Kolmapäev, märts 29, 2006

Tõeliselt s*** olemine...

Jätkuv haigus on nii ära kurnanud et enam ei suuda paari minutit järjest püsti seista. Kohe kipub minestus peale. Hämmastav, lihtsalt hämmastav...
Postkastist lehe toomine käib igatahes vahepeatustega. Kuidas saab nii otsa lõppeda? Arumaisaa.
Palavik kisub veidi allapoole, päris ära ei taha veel kaduda. Kõige hullem on see, et köhida enam ei jaksa ja ega ei julgegi - ei taha neid vererullikesi vahtida.

Huvitav millised need linnugripi nähud olidki? Äkki esimese ohvriga tegu? Ok, nali naljaks, kohutavalt rõve olemine igatahes. Ja kõige rohkem piinab mind, et ega kodusedki puhtalt pääsenud ole... Ükspäev suutsin suure-minu-eest-hoolitsemise-hetkel teisele näkku aevastada ja nüüd on tagajärjed käes. Ja seega lisaks haigusele mul süümekad.

Esmaspäev, märts 27, 2006

Hädapätakas

Arumaisaa..... Mis kuram ometi lahti on? Sel talvel juba mitmendat korda tõbine. Siiani ikka kilkasin kui terve ma alati olen jne. Nüüd siis saan oma hõiskamiste eest tasutud...

Jube vastik on haige olla. Kõik kohad valutavad. Hommikul ärgates palavik 38,5 ja ilma palavikualandajateta ei vähene ka... Õppesõit jääb küll homme kahjuks ära. "Õnneks" ka sõiduõpetaja teatas et tema haige ja lükkame edasi. Seega jääb ära oht, et ma salaja palavikusena välja hiiliksin.

Nõme lugu igatahes...

Reede, märts 24, 2006

Õppesõit vol 2

Nonii, eile siis teist korda õppesõidus.
Olulilleliselt paremini läks, kuigi peale eelmise korra kamikazelikku sõidumaneeri ei olnud erilist tahtmist taas rooli istuda ja võimalikku materiaalset kahju kellelegi põhjustada.

Seekord ei teagi mis teisiti oli - kas oli sünnipäevatunne selline rahulikkusttekitav või lihtsalt langes kõik õigesti kokku - igatahes tundsin end roolis haruldaselt rahulikult. Seda arvas vist ka sõiduõpetaja, kuna peale mõnda tiiru väiksematel tänavatel tegi ta ettepaneku suurde liiklusesse minna.

Suundusimegi siis Mustamäele. Hästi mõnus tunne oli liiklusvooluga kaasa minna! Ma pole elu sees ise kusagil valgusfoori või ülekäiguraja ees peatuma pidanud ega pidanud vaatama kuhu mingi rada pöörab ja millal mingi rada teise rajaga ühineb ja siis püüdma seal vahel sujuvalt ja ohutult liigelda ja aegsasti trajektoori kohta õigeid valikuid langetada. Nii kuramuse kaif oli!!! Kiirus üldises voolus oli siiski üle 50-ne (mitte nagu eeskirjade järgi olema peaks), kuid siis ütlesin ka õpetajale, et ületan natuke mitte oma rumalusest vaid selleks et töölt kojuminejatele mitte jalgu jääda ja ta oli sellega päri. Eksamil küll seda teha ei tohiks, kuid õppesõidul leppisime kokku et sõidame siiski sujuvalt, mitte aeglasemini kui teised.

Eriti meeldisid mulle vasakpöörded fooriga reguleerimata ristmikel. Seal siis oli vaja vaadata et ei jääks kellelegi ette kui seal keset teed seisan ja ootan vastutulijate möödumist, et saaks pööret sooritada. Ise ka ei tea miks, kuid see jättis hästi mõnusa tunde:) Samuti meeldisid mulle väga ringidele peale- ja mahasõidud.

Aga peab ütlema, et suures liikluses on kuidagi oluliselt lihtsam sõita kui väikestel tänavatel. Seal ongi selline mõnus vool. Väikestel tänavatel vihkan neid ristumisi samavõrdsete teede vahel ja seda jubedat parema käe reeglit. Seal tekib mul alati kõhkluse moment.

Käiguvahetuse eest sain ka õpetajalt kiita. See oli kogu aeg hästi sujuv ja ilma änn-änn-hääleta ja jõnksudeta. Ütles et mul olevat hästi see tunnetus sees millal käike üles või alla lappida. Ja hea pidi ka see olema, et käike vahetades ma ei vaata käigukangi, nagu enamus naisi alguses tegema pidi.

Ühesõnaga - sain eile hästi palju kiita õpetajalt ja nüüd muidugi eufooria missugune! Ja enesekiitus missugune:DDD Loodan et ma nüüd loorberitele ei jää ja ei hakkagi ette kujutama et varsti juba valmis autojuht - eks see õnnestumine ja mitteõnnestumine käi ikka pigem lainetena, ma usun. Järgmine kord võin üldse silmad vees tundi lõpetada, mine sa tea.
Aga noh, eilne õnnestumine oli selline sünnipäevakingi eest siis:)

Tegelikult tunnen vajadust varsti ka platsil natuke proovida. Auto manööverdamiseks siiski ju platsil õpitu oluline ja samuti mäkketõusudel peatumise teema. Need vajaksid lihvimist. Ise oletasin küll, et alguses asjatatakse platsil ja siis lastakse liiklema, meil aga siis teistpidine programm...

Ahjaa, õhtul hiljem sai siis karti sõitmas käidud. Tegime kaks sõitu ja mõlemal korral oli rajal kaks naist ja neli meest - ja mõlemal korral olin mina vaieldamatu viimane:) Ok, teine naine küll oluliselt mulle ära ei teinud, kuid mõne sekundiga siiski. Ja mehed tegid kõik ringiga pähe:DDD Paistab et ma siiski olen võimeline ka "korralikult" liiklema ja ehk ikka saan kunagi ka juhiload omandatud...

Teisipäev, märts 21, 2006

Kamikaze

Nonii, enne kukub kuu taevast alla kui mina juhiload tehtud saan!

Täna siis oli esimene õppesõit ja ma olen siiralt õnnelik oma sõidutulemuste üle - nimelt ei läinudki kaks kuud vana õppesõiduk mahakandmisele...

Oehh, minust vist ei saa küll kunagi korralikku autojuhti. Täielik ohutunde puudumine! Kitsad auklikud tänavad, ääristatuna poolde teesse ulatuvate lumevallidega. Seal vahel siis hulgaliselt autosid liiklemas ja veelgi rohkem osaliselt sõiduteele parkinuid, lisaks turukottidega memmekesed keset teed. Ja seal vahel siis mina... Sõidumaneer nagu rullnokal! Vaatan - ahhaa, takistus teel ja vastu tuleb eemalt auto, järeldus: oleks vaja tee äärde võtta ja oodata vastutulija möödumist, et siis ohutult edasi minna. Ja mida teen mina esimest päeva roolis olles? Annan aga gaasi et vahelt läbi lipsata jõuaks... Õpetaja hoidis vähemalt kahel korral kätega peast... Aga kuramuse nõmedad olete küll, vastutulijad, kes te ei taha märgata õppija märki katusel - hoidke minust igaks juhuks eemale! Aga ei, teie ronite ikka mul nii külje alt läbi et ma siiani imestan et ühtegi peeglit küljest ei lennanud.

Õpetaja tegi ettepaneku et äkki tahaksin motokoolitusele minna. Usun et see oleks targem variant - kitsam masin ju ja ei saaks niimoodi lollusi teha! Kuigi päriselt ka - mootorratta omamine on üks mu suurimaid unistusi... Aga arusaadavalt on mu lähedased mind tundes sellele mõttele veto peale pannud.

Täna sain siis teada, et mu sõidumaneer olevat nagu rekkajuhil. Kipun käsi roolil tagurpidi keerama (rooli siis alt haarates), nagu rekkajuhid seda teevad. Ja otseteel sõites kukuvad käed sülle puhkeasendisse (no rattad ju kenasti lumerööbastes sees ja pöialdega ju tunnetan rooli edasi), pole siis imestada et õpetaja tegi ettepaneku ikka roolist hoida.

Ühesõnaga - minust veel niipea autojuhti kohe kindlasti ei saa:( Keegi ei lase sellist segast eksamilt läbi ja hea ongi, muidu lõhuksin koheselt enda auto ära. Seega pean veel hulk aega käima ja proovima ohutundlikku ja korralikku liiklemist. On mul ikka nii väga vaja neid lube? Äkki kütaks trolli ja kaaskondsete abil edasi?

Pühapäev, märts 19, 2006

Vanemad

Olen ütlemata uhke oma vanemate üle!
Vähe sellest, et isa on suutnud omaenese ettevõtte edukalt töötama panna ja ema töötab väga vastutusrikkal kohal, on nad peale laste pesastlendamist hakanud ka oma elu elama:)

Kui me vennaga veel kodus elasime, siis tehti kõik meie tuleviku nimel ja ennast ohverdades. Meie pidime saama kõik vajaliku, kui ka nemad ise pidid selle nimel kõigest loobuma. Sest olgem ausad - ikka suhteliselt näguripäevi on nähtud ja eriti tänu sellele, et isa otsustas omaenese ettevõtte luua. Loomulikult on olnud kõhklusi ja nii mõnigi suurem tegija on tahtnud isa ettevõtet üles osta, kuid isa oma saare mehe kangusega pole lasknud elul enesele kannale astuda ja ikka ise edasi pusinud. Uskudes iseendasse ja paremasse tulevikku. Ja lõpuks on see end ka ära tasuma hakanud.

Lõpuks ometi on käsil oma maja ehitamine, kus on ruumi ka lastele ja lastelastele (nö oma verest lapselapsi küll veel pole, kuid kuna mu eksabikaasa on neile kolmanda lapse eest, siis tema laps on ka esimene lapselaps peres). Lõpuks ometi saavad nad sõita autodega mis meeldivad, lõpuks ometi saavad nad reisida ja lubada endale mida hing ihaldab. Hirmus mõelda aga kui pika ajaga see kõik saavutatud on...

Ja nüüd siis on paarikesel ää keeranud ja lähevad soomemaale suuskama! 50-aastastena... Minu sügav kummardus neile! Ema pole kunagi suuskadel kuskil laskumas käinud... Loodan vaid et nad ühtki kondikest ei murra:) Ehh, tahaks ise ka kaugemaski tulevikus selline julge ja hakkaja olla, mitte aga end vanuriks kujutleda ja kiiktoolisse tukkuma jääda...

Kõik armastavad...

Lausa suurepärane tükk!
Enamus aega sai kohe päris südamest naerda, ülejäänud aeg kulus itsitamisele/muigamisele.

Kuna etendus toimus Draamateatri väikeses saalis, siis oli see kuidagi ääretult intiimne ja vahetu. Näitlejad otse su nina ees ja pilkkontakt täiesti olemas. Ja arvestades näitlejate raskekahuriväge (Maria Klenskaja, Lembit Ulfsak, Merle Palmiste, Peeter Oja jt) oli see nii suurepärane elamus, et siiamaani võtab meenutama. Olen väga õnnelik et üks hea ingel mulle sellise kingituse tegi, kuigi enese kurbuse hinnaga... Aga kahjuks selline see eluke juba on... Pean selle talle kuidagigi kompenseerima...

Aga etendusest siis veel. Päris kass oli laval!!! Mulle kui kassifanaatikule oli see kui kirss koogi peal:) Istusime suhteliselt ees ja seega oli laval toimuv täpselt peo peal.

Esimene veider seik oli see, kus suur hulk inimesi (nii kümmekond) jäi etendusele hiljaks ja kuna väike saal on suhteliselt tilluke ja suure saali kombel hilinejaid teiste selja taha istuma ei saa sättida, siis oli terve see kamp etenduse ajal sunnitud inimeste vahele trügima ja ronima ja ukerdama seal on suht suurte kogudega. Ok, natuke ebameeldiv ju on aga vahel ikka juhtub et hilinetakse. Klenskaja jättis ka laval niikauaks näitlemise pooleli (õnneks istus ta parasjagu laua taga, näoga saali poole), toetas põse peopesale ja ootas irvituse saatel, millal rahvas paika istutud saab. Noh, rahvas paigas ja etendus jätkub. No tõesti juhtub ju erinevatel põhjustel et hilinetakse...
Tuleb siis vaheaeg, rahvas trimpab ja kohvitab ja aeg tagasi saali minna. Kõik ilusti sagimise lõpetanud ja etendus algab. Mõne aja möödudes siis täpselt seesama seltskond tagasi ja hakkab kohti otsima!!! Hämmastav matslikkus, nüüd ei saanud enam inimliku hilinemise kaela ka asja ajada... Aga noh, eks see ole nende probleem.

Mu kaaslane tegi aga etenduse ajal ühe huvitava tähelepaneku. Mingi hetk vestlesid pingsalt omavahel Palmiste ja Ulfsak. Mõne aja pärast nad eemaldusid teineteisest ja jätkasid vestlust lava erinevatest osadest. Kaaslane siis jälgis inimeste lava poole pööratud nägusid ja kõik, kes tema vaatevälja jäid, jagunesid kaheks - eranditult kõik mehed olid suunanud pilgud Palmistele ja kõik naised Ulfsakile:DDD

Jäääär

Viimasel ajal on poisid kuidagi Tallinnast ära kadunud ja ei taha siinsele publikule enam laulda... Eks vist viitsimise taga ka asi, suurem tuhin ringi sõita möödas ja nii nad siis viimasel ajal vaid Lõuna-Eesti rahvast rõõmustavadki.
Seoses 15 aasta möödumisega aga tehti siis ka Tallinna rahvale heameelt ning nädalapäevad tagasi astuti Rock Cafés üles. Otse loomulikult ei saanud ma minemata jätta! Kuigi nende esinemise jaoks on Rock Café minu arvates veidike suur ja mitte nii intiimne nagu nende muusika nautimine seda nõuaks. Aga noh, rahvast oli ka suhteliselt palju ja sai ilusti hakkama ka suuremas saalis.

Uuemad laulud tulid poistel hästi välja ja tekitasid minus isu lähemal ajal omandada ka nende uusim plaat (aina paremaks lähevad, nagu väärt vein). Vanemate lugudega sai aga paar korda päris nalja, kuna bänd hakkab mingit lugu üles võtma ja Sööt istub ja meenutab ja siis pobiseb nina alla, et "no ei tule!". No mis teha, võtame siis järgmise loo:)

Lõbustav oli vaadata üht keskikka jõudnud naisterahvas, kes seisis lava ees ja üksisilmi lihtsalt jõllitas, aeg-ajalt mingit alkohoolset jooki trimbates ja enamus aega sidruniviilu lutsides:) Olgem ausad - ega tädi kõige kainemas konditsioonis ei olnud ja rahval oli lõbus jälgida lisaks bändile ka nende eriliselt andunud fänni:) Vaatas ta bändi küll nii nagu oleks tegu tema jumalaga ja see oleks end ilmutanud:) Sellist kiindumust pole mina varem kohanud...

Esmaspäev, märts 06, 2006

Auto

Nonii, pika ja põhjaliku kaalumise järel olen siis otsustanud lõpuks autoomanikuks hakata. Krt, vanust ka juba piisavalt ja ei saa ju kaaskondlasi muudkui ahistada et vii-tee-too ja tahaks ikka sõltumatu olla. Troll ka enam ei maitse kuigi hästi, seega vaja end kokku võtta.

Võtsingi siis vastu otsuse, et kui 28 kukub, siis mina rooli keerama hakkan. Esialgu küll sõiduõpetaja kõrval, kuid kui õnnestub need loanatuksed ükskord kätte saada, siis tuleb ka auto osta. Oh taevas mis siis tänavatel lahti läheb.... pean vist vahtralehe lausa suurelt katusele paigaldama, siis teavad teised suures kaares eemale hoida. Sest paha lugu - sõites olen vahel selline memmelikult nina-vastu-klaasi-tigukäigul ning teine hetk juba olen enese arvates nii kõva ralliäss, et ohutunne absoluutselt nullis. Seega siiani pole julgenud seda sammu enese ja teiste tervise nimel ära teha, paistab aga et ei ole paranemise märke näha. Seega...

Snowtubing

Üllatavalt fun vaba aja veetmise võimalus!
Selline kerge ja lõbus meelelahutus, kui tekib isu sõpradega hetkeks talveilma nautima minna, kuid külmetada ja kaua väljas passida ka ei taha.
Meie käisime siis sõpradega mustaka hüppetorni juures ja pool tundi vindiga ja rongis allalaskmist tekitas lõbu küllaga:) Selline lapsik rõõm tuli kõigile silmisse, ka kõige skeptilisematele meist:)
Pärast veel pitsad ja hõõgvein ning võis laupäeva lõbusalt lõpetatuks lugeda.
Ehk siis - soovitan soojalt kõigile, kellele meeldib lapsepõlve taaskogeda!

Krt, peab vist üks õhtu ikka suusad kah alla saama.... Peaks aga puhta öö ajal rajale minema, muidu oma teo tempoga segan asjatajaid:)

Algaja õnn 2

Njah, hõiskasin siin mingi aeg tagasi, et sai ostetud Viking Lotto pilet ja üllatuslikult ka võidetud... Karm lugu selles, et panustasin viiele järjestikusele loosimisele ja järgmine kord olin jälle võitnud! Ok, küll vähem, kuid siiski! Pileti hind ikka õige hea kasuga tagasi teenitud...
Nüüd kolmapäeval jälle loosivad - tea kas oleks palju unistada? :DDD
Ja nii nad sõrme asemel kätt võtavadki...