Laupäev, detsember 23, 2017

Koivad venivad

Täiesti ootamatult ei ole meil enam allameetrimehi...
Kuidagi hakkasid Nooremal Poisil püksid jalas lühikeseks jääma (ja tema meil tavajalgne, mitte hiigelkoiblane nagu tema vend) ning vedasin poisid igaks juhuks mõõdupuu juurde. Ja mida ma näen, Noorem Poiss salaja ennast 1,01-meetriseks venitanud! 3a 4k. Vanem Poiss oli samas pikkuses oma 3. sünnipäeval. Aga tema on kogu aeg väikesest vennast pikemat kasvu hoidnud. Hetkel tema 112 (4a 10k). Ehk siis eeldada on igati keskmisi kasvusid, mulle tundub.

Reede, detsember 22, 2017

Trendikas



Selle aasta trendisoovitus jõulupuule olla „midagi uut, midagi leitut, midagi vana“ ehk siis mitte kuuski muudkui tuppa vedada.

Täiesti juhuslikult olen minagi sel aastal hirmus trendikas :) Kuna mul metsaalune ja ka hoov kuuski täis (nii tillukestest kuusepoegadest kuni hiiglakõrgete puudeni ja ma ei jaksa neid isegi mitte hoovialalt kokku lugeda), siis tundub kuuse tuppavedamine kuidagi kohatu. Samahästi võiks mustsõstrapõõsa heast peast tuppa tuua, neid ka palju.

Jõulupuukest aga tahtsin. Nii ma siis korjasin hoovilt kaseoksad (leitud), värvisin kullaspreiga kuldseks (uus) ja riputasin külge punased kulinad (vana). Kogu kupatus vaasi ja voila :)
Tegelikult mõtlen, et peaks istutama akendest vaadeldavasse ja elektriühenduse lähedusse ühe nulu hoopis. Hakkaks seda õuejõulupuuna ehtima. Praegused asuvad kas vales kohas (väikesed) või on nii hiiglasuured, et neile ei aseta mingi valemiga jõulutulesid (kraanat meil pole). 
Ja nii ongi meil aknast vaadeldavalt jõulutuledega kaunistatud keldrikatuse piirjooned + punase sõstra põõsas :D Ise rahul ja lapsed ka.

Pühapäev, detsember 17, 2017

Maksumögast

 Nüüd tuleb üks kiun ja hala uue maksukorralduse üle.

Ühesõnaga, ma ei ole kindel, kas suur enamus inimestest õrnalt ka aru saab, millega tegu. Mina küll ei saa.
Kõige koledam selle mittearusaamise juures on, et ma pean nõustama oma rohkem kui 40-t töötajat sel teemal. Nad kõik kujutavad ette, et küll mina tean ja oskan neile vastuseid anda. Vot ei oska. Mu vastused venivad kilomeetripikkuseks: "Kui sul on nii, siis..." "Kui sul on aga nii, siis on niimoodi..." "Ja sellisel juhul on niimoodi..."
Ja sellega see veel ei lõppe - millegipärast on lisaks mu oma töötajatele veel mingi hulk inimesi, kes kujutavad ette, et ma saan sellest aru (mäherdune ülev kompliment mulle, kuigi täiesti põhjendamatu) ja mulle helistavad/kirjutavad ning nõu küsivad. Parasjagu piinlik on tunnistada, et ma tõepoolest ei mõika. Ja minu nõu kuuldavõtmine on omal vastutusel.
Kõige piinlikum on see, et oi kui paljude mitte oma töötajatest inimeste brutopalkasid ma nüüd tean...

Et siis jah. Seda valemit, kus tuleb minna kuu kolmanda neljapäeva öösel koos neljalehise ristikheinalehega teede ristumiskohta, suudan ma hoomata, kuid segaseks jääb see va aastatulu vajadus. See, et maksuvaba miinimum on 500 raha kuni palgani 1200bruto€ ja sealt edasi kahanev - igati nõus ja kahe käega poolt. Ei usu mina, et enam kui 1200€ teeniv töötajaskond vähemapalgaliste peale kade on.  Ja 2100+ jääb üldse ilma vabastuseta - no biig diil, üleelatav, eksole. Võrdsemate võimaluste ja vähemteenivate hüvanguks - suurepärane.
Aga see aastatulu mõiste? Miks sellega vesi peale tõmmatakse? Niigi peavad paljud inimesed kalkuleerima ja avaldusi ringi tegema hakkama (ja see ei päde, et ärgu lasku üldse kinni pidada, saavad ju deklariga tagasi - alla 1200€ teenival inimesel on enamasti seda raha vaja täna, mitte aasta pärast), kui tahaksid puhkuserahasid ette, saavad lisatasu/preemiat või teevad perioodilise lisatöö otsa. Ok, kuupõhiselt saavad nad sellega toime, kuid aastatulu piirangu raames?

Mis siis saab, kui müüakse kinnisvara, mis ei ole määratletud elukohana? Tõenäoliselt nullib see kõik senised mittearvestamised ja nätaki, oledki hoopis võlgu, kuna sulle on tehtud maksuvabastust suuremas määras kui aasta piir seda lubab. Ja ei mingit deklariga tagasisaamist vaid maksad juurde.

Ühesõnaga: nõme-nõme-nõme!
Ja eriti nõme on üritada kõiki aspekte kõigile hädasolijatele muudkui selgitada - puhkuserahad, preemiad, lisatöö, lisasissetulekud, pensioniga arvestamine jne jne jne. Saan täiesti aru, miks E on omadega kokku kukkumas, kuna tema selgitab seda loll-olude sunnil tunduvalt enam, kuid juba mina oma konnatiigiga olen hädas. Iseendaga on lihtne hakkama saada, teisi aidata ja juhendada - vot see on see raske osa.

Pidin selle endast välja kirjutama, kuna tahan, et see seostunne jääks mulle alles/oleks taastatav ka ajaks, mil kaine mõistus on taas pead tõstnud ja see jaburdus on ringi mängitud. Oh taevas - vist ikka igavene optimist... Aga ma päriselt ka ei usu, et nii jääb.

Laupäev, detsember 16, 2017

Imelik/inimlik


Inimene on ikka imelik.
Oodata nädalavahetust, et siis tornaado kombel ringi keerelda ja majas-aias-majas-keldris-majas-majas muudkui sehkendada ja korda luua ja sebida ja aretada. Ja seda aega oodata, millal see kõik võimalik on.
Argiõhtusest sebimisest on vähe. Kiiremad toimetused tehtud ja korra enesele mahaistumist lubatud, kui tuleb peale suur ja paks uni nagu kardin. Ja siis vedeled, hambad laiali, kuni poiste kisa nii suureks läheb, et sunnib luugid avama. Lõpuks kärutad sellid magama, teed veel mõned toimetused ja poed põhku, et hmmikul kell 6 jälle rattasse astuda.

Ja siis ootad seda va nädalavahetust nagu hingeõnnistust. Juba reede õhtul tunned, et tukkumajäämiseks polegi mahti, nii kohutavalt palju on toimetada. Ja et nüüd on küll hulk aega saadaval, kuid siiski jääb sellest väheks. Sest vaja on ju toimetada...

Kuhu on ometi jäänud vana mina, kes kasutas nädalavahetusi kas niisama olelemiseks või siis vähemasti kodust äraolemiseks? Nüüd on eemalolekulvajadus puhas piin, nii palju saaks ju selle ajaga ära teha :D

Nüüd täitsa paanika, pool nädalavahetust juba läbi, kuid nimekiri toimetatavast on lühenenud vähem kui poole võrra...  Nagu ikka, on sekka sõitnud uusi toimetamisi, mis nimekirjas olevad troonilt tõuganud.

Ah, mida ma siin halisen. Mõtlen, et äkki ikka avaks nüüd selle värvipurgi... Hommikul saab ju mõnuga magada :)

Teisipäev, detsember 05, 2017

Kutsikad

Ühel ilusal hommikul avastasime, et akvaariumisse on tekkinud mõned uued tegelased. Kalakutsikad. Tänaseks tundub, et kolm osavamat on kaaselanike poolt puutumata jäänud ehk siis sebivad taimede vahel hoolega ringi.
Mis mind aga imestama paneb, on nende kasvamise kiirus! Veel mõni päev tagasi olid nad nii mikroskoopilised, et raske märgata, täna leian kolm vaevata üles. Kui neid on rohkem, käivad nad võsast väljas lihtsalt vahetustega.

Igatahes tohutult põnev jälgida :) Nii mõnedki isased on igapäevaselt hullunult pulmatantsuga ametis, seega mine tea mis siin veel saama hakkab :)
Mina aga veedan igal kodusoldud päeval vähemalt mõned head veerandtunnid akva ees istudes :) Hommikukohvi joomise kohaks on see mul nagunii saanud.

Esmaspäev, detsember 04, 2017

Sticky thing Sid

Alati, kui ma kuhugi vedelevasse asendisse heidan (diivan nt), olen ma oma meesväega kaetud.
Vanamees ohjab ennast kõige enam, ta teab, et kui ta oma kaaluga mulle sülle poeks, ajaks ma suure kisa lahti, kuid teised neli ei hooli sest miskit. Nii ilmuvadki mind katma (sülle ega kaissu pole õiged sõnad, katma on kõige ehedam) üks kuni kaks poissi ja üks kuni kaks kassi. Variatsioonidega.

Kaeblesin Vanamehele, et vahel on tahtmine niisama ka lebotada, mitte pidevalt kellelegi asemeks olla ja tema siis teatas, et olen ju meie peret kokku liitev asi (asi???). Selline sticky thing. Ja lõppu lisati armastusväärselt: "Noh, nagu see Jääaja Sid" ....
Oehhh.... Sinna me siis jõuamegi peale kolme aastat abielu, kahte last ja ligi kaheksat kooseluaastat. Sticky Thing Sid... :D