Teisipäev, juuni 30, 2009

Tule taevas appi!!!

Kas need inimesed on puhta napakad???
Et elu kaotas kogu mõtte või???
Mul ei ole sõnu, kui idiootlikult võib käituda...
.
"Maailma suurima Michael Jacksoni fännklubi juhi teatel on tänaseks juba 12 austajat masendusest oma iidoli surma tõttu endalt elu võtnud!
Gary Taylor, Michael Jacksoni fänniklubi MJJcommunity.com juht andis teada, et traagilised suitsiidijuhtumid on leidnud aset maailma eri paigus, vahendab The Sun.
1994 aastal, kui kultusbändi Nirvana laulja Kurt Cobain oma käe läbi hukkus, loetleti üle 70 oma iidolit jäljendanud nn copycat suitsiidi juhtumit."
.
Artikkel leitud siit.
.
PS: Pildil Art Lebedevi vihmavari, mille omandamise üle oleksin äärmiselt rõemus:)

Tunnen end veidi ahistatult

Ahistajaid kaks:
  1. Ilm
  2. Norrakas

1. Ilm-ahistajast

Meeletult ilusad ilmad on olnud. Muudkui käi ja naudi ja imesta, et kas tõepoolest ikka viibid kodumaal ning kas tõepoolest elad praegu, mitte 20 aasta taguses lapsepõlve suves.

Korra sai päikest lähemalt nuusutatud ka, siis kui jaan oli. Sealt edasi olid tööpäevad. Akna taga lõõskas suvi ja ootasin, nina vastu klaasi, laupäeva. Siis pidi piknik plaanis olema.

Laupäeva hommikul ärkasin vara ja panin taigna kerkima. Taevas oli pilvine, kuid soe ja kuiv. Mässasin juustustritslit küpsetada (seostub piknikuga, noh) ning kokkulepitud ajal (ok, väikese hilinemisega:D) krabasin tulikuuma stritsli otse pannilt kaasa ning kablutasin õue.

Sama kiirelt kablutasin tuppa tagasi, et haarata jakk ja vihvamari. Väljumise hetkel otsustas sadama hakata. Aga mis see väike soe vihmasabin ikka teeb, eksole. Piknikupaika jõudes on see juba eilne ja saab rahulikult päeva nautida.

No ei jää üle. Ok, otsisime siis kuivema koha puude all, kust sabin veidi eemale hoidis, laotasime räti maha ja närisime kössitades teemoona. Omamoodi tore, kuid oleks olnud toredam seda teha päikeselõõsas.

Mõne aja pärast, kui selgus, et sabin ei kavatsegi väheneda vaid hoopistükkis tuure kogus, pakkisime asjad sama targalt tagasi kotti ning suundusime minu poole filmi vaatama. Mis sa ikka vihmase ilmaga muud teed. Olles end mõnusalt sisse seadnud ja filmiga algust teinud, lakkas ka vihm ning isegi päike austas oma kohalolekuga. Einoh, tänan väga, eksole! Meie vaatasime filmi edasi ja sadu enam ei naasnudki.

Järgmine päev oli mul kavandatud koristamise päevaks ning hoolimata tõsisest virvendavast lõõsast akna taga ma seekord välja lugema ei suundunud. Kiusu pärast. Iseasi, keda paganat ma seal siis kiusasin:D

Vähemasti olid kassloomad eluga ülimalt rahul, kuna minu terve päeva kodusviibimine tähendas neile terve päev avatud rõdu ust. Nii nad seal siis tšillisid.

2. Norrakas-ahistajast

Ühel õhtul oma peatuses ukse poole liikudes fikseeris mu silm, kuidas minu möödudes üks mees esialgu pead, hetke pärast tervet ülakeha pöörates mulle järele vaatas. Tea kas ta märkas mind selsamal hetkel või juba varem, kuid pilkkontaktini me ei jõudnud, enne väljusin.

Ülekäigurajal puudutas keegi mind küünarnukist ning küsivalt pead pöörates leidsin enda kõrvalt sellesama mehe. Hmm, enne ta küll seda olekut ei olnud, et plaanis väljuda. Ju siis mõtles ümber.

Tutvustas end viisakalt ja küsis, kas ta võib mind koduni saata. Mis seal's ikka, las saadab. Vestlesime reisimistest ja tööst ja minu (khm-khm) vanusest. Isegi kui see, et mind pidevalt 22-26 pakutakse olevat, on odav nipp, siis las ta olla. Vanaeit tahab ju ka vahel kõrva tagant sügamist, eksole.

Sain teada, et ta norrakas. Ja puhkab suvel Eestis. Noh, tore, polegi juba ligi kuu aega mõne uue välismaalasega tutvunud.

Saatis mind ilusasti koduni ja tegi ettepaneku veel jalutama minna. Kuna olin väsinud ja tahtsin süüa, teatasin, et pean koju süüa tegema minema. Ja kuna tema küsimus oli "kellele?", siis edasise ümberveenmisvõimaluse välistamiseks võtsin appi vale ja teatasin, et abikaasale. Samal hetkel suundus tema pilk mu käele (kus ei ole teatavasti enam abielusõrmust) ja minu käsi samal hetkel varjatud asendisse. Igatahes paistis, et näljase peagi töölt laekuva abikaasa lugu mõjus. Kätlesime viisakalt ja jätsime hüvasti.

Lugu võiks siinkohal lõppeda ja ma ei vaevuks seda isegi mitte blogis kajastama, niivõrd tavaline süütu tänavatšätt. Aga minu üllatuseks...

... näen ma teda viimasel ajal sageli. Erinevates paikades minu igapäevatrajektooril. Ei, me ei ole rohkem suhelnud. Ei, ma ei tea, kas see on juhuslik või taotluslik. Aga kummaline on see igal juhul. Minu arvates. Tema näeb mind ka. Naeratab. Vahel viipab. Nooksan peaga ja teen mõnda muusse suunda asja.

Ei, ma ei karda teda. Mida seal ongi karta, kui keegi ka meelega end su trajektoorile sätib, plaane peab ja ootab... Kui see nii on, muidugi. Aga veidi kõhedaks võtab küll. Just see järjekindlus.

Füüsiliselt ei karda ma keda kuraditki (on vist säärane väljend olemas). Ma ei näe põhjust, miks peaksin mõnest inimolendist kartma, et ta võiks mulle kuidagi liiga teha. Füüsiliselt. Kuna olen väga suurt kasvu mehele, kes üritas mind silmade hiilates ja erutusest hingeldades ühel pimedal talveõhtul keldrisse lohistada, pikemat sorti rüselemise/kähmluse jooksul veidike kere peale andnud, siis kiitsakate norrakate kartmiseks pole ammugi põhjust. Et tol mälestusväärsel rüseluse-õhtul päästis mind ja andis jõudu adrenaliin (koostöös kiire pööruga olemisele), siis olen veendunud, et kui vaja enda või kellegi nõrgema eest seista, on sõber adrenaliin tagasi. Ehk siis tuginedes eelpoolkirjeldatud karmimat sorti juhtumile ning mõnele leebemale, klähvin praalivalt kui puudel ketikoera ees, vaprusevärinad jäsemeis. Jajah, võib ju loll olla, kuid endasse peab uskuma.

Et siis jah - füüsiliselt ma teda ei pelga, luusigu palegi igapäevaselt mu teel. Küll aga poeb hinge mingi seletamatu kõhklus. Või ei oskagi nime anda. Igatahes miski, tänu millele naeratan natuke vähem. Vähemalt mitte neil hetkil kui keegi naeratav norrakas mulle viipab.

Pühapäev, juuni 28, 2009

Jaan, erakordselt soe jaan

Selle aasta jaan jääb vist kogu Eestile meelde oma erakordse soojusega.
Kui on peaaegu reegel, et mingi jahedus ikka kontidesse hiilib (enamasti ju lausa külm ja krõbise siis lõkke ääres, termos sõrmede soojendamiseks käte vahele surutud), siis sel aastal ei hakanud jahe isegi mitte hämaruse hiilides, samuti mitte koidu ajal.
Isegi kerge päevitanud jume sai peale... Seda küll päevasel ajal:)
.
Nädalavahel sõitsin ära saarde. Sai veidike kodustega aega veedetud ning päikese käes peesitatud. Kõik oli rahulik, vaikne ja hing puhkas.
.
Teisipäeva hommikul hakkas elu vaikselt ka meie koduhoovile imbuma. Olenevalt ärkamise ja väljasõidu kellaajast hakkas meile laekuma autosid sõpradega erinevaist mandri-Eesti paigust. Esimesed olid kohal juba keskpäevaks, mil viimased alles koduseid ärkamistoimetusi tegid. Aga olid 4 tunni pärast (sõiduaeg pealinnast) nemadki end meie sekka poetanud.
Seltskonna suurenedes said ka toimetamised hoogu juurde ning köögi olid vallutanud naised ja grilliala mehed. Sinna sekka mõned lapsed ja koduloomad edasi-tagasi sebimas.
.
Koer pidi muidugi saabujad lausa nahka pistma. Mõnda nägi ta viimati 4a tagasi, oma esimesel elusuvel, kuid mäletas! Igal juhul ei tekkinud tal kellegi suhtes kõhklusi, et kas peaks nüüd haugatama või on tegu omadega (kuni me ei ole talle näidanud, et tulija on oma, siis ta eriti sõbralik just ei ole). Koer oli ülevoolavalt õnnelik iga saabuja üle ja mõnele üritas kohe autosse sülle ronida. Suur elukas, nagu ta on, ei olnud see just kõige tervitatum pakkumine:)
Aga rõõm oli muidugi suur, kuna lisandus ju mängukaaslasi ja etteruttavalt võib öelda, et erilise soosingu osaliseks sai M, kes temaga sikutamismängu viitsis mängida. Ikka ja jälle...
.
Õnneks ta teab, et rabeleda ja kerjata ei tohi. Ja et tema sööb alles siis, kui inimesed on söönud. Nii ta siis istub ja ootab, vahel kannataja nägu ette manada üritades. Nagu ka alloleval pildil, kus Freddi lebab M-i poolt paigutatavale lihale valvsal pilgul võimalikult lähedal, juhuks kui miskit peaks kusagilt maha pudenema...
Üldiselt on koerast peale kodu valvamise kasu ka grillresti puhastamisel.
Peale seda, kui liha või muu toit on restilt eemaldatud ja restiga enam miskit teha ei plaanita, asetame selle maha koerale. Ja siis on ta nägu vaatamist väärt - armunud ilmel võetakse rest kahe käpa vahele, ise murul lebades ja näksitakse ja nakitsetakse naudisklevalt, kuni rest saab täiesti puhtaks! Ei mingit kuivanud liha või juutsu kraapimist - koer teeb selle töö meie eest ära. Pärast on ainus mure survepesuri ja harjaga üle resti käia ning korras jälle.
Püüan suvepuhkuse ajal seda näoilmet ka fotokaga jäädvustada, ehk õnnestub:)
.
Kusagile ei olnud kiiret ning igaüks tegi, mida parasjagu tahtis. Kõike saatis mõnus jutuvada ning äärmiselt rahulik ja hea oli olla. Lihtsalt olla. Ja veidike toimetada.
Olime varustanud end meeletu koguse söödavaga, kuna ega keegi osanud õigeid koguseid välja arvutada vaid võeti ehku peale. Heh, pigem jäägu üle kui tulgu puudu, eksole:)
.
Mõne aja pärast siis algaski eht-eestlaslik söömaorgia. Peale mida oli niivõrd raske neid kõhupomme kanda, et K ettepanekul otsustasime randa koperdada. Väike liikumine tuli ainult kasuks ning nii tekkis ruumi tee pealt leitavatele metsmaasikatele, mis said rohukõrtele lükitud, kui enam kõhtu ei mahtunud. Taas lapsepõlve-nostalgia...
.
Isegi sääski oli õhtul/ööl vähe. Tegelikult meie kandis sääski ikka vähe, kuid mõni käis näksimas ka. Ainus tõrvatilk kogu kupatuse juures.
Lõkke ümber sai istutud kuni aovalguseni, mil väsimus niitma hakkas. Egas miskit, oli aeg linade vahele pugeda.
.
Hommikul avastasime, et üks kaval vares askeldas laual. Võttis ilusasti kausile kaaneks asetatud taldriku noka vahele, viskas selle kivisele põrandale kildudeks ning asus tomati-mozarella salati vahelt mozarellaviile välja nokkima. Puhta töö tegi:) Aga ega me kadedad olnud, kõike jäi järele nii, et viimased lahkujad pidid veel jääke omavahel jagama ja koju kaasa vedama.
.
Teine päev oli lebotamise päev, mis mulle iseäranis meeldis. Hunnik suuri tekke murule, rahvas kes raamatuga, kes padjaga sinna peale, grill taas küdema, külm õlu keldrist näppu ja nii see päev veeres. Vahepeal käisime ka naabertalus preili M-i sünnipäevatorti söömas ja hiiglasuurel batuudil karglemas.
.
Üks auto lahkus lõuna paiku, üks peale lõunat ja ülejäänutega lebasime kuni kella 6-ni, mil oli viimane aeg end liigutama hakata. Kuna meil ei olnud õnnestunud pileteid bronnida, kartsime suurt saba. Nagu igal aastal. Esimesed kaks autot küll teatasid, et nemad sõitsid ilma sabata otse praamile, kuid kes teab mis õhtu lähenedes saama hakkab. Kuigi oli ka lootus, et paljud on võtnud jaani-puhkuse ning ei liiguta end sel päeval.
Sadamasse jõudes leidsime saba lõpu Kuivastu vana kõrtsihoone juurest (see on see punane katus, mis viimase sirge peal silma hakkab), mis oli eriti hea seis ja juba 40 minuti pärast mahtusime praamile. Läks ikka väga hästi see äratulek meil:)
.
Mis mulle sooja suve juures enim meeldib, on väljas söömine. Ka seekord sõime kõik toidukorrad alates hommikukohvist õues. See lihtsalt on nii teistmoodi tunne ja meie kliimas mitte just sage võimalus, seega seda püüame kodus nii palju ära kasutada kui võimalik...
Chill jaan sai:)

Reede, juuni 26, 2009

Veidraid silte ja kuulutusi


• Tegime san. tehniline töö! – kuulutustetulp Tallinnas
• Teeme värvilisest betoonist ajaskulptuurid (siil, luik, siga, karu, tigu) ja igasuguseid vaasi. Tellija mujalt. – kuulutustetulp Tallinnas
• Müügil kuse tilinad – Narva
• Salat kraabi pulgaga – Narvas asuv kohvik
• Kingad meistele ja naistele – kauplus Pirita teel
• Müügil sea kotid – Liivaku kauplus Tallinnas
• Müügil v.mokad – turg Tallinnas Retke teel
• Kana kinz – Kadaka turg
• Second Hand Exlusive – Kopli tänava kasutatud riiete pood
• Madu kasvab 100 meetri pikkuseks – Tallinna loomaaed
• Kõigist vargustest teatame kohe politseisse! – Pärnu T-Market

Reede, juuni 19, 2009

Süda valutab

Väike mure on hinges...
Eile õhtul kohtusin ühe üsna nässaka vanemapoolse koeraga, kes oli pika-pika rihma otsas ja rihma teine ots oli seotud puu külge. Koer istus seal kannatlikult ja ootas...
Mõni aeg hiljem ta ikka veel ootas...
.
Selles ei pruugi miskit imelikku olla ju, ainult mina veider oma emotsionaalsuses, kuid kui nt peremees poodi läks (puu asus poe lähedal), siis on kummaline, et ta koera poest eemale keset rohtukasvanud muruplatsi kinnitas. Eriti kui poe küljes koerte hoidmise kohad olemas. Ja nii pika rihmaga, millega võiks kodus aias koera pidada, et talle piisavalt liikumisruumi anda (kui on selline inimene, kes ei pea looma lahtiselt).
Ma ei tea. Mulle jäi mulje, et keegi oli loomakese hüljanud ja toonud ta suhteliselt käidava koha lähistele (politseijaoskonna kõrvale, kusjuures), et siis keegi ta leiaks ja tema eest edasi hoolitses. Ja koer muudkui ootas... istus tikksirgelt ja vaatas vanade väsinud silmadega apaatselt kaugusesse.
.
Õhtul kohe lärmi lööma hakata ei tundunud mõistlik, kuna äkki tõepoolest oli ta seal vaid ajutiselt (kuigi igati ebaloogiliselt). Lisaks öö rohu sees veeta soojal ajal pole probleem. Seega otsustasin hommikul vaatama minna kas koer ikka veel seal ja kui on, siis vastavatele instantsidele teada anda.
.
Ei olnud. Niiväga loodan, et peremees ikkagi tuli koerale järele. Või siis oli koerake kellelegi veel silma hakanud ja ta oli juba ära viidud...
Vähemasti selles osas on süda rahul, et teda hommikul seal enam ei olnud. Eelistan uskuda, et tal on kõht täis ja põõnab kusagil...
Küll aga toob selline asi paratamatult esile vaikelu elava raevu mu sisemuses... Ma nimelt jälestan inimesi, kes endast nõrgemate suhtes piisavalt hoolivalt ei käitu...

Teisipäev, juuni 16, 2009

Purgis

Nüüd on etteaste siis nähtud. Filmike purgis ja esilinastus üle elatud.
Hämmastav. Tõeliselt hämmastav:)
.
Meespeaosaline mängis meil hästi. Pisidetaile jälgides oli see eriti näha. Tal oli ka kandev roll.
Kokku oli ka hästi lõigatud. Üks kiiksuga koht on sees, kuid see ajab pigem südamest naerma, õnneks just nii see ka rahvale mõjus:)
.
Äärmiselt kummaline on näha mis tegelikult välja tuli. Ja vaadata pimedaid stseene tõepoolest pimedatena, väikeses valgusvihus, kui tead kuidas seda filmiti ja kuidas ruum sel hetkel oli ju valge. Nii tohutult annab ikka erinevat sorti/tooni valgusega ära teha... Oli meil ju nii öist laternavalgust kui loojuva päikese kiiri... Reaalses elus pladises akna taga hoopis vihm, filmis aga ei mingit vihma, lindude sädin ning hommikupäike... Ma siiamaani sõnatu:)
.
Ennast purgist vaadata on kummaline. Olen ka koduvideotel pildile jäänud, kuid see on täiesti erinev. Filmis vaatad ennast askeldamas ja üldse ei adu et oledki sina. See seal on ju keegi teine...
.
Komisjon kiitis režissööri kõvasti ja mainis ära ka tugevad näitlejatööd:) Me muidugi olime meelitatud, vägagi;) Meie filmis tõepoolest ei olnud ülemängimist, kõik oli hästi loomulik. Ja seda oli hea vaadata, kuna mitmetel teistel ei tekkinud seda eheduse tunnet. Samas mõned olid kohe väga head, kuid jah, neil olid ka päris ja tuntud näitlejad abiks. Seetõttu on komisjoni hinnang kui mesi meelel:)
.
Peale linastust korjasime oma meeskonna kokku ning suundusime ühe noormehe (kas mul on sobiv öelda "noormees", kui teine on minust mitu head aastat vanem?) juurde koju, et tähistada. Sama noormees, kes fotodel mu juustest lõkke suutis välja võluda:D
.
Vaatasime veel korduvalt oma filmikest, erilist rõhku pannes pisidetailidele ja ikka jäime rahule:)
Filmi tegemise maailm on ikka üks paras ime...
Taustaks varasemad ja ka pooleliolevad filmid mängima ning õhtu sai veedetud äärmiselt vahvas seltskonnas. Väga hea meel, et tutvusin tänu projektile niivõrd huvitavate tegelastega...
.
Ahjaa, üks hetk avastasin toa nurgast kitarri. Tundsin majaperemehelt pilli vastu viisakat huvi ja palusin miskit mängida. Imestati, et seni pole majaperemees allunud provokatsioonidele avalikult mängida, kuid ju ta on siis vahepeal harjutanud ja ma uus nägu, pole ju viisakas keelduda;)
Igatahes, kui hakkasid kostuma akustiliselt kitarrilt Metallica ja Led Zeppelini lood, siis minu kuulmekarvakesed lõid nurru:)
.
Ei, väga armsad inimesed:)
.
Koju magama sai kella 3 ajal. Arvestades, et 4h pärast oli vaja kark alla ajada, ei olnud see muidugi parim võimalik panus, kuid nii ta läks.
Hommikupoolik tööl kulus hiiglaslike haigutustega võitlemisele:)

Veel muusikat

Liis tõi eelmise posti all hirmarmsa assotsiatsioonina välja Muusik Seifi loo, mida kohe peab ka tulevaste põlvede jaoks siia talletama. Et teadmiseks teile, et meie põlvkonna ajal ei tehtudki ainult jubedat tapeeti vaid me kuulasime ka tõeliselt ilusaid lugusid (ok, see küll veidi vanem, kuid point on väljendatud - ei olegi ainult üks pauernaiste kiunumine, meeste krokodillipisarad ja umbrella-ella-ella-eee-eee-eee). Tehti ka sisuga lugusid.

Mõni mees ikka kohe oskab sõnu ritta seada. No läheb hinge, noh...

Ju kastepiisal hommik pärlendab
ning päiksekiir su juuksed kuldeks loob,
siis sasib nendel tuul, tuul - vallatu.
Su sillerdavat naeru täis on maa,
ka pilved sinitaevas kordavad -
sa ise oled tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Sa vaatad mind ja tundub nagu järv
on silmades sul koha leidnud sääl.
Ja viivuks ainult tuul, tuul - vallatu.
Lööb virvendama järve sinivee,
ehk hiljem tunnen huuli, kasteseid.
Ning ise olen tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Sa loodud oled haldjaks, seda tean,
ning metsaneid, nii armastan sind ma.
Sa oled nagu tuul, tuul - vallatu.
Su sillerdavat naeru täis on maa
ja linnudki su nime kordavad.
Sa oled nagu tuul, tuul - vallatu.

Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.
Mul kallis sa, mul kallis sa,
sa taevas ja mu maa.
Ja kui ei oleks üldse sind,
siis puuduks kõigel hind.

Esmaspäev, juuni 15, 2009

Ümber kõle sügistuule naer

Tegelikult tahtsin kirjutada naeratuse võluväest.
Hetkel aga ei tule torust, no ei tule.
Ühtegi naeratuse laulu kah pähe ei tule, millega postitust asendada, kummitama hakkas hoopis Virmaliste "Naer".
Kohe väga vastupidine päikeselise naeratuse süstimise asemel, kuid sobib tänasesse päeva/ilma päris hästi.
Aga nautige. Vana ja hea:



Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Vii täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve loojang, raagus puude aeg
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõm
ei sügist, ei vii
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...

Neljapäev, juuni 11, 2009

Argielust välja - üks väga eriline kogemus

Ühel nädalalõpul võttis minuga ühendust üks armas tütarlaps, endine ühikakaaslane.
Nokitseb filme teha ja neil olevat seekord vaja minu tüpaaži.
Ta siis olla lasknud võimalikke kandidaate peast läbi ja jäänud mina kummitama. Et mis ma arvan mõttest oma näitlejaoskuseid proovida.
.
Mul kukkus suu ammuli ja lõuga varjutas eriliselt lai irve. Ma nimelt ei ole mitte kunagi elus näitlemist proovinud. Ei näiteringe kooli ajal ega midagi. Iial pole omanud ambitsioone saada kuulsaks näitlejaks ega muud taolist.
Oi, valetan! Meenub, et põhikoolis osalesin küll näidendis. Mingis Tormise muusikalis seisin lavanurgas, kartuliriidest kott üll, millele oli joonistatud Saaremaa. Ehk siis olen mänginud lavaatraktsiooni:D
Küll aga tundus ettepanek kõva väljakutsena ja pikemalt mõtlemata andsin jaatava vastuse.
.
Kui kätte jõudis päev, mil vaja võtetele minna, haaras mind paanika. Ja metsik peavalu. Hurjutasin end, et puhta loll ikka ja mida ma endast õige arvan ja kuhu ma nüüd ometi end mässisin. Ma ei saa ju never näitlemisega hakkama, kui isegi väikesed valed näost kohe vastu peegeldavad. Kuidas siis veel suures plaanis emotsioone mängida...
.
Tahtsin kangesti loobuda, kuid see oleks olnud teiste altvedamine, kes olid võtteplatsile juba mitmeid tunde tehnikat ja dekoratsioone püstitanud. Võtsin end ohates ja kirudes kokku ning vedasin oma kondid kohale.
.
Ikka tõeliselt põnev on jälgida, kui olulised on detailid. Valgust sätitakse mitmest suunast ja toonis millimeetri täpsusega, samuti kaamera seadeid. Poom helide tabamiseks pidevalt kuskil sirutumas kas peade kohal või nt varvaste juures. Iga detail mõõdetakse ja katsetatakse järjekindlalt läbi. Iga võtet tehakse mitu varianti, mõni selleks, et just seda õiget tulemust saada, mõni lihtsalt igaks juhuks, et montaažis oleks valikut.
Ühesõnaga iga asi võtab meeletu aja.
Koju sai neil õhtutel peale kella 1 varahommikul, nii et uneajaga just priisata ei olnud. Küll aga olin ma toimuvast tõelises vaimustuses. Püüdsin anda endast parima ja rolli sisse elada, loodetavasti on tulemus ootuspärane.
Keeruliseks teeb asja see, et ümberringi on mitmed inimesed ja sa teed näo nagu neid ei oleks. Esitad mingit emotsiooni ja tegevust, samal ajal kui igal ümerolijal on oma miimika ja kõik jälgivad iga su sammu...
.
Öötundide lähenedes oli aina raskem rollis püsida, kuna me kõik hakkasime väsima ning lõuapoolikud hakkasid aina enam lollitama. Lõpuks me lihtsalt irvitasime, kõhud kõveras ja üritasime üksteist tõsiseks sundida, et veel võtteid purki saada. Oijahh, nalja sai tõeliselt palju:D
.
Tõsistest kaadritest meeldis mulle endale kõige enam see, kus tuli minestusest ärgata, taibata juhtunut ja paanikas põgeneda. Vähemalt esialgu tundub, et see tuli kohe päris ehe välja:) Loodan väga, et ehedus kajastub hiljem ka telepildis...
Katsetan minestanud olemist
Tegu lühifilmiga ja rõhk emotsioonide esitamisel. Minu rollis oli argisust, õnnetunnet, unistamist, ehmatust, paanikat, hirmu...
Jeerum, ma vist kardan seda hiljem telepurgist vaadata, ausalt!
.
Meespeaosaline on filmimaailmaga tihedas kokkupuutes ja teadis täpsemalt mida, millal ja kuidas rõhutada, kuidas istuda ja astuda, kuidas valgust ja varjusid arvestada. Mind pidi selles kõiges suunama. Aga loodan siiralt, et suutsin oma rolli piisavalt panustada.
.
Kogemus oli igatahes üle prahi. Nüüd on siiralt hea meel, et vedelaks ei löönud ja sellise katsetuse osaliseks sain. Pagan, sellise moega hakkab mulle näitlemine isegi meeldima:D Seekord igatahes täiesti vaimustusin ja eks aja arenedes ka julgus ja arusaamine kasvas...
Vääääga väärt kogemus sai:)
Prožektorist on saanud leekiv kroon:)

Teisipäev, juuni 09, 2009

Nädalavahetus

Reedel pakkisin koti ja suundusin lennujaama.
Kuna nädala sees oli olnud isa sünnipäev, haarasin tee pealt kaasa ka tulbikimbu. Ilusad kollased.
Õhtune lennujaam oli haruldaselt väherahvastatud. Kohe ikka tõeliselt vähe liikus seal inimesi.
.
Mis seal's ikka, pagas ära ja taaskord paljajalu läbi turvakontrolli. Ma kohe ei kannata seda kingarihmadega mässamist seal väravate ees, kuid alati kontsad piiksuvad. Nõme.
.
Lilled mu peos tõmbavad tähelepanu. Suundudes baari oma tavapärast pardaleminekueelset väikest õllekest hea raamatuga teostama, hõikab keegi mees inglise keeles, et "kas need on mulle?". No mida veel! Leia mõni tähelepanuäratavam viis kõnetamiseks, ära tule mu isa lilli näppama! Siiski soostun naeratama ja raputan eitavalt pead.
Lennuk on poolenisti täis rootslasi ja soomlasi. Hiljem saan teada, et töötavad ühes ja samas pangas ning lähevad Saaremaale puhkust veetma.
Meesstjuuard on seekord. Harjumatu, kuid meeldiv vaheldus:)
.
Istun seal pilvepiiri vahtides oma mõtetes ja kojujõudmist oodates, kui minu kõrvale ilmub kellegi tume peanupp. Peanupuga kaasneb mees, nii 35+/-.
Istun võimalusel alati (kuna ostan e-pileti ja teen ka e-registreerumise, siis siiani olen saanud valida ja kinnitada alati mulle sobiva istekoha) üksikul istekohal numbriga 8A. Minuga tutvuma tulnud mees kükitab seega vahekäigus.
.
Osutub soomlaseks, kuid õnneks räägib head inglise keelt. Kuna vahekäigus kükitada on ebamugav, hakkab ta meievahelise jutu joostes otsima võimalust ringi istuda. Suhtleb oma kolleegidega, kes on lahkesti nõus kohti vahetama ja nii suunatakse mind sujuvalt ringi. Vähemasti saame nüüd mugavalt jutustada ja mullegi teretulnud vaheldus lennuki mürisemisele, kuna seekord olen ka muusika maha unustanud.
.
Jutt jookseb hästi. Küll aga ei saa mu värske kaaslane kuidagi aru, et lilled mõeldud isale. Et neil Soomes küll sellist kommet ei ole, et naised meestele lilli viiksid. Mina ei saa seevastu aru, et miks mitte. Sellega näitad ju oma tähelepanu. Et oled kellegi peale mõelnud, kui talle lilled valid. Minu meelest on lilled lihtsalt armsaks žestiks ja neid saab kinkida ka täiesti niisama, ilma põhjuseta ning need ei pea eputavad olema (siiani on minu jaoks armsaimaks lilležestiks kord, kui R oli mulle poetanud postkasti ühe eriti mahlase kirevkollase võilille... olime just tülli läinud, olin ta järjekordselt minema saatnud ja võtmed tagasi võtnud ning eks ta siis minnes trepikoja eest selle lillekese noppis ja postkasti poetas - mina igatahes sulasin:D).
.
Lühikese õhusoleku ajal sain teada, et töötab finantsalal ja sõidavad kolleegidega nädalavahetuseks saarde puhkama. Laupäeva õhtul on neil plaan ka linna peale välja minna ja kas ma ühineksin nendega. Olin kindel, et ei ühine, kuna ei raatsi mina nappi perega olemise aega tantsulka peale raisata ja ütlesin talle seda. Lisaks pidime tähistama isa sünnipäeva.
Leppisime siis kokku niipidi, et tema annab hoopis mulle oma numbri juhuks kui ma ringi mõtlen, tema igatahes jäävat ootama. Võtsin kaardi vastu, veelkord kinnitades, et tõenäoliselt ma ei helista.
Igal juhul pidime pühapäevasel tagasilennul uuesti kohtuma.
.
Pagas käes, läksime lahku nagu lõunapoolsemad rahvad (ise kaks põhjamaalast) põskesid musitades. Mind ajas irvitama ning sulguva ukse vahelt kiirelt lehvitades kadusin. Isa juba ootas fuajees ning sain tal kaelas rippudes oma õnnesoovid edastatud.
.
Kodus käimas oli ka pisike Sofia (vennatütar). Sai laupäeval 3 kuud vanaks ja üks hirrrrmus rõõmus laps. Muudkui naerab! Kui vahel vaja hädakisa teha, siis kõlab nagu kanaarilind - piiksub. Suhteliselt hädise häälega, mis on minu meelest super. Hea kuulda, et maja ei kaja lapse kisast vaid saavad ka kõik teised ilma kõrvatroppideta olla. Oleks vahva kui endalgi tuleks mitte väga tugeva häälega laps/-ed:)
.
Koer on lapse järele hull. Ronib peaaegu teisele korrusele järele, et aga saaks siputist uudistada. Kassid hoiavad eemale. Suvine aeg ka ja need järavad parema meelega keset hoovi hiiri süüa.
E käis oma noorema piigaga ka külas. Tema oma poole noorem ehk siis u 1,5 kuud. Panime plikad kõrvuti poseerima ja läks üheks suuremat sorti klõpsimiseks. Korra hoidsid tited isegi üksteisel käest kinni:DDD
Pagan küll, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et olen valmis kellegi eest ennastunustavalt hoolitsema... Hästi palju armastust endast välja andma... Näis.
.
Igal juhul möödus nädalavahe süües, nagu alati. Muudkui küpsetasin ja sõin, küpsetasin ja sõin. Oma majas elades on see hea asi, et on ruumi varude jaoks ja nii leiab sealt alati mingit materjali millest miskit kokku keerata. Ja kuna seal on ka piisavalt suur köök (minu nõrkus!!!), siis ei taha köögist eemal ollagi, muudkui katsetaks midagi luua... Nii need kilod tulevad... ja rannavorm... Aga lõppude lõpuks on ju ümar ka vorm, eksole!
.
Kodus on kasvuhoones maasikad valminud. Punapõsksed ja päikesesoojad... Kohe päris maasikad ikkagi:) Mitte need poe kummimarjad.
.
Pühapäeval peale lõunasöögigrilli hakkas tekkima nukker tunne. Tuli asuda tagasiteele. Enne taaskohtumist uurisin veel natuke oma reisikaaslase tausta ja selgus, et tüüp on ühes pangas arendusjuhiks. Ja mina veel mõtlesin miks ta puhkusele sõites ülikonda kannab - ju siis kas harjumus või tuli reedel otse töölt.
.
Pakkisin kodinad kokku, registreerusin lennule, istusime veel virsikupommide ja kohviga ümber köögi laua, kui avastasin kõnepostist lennujaama teate, kus paluti tagasi helistada.
Oligi nii nagu oletasin - lend tühistatud. Kes teab miks, kuna ilm oli ok, kuid EA puhul pole midagi imestada, minu meelest juhtub neil pidevalt miskit.
Ega ma väga kurvastanud, ausalt öeldes. Saingi võimaluse veidi kauem kodus olla. Start Tallinnasse pidi toimuma siis mööda maad esmaspäeva hommikul.
Teatasin töökaslastele, et jõuan poolest päevast ning otsustasime (vana)emaga anda lapsevanematele väikese puhkuse. Nemad suundusid kohvikusse ja meie jalutasime niikaua piigaga mööda linna.
.
Sai meenutatud lapsepõlveradasid ja -toimetamisi. Linn oli pühapäevaõhtuselt uinunud. Väikelinna nostalgiline romantika.
Lossi pargist Kuursaali eest avastasime kontserdi. Selgub, et igal pühapäeva õhtul peetakse seal suvemuusika kontserte. Seekord olid puhkpillid ja ausalt öeldes kõlas ikka jube hästi! Peatusime mürtsuva kõlakoja vastas ja nautisime mõne hetke, kuid piiga ei pannud seda millekski. Magas nagu muiste südamerahus edasi.
Ahjaa, siin ju mainimata, kuid päevik nõuab talletamist - Austraalias sündis meie suguvõssa veel üks plikatirts! 4.juunil oli see oluline päev... Niiiiii tahaks temaga näost näkku tuttavaks saada...
.
Ja veel - interneedusest leidsime pildi, kus isa allpoolmainitud rattarallil hästi jäädvustatud. Mingi tõusu tipus ja veab ta parasjagu üht 25-aastast noormeest, kellega vahepeal koos sõideti ja muljetati. Noormees teatas, et ta 25 ja sel kevadel trenni teinud 1700km. Ja uuris, et vana isa on. 55 peale pidi ratta seljast maha kukkuma:D
Isa see eespoolne:
Kuna isa on selline üksik hunt, kes ei kannata pikalt teiste sabas sörkida, siis enamiku gruppe, mille varjus ta puhata üritas, jättis ta peagi maha ning samuti lahkus ta ühes söögipunktis ka kaaslaseks olnud noormehest.
.
Aga mina sain ka komplimendi... Ma pole aegu enam meelitatud olnud sellest kui huvitavalt suudab keegi tegelikult ju võõras mulle vaid välise põhjal hinnanguid anda, nagu seda Thela tegi... Läks hinge:)
.
A nüüd ma ei teagi mida oma soomlasega teha. Olin küll teatanud, et tõenäoliselt ei helista talle laupäeval, kuid samas jäi jutt, et vähemasti pühapäeval lennukis näeme. Kuna aga lend jäi ära, seda ei juhtunud. Nüüd ei teagi kas unustada kogu vahejuhtum või olla viisakas inimene ja kribada talle üks meil, a la tänada toreda vestluse eest, vabandada et ei helistanud ja teatada, et lennujaamas ei olnud ma seetõttu, et sain telefonikõnega lennu tühistamisest teada... samas selliseid mööduvaid põgusaid kohtumisi on elus ju sageli ja milleks teemat puudutada, kuid olen harjunud olema viisakas ja niisama ärakadumine tundub ebaviisakas. Või ei oleks? Vot ei teagi nüüd...
.
Uuest nädalast ka veidi:
Esmaspäeval, peale pealinna jõudmist, tormasin oma rabarberivartega ja värskelt korjatud piparmündi aroomipilves tööle, kus sain olla vaid pool päeva. Vähemalt oli intensiivne pool ja energiat jagus.
Koju jõudes avastasin hea mooduse piparmündi kuivatamiseks - pesukuivatusrestile laotatult. Õhk käib väga hästi läbi ja tuba lõhnab nii hea:)
Rabakatest oli muidugi kohe vaja kooki küpsetama hakata. Mitu päeva saab seda esimest süüa ja juba liiguvad peas ideed ka uue retsepti tarvis. See praegune on küll niiiiiii hea:) Hapukas ja magus korraga...
Ja endiselt on ju ka ümmargune vorm:D

Neljapäev, juuni 04, 2009

Ahvatlev ettepanek

Ühistranspordis juhtub üle päeva meeldejäävaid situatsioone. Üks ütlemata põnev paik inimvaatlusteks ja eredate emotsioonide korjamiseks.
.
Tänahommikune juhtum millegipärast sügeleb näppudes, kuna erineb tavalistest tähelepanuavaldustest oma veidi erineva mustri tõttu:)
Aga asjast siis:
.
Sõidan tööle, kui peale tuleb noormees pizzakarbiga. Vaatab ringi ning istub minu kõrvale üle vahekäigu, keha minu suunas avatud. Uurib mind intensiivselt oma tumedate rosinasilmadega, avab pizzakarbi kaane ja pakub mulle. Keeldun viisakalt. Uurib mind vaikides edasi ning korraga teeb ettepaneku suudelda. (???) Keeldun taaskord viisakalt. Vaiksel mõõdukal toonil jätkub kauplemine: "Äkki ikka suudleme?"_ "Ei"_ "Aga natukene kasvõi? Natukene võiks ju ikka suudelda?"_"Ei"_"Aga teeme nii, et mina suudlen Teid, Te vastu ei pea suudlema"_"Ei"_"Aga miks siis? ... Kas Te olete rase?"_"Ei, lihtsalt paks", vastan ning tõusen, kuna oleme jõudnud minu peatusesse. "Teil on väga kena pepu!", on viimane mida väljudes kuulen...
.
Kusjuures alkolõhna polnud tunda, nii et ma ei teagi mis nali see nüüd oli:D Ja mis pagana rase! Just hommikul kaalule astudes vaatasin rõõmuga veelgi vähenenud numbreid ning kostüümipükse jalga tõmmates selgus, et need hakkavad varsti üle puusade maha kukkuma... Või rase selles tähenduses, et see on ainus argument miks tema ahvatlevast ettepanekust keeldun?
Igatahes oli terveks hommikuks lõbustatud tuju garanteeritud:D

Teisipäev, juuni 02, 2009

Isa üle uhke + muidu perejuttu

Kõik sai alguse ühest telefonikõnest mai alguses, milles isa teatas, et ta on Tallinnas asjatamas ja kas ma ei tahaks temaga lõunale tulla.
Mõeldud-tehtud. Lõunalauas mainis muu jutu sees, et on natuke kevadel rattatrenni teinud ja et omanuhti sõitmine ei anna mingit ülevaadet - äkki peaks mai lõpus Tartusse SEB rattarallile minema.
.
Mina muidugi läksin ideest põlema ning utsitasin takka. Kuna mul maastikukummid, siis see aasta ise ei osaleks (seal puhas asfaldisõit ja maastikukummid kleepuvad nagu tatt teekattele ja püüa seal siis teistega võidu kihutada, eksole), kuid läheks kisakooriks hea meelega kaasa. Et rääkigu ema ka pehmeks (kisakooris mitu liiget ikka parem kui üks) ja lähme proovime ära.
.
Maikuu viimasel laupäeval pistsin hambaharja ning raamatu kotti ja jalutasin Viljandi rongile. Pole ikka väga-väga palju aastaid rongiga sõitnud:D Täitsa elamus jälle...
.
Pereliikmeid raudteejaamas näha oli südansoojendav, eriti kuna tädi näeb viimasel ajal harva, elab juba aastaid Helsingis ja ei ole Eestis igapäevane külaline. Õnneks Viljandis tal siiski ka kodu ja nii me kaks kärbest ühe hoobiga saimegi.
Viljandis oli veel soojem kui päälinnas. Tõeliselt mõnus suvi ja sirelite intensiivne lõhn. Sireliõnne leidsin juba esimesest kobarast...
.
Üks pilt Viljandist jääb mind tõenäoliselt pikaks ajaks kummitama - suudlesid perrooni kõrval noormees ja neiu, kui noormees hetkeks pea kõrvale keeras ja suure valge läraka eemale sülitas... seejärel suudlus jätkus...
.
Otse loomulikult tuli meil ammuse traditsiooni kohaselt Viljandi kesklinn ja Lossimäed põhjalikult läbi koperdada. Ilm oli ka videvikus niivõrd soe, et õlgadele ei olnud vaja miskit võtta. Tõeline suvi...
Viljandi on täis suuuuuri maasikaid. Iga natukese aja tagant kohtasime mõnd eksemplari:
Õhtul väike vein ja veini kõrvale Austraalia muljed (tädi käis järelejäänud perega sinna kolinud vanemal pojal külas). Jajah, tahaks ju küll ka neid vaatama minna...
*****
Pühapäeva varahommikul start Tartu suunas. Teel kohtasime mitmeid jalgratastega varustatud autosid ja nii me kolonnis kohale uhasimegi. Ilm tõotas tulla eelmisest kuumemgi.
.
Tartus oli terve hommik üks suuremat sorti sättimine ja asjatamine. Kõik detailid said üle kontrollitud, joogipudelid ja toidugeelid käepäraselt paigutatud ning peale väikest soojendust suundus ka isa starti. Kuna ta varem polnud osalenud, siis stardinumbri sai üsa lõppu. Mis ligi 2000-pealise massi juures tähendas jubedat venimist, enne kui hooga liikuma saad hakata.
Kuna isa senised treeningud on kulgenud Saaremaa ülimalt laugetel teedel, ei olnud tal oma vastupidavusest Tartu-Otepää-midagi-veel rohkete tõusudega 125 km-sel ringil aimugi. Seega võttis rahulikult, eesmärgiga ennast mitte tühjaks sõita.
.
Meie emaga niikaua kolistasime mööda linna. Lihtsalt imeline ilm oli ning väike cappuccino siin, väike lõuna mõne siidriga seal ja nii need tunnid möödusid. Kaubanduskeskuseid piilusime ka, kuid mingit isu neis kügeleda ei olnud. Ja kurvalt tühjad olid nood ka, äri ikka ei lähe...
Ahjaa, Anne kanalis leotasime varbaid ka, sadama turu tagant viib sinna poose sild nüüd juba mõnda aega. Ma polnud siiani Annelinna ega kanali äärde sattunud, seega jälle üks linnuke kirjas:)
.
Isa oli arvanud, et nii 4,5h pärast loodab ta finišis olla, kuigi jah, kogemust pole ja ei tea ju kuidas vastu peab. Me suundusime igaks juhuks mõni aeg varem finišijoone äärde ja meie üllatuseks ta peagi laekuski. Ise täiesti värske ja vedelikki suures osas tarvitamata. Hull vana, ma teile ütlen! Ütles, et alles 25km enne lõppu julges litsuma hakata, siis teadis et peab lõpuni ilusasti vastu. Ja üllatus ka ise, et enesele seatud plaanist varem laekus. Koht oli 1200 millegagi. Ja see vana saab homme 55:D
Kui ei teaks, ei usuks et esimest korda osales ja et trenni teinud vaid mõned korrad nädalas viimase paari kuu jooksul...
.
Igatahes pole siin midagi, nüüd juba tee teada ja miks mitte järgmisel aastal jälle:) Ajas mullegi isu peale... Ainult et kui lähen, siis ikka lühikesele distantsile (see aasta oli lühike 61km) ja loomulikult tuleb siis asfaldikummid muretseda. Vaatab, pead ei anna aga ahvatleb:)

Silmailu National Geographic'ult