nagu teed ja toimetad, kuid milleski ei ole produktiivsus selline, nagu sooviks.

Aga jah - kolimine (ikka veel on vaja korterist kola kokku pakkida ja uude koju vedada), uute elanike jaoks korteri ettevalmistamine, uues kodus lahtipakkimine ja asjadele koha leidmine (kuna palju olulist mööblit on veel puudu ja saab alles jupphaaval soetatud olema), püüd lapsega tegeleda ja tema vajadusi jälgida, ise oma nõrga ja nigela enesetundega võideldes püüd positiivne olla, magamatus-magamatus-magamatus, ettevõtte kallal väikestviisi töö tegemine, eluks vajaliku otsimine/hankimine, koolis käimise intensiivsed perioodid/väga pikad päevad, klaveriõpingud, jaanuariga lõppev poolaasta koolis ja sellest tulenev hullumeelne hulk teste ja töid, mida esitada. Külm, väga-väga külm ja see pidev enese sissepakkimine ja auto eelsoojendamine ja kraapimine. Pisidetailid, millega vaja maja juures tegeleda, kuna enne ostu ei tea ju paljut ja siis muudkui avastad ja sebid ja korraldad. Ühes kohas lepingud lõpetada, teises alata. Teavitamine siia ja sinna. Jne jne jne...

Kõike seda tundub lihtsalt ühekorraga jube palju olevat.
Aga lohutan end sellega, et kõik on mööduv. Saavad ka need hullumeelselt väsitavad ajad mööda ja siis ehk kunagi saab jälle rahulikumalt hingata ja suuta voodisse minnes ja raamatut kõhule võttes sealt kasvõi ühe reagi lugeda, enne kui unedemaale kukkuda. Või mis lugeda... võiks ju suuta raamatu avadagi :D

Kolmapäev, jaanuar 22, 2014

22/365 - Kõhu väristamine

Üks asi veel, millega ma sügisel (lisaks koolile ja klaveriõpingutele) alustasin.
Kõhutants :)

Ammu mõelnud, et see on midagi, millega võiks tegeleda. Naiselik, sujuv ja naiselikkust rõhutav.
Mõeldu ja tehtud ja kätte võetud.
Ainult et... enam ei käi trennis :S

Kõhu paisumine ja kõhutants iseenesest ei sega teineteist mitte üks põrm, kuid minu puhul jäi asi pideva iivelduse ja kõhukrampide taha. See aeg, kui end liigutama oleks pidanud, eelistasin mina kodus kägaras vedeleda, kui aeg ja Väikemees vähegi võimaldavad. Ja sinna see jäi...
Kas ajutiselt? Vot seda täna veel ei tea :)

Teisipäev, jaanuar 21, 2014

21/365 - Seekord siis avalikult


On 23. november 2013. Ilmad on viimased paar nädalat olnud üks sombumeri ja päevad akna taga ühtlaselt hallid. Minu sees ja meie kodus aga kerib taaskord lootus - kas ehk... Kui viimasel ajal on enne päevi tulnud paariks-kolmeks päevaks migreenilähedane peavalu, mille lõppedes saabuvad ka päevad, siis seekord pole peavalu olnud. Jälle - kas võiks loota? Kas julgeme?
Tänaseks on päevad mõni päev hiljaks jäänud ja ei malda enam oodata - eile tõi Vanamees testi ja tema survest ("Tee kohe see test, ma toon homme uue, kui vaja", "Noh, kas nüüd on juba hommik, et saaksid testi tegema minna?" - kell oli veidi peale südaööd...) hoolimata otsustan testi teha täna hommikul.

Ärgates avastame, et üle pika-pika aja on päike väljas ja ilma rõõmustamas. Tõotab tulla ilus päev. Kas ehk veel ilusam?
Teen testi, hetkega ilmuvad kaks triipu...
Rõõmustan, kuid samal ajal võtan uudist üllatavalt rahulikult. Vanamees on palju rohkem ärevil - küll õhkab, küll haarab kätega peast (magamata ööd ei lõppe veel niipea...) ning iga natukese aja tagant käib triibulist testi vaatamas.

Väikemees on 9 kuud vana. Kahe lapse vanusevahe saab eelduste kohaselt olema 1a 5k. On jah väike vahe, kuid... kui miskid kanalid on lahti tehtud ja lapsi jagatakse, siis pole siin jokutada midagi - tuleb võtta, mis võtta annab :)

Seekord kavatsen riskida ja rasedusest juba enne sünnitamist kirjutada. Vaatame siis, kuidas läheb. Esialgu kirjutan mustandisse, ei avalda. Väikemeest oodates olin aga lausa nii pelglik, et ei kirjutanud üldse. Nüüd on hirm väiksem ja kuna keha on raseduse korra juba eduka finaalini viinud, on seekord kindlustunne hoopis suurem ja ega hiljem ei mäleta enam ei fakte ega emotsioone. Seega panen kirja :)

27. november: Vanamees on nii armsalt ära pööranud. Käib ja õhkab ja hoolitseb mu eest nii, et ka mulle tuleb meelde, et "Oih, rase :D Jälle! Alles ma ju olin rase... Appikene, ma teen seda jälle!". Aga see pidev hoolitsemine on nii nunnu ja selle moega võiks ju kogu aeg rase olla :D Kuigi ega ma ka muul ajal väga kurta saa, kuid siiski tahaks ju aina enam ja enam hoolitsemist...

Kummaline mõte tuleb pähe: "Huvitav, kas mulle ongi kombeks rasestuda vaid kahel korral aastas?"
Mõtlen sellega seda:
1. rasedus - november 2000 (katkes)
2. rasedus - mai 2005 (peetus, tehti kirurgiline puhastus)
3. rasedus - november/detsember 2010 (emakaväline, kärbatati haiglas süstide ja tablettidega)
4. rasedus - mai 2012 (Väikemees, jehuu:D:D:D)
5. rasedus - november 2013 (...)

1. detsember: Juba mitu päeva olen kuidagi ülimalt emotsionaalne ja kurb. Kardan. Millegipärast kardan, et taaskord on rasedus peetunud. Juba hakkasin unistama, kuidas hoolimata keerulisest perioodist kahe erinevas eas pisikese üheaegsel kasvatamisel saab Väikemehel olema mängukaaslane, kui tulid peale sellised hirmud.
Lihtsalt... sümptomid on ära kadunud. Tunnused, mis alguses olid, on kadunud. Juba. Nii loodan, et tegelikult on kõik hästi ja pisike Siputis kasvab ja toimetab mul kõhus ning mu hirmud on emotsioonidest, valusatest kogemustest ja lihtsalt lolliks läinud peast põhjustatud...
Visiit arsti juurde on ka alles homme, eks siis selgub tõde. Ootan ja kardan seda samaaegselt.

7.detsember: Ei saanud arstil targemaks. No tegelikult niipalju sain, et rasedus on, asub ilusasti emakas, kuid täpsemateks hinnanguteks liiga tilluke alles.
Aga... sümptomid on tagasi :D Pidevalt on nii halb olla, et tõmba kott pähe, kuid oksendada pole ma kunagi osanud. Ehk siis leevendust ei saa, keerleb niisama. Ja magada tahaks ka sisuliselt kogu aeg.
Samas on Väikemees sellises eas, kus vajab sagedast tähelepanu ja püüan talle seda ikka anda. Ehk siis enamasti lähen ka koos temaga magama, kuna ei suuda muudmoodi.
Praegu ei jõua ma ära tänada Vanamehe eest - ta ikka teeb sisuliselt kõik ette-taha ära... Laseb mul iiveldada ja puhata, et jaksaksin muul ajal end püsti ajada :)
Aga kui tugineda eelmisele rasedusele, siis mõne kuu pärast on lootust tugevale paremusele :)

20.detsember: Täna siis targem :) Analüüsid kõik suurepärases korras, tehti ka ultraheli. Siputis vehkles oma tillukeste käekestega, olles ise vaid mõni cm pikk :) Vastas eeldatavale suurusele ja praegu tundub kõik ok.

22.detsember: Appi kui vastikut unenägu ma nägin! Olime Saares ja mul algas verejooks, rasedust sama palju kui praegu. Olin pikali, püüdsin arstiga ühendumisi koordineerida ja samas hästi rahulik olla. Et ehk annab veel päästa.
Väikemeest oodates olid unenäod küll ülimalt kummalised, kuid kindlasti mitte jubedad. Siis ma sünnitasin näiteks valgeid kassipoegi...

Jõulud: Endiselt on tugeva iivelduse hood. Vahel võtab ikka päris jalust. Teine hetk on aga kõik kõige paremas korras ja mingit iiveldust poleks nagu olnudki...
Kummaline, Väikemeest oodates oli iiveldust ikka suht vähe. Aga ise arvan, et ehk asi selles, et olen krooniliselt puhkamata/magamata praegu. Ei saa ööundki täis, mis siis veel lisaunest rääkida. Ju keha lihtsalt reageerib koormusele selliselt.
Teavitasime ka perekonda, oli elevust ikka küll :)

31.detsember: Täiesti nullpäev! Tahtsin nii palju ettevalmistusi aastavahetuseks teha, kuid terve päeva on olnud nii halb olla ja süda on jukerdanud ja... Oehh. Ikka kohe tõeliselt halb on..
Vanamees teeb ise kõik ettevalmistused ja kantseldab Väikemeest. Mina olen täitsa audis omadega :(

1.jaanuar: Uskumatu energia! Aina teen ja toimetan ja möllan ja olen asjalik ning produktiivne. Misasi see eilne nüüd oligi? Tänasega võrreldes täielik müstika! Ja enesetunne on ka lausa imeline :)

11.jaanuar: Mulle ei meeldi, et mul kõht pidevalt pinges on ja kere valutab. Saan aru jah, et emakal oli koormusvaba aega vaid 8,5 kuud, et ma ei ole 20-ndates ja taastun aeglasemas tempos ning et üleüldse ei ole keha veel lõpuni taastunudki, kuid ikka tahaks ju olla sama heas füüsilises vormis kui Väikemeest oodates...

15.jaanuar: Tunnen ennast veidike rahvavaenlasena. Lapse soo osas.
Kuidagi on nii, et inimesed kujutavad ette, et komplekt on lahe. Võimalik, et ongi, kuid... mulle tundub, et ma ei oska seda mõtet piisavalt väärtustada. Nii kui Väikemees oli sündinud, hakati uurima, et kas ikka teine veel mõttes ja et võiks ikka tüdruk ka tulla ja vot kui vahva oleks jne. Jah, võib-olla oleks lahe, kuid... Ma ei oska end täna tüdruku emaks mõelda. Kui tuleb tüdruk, eks ma siis muidugi hakkan oskama, kuid kuna mul täna on poiss, siis on minu jaoks kuidagi naturaalne olla poja ema. Mingid patsid ja nukud ja printsesside teemad? Noh, eks tuleks õppida... Aga ma ise pole neist asjust lapsena hoolinud ega hooli ka täna. Lapsepõlves olin rohkem marakratt kui poisid mu ümber ja laevukesed, raadiod, onnid, parvetamine, indiaanlaseks olemine ja lasso vibutamine, tongipüstolid ning tõrvikute meisterdamine olid minu mängud. Kui naabriplikadega maal kodu mängisime, olin mina alati pereisa. Missivõistlustel kohtunik, mitte kandidaat jne :D
Seega mina kujutan ette, kuidas me siin lastega hakkame tulevikus konnasid jahtima, linnukestele söödamajasid ehtima, puu otsa onni tegema ja muud taolist. Aga teetassikesed, kroonid ja punupatsid? Oehh... Kui tulemas on tüdruk, saab mul olema keeruline end ümber häälestada... Samas jääb alati lootus, et minu tütar oleks sama marakratt nagu ma isegi olin :)
Ja mis veel - kujutan millegipärast ette, et kui lapsed on nii väikese vanusevahega, siis on ühest soost neil kuidagi nagu mõnusam koos kasvada... Ma ei teagi, miks nii ett kujutan.
Igatahes saan kõigi eelduste kohaselt kahe päeva pärast (17.01) ka lapse soo teada. Rasedust 13 nädalat ning külastan taaskord dr Šoisi, et meelerahu huvides lasta Oscar-test teha. Ja kuna see aparatuur on nii megavõimas, siis enamasti saab teada ka soo. Eelmine kord samal ajal saime :)

20.jaanuar: Püüan end kokku võtta ja Šoisi külastuse muljed koondada, ehk saab end seejärel julgeks mõelda ja uudisega lagedale tulla :)
Kui eelmine kord läks ligi 2 tundi, siis seekord olid kõik sooned ja kahinad, luud ja siseelundid niivõrd hästi "kättesaadavad", et meil kulus vaid 0,5 tundi :D
Sain teada, et laps on ideaalses seisukorras ning saab kõike vajalikku väga hästi kätte. Hirmus tubli tegelane - lehvitas ja siputas seal hoolega :) Ise vaid miskine 5cm pikk, kuid kõik elundid on paika liikunud ja kõik vajalik olemas. Nüüd vaid vaja areneda ja täiustuda :)
Loomulikult ei saa anda kunagi 100%-list garantiid, kuid kõigi eelduste kohaselt on tegu väga heas seisus terve ja tubli lapsega. Loodan väga, et nii see ka jääb :)
Šoisi juures oli taaskord lõbus. Ajas mind korduvalt niimoodi naerma, et kõht rappus ja titt hüppas :)
Tähtajaks praegu 28.juuli ...
Kuna testile eelneb ka vereanalüüs, kus spetsiifilisi hormoone uuritakse, siis sain teada, et minu hormoonid käituvad imelikult. Eelmine kord ajas see arsti segadusse ja tal oli kõhklusi, seekord aga teatas, et väga hea, et olin 1,5a tagasi ka käinud - nüüd ta sai vana analüüsi ka arvesse võtta ja saabus selgus majja. Minu hormoonid käituvatki veidralt - eelmine kord, olles 34, andsid ainult hormoonid arvutiprogrammis pimesi minu vanuseks 25. Nüüd, kui olen kohe 36 saamas, andsid hormoonid pimevastuseks 15 :D:D:D Arst muigas ka ja teatas, et mul olevat mitte-tavapärane hormoonide käitumine.
Ma nüüd pean emaga rääkima, kas ta ikka lubab mul sünnitada, kui ma nii alaealine olen :D
Ja noh, selliste hormoonide puhul polegi midagi imestada, et ma varasemas elurütmis edukalt rasestuda ei suutnud ...

Ahjaa, tegemist ongi poisiga :D:D:D No on jah selline servast rahvavaenlase tunne, kuid ma ei saa midagi teha - see teeb ikka kohe õnnelikuks :) Ja ega ma teistele sünnita, ikka meie perele :)
Lisaks... (vot see võib nüüd küll ütlemata veidralt kõlada...) ... ma pelgasin servast konkurentsi. Ma olen ikka paras ego ja mulle meeldib kohe väga mõte, et mu poisid on mu ümber suured ja tugevad ja mina olen see "õrn" naisolevus, keda nemad kambakesi hoiavad :D Et mina olen ainus naine meie pisikeses peremudelis. Peamine, et mul jagub tarkust tulevikus seda kohta loovutada, kui poisid oma elu ise seadma hakkavad...


Et siis jah, nagu te ilmselt naerumärkide koguse järgi ka ise arvata võite, olen ma eufoorias :)
Ja aidake siis pöidlaid hoida, et mu ebausust üleastumine ja selle murdapüüdmine oleksid igati edukad :)


Esmaspäev, jaanuar 20, 2014

20/365 - Läheb libedalt alla

Ma usun, et olen juba kõik oma toidujuttudega ära tüüdanud, kuid üks veidi põnevam teema on kohe varsti valmis postituma - lihtsalt see kolimine ja mässamine ja nüüd veel ka koolinädal ja koolis poolaasta lõpu lähenemine ja see kõik ei lase pikemalt kribada. Too olulisema kaaluga postitus on muidu valmis, viimased emotsioonid vaid lisamata. Kui need lisatud, siis postitan, ausõna :)
Seni aga kannatage mu toidumula ära.

Ma nimelt ei suuda enam üldse margariini suu sisse võtta. Noh, seda, mida võileivale määritakse. Keijud ja Ramad ja Voimixid ja mis nad kõik on.
Nüüd imestan, et kuidas ma varem suutsin? Väheusutav, et toodetel on maitse nii kõvasti muutunud, ju ikka asi minus endas.

Meil nii siinses kodus kui ka Saare-kodus läheb loosi ainult ja ainult päris või. See vähemalt  82%-ne.
Sest kui ma üleüldse võileiba haukan ja sinna üleüldse miskit määret vahele panen, peab see olema hea maitsega, mitte ei tohi seda va juustuviilu mulle suulakke suruda ja seda sinna kinni kittida.

Selleks aga, et või ei oleks kõva ja mittemääritav, on spetsiaalne kaanega tihedalt suletav võianum. Ei ta seal sees siis rääsu ega maitset muuda, küll aga on alati meeldivalt määritav :)
Eriti, kui vanaema kuldkollast kodusaia küpsetab... Mmmmm... Mitte keegi mitte kusagil ei ole suutnud mulle nii head kodusaia serveerida kui vanaema tehtud :)

Hämmastav tähelepanuvõime ehk "olulise" märkamine

Eile, 19.jaanuari hilisõhtul:

Vedeleme kamina ees ja naudin teadmist, et peale laupäevast kolimist on pühapäeva õhtuks kõik kastid köögis ja esikus lahti pakitud ning esimesel korrusel ei vedele enam jalus lahtipakkimata tavaari.

Vaatab Vanamees mu käsi ja imestab: "??? Millal sa oma küüned punaseks teha jõudsid???"
Minul kulmud laeni: "Teisipäeval, 7.jaanuaril. Siis, kui maniküüris käisin"

Möödunud on pea kaks nädalat. Ja ta märkab alles nüüd!!!
Mehed...

Pühapäev, jaanuar 19, 2014

19/365 - Küpsetised

Kui siin juba pidevalt söögi juures jutt käib, siis veel natuke samast:

Ma olen muffinihaige. Neid võiks ma küll pidevalt küpsetada ja siis järgemööda köögi vahet käies nahka pista.
Üleüldse tuleb mul söögitegemisel kõige paremini välja küpsetamine. Varem tegin päris maitsvaid muretaigna põhjal kooke, enam väga ei hooli. Kuidagi see magusavajadus on nagu on - vahel tahan, enamasti mitte. Muffinitest muidugi ei suuda mööda vaadata, kuid ega ma seepärast neid kuigi sageli küpsetada viitsi :)

Teine asi, mis mul praktiliselt alati õnnestub ja mis ka kaaskondseile mokkamööda, on lahtised pirukad. Quiche-laadsed ja pitsalised ja muidu lahtised pirukad. Meeldib neid teha väga rikkaliku täidisega, seest mahlaseid ja kindlasti rohke juustuga :D

Muudes kokkamistes esinevad üksikud pärlid, üldiselt aga pigem keskpärane.
Vahel ajan puhta untsu ka :D

Laupäev, jaanuar 18, 2014

18/365 - Uus lemmikloom

Umbes jaanipäevast alates on mul kodus uus veider lemmikloom - teeseen ehk kombucha ehk Mo-Gu.
Mhmhh.

Kui ema mõned korrad seda varem juua pakkus, öökisin pea et mao välja paljalt mõttest.
Siis rääkisid vend ja vennanaine, et neile ka meeldib. Mina öökisin edasi.

Ühel päeval olin nõus mekkima.
Ja esimesest lonksust sai palju.

Asi maitseb nagu kodune siider, noh :) Ise saad timmida magusust/kuivust ja tummisust suhkru, tee tüübi ja tee kangusega.
Väidetavalt ka paljude heade toimetega, kuid mulle meeldib eelkõige maitse :)

Ühesõnaga - peale jaani ilmus vend meile, purgike seenega kaasas. Ja teatas, et muidu on see seene kodustamine ainult jutu tasemel ja tema võttis nüüd asja käsile ja tõi mulle uue kodulooma.

Ja nii ta mul seal kapi otsas siis kasvab ja kodust siidrit valmistab :D

Reede, jaanuar 17, 2014

17/365 - Viimne mohikaanlane?

Kahtlustan, et ma olen suht viimane eestlane siin maamunal, kes pole teinud/omanud kaht asja - a) käinud Egiptimaal ja b) ei oma nõudepesumasinat.

Jap... Soojas käidud mujal, kuid mitte eestlaste mekas. Aga vbla kunagi võtan ka selle ette. Veel ei ole tungi olnud, kuid arvan, et lastega reisimiseks võib mõni sealne kuurort päris mõnus olla. Nii nad räägivad. Mine tea, ehk nüüd Väikemees annab põhjuse seda maad uudistada :)

Nõudepesumasin pole aga ühtegi mu elamisse juurde mahtunud. Köögid olnud juba eelnevalt selliselt möbleeritud.
Nüüd aga kindel plaan asuda kuivade näppudega inimeste maailma ehk siis uude koju tuleb ka nõudepesumasin :) Suht esimeste asjade seas.
Truudus käsipesule on murdumas :)

Neljapäev, jaanuar 16, 2014

16/365 - Kummitused

Tegelikult tahtsin hoopis põnevamast teemast täna kirjutada, kuid antagu mulle andeks - kolimist ettevalmistav pakkimismäsu, üleväsimus ja 100 muud asja (millest luban, et kirjutan lähiajal) ei anna võimalust.

Seega kiire teema kummitustest.
Nimelt - ma tegelikult ka usun neisse. Sest miks mitte? Miks ei peaks eksisteerima silmale nähtamatut ja mõistusele selgitamatut? Miks arvab inimolend, et olemas on vaid see, mida ta näeb? Piiratud maailm, ei muud.

Kogemusi mul kummitustega muid ei ole, kui vaid see üks. Aga vot SEE ei lähe siiamaani meelest. Ei see tunne füüsiliselt ega emotsionaalselt.

Ega ma ei tea siiamaani, kas tegu oli "kummitusega" või mängis mulle mu aju mingi vingerpussi...

Igatahes oli aeg, mil telekast sai vaadata Sydney olümpiamänge. Järelikult suvi. Nool hüples ja kargles seal hoolega, seda mäletan.
Kolisime parasjagu Veerenni tänavale üürikorterisse. Olin üksi kodus ning tegelesin järjekordse tavaarilaadungi lahtipakkimisega. Väsisin ja viskasin end hetkeks voodile selili, puhkama.

Korraga tundsin väga selgelt, et kellegi külm (ikka päris jahe kohe) käsi haaras mul pahkluust. Konkreetselt ja tugevalt. Ehmatasin ja rapsasin jala vabaks.
Ja värisesin.

Siiamaani ei saa aru, millega tegu. Ei, ma ei jäänud tukastama. Ei, see ei kordunud. Jah, ma tajusin selgelt kondist kätt ja haaramise tunnet.
Mäletan ka seda, et ma lihtsalt teadsin, et haarajaks oli vana naine...

Mis kurat see siis muud olla sai kui kummitus?

Kolmapäev, jaanuar 15, 2014

15/365 - Tilulilu

Üldiselt ma ei kuula ja peaaegu et ei kannata tilulilu muusikat.
Eelistan oluliselt teistsugusemat.
Ühe erandiga :)

Erandiks siis minu koristamismuusika.
Ok, kui igahommikuselt põrandaid ja tekstiiliga kaetud mööblit üle käin, siis see ei lähe koristamisena arvesse, see lihtsalt 10 minutit vehkimist. Koristamine on see, kui veidi põhjalikumalt vaja toimetada ja selleks eraldi aeg võtta.

Vot siis on minul taustaks prantsuse tilulilu muusika legend Joe Dassin. Ma ei tea, kohe uus energia tuleb tema taustal sisse ja samal ajal, kui jalg tatsub ja puus nõksub, käivad ka käed tunduvalt kiiremini :D

Aga vot nüüd tahaks küll huviga uurida, et kuidas teised end koristamise lainele saavad ja hoiavad? Mul näiteks on päris raske seda põhjalikumat möllamist ette võtta. Kui tuju tuleb, on kõik väga hästi, kuid ega seda tuju ju tellida saa... Seal tulebki appi Dassin. Aga... hea meelega saaks ehk mõne muugi nipi, ära tüütab muidu :)
Enibadi?

Teisipäev, jaanuar 14, 2014

11 - viimane kord kuudes lugeda


Täiesti uskumatu, kuidas aeg kihutab.
Vahel tundub, et seisab. No seisab ja mitte miski soovi kohaselt liikuma ei saa.
Siis vaatad seda väikest tegelast, kes sulle kelmikalt naeratab ja imestad, et kuhu pagan see aeg ometi küll kaob.

Alles ta sündis. Alles ma teda uudistasin ja tundma õppisin.
Need esimesed pilkkontaktid ja hambutu naeratus. Esimesed sõrmest haaramised. Esimesed siputavad-ukerdavad keeramised. Esimene pool meetrit kõhuli enese edasivedamist. "Appikene, vaata, ta istub ise, ilma toeta!". Käputab. Ajab end toe najal püsti. Hüpleb ja kilkab tugede najal. Esimesed sõnad. Esimesed sammud üle toa. Esimesed tantsuvõngutused ilma toest kinni hoidmata, uusaastaööl.

Nüüd aga... Enam mitte ei kõnni pidevalt vaid lausa jookseb.
Hambaid suus 9 ja 4 lisaks kohe-kohe piilumas, juba punnitavad.
Pikkust juba 80cm....
Teab, misasi on enese vibutamine ja püüab oma tahtmist saada. Ronida, laske mul ronida!

Enamasti siiski tõeline päikesepoiss, kel kelmikas naeratus näol ja vali kilge suul. Ja komme käed laiali su juurde joosta ja kalli-kalli teha. Või suu pärani avada ning su nägu korralikult ilastades üle musitada :D

Kuhu sa, aeg, ometi kiirustad?

14/365 - Hambapesu

Vanamees istub vanniserval ja irvitab.
Kui Väikemees satub nägema, siis tema naerab laginal.
Jutt minu hambapesust.

Ma nimelt ei oska visuaalselt ilusasti hambaid pesta.
Kui pesen parema lõuapoole hambaid, on kõik korras. Käsi liigub siuh-säuh õige kiiruse ja rütmiga.
Kui jõuab kätte kord vasaku lõuapoole jaoks, on sassis nii rütm kui kiirus ja appi tuleb pea. Ehk siis käsi ja pea hakkavad vastasrütmis liikuma :) Justnagu oleks käsi väsinud ja pea peab pool tööd ise ära tegema.
Aga no ei osa vasaku poole hambaid pesta nii, et pea paigal püsiks :)

Eks igal omad väiksemad või suuremad veidrused... Ja vähemasti on kaaskondsetel lõbus :)

Esmaspäev, jaanuar 13, 2014

13/365 - Hallpead austa

Vanemad lugejad juba teavad, uuemad ehk mitte - ma olen peast täiesti hall :D Tänaseks juba 100% :)
Ja mis kõige kummalisem - see hall ei ole tuhm ega kole vaid sillerdab kui hõbelõng :)

Hakkasin kiirelt halliks kiskuma 17-aastaselt. Koheselt sai ka värvima hakatud neid kiharaid, kuna kesse ikka tahab nii noorena nii austamisväärne paista.
Ja mitte keegi mu suguvõsas pole vara halliks läinud. Pigem ikka väga hilja, seega geneetiline see pole.
Ei teagi, millest. Ei mäleta, et oleks mingit suurt õudu pidanud üle elama, a la teadmist, et homme giljotiini alla (nagu ajaloost on üleöö-halliks lugusid teada).

Et siis jah, ei tea. Olen püüdnud olla ka piisavalt eriline ja seda välja kasvatada, kuid 5cm peal andsin alla - liiga õudne oli see kirjumirju pea.
Vot tak :)

Pühapäev, jaanuar 12, 2014

12/365 - Uksed

Veel üks asi, mis mul kopsu üle maksa ajab - irvakil uksed.

Kummalisel kombel hakkab mul pea et füüsiliselt paha, kui avastan mõne irvakil kapiukse. Eriti just köögist.
Midagi pole teha, kui kapiga on toimingud tehtud (sisse-välja-midaiganes), siis käib UKS KINNI! Kõik. Null vastuvaidlemist.

Laupäev, jaanuar 11, 2014

Ishand kui mõnus :)

See pakkimine ja kolimine ja hiljem siseviimistlustööd uues kodus saavad olema paras piin jalg-all-näpp-kõiges-tite kõrval, kuid mis teha, sai see kodu leitud just sellisel ajal.

Aga...

Täna, kui majale taaskord eelkütmist tegemas käisime (võtab ju nädalajagu aega, enne kui seinapalgid ja põrandalauad piisava koguse sooja sisse imevad, nii et seal oleks alla-aastasega mõnus olla) ja Väikemees lõunast ilu-und sooritas, haarasin küdeva kamina kõrvale raamatu, laskusin suurde tugitooli ja nautisin... Seda sooja, mis õhkas ja seda vaikust, mis hämarduvas õhtus akendest sisse piilus.

Ja siis jõudis mulle kohale, et nüüd saan ma seda teha nii palju, et see muutub liigagi elementaarseks. Peagi ei pruugi ma seda võlu sellisel kujul enam adudagi. Tulevikus võib ta minu jaoks tähendada vaid 4-tonnist hiiglaslikku maakividest salvestuskaminat, mida on vaja küpsetada vaid maja kütmise nimel.
.... samas on ka üleval korrusel jube mõnus tajuda, kuidas soe õhuavadest tubadesse voolab ja imekiirelt teise korruse soojaks köeb...

Ehk ma vähemalt aeg-ajaltki suudan nautida seda siis samavõrra kui täna. Sest... mul pole kunagi kaminat olnud, kuigi tõelise tulefännina olen seda alati igatsenud.
Samuti nagu mul pole olnud isiklikku sauna :D Ok, vanematel nüüd on, kuid kui mina veel Saares elasin, olime linnas korteris ja seal saun puudus.  Ja nüüd on mul suur-suur leiliruum (aknaga, kusjuures, see kah oluline :D) koos eraldiasuva saunamajaga. Jehhuu, noh :D Mida võib minusugune soojalemb veel tahta :D

11/365 - Liiga tavaline

Lapsena olin kurb, et ma ei suutnud olla piisavalt erinev.
Ei olnud mul vaja prille kanda (seega puudus mul võimalus neile ajukääbikutele, kes prillidega lapsi prillimadudeks sõimasid, kohta isiklikul tasandil kätte näidata ja vastukaaluks prillidest cool aksessuaar kujundada), ei olnud mul vaja logopeedi külastada. Kõrvad, va riud, ei olnud ka nagu lehvikud, et nendegi abil erineda saaks.

Suurim mure nimetatuist oli muidugi rrr-i põrisemise puudumine. Mulle nii kohutavalt meeldis kuulata, kui kohtusin kellegagi, kes seda tegi. Ja nii hirmsasti tahtsin seda ka ise endale "külge saada", kuid isegi harjutamine ei aidanud...

Reede, jaanuar 10, 2014

10/365 - Prantsuse keel

Suure kirega õppisin mitu aastat prantsuse keelt. See kohe sobis mulle ja mõne aja pärast hakkas isegi päris hästi välja tulema, kuigi algselt tundus seda va keeleväänamist ja andrusvaarikalikku põristamist liiga palju olema. Aga kirg keele ja prantsuse kultuuri ja muidugi köögi vastu andis oma ja nii ma selle kütkeis olin.

Nüüd aga, kui praktikat on jäänud aina vähemaks, hakkab mu suureks kurvastuseks ka keeleoskus kaduma :( Ei teagi kohe, mida tegema peaks. Edasi õppima? Rohkem prantsuskeelseid riike külastama?
See kõik on ju meele järele, kuid no ei ole hetkel aega, energiat ja vabu vahendeid sellisel kujul, et end kõige muu kõrvalt armastatud keelele pühendada. Kas armastan siis äkki liiga vähe?

Ähh.... Näis mis saab. Teeb veidi nukraks, kuid püüaks ikka kaine püsida, eksole...
"Prioriteedid, prioriteedid", kaagutas kaine mõistus.

Neljapäev, jaanuar 09, 2014

9/365 - Muna

Huvitav kas munadest saab ennast umbe süüa?
Ma pole seda küll veel suutnud, kuid mine tea...

Olen nimelt kohutav munahoolik. Võin seda süüa igal kujul ja igal kellaajal, samuti pole kogused naljalt piiritletud.
Seetõttu on meil kodus alati mune. Poest ostame palju karbitäisi korraga, vähemal puudub lihtsalt mõte.

Kuna muna juures selle õige meki annab kollane, siis ei saa praeguste seisude juures minust iial seda tegelast, kes söök munavalge-omletti või muud sarnast. Õhh! Aga see va kollane...

Teine, millesse sama suure kirega suhtun ja seda otsatult süüa võin, on tomat. Mitte kollane. Ja mitte ka liiga punane. Punane võib olla roogade sees ja võileival, niisama otsast söömiseks on parimad kergelt oranžid ja kindlasti tihked :) Noh, et ikka hapusust kah veidi oleks :)

Oma munalembuses olen siin kaalunud lausa varianti, et ehk nüüd maakaks hakates peaks kanad võtma... Aga ma ei talu seda va kanakaka haisu, kohe üldse mitte. Seega tuleb vist siiski leida mõni kanapidaja, kellelt hulgi mune saaks.

Kolmapäev, jaanuar 08, 2014

8/365 - Sõltlane

Mul on tekkinud jube vastik komme näksida.
Varem pole sellega kunagi mingit teemat olnud, kuid just viimasel ajal... Ja just arvuti kõrvale.

Varem hurjutasin oma ema, kellel telefonikõne minuga tekitas alati näksimisvajaduse ja nii ta telefonitorusse midagi ragistas või krõhvitses. Enamasti õuna.

Nüüd siis ise samasugune. Hetkel näksin küll porgandit (hea värske amps), kuid samas seisab siin kõrval ka kauss mandlite ja pistaatsiapähklitega. Ja nii mõnelgi õhtul käsi muudkui sirutub ja sirutub. Ise ei saa arugi, et söön ja ega keha ei tahagi, millegipärast aga ikka sirutan taas käe.

Vahel toon köögist isegi õuna või tomati. Need kah head näkitsemiseks... Õnneks kommid ja šokolaad võivad seista, nende järele sirutan end ülimalt harva (maitsevad, kuid ei tekita enamasti haaramisreaktsiooni).

Veel üks needus on õhtune tassike (siuke pooleliitrine) kuuma kakaod. Seda nüüd küll vaja ei oleks :D
Lähengi kohe vaatama, kas on piisavalt piima, et taas üks laar kakaod keresse kütta :)

Teisipäev, jaanuar 07, 2014

7/365 - Kodu

Ostsime maja.

Taustast niipalju, et mõned aastad tagasi ostsime hektari jagu maad, et sinna kodu ehitada.
Siis oli pangaga see teema, et saab laenu ka lisatagatiseta juhul, kui 18 kuu jooksul saab maja püsti ja muutub ise tagatiseks. Kõik kena.
Ootasime veidi, et laenu mitte kohe võtta ja et kevadel oleks hea ehitama hakata (maa ostsime suve teises pooles). Kevadeks aga olid seisud selliselt muutunud, et enam ei kehtinud too 18 kuu nõue ja oleks vaja olnud muud lisatagatist saadavale summale.
No kelle maja me panti panema? Vanemate? Ei tundu just meeliülendav ega suurt südamerahu tagav teadmine. Jäi katki.

Mis edasi? Nuputasime nii- ja naapidi, et kuidas oleks mõistlik, kuid nt väikelaenude abil jupikaupa ehitada ja kasvavat väärtust muudkui uuesti ja uuesti tagatiseks seada tundus olevat viimane ja kõige kulukam võimalus.
Seega projekt seisis.

Seisis tegelikult ka seetõttu, et müüja, kellelt maa ostsime, soovis müüa ka kõrvalasuvat maad koos majaga. Oma koduga. Küll päris halvas seisukorras, kuid noh, kõvasti tööd rabada ja oleks sest miskit saanud küll. Igal juhul oleks see majaga kinnistu saanud olla samal ajal ka tagatiseks.

Kuna aga müüjate näol on tegemist kunstnikust emaga ja tema ratisonaalselt mõtleva, kuid mannergul elava pojaga, siis käis kassi-hiire mäng ikka kohe pikka aega. Poeg meelerahu huvides soovis müüa ja ema linna korterisse panna, ema jaoks oli see aga olnud tema kodu kogu aeg ja seal ta siis maalis ja oli muidu selline kunstnikuhingega tegelane.

Hakkas pihta - müüme, ei müü. Müüme ikka... ei, ikka ei müü. Ja nii see kestis.

Selle aasta suve lõpus viskas meil seina ette - kaua võib. Ja hakkasime aktiivselt kogu saarel kinnisvara järele ringi vaatama. Oehh, see on ju nii vastikult vastutusrikas! Asukoht, ümbrus, seisukord, infra jne jne jne. Mõlemad soovisime privaatsust, et naaber ei vahiks kuskilt üle aia (ei, ma ei plaani happevannis laipu leotada ega muud seadusevastast teha, lihtsalt privaatsust tahan), kuid minu tingimus oli, et teised majapidamised peavad olema piisavalt lähedal, et kasvõi nt poiss saaks abi kutsuma minna, kui millegipärast vaja. Samuti peab laps saama suuremana ise liikuma ehk siis bussi peale peab olema mõistlik maa. Poodi võiks ka laps ise rattaga saada, miks mitte ka kooli.

Ega see valik seega kerge olnud. Pole ju kriteeriumitele vastavaid objekte üldse nii palju saadagi.
Seega muudkui sõitsime ja käisime ja valisime ja... kuni jõudsime... koju. Päikesepaistelisel päeval, mil sinna sisse astusime, tervitas meid kohe see õige tunne.

Otsus oli tehtud. Nüüd oli vaja vaid teised tahtjad kõrvale tõrjuda, hinnas kokku leppida, pangaga asjad korda saada ja voila.

Nüüd siis nii, et bussile on alla kilomeetri, kooli-lasteaeda-apteeki-raamatukokku-poodidesse alla 4km, üks maja tavel läbi puude küll paistab, kuid õnneks mitte väga ja 500m peal külavaheteel on mitu majapidamist. Seega vahetus läheduses. Kilomeetri-paari raadiuses laiutab aga üks Hiiumaa suuremaid külasid, seega inimesi on, kuid mitte meie õue peal :) Meie maja on väikese tee otsas viimane ja omadega mõnusalt metsa sees :)

Meeletult on muidugi vaja seal tegutseda, kuna tahame ehitada otsetee praeguse pika ligipääsutee asemele. Senised omanikud olid muidu Viimsis elavad suvehiidlased ja neile oli oluline just see pikk ja käänuline ning privaatne sissesõit, meie aga hakkame seda kasutama igapäevaselt ja seega tuleb võtta mets maha ja ehitada uus tee. Samuti on maja seest tühi ja kogu mööbel tuleb jupikaupa soetada. Ja noh, palju-palju on teha, kuid mis siis :) Meie oleme oma 35 000 - ruuduse metsase kinnistuga väga rahul, muidugi seesama mets tuleb ka lasta läbi raiuda, et padriku asemele parkmets rajada.

Et siis jah, nagu ma juba varem kinnitasin, saab see aasta olema põnev ja väljakutseterohke.
Varsti ehk saab veel mõnest väljakutsest teada anda, mine tea :)

Nii et arusaadav, miks preili (hmm, kui kauaks :D?) Herz´i majaprojekt minus kohe piiritut huvi tekitas :D

Esmaspäev, jaanuar 06, 2014

Kummaline lennupäev

Täna oli päev täis asjaajamisi ja paari sõbrannaga lõunatamist/kohvitamist Tallinnas, mistõttu astusin "tööpäeva" alustamiseks hommikul lennukile.
Teatavasti lendavad meil Saaremaad ja Hiiumaad mannerguga ühendavatel liinidel sellised väikesed püss-lennukid, mida mina väetisepuistajateks kutsun. Ok, agrotemaatilised moosiriiulid on küll veel tunduvalt väiksemad, kuid ega need 13-15-18 kohta lennukiski miski suur näitaja ole. Ja parajad püssid on need ka - tunned ikka kohe terve kehaga, et lendad :D

Hommikul saabuv lennuk hilines. Õnn, et olin asjaliku ajavaruga (noh, et ka hommikusööki jõuaks pealinnas mõnes söögikohas nautida), seega mind see ei morjendanud.
Üks piloot oli vana karu, mõnusalt karmi olekuga, ent viisakas Clint Eastwood. Teine piloot oli päris õpilane. Noor poiss ja muudkui sahmis papritega. Vana lasi tal sahmida, sest no peab ju õppima, eksole.
Päris põnev oli jälgida neid seal avatud kabiinis nuppe näppimas ja propellereid käivitamas (tundus, et kellelgi polnud sest miskit probleemi, seega pole hullu). Aeg-ajalt kõlasid katked nagu "Echo-echo-zero-alfa", "Umm... where is it? Umm.... aaah, yellow pages!" ja muudkui sahmib ja näpib. No las laps õpib :) 20min hiljem siiski saime liikuma ja tuleb tunnistada, et nii sujuvat tõusu ja maandumst ma sellel liinil ei mäletagi. Enamasti ikka tunne, et kaduma läinud ralliässad juhtkangi taha lastud: gaas - pidur - sööst üles - vabalangemine - jne.
Kõik tegelikult suurepärane ja nii need noored ju õpivadki, eksole.

Asjad aetud, kohtumised kohtutud ja tahaks tagasi saarele lennata. Ilma nahka seljas märjaks kappamata edukalt lennujaamas... ja tuleb teade, et tehnilistel põhjustel lend viibib. Noh, tehnilised põhjused on juba harjumuspäraselt võimalik jutumärkidesse asetada ja suundun südamerahus kohvikusse aega parajaks tegema.
Lõpuks kõlab oodatud kutse, läheme lennukisse. Kena kõik.
Õhkutõus. Äkiline nagu kogenud pilootide puhul tavaline. Sööstame hullu kiirusega pimedusse, lennumasina kere me ümber rappumas.

Olen valinud istekoha varuväljapääsu juures, seal on jalgadel kõige rohkem ruumi. Samuti avaneb sealt vaade propellerile, mis akna taga pimeduses müriseb. See muidugi ei ole eesmärk :D, kuid...
Järsku vaatan, et mis kummaline valgusvihk see propelleri keset mööda jõnksub? Taskulamp? MISMÕTTES??? Piloot valgustab aknast taskulambiga propellerit??? Miks ometi? Oot-oot, enne ju oli jutt, et tehnilistel põhjustel?

Tunnistan ausalt, võttis kõhedaks. Mille pagana pärast on vaja kõrgustes kihutades propellerit uurida? Kas on kummaline heli? Kummaline vibratsioon? Mis toimub?
Piloot küll lõpetas oma valgustusprotsessi, kuid minusse jäi ärevus.

Olen olnud lennukis, mis rapub mööda õhuauke nagu sõidaks Tallinna tänavatel. Olen olnud lennukis, mis ülemiste kohal kõikus selliselt, et kord oli aknas järv, kord oli taevas ja nii kordi järjest justkui karussellil. Olen olnud lennukis, mis on maandumisrajalt tagasi õhku põrgatanud ja uuele maandumiskatsele läinud.
Aga ükski neist varasematest kordadest ei pannud mind palvetama, pigem lõid adrenaliini üles.
Aga varem ei olnud mind kodus ootamas ka üht väikest poissi, kellest ma egoistlikult usun, et ta vajab mind elavana ja toimivana veel palju aastaid.
Täna ma sulgesin silmad ja palusin elu ja tervisega kohalejõudmist.
Ei teagi, kuidas tegelikult nii väikesest detailist nagu taskulambi valgus propelleril võib saada nii suur asi.

Oleks siis asi sellega lõppenud. Ei, taskulampi ma rohkem ei märganud, kuid maandumine andis uue doosi - selline laperdamine ja kõigutamine ja järsud nõksutamised, et hullumaja! Tundus, nagu oleks masin keset kiilasjääd juhitavust kaotamas ja teeks meeleheitlikke katseid teele jääda. Ainult et... me olime ju õhus...

Igatahes oli üks parajalt kummaline lennukites viibimise päev :)
Peale maandumist kuulsin üht naist lausumas: "Need Kärdla lennud on mulle juba vähemalt tosin halli juuksekarva andnud!"

6/365 - Kala ja tema soolikad

Kui pirtspee teemadel jätkata, siis lisaks arusaadava kujuga loomaliha tükeldamisele, keele keetmisele ja muule sarnasele "ma-ei-tee'le" ei puhasta ma ka kala. Kuigi suust sisse ajan neid kõiki suurima rõõmuga.

Et siis jah, kodus on meil kokkulepe - kui Vanamees püüab kala, siis puhastab ka ise. Ostab terve kala, siis puhastab ka ise.
Ma ei tea... Mul lihtsalt läheb süda pahaks. Ja käte nahk läheb ka karedaks ja see on veel eriti vuihh :)

Pühapäev, jaanuar 05, 2014

Mida toob 2014?

Jääraplika blogist näppasin. Varem olen seda ka siia üles pannud, täna aga hea meel, et Punahuul seda meenutas.

Mina sain saagiks
* Freedom
* Experience
* Love

Kas keegi veel teeb ja annab tulemustest teada?

Eelmise aasta tulemused on siin, kommijate omad kommentaarides.
Mul olid Money, freedom ja power... Hmm... Nii ja naa :)

5/365 - Keel

Mõni võdistab tõenäoliselt nüüd õlgu, kuid... - ma jumaldan keelt!
Seda, mida söögiks pakutakse.

Ma ei tea, kas see armastus on pärit lapsepõlveaegsetest pidulaudadest, kus keedetud keel oli alati olemas või mis, kuid siiamaani võin seda süüa suhteliselt üüratutes kogustes.

Kuna olen leidnud sel teemal Vanamehes kirekaaslase, siis ei ole väga harvad juhused, kus toome kohalikust lihapoest nt 7-8+ värsket keelt, keedame need ära ja pistame lihtsalt nahka. Ühe päevaga. Alati saiaga, keele kõrvale sobib sai. Aga keelekiht saial peab ikka saiaviilust endast paksem olema :)
Raiskajad... Aga miks ballastina seda valget nisu suuremas koguses süüa, kui saab hoopis valgurikast delikatessi näost sisse ajada?

Aga taaskord on siin üks "aga" mängus. Keele töötlema ja keetma peab keegi teine (loe: Vanamees), originaalkujul selle nägemine võtab mult söögiisu. Minusugune silmi kinnipigistav tegelane peab saama keedetud ja maitsestatud keeled nina ette alles söögilaual, viilutatult ja viilud segi aetult, et keele loomulik kuju kusagilt läbi ei kumaks :)

Mhh, tahakski nüüd keelt... Kahju, et lihapood täna suletud :(

Laupäev, jaanuar 04, 2014

4/365 - Tühjad nahad

Ma ei hiilga just oma koristamislembusega, kuid samas on minus hea hulk pedanti, keda ajavad mõningad pisiasjad harja turritama. Enamasti ma ei käuksata nende kohta miskit, korstan ise ära, kuid omaette puhisen ikka.

Üks kõige hullemaid nende hulgast on kommipaberid. Ok, tühjad veinipudelid lauajala kõrval häirivad mind ka, mis siis et idee poolest on need hommikuks kadunud, kuid minu jaoks kadugu kohe, kui tühjad. Samuti peaksid kohe prügikasti tee leidma ajakirjade ümber olevad kiled.

Kommipaberitest ei saa ma aga kohe üldse aru - mille paganama pärast asetatakse tühi kommipaber kaussi kommide sekka???
Nimesid nimetamata, eksole :D, kuid mul tõusevad iga kord juuksed peas püsti, kui esikulauakesel asuvast kommivaagnast möödudes seal mõnda tühja paberit vedelemas näen. Võta see komm, astu paar sammu edasi, vaagnast eemale! Ei ole vaja seda sealsamas avada ja siis nahk vedelema jätta...
Tühjad nahad käivad prügikastis!!!

Reede, jaanuar 03, 2014

3/365 - Klaver

Et see ora ikka teravam oleks ja kuna õppetööga enese rakkes hoidmine tundus algselt nii lihtne, otsustasin teoks teha oma ammuse unistuse - minna muusikakooli...
Pidin selleks 35 saama, et asuda klaverit õppima :)

Nooti ma ei tunne, noodivõtmetest ega muust pole halli mälugi, kuid mis siis :) Istusin aga klaveri taha ja iga tunniga saan targemaks ka kõiges muus :)
Igatahes jube lahe on. Ja julgustab seegi, et algselt väga introvertsena tundunud kurja prillitaguse pilguga õpetaja on osutunud väga toetavaks juhendajaks, kes enda väitel edusammude kiiruse üle lausa imestab :) Noh, eks seda paid olegi ju vaja, hoiab mind mõnusalt motiveerituna :)

Aga jah. Meeldib. Väga :) Kellele seda vaja on? Mitte kellelegi, ma ei kavatse kunagi kellelegi esinema hakata. Aga ikka on lahe :)

Neljapäev, jaanuar 02, 2014

2/365 - Süümekad ja lahendus

Kui Väikemees oli mõni kuu vana, hakkas igapäevane rutiin mind vaikselt hullutama.
Muidugi olin endale teadvustanud, et mõnda aga elu ongi selline, kuid siiski...

Igatsesin sundi mõelda ka muust, kui ainult selle väikese imelise uue tegelasega seonduvast. Samas olin nii mullis sees, et lihtsalt heast peast nt ühiskondlikult hirmaktiivseks muutumine ei tundunud mõeldav. Tegelikult oli ju parajalt mõnus ka, et elu kulges omas vaikses rütmis...
Aga ikkagi igatsesin mingisugust ora, mis mind triksis-traksis olema sunniks.

Ja oi neid süümekaid, mis lapse ees tekkisid...

Mis krdi ema ma selline olen, et mõtlen tegevusele ja eriti just mõttetegevusele väljaspool oma vastsündinud last? Temast endast eemalolekut ma ei igatsenud, kohe üldse mitte, kuid igatsesin igapäevasele rutiinile lisaks väikest sundi...

Natuke küll oma ettevõtte kaudu tööasjadega tegelen igapäevaselt, kuid see koormus ei ole praegu selline, mis jalad alt võtaks. Enamus saab tehtud minu abita ja see on hea :) Kuid näppu supis hoian siiski ja ennastki tegevuses.
Aga... sellest ei piisanud.

Lõpuks võtsin südame rindu ja langetasin otsuse - tagasi kooli! Täiskohaga töö kõrvalt seda teha oli minu hinnangul keerulisem kui väikese lapsega kodune olles ja nii see mõte kinnistus. Oijahh :) Täna saan kinnitada, et töö kõrvalt oleks see oluliselt lihtsam olnud, kuid ainult juhul, kui veel lapsi pole. Sest meie Väikemehe puhul ei ole kodus õppimine mingi option. Selleks saab kasutada vaid öötunde või siis seda aega, mis koolis üle jääb, kui näiteks majandusmatemaatikas või raamatupidamises ülesanded kiiresti ära teha ja siis muusse süveneda, kuniks ka teised omadega valmis saavad.
Jajaa, mõjub eputamisena, kuid ma olen päriselt ka kiire ja seni tundub, et raamatupidamine erialana tundub mulle suht iseenesest külge hakkav :)

Ehk siis nagu isegi aru saate, asusin raamatupidurdamist õppima. Ala on mulle ammu meeldinud ning kaua ma oma raamatupidurist ema ikka tasuta tööjõuna kasutan :) Lisaks tahan ise oma ettevõtte kallal rohkem osata nokitseda ja õnneks siiamaani mulle kõik kohe väga-väga meeldib.

Peale lõpetamist loodan koheselt ka edukalt kutseeksami sooritada, kuna kutsestandard tundub mulle lollikindlam ja ausam/võrdlevam kui hinneteleht.

Samuti saavad neil õppesessioonidel issi ja laps intensiivselt kvaliteetaega koos veeta. Iga kord õpetab Vanamees poisile mõne uue lolluse selgeks sel ajal, kui mina koolis :) Aga vahel on hoopis kasulikud õppetunnid neil - detsembri sessiooni ajal alustasid nad näiteks edukalt potitreeningutega :D Eks see muidugi alles juhuslik ole, kuid vahva ikkagi :)

Igatahes on minul hing rahul, et on sundi ja pinget ja kõvasti mõttetegevust ning ühtegi külge mööda ei saa maha joosta uue eriala ja võimaluste kinnistamine. Vanamees teeb vahel porisevat nägu, kuid kinnitab, et tegelikult on tal hea meel kui mul hea meel ja toetab mind igati. Väikemees saab issiga koos lollustega tegeleda ja kui ma koju saabun, siis suure hurraaga mind tervitama saabuda :)

Loodan väga, et kõik on jätkuvalt rahul ja mu püüdlused end ka mujal asjalikuna hoida kellelegi liiga ei tee. Sest... tegelikult tahaks ju samal ajal ka hea ema olla...
Ahh, kaduge, te süümekaräbalad!

Ning üks eriti vahva komm on asja juures veel - olen saanud palju äärmiselt toredaid ja laheda mõttemaailmaga uusi tuttavaid :)

Kolmapäev, jaanuar 01, 2014

1/365 - Rasedusest tagantjärele

8. kuu kõhu püüdis pildiaparaati vennanaine



Blogiprojekti avasissekandeks saab vägagi avameelne kirjutis. Ehk sellest, miks mu rasedus oli suur salaprojekt ja kuidas see kulges.


Need, kes mind isiklikult tunnevad ja need, kes on blogi varasemate sissekannetega tuttavad, teavad, et lapsesaamise teema on olnud mitte just kõige lühem teekond. Algus aastal 2000 ning õnnelik finaal aastal 2013.
Ei ole olnud lootusetu juhtumiga tegu ja seega pole sündinud suures mastaabis mingisugust imet, kuid meie väikese maailma jaoks oli see ime ilmatusuur. Diagnoos oli, et munarakud ei küpse valmis, pudisevad allamäge veerema pooleldi valminult. Elujõudu netu.
Läbi uuritud nii- ja naapidi, ravi saanud nii- ja naasugust (kõige rõvedamaks pean enese kõhtu süstimist, kuid eesmärgi nimel tuli seda teha), tulemust ei mingit.

2010 suvel järgnes kolimine tempokas-närvilisest Tallinnast Hiiumaale, kus enam ei olnud tunnet, et pean mingil kummalisel rattal püsima, et keegi olla ning saabunud rahu enda sees. Hakkasin teises rütmis elama ja hingama, ümbrust siiralt avastama ning elamine sai täiesti teise tähenduse. Rahunesin justkui maha.
Paistab, et sama tegi mu keha :) Igatahes näitas 2012 juuni esimestel päevadel tehtud test kahte triipu ja oli lõpp igakuisel salajasel pisaravalamisel, kui taaskord punased pioneeriraisad külla saabusid.
Öeldakse, et ära mõtle ja küll ta siis tuleb. Pullikaka, ma ütlen! Kuni on õhkõrngi lootus, siis võid ju ennast veenda, et ei mõtle ega looda, kuid tegelikkuses kusagil kuklas ikka keegi pidevalt kopsib. Ja nii toimuski see igakuine lootusetuse kasv 12 aasta jooksul...

Saarlastele teatasime siis, kui jaaniks seal käimas olime. Kuidagi läks jutt unisusele, vend miskit üritas õpetada ja siis Vanamees ei suutnud suud pidada: "Kui sa oleks sama rase kui Sipsik, siis oleks sul ka pidevalt selline uni". Vaikus... Veel vaikust... Segaduses pilgud. Ja siis arusaamine :D Ega keegi enam ju väga julgenud loota :)
Pärast vend mainis, et ta olla mõelnud küsida, et mis värk on, kas olen kunsttissid lasknud panna :D

Arst võttis asja kohe väga hingega ja olin põhjaliku jälgimise all. Eriti, kuna minu esimene kohtumine temaga oli talle eriliselt meeldejääv - uus patsient, kaks ebaõnnestunud rasedust seljataga ja tema peab minuga tutvudes mulle teatama, et siit küll last ei tule, see emakaväline olend tuleb hävitada. Ja mind mannergule haiglasse organiseeris.
Vanust kah juba üksjagu (1. laps ja 34), seega kergelt ei võetud midagi.

Õnneks aga pisike Krevetike arenes omasoodu ja oli väga tubli. Kõikvõimalikud näitajad olid mul väga head. Ainus kummaline asi oli, et keha kasvatas endale pea kohe kerge päästevöö ümber. Mismõttes mul rull ümber talje? Minul, kes ma olen alati olnud tõeline sipelgas? Arst lohutas, et keha kaitseb end. Varud + kaitse löökide eest. Mismõttes? Mul pole kavatsustki kaklema minna...
Tõsta tohtisin vaid kuni pastaka raskust eset :D

Kuigi analüüsid olid head, arvas arst, et võiksin käia soovi korral ka tõelise spetsialisti juures, et saada kinnitust ja rahu. Tegemist siis Oscar testiga, mida tehakse vaid teatud nädalatel (11 kuni 13+6 vist) ja mis annab palju põhjalikuma hinnangu kui tavauuringud. Niisiis võtsime plaani dr. Marek Šois'i külastamise, toimus see raseduse 13. nädalal.

Hommikul esimese asjana käisin verd andmas ja seal oli mul vererõhk 55/80. Õde hakkas paanikasse minema, kuid see ei ole oluliselt madalam mu tavapärasest rõhust ja sain õe maha rahustada, et ma ei hakka kokku kukkuma, ma olengi selline :)

Veri läks analüüsimisele ja pärast lõunat olime koos Vanamehega tagasi. Kohe tervitaski meid dr. Šois ja asusime tegudele. Pikali, kõht paljaks ja pilgud seinal asuvale hiiglasuurele ekraanile. Ja seal ta meile lehvitaski - meie Krevetike :) Kuna suurendus oli võimas, tundus ta päris lapse mõõtudega juba olevat :D

Vanamees ja Šois muudkui lobisesid lõbusalt omavahel ja mul oli veidi nagu inkubaatori tunne :D Arst muudkui kinnitas, et kõik tundub olevat väga hästi ja tema sisetunne ütleb ka, et ongi hästi, kuid mingid asjad teda häirisid. Vereproovist saadud hormoonide näitajad ei klappinud UH näitajatega kahes osas ning see muutis teda veidi murelikuks. Ütles, et kõige karmimal juhul võiks see tulemus näidata Edwardsi sündroomi (ülimalt karm diagnoos, kus enamik lapsi suremb juba ema kõhus ja need, kes sünnivad, elavad väga vähe), kuigi muud näitajad lükkavad selle ümber. Et tekitas veidi kõhedust küll, kuigi arst kinnitas, et ta ei usu seda just muude näitajate põhjal.

Lisaks ei saanud ta ühe südame veresoone heli õigeks (mängib rolli ka see, et laps ju nii tibatilluke ning oleneb lapse asendist jne) ehk siis ta ei saanud 100% väita, et ühes veresoones ei toimu tagasivoolu. Oli murelik ja pingutas mis ta pingutas, kuid seda õiget kahinat ta kätte ei saanud. Kui muidu kulub aega tema juures u. 45 minutit, siis meil läks ca 2 tundi. Mis teha, järgmised pidid ootama. Šois lihtsalt ei lase ülejala ja uurib ja puurib ülima põhjalikkusega, kui on kasvõi mingi "aga" mängus.
Soo saime ka teada, ütles, et siin pole kahtlustki, lipp Põhjanaela suunas rõõmsalt tervitamas :D No ok, selili vedelikus heljudes ei saagi ju teisiti paista :)
Igatahes julgustas ta meid, et tema hinnangul sünnib meile tubli ja terve väike poiss, kel pikad jalad ja suur jalanumber, kuid et südant rahustada, võiksime kaaluda lootevee uuringut ja lapse südame põhjalikumat uurimist enne 21. nädalat.
Huhh...

Aeg kulgeb edasi ja järjest enam hakkab kõhukest aimduma. Rasedusest said teada meie käest vaid need, kes mind näost näkku nägid. Võimalik, et mõni andis ka ühistele tuttavatele teada, vetot peal ei olnud. Aga ise ei teavitanud me sellest mitte kedagi, keda ei saanud teavitada näost näkku. Seega neid üllatumisi oli ikka parasjagu :) Põhjuseks see, et tänu varasemale 3-le halvale kogemusele ei julgenud ma isegi mitte raseduse kulgemise kohta märkmeid teha, nii pelglik olin. Mistõttu see sissekanne siin saab olema sel teemal üleüldse esmakordne ülestähendamine.Seda ka tegelikult napilt ja mälu järgi.

Vahepeal oli mu arst puhkusele läinud ning Šoisi tulemustega sattusin ITK-st asendama saabunud arsti juurde. Jesver kuidas mulle see visiit ei meeldinud! Noor naine, ennast hirmus täis ja suhtumine täiesti pealiskaudne. Ja hakkas ketrama lootevee uuringu ohtudest ja et ei soovita jne. Ma olin ohtudest täiesti teadlik, olin põhjalikult uurinud ja puurinud ja valmis seda imetillukest riski kandma, kui see vajalik on. Olekski tahtnud sel teemal konsulteerida, kuid sattusin nagu mingi seina ette. Äärmiselt ebameeldiv kogemus.
Hiljem kuulsin, et viga oli Šois'i nimes - arstid jagunevad tema suurteks hindajateks ja tulisteks vastasteks. Eks siis oli tegu viimasega.

Igatahes suutis ta mu nii ära hirmutada (a la et see 0,5-1% satuks nagunii just mina olema, kellel selle tõttu rasedus katkeks), et loobusin mõttest. Ämmakas, kes nägi, kui häiritud ma olin, võttis endale südameasjaks korraldada mulle vähemalt mittetasuline südameuuringu aeg ITK-s.


Vist kuskil 20.nädalal seisis taaskord ees tee Tallinnasse - ITK arsti dr. Ridnõi juurde, kes noore mehena on valinud oma eriliseks spetsialiteediks loodete südamete uurimise.
Ridnõi kohta olin lugenud, et väga tark, kuid suhtlemine võib raske olla - olevat selline teravapoolne. Seda sain kohe esimesel hetkel ka tunda, kui sisse astudes saime nahutada selle eet, et "mismõttes te ei käinudki lootevee-uuringul, kui dr. Šois seda vägagi soovitas?" ja et "üks kõige targemaid arste annab sellise soovituse ja teie eirate".
Oehh...
Igatahes leebus ta märgatavalt, kui vastuseisu ja hirmutamist kirjeldasin ja asus suurima põhjalikkusega Krevetikese südant uurima. Peale poolt tundi tuli kindel vastus - kõik kõige paremas korras, kursist kõrvalekaldumisi tuvastada ei suutnud.
Huhh... Lõpuks ometi! Ja kokkuvõttes jäi mulle dr. Ridnõist hea emotsioon.
Sain ka tööandjat rasedusest teavitada, et koheselt asendust leidma ja koolitama hakata.

Nii, mis siis teistmoodi oli...
  • Tujud - suht tavalised, fuuriaks ei muutunud :) Tujukust pea üldse mitte. Natuke heldinum olin ja kurba asja lugedes võisin täiesti suvaliselt nutma hakata ja nii, et ikka uputas :)
  • Isud - ei olnud erilisi isusid, oma ema kombel sõitva mootorratta tagaistmel küüntega mulgikapsa purki avada ei üritanud, kuigi mulgikapsas oli meele järele küll. Aga see on mulle alati maitsenud. Pigem oli kummaline, et suure lihasööjana ma esimesed 4 kuud liha eriti ei tahtnud ja valisin sageli söögiks aedvilju. Keha ise käskis, kuna neelud käisid. Ja hakkasin igatsema kartulit mistahes kujul, kuigi varem oli kartul mu menüüs äärmiselt tagasihoidlikult esindatud. Paar kuud enne sünnitust tahtsin aeg-ajalt Tupla šokolaadi. Just ja ainult Tuplat, ei teagi miks :) Liha söömine taastus 5. kuul, kuigi jäi siiski tuntavalt vähemaks. Ahjaa, vahel oli tohutu vajadus friikartulite järele :D
  • Lõhnataju - hullumeelne! Nina nagu politseikoeral. Kõige karmim oli see, et suurematel rahva kogunemistel, kus viibitakse lähestikku (nagu nt kontserdid) tundsin ma läheduses ära kõik naised, kel parasjagu päevad. Vot see oli karm!
  • Süda paha - esimesel neljal kuul ikka iiveldas, kuigi mitte hullult. Ei oksendanud ka kordagi, kuna samuti nagu mu ema, ei oska ka mina oksendada. Arvan, et olen oksendanud oma elus vähem kui 10x. Lihtsalt keerutagu seal maos palju keerutab, kõõksugu ma mõne anuma kohal näpud kurgus või mitte, vot välja ei tule. Tegelt paras piin, kuna saaks ju hetkeks leevendust, kuid ei, mis sees, see oma. Seetõttu oli eriti hea, et vähe iiveldas.
  • Vesi, vesi, vesi - hakkasin vett jooma. Taaskord keha ise käskis. Muidugi saab ka mõistusega teatud häid ja õigeid valikuid teha, kuid mina otsustasin end mitte survestada ja lasta kehal öelda, mida vaja. Ja kui keha kuulata, teeb ta päris tarku valikuid, ma vaatan :) Vett ma varem igatahes ei joonud - no selline maitsetu vedelik ja ei suutnud seda lürpida. Raseduse ajal olin aga nagu kaan puhta selge vee küljes kinni.
  • Hirmud - neid ikka oli. Lisaks muidugi lapsega ja raseduse kuluga seonduvale. Sünnitust ma ei kartnud. Teadsin, et kui sellega saavad hakkama igasugused naised üle maailma, saan mina ammugi, pole küsimust. Kindlasti parajalt jube kogemus, kuid eks see saab ju läbi ja ainus eesmärgistatud valu maailmas. Küll aga kartsin ma rebendeid, rasedusarme ja hemorroide. Esimestest ei pääsenud, kuid see kuulub juba sünnitamise teema alla, armid ja hemorroidid aga halastasid mulle, õnneks :) Igaks juhuks hakkasin end muidu väga nigela kreemitajana alates 4. kuust ka kreemitama (1x päevas) ja alates 7. kuust 2x päevas. Öeldakse, et armide tekkimine sageli pärilik ja see väljavaade tundus vägagi hirmutav, kuid mingi ime läbi jäin ilma ainsagi armita. Ma küll lohutasin end, et kui tekivad, siis kannan uhkusega, kuid eks ikka ju eelistasin mittetekkimist. Tea, kas aitasid kaasa pidev vee joomine, piisavalt tugevad kõhulihased vm, ei tea, kuna naha elastsus on vanust arvestades kindlasti halvemas seisus kui oleks olnud 20.-ndates ja no kõht venis ka ikka lõpuks üüüüüüüüratusuureks :D Naljakas oli mind vaadata - selja tagant ei saanud mingit aimu, et rasedaga tegemist, kui aga hakkasin külge ette keerama, siis seda kõhtu muudkui tuli ja tuli pildile :D Päris lõppjärgus. Aga noh, lootevett oli nii üüratult palju, eks seegi vajas ruumi.
  • Pissipeatused - kummalisel kombel mitte ainsatki kempsuskäiku ühelgi ööl. Nii nagu õhtul magama heitsin, nii hommikul ärkasin, ei mingit vaevalist ringikobistamist keset ööd. Samas päevasel ajal oleks võinud kempsus eladagi ja kui välja läksin, mõtlesin enne trajektoori läbi, et kempsust kempsuni ei oleks pikka maad :)
  • Uni - meeletu! Võib öelda, et magasin oma raseduse maha. Kui ma ei olnud tööl või millegagi poolkohustuslikult hõivatud, siis ma ainult magasin. Sisuliselt kogu vaba aja :)

Kummaline oli see, et mu lokid kadusid. Olin varasemalt tõeline Kunksmoor - suur pahmakas lakk, lokke täis. Ikka võimas, eksole.  Raseduse algusest alates aga hakkasid juuksed sirgenema ja aina sirgemaks nad said. Läige ei kadunud, juuksed pakatasid tervisest, kuid lokid läinud.
Taaskord emast - noorena oli ema oma juustelt paras karakul, peale minu saamist juuksed aga sirged mis sirged. Ju ta siis andis lokid mulle edasi. Väikemehel on ka praegune veidike lokki, kuigi mitte märkimisväärselt, ent see võib veel muutuda. Mul ka titena lokki polnud.
Tänaseks oleks mul lokk nagu veidi tagasi tulemas, mine tea, vaatab :)

Üks teema ajas mind tegelikult närvi ka - keelud käte üle pea tõstmise teemal (et rase ei tohi käsi üles tõsta, kuna siis läheb nabanöör ümber lapse kaela ja võib jama olla). Ei teagi, miks, kuid see alati hullupööra ärritas mind. Saan aru, et hooliti ja taheti säästa jne, kuid mina läksin närvi. Ma nimelt ei usu, et nabanöör on mingi kuri uss, mis käte tõstmisest impulsi saab ja vongeldes end ümber lapse kaela mässib.
Mina olen sügavalt veendunud, et see saab juhtuda siis, kui tõsta käsi üles koos raskusega ning sellega kõhtu pingutada. Selle mõjul võib kõht sundida last ümber keerama ja selle käigus nabanöör keerdub näiteks ka ümber kaela. Samas võib see nagunii juhtuda juba tunduvalt enne lapse vaagnasse laskumist ajal, mil ta seal hoolega ringi pöörleb.
Ühesõnaga ajas see mind alati hirmus närvi. Selle moega ei tohiks ju pead ka pesta. Aga kui ma pesen pead siis pea alaspidi, siis on ju ikka käed peast kõrgemal, ehkki rohkem maakamara suunas?

Krevetike osutus hullumeelseks siplejaks. Ja kusjuures ta on tänaseni selline, kes kusagil paigal ei püsi, aina traageldab ringi. Kesasi on paigalpüsiv ja omaette rahulikult mängiv laps? Meil küll sellist pole :)
Issiga oli neil lemmikmänguks kanna püüdmine. Krevetike lükkas kanna mu ribide alt üles, Vanamees haaras sellest kinni ja sipsti! tõmmati jalake ära :) Siis ettevaatlikult susati kannake jälle püsti ja nii uuesti ja uuesti :)

Jaanuari keskpaigast alates ei julgenud ma enam saarelt lahkuda, kuna tahtsin kindlasti meie haiglas sünnitada. Meil siin käivad pealinnast naised sünnitamas, kuna saavad personaalse teeninduse ilma eraldi maksmata :D Naerdakse, et tasuta Ferilitas. Muidugi on jamade korral vaja kiiret suure haigla sekkumist, nagu kõikjal mujal, kuid selleks on helikopter ja igati tavalise sünnituse puhul on meie haigla küll super. Ilus, heas korras (äsja renoveeritud) ja väga hooliva personaliga, kelle jaoks iga sünd on suursündmus. Tahtsin raudselt vältida võmalust konveierile sattuda ja nii me saarel paigal olime.

Jaanuari keskpaigast seetõttu, et arst avastas, et mul juba paar cm avatust ja oleks ma korduvsünnitaja, ootaks ta mind ca 2 tunni pärast sünnitama. Eks neid valuhoogusid oli jah juba üksjagu käinud ja poisi pea oli vaagnas paigas juba detsembri algusest. Eks ta seal siis avaldas survet ja nii ma neid valuhoogusid kodus üle hingata muudkui püüdsin. Mida aga ei tule, on sünnitus. Kõik eeldused ilusasti olemas, kuid no ei hakka tegevus pihta. Arsti hinnangul oli lootekott pea kohalt niivõrd lameda asetusega, et ei saanud tekkida seda survet, mis prõksti veed avaks ja no las ta siis kosub seal. Ja no las ma siis avanen sammhaaval. Kuigi platsenta juba hakkas vananema ja kõik-kõik-kõik oli sünniks valmis. Tähtaeg 7.veebruar.

Igatahes oli see ootamine jube pikk ja hakkas tekkima kärsitus. Lõpuks mõtlesin isegi, et võib ju ka rahvatarkusel silma peal hoida ja SSS teema ära katsetada. Tulemust ei mingit. Ka soe (minu puhul pigem kuum :D) vann ei aidanud ja ometigi vedelesin ma vannis kogu ülejäänud ärkveloleku aja :) No üle päeva kindlasti ja ikka mitu tundi korraga - raamat ja veeklaas kõrval. Ei olnud harv ka see, kui isegi vannis tukastasin, kõht uljalt veepinnal, kuna ega see vanni sügavustesse lõpus enam mahtunud.

Kui ka 7.veebruaril poiss veel sündimas ei olnud, panime paika plaani - järgmine nädal esilekutsumisele. Tundus, et tuleb geelitada ja veed avada, kohe kuidagi ei taha ise alata.
Arutasime ilusasti, et kohe esmaspäeval (11.02) ei lähe, kuna siis üks teine esilekutsumine ja mine tea, kaua läheb. Et tulgu ma vastlapäeva (12.02) õhtul sisse ja 13.02 hommikul alustame. Et parem, kui ma olen haiglas, kuna kodus ma nagunii ei magaks ärevusest ja nad annavad mulle kerge rahusti sisse ja magan öö korralikult ära, enne kui suure tööga pihta hakkan.

Seega otsustasin liugu laskma mitte minna, kuid vastlakukleid jahtimas käisin küll. Kummaline oli mööda krõbekülma, päikeselist ja lumist linna jalutada teadmisega, et homme samal ajal... Nojah :)

Edasine juba uus teema. Millalgi :)

Blogiprojekt: Ma vist olen hull...

Appikene, mis mul arus on? Iga päev minimaalselt 1 post - see on ju 365+ posti aastas?
Kes mu nupu ära nikastas???

Kui vaatan statistikat, siis intensiivseimad blogisemise aastad 2006 ja 2007 andsid vastavalt 141 ja 169 posti, ok, 2008 andis 154 posti ja 2009 104 posti, siis hiljem on asi ikka väga pingutustväärivaks muutunud: 2010 = 66, 2011 = 89, 2012 ainult 42 ja 2013 suutsin 75 välja punnitada...
Kas ma ikka aru ka saan, kui suure ampsu ma hauganud olen?
Samas - lubadused kuuluvad täitmisele...
Oh taevas (hala ja kiun).

Esimene on kirjutamisel, see tuleb pikk. Küll vahepeale tuleb siis palju tillukesi, kuid siiski, 365+ ?????
Lollakas.