Reede, veebruar 28, 2014

59/365 - Alkomeeter

Minu meelest on äärmisel imelik, et ma ei ole mitte kunagi elus pidanud alkomeetrisse puhuma...
Sõitnud juba ikka üksjagu aastaid ja päris tihedalt nii maanteel kui linnades (eriti palju muidugi Tallinnas), kuid mitte iial pole minu vastu huvi tundnud alkomeetriga politseinikud...
Ok, ega nad poleks ka miskit saaki minu näol saanud, kuid siiski!

Natuke on nagu isegi kahju :D

Neljapäev, veebruar 27, 2014

58/365 - 6&13

Kindel kiiks autoga sõites - raadio või plaat või misiganes saatemuusika kuulamise allikas ei tohi olla seatud valjusastmele 6 või 13. Üks nõks üles- või allapoole on ok, kuid need numbrid tablool on välistatud :)

Täiesi absurdne kiiks taaskord, kuid mis teha :)

Kolmapäev, veebruar 26, 2014

57/365 - Ohakad

Huulte juurest edasi huulepealsete moodustiste juurde.
Ohatised...

Oi kurja, kus ma neid vihkan!
Pool elu ehk siis terve nooruse nendega kimpus olnud.
Tulevad kõige ebasobivamal ajal ja siis võtavad kah sõbrad kaasa ehk ikka kambakesi minu huulele majutuma.

Ma arvan, et kõik võimalikud ja võimatud vahendid olen aegade jooksul ära katsetanud. Toimivat pole siiani leidnud...

Leevendus on saabunud alles nüüd. Ei teagi, kas nad on uued objektid leidnud, keda ahistada või olen ma lihtsalt ise selline vähem ringirabelev ja samal ajal liialt eredalt põlev. Ehk siis rahulikum. Ja kuidagimoodi õnnestub neid viimasel ajal ühekaupa võõrustada ja sedagi vist vähem kui kord aastas...
Lausa pidu minu õuel :D

Loodetavasti see ei olnud nüüd ärasõnamine...

Teisipäev, veebruar 25, 2014

56/365 - Keel

Ok, vilistamiseks ma oma keelt ja suud väänata ei oska, kuid muidu on mul päris osavalt väänduv keel :D
Kõlab parajalt totralt, kuid tõepoolest suudan seda väänata igasugu jaburatesse "poosidesse" ja kõikvõimalikke lehmakeelseid lehvitusi sellega lehvitada.
Suhteliselt totter teema neile, kes visuaalset pilti ei oma, need aga, kes näinud, teavad millest jutt :D

Esmaspäev, veebruar 24, 2014

55/365 - Aga mina ei vilista

Kui kõrvad mul vilistavad, siis suu mitte.
Lihtsalt... ma ei oska vilistada.
Olen seda aastaid, ma mõtlen ikka kohe tõsiselt - aastaid - proovinud selgeks saada, kuid no ei hakka külge, noh! Vääna ja keera oma suud kuidas tahad, peale haleda visina ei tule sealt miskit.
Vot ei tea, miks ma selle koha pealt nii saamatu olen...

Pühapäev, veebruar 23, 2014

54/365 - Vilistab

Mul on madal vererõhk. Madalaim fikseeritud number oli 55/80. Enamasti ikka istub siiski seal 60/90 juures.

Muidu polekski sest miskit, kuid vahel kaasnevad sellega ebameeldivad nähud. Pearinglus, pildi taskuminemise tahtmine ja muu, kuid naljakaim on tavasümptomitest vilistamine.

On hetki, kus ma jään pingsalt kuulatama, et misasi ja kus see ometi vilistab. Nii vali vile ja no mitte ei saa aru, kust tuleb. Küsin ka pereliikmetelt - nemad ei kuule midagi... Mismõttes ei kuule kui on selline lärm?
Tegelikult mu oma vererõhk süüdlaseks ja vilistan hoopis seesmiselt :)

Laupäev, veebruar 22, 2014

1

13.veebruaril sai meie Väikemees tite east lapse ikka.
Nüüd on meil kodus 1-aastane poiss.

Tollel päeval oli tegelasel pikkust juba 82cm. Arsti ja graafikute kinnitusel keskmisest poisslapsest pikem. Aastane juurdekasv 29cm...
Juuksed muutuvad õrnadest karvadest aina enam karmideks. Tihedad ja paksud juuksed, kuigi heledad.
Hambaid suus 13 (tolle kuupäeva seisuga, tänaseks juba 14).
Enam eriti ei kõnni, pigem aina jookseb.

Lemmiktegevuseks on kasside tagaajamine ja koristamine. Mhmhh :) Talle on lausa oma tolmuimeja voolik eraldatud, kuna emmet jäljendades käib mööda tube ringi, voolik peos ja teeb muudkui "uuu, uuu, uuu". Harja kätte saades sama lugu. Uuuuuu saatel koristatakse elamist ikka mitu korda päevas :)

Sööb juba ammu kõike seda mida meiegi. Tema omaalgatuslikuks lisandiks on siis puukoored, puusüsi ja kui kätte saab, siis ka kassikarvad. Kommi/šokolaadi muidugi ei anna :)
Potti saame ka ikka peaaegu iga kord midagi, kui potil istumine käsil, kuid ise potile veel ei küsi.
Aru saab paljudest sõnadest. Kui nt küsida "kus pall on?" või "kus vihmavari on?" vmt, siis läheb ja toob või näitab. Ise vormib sõnu aga alla 10-ne: lamp, aitäh, kaahhh (kass), eieiei, mämm-mämm, emme, koju ja võib-olla miskit veel, ei tule hetkel pähe. Sageli peab pika jutud maha ilmeka intonatsiooniga bää-bä-bää häälitsedes.

Pole veel ühtegi tervet ööd maganud meid äratamata (ega ta ise enamasti ärka, äratab vaid meid :D). Endiselt on meil in vaheldumisi suht magamata ööd veidi paremate öödega, kuid siiani pole me ainsatki ööd saanud magada nii, et kumbki meist kordagi tõusma ei peaks. Aga on läinud üldjoontes veidi paremaks varasemaga võrreldes. Lootustandev...

Iseloom on täitsa olemas. Katsetab, vahel vibutab, vahel keeldub sõna kuulamast, samas on ka päevi, kus võtab ilusasti kuulda, mis räägitakse ja arvestab. Avastasime, et nõudlikkus ja sõnakuulmatus on küllalt sageli seotud hammaste tulekuga ehk siis ilmselgelt halva enesetundega. Üldiselt päikeseline poiss.


Armastab muusikat. Tantsib, kui muusikat kuuleb. Kui issi miskit ette laulab, siis püüab järele häälitseda :) Väga vahva kuulda, kui hästi välja tuleb :) Eelistab klassikalist muusikat ja rock'i, heade aariate korral lausa tardub ja kuulab täiesti andunult.


Laps, kes ei püsi paigal. Aina traageldab ringi, toimetab ja askeldab. Kohe päriselt ka :)
Väga suhtlemisaldis. Vajab suhtlemist ja koosolemist. Musitab, kui hellushoog peale tuleb :) Hammustab, kui jonn kallal on :(

Igal juhul on tegemist äärmiselt vahva tegelasega :)

Saarepuhkus

Eile asusime Väikemehega Saaremaa poole teele, et veeta siin peaaegu nädalajagu päevi.
Vanamehe jätsime koju toimetama, et ta saaks omanuhti ja vabalt omad asjad korda ajada, mida väikese lapsega majapidamises on muidu päris keeruline korraldada :)

Algselt oli plaan, et esmaspäeva õhtul tagasi, kuid siis hakkas ema prigisema, et kesse temaga siis pingviinide paraadi vaatab ja tema nii mõtles, et teeme mõnusa näksilaua ja vaatame koos.
Ma juba aastaid ei viitsi seda vaadata, kuid rääkisin Vanamehega läbi ja ta lubas meid igatsedes mitte lolliks minna ning seega läheme alles kolmapäeval (kui suvel teeb kahe saare vaheline praamikökats lausa 4 reisi igas päevas, siis talvel vaid kaks reisi üle päeva...). Mis teeb korralikult pika aja, mil mul on terve plejaad lapsehoidjaid ning ma ise saan suht palju rahulikult vedeleda :D:D:D Vahel isegi mõne une koos poisiga teha :)

Aga tulekul oli väga lahe vaadata, kuidas Väikemees praamil teiste lastega seltsis. Oli seal terve parv selliseid 5-6-aastaseid ja need siis muudkui jooksid ringi. Algul Väikemees uudistas teisi mul süles istudes, mõne aja pärast ajas end aga põrandale ja asus teiste järel vudima. Eks ta jäi neist ikka ringiga maha, kuid ütlemata armas oli vaadata, kuidas teised temaga arvestasid, teda pikali ei jooksnud ja talle hoopis oma mänguasju ja juustuküpsiseid pakkusid :) Väikemees oli tõeliselt õnnelik selle tähelepanu ja suhtlemisvõimaluse üle :)

Natuke tobedaks kiskus asi siis, kui ta mingite noormeeste laua juurde läks, õllepurgile osutas ja seda endale nõutas :D Purgi omanik arvas, et natuke vara veel ja õnneks ei läinud kisaks ega midagi :)

Aga jah, siiralt hea meel on näha, et Väikemees armastab suhelda ja seltsida. Loodan, et metsa kolimine seda temas ei vähenda ja jääb sotsiaalseks tegelaseks ka edaspidi.

53/365 - Saavutusvajadus

Ma ei teagi nüüd, mida sellest arvata, kuid mida aeg edasi, seda hullemaks on läinud mu vajadus olla selles, mida ma teen, parim.

Mulle on alati meeldinud võita ja saavutada, kuid mitte kunagi varem pole ma seda sedavõrd oluliseks pidanud kui täna. Samas üritan seda endas ka maha suruda, et mitte lolliks minna ja üle võlli asju kerida...

Lihtsad näited viimasest ajast on näiteks töö vallast see, et kontserni siseselt peab minu juhitav üksus olema kõikvõimalikes edetabelites juhtival kohal oma näitajate poolest või siis vähemalt tunnustavalt ära mainitud.
Kohalikus mastaabis pean olema piisavalt arvestatav, nii et konkurendidki huvi tunnevad... :)
Klaverimängus pean arenema kiiremini kui ükski mu õpetaja poolt õpetatud tegelane enne mind.
Koolis pean olema puhas viieline jne jne jne.

Samas olen ju hull lohe tegelikult... Kui võimalik, hoiakski jalad seinal ja lebotaks kohvitassi ja raamatu taga.
Mul on ju see võimalus, mõnda aegagi. Miks ma seda siis ära ei võiks kasutada vaid ikka ennast lolliks ajan?

Virin ja kobin ja ahastav kriitika on tingitud sellest, et pean nüüd lähiajal valmis saama ühe äriplaani, mis ei peaks lihtsalt plaan paberil olema vaid ikka päriselt ka kohe hästi toimima ja tööle hakkama. Koolitöö raames küll, kuid tahaks ka pärisellu rakendada. Et kui juba energiat panustatud, siis peab asi olema suurepärane.

Tegelikult võiks ju lõdvalt võtta. Ma saan seda endale praegu lubada... Aga millegipärast ei oska. Mingi kiiksuga ratas on käima lükatud.

Reede, veebruar 21, 2014

52/365 - Depressioon

2007/2008 vaevlesin ma millegi küüsis, mida poleks elus enda kohta arvanud - depressioon.
Ausalt öeldes ei mina teadnud, millega tegemist. Olin vaheldumisi apaatne ja arusaamatult nukker. Tohutu jõuetus tekkis samuti.
Mõtlesin, et vaja ennast kuidagi mingite vitamiinidega käima lükata ehk või siis äkki vana hea rauapuudus tagasi.
Läksin perearstile. Tema saatis mind peale uurimisi aga psühhiaatri vastuvõtule. Ütles, et füüsiliselt pole miskit viga, asi peab olema kuplis.
Tark arst oli mul perearstiks. Aus ja konkreetne ja viitsis pühenduda.

Psühhiaater andis hinnanguks, et tegemist depressiooniga. Mismõttes? Minul? Millest siis?
Igatahes arvas tohtrihärra, et tuleks hakata valgeid väikseid sõbrakesi neelama.
Mina nii ei arvanud.
Alati isepäine olnud ja ette kujutanud, et mina tean omi asju ikka paremini.

Arvasin, et ma ei ole nõus hakkama enesetunnet ohjama enese kinnisurumisega. Olen seda tüüpi tegelane, kes peab jama endast läbi põletama, mida eredama leegiga, seda parem. See tuhk on pärast palju lihtsam ära pühkida kui nende süte all aina uuesti ja uuesti leegilahvatusi summutada.

Otsustasin siis, et hakkan tegelema põhjustega, mitte tagajärgedega. Sammhaaval, haavu lahti kiskudes ja oma käike üle päeva kahetsedes. Tegelikult kaalusin korduvalt ka tohtrihärrat kuulda võtta, kuid otsustasin iga kord veel natuke oodata, enne kui uue visiidi aja määran. Jonn.

Vahepeal imestasid sõbrannad siiralt, kui suutsin täiesti suvalistel hetkedel uinuda. Kusiganes me viibisime, kui maha istusime ja jutlema hakkasime, suikusin mina mõneks ajaks unne. Nüüd, tagantjärele, tundub see enesele ka kummaline, kuid see oli minu viis hakkama saada kehas toimuvaga. Keha on nii tark aparaat küll, et teab, kuidas end kaitsta. Ja tollal oli mul võimalik teda selles usaldada. Näiteks täna, lapsevanemana, see küll eriti mõeldav ei tunduks...
Keegi ei teadnud, mis toimub. Nägid, et olen ootamatult uinuv (selle sai mu energilisuse arvele kirjutada), samas tunduvalt ülbem ja ükskõiksem ümbritseva suhtes (elu ju ikka kalestab, ei midagi uut) ja lisandunud oli teravus (noh, inimesed ikka muutuvad ja eks ka lillelapsed saa kunagi asjalikuks täiskasvanuks, kes iga asja peale keelt teritavad).
Ma lihtsalt ei olnud valmis sellest kellelegi rääkima, enne kui "pasa" seljatatud saan.

Minu puhul toimis. Eks aitasid needsamad faktid, et olen põikpea ning et sain seda endale lubada. Samuti see, et keeldusin endasse mitte uskumast (kuigi üks tegelane õlal muudkui kinnitas, et ega  ma nagunii millegagai hakkama ei saa) ja mine tea, ehk sain jaole piisavalt algjärgus. Ja et ei hakanud end summutama vaid hakkasin välja juurima põhjuseid. Ükskõik, kui haiget see ka tegi. Ma lihtsalt leidsin, et ma ei vaja oma ellu seda, mis mind õnnetuks teeb vaid seepärast, et nii peaks justkui aktseptaabel olema. Teiste silmis. A mis mul teistest, kui ma endagagi läbi ei saa?

Mis oli aga suurim viga, oli endasse hoidmine. Ehk oleks see august väljaronimise protsess olnud tunduvalt kiirem, kui oleksin kellegilegi rääkinud, mis lahti. Aga samas... mine tea, äkki oleks see mind nõrgestanud.
Rääkisin alles siis, kui tundsin end piisavalt tugevana. Ja siis hakkas üks noogutamine, et "jaa, mulle tunduski, et midagi on väga teisiti..."

Olles aga sellise jama korra läbi elanud, et taha ma seda enam kunagi kogeda. Ja loodan, et täna on mul piisavalt tarkust võimalikke ohumärke juba aegsasti näha ning koheselt reageerida.
Samuti loodan ma väga, et suudan enda lähedal asujate puhul juba piisavalt varakult sümptomeid näha ja vajadusel toeks olla. Sest... päriselt ka, see ei ole naljaasi.

Ja ma ei taha mitte kunagi kuulda minu juuresolekul mitte kedagi endale kätt otsaette pannes dramaatiliselt ütlemas: "Issake, see on nii keeruline, see tekitab mul hullu depterssiooni!". Möla maha! Kellel pole aimugi, sel pole ka õigust seda vägagi karmi diagnoosi kerglaselt lörtsida.

Neljapäev, veebruar 20, 2014

51/365 - Kohtingud

Ma pole kunagi kohtamisi armastanud.
Kuidagi väga närvesööv.
Eelistan olla kas suhtes või siis vaba olles võttagi vabalt ehk siis mitte liialt muretseda ja endale miskit ette kujutada vaid lihtsalt suhelda. Ilma formaalsete kohtingute pingeta.

Mingi aeg oli mul elus aga periood, mil veetsin rohkelt aega (ei nimeta neid kohtamisteks, kuna tundsin tegelasi ammu-ammu ja kaks neist olid aegu mu enda suhted olnud) lausa kolme meesisendiga samaaegselt :D

Lihtsalt... Mitte üks neist ei olnud hetkel see kõige-kõigem. Kaks olid eksid, nende puhul oli mängus segav minevik, üks oli suhtlemise mõttes uus vana tuttav, kuid tema puhul olid muud segavad mõtted. Aga lõbus aega veeta oli kõigi kolmega ning kuna mul piirangud ja kohustused puudusid, siis miks pidin ma üksi kodus laskma võimalikel muremõtetel pead tõsta, kui on lausa 3 noormeest, kes kõik mind lõbustada soovivad :D

Tolleaegset kalendrit on lõbus vaadata. See päev see, too päev too kalendris kirjas ja mõni päev oli lausa selline, et ühega kinno ja teisega õhtust sööma :D

Ja kõige totakam selle juures oli see, et kõik kolm teadsid seisu. Kägu ajada ja varjata ei tahtnud, seega said kõik ausad vastused. Nende asi oli kas aktsepteerida või mitte. Ju neil oli kah omamoodi fun, kuna leppisid :)
Aga kaua nii ei jaksa. Vähemalt mina ei jaksanud. Kuna ükski teema ei olnud see päris õige siiski, lisas elu omad nüansid. Ja ühel päeval otsustasin, et see hakkab emotsionaalselt väga kurnavaks minema ja tegelikult ju ei anna midagi peale endale kahtlase väärtusega tundmuse.

Sellest hetkest otsustasin, et teen igasugusele suhtlemisele meesolevustega mõneks ajaks lõpu. Ei viitsi lihtsalt enam ja ikka on ju mängus mingit laadi tunded ja huvid ja siis tekivad erinevad ootused ja... Üleüldse liiga kurnav.
Otsustatud. Elagu vabadus, eelkõige ootuste-lootuste vabadus. Tegin end kohe täiesti vabaks, et alustada suhtepaastuga.
Ja siis tuli täiesti ootamatult, kõpsti, Vanamees... keda ma alguses ei kannatanud peaaegu üldse! Ta lihtsalt ärritas mind nii kohutavalt!

Edasi tuli juba edasi.:D

Kolmapäev, veebruar 19, 2014

50/365 - Rõngad

Sellest ma juba kirjutasin, kuidas kõrvad enesele ehteid võimaldavad augukesed said.
Lisaks neile kahele klassikalisele mulgule kõrvades olen aga veel kahel korral end augustada lasknud.
Üks kord suht tavapärane naba ja üks kord oluliselt intiimsem paik.

Kuidagi on aga nii, et enese augustada laskmine on seotud millegi ületada püüdmisega.
Kõrvad vajasid auke pimedusehirmuga võitlemiseks, teised kaks aga lahkuminekutega toimetulemiseks.

Nabasse lasin ehte paigaldada siis, kui oli kokku lepitud, et vot nüüd on laialiminek hirmsuurest tundest. Otsustasin, et valu hinges on vaja uputada valusse kehas ja lasin naba augustada.
Millegipärast too suhe aga jätkus peale seda veel aastaid. Kokku-lahku-kokku-lahku. Koos ei saanud kuidagi, eraldi samuti mitte. Füüsiline tunne oli lihtsalt hullupööra tugev :D
Ma ei tea, mitu korda me üritasime lõpetada. Väga palju kordi igatahes. Lõpuks tegi elu omad korrektuurid ja oli aeg kummalgi oma rada mööda valitud suunas minna.
Ühel me viimastest kohumistest (vedelesime kuskil järjekordses spaas mullivannis) küsis V ootamatult: "Kas mina olen sinu mr Big?" :D:D:D Tänaseks oleme mõlemad eludega ilusasti edasi läinud, mõlemal omad pered ja tegemised-toimetamised ja rõõmud-mured :)
Rõnga nabast eemaldasin aga siis, kui kõht Väikemeest oodates kosuma hakkas.
Tagasi pannud ei ole. Usutavasti ei pane ka.

Teise rõnga lasin siis paigaldada, kui R mulle väga-väga haiget tegi ja ta kukele saatsin. Taaskord sama teema - valu hinges vaja lämmatada valuga kehas.
Ja taaskord ei olnud see suhe omadega päriselt õhtal. Seda küll pigem seetõttu, et R hakkas hirmsasti tiirutama ja minus tõstsid pead korraga nii hoolimine kui julmus.
Hoolides lootsin, et ehk olen piisavalt unustaja, et mu tunnetele haiget tegemine ajas ähmastuks ja suudan suhtega normaalselt edasi minna. Julm mina aga tahtis kättemaksu - pikka ja põhjalikku. Pikka-pikka mängimist, nagu kass hiirega. Küüned sisse ja pehme pai, küüned välja ja jumalt lihasse.
Ma ei teadnud, et ma selline võin olla. Mängur... Ja seda nautida... Nautida enesele näiliselt lähedale laskmist ja seejärel tulla lagedale millegi sellisega, millega teine kohe kuidagi toime tulla ei oska.
Aga see mäng sai ka lõpuks otsa. See ei ole mina ja ma vajan elus palju enamat, kui kellegagi mängimine. Ja... ma ikkagi ei suuda unustada ja leppida, sry.
See rõngas kadus pildilt sünnitusmajas, ämmaka abiga. Pakkus, et paneb pärast tagasi, kuid otsustasin, et ka sellel rõngal on elu elatud ja roll täidetud.

Loodan väga, et vajadust end augustada enam ei tule :)

Teisipäev, veebruar 18, 2014

49/365 - Naba

Naba on minu jaoks alati olnud kuidagi äärmiselt tundlik koht. Pigem tundub, et psüühiliselt, mitte niivõrd füüsiliselt.
Ei lase ma seda kellelgi oluliselt puutuda ja ega isegi eriti näppima kisu. Niipalju vaid, kui hügieeniks tarvis, muidu hoiduvad näpud sealt eemale.

Naba on mul selline tilluke ja sügav. Ideaalne avaus nabarõnga jaoks ja muidu ka selline peidus.

Seetõttu oli mul Väikemeest oodates üks eriti jabur hirm - kartsin, et kõhu suurenedes keerab naba väljapoole ja minu jaoks niivõrd tundlik koht võtab sisse mittekaitstud asendi.
Kõhtudest pilte nähes on see ju küllaltki sageli nii.

Tean jah, et suht jabur hirm, kuid räägi seda hirmule.

Kuidagi aga läks nii, et see ei teostunudki. Naba sai lõpuks suht siledaks kujundatud mööda kõhu pinda, kuid väljapoole ei punnitanud. Olin üpris rõõmus, et ei pea täiesti idiootse ja tegelikult ju tühise hirmuga tegelema. Kardaks pigem sünnitust või midagi... ?

Nüüd aga on mul kuri kahtlus, et seekord ma vastavalt soovidele ei pääse. On alles 18. nädal 40-st ja juba liigub naba kõhuga ühtlustumise suunas. Ja mis saab edasi tulla? Väljapoole keeramine!

Kui nüüd vaid keegi ütleks mulle, et see ei tekita mingit ebamugavust, et riided ei hõõru punnitavat naba hellaks jne... Ehk siis et see ei ole tegelikult üldse tunda ega ebamugav...
???

Esmaspäev, veebruar 17, 2014

48/365 - Osavnäpp

Mulle tohutult meeldib, kui mu ümber ei ole standardlahendusi, selle asemel aga millestki huvitavalt/andekalt miskit kokku meisterdatut.

Nii ma muudkui kogun ideid ja salvestan pilte ja juhendeid. Korralikult katalogiseerides, muidu ei oleks see mina.
Seetõttu on mul päris korralik ideepank kõigest sellest, milliseks ma millegi nii toas kui aias kui pisidetailides saan kujundama.

Ainult et... millegipärast ühtset visiooni ei ole. Ja millegipärast ei taha enamus ette võetavast üldse selliseks formuleeruda, nagu ma oma vaimusilmas olen ette kujutanud.
Mina oma osavate näpukestega toimetamas ja imesid loomas... välja tulevad ikka mingid käkerdised :)

Aga ma ei ole veel alla andnud ja ma endiselt siiralt loodan, et muutun ajas osavnäpumaks :)
Muidu on küll enda ees piinlik lugu...

Talv :)

Perekond Tamm istub hommikulauas ja kuulab raadiot.
Sealt tuleb teade: “Täna tuleb 20-25 cm lund. Palun parkige oma autod tänava paremasse serva, et mitte takistada lumesaha tööd.”
Proua Tamm tormab välja ja sõidab autoga tänava paremasse serva.
Nädala pärast kostab raadiost:
“Täna on oodata 25-30 cm lund. Palun parkige oma masinad tänava vasakusse serva, et lumesahk mööda pääseks!”
Proua Tamm läheb ja pargib auto tänava vasakusse serva.
Möödub nädal.
Raadios teatatakse:
“Täna tuleb 30-35cm lund. Palun parkige autod…”
Sel hetkel jääb raadio vait.
Proua Tamm vaatab oma abikaasale õudusega otsa:
“Kallis, ma ei tea, mida nüüd teha!?” paanitseb ta. “Kumba teeserva auto parkida, et mitte lumesaha tööd takistada???”
“Kullake,” vastab härra Tamm leebelt, “jätaks auto seekord lihtsalt garaaži…?”

Pühapäev, veebruar 16, 2014

47/365 - Pahupidi-Liisu

Seda on tegelikult natuke piinlik tunnistada, kuid...
... ma kipun vahel terve päeva pahupidi riietega ringi käima...

Ma ei tea, miks see juhtub, KUIDAS see juhtub ja kuidas ma ometi saan selline kanapea olla, kuid vot juhtub. Ja eriti on see sagenenud nüüd, selle raseduse ajal.

Ok, kui ma olen kodune, siis pole ju hullu. Ajab itsitama ja ongi kõik. Aga kui väljas asjatamist, siis on küll veidi piinlik.
Näiteks ükspäev avastasin peale maniküüris käimist, et sviiter oli terve see aeg pahupidi seljas olnud. KUIDAS ometi???

Kuna see on just viimasel ajal eriti aktuaalseks muutunud, siis pean nüüd hoolega jälgima end kohe algaval koolinädalal. Koolis käin enamasti mõne kleidiga ja no see oleks ju küll loll lugu, kui kleit pahupidi selga läheb...

Laupäev, veebruar 15, 2014

46/365 - Kobisemiskirjadest

Ma ei helista Vikerraadio avatud saadetesse ega hakka maad ja ilma kokku kiruma.
Ma ei kirjuta kõikvõimalikesse väljaannetesse kaebekirju.
Ma ei ühendu erinevate ametitega ega kirjuta peaministrile ega presidendile.
Ma lihtsalt ei oma seda soolikat.

Aga nüüd tuleb hetk, kus ma kirjutan. Kirjutan sotsiaalkindlustusametisse (nimi hetkel meelega väikese tähega) ja nõuan selgitusi.

Nimelt siin eelmises postis hõiskasin, kuidas mulle ei meeldi võtta tulumaksuvaba miinimumi igakuiselt "välja" ning eelistan seda korraga saada, peale tuludeklari kinnitamist. 360+ korra aastas on suurem summa kui 30+ igas kuus, eksole.
Noh, olin ma ka vanemahüvitise teemal avaldusse märkinud, et ei soovi arvestamist. Vaatasin eesti.ee lehelt üle - avalduses ilusasti olemas.
No ja ma tõepoolest ei ole kunagi taibanud üle arvutada, et kas siis ikka toimib vastavalt avaldusele asi või ei.
Nüüd tuleb välja, et ei toimi. Sa võid avaldusse kirjutada mida iganes, kui ikka ei viitsita arvesse võtta, saad täie rauaga ehk siis selle näruse 30+ kah igakuiselt.
Aga ma ju ei tahtnud!

Aga mis siis, kui ma töötaksin lubatud summa piirmäära ulatuses igakuiselt ja saadavalt töötasult arvestataks mu maksuvaba miinimum?
Sellisel juhul peaksin ma selle 360+ praegu riigi kukrusse tagasi maksma, kuna olen saanud topelt ulatuses. Normaalne ju, eks.

Igatahes esitan ma nüüd küll kirjaliku nõude, kus tahan teada, miks minu avalduses kindlas sõnas kirjeldatut ei ole arvesse võetud ja on tegutsetud omavoliliselt, mulle sellega potentsiaalselt ootamatuid väljaminekuid põhjustades.

Krt, hinge ajab täis. Põhimõtteliselt juba. Ma tõesti eelistan seda piskut lasta enda eest korjata, et siis veebruaris justkui "kingituse" üle rõõmustada :)
Ja mis siis, kui ma oleksin saanud vahepeal töist tulu?

Saab minustki Hillar Kohv, mis muud :D

Reede, veebruar 14, 2014

45/365 - Tulude deklarist

Ma nüüd olen üks neist tegelastest, kes ei lase igakuiselt enesel maksuvaba miinimumi arvestada. Mitte ainsastki sissetulekuallikast.

Põhjus väga lihtne - igakuiselt ma seda vahet, kas see summa laekub arvele või mitte, ei tunneta nagunii, kuid kord aastas seda korraga kätte saada on palju meeldivam tunne :)
Ok, summa pole küll teab mis märkimistväärt, kuid siiski on meeldiv, kui see justkui "lihtsalt lambist" arvele potsatab :)

Neljapäev, veebruar 13, 2014

44/365 - Silmaopist

Herzile "sobiv" teema :)

Ammusemad lugejad taaskord teavad, kuid blogiprojekti sobitub tänagi.

Nägemine kiskus mul kooli ajal aina nigelamaks, kuni telekat vaadates (sisuliselt teleka ees põrandal istudes) paistsid kõik inimesed seal kasti sees olevat kui tainapead.
Eristada ei suutnud lihtsalt.
Hakkasin kandma prille ja läätsesid ja esimest korda läätsesid proovides olin šoki äärel - ma näen rohukõrsi!!! Mismõttes?
Nägemine oli -5. Suht pimekana.
Prillidega ma liikudes toime ei tulnud, need sobisid vaid paigal püsides. Liikudes nägin samal ajal läbi prilli ja prilli kõrvalt ning näiteks trepist liikudes võisin vabalt kukkuda.
Sellest ka läätsed paljudeks aastateks.

Aasta oli 1999, kui läksin kadunud tohter Schotteri (noorem) juurde silmi lõikama.  Üks reede üks silm, teine reede teine. Vahepeal opereeritud silm nädal aega klapi all sügeles kui liiva sees:


Opp toimus tollal teemantteraga ja ise said kõike näha.
Silm tuimestati, lihased fikseeriti nurkadest klambritega, auguga lina tõmmati pähe ja siis hakkas lähenema hambapuuri sarnane instrument.
Süda läks kohutavalt pahaks. Silm tahaks liikuda, kuid ei saa - nagu kinni näpistatud. Ütlesin arstile, et minestus tahab peale tulla. Selle peale ta arvas, et pole hullu, minestagu ma rahulikult :D Siis silm lõdvestub kah veel :)
Kahjuks ma siiski ei minestanud, kuna hoidsin end väevõimuga teadvuse juures. Mine tea, mis muidu toimub :)

Igatahes esimest silma tehes läks üks suurem veresoon katki.
Mis tähendas seda, et silm oli üleni verine ning umbes poole iiriseni ulatus kile all loksuv vere"loik". Pead küljelt küljele loksus südant pahaks ajavalt :D Pildil see tumedam ala:

Teine silm läks ilma veresoont vigastamata.

Oli juunikuu ja hirmus palav. Käisin väljas ainult päikeseprillidega. Tollal olid sellised ümaramad ja siniste klaasidega eriti "in" :)
Vend lõpetas samal ajal gümnaasiumi. Olime aktusel, ülerahvastatus tekitas õhupuuduse ja mul hakkas oma madala vererõhu otsas taaskord paha-paha-paha. Nägin aula seina ääres vaba tooli, kuhu end hetkeks taastuma potsatasin. Mõne aja pärast ujus ligi keegi memm, kes leidis, et temal oleks suurem õigus istuda kui noorel lapsel.
Reeglina pakun alati vanadele ja väetimatele istet, kuid too päev oli mul tõeliselt halb. Ja mida enam mutike käuksus, seda halvem mul hakkas.
Lõpuks, et ta vait jääks, langetasin päikeseprillid ninale ja vaatasin talle otsa.
Mutike tegi hetkega vehkat :D:D:D

Peale seda harrastasin pool suve inimesi hirmutada, kui nad liialt pealesuruvad olid misiganes situatsioonis :) Lõbus aeg oli :)

Verine silm paranes kuid, kuid lõpuks sain ilusa valge silmamuna omanikuks tagasi :)

Kolmapäev, veebruar 12, 2014

Aasta tagasi

Täna, aasta tagasi, valmistusin ma haiglasse minema.
Et sünnitada oma esimene laps.

Päev oli krõbekülm (täna seevastu lausa kevadehõnguline), oli vastlapäev ning liu asemel jalutasin poodi, et osta mõned vastlakuklid.
Üksi ma need ka oma hiiglasuurde keresse sisse ahmisin.

Liiga vara ei tahtnud minna, leppisime arstiga kokku, et õhtul 8 ajal. Pidin öö haiglas magama, et olla korralikult välja puhanud ja hommikul siis esilekutsumine. Poiss oli juba 40+6, seega tsutike üle kantud ja ei tahetud kauem hoida. Tulemiseks küps oli ta kõigi näitajate järgi juba ammu, jaanuari keskelt. Nagu ka minu keha, mis oli "poolel teel" juba sellest ajast alates.

Mitte kellelegi ei rääkinud, et minek. Ei tahtnud kaasapabistajaid. Ainult Vanamees, mina ja med.personal olid teadlikud.

Aga ootaja aeg oli pikk. Midagi kodus teha ka ei osanud, kõik oli ammu valmis.
Lugeda ei suutnud ma küll midagi, ükski loetud rida peakolusse ei talletunud. Seega viimased tunnid enne minekut mängisin arvutis lolli järjekindlusega mahjongi :D

43/365 - Veresooned

Nii, käte teema pealt jõuame selleni, mis minus reaalset hirmu tekitab - veresooned.
Eriti just kätel.
Ja kaelal.

Mul on mingisugune tõsine kiiks punduvate veresoontega. Needsamad käed, mille vaatamist ma sedavõrd naudin, võivad muutuda õuduse allikaks, kui seal peal hakkavad veresooned punnitama. Näiteks pingutusest või ma ei teagi millest.
Ma lihtsalt kardan neid vaadata ja tekib tunne, et need lähevad katki... Ja tunduvad sellised hirmsal moel vetruvad olevat...

Veelgi hullem on punnitav veresoon kaelal. Või laubal.
Seda nähes olen võimeline peaaegu minestama. Kohe päriselt, mitte niisama eputades.
Üleüldse on mul verega mingisugune oma teema. Ei, mitte telekast nähtavate operatsioonide või a la kuulihaavadega - pigem ikka ja ainult veresoonte ja nende pulseerimisega...

Tõenäoliselt samasse klassi käib ka mu vampiirikartus. Aga need teemad teinekord. Nagu ka mu omad verelood :)

Teisipäev, veebruar 11, 2014

42/365 - Käed

Jalgadest juba oli juttu, asume aga käte kallale!
Paistab nii, et jäsemed on mulle mingiks kinnisideeks :)

Kui ma omaenda jalgade vormiga pole kunagi suutnud lõpuni rahul olla, siis kätega on teine lugu. Need mulle enamiku ajast meeldivad ja treenituse korral kohe väga. Sest neid ma suudan ilusatesse lihastesse saada :)

Ok, Madonna-käed on minu jaoks natuke palju. Aga kergelt lihastes ja heas vormis käed on tõega nauditavad. See, kui triitsepsi kohal ripub kott, on minu hinnangul selline nähtus, mis vajaks pikka varrukat või õlasalli.
Kuigi naistele on siin palju suurem mängumaa ka minu silma jaoks. Oleneb üldmuljest ja käte sobivusest muu kehaga.

Meestega seevastu on täiesti teine teema. Meestel pehmeid ja lõtvu käsi ei suuda ma isegi mitte vaadata. Sellisele tahaks kohe võidunud valge maika selga suruda, spagetikastme kõhule plätserdada ja diivanikaunistuseks lükata.  Sest... no selline asi on lihtsalt hirmus! Minu silmale.

Meeste puhul mängivad minu jaoks käed kohe päris olulist rolli. Ei ole vaja mingeid ebanormaalseid pungitamisi, oh ei. See läheb minu jaoks selliseks edevuseks, millele ma enamasti ei suuda positiivselt hindava pilguga reageerida. Samas klassis geelipott-pähe soengutega. Brrr!
Küll aga ei tohi mehe kätes olla lodevust. No krt, tal peab ju ka mingisugunegi elementaarne jõud olema! Ja no mind peab ikka suutma süles tassida, eksole. Ja ega ma just päris kärbeskaalus täna ei ole...

Kõigele on boonuseks ja minu puhul kindlasti ka turn-on´iks mänglevad lihased küünarvarrel. Kui mees ikka kasvõi pastaka haarab ja küünarnukist randmeni toimub lihaste nähtav liikumine, on minu hindav pilk garanteeritud :)

Külalised panevad jokutama, kuid aitavad nõudega :)

Eile taaskord feilisin oma projektikesega, kuid mõtlen siin, et ega ma ei mäletagi täpselt (ja järele vaadata ka ei julge), kas ma plaanisin kirjutada iga päev (mis on minu jaoks päev - kellast kellani või ärkamisest magamaminekuni?) või 1 postitus iga päeva kohta?
Ah, vahet ju pole tegelt. Pisike vahe on, kuid ma ei peaks selle kallal nii palju halama, eksole.

Eile igatahes, kui saunast tulin (tuli isu esmaspäeval sauna teha, noh!) teatas Vanamees, et nüüd on kohe varsti meile saabumas üks saarlasest sõber, kes töö asjus taaskord Hiiumaal ja jäi praamist maha. Ringiga minnes jõuaks liiga hilja ning küsis, kas oleks öömaja mõeldav.
Loomulikult mõeldav. Oleme ju pideva külalistevooluga nagunii harjunud ja vedas, et selleks õhtuks muud plaanid ja teised külalised/öömajalised puudusid.

Kui siis külaline juba kohal, oli ju seltskondliku suhtlemise aeg ning plaanitud aeg blogile läks aia taha. Las siis läks. TSD, mis Maksuametis deklareerida tuli ja kuidagi viimasele päevale oli jäänud, sai küll tehtud ka külalise arvelt, kuid see oli päriselt ka olulisem kui blogisemine.
Seega täna kaks projektipostitust.

Nõudepesuga on nüüd aga nii, et alguses ei osanud ma küll kohe kuidagi selle va masinaga rahul olla. No nii harjumatu on, et peab neid nõusid korjama ja käsitsi sai ju palju kiiremini nõud taas kasutatavaks korraldada.
Küll ei ole ühte tüüpi nõusid puhtal kujul võtta ja küll teisi. Kõik masinas. Ootamas. Tüütu.

Miski hetk avastasin, et peseks siis poole koguse kaupa. Toimis. Samas mõttetu raiskamine.
Lõpuks sain aru, et rohkem nõusid tarvis :) Eks siis said varud kastidest välja otsitud ja köök, kus pole veel kappegi, nõudega üle kuhjatud.
Selles mõttes on külalised ikka jube head - aitavad musti nõusid tekitada :) On, mida masinasse toppida ja millega käsitsipesemise sügelust leevendada :)
Sellisel kujul toimib masin muidugi suurepäraselt ja sellisel hetkel oskan teda ka täiesti hinnata :)

Täna lõunast siis külaline lahkus ja homme saabub ämm... Ja siis kohe varsti ka E :)))

41/365 - Jalad

Mul on nõrkus lihastes naiste (tegelikult ka meeste) jalgade vastu.
Ja ei, see ei ole seksuaalne, seega meeslugejad, ärge kujutage endile kohe mingeid unelmate pilte ette. Või siis kujutage, kui see rõõmu teeb ja vajalik on.

Igatahes jah, sportlike naiste jalad on minu arvates tõeline vaatamisväärsus. Ma võingi neid imetlema jääda vist. Iluuisutajad, võimlejad, tantsijad jmt. Jõutõstjaid ma siin just silmas ei pidanud.

Kuidagi see pikk ja sirge lihas, mis naha all veel liikumise korral mängib ka... no on ilus vaadata, noh.

Masendav on see, et omaenda jalgu ei ole ma mitte kunagi selliseks saanud, mis minu jaoks ilus on. Ükskõik kui heas vormis ja treenitud ma ka ei oleks. Või ükskõik kui sale. Sest... jalad lihtsalt on vale kujuga! Igal juhul on üleval mingi tobe laiend, isegi kui olen alakaaluline ja ülimalt treenitud.
Ja vot seda laiendit ma ei kannatagi!
Jajaa, ma saan aru, et see on naiselik ja muu mula, kuid mulle meeldivad teist tüüpi jalad.
Ja eelkõige just väga korralikult treenitud eksemplarid!

Meeste puhul näiteks on mulle alati meeldinud seepärast murdmaasuuskamist vaadata. Mitte et ma seal muud suurt jälgiks - ikka need jalalihased oma võrratus liikumises :D

Eks igal omad fetišid :)

Pühapäev, veebruar 09, 2014

Laps teab, mida laps tahab

Täna oli selline intensiivne pühapäev, kus me muudkui toimetasime.
Kuigi tegemist luuvalupäevaga, mille kohaselt peaks just niisama olesklema, et ülejäänud aastaks hea tervis tagada.
Aga noh... ind oli peal ja aeg sobis ja nii ta läks. Kas tulevikutervise hinnaga, seda näeb :)

Vanamees toimetas päev otsa õues ja oli hirmus rahul. Vanas kodus oli ju suhteliselt toas passimine ja see ta jaoks ahistav.
Kuna akendele olid ruudud peale löödud (mitte ruutudega aknad aga ruudud akende ette, nagu oleks ruutudega aknad), need aga segavad akende pesemist ja tihased käivad seal istumas ja väljaheiteid aknale pudistamas, eemaldas Vanamees need puidust ruudustikud. Ise irvitas mind teiselpool akent nähes, et "Noh, nüüd kaks korda pall väravasse löödud, kuhu sa ikka enam paged. Nüüd võib Vanamooril trellid akende eest eemaldada küll.".
Mina toimetasin toas ja püüdsin Väikemehe kiiretest kõikevinnavatest käbaratest end häirida mittelastes järjekordseid lahtipakkimisi toimetada. Uskumatu, esikusse tekkis lausa avarust :D

Igatahes olime videvikutunniks parajalt väsinud ning kerge kohv tundus hädavajalik.
Vajume tugitoolidesse, kruusid aurava kohviga käes... Avan kommikarbi, et kerge magus kohvile lisaturgutuseks oleks, kui meie juurde tatsab puukoort näriv Väikemees (tal on täiesti loll komme käia puuhalgudelt kooretükke hiivamas ja neid siis näkitseda...).
Prahvatasime Vanamehega mõlemad südamest naerma, kuna situatsioon oli ülimalt jabur - vanemad joovad kohvi ja söövad kommi, väikene laps vaatab pealt ja närib puukoort...
Aga noh, kommi ta nagunii veel ei saa ja kui see on minu teha, siis aasta jagu kindlasti veel mitte.

Mõni aeg hiljem sai Väikemehe söök valmis.
Vanamees hüüab: "Poja, tule sööma!"
Vaikus. Hüüab uuesti - ikka vaikus. Asi on kahtlane, läheme vaatama... Ja avastame Väikemehe kasside krõbinakausi kallalt, mille vahet käsi käis seda kiiremas tempos, mida kiiremini me talle lähemale jõudsime :D
Enamasti armastab ta suure itsitamisega eest ära joosta, kui teda püüdma asutakse, täna aga olid kasside krõbinad liiga suur ahvatlus ja neid pidi siis endale sisse suutma kühveldada viimase hetkeni nii palju kui jõudis :D

Ilmselgelt ei see laps nälga jää. Toidab end täiesti ise :D Kui vaja, närib puukoort (vahel saab ka söetükikese põske pista, kuid õnneks tegu puhta puusöega), kui vaja, sööb kasside toidu ära...
Aga noh, 12 hammast juba suus kah, eks neid ole vaja veidi kõvema tavaariga teritada ju :)

Jessumariia.... ta saab tuleval nädalal ju juba aastaseks!!!

40/365 - Purjus olemisest

Mul on üks väga tõsine kiiks seoses alkoholiga - ma ei suuda end päris purju juua.

Ma lihtsalt ei talu seda teadmist, et ma ei pruugi kontrollida seda, mida teen. Mida imelikku ma siis ikka teeks? A kust ma tean... Ja vot ei tahagi teada...

Mõned korrad elus olen purjus olnud. Varem teadsin täpset arvu, enam ei mäleta. Alla 10x kohe kindlasti. Kas ka ühe käe sõrmedel üles lugeda saab, pole ma enam kindel.

Tõenäoliselt muutun ma väga lõbusaks. Vähemalt seni on see nii olnud. Ühest korrast on ka selline "meenutus", et ma ei mäletanud 100% kindlusega, mis vahepealsetel lühikestel hetkedel toimunud on.
Igatahes väga lõbusakstegevalt mõjub ka see, kui on joodud mingi kogus alkoholi, mille tagajärjel jutt muutub eriti voolavaks, seltskond/kaaslane eriti toredaks ja ongi suht kõik. Kontroll enda tegude üle ja vastutus enda sõnade eest peab mulle jääma.
Teisiti ei oska.

Kipun arvama, et see on seotud sellega, et alkoholi hakkasin mõõdukas koguses nautima alles kuskil 23-selt või nii. Enne lihtsalt ei mekkinud.
Ahh, mis ma ajan! Lapsena ma ei joonud limonaadigi, kuna see tundus mulle liiga kange :D

Laupäev, veebruar 08, 2014

39/365 - Kolimised

Varem mulle meeldis kolida. Kuidagi põnev ja puhastav toiming oli.
Täna ei kannata ma seda silmaotsastki.

Elus üksjagu kolitud kah. ´96 Saaremaalt Tallinna, pealinnas ja Viimsis siis mõningad eluasemekatsetused koos eksabikaasaga, kuni leidsime oma pesa. Peale seda sai meie aeg otsa ja oli aeg kummalgi oma rada valida.
Seejärel minu esimene omaette üürikas, kus elasin lausa 6 aastat - 2003-2009.
Viimaseks Tallinna-pelgupaigaks sai üürikas Meriväljal, kuhu jäi väga põnev aeg ja kust sai alguse tänane suunamuudatus.

2010 siis Hiiumaale. Meie Kärdla-kodus sai toimuma palju-palju ilusaid hetki ja sealt said alguse vägagi paljud head asjad elus.

Nüüd siis lõppes kolimine Kärdlast meie uude koju. Seekordne kolimine oli eriti pikk ja kurnav protsess, kuna enne tahtsime siin asjad lahti pakkida, kui uute järele minek. Suur kolimine toimus küll ühel nädalavahetusel, kus suurem abivägi ja masinad kohal, kuid sellist mitte-esmatarbevahenditega jupitamist jätkus ikka kohe pikalt. Kokku 3 nädalat.
Masendav!
Ja kurnav... Eriti, kui seda saab teha tõesti vaid jupitades, kuna ei saa ju Väikemeest kaasa võtta sinna segadust tekitama ja nii see lapsehoidmise versus pakkimise/tassimise lugu lohises.

Aga täna :D
Täna on siis see päev, kus sellega on kõik.
Õhtupoolikul saabus pealinnast perekond, kes soovib Hiiumaale kolida ja üürivad meie pesa. Andsin võtmed üle, näitasin vajaliku ette, külmikusse jätsin tere-tulemast-koogi ja... Autorattad taas kodu poole :)
Täna oli viimaste nädalate jooksul esimene päev, mil mul ei olnud muidu igapäevast peavalu. Ilmselgelt sai üks pinge vähemaks :)

Ma siiralt loodan, et ma ei pea enam kunagi kolima... Ma tõepoolest ei taha enam seda kinni ja lahti pakkimist, vedamist ja korraldamist... Väga loodan, et nüüd nii jääbki...

Reede, veebruar 07, 2014

38/365 - Stipendium

Tulenevalt sellest, et esimene semester koolis lõppes sedavõrd edukalt, kavatsen ma teha midagi enda kohta enneolematut - stipile kandideerida :)

Summad ei ole suured loomulikult, kuid asi veidi nagu põhimõttes :D Et kui just mina satun kõigi seast olema nende hulgas, kellel oleks heade õpitulemuste tõttu õigus stippi saada, siis miks mitte seda ka füüsiliselt näha?

Esimene mõte küll oli, et jätan avalduse esitamata ja sellevõrra saab seda taodelda ehk keegi, kes seda rohkem vajaks, kuid... Kesse ikka mulle selle eest aitäh ütleks?
Seega olen otsustanud, et kandideeringi :) Ja päris kindel usk, et ka saan, kuna keskmine on ju "5" ja õppekava täidetud 100% :D

Omamoodi naljakas, nüüd vanas eas siis veel :)

Neljapäev, veebruar 06, 2014

37/365 - Mäluaugud

Varem kutsuti mind jalgadega märkmikuks.
Kõikvõimalikud asjad seisid justkui iseenesest meeles ja mitte ainult enda asjad - teiste omad ka.
Kui midagi oli vaja meeles pidada, "telliti" minult meeldetuletus. Ja mina siis õigel ajal tuletasin meelde.

Nüüd aga... Mõtlen kasvõi seda, et kuna see blogiprojekti nimekiri vastu taevast lendas ja uut pole jõudnud teha, et siis millest täna kirjutada. Panen näiteks Väikemeest ööunele ja mõtlen mingi teema samal ajal välja.
Jõuan allakorrusele, avan arvuti... ja millest ma kirjutama pidingi?

Ja nii on kogu aeg ja iga asjaga... Kuhu mu mälu ometi kadus? Kahtlustan, et suure punnitamisega aasta tagasi pressisin koos lapsega ka oma mälu välja... Igatahes kusagile kõige kaduva teed ta läinud on...

Kolmapäev, veebruar 05, 2014

36/365 - Vanniloom

Kaks posti ühes - blogiprojekti raames vannilembus ja lisaks mõtted, mis sellest tingitud.

Kirgliku sooja- ning vedelikusolemise armastajana olin veendumusel, et mul peab kodus olema kas vann või saun. Mõlemat pole vaja, kuna mida ikka ahnitseda.
Varem oli vann, nüüd saun.
Mõlemas igati mõnus oleskleda.

Nüüd aga mõtlen, et...
Miks mitte ka vann? Vanni jaoks koht oleks justnagu olemas...
Äkki ikka hangiks vanni ka? Endal mõnus lõõgastuda ja tulevikus saavad poisid seal koos oma õhtuvanni võtta ja pardikesi ujutada...
Ja päriselt ka, ma olen ikka kohe tõeline vanniloom!

Suurt vanni ma ei taha, enamasti käin ikka üksi ja kui ma üksi tavavanni ära ei mahu, tuleb miskit muud ette võtta.
Mullidega ja massaseerivaid ka ei taha - ma võin ise ka vee all õhumulle tekitada suure tahtmise korral ja nende nuppude otsas istumine... ähh, pole mulle. Lisaks meeldib mulle vannitoas lõõgastudes täielik vaikus, ei taha mingit mootorimüra. Seega ma nagunii neid funktsioone ei kasutaks.

Mõtlen siin, et võiks olla lihtne sile ja sirge vann, mille ehitaks nö pinnase sisse. Kerge servi puhastada ja küünlaid/veiniklaase hoida.  Ning küünlad, joogipoolis ja lugemismaterjal käivad minu jaoks ALATI vanni juurde. Ilma ma kohe kuidagi... ei oska. Sest vann - see kestab tunde :) See on MINU aeg :)

Näidise pilt võetud vannitoapood.ee lehelt. Midagi sellist ma soovikski :) Teises toonis muidugi...

Õuekasluse suunas

Täna läheb siis ajalukku päev, mil kassid alustasid siin uues kodus välisilma uudistamisega.
Peale kolimist soovitas loomaarst neil vähemalt paar nädalat toas püsida, et hakkaksid maja koduna võtma ja ohu korral putku ei paneks vaid ikka koju püüaks saada.

Täna siis esimesed katsetused. Rööbik ei tihanud majast veel väga eemalduda, Vidrik aga uudistas juppmaad eemalgi. Hirmus hea meel oli näha, et kui kraavijääl paterdades veeni jõudis, siis ebamugavust tundes kiirel sammul tagasi toa poole tuli ja tuppa tahtis :)

Muidugi pärast tahtis jälle õue ja natuke sai ka. Eks nüüd siis iga päev väiksed tiirud järelvalve all lubatud, kuni neil mingigi arusaam tekib õue avarusest ja muust.

Nüüd nohisevad kamina ees diivanil magada - elamusi oli ju küllaga :)

Teisipäev, veebruar 04, 2014

35/365 - Juuksed

Ma ei oska oma juustega suurt midagi peale hakata.
Ei neid soengusse sättida ega muidu just juuksurist tulnud muljet nendega jätta.

Ent ometi ma hindan neid. Vägagi.
Hindan seda, et nad on tugevad ja kohevad. Ei mingit pea ümber ludutamise muret, pigem teeb raskust neile mingigi sileda mulje andmine.
Hindan ka seda, et nad on terved. Kuigi krõbekuivad, kuid siiski terved.
Ja läigivad, oi kuidas läigivad :D Seda eriti just viimasel ajal :)

Eks ma ikka püüan nende eest hoolitseda ka, kuid üle ei pea ma millegagi pingutama. Lihtne pesu ja palsam, vahel mask ja ongi enam-vähem kõik. Viimistlusvahendeid ostan kokku, kuid hoolimata kindlatest kavatsustest neid kasutama ma ei jää. Nii nad seisavad. Kasutan vaid silendavaid ja läiget juurde andvaid toitainetega tooteid, seda ka siis, kui meelde tuleb.

Et siis jah, hoolimata sellest, et ma endale antuga suurt miskit peale hakata ei oska, olen ma nende eest tegelikult tänulik.
Aga palju rohkem oleksin ma tänulik, kui ma neid ka kuidagi sättida oskaks... Aga selleks tundub olevat juba hilja, kuna kesse ikka vanale koerale uusi trikke õpetab :)

Illustreeriv pilt tehtud mõni aeg tagasi - värskemat ei leia, kus juuksed vabalt turritamas.

Esmaspäev, veebruar 03, 2014

34/365 - Häbelik

Täna on mul seda arusaamatu isegi meenutada, kuid veel 10 aastat tagasi olin ma mõningates temades tohutult häbelik.
Ma võisin inimestega otse suhelda misiganes hetkel, kuid näiteks helistamine, mis tagab ju suhtelise anonüümsuse, oli minu jaoks ikka täielik surm.

Selleks, et midagi teada saada kasvõi näiteks infoliinilt, pidi helistajaks olema keegi teine. Mina sellega hakkama ei saanud. Kuhu iganes helistamisega, et mingisugust infot saada või midagi broneerida/kokku leppida/midaiganes.

Ma ei saa siiamaani aru, milles asi oli. Samas otsesuhtluses jätsin eriti hakkaja ning organiseerija mulje, kuid pigem eelistasin siiski niite tõmmata ja teised enda kasuks tööle panna, kui ennast tohutu aeg koguda, jalgade värinast ja kokutamisest üle saada ja ise helistada.

Täna on elementaarne, et kui midagi tahan teada, siis otsin numbri ja saan soovitud info. Nui neljaks, kuid selle ma saama pean, eksole. Sama lugu mingite eelkokkulepetega - ma helistan ja räägin endale vajaliku välja.

Misasi see aga veel tudengiaastate alguses toimus, ei tea ma siiamaani...

Enne?

Viimasel ajal on hakanud imelikke asju juhtuma. Ended?

Hiljuti läks kõige kaduva teed mu Exceli fail blogiprojekti teemadega.
Välisel kõvakettal on ainult 1 fail, mida ei õnnestu avada ega taastada ka praegu meil viibiva IT-tudengi-tegelasest Suure Lapse abiga. Ainult 1 fail - seesamune nimekiri.
Kas see tähendab, et "mis sa mässad, lõpeta heaga ära" või "näis, kaua sa viitsid sellise tobedusega end ikkes hoida?"
Suht nõme on püüda uuesti meenutada kõiki neid imelikke ja vähemimelikke pealkirju...

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et uue kodu juures liiguvad mõtted nõudepesumasina suunas. Pere kah suureneb ja lisaks meil ju pidevalt peale meie endi veel inimesi külas (või siis nt pere laiendusena seesama Suur Laps, kes kui tuleb, siis ikka nädalateks kuni kuudeks), seega enda mugavuse huvides ja ruumi võimaldamisel tekkis idee, et katsetaks siis kah selle imelooma ära.

Kohale jõudis möödunud nädalal, kuid siis oli Vanamees kaugel ära ja las see masin siis seisis kööginurgas, meie saime ilusti ilma tema abita hakkama.
Täna Vanamees tagasi kodus ja suure innuga ühendas masina ära. Igati vahva.
Mina siis omalt poolt suundusin 4km kaugusele poodi, et vajalik pesukeemia osta.
Ja jälle hakkas pihta...

3km sõidetud, kui annan stop-märgi taga teed. Ei hakanud keerama ega midagi, täiesti otsejoones ristmiku ületus ees, kui... käiku sisse lükates käis vali plaks. Ja enam ükski käik sisse ei lähe...

Tuled vilkuma ja nii ma seal ristmikul seisin (õnneks mitte risti teel). Kas pean hakkama nüüd autot lükkama? Ega see liiga raske pole? Ega see kuidagi kõhule liiga ei tee? Eemal paistab parkimisplats ja siit ristmikult pean ma ju ometi ära saama.
Õnneks peatus hetke pärast mu juures auto kahe noormehega. Kuulasid mure ära, vaatasid kohe auto alla ja teatasid, et veovõlli ots pooleks. Mismõttes nagu??? Loogiš, et ühtegi käiku enam sisse ei saa, miskit pole ju vedama hakkamas!

Lükkasid siis noormehed mul auto parklasse ja tõid mu tagasi koju.
Pole vist vaja mainida, et nõud said taaskord käsitsi pestud :D
Homme siis tullakse masinale järele ja viiakse parandusse...
Magus... Meil on ausõna hetkel vaja raha niiiiii paljusse muusse panna!
Kurb, kuid tõsi - Must Nool peab saama asenduse. Ta on mind nii kaua nii ustavalt teeninud, et hirmus kahju on teda välja vahetada, kuid... On vist aeg...

Koduhoovis tabas mind aga rõõmusähvatus - vaatepilt, mida pakkusid kaks meie hoovist minema silkavat hirve, oli lummav :D:D:D Olen tõenäoliselt neidsama kahte tegelast näinud küll meie tee peal kaks korda vahetult läbi lipsamas, kuid päris koduhoovist neid avastada oli väga vinge :D

Pühapäev, veebruar 02, 2014

33/365 - Sibulapiim

Kui eelmises postis juba alustasin veidrate tervendamisvõtete kirjeldamist, siis samal lainel jätkan.
Sest veelkord - ma olen terve elu natuke massist erinev olnud :D Mitmes mõttes...

Igatahes, sibulapiim siis.
Noorena, kui haige olin, ei tahtnud ma igasugu apteegisodi tarbida. Siiamaani ei taha. No ei ole mul seda soolikat, ei ole. Olen alati eelistanud miskit söögilaualt või metsast kokku segada.

Kui lapsena haige olin, oli mul üks lemmikjook, mis tõepoolest tervendas:
Kuum piim, mille sisse on pandud hunnik sibularattaid (soovi korras purustada sisse ka küüslauku), need siis piima sees ära leotatud ja tambitud, et mahl korralikult eralduks, hunnik mett peale ja segu nii kuumalt ära juua kui võimalik.
Kõlab päris rõvedalt, kui mõttega lugeda. Samas maitses see mulle hullupööra ja võisin seda ikka kohe palju juua. Emale kindlasti tegi rõõmu, et ei peagi last ravimit jooma sundima vaid lahmib täitsa vabatahtlikult :)

Veel imelikum on see, et mul hakkasid nüüd neelud käima...

Laupäev, veebruar 01, 2014

32/365 - Küüslauk

Mulle maitseb küüslauk.
Lapsena teadsin samuti, et küüslauk on üks hea asi, kui külmetus kallal ja vaja terveks saada. Haige mulle aga olla ei meeldinud, kuna siis ei saanud ringi lipata ja oma hirmtoimekat elu normaalselt elada.

Kõige jaburam asi, mis mulle seoses küüslauguga meenub, on üks kinnominek.
Kuressaare kesklinnas oli kultuurimaja ees keskväljaku moodi plaaditud plats (täna on seal rauast/roostekarva majalahmakas).
Mäletan, kuidas istusin seal pingi peal ja koorisin mitu küüslauguküünt ära, et siis pole kinos sahmimist. Ühe küüne panin suhu, ülejäänud taskusse. Järelikult pidin kergelt tõbine olema, kuna haigusvimmas närisin/lutsutasin ikka küüslauguküünt.
Küüned suus ja taskus, suundusin siis kinno.
Ma ei mäleta, kui vana ma olin. Pakun, et 9-11.

Täna mõtlen, et KUI lollakas sain ma ikka olla? Mis tunne võis olla teistel kinos viibijatel, kui üks tegelane haiseb räigelt küüslaugu järele? Ja ära ka hais ei kao, kuna eks taskusse oli varutud neid ikka terve filmi ajaks...
Kuidas on võimalik, et ma kohe üldse sellele ei osanud mõelda? Ja kuidas on võimalik, et ülejäänud kinokülastajad olid nii pagana viisakad, et mulle märkust ei teinud?

Siiamaani meenutan seda fakti irvitava piinlikkustundega... :)

Nii, nüüd olen siis taas graafikus :)

31/365 - Pimedusekartus (31.01 eest)

Ma pelgan pimedust. Mingil sellisel põhjusel, mida ise ka ei tea.
Pimedast kohast läbi minnes on alati kerge kõhedus sees.

Ma ei karda inimesi ega loomi, kes mind seal varitseda võiksid.
Ma kardan seda, mida ma ei näe. Kardan tajuda midagi seletamatut. Või ka näha midagi, mida ei peaks tavamõistusest lähtuvalt nägema.
Selline ebamäärane hirm pimeduse ees.

Lapse- ja noorpõlves, kui Kuressaares korteris elasime, ei julenud ma seetõttu keldris käia. Oli siis vaja mõni purk üles tuua või jalgratas õue lohistada.
Kõikvõimalikud tuled põlema ja kiiresti-kiiresti jooksuga trepist üles, kuna neid pimedusse suunduvaid soppe, kuhu valgus ei ulatunud, oli ju küllaga.

Küll aga saabus ajutine julguse periood vist u. 13-aastasena. Igatahes siis, kui lasin endale kõrvadesse augud teha.
Saate aru, ma olin siis lihtsalt nii tegija oma hõbedast kõrvarõngastega, et üksi vaim ega muu ebamäärane olend ei saanud mulle liiga teha.
Mäletan siiamaani seda tunnet, kuidas marssisin rõhutatult aeglasel sammul mööda keldritreppi, selg tikksirge ja juuksed patsis, et ikka kõrvakad näha oleks...
Nojah... Ma pole kunagi end väga normaalseks hinnanud :D

Seda kõike teades oli mu ainus kõhklus maale kolimise suhtes justnimelt hirm pimeduse ees. Et kui Vanamees kuskil lennus, siis kuidas ma ümberringi valitseva pimedusega toime tulen?
Kummalisel kombel pole ma uues kodus veel kordagi pimedust kartnud. Ei mingit üle õla või pimedusse vaatamise vältimist. Pigem on selles pimeduses mingisugune rahu... Igatahes see üllatab mind meeldivalt :)

Võib-olla oleneb see lihtsalt meeleseisundist. Kahtlustan, et olen suutnud uue kodu elevuse pimedusepelgusse lihtsalt nii osavalt sisse põimida, et hirmule ei jää ruumi.
Sest... kõik on ju tegelikkuses mõtlemises kinni :)

30/365 - Koolist ja hilinemisest (30.01 eest)

Nu vot. Hakkab pihta, eksole.
Hilinemine.

Distsiplineeriv blogiprojekt käsil ja juba ma ebaõnnestun.
Aga prioriteedid ja ajapuudus ja üleüldine liiga paljust korraga väsimus ja organiseerimise nõrkus praegu mängivad osa.

Igatahes, rabelesin siin jaanuari viimased päevad veel viimaseid koolitöid kirjutada ja sinna see aeg ja prioriteetide seadmine kadus.
Aga... aga-aga :D
Sellest kõigest oli kasu!
Sügissemestri lõpetasin keskmise hindega 5! Absoluutselt kõik koondhinded on 5-d :D:D:D

Nüüd siis püüan ka blogiprojektiga taas ree peale saada ja kirjutan miskit lühidat järele, kui aeg ja Väikemees võimaldavad.
Lihtsalt... ennast on vaja distsiplineerida. Siis on tunne, et suudan seda ka muudes valdkondades, mis ka sisult olulised. See projekt siin on heaks süütuks katsetamiskohaks :)