reede, september 13, 2013

Rööbik katab laua

See pilt on siit juba korra ka läbi käinud, kuid sedakorda on põhjust peale muigamise ka kassil enda üle uhke olla :)
Nimelt seesama pilt, kus Rööbu postitantsu harrastab, osales ühel pisikesel kassitoiduvõistlusel ja esimeseks võitjaks ta end ka möllis :) Auhinnaks kvalitseetset kassitoitu :)
Esimene kord, kus millestki sellisest üldse osa võtsin ja voila!

Igatahes on ütlemata vahva, kui kass/-id lisaks niisama ilulemisele ka enese söögilaua eest hoolt kannavad :) Eriti, kuna nende söötmine on päris kulukas lõbu, kuna anname nüüd ju ainult ja ainult kvaliteettoitu peale septembrikuist mureaega. Nüüd siis natuke aega jälle mureta :)

laupäev, september 07, 2013

Vidriku karvad

Pea hantlile toetatult on ikka kõige mõnusam tukastada... Vidriku arvates.

Vanamees on avastanud lisaks sajale muule hobile, et tal tarvis nüüd ikka lendõngendusse rohkem süveneda.
Noh, mõeldud-tehtud. 

Kusjuures, olen ka ise lendõngega palju aastaid tagasi püüdnud ja täitsa äge tegevus! Viibutad kindlate liigutustega ridva otsas hiiglapikka nööri ja siis sihtimise järgi heidad. Erinevaid tehnikaid on palju ja vaadata on seda päris ilus:


Nööri teises otsas konksu kohal on "putukad", mis kala ära petavad ja näiteks lõhed ja muud säärased ahned röövkalad kujutavad ette, et nad püüavad kinni veepinnale maandunud/maanduva (see, kui nad maandumise peale juba veest välja putukale järele hüppavad, on jube äge!) putuka. See nüüd maakeeli algajalt mitteteadjale :D

Kõige paremad putukad aga on ikka need isetehtud putukad, eksole. Enamus, kes flyfishinguga tegelevad, seovad ise putukad. Teine variant on muidugi vahetult elus putukaid püüda.

Nüüd siis on lahti läinud hea materjali kogumine. Heaks materjaliks on selline, mis igati ehe, mitte suvalisest materjalist misiganes asjad. Eriti head on seega karvad...

Ja nüüd tulebki mängu Vidrik :) Vaene karvane kass, ma ütlen! Vanamees käib tal kääridega sabas ja lõikab tutsakaid siit ja tutsakaid sealt. Hea imepehme karv, erinevad toonid kah veel. Hea sulgede karvakestega ja millega iganes veel kokku siduda.
Need tutsakad siis eraldatakse rangelt üksteisest, ikkagi ühte tooni hallikaspruun ja teist tooni valkjas ja... Njah :) 
Kõhu alt on juba tutsakaid lõikumas käinud, sabast on kah osa saanud. Ihaleb Vidriku põsekarvu, kuid nendega olen ma jonnipunn - nende lõikamine oleks nähtav :D Kõhu alt ju kama kaks, kui seda pahmakat vähemaks saab, kuid põskedelt ta vaevalt proportsionaalselt nüsida suudab, seega see jääb ära!

kolmapäev, september 04, 2013

Kohe näha, et sügis...


Ilmad on küll veel suhteliselt ilusad, kuid siiski enam plätuga käia poleks mugav. Paar päeva tagasi lükkasin isegi üle paljude-paljude kuude teksad jalga... Minu jaoks on see kohe saabunud sügise tunnus.

Aga tegelikult väljas on jube mõnus. See kerge kargus, mis õhust sõõrmetesse tungib... Lehteda ja aiasaaduste aroomid aedades. Linna vahel ringi kärutades näeb pea igas tänavas mahalaetud puudekoormaid, mida siis riita lapitakse või suisa peenemaks lõhutakse. Ja selle viimase lõhn varasügisel ... see on kohe eriti ilus mu meelest :)

Minu jaoks on sügise saabumisest veel üks kindel märk - niipea, kui ma hakkan õhtuti suurtes kogustes teed sisse jooma, nii on aru saada, et keha valmistub talveks.
Teed joon ma sügisest kevadeni ja tõepoolest suurtes kogustes. Tass, mis sisaldab ühte portsu, on 600ml ja neid tassitäisi võin ma lõunast magamaminekuni sisse luristada õige mitu. Ja minu jaoks on see juba aastaid kindel tervise garantii.
Enamasti on tegu musta teega, kuhu käib raudselt sisse hea kogus (praegu nt 3 suurt tl) mett, paar laastu värsket ingverit (kui on isu ja ingver poes käies meenunud) ja hulk piima peale.
Teine variant on sügavkülmast võetud värsked purustatud mustad sõstrad tassi - neid siis nii viiendiku jagu tassist + mesi peale ja jooma!
Kolmas variant kehtib siis, kui kere veidi kidur ja tahaks nagu tõbiseks jääma hakata. Siis kiiresti musta tee sisse lisaks veel ka hea sorts brändit ja tervis taastub mõne tunniga :)

Et siis jah, pole ime, et minu meetarve aastas on üüratu. Ma isegi ei tea, kui palju. 10 liitrit on vähe pakutud seda tean, kuna 10 liitrit on ära kulunud siis, kui vähe olen tarbinud...

Peabki mõnele sügislaadale taas meevarusid täiendama minema :)

esmaspäev, september 02, 2013

Küüned, kingad, Nuki ja Konn

Olen siingi korduvalt sõna võtnud teemal, kui oluline on minu jaoks maniküür.
Usun, et igal naisel ja naisehakatisel on miski selline detail, mis alati suuremat rõhku saab ehk siis kunagi ei lubata endale selles korratust. Minul on vist küüned selleks detailiks. Arvan, et tegemist on nooruse kompleksi järelmõjuga. Sest väga varases teismeeas olid mul küüned nii ära näritud, et lausa valutasid. Ja see oli ju väga kole.

Lahti sain sellest halvast kombest alles siis, kui ema kavala nipina mul küüsi soovitas lakkima hakata. Rõhus naiselikule edevusele, mis muud :D Tollal ei tohtinud koolis end ju ehtida-mukkida-jne, kuid eks see oli selline piiripealne aeg ja võib-olla sai seda ka põhjendatud, ei mäleta. Igatahes sain ma loa sorida ema küünelakkides (tema küüned olid mulle alati suureks eeskujuks, kuna olid pikad, ilusaks viilitud ja lakitud kontoriproua küütsakad) ja neid kasutada. Mäletan veel neid esimeste tarvitatud küünelakpudelite kuju... Nimi oli vist Jasmin või midagi sellist suvalist :D

Igatahes... Ei aidanud mulle ei sinep sõrmeotstes, hirmutamine koleda tulevikuga ega muud trikid - ainus mis mõjus, oli edevus :) Lõpuks hakkasid need küüned pisitasa kasvama ja sellest alates on mul pea alati olnud küüned kas pikad või siis sellal lühemad, kui üks küüntest ära murdus (siis tuli ju kõik samale pikkusele lõigata/viilida). Õnneks on mind õnnistatud tugevate küüntega :)
Raudpoint-oluline on aga alati korrektne maniküür ja enamasti klassikaline lakk - punase erinevad vajundid või prantsuse maniküür. Lihtne. Kuigi.... vahel luban enesele ka kiikse. Hetkel on näiteks sinised :D

Peale sünnitamist sain mõnelt kodanikult imestuse osaliseks, et juba küüned lakitud... Siiamaani olen õrnalt hämmeldunud, et mismõttes? Kas sünnitamine vabastab vajadusest enda jaoks ok välja näha?

Sama oluline on tegelikult ka pediküür, kuigi suur osa aastast on varbad sokkides-sukkades peidus. Tunnistan, et talvisel ajal ei ole pediküür alati 100% viimistletud, kuid enam-vähem siiski. Aga kevad-suvine aeg ilma punaste varbaküünteta ei ole küll mõeldav!!! Veel paar päeva enne sünnitustki maadlesin hirmsal kombel ähkides ja puhkides oma varvasteni ulatuda, et ikka korralik pediküür tehtud saaks :) Aega võttis lausa hullupööra, kuid asja sai :)


Nüüd aga, kui ilmad olid soojad, oli lausa nauding taas varbaid särama lüüa (mõelda vaid, ma ulatun lõdvalt oma varvasteni :D). Ja samal ajal oma tõsiselt suures kingakollektsioonis tõsist revisjoni teha. Esimese hooga läks teisele ringile 15 paari kingi. Üksjagu on veel kaalumisel. Saabastes viin samasuguse revisjoni läbi siis, kui taas hooaeg algab. Ehk siis kohe varsti ...
Sest no tõepoolest - mul ei ole neid nii meeletutes kogustes tarvis. Olgem ikka realistid. Pigem tahan nüüd mugavaid (aga ilusaid) juurde ning ülikõrged stilettod lahkuvad mu juurest. Võtavad ruumi ja tegelikult kannan neid ju väga harva. Eks muidugi mõni klassikalisem eksemplar ikka jääb :) Ähk läheb taris...

Ja oioi kui kahju on nüüd taas maasikmammulaadsed varbad kangasse ja kinnisesse jalatsisse kängitseda :(

Väikemees aga on osutunud Nukitsameheks. Küüsi pean tal lõikama raudselt tihedamini kui kord nädalas, muidu kratsib ennast ja mindki triibuliseks. Lihtsalt meeletukiire kasvuga need (emmesse).
Ükspäev, kui magavat Väikemeest taaskord nüsisin, tabas mind tõsine Nuki-üllatus: olin ühe käe küüned miinimumi hekseldanud, kui igaks juhuks peale teise käega lõpetamist taas esimest kontrollisin. Noh, et ehk vaja miskit tibake veel viimistleda. Ja mida ma näen? Küüsi poleks nagu lõigatudki! Päris ausalt, ma mõtlesin et olen lolliks läinud või olen ma sünnitanud päris oma Nukitsamehe... Mäletate ju küll, kuidas Nukil sarved peale viilimist tagasi kasvasid... Lõikasin veelkord ja rohkem tšekata ei julge neid tuulikulabasid :D Mine sa tea...

Aga kahtlus, et olen lolliks läinud, on mind tabanud ka varem. Kunagi "ammu", kui Väikemees aina hoogsamalt ja teadlikumalt oli asju haarama hakanud, sai pesumasinasse lükatud väikeste loomakeste kuhi. Kuivama tulid need ööseks magamistuppa restile.
Kukun Unedemaale ja... virgun võpatades. Kes krooksub? Kus krooksub? Miks krooksub?
Vaikus... Uinun kõhklevalt ja virgun kiiresti - kes kurat siin jälle krooksub?

Vanamees tuleb mõni tunnike hiljem tuttu ja kaeban talle krooksumist. Peab mind sassiläinuks. Ma ise peaks ka! Öösel ärkame koos võpatusega - keski ikka krooksub!
Siis selgus, et konnanutsakas on mootoriga. Ja mina olin selle mootoriga konna ära pesnud ning kuivades see sisikond seal taastus ja vahetevahel krooksatas.
Jumal tänatud, ma ikkagi ei ole veel puhta segamini!

Kuigi suhtkoht pidevalt alamaganud olen ikka veel... Aga sellest eraldi. Kunagi. Kui viitsin. Ja jaksan. Ja pointi leian.