Teisipäev, oktoober 28, 2008

Tigedusehunnik

Igahommikuselt mängis ka täna Terevisioon ringiaskeldamise taustaks. Üks sealne külaline ajas mul aga laka nii turri, et ma lihtsalt pean kobisema.
Nagu arvata võib, oli külaliseks Savipäts. Kes siis tutvustas oma uut raamatut majanduspoliitikast. Ma otse vahutasin ta juttu kuulates...
.
Ma ei tea majandusest ja selle toimemehhanismidest halligi. Küll aga tean ma seda, et kõik käib tsüklitena. On suuremad tõusud ja langused, on väiksemad, kuid alati järgneb üks teisele ja intervall kipub olema suht sarnane.
Nüüd siis väidab härra Ninasarvik, et Eesti majandus oleks igati ok järjel, kui tema raamatu järgi oleks käitutud.
.
Ega ei loe ju see, et pea kogu maailmas enam-vähem kuni kolinal langemine toimub. Eesti oleks Savika juhtimisel ainus lilleke keset pasamerd. Mujal kõik halb, nii halb ja meil veereks elu kui hernes. Jeerait... Eesti ju nii võimas, et muu maailm meid ei mõjuta, mkmm.
.
Ja laenamiste teema. Kuidas riik ei tohiks laenata ja kuidas tema muudkui sel teemal sõna on võtnud.
Aga Tallinn? Eesti suurim ja mõjuvõimsaim ning kõige kulukam linn? Kui mujal ja ka riigi tasemel taheti laenusid juurde mitte võtta, siis Tallinn ainsana plaanis suuremat sorti laenamist. Ei tea mis sest sai ja ei huvita ka, kuid midagi siin ju ei klapi, krt.
Väga paljud asjad tema jutus ärritavad mind sageli ja ärritasid ka täna, kuid kui veel rohkem teemasid läbinärimiseks võtan, ei tule mul und. Seega las jääb.
.
Lõppeks pole siin mingit vajadust kiljuda kuidas kõik koledasti pees on. Ok, on. Ja siis? Rabeletagu vähem igasugu Osturallidel ja Hulludel päevadel oma kaugast tühjendada, püütagu kasvõi natukenegi kas investeerida (teada ju, et madalseisus hea osta kuid vaid väga targad või õnnelikud tabavad ära tõelise põhjahetke) või niisamagi igaks juhuks kõrvale panna. Misiganes vahendites siis. Ei pea ju vetsupaberi rullidesse investeerima või aina uhkemaid ja kulukamaid autosid ostma.
.
Ma ei ole küll nii vana, et aastakümnete kaupa tõuse ja langusi mäletada ning uurimistöid kah selles vallas ei tee, kuid vähemasti 90.-ndate lõpust mäletan küll mingit suuremat (aktsia)turgude kukkumist. Ja kuuldvasti on neid ikka ja jälle olnud. Ja tuleb ka edaspidi. Selle peale võin isegi mina mürki võtta.
.
Igale langusele järgneb tõus. Millal? Eks see selgub. Siis, kui enam allapoole minna ei saa. Seni tuleks minu arvates natuke mõistlikumalt käituda, lasta reaalsusel eufooriat summutada ning kõik läheb oma tavalist rada pidi edasi. Nagu alati.
Minu kui tavakodaniku arvamus.
.
Seda enam ärritab mind Savika-suguste demagoogitsemine. Jube hea on ju suhtelise paratamatuse pealt populaarsust korjata. Et nüüd, Ansipi ajal on paha-paha. Ja tema ajal oli roosamanna. Olud olid tiba teised ja kui meenutada, millal ja kes on nt suuremat sorti laenusid võtnud...
.
Ma ei suuda ära hämmastuda, et on piisavalt palju inimesi, kes tema juttu usuvad. Kes need inimesed ometi on? Mina ei tunne isiklikult mitte ühtegi. Mis ringkonnas mina siis liigun?
Ta on väga tark mees, kuna teab millal ja kuhu nupule vajutada, kuid kohe kindlasti ei ole ta aus. Kui natukenegi selge mõistusega lugeda tema sõnavõtte ning jälgida millal ja mida ta teemaks võtab ja millal mille "unustab", siis (austajad, võtke seda soovi korral isikliku solvanguna) igaüks, kel põhu ja laastude vahel natukenegi hallollust virvendamas, tunneb mädamuna haisu kerkimas. Ja ärgem unustagem toredaid debatte, kus küsimusele vastatakse täiesti lambist ja teemaväliselt, püstitades tähelepanu mujalesuunamiseks hoopis uut teemat.
.
Ma olen niiiiiiiiii kuri praegu.

Esmaspäev, oktoober 27, 2008

Täna hommikul on aega kuidagi eriti laialt käes...


Huvitav kas mesi võib paksuks teha?
Loll komme viimasel ajal tekkinud oma lõputuid meevarusid sihikindlalt hävitada. Kodus valmistan maiust (panen purki erinevaid pähkleid ja mandleid ja muud mis meeldib ning kallan meega servani üle) ja nosin seda kuni iiveldamiseni, tööle olen aga tee tarvis purgi mett vedanud ja lusikas muudkui liigub purgi ja suu vahet. Natukese aja pärast jälle. Ja jälle. Kardan, et varsti paisun suureks kui õhupall...

Ok, mesikäpp haarab järgmise meepoti kaenlasse ja lippab tööle.
Olen täna lõpuks ometi tubli ja lähen bussiga. Tänu vabaka remondile on kõikvõimalikud masinad end minu trajektoorile sättinud ja hommikused ummikud:
  1. ajavad ajaliselt hulluks
  2. söövad närvid seest

Mõnda aega olen hommikuti ropendades tööle vuranud, meeldiva ja rahuliku nädalavahe tulemusel aga otsustasin härjal sarvis haarata ja end kokku võtta. Väljas on mõnus sügis ning kavatsen paar sammu ennast liigutada. Säästan närve ja ajaliselt ei kaota praegusel ajal pea midagi.

Üritan tubli olla ja kavatsetust vähemalt mõnda aega kinni pidada. Mitte taas tormata unesegasena viimasel hetkel auto poole, ühes käes turgutav kohvitass ja teises juuksehari, mis mu parukas viimaseid meeleheitlikke rebestusi teeb. Rahu, ainult rahu:)

Kolmapäev, oktoober 22, 2008

Meestest

Lugedes Jääraplika ja Babajagaa kummalistest seiklustest meesterindel (kusjuures mõlema kleepekad on pildi peal mehed kui kompud/ponksid poisid/etc), tekkis kange isu ka oma meestemaitset ja -nõrkust kirjeldada.
Ilusaid mehi on kena vaadata. Nii pildi pealt kui live's. Minul samuti. Ega ma puust tehtud ole, eksju.

Millegipärast on mul aga mingi seletamatu tõmme minu arvates koledate meeste suhtes.

Ehk siis tegemist meestega, kes klassikalises mõttes on mitte-iludused, kuid neis on miski salapärane SEE....

Jääraplikaga saigi just teoretiseeritud, et äkki on kompud viu-viudeks muutunud seetõttu, et neis on seda naiselikkust liiga palju saanud. See annab küll välimuse, kuid tõenäoliselt ka iseloomujooni. A la kleepumine, ahistamine, virisemine, tähelepanu puudumise üle vingumine jne.

Jääraplika ja Babajagaa on mõlemad oma eluga häsi hakkama saavad laia sõprade- ja huvideringiga noored naised, kel välimustki kapaga antud. Eks see kõik tõstab ka enesetedvust ja siit saab kinnitust minu järgmine teooria, et iseseisvad naised on üksikumad kui hädapätakad. Teate ju küll, et on teatud sort naisi, kes justnagu kuidagi ilma mehe toeta püsti seista ei suuda. Mis hinnaga see mees neil kodus on ja milliseid kompromisse tuleb teha, see on muidugi vaid neile teada. Küll aga alluvad mehed neile suht kergelt, kuna kes see ikka viitsib lasta ajus kraaksuda. Ja hale ju ka neist. Ei saa ju kuidagi hakkama muidu, vaesekesed. Ja lõppeks on hea kui säng soe, toidumoll nina ees ja naine kuskile pea seljas minemas pole, kui mees veidike ringi tahab vaadata. Turvaline mudel, kus mees ei pea kompromisse tegema ja me ju kõik teame selliseid mehi. Eriti need, kes armukesi peavad ja maid ja ilmu kokku valetavad. "Kohe olen lahutamas", "Meie abielu on vaid paberil", "Ootan kuni lapsed suuremaks kasvavad".

Teine tüüp naisi (minu isikliku arvamuse kohaselt ja ma ei ole miski psühholoog) on need õnnelikud, kes on küll iseseisvad, kuid suutnud leida võrdväärse partneri. Suhtes toimib suuremal määral koostöö ja kõik on eluga rahul.

Kolmas tüüp on siis need, kes pole oma sõulmeiti veel leidnud või on noorusrumalusest või halbade asjaolude kokkulangemise tõttu temast ilma jäänud. Ja nüüd ei lepi mitte iga ettejuhtuvaga jorsiga. Saavad ka üksi hästi hakkama, mistõttu kiiret pole. Et eesmärk ei ole selles (nagu Nirti tabavalt kirjutas), et keegi tekialust täis peeretaks ja hommikul viimased kooreriismed kohvi peale krabaks, vaid leida ikka see, keda on võimalik austada. Keda on võimalik oma silmades pjedestaalile tõsta. Ja kui selleks kulub aega, siis kulub, vähemaga ka ei lepi.

Nüüd siis eelpoolmainitud kaks piigat maadlevad oma viimase nädala/paariga tekkinud austajatega, kes ei saa kuidagi suht julmast "ei"-st aru ja on valmis juba vaat et altari ettegi tirima. Oma siidiste käekeste kogu jõuga, kui muidu ei saa. Ja kui enne 10 sammu kodust eemal oleva burgeriputka külastamist pühapäevasel puhkepäeval ikka kleepekale ei helista ja teda kaasa ei kutsu teisest linna otsast, on viu-viu ja süüdistused platsis. Andke olla, kus on hingamisruum?
Mõlemad austajad näevad välja nagu noored jumalad. Olen näinud ja kinnitan.

Tundub ju natuke nagu naiselik, eks? Otse loomulikult on ka ilusaid ja mehelikke mehi ja oi kui palju, kuid reaalses elus pole mind õnnistatud nendega kohtumisega. Ja polegi tarvis, kuna minul võtavad jala nõrgaks ja liblikad kõhtu koledad mehed. Arumaisaa... Ja siit tulebki siis kirjutise teine osa.

Üheks jalavedeldajaks on mul läbi aastate olnud Gerard Depardieu. Vaevalt et keegi saab teda ilusaks meheks pidada... Pigem lausa kole. Aga mõjub!

Samuti ka päriselus meeldib mulle, kui mehe välimuses on mingi kiiks. Suured ja koledad ninad on ühed enim magnetina mõjuvad elemendid. Laiad või kongus või viltused - nimetage aga! Pisikese ninaga mehed kohe üldse ei mõju...
Madalad ja/või tugevad kulmud... jne.


Veel imponeerib mulle väga Nickelbacki laulja. Selline ürgne isane.. Arrrhg!
Pole ju ilus, noh....

Olen püüdnud enda jaoks lahti seletada, et milles siis asi. Ainus järeldus, milleni olen suutnud tulla, on see, et tahan ise paarisuhtes see ilusam pool olla. Jube ju kui mees mu kõrval mind täielikult varjutab. Naise roll on ilus olla ja ma pole nõus ilueediga peegli ees koha pärast võitlema:)
Lisaks pole mulle sellist välimust antud mis iludusega konkureerida jõuaks, seega pean, paistmaks kenake, valima aksessuaariks koleda mehe:DDD Lihtne loogika...

Ja üks nõrkus on mul veel. Hääl. Piiksuja piiksugu mujal. Kui mees tahab mu põlved vetruma saada, peab tal peale koleda välimuse ja veidra nina olema ka sügav hääl. Oi need udukarvakesed mu kuulmekäigus siis mõnulevad:D

Seetõttu olen sõltuvuses peale Nickelbacki nt Ville Valost, eriti äraleierdatud loos "Summer Wine". No siuke, hääl et roolis olles võin hajameelsus-avarii põhjustada.
Ja mis eriti julm - ta mõjub seal videos atraktiivsena.... Olles ise kole kui kurat. Seda tüüpi mehed mulle üldse ei imponeeri tegelikult, kuid mõjuvad, rsk! Täiesti vastu tahtmist. Selline Johnny Deppi tüpaaž. Valo ilma selle jubeda kitsehabemeta ei mõju mulle üldse, kuid habemega... Ja ma muidu jälestan nii vuntse kui kitsehabet.

Müstiline maailm see naiste sees... Vajan ravi:D

Teisipäev, oktoober 21, 2008

Lepitus

Sageli kobisen, et raadiost kostuv muusika kriibib mu kõrva.
Viimasel ajal kuulen kahte lugu, mis mulle aga meeldivad, seega polegi ma nii kompromissitu vanamoor:D
Riputan ka siia üles, kuna aasta pärast pole mul tõenäoliselt enam halli aimugi, kes laulis ja millest laulis. Siis hea uudistada:)

Gabriella Cilmi "Sweet About Me": (vägev hääleulatus)

Ooh, watching me
Hanging by
A string this time
Don't, easily
The climax
Of the perfect lie
Ooh, watching me
Hanging by
A string this time
Don't, easily
Smile worth
A hundred lies

If there's lessons
To be learned
I'd rather get
My jamming words
In first, so
Tell you something
That I've found
That the world's
A better place
When it's
Upside down, boy

If there's lessons
To be learned
I'd rather get
My jamming words
In first, so
When your playing
With desire
Don't come running
To my place
When it burns
Like fire, boy

Sweet about me
Nothing sweet
About me, yeah

Blue, blue, blue
Waves, they crash
As time goes by
So hard to catch
Too, too smooth
Ain't all that
Why don't you ride
On my side
Of the tracks

If there's lessons
To be learned
I'd rather get
My jamming words
In first, so
Tell you something
That I've found
That the world's
A better place
When it's
Upside down, boy

If there's lessons
To be learned
I'd rather get
My jamming words
In first, so
When your playing
With desire
Don't come running
To my place
When it burns
Like fire, boy

Amy Mcdonald "This Is The Life": (pull kiirus)

Oh the wind whistles down
The cold dark street tonight
And the people they were dancing to the music vibe
And the boys chase the girls with the curls in their hair
While the shy tormented youth sit way over there
And the songs they get louder
Each one better than before

And you're singing the song
Thinking this is the life
And you wake up in the morning and you're head feels twice the size
Where you gonna go? Where you gonna go?
Where you gonna sleep tonight?

So you're heading down the road in your taxi for four
And you're waiting outside Jimmy's front door
But nobody's in and nobody's home 'til four

So you're sitting there with nothing to do
Talking about Robert Riger and his motley crew
And where you're gonna go and where you're gonna sleep tonight?

Where you gonna sleep tonight?

Üks isevärki õhtusöök

Mainisin siin hiljuti, et viimase nädala jooksul tuleb kolmel sünnipäeval käia. Nonii, nüüd see trall siis läbi. Vahepeal oli tunne, et ma muud oma elus enam ei teegi kui jooksen mööda kaubandusvõrku, ajades taga kingitusi ja lilli.

Veider on see, et kõik kolm sünnipäevalast on rasedad. Kõigil kavas kevade hakul poolduma hakata. Neljas sünnipäev tuleb nüüd novembri alguses ja kas mul on üldse vaja mainidagi, et ka too sünnipävalaps on beebiootel? Sügisel sündinute rasedusepideemia. Aga see kõik on teine teema:)

Möödunud reedel kihutasime peale koolist pääsemist vennanaise sünnipäeva tähistama.
Teemaks oli pime õhtusöök...

Nimelt oli valmistatud kolm käiku roogasid ning meie ei tohtinud miskit näha. Mustad klapid silmadel, mistõttu üks oluline meel - nägemine - oli kadunud. Millevõrra hakkasid teised meeled seda kohe asendama. Vend ja vennanaine, kes serveerisid ja valasid, olid "nägijad" ja irvitasid meid ikka südamest. Ja kusjuures meie hääled muutusid kohe oluliselt valjemaks, kui klapid peas. "Nägijatena" võtsime taas mitu pügalat vaiksemaks... Iseenesest huvitav.

Kummaline on süüa, kui ei näe mida sööd ja kuidas midagi kahvli peale saad. Aerutad aga mööda taldrikut ringi ja ajad näiteks kirsstomateid taga:D Või siis saiale pasteedi määrimine... Ei näe saia, ei näe pasteeti.
Iga roa juures mingi hetk me loobusime ja sõime primaatide kombel kätega:D

Üks huvitav üritus oli muidugi tervise joomine ehk siis üritamine pimedast peast klaase kokku lüüa. Üksteist valjuhäälselt juhendades meil see enam-vähem ka õnnestus:) Mõni tüüp küll toppis järjekindlalt oma klaasi küünlasse, kuid üldjoontes saime pihta. Vend muidugi käis vahepeal narrimas ja nii kui sirutatud klaasi nägi, lõi kokku. Ja kui siis hõisati, et "jess, õnnestus!", siis see, kellega kokku pidi löödama, ei olnud küll seda meelt;)
Ühesõnaga väga pull üritus oli! Kunagi, kui mul on piisavalt suur söögitoa laud, kavatsen raudselt ka ise sellise ürituse korraldada:)
Peaaegu õnnestub...

Esmaspäev, oktoober 20, 2008

Tähetantsust

Nonii, seekod tunnen ka mina vajadust kogu Eestit vallanud teemal sõna võtta.

Vaatajanumbreid arvestades võib eeldada, et suurem enamus eestikeelsest elanikonnast istub pühapäeva õhtul nagu üks mees pildikasti ees. Nii ka mina. Võimalusel ma seda saadet maha ei maga ja eks pühapäeva õhtuti kipub seda vaatamisvõimalust keskmisest rohkem olema.

Uus süsteem mulle meeldib. Et viimaste puhul otsustab žürii. Siiski asjatundlikum kui emotsioonidel põhinevate helistajate plejaad. Tants loeb, mitte fännid.

Aga minu emotsioone siis.
Tantsusammud võib igaüks selgeks õppida, see pole mingisugune teadus. Jama algab siis, kui vaja veenvalt tantsida. Siis ainult sammudest ei piisa.
Usun, et tantsuoskus on kaasa sündinud. Seda kas on või ei ole. Oskus tantsu endast välja lasta, ma mõtlen. Mitte niisama sammuda.

Eredaid näiteid on seegi kord. Nt toosama noor naga - Lauri Pedaja. Ta kohe oskab seda liikumiskirge endast välja lasta. Näha, et naudib. Edu talle selles nautlemises:)

Maarja-Liis üllatab meeldivalt. Arvasin, et ta on selline jahe ja vaoshoitud. Samas on temas tohutu annus püüdlust ja kõike, mida ta ette võtab, teeb ta hästi. Tubli tüdruk.

Samas Järvisest oleksin ma eeldanud noorusliku indu ja julgust. Ta küll püüab, kuid... Noh, eks igaühe anded ole erinevad. Kõike ei saagi osata.

Niit ei teglenud kohe üldse mitte tantsimisega. Ma ei saanudki aru misasi see oli. Õmblusmasin sobib talle tunduvalt paremini ja ma oleksin olnud äärmiselt jahmunud, kui ta ei oleks esimene väljalangeja olnud.

Salumäe näeb oma ea kohta nii super välja, et kadedaks teeb. Endisest lihasmäest on saanud sale ja sihvakas ja väga kaunis naine. Kadestamisväärsed jalad, tõepoolest...

Kui juba välimusele jutt läks, siis Kaisa Oja vastu ei saa endiselt keegi. Ma pole võimeline Normanni tantsu vaatamagi, silm puhkab Kaisa peal. Sigailus naine. Ja kleidid on tal eranditult alati super. Või siis kannab ta kõik kleidid vapustavaks lihtsalt...

... mida ei saa aga seekord Helena kleidi kohta öelda (Aderi blondiin). Võimatult kole kalts oli tal selle punase kleidi pähe selga visatud. Täiesti arusaamatu asetus ja langevus... Brr!

Aga Ader tundub oma plaatinablondist tantsupartnerist sees olevat:) Väga armsalt särab ja siiberdab tal ümber:)
Mina seevastu ilmselt säraks ja siiberdaks Aderi ümber. Ta meeldib mulle juba palju aastaid, kuid tema võime tantsida üllatab mind. Arvasin, et mingi puujalgne sportlasest kapp on. Aga rumbas suutis väga ilusasti jala voolamises hoida, samuti on kehahoid super. Ja need lihased...nämm!
Mis saakski olla selle vastu kui säärane lihasmägi sind kui udusulge tõstab ja kannab:)
(mulle nimelt hirrrrrmsasti meeldivad tugevad mehed;D)

Kui tunnetest edasi rääkida, siis Sepa-Evelini ja Kiigajaani vahel on raudpolt keemia. Ja Evelyn itsitab kohtlaselt ja pidevalt nagu armunud plika:DDD Jääme edasisi kollaseid uudiseid ootama:)

Pagan küll, neid tantsusaateid vaadates tuleb selline nostalgia peale, et anna olla. Ja ei jõua end ära kiruda, et gümnaasiumis tantsukarjääri pooleli jätsin:(((

Žüriist ka paari sõnaga.
Tael mulle meeldib. Professionaal. Teab mida räägib. Klandorf ka. Suhhotskaja kommentaarid tekitavad allergiat. "Super!", "Superarmsad olite" jne. Selline fck-ing nunnumeetri teema. Ma kohe ei salli sellist ninnu-nännut. Ja Agu jutt on vahel arusaadav, vahel ajab mingit teksti, mille jälgimise järg mul kuhugi ära kaob.

Aga muusikalise külje pealt sain seekord šoki. Keegi kuram laulis live's Niidu-Kosmina rumba taustaks Queeni lugu "Show must go on". Ok, niigi on kole kuulata, kui keegi laulab Freddie laule ilma Freddie hääle ja nüansirohkuseta (sry, minu isiklik allergia, kuid see on alati lörtsimine), kuid seekord me lausa karjatasime, kui kätte jõudis refrääni koht. Vabandage väga, see kõlas kui teotamine. Sõna otseses mõttes laulja kraaksus. L kommenteeris väga täppi, et nagu karaokega oleks tegu. See oli kohutav... Ja seda sai samas esituses veelkord kuulda, kui tants lõpus kordamisele tuli...
Ma loodan väga, et too esitaja ei laula enam MITTE KUNAGI seda lugu!
Kuidas tegelikult seda esitama peab, võib õppida siit:

Neljapäev, oktoober 16, 2008

C'est la Vie

Reede varahommikul kooliminekuks ärgata on argirütmi sarnane, seega pole hullu.
Laupäeva ja pühapäeva hommikul end välja vedada ei ole üldse mitte argirütm. Ent siiski ma naudin seda. Ikka veel...

Hirrrrrmus hea on koolis käia.

Ja senini tundub, et selle semestri ainetest 90% olen võimeline hindele "5" sooritama. Hea tunne ja siin välja kiljudes nagu väike kontrollmehhanism kah:)

Ainus mure, et homseks on sattunud kaks suurt kontrolltööd. Järjest. Ei tea miks need ikka ühele päevale sattuma peavad...

Elu on ikka veel kiire. Äkki millalgi tõmban tuure maha, kuid praegu on aeg elamiseks. Ja elada on mõnus!

Millalgi tahaks kinno jõuda. Vahepeal pole kohe üldse viitsinud kinost ega teatrist kirjutada, elamusi neist on saadud aga küll.
Peab ootama et keegi kinno kah kutsuks:) Teatrisse tuleval nädalal jälle saab. Miskine Rakvere külalisetendus.

Oktoobris-novembris on alati kuidagi palju sünnipäevasid vaja külastada. Nüüdki oli möödunud nädalavahel üks ja see nädalavahe tuleb kaks. Seejärel tulevad novembri omad... Mille tulemusel hakkab mu kukru põhja auk tekkima:D

Täna veetsime ühe 4-tunnise nõupidamise väljas. Kujutate isegi ette kui palju selle aja sees süüa jõudis mulina kõrvale. Nüüd on füüsiliselt halb ja tunne, et kõht kukub eest ära.

Jõuetuse käes vaeveldes teen endale nägu, et õpin homseteks kt-deks, tegelikult aga blogisen. ;) Nii need "5"-ed tulevad...

Ok, õppima siiski.
Ja homme 8-st 18-ni koolis ning edasi sünnipäevale... Huvitav teema tõotab tulla, ehk viitsin hiljem ka kirjeldada:)

Esmaspäev, oktoober 13, 2008

Unehorror


Ei saa aru mis toimub.
Viimasel ajal näen üht jubedust teise järel. Aju haige?
.
Eile öösel viibisin Saksamaal mingil suuremat sorti messil. Hirmus palju oli äkšõnit ja toimetamist ja kiirustamist. Lõpuks ärkasin selle peale, et toidust, mida suure isuga sõin, avastasin u 7cm pikkused surnuks keedetud mustad ussid. Peenikesed ja kõvad nagu traadid. Raske arvata kas ajas öökima. Ärkasin hirmuhigist leotunult.
.
Täna öösel toidujamad jätkusid. Seekord söödi inimest ja koera. Minu enese sõpruskonnas. Hoolega varjatud saladus oli, kuid ootamatult sattusin peale. Imre Kose oli tellitud mingit gurmeed sellest tegema. Inimesest oli filee ja koerast hallikad vorstid.
.
Kuna tegemist oli sõpradega, ei saanud ma asja suure kella külge panna. Ei olnud nõus nendega küll ühinema ja teatasin, et ütlen neist lahti, kuid aitasin ettevalmistusprotseduuride jääke koristada. Minu kodu ikkagi ja kes usuks et mina asjaosaline ei ole.
Vedasin mingit kilekotti laibavedelikuga välja, mis mu käes gaasidest plahvatas. Kohutav oli pärast köögipõrandat ja külmikut sellest lögast koristada.
.
Inimene oli juba enne tapetud ja tükeldatud, koera tapmist peaaegu oleksin näinud. Enne suutsin end higist taaskord leemendades üles äratada. Enam magama jääda ei julgenud, kuna esimene sellesisuline üritus viis mind tagasi unenäomaailma ja ma keeldusin uuesti sinna sisenemast.
.
Kardan täna öösel magama jääda. Päriselt.

Teisipäev, oktoober 07, 2008

Minust on saanud virisev vanamutt

No pliiz-pliiz-pliiz!!!!!
Miks, no miks ometi lasevad raadiojaamad pidevalt ja jätkuvalt halba muusikat?
Mängib taustaks raadio (arvutist saaks ka plaate kuulata, kuid siis hüppan lakke iga kord kui kõrvalkabinetis sageli helisev mobiil mu kõlaritesse röögatab) ja no ei jõua ju iga loo järel uusi jaamu kruttima hakata. Ja nii kuulangi totaalset paska, vabandage väljendumast. Sest vaikuses kipub mõte tühja ruumi kaduma. Taustamürast saanud elu lahutamatu ja vajalik osa...
.
Viimasel ajal mind lausa füüsiliselt ärritab alljärgnev lugu. Nii faking närviline ja tinisev ja ma ei oskagi kohe öelda. Lihtlabaselt ärritun iga kord kui seda kuulen. Ja kui kanalit vahetada, siis kõlab aga jälle...
Kuidas ometi saab see lugu inimestele meeldida? Sest kui ei meeldiks, siis ju ei mängitaks...
.
Näete, nüüd nii ärritunud, et jätsin töö kus seda ja teist ja asusin end välja elama. Aga kergem hakkas, rsk.
.
Eriti halva muusika näide:

Esmaspäev, oktoober 06, 2008

Lähen minagi paragrahvi alla

Õiguslik regulatsioon amoraalsete nähtuste ärahoidmiseks:

1. Naised, kes värvivad kulme, ripsmeid ja huuli, võtta vastutusele § 49 alusel: fassaadi muutmise pärast ilma arhitektuurinõukogu loata.
2. Tütarlapsed, kes on saanud 23-aastaseks ja ilma mõjuva põhjuseta ei ole abiellunud, võtta vastutusele § 68 alusel sabotaaži ja korrasoleva aparatuuri ekspluatatsioonist eemalehoidmise eest.
3. Abielunaised, kes saavad lapsi mitte oma mehega, võtta §111 alusel, toodangu väljalaske eest võõra firmamärgi all.
4. Mehed, kes on saanud 25-aastaseks ja ei oma abielusuhteid, võtta vastutusele §10 alusel mehhanismide seisakute eest.
5. Mehed, kes tegelevad võõraste naistega, võtta vastutusele § 85 alusel, küttimise eest keelatud jahialal.
6. Mehed, kes võrgutavad noori tütarlapsi, võtta vastutusele § 83 alusel, avastamata loodusvarade töötlemise eest.

Pühapäev, oktoober 05, 2008

Parim enne ei ole möödas


Tänapäeval ei ole passi küsimata võimalik inimese vanust kaugelt ka mitte oletada.
.
Vaatad näiteks eelmise põlvkonna fotomeenutusi, kus 30-seks saades suurem osa naisi nägid välja üsna memmed. Eks mängis rolli ka tolleaegne kõigil-sarnased-õlle-abil-keeratud-lokid-peas soengumood, kuid siiski - inimesed paistsid vanemad kui praegu.
.
Samuti vaatad oma endisi klassikaaslasi ja mõni läheb aina nooremaks, mõni seevastu tõepoolest mutistunud. 30-selt siis.
.
Ok, tunnistagem tõde - viimased paar aastat pole enam ka minult alkot ostes dokustaati küsitud ja vanusepiiranguga paikadesse on küsimata sisse lastud. Ju olen siis paari aastaga oma vajalikud 10-12 täis kasvanud. Loodetavasti läheb aga päris mutistumiseni siiski veel hulk aastaid.
.
Milleks aga üldse see teema?
Aga sellepärast, et sain laupäeval koolis nii suure üllatuse osaliseks, et...
Aga lähemalt.
.
Tegemist oli järjekordse valikainega, nimeks Ärieetika alused (Basis of Business Ethics). Meie kursuselt avastasime end kellegagi kahekesi. Olevat nii karm õppejõud (meie õppedirektor, kusjuures) ja seetõttu nii kole aine, et ei juletud võtta. Mind aga aine huvitab ja ongi hea kui karm õppejõud - siis lõpptulemus parem. Eesmärk pole ju läbi saada vaid kasu saada.
.
Minu kõrvale poetasid end kaks paralleelkursuse noormeest. Viskasin korra tervitusnoogutuse saatel pilgu peale ja süvenesin taas raamatusse. Väga noorte poisikestega ei viitsi semutsema hakata, kuna neid nähtud küll - hormoon möllab ja siis eputatakse ja segatakse tundi. Seega kapseldusin endasse ega viitsinud väga neisse süveneda.
.
Loengu arenedes selgus, et "minu noormehed" on üllatavalt asjalikud. Ja ei eputa ega hormoonitse. Broo.
.
Mingil hetkel soovitati meil grupeeruda tunnitööks. Et hakkame ärieetilist konflikti lahkama.
Noh, grupeerusin siis poistega ja hakkasime arutlema. Ütlemata asjalikuks osutusid ja väga ühel lainel saime diskuteeritud.
Mul oli kohe väga hea meel, kuna järgmisel korral analüüs jätkub ja silmaringiga kaaslastega on seda oluliselt lihtsam teha.
.
Selle lohiseva kirjelduse peale siis, et kus loo point on? Aga selles, et nagu selgus, on mu "poisid" mitte enam niiväga poisid:) Üks minust paar aastat vanem ning teine lausa 41-ne:D:D:D
Ja mina olin peale vaadates täiesti veendunud, et olen muld nende kõrval.
"Poisid" on seega väääääga hästi säilunud:)
.
***
Votjah, siingi põhjus, miks mulle kaugõpe meeldib. Kaasõppurid ei ole noored ja vähese elukogemusega maailma kõige targemad isikud vaid sügavalt analüüsivõimelised ja õpivad selleks, et ise tahavad seda. Sageli omandatakse juba mitmendat kõrgharidust (uued teadmised) või siis ollakse end üles töötanud ja nüüd on aeg koolis "paberit omandada".

Kolmapäev, oktoober 01, 2008

Vot tahan kohe kobiseda


Täna jälle tigetsesin poes. Kahtlustan, et kõrvaltvaatajale paistan kui depressiivne pensionieelik, kes käib ja turtsub omaette.
Kui saaks, hoiaks sellistest kohtadest eemale, kuid ei saa ju.

Viimasel ajal olen harjunud oma tavapärased ostud tegema Pirita Selverist. Peale laienemist on see pood muljetavaldava valikuga, aka seni pole ma otsitava osas veel tühjade kätega jäänud.

Seega ärahellitatud.

Kuna Norde Centrumis asub loomapood, kust kassloomadele õiget liiva osta saab, siis mõtlesin optimaalne olla ja samas asuvas poes (oli vist Rimi) ka paar vajalikku sisseostu teha.

Viga ja rohkem seda ei tee.

Valik sama nigel kui Säästukas. Midagi nagu on erinevast sortimendist, kuid valikut mitte mingisugust. Õiget jogurtit - ei. Õiget vett - ei. Õigeid komme - ei. Ja tahtsin vaid üksikuid tooteid ju. Ei tea mis siis oleks saanud kui mu soovide nimekiri pikem oleks olnud.

Kodukaupadest, mida soovisin, ei leidnud samuti mitte ainsamatki soovitud eset.

Lisaks passivad vahekäikudes hiiglaslikud mammid oma täiesti tühjade kärudega (paistab, et neid on vaja vaid käimise toetamiseks, mitte kaubarohkuse huvides), kärud ristseliti kitsast teed blokeerimas. Teed märkuse möödumissoovist - saad vastu hävitava pilgu, et prouat tema tähtsal hügieenisidemete paki näppimisel segada julged ja puhisedes ja rõhutatult aeglaselt nihutatakse käru mõni sentimeeter. Hirrrrrmus tahtmine on talle oma käruga ahtrisse sõita. Säilitan siiski jaheda viisakuse.

Olen ka ise käru võtnud, kuna loomapoest ostetu on kohutavalt raske. Ja siis see käru ei liigu ka veel. Veab aga külge ette ja kisub mind sinna kuhu vaja pole. P*****.

Jälle sama mammi järgmises vahekäigus ristseliti ees. Halastage ometi!

Järgmises vahes löga keset põrandat. Roosakas-valge ja haiseb. Libe on ka. Et sellest mööduda, tuleb väga pikalt tagurdada.
Krt, nagu mingis 15 aasta taguses külapoes šoppaks.

Lisaks valiku puudumisele on ka kauba paigutus täiesti ebanormaalne. Läbisegi on täiesti jaburad asjad ja lisaks leiab mõne samaliigilise toote poe ühest otsast, teise jälle teisest.

Minu raha see pood enam ei saa.
Virin.